Maksuõigus › Maksuotsused

3-16-2676 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

kaebuse

30.11.2016

Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebus rahuldamata. 2(14)

3-16-2676

3-16-2676 kirjalikult vormistatud. Hiljem on AK seda positsiooni muutnud ning esitanud maksuhaldurile laenulepingu muutmise kokkulepped. See viitab võimalusele, et laenulepingu muudatused on vormistatud tagantjärele, mis omakorda seab kahtluse alla laenusuhte olemasolu. Asjaolu, et pooled on kajastanud laenujääki ja selle väidetavaid tagasimakseid oma raamatupidamises ja majandusaasta aruannetes laenuna, ei muuda olematuks eespool tuvastatud asjaolusid, mis viitavad laenusuhte puudumisele. Samuti ei tähenda tehingu raamatupidamises laenuna kajastamine seda, et tehingul oli kaebaja jaoks majanduslik sisu. Kaebaja ei ole andnud mõistlikku selgitust seonduvalt revisjoniakti p-s 1.1.2.1.1.d tooduga, mille kohaselt võeti sularaha kaebaja kassast välja ja vormistati laenu andmisena kohe pärast seda, kui sularaha kassasse tekkis. AK on 07.01.2016 selgitanud, et otsustas raha osamaksed vastavalt kaebaja rahalistele võimalustele. Iseenesest ei ole sellisel viisil väljamaksete tegemine laenulepinguga vastuolus. Samas viitab laenulepingu punkti 2 sõnastus pigem sellele, et laenuleping ja selle hilisemad muudatused vormistati tagantjärele selleks, et õigustada raha välja maksmist maksuhalduri poolt tuvastatud viisil, mitte laenulepingu tegelikuks täitmiseks. Nimetatut kinnitab muu hulgas poolte käitumine väljamaksete tegemisel – väljamaksed tehti valdavalt alla 1500 euro suuruste maksetena, kusjuures ühes kuus on kaebaja teinud AGAL Invest OÜ-le ca 15 erinevat ülekannet. Arvestades laenulepingus kokku lepitud laenu kogusummat ja asjaolu, et kaebaja puhul ei ole tegemist finantsteenuseid pakkuva ettevõttega, ei vasta selline tegevus tavapärasele laenusuhtele. Lisaks on oluline, et laenulepingu muutmise kuupäeva (11.04.2011) seisuga oli kaebaja raamatupidamisest nähtuvalt kassa jääk 704 eurot ja SEB panga konto jääk 13 eurot. Maksumenetluses kogutud kaebaja raamatupidamist kajastavad dokumendid ei kinnita, et kaebaja oleks olnud suuteline täitma laenusaaja võimalikku nõuet maksta kogu kokku lepitud summa välja ühe maksena. Poolte tegelik käitumine viitab sellele, et taolise olukorra tekkimisega faktiliselt ei arvestatud, mis omakorda tähendab, et pooled ei juhindunud laenulepingus kokku lepitust. Kirjeldatud viisil kajastatud laenusuhet ei ole võimalik hinnata teisti kui tehinguna, mis on vormistatud selleks, et hoida kõrvale dividendide maksmisel tekkivast maksukohustusest. Kaebaja vaidleb vastu MTA järeldusele, et laenu tagasimakseid ei toimunud ning laenu tasaarvestati sisutühjade arvetega. Pole vaidlust, et kaebaja tegi AGAL Invest OÜ-le väljamakseid kokku 598 288,65 eurot ning AGAL Invest OÜ tegi 2015. aasta seisuga sissemakseid kaebaja pangakontole ja kassasse kokku 37 460 eurot. Seda on dividendide maksustamisel arvesse võetud. Samuti on maksuhaldur aktsepteerinud väljamaksete tasaarvestamist 44 572,03 euro ulatuses, võttes dividendide maksustamisel arvesse arved, millel märgitud teenused tegelikkuses saadi. Toimunud tehingute maksumused leidis maksuhaldur hindamise teel. Maksuhaldur ei ole üheselt selgitanud, millise õigussuhte alusel maksis AGAL Invest OÜ kaebaja kassasse ja kontole 37 460 eurot. Laenusuhte maksuhaldur välistas. Õigussuhte kvalifitseerimata jätmine ei tähenda siiski laenusuhte aktsepteerimist, vaid maksuhaldur on tehingute hindamisel välja selgitanud kaebajalt maksuvabalt väljaviidud dividendide suuruse. 30.11.2013 arve nr 00387, mille kirjelduseks on „kaubamärgi kasutamise teenustasu“ ja summa 12 000 eurot, on fiktiivne. Kaebaja selgituse kohaselt toimus selle arve alusel tasaarvestuse teel 1290 euro ulatuses intressi tasumine ning ülejäänud osas laenu tagastamine. Kaebaja põhjenduste kohaselt omas AGAL Invest OÜ kaubamärki „AB Tehno“ ning on kandnud selle väljatöötamisega seotud kulusid. Tähise „AB Tehno“ patendiametis mitteregistreerimine ei tähenda, et tähis ei võiks kuuluda AGAL Invest OÜ-le, seega ei ole õige maksuhalduri järeldus, mille kohaselt ei saanud AGAL Invest OÜ kaebajale arvel toodud teenust osutada põhjusel, et kaubamärk ei ole registreeritud. Samas on maksuhaldur tähise omandiõiguse kahtluse alla seadnud ka põhjusel, et kaebaja ei ole maksuhaldurile esitanud 4(14)

3-16-2676 tõendeid, mis kinnitaks AGAL Invest OÜ omandiõigust kaubamärgile (st AGAL Invest OÜ õiguslikku võimalust anda kaubamärk kaebaja kasutusse ning teenida sellelt tulu). Kaebaja võis küll tähist „AB Tehno“ kasutada, kuid see ei tähenda, et tal oli kohustus maksta AGAL Invest OÜ-le selle kasutamise eest tasu. Kaebusele lisatud tõenditest ei nähtu, et kaubamärgi loomisega seotud kulud oleks kandnud AGAL Invest OÜ või tõenditel on üldse puutumus AGAL Invest OÜ-ga. Lisaks on usutav, et kui AGAL Invest OÜ oleks tõepoolest andnud kaebaja kasutusse kaubamärgi, siis oleks arveid esitatud igakuiselt, mitte ühel korral perioodi 2008–2013 eest. Arvel puudub teenuse osutamise periood, mille tõttu ei vasta arve ka raamatupidamise seaduse (RPS) § 7 lg 2 nõuetele. Kuna arvel nr 00387 märgitud tehingu tegelik toimumine pole tõendatud, et saanud sellega tasaarvestada laenusummat ja intresse. MTA seadis kahtluse alla tehingu toimumise, mitte üksnes selle hinna, seega ei pidanud MTA kaaluma maksusumma määramist hindamise teel. Kaebaja ei ole selgitanud ega tõendanud, milliseid konkreetseid finantsjuhtimise teenuseid AK kaebajale osutas. AK oli kaebaja juhatuse liige ja sai selle eest tasu, seega oli ettevõtte finantsjuhtimise korraldamine AK ülesanne. Kuna maksuhaldur jõudis järeldusele, et finantsjuhtimise teenust ei osutatud, siis puudus alus tulumaksu määramiseks TuMS § 50 lg-s 4 toodud siirdehinna metoodika järgi. Maksuhaldur ei ole seadnud kahtluse alla raamatupidamise teenuse osutamist, kuigi teenuse maht ja maksumus tuli välja selgitada hindamise teel (MKS § 94). MTA kasutas OÜ-de Arbalans ja AU Online marketing kodulehekülgedel toodud raamatupidamise teenuse hinnakalkulaatoreid. Maksuhaldur lähtus teenuse hinna selgitamisel kaebaja ostu- ja müügiarvete kogustest, töötajate arvust ning lepingulistest kohustustest, põhivara ühikutest ning leidis saadud tulemuste võrdlemisel ümardatult teenuse hinnaks 700 eurot koos käibemaksuga. Maksuhaldur arvestas teenuse mahu välja selgitamisel teenust tegelikult osutanud raamatupidaja ET ütlustega, kuigi ei rajanud oma järeldusi üksnes raamatupidaja selgitustele, vaid lähtus algandmete saamisel kaebaja raamatupidamise registrites kättesaadavatest ostu- ja müügiarvete kogustest (revisjoniakt lk 9). Kaebaja etteheited hindamise läbiviimisele ei ole põhjendatud. Kaebaja küll väidab, et maksuhalduri poolt aluseks võetud algandmed ei ole õiged ning tegelikult sisaldab AGAL Invest OÜ osutatud raamatupidamisteenus ka muid teenuseid ja kulutusi, kuid on jätnud vastavad tõendid esitamata. Kaebaja ei ole tõendanud, et müügiarvete tegelik maht on suurem maksuhalduri poolt aluseks võetud teenuse mahust, raamatupidamise registritesse sisestatud andmed on valed ja raamatupidamise teenuse osutamisel osales veel teisi isikuid peale ET. Seetõttu ei ole alust kahelda MTA poolt leitud keskmise hinna põhjendatuses. Põhjendamatu oleks lähtuda kaebaja poolt esitatud OÜ-de Salacia Raamatupidamisbüroo ja RS Balance pakkumustest, kuna need sisaldavad lisaks raamatupidamise teenusele ka finantsjuhtimise teenust. Kaebaja poolt esitatud OÜ Arbalans pakkumus sisaldab aga müügiarveid oluliselt suuremas mahus kui maksuhalduri tuvastatud tegelik arvete maht. Kaebaja väidab, et laen on maksuotsuse tegemise järgselt täielikult tagasi makstud. Oma väidete kinnituseks esitas kaebaja 14.11.2017 kohtule pangatehingute koondi perioodil 01.01.2015–31.12.2015, 01.01.2016–31.12.2016 ja 01.01.2017–14.11.2017 ning üksikasjaliku proovibilansi 01.01.2016–14.11.2017. Samuti väidab kaebaja, et kaebusega koos esitatud saldo väljavõtte kohaselt oli 16.12.2016 seisuga laenude saldo 124 000 eurot ja 24.10.2016 seisuga, kui väljastati revisjoniakt, oli laenusaldo 157 000 eurot. Kohtumenetluses esitatud tõenditega soovib kaebaja näidata, et maksed on toimunud vastavalt kaebaja poolt esitatud tabelile ning on jätkunud ka kohtumenetluse kestel. Kaebaja poolt 14.11.2017 esitatud tõendid tuleb enne 19.11.2016 tehtud tagasimaksete osas kõrvale jätta (MKS § § 92 lg 5 ja 102 lg 1 p 2). Nimetatud tõendid olid kaebaja mõjusfääris ja 5(14)

3-16-2676 kaebaja oleks saanud need esitada hiljemalt 19.11.2016 koos eriarvamusega. Revisjoniaktis on selgelt öeldud, et laenu tagasimaksmine AGAL Invest OÜ poolt on ebatõenäoline. Seega pidi kaebaja üheselt mõistma vajadust esitada maksuhaldurile laenu tagasimaksmist tõendavad tõendid, kuid jättis need tahtlikult või vähemalt hooletusest esitamata. Ja isegi kui pidada tõendite esitamist lubatavaks, tuleb need jätta kõrvale kui ebausaldusväärsed (HKMS § 62 lg 6). Kaebaja ei esitanud kohtumenetluses mõistlikku põhjendust, miks ta ei esitatud tõendeid maksuhaldurile varem. Kaebaja põhjendas tõendite hilinenult esitamist sellega, et viimane makse on teostatud alles 14.11.2017 ning kaebaja esindajale said samuti tõendid kättesaadavaks 14.11.2017. Need põhjused võivad olla asjakohased seonduvalt maksetega, mis tehti peale eriarvamuse esitamist, kuid ei õigusta tõendite esitamisega viivitamist osas, milles need puudutavad revisjoni käigus teostatud makseid. See omakorda süvendab kahtlust, et kaebajale AGAL Invest OÜ poolt üle kantud summad ei ole tehtud laenusuhte alusel ning kaebaja esitas tõendid üksnes selleks, et lisada veenvust oma varasematele väidetele. Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja oleks jätnud tõendid esitamata, kui tagasimaksed oleksid ka tegelikkuses teostatud maksuhalduri poolt vaidlustatud laenusuhte alusel. Lisaks, kui analüüsida makseid kogumis, siis ei ole võimalik jõuda järeldusele, et laenu tagastamine on tõendatud. Kaebaja ei ole tõendanud täiendavate laenude andmist AGAL Invest OÜ-le ning maksete tagastamist Nordea panga kontole ja sularahas kassasse. Kaebaja on esitanud SEB panga kontode väljavõtted, seega ei saanud talle olla teadmata vajadus esitada tõendid ka teise panka või kassasse tehtud maksete kohta. Tõendite esitamata jätmine ning asjaolu, et tõenditelt nähtub muu hulgas täiendavate laenude andmine kontrolliperioodist väljuval perioodil, ei võimalda kohtumenetluses maksete asjaolusid (sh nende aluseks olevaid õigussuhteid) enam ammendavalt kontrollida. Revisjoniakti ja maksuotsuse andmise vahelisel ajal tagasimakseid ei tehtud. Pärast maksuotsuse andmist tehtud tagasimaksed ei mõjuta maksuotsuse õiguspärasust (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54, HKMS § 158 lg 2). Pärast haldusakti andmist toimunud tegevus võib siiski olla kaudseks kinnituseks, et isikul oli juba varem kavatsus käituda õiguspäraselt, kuigi teisalt tuleb arvestada ohuga, et isiku käitumine ongi tingitud eesmärgist seadustada oma varasem tegevus (Riigikohtu otsused nr 3-3-1-53-16, p 22 ja 3-31-78-16, p 22). Puudub vaidlus, et laenulepingu järgi oli laenu tagastamise tähtaeg 31.12.2018. Kaebaja on korduvalt rõhutanud, et AGAL Invest OÜ-l ei ole veel tekkinud kohustust laenu kogu ulatuses tagastada, kuna tähtaeg ei ole saabunud. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks otsustati väidetav laen siiski enne tähtpäeva tagastada ning miks ei esitanud kaebaja maksuhaldurile ega kohtule koos kaebusega laenu tagastamist tõendavaid konto väljavõtteid ning proovibilansse. Kohtu hinnangul oleks loogiline, kui kaebaja oleks esitanud eriarvamuse koostamisele eelnenud makseid kajastavad dokumendid maksuhaldurile koos eriarvamusega ning hilisemad dokumendid hiljemalt kohtu poolt tõendite esitamiseks määratud tähtajaks. Ehkki tõendeid ei saanud esitada korraga, oleks kaebajal olnud võimalik need esitada periooditi. Tõendite esitamine alles kohtuistungi toimumise päeval süvendab kahtlust, et AGAL Invest OÜ tegi kaebajale makseid põhjendusega „laenu tagastamine“ ainult selleks, et lisada kaebaja õiguslikele väidetele veenvust. Kaebaja väide, et tõendid esitati 14.11.2017 seetõttu, et nimetatud kuupäeval tehti viimane makse, seda kahtlust ümber ei lükka. Kaebaja proovibilansist nähtub, et valdav osa maksetest on tehtud enne augustit 2017 ning novembris 2017 on tehtud makseid üksnes 15 000 euro ulatuses. Seega kinnitab eelnev kahtlust, et maksete tegemine oli tingitud maksumenetlusest ning hilisemast kohtumenetlusest, mistõttu ei ole hiljem selgunud asjaolud maksuotsuse tühistamise aluseks. Need tõendid ei anna ka alust hinnata kaebaja ja AGAL Invest OÜ vahelist õigussuhet teisiti. Kokkuvõttes on maksuhaldur põhjendatult leidnud, et kaebaja ei teostanud AGAL Invest OÜle väljamakseid laenutehingu alusel. Tehingul on dividendide väljamaksmisele iseloomulikud 6(14)

3-16-2676 tunnused. Väljamakse dividendiks kvalifitseerimine ei sõltu sellest, kas äriühing on kinni pidanud seaduses sätestatud kasumi jaotamise korrast (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-90-07, p 15). AGAL Invest OÜ on kaebaja ainuosanik ja dividendide saamiseks ainuõigustatud isik. Maksuhaldur tuvastas, et kaebaja kandis tekkinud kasumi varjatult AGAL Invest OÜ-le ning kaebajal oli majandusaasta aruannete põhjal tekkinud kasum ja rahalised vahendid dividendide maksmiseks. Maksuhalduri seisukoht, mille kohaselt sai kaebaja dividendide jaotamise asemel laenutehingut kajastades maksueelise, on samuti õige. Tavapärastel tingimustel tehtud laenutehing ei too kaasa maksukohustust, kuid dividendide väljamaksmisel maksab äriühing tulumaksu. Kaebaja käitumine viitab sellele, et ta soovis tasuda vähem makse ning tehingu selliselt tegemiseks puudusid muud kaalukad põhjendused peale maksueelise saamise. Tegemist oli tahtliku tegevusega, seega ei ole maksu määramine aegunud (MKS § 98). Laenutehingu mõlema poole esindaja oli AK, kellel ainuisikuliselt oli võimalik vormistada tehinguid, otsustada makseid ja tagasimakseid ning tasaarvestamisele kuuluvate summade suurusi ja põhjendusi. Maksumenetluses ei leidnud kinnitust kaebaja majanduslik eesmärk lepingu sõlmimiseks, samuti lepingu täitmine viisil, nagu see oli lepingus näidatud. Laenu tagasimakseid on tasaarvestatud seotud isikute vahel koostatud fiktiivsete arvetega. Kaebaja esindaja ei ole piisaval määral täitnud ka kaasaaitamiskohustust, millele viitab maksumenetluses tähtsust omavate tõendite esitamine alles kohtumenetluses ja vahetult enne kohtuistungit, ehkki kaebajal oli võimalik märkimisväärne osa tõenditest esitada juba maksumenetluses. Õiguspäraselt käituval maksukohustuslasel puuduks vajadus ja põhjus võimalikku maksukohustust vähendavaid asjaolusid varjata. Kuna maksuotsus on õiguspärane, pole alust ka intressinõude tühistamiseks. Maksuintressi suurus ei ole põhiseadusega vastuolus (vt Riigikohtu otsus nr 3-4-1-15-16). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7(14)

3-16-2676 OÜ vahelisi sidemeid. finantsraskusi.

Kaebaja

emaettevõttel

puudus

huvi

põhjustada

kaebajale

Laenu andmise kohta esitatud tõendid on usaldusväärsed. Kaebaja ei ole teinud väljamakseid rohkem kui kokkulepitud maksimaalne laenusumma 450 000 eurot. AGAL Invest OÜ oli laenu saamise ajal osa laenu tagastanud, samuti oli seda tasaarvestatud. Kaebaja pearaamatu pikaajalise laenu konto saldo ei ületa ühelgi ajahetkel 450 000 euro piiri. AK 07.01.2016 antud seletused ei ole vastuolulised, sest 01.02.2008 laenulepingu muutmise kokkulepped (24.05.2010 ja 11.04.2011) ei ole uued laenulepingud. Kaebajalt ei küsitud 07.01.2016 vestlusel laenu kohta lisadokumente ning laenulepingute vormistamisest oli mitu aastat möödas, seetõttu ei saa kaebajale ette heita kirjalike kokkulepete hiljem esitamist. Laenujääk ja tagasimaksed on kajastatud mõlema tehingupoole raamatupidamises ja majandusaasta aruandes laenuna. Halduskohtu etteheide, et kaebaja pole mõistlikult selgitanud laenude väljastamist kohe, kui kaebajal selleks finantsvahendid tekkisid, on alusetu. AK selgitas juba 07.01.2016, et otsustas laenu osamaksete tegemise vastavalt sellele, kuidas kaebajal oli rahaliselt võimalik. See ei ole laenulepinguga vastuolus. Osade kaupa maksete tegemine on fikseeritud piirmääraga krediidilepingute puhul tavapärane. AGAL Invest OÜ-l oli pidev vajadus laenu järele. Laenulepingu poolte käitumine arvestas mõlema poole ja kontserni kui terviku huve, mida võimaldas asjaolu, et mõlemaid pooli esindas AK. MTA ei ole andnud õiguslikku hinnangut laenu tagasimaksete aluseks olevale õigussuhtele ja seetõttu ei saa teha õiget otsust ka ülejäänud laenusuhte kohta. MKS § 84 ei võimalda laenusuhet ainult osaliselt ümber kvalifitseerida. AGAL Invest OÜ poolt kaebajale makstud summad olid 01.02.2008 laenulepingust ja selle muudatustest tulenevad laenu tagasimaksed. Ühtki muud põhjust kaebajale raha maksmiseks ei olnud. Kaebajal on keeruline tõendada, et AGAL Invest OÜ-l oli kaubamärgi „AB Tehno“ omandiõigus, sest tegemist on erinevate isikutega. Võlaõiguslikult võis aga AGAL Invest OÜ anda kaebajale kasutada ka kaubamärgi, mis ei kuulunud temale, ning kaebajal oleks olnud kohustus selle eest maksta. Kaebajal pole võimalik tõendada, et kaubamärk ei kuulunud temale. Lepinguvabaduse põhimõtet arvestades ei ole kohustust teha kaubamärgi kasutamise eest regulaarseid (nt igakuiseid) makseid. Arve formaalsed puudused võivad tähtsust omada AGAL Invest OÜ maksustamisel (käibe tekkimise aja määratlemisel), kuid see ei mõjuta kaebajaga tehtud tehingu kehtivust ja kaebaja kohustust arvet tasuda. AGAL Invest OÜ on 29.03.2016 piisavalt selgitanud, milliseid finantsjuhtimise teenuseid kaebajale osutati: kaebaja müügiplaanide ja eelarvete koostamine; igakuine majandustegevuse analüüsimine; müügiplaani täitmise, võlgade laekumiste ja rahavoogude kontrollimine; käibevahendite juhtimine jne. MTA-l ei olnud täpsustavaid küsimusi ja täiendavaid tõendeid kaebajalt ei nõutud. Tegemist ei olnud kaebaja juhatuse liikme ülesannetega. Raamatupidamise teenuse hindamisel ei ole arvestatud, et raamatupidaja ET sai töömahtu vähendada, kuna osa tehinguid kanti raamatupidamisse koondandmetena. Kui raamatupidamise teenust oleks sisse ostetud kaebajaga mitteseotud isikult, oleks hinna arvestamise aluseks olnud kõikide tehingute arv, mitte koondarv, ning kõigi müügitehingute andmed oleks kantud raamatupidamise registrisse eraldi, st tehingute arv oleks olnud oluliselt suurem. Seetõttu on väär arvestada teenuse hinda üksnes eraldiseisvalt raamatupidamise registrisse kantud tehinguid aluseks võttes. Kohatu on kaebajale ette heita müügiarvete tegeliku mahu tõendamata jätmist, sest revisjoni käigus oli maksuhalduril juurdepääs kõigile dokumentidele. Kui teenuse hinnad olid MTA arvates valesti arvutatud, oleks pidanud kohaldama TuMS § 50 lg-t 4. 8(14)

3-16-2676 Halduskohus on valesti leidnud, et kaebaja ei ole maksuhaldurit laenu tagasimaksetest õigeaegselt teavitanud. Revisjoniakti peale esitatud eriarvamuses oli kaebaja ja AGAL Invest OÜ vaheliste laenukohustuste saldoks märgitud 130 000 eurot, seega oli maksuhaldurile teada, et kontrolliperioodi lõppemise ja maksuotsuse andmise vahelisel ajal oli laenu tagasi makstud. Vajadusel oleks MTA saanud nõuda kaebajalt täiendavat teavet. Seadusest ei tulene kohustust esitada tõendeid, mis jäävad kontrolliperioodist välja. Kuna laenu tagasimaksed toimusid suures osas pangakonto ülekannetega, ei olnud neid võimalik tagantjärgi teha. Neile ülekannetele pole muud mõistlikku selgitust. Laenusaldo esitati koos eriarvamusega ja laenude kokkuvõtlik tabel koos kaebusega. Kaebaja on algusest peale väitnud, et laenu on tagasi makstud. AGAL Invest OÜ maksevõimelisuses pole põhjust kahelda. Kaebaja pole mingeid tõendeid või asjaolusid maksuhalduri eest varjanud. Laenu hakati tagasi maksma, sest lepingus märgitud laenu tagastamise tähtaeg hakkas lähenema. MTA on samastanud AK ja AGAL Invest OÜ huvi dividende saada. AK ei ole tehingutest isiklikult kasu saanud, vaid tema ainus huvi on kontserni hea käekäik. Maksuotsuse tühistamisega kustuvad ka intressid.

3-16-2676 jääk 704 eurot ja pangakontol 13 eurot. Seega on õige halduskohtu järeldus, et laenulepingu pooled ei juhindunud laenulepingus kokkulepitust ja laenumaksete tegelik sisu oli kaebaja kasumi emaettevõttesse viimine. MTA ei aktsepteerinud kaebajale AGAL Invest OÜ-lt laekunud summade ja tasaarvestuse puhul väidetavalt eksisteerinud laenusuhet, vaid selgitas üksnes välja tulumaksukohustust täitmata väljamakstud dividendide suuruse. Kaebaja arvestas laenu väljamaksetena raha siis, kui tema majandustegevusest raha laekus, mitte vastavalt laenusaaja vajadusele. Laenu väljamaksetena võttis AK kassast raha ja hiljem vormistas raamatupidaja vastava kande kui antud laenu. Laenu tagasimaksed vormistati üksnes vajaduse põhiselt, kaebaja raha võeti ära nii, et tal ei jätkunud raha oma kohustuste täitmiseks. Tagasimaksed moodustasid väljamakstud summast vaid ca 6%. Laenu tagasimakseid tasaarvestati osaliselt sisutühjade arvetega. Reaalselt osutatud teenuste eest tehtud tasaarvestusi ei saa lugeda emaettevõttele väljamakstud kasumi osaks. Kaebaja on AGAL Invest OÜ tütarettevõtte ning AK on mõlema äriühingu juhatuse liige, seega oleks kaebajal soovi korral võimalik esitada tõendeid kaubamärgi „AB Tehno“ kasutamise kohta, samuti saanuks kaebaja taotleda kohtult täiendavate tõendite kogumist. AGAL Invest OÜ on maksumenetluses väitnud, et kaubamärk on registreerimisel. AGAL Invest OÜ arvele ei olnud märgitud teenuse osutamise kuupäeva, kuigi sellest sõltub käibe tekkimise aeg. Kaebaja etteheited selgitamiskohustuse täitmata jätmise kohta ei ole põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-16-2676 arvestada, on ta siiski eraldiseisev juriidiline isik oma õiguste ja kohustustega. See hõlmab maksukohustusi, mis tuleb täita maksukohustuslase vara arvelt (MKS § 6 ja § 8 lg 1). Maksuhaldur märgib seega õigesti, et tütarettevõtte tegutsemine kontserni huvides ei saa toimuda maksukohustusi (s.o sisuliselt tütarettevõtte võlausaldaja huve) eirates.

3-16-2676 summat, ei olnud kaebajal 2011–2015 sellist raha jääki, mida lepingus nimetatud summa ulatuses välja laenata (vt revisjoniakti p 1.1.2.1.2). Näiteks 11.04.2011, kui pooled suurendasid laenulepingu summat 450 000 euroni, oli kaebaja raamatupidamisest nähtuva kassa jääk 704 eurot ja SEB panga konto jääk 13 eurot. Kaebaja ei ole selgitanud, milliste asjaolude pinnalt oli tal sellises majanduslikus seisus põhjust arvata, et saab oma emaettvõttele 450 000 eurot laenu anda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tavapärane, et laenuleping sõlmitakse summa peale, mida laenu andjal ei ole. Seega on ilmne, et kaebaja ja tema emaettevõtte vahelises väidetavas laenusuhtes ei olnud oluline AGAL Invest OÜ vajadus laenu järele, vaid üksnes kaebajal majandustegevusest raha tekkimine, mis ei ole sedalaadi tehingute puhul tavapärane.

3-16-2676 finantsteenuse osutamise lugenud näilikuks tehinguks, ei ole siirdehindasid puudutav regulatsioon (TuMS § 50 lg 4) asjassepuutuv.

3-16-2676 piisavad selleks, et nende alusel saaks väljamaksetega seonduvaid asjaolusid sisuliselt kontrollida. Seda arvestades on halduskohus põhjendatult leidnud, et kaebaja esitas tõendid laenu tagasi maksmise kohta pelgalt oma väidetele usutavuse lisamiseks, loomata maksuhaldurile ja kohtule reaalselt võimalust tagasimaksetega seonduvaid asjaolusid sisuliselt kontrollida. Ringkonnakohus märgib, et maksuhalduri poolt ringkonnakohtu istungil antud selgituse järgi on kaebaja esitanud maksuhaldurile taotluse tulumaksu ümberarvestuse tegemiseks seoses kõnealuste tagasimaksetega ning maksuhaldur on palunud kaebajal esitada täiendavaid tõendeid (sh terviklikud pangakonto väljavõtted ja majandusaasta aruanded, mida ei nähtu äriregistrist). Seega saab tagasimaksetega seonduvat sisuliselt kontrollida nimetatud menetluses.

(allkirjastatud digitaalselt)

14(14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.