Riigihanked › Riigihanked

3-18-452

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 10 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 04.06.2018 (HKMS § 278 lg 1). Vastukassatsioonkaebust hankeasjas esitada ei saa (HKMS § 278 lg 3). Sõltumata menetlusosaliste nõusoleku olemasolust või selle puudumisest võib Riigikohus hankeasjas esitatud kassatsioonkaebuse vaadata läbi lihtmenetluses (HKMS § 279 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(12)

3-18-452 Hankija möönab ka ise, et tegi pakkujate ringi laiendamiseks kõik võimaliku (tehes eraldi hanke jäätmekäitluskoha leidmiseks), kuid vaatamata sellele esitati üks pakkumus. Pakkumuse soodsust tuli hinnata kogumis, kuna riigihanke I alusdokumentide (HD Lisa 3 (lepingu projekt) p 3.3.2) kohaselt olid pakutavad käitlushinnad üksteisega seotud (biolagunevate jäätmete käitlushind moodustab 80% segaolmejäätmete ja suurjäätmete käitlushinnast). Vaidlustaja pakutud käitlushinnad kogumis on turu soodsaimad. Lähtuda ei saa teiste lepingute hindadest, kuna nende aluseks olnud hankemenetlused viidi läbi ca 4 aastat tagasi ning hinnad on muutunud. Erinev on ka kehtivate lepingute alusel tellitud käitlusteenuse sisu ja hinnastamisloogika. Seega manipuleerib hankija andmetega ning väide uue hankega soodsama hinna saavutamiseks on meelevaldne. Hankija tegevus on suunatud hankija enda ja tema ainuomandisse kuuluva ettevõtte TJT majanduslike huvide teenimisele, mitte jäätmevaldajate huvide kaitsmisele ning ausa ja läbipaistva konkurentsi tagamisele. Haldusasja nr 3-17-1158 menetluses märkis hankija, et riigihange I tunnistati kehtetuks põhjusel, et TJT ja Eesti Energia Aktsiaselts „magasid maha“ riigihankes nr 191465 pakkumuste esitamise tähtaja. Ei ole eluliselt usutav, et hangetes osalemises kogenud isikud „magaksid hanke maha“, eriti arvestades, et TJT omanikuks on Tallinna linn ning TJT nõukogu liikmeks on hanke korraldanud Tallinna Keskkonnaameti juhataja. On tõenäoline, et linnal oligi plaan korraldada hange võimalike hindade teada saamiseks ja seejärel hange kehtetuks tunnistada, et TJT saaks ühelt poolt kesklinna jäätmeveoturul teenust edasi osutada ning teisalt saada võimalus uues hankes konkurentsivõimelise hinna pakkumiseks.

3-18-452 Vaidlustuste I ja II seisukohtadele jäädes leidis kaebaja, et 12.01.2018 käskkiri on õigusvastane. Selles ei ole toodud ühtegi asjaolu, mis õigustaks riigihanke I kehtetuks tunnistamist ning mis kinnitaksid hankija oletust, et uus hange võiks tuua suurema konkurentsi ja soodsama hinna. VAKO otsus eirab kaebaja põhjendusi ja selgitusi (sh arvutusi) ning selles anti ebaõige sisu Euroopa Kohtu otsusele nr C-27/98. 12.01.2018 käskkirjas toodud kaalutlustel ei saa järeldada, et riigihanke I kehtetuks tunnistamisel ja uue hanke korraldamisel oleks võimalik saavutada suurem konkurents või odavam hind. Kuigi hankija sellele ei tugine, siis asus VAKO seisukohale, et arvestades riigihanke I esemest tulenevaid jäätmete tarnemahtusid ning toormekindlust, on mõistlik eeldada, et jäätmete käitlejad pakuvad suurklientidele n-ö eksklusiivseid hindu. Ebaõige on ka VAKO viide, et seisuga 20.02.2018 on riigihanke II juurde registreerunud Enefit Green AS ja TJT, kuna selle asjaoluga ei saanud 12.01.2018 käskkirja andmisel arvestada. Riigihanke I kehtetuks tunnistamine kahjustab ausat konkurentsi ja rikub võrdse kohtlemise põhimõtet ning selle tegelikuks eesmärgiks on kaebaja konkurentsipositsiooni kahjustamine ja kaebaja konkurentidele (eelkõige TJT-le) ebaausa konkurentsieelise loomine. RHS 73 lg 3 p 6 sätestab hanke kehtetuks tunnistamise põhjendatud vajaduse korral, kuid VAKO leidis, et sellised põhjendused ei pea olema kaalukad või erandlikud. Kuigi lahendis C-27/98 (p 10) möönab Euroopa Kohus, et hankijal ei ole kohustust sõlmida hankelepingut ainsa sobiva pakkujaga, siis ei saa nõustuda VAKO seisukohaga, et viidatud kohtulahendile tuginedes võiks hankija justkui alati hanke kehtetuks tunnistada ainult põhjusel, et hankes on üks pakkuja. Viidatud kohtuasjas oli 4 pakkujat, kellest 3 kõrvaldati, mistõttu sai eeldada, et konkreetse hanke vastu on huvi ka teistel pakkujatel ning hankekutse tühistati põhjusel, et hankija otsustas lõpuks raua asemel kasutada betooni ehk tegelikult puudus hankijal vajadus hanget läbi viia. Praegusel juhul on vajadus hanke järele säilinud. Ausa konkurentsi ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumiseks on ka vastustaja tegevus kaebaja pakkumuse avalikustamisel ajakirjanduses. Tulenevalt õiguskindlusest ja õigusselgusest ning RHS § 3 p-st 1 peaks reeglina keelduma lubamast hanke kehtetuks tunnistamist pärast seda, kui pakkuja on juba edukaks tunnistatud. Seda just juhul, kui hanke kehtetuks tunnistamise asjaolud ei ole muutunud pärast pakkuja edukaks tunnistamist. Seega, kui esinevad hanke kehtetuks tunnistamise alused, tuleks hange tunnistada kehtetuks koheselt. 12.01.2018 käskkirjas toodud põhjendustel ja asjaoludel ei saa hankija eeldada, et uuel hankel oleks suurem konkurents ja selle tulemusel madalam hind. Seda möönab ka VAKO otsuse p-s

3-18-452 Vaidlustus II oleks tulnud kooskõlas Riigikohtu 16.11.2011 otsusega nr 3-3-1-65-11 rahuldada. Olukorras, kus 12.01.2018 käskkirja vaidlustamise tähtaeg ei olnud möödunud, ei oleks tohtinud vastustaja riigihanget II välja kuulutada ja alustada.

Tallinna linn palus jätta kaebuse rahuldamata.

Riigihange I tunnistati kehtetuks konkurentsi puudumise tõttu ning see oli lubatav. Sellisel juhul ei saa toimuda pakkumuste reaalset võrdlemist. Sama seisukohta toetab nii Euroopa Kohtu lahend C-27/98, VAKO varasem praktika (vt lahend 24.04.2015 nr 74-15/155186) kui ka erialakirjandus (vt T. Ojasalu. Euroopa Ühenduse riigihankeõigus: konkurentsi tagamise põhimõte. – Juridica VIII/2007, lk 564‒572, lk 566). RHS § 73 lg 3 p 6 annab hankijale ulatusliku kaalutlusruumi ning olemasoleva konkurentsi reaalse ärakasutamise võimalus saab selliseks vajaduseks olla. Kaebaja etteheited pakkumuse maksumuse avalikustamise kohta pressiteates ei ole põhjendatud, kuna pakkumus on konfidentsiaalne kuni pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse tegemiseni. Pakkumuste hinnad avaldatakse pakkumuste avamisel ning ka siis ei ole teada hankemenetluse lõpptulem. Kaebaja konkurentsipositsioon ei sõltu sellest, kas konkurendid teavad tema pakutud hinda, vaid sellest, millist hinda kaebaja pakub. Analoogselt oli kaebajale enne pakkumuse esitamist riigihankes I teada, millise hinnaga võtab turul segaolmejäätmeid vastu Enefit Green AS/Eesti Energia AS. Tallinna lähiümbruses tegutseb kolm käitluskohta, mistõttu on riigihankes II konkurentsi ärakasutamine reaalne. Konkurentsi efektiivne ärakasutamine oleks välistatud, kui teisi potentsiaalseid pakkujaid peale kaebaja ei oleks. Antud juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Kaebaja väited Tallinna Keskkonnaameti juhataja ja TJT nõukogu liikme RL osas ei ole asjassepuutuvad, kuna RL ei ole hankija otsuseid allkirjastanud. Asja lahendamisel ei oma ka tähtsust asjaolu, et kaebaja pakkumus oli enne riigihanke I hankemenetluse kehtetuks tunnistamist edukaks tunnistatud. RHS ei sea hankemenetluse kehtetuks tunnistamisele piiranguid, s.t kehtetuks tunnistamise otsust on hankijal võimalik teha igal ajal kuni RHS § 73 lg 3 p-des 1‒5 ja p-s 7 nimetatud aluste esinemiseni. Riigihanke II korraldamine tagab laiema pakkujate ringi, mis võib omakorda tuua soodsama jäätmete käitlushinna. Seetõttu esines põhjendatud vajadus riigihanke I hankemenetluse kehtetuks tunnistamiseks. Kaebus, mis on esitatud riigihanke 193893 alusdokumentidele, tuleb jätta rahuldamata sõltumata riigihankes 191465 tehtavast otsusest ning Riigikohtu 16.11.2011 otsusest nr 3-3-165-11. Sama hanke eseme suhtes ei viida läbi kahte paralleelset hankemenetlust, kuna riigihanke 193893 väljakuulutamisel oli riigihange I kehtetuks tunnistatud ning 12.01.2018 käskkirja kehtivus ei sõltu sellest, kas poolte vahel on vaidlustus- või kohtumenetlus pooleli (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 1). Hankija tegevuse õiguspärasust hinnatakse haldusakti/toimingu aja seisuga. Kaebajale tehti 12.01.2018 käskkiri teatavaks 15.01.2018 ning 17.01.2018 uut hanget alustades oli riigihange I kehtetu.

3-18-452 hankija õigustatud sellist otsust tegema. Tegemist on määratlemata õigusmõistega, mille sisustamise kohustus on hankijal, arvestades seejuures volitusnormi eesmärki ning asjaolu, et määratlemata õigusmõiste sisustamine ei tohi olla meelevaldne. Määratlemata õigusmõiste tõlgendamine ja rakendamine on kohtu poolt kontrollitav. Põhjendatud vajaduse kriteerium kaitseb pakkuja õiguste kõrval ka avalikku huvi ning see tingimus peaks välistama, et hankemenetlus tunnistatakse kehtetuks pelgalt sel põhjusel, et edukaks tunnistatud pakkuja ei ole hankijale sobilik või hankemenetluses osales üks pakkuja. VAKO 22.04.2015 otsus nr 74-15/155186 ei kinnita hankija seisukohta, et üksnes ühele pakkujale viidates võiks hankemenetluse kehtetuks tunnistada, kuna nimetatud asjas otsustas hankija pakkumused tagasi lükata eeldatava maksumuse ületamise tõttu. Tegemist ei ole võrreldava olukorraga. Kohus ei nõustunud hankija ja VAKO käsitlusega, et asjaolu, et pakkumuse esitas üks pakkuja, võiks olla aluseks hankemenetluse kehtetuks tunnistamisel või sel põhjusel võiks hankemenetluse kehtetuks tunnistada konkurentsi ärakasutamisele viidates. Seda ei saa tuletada ka Euroopa Kohtu lahenditest C-27/98 või C-440/13. Ehkki teatud juhtudel võib soov konkurentsi edendada olla hankemenetluse kehtetuks tunnistamise aluseks, siis praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Hankija ei ole toonud välja, et HD-d oleksid olnud konkurentsi kahjustavad ning välistanud teiste huvitatud isikute osalemise hankemenetluses. Hankija ei ole 12.01.2018 käskkirjas toonud välja ühtegi konkurentsipiirangut vms asjaolu, mille kõrvaldamine HD-st tooks kaasa enama hulga pakkujate osalemise uues hankemenetluses. Ka kohtu- ja vaidlustusmenetluses kinnitas hankija, et riigihankes I oli kõikide jäätmekäitlejate osalemine võimalik ning hankija tegi kõik võimaliku, et kasutada ära turukonkurentsi (vt 12.01.2018 käskkirja põhjendused). Tõendamata ja hüpoteetiline on hankija väide, et riigihanke I kehtetuks tunnistamine ja uue hanke korraldamine võiks suurendada konkurentsi või tuua parema hinna. Arvestades hankija õigusvastast tegevust kesklinna ja vanalinna jäätmeveopiirkondades ja hankijale kuuluva äriühingu eelistamisel (vt Tallinna Halduskohtu 27.10.2017 otsus nr 3-171158, samuti jõustumata kohtulahendid asjas 3-17-1410), on usutav pakkuja hüpotees, et hankija tunnistas hankemenetluse kehtetuks pelgalt sel põhjusel, et hankijale kuuluv kaebaja konkurent TJT magas hankemenetluses osalemise maha ning hankemenetluse kehtetuks tunnistamise eesmärgiks on võimaldada TJT-l hankemenetluses osaleda. Seda kinnitab ka hankija 05.02.2018 seisukoht Tallinna Halduskohtule haldusasjas 3-17-1158 (p 16). Hankija ei ole toonud välja, et bioloogiliselt laguneva prügi osas ei olnud kaebajal võimalik endal hinda kujundada, kuna HD-s oli hankija bioloogiliselt laguneva prügi käitlushinna kujunemise valemina välja toonud. Nimelt nägi riigihanke 191465 lisa 3 (lepingu projekt) p 3.3.2 ja pakkumuse maksumuse vorm ette, et biolagunevate jäätmete käitlemisteenuse hind saadakse segaolmejäätmete ja suurjäätmete käitluse tonnihinna korrutamisel 0,8-ga. Vaidlust selle üle, et kaebaja pakkumus vastab hankija koostatud valemile, ei ole. Samuti ei ole hankija leidnud, et valemi komponendiks olev ja kaebaja pakutud segaolmejäätmete ja suurjäätmete kogumistasu oleks olnud ebamõislikult kõrge. Hankija ei tugine ka sellele, et valemi kasutamine oleks olnud lubamatu või toonud kaasa ebaõige hinna kujunemise ning sellist minetust ei ole võimalik kõrvaldada muul viisil kui hanke kehtetuks tunnistamisega ja uue hanke korraldamisega. Seejuures ei nähtu, et hankija oleks isegi analüüsinud HD mõju pakkumusele või kaebaja konkurentide jäätmekäitlustasu segaolmejäätmete ja suurjäätmete osas. Sellises olukorras heita kaebajale ette, et pakkumus on biolagunevate jäätmete osas põhjendamatult kõrge, on riigihankeõiguse üldpõhimõtetega vastuolus ja üllatav. Hankija põhjenduse muudab arusaamatuks ka asjaolu, et pakkumuse avamisel ei lükanud hankija

6(12)

3-18-452 kaebaja pakkumust tagasi põhjusel, et see ületab eeldatavat hanke maksumust (RHS § 116 lg 1 p 1) või on põhjendamatult kõrge. Kõik 12.01.2018 käskkirja aluseks olnud asjaolud olid hankijale teada 04.01.2018 käskkirja andmisel. RHS § 73 lg 3 p-s 6 sätestatud põhjendatud vajadusena ei saa käsitada olukorda, kus hankemenetluse lõpetamiseks esineb mistahes muu seadusest tulenev alus, s.h RHS §-s 116 sätestatud pakkumuste tagasilükkamise võimalus. Seda on kinnitanud ka VAKO 01.08.2014 otsuses nr 167-14/151878, selgitades, et hankija otsus hankemenetluse kehtetuks tunnistamiseks pärast pakkumuse edukaks tunnistamist, asjaoludel, mis pidid hankijale selguma hiljemalt eelnimetatud otsuste tegemisel, peab olema enam põhjendatud. Praegusel juhul on küll hankija toonud välja enda huvid 12.01.2018 käskkirja andmisel, kuid kaebaja õigusi ja huve kaalutud ei ole. Eelnevast tulenevalt on hankija 12.01.2018 käskkiri kaalutlusõiguse väära teostamise ja määratlemata õigusmõiste väära sisustamise tõttu õigusvastane ja tuleb tühistada. Riigikohtu 16.11.2011 otsuse nr 3-3-1-65-11 seisukohad ei ole kohaldatavad, kuna riigihange I oli riigihanke II väljakuulutamise ajal tunnistatud kehtetuks. Asjaolu, et kaebaja vaidlustas 24.01.2018 riigihankes I hankija 12.01.2018 käskkirja, ei too kaasa selle käskkirja kehtivuse peatamist ega muuda fakti, et 20.01.2018 oli riigihange I kehtetuks tunnistatud. RHS ei näe ette, et hankemenetluses tehtud otsused jõustuvad pärast vaidlustamise tähtaja möödumist. Seda ei näe ette ka HMS. Seega ei saa pidada hankija otsust kuulutada välja riigihange II õigusvastaseks või Riigikohtu 16.11.2011 otsuse nr 3-3-1-65-11 seisukohtadega vastuolus olevaks. Kuulutades uue hanke sama hankeeseme suhtes, mille osas on varasem riigihange kehtetuks tunnistatud, välja enne vaidlustamistähtaja möödumist ja lõpliku lahendi tegemist, võtab hankija endale teadliku riski, et esimese läbiviidud riigihanke kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamisel tuleb hiljem alustatud riigihanke hankemenetlus kehtetuks tunnistada, kuna paralleelselt kahe samasisulise hankemenetluse läbiviimine ei ole lubatud. Kuna kohus rahuldab kaebaja 12.01.2018 käskkirja tühistamisnõude, on põhjendatud rahuldada ka kaebaja kohustamisnõue.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7(12)

3-18-452 halduskohus kaldub oluliselt kõrvale senisest väljakujunenud praktikast, kaasneb sellega kõrgendatud põhjendamiskohustus, mida halduskohus täitnud ei ole. Hankija on tunnistanud hanke kehtetuks konkurentsi edendamise kaalutlusel, et kaasata uues hankes enam pakkujaid. Nimetatud põhjust on korduvalt Euroopa Kohtu praktikas peetud hankemenetluse kehtetuks tunnistamise õiguspäraseks kaalutluseks. Hankija on hanke tunnistanud kehtetuks ka tarbijate õiguste kaitseks. Enne hankelepingu sõlmimist sai hankijale teatavaks, et hankija poolt hankes kehtestatud biojäätmete maksumuse kehtestamise tingimus toob kaasa olukorra, kus kesk- ja vanalinna jäätmevaldajad on kohustatud nelja aasta jooksul maksma biojäätmete käitluse tonni eest kuni 45% rohkem keskmisest turuhinnast. Kuna biojäätmete liigiti kogumine on nii hankija kui ka riigi eesmärk, kusjuures hankija eesmärk on a-ks 2020 tõsta biojäätmete liigiti kogumist seniselt 10,6%-lt vähemalt 13%-le, demotiveeriks biojäätmete oluliselt kõrgem käitlushind jäätmevaldajaid biojäätmete liigiti kogumisel. Seega kahjustaks hankelepingu sõlmimine lisaks tarbijate huvidele otseselt ka avalikke huve. Kohtupraktikast tuleneb, et hankemenetluse kehtetuks tunnistamise aluseks võib olla ka olukorra kujunemine, mille puhul on riigihanke eesmärgi saavutamine küsitav. Ka jäätmete liigiti kogumise sihtarvude täitmata jäämise oht on õiguspärane kaalutlus riigihanke kehtetuks tunnistamisele. Olukorras, kus hankija ei saavuta käitlushanke tulemusena suuremat biojäätmete liigiti kogumist, on ilmne, et hankijal puudub kohustus sellise hanke jätkamiseks ja lepingu sõlmimiseks. Hankija otsus hankemenetluse kehtetuks tunnistamiseks ei saa olla õigusvastane üksnes põhjusel, et hankija ei ole kõiki argumente detailselt lahti kirjutanud. Käesoleval juhul tõendavad hankija kaalutluste tegelikkust lisaks otsuses väljatoodule ka riigihanke II tingimused. Hankija kuulutas 8 päeva pärast riigihanke I kehtetuks tunnistamist välja uue hanke, mis erines esimesest hankest just nimelt biojäätmete käitlemise tonni hinna kujundamise tingimuste poolest. Ebaõiged on halduskohtu oletused, et hankija eesmärk oli uue hanke väljakuulutamisel tegelikult eelistada linnale kuuluvat ettevõtet või mõnda muud pakkujat. Arvestades, et hankija kuulutas välja uue hanke, kus nii kaebajal kui ka teistel pakkujatel on võimalik võrdselt osaleda, on hankijale mistahes ettevõtte eelistamise etteheite tegemine põhjendamatu. Arvestades, et kaebajapoolse biojäätmete hinna suurus oli tingitud hankija kehtestatud tingimusest hanke alusdokumentide maksumusvormil ning biojäätmete käitlemise kõrgem hind ei aita kaasa biojäätmete liigiti kogumise sihtarvu täitmisele, tuleb hankijal hankemenetlus I kehtetuks tunnistada ka siis, kui kohtud peaksid leidma, et hankija otsus esimese hanke kehtetuks tunnistamiseks ei vastanud kaalutlusõiguse põhimõtetele. Seega tuleb hankija otsus hanke kehtetuks tunnistamisel jätta menetlusökonoomia põhimõttele tuginedes kehtima ka siis, kui ringkonnakohus peaks halduskohtuga nõustuma, et hankija tugines hanke kehtetuks tunnistamisel õigusvastastele kaalutlustele. Kaebajal puudub riigihanke II osas mistahes kaebeõigus ning halduskohtul puudus võimalus kohustamiskaebuse rahuldamiseks. Igal juhul oleks halduskohus pidanud jätma kõik kaebaja kohustamiskaebusega seotud menetluskulud kaebaja enda kanda. Kohustamiskaebuse esitamine ei olnud kaebaja tühistamiskaebusega seotud huvi arvestades kaebaja õiguste tagamiseks vajalik.

8(12)

3-18-452 Kaebaja ega ka halduskohus ei ole eitanud, et RHS § 73 lg 3 p 6 tähenduses võib hankija vajadus hankemenetluse kehtetuks tunnistamiseks iseenesest (s.o teatud juhtudel) seisneda ka konkurentsi efektiivse ärakasutamise vajaduses (ning seeläbi tarbijate kaitsmise vajaduses). Küll on halduskohus asjas tuvastatud asjaolude alusel õigesti leidnud, et praegusel juhul ei tuginenud riigihanke nr 191465 kehtetuks tunnistamine ning uue samasisulise riigihanke nr 193893 alustamine hankija tegelikul soovil konkurentsi edendada, vaid lähtus otsitud ja näilistest põhjendustest ning lubamatutest kaalutlustest, mille tegelikuks eesmärgiks saab pidada hankija soovi eelistada enda omandisse kuuluva ettevõtte huve. Hankemenetluse kehtetuks tunnistamise põhjenduste otsitust/näilisust ning hankija tegelikke lubamatuid (riigihangete üldpõhimõtetega vastuolus olevaid) motiive kinnitavad eelkõige järgmised asjaolud: 1) hankija poolt riigihanke kehtetuks tunnistamine pärast kaebaja pakkumuse edukaks tunnistamist (ilma, et vahepeal oleks asjaoludes mingeidki muudatusi toimunud) ning kaebaja pakkumuse avalikustamine meedias ja seeläbi konkurentidele teatavaks tegemine (konkurentsieelise loomine); 2) hankija tegutsemine konkuretsi kahjustava huvide konflikti olukorras (kus hankija juhataja RL on ühtlasi hankijale kuuluva ning hankest huvitatud ettevõtte juhtorgani liige); 3) hankija avaldus, et hankija ainuomandisse kuuluv ettevõte „magas hankemenetluses osalemise maha“ ning hankija ainuomandisse kuuluv ettevõte saaks uues hankes konkurentsi pakkuda; 4) riigihanke kehtetuks tunnistamise otsuses toodud põhjenduste sisuline ebaõigsus ning meelevaldsus (sh kaebaja pakutud hinna ühe komponendi käsitlemine põhjendamatult kõrgena, kui tegelikku tähendust omab asjas kogupakkumus ning kaebaja kogupakkumine võrreldes apellandi väidetud nn turuhinnaga on tegelikult kokkuvõttes tarbijatele soodsam). Seega on käesoleva vaidluse põhiküsimuseks hoopis see, kas riigihanke võib kehtetuks tunnistada otsitud, meelevaldsetel ning näilistel (mittetegelikel) põhjustel ehk kas RHS § 73 lg 3 p-st 6 tulenev hankija õigus on sisuliselt piiramatu või peab hankija riigihanke kehtetuks tunnistamisel järgima riigihangete üldpõhimõtteid, sh läbipaistva menetluse, ausa konkurentsi ning isikute võrdse kohtlemise põhimõtteid, ning arvestama ka kaebaja huvidega. Kaebaja leiab, et halduskohus on RHS § 73 lg 3 p-st 6 tulenevat hankija õigust sisustanud eesmärgipäraselt ning terviklikult. Halduskohus ei ole kaldunud kõrvale Euroopa Kohtu juhistest ega Eesti kohtute praktikast, samuti ei ole kohus jätnud hankija kaalutlusi/seisukohti käsitlemata ega oma seisukohti nõuetekohaselt põhjendamata. Hankija väited selle kohta, nagu ei vastaks riigihankega nr 191465 hangitav käitlusteenus selles sätestatud hinnamudeli tõttu tema vajadustele (biolagunevate jäätmete liigiti kogumise eesmärgile) ning et hankija peab uue samasuguse otsuse (riigihanke kehtetuks tunnistamise otsuse) vastu võtma, on esmakordselt esitatud alles apellatsioonimenetluses. Hankija väited on seejuures otseses vastuolus tema poolt varasemas menetluses selgesõnaliselt avaldatud seisukohtadega (mille kohaselt tagas riigihanke 191465 hinnamudel biolagunevate jäätmete liigiti kogumist) ning ilmselgelt otsitud ja ebaõiged. Ka riigihankes nr 191465 on biolagunevate jäätmete hind oluliselt soodsam võrreldes teiste jäätmeliikide käitlushindadega ehk ka see tagab juba olemuslikult vastava jäätmeliigi liigiti kogumise eesmärki, millele apellant apellatsioonkaebuses rõhuma on hakanud. Hankija faktiline tegevus ning hankija poolt riigihanke nr 191465 hinnamudeli kohta varasemalt avaldatud seisukohad kinnitavad, et hankija viited riigihanke nr 191465 hinnamudeli vastuolu kohta oma sisemise dokumendiga ‒ Tallinna Jäätmekavaga 2017‒2021 – on otsitud, mitte tegelikud. Kuigi kaebaja ei nõustu halduskohtu põhjendustega Riigikohtu 16.11.2011 otsuse nr 3-3-1-6511 seisukohtade mittekohaldatavuse osas, on siiski õige ja põhjendatud halduskohtu lõppjäreldus, et tulenevalt riigihanke nr 191465 kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamisest on sama hankeeseme suhtes uueriigihanke (hanke nr 193893) läbiviimine õigusvastane ning seetõttu tuleb kohustada hankijat viima uus riigihange õigusaktide nõuetega kooskõlla. 9(12)

3-18-452

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-18-452 osalemine riigihankel ei võimaldanud hankijal tagada konkurentsi efektiivset ärakasutamist ning kasutada rahalisi vahendeid säästlikult ja otstarbekalt, sest ainsa pakkuja RAGN-SELLS AS-i poolt pakutud biolagunevate jäätmete käitlushind oli selgelt kõrgem võrreldes TJT ja Väätsa prügila kodulehtedel avaldatud hindadega ning riigihankega tellitava teenuse pakkujaid on turul rohkem kui üks, mistõttu oli tõenäoline, et uue riigihanke korraldamisega on hankijal võimalik tagada konkurentsi efektiivsem ärakasutamine. Niisiis on hankija tunnistanud hankemenetluse kehtetuks konkurentsi edendamise kaalutlusel, et kaasata uues hankes enam pakkujaid, sooviga saada madalamat hinda biolagunevate jäätmete käitluse osas (tarbijate kaitse). Ringkonnakohtu hinnangul on viidatud põhjendus riigihanke kehtetuks tunnistamisel asjas esitatud tõendite valguses lubatav ja usutav.

3-18-452 või taotluse koostamisel on osalenud isik, kes on osalenud sama riigihanke ettevalmistamisel või on muul viisil hankijaga seotud, ja sellele isikule seetõttu teadaolev info annab talle eelise teiste riigihankes osalejate ees ning sellest tingitud konkurentsi moonutamist ei ole muude vahenditega võimalik vältida. Riigihanke II läbiviimisel peab hankija viidatud sätte alusel RL huvide konflikti esinemist kaaluma.

(allkirjastatud digitaalselt)

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.