Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Einar Vene 3. mai 2018, Tartu 3-16-1195
Haldusasi
Rommi Neemsalu kaebus Päästeameti vastu saamata jäänud palga nõudes
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 19. aprilli 2017. a otsus Päästeameti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Rommi Neemsalu Vastustaja Päästeamet
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19. aprilli 2017. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 4. juuni 2018.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartumaa Päästeteenistuse päästespetsialist Rommi Neemsalu põhipalga suurus oli 2013. aastal 815,33 eurot. Tema tööaega arvestatakse summeeritud tööaja arvestuse alusel, arvestusperioodi pikkuseks on kuus kuud. Ajavahemikul 16. kuni 27. detsember 2013 oli ta töövõimetuslehel seoses lapse hooldamisega. Seoses sellega sai ta ajutise töövõimetuse hüvitist 230,02 eurot. Palka sai ta 2013. a detsembrikuu eest 514,95 eurot, st 300,38 eurot vähem, kui oli tema tegelik põhipalk.
2.R. Neemsalu esitas kaebuse, milles palus Päästeametilt välja mõista saamata jäänud palk 300,38 eurot. Kaebuse kohaselt oli R. Neemsalu 2013. a II poolaasta summeeritud tööaja arvestusperioodiks 1. juuli 2013 kuni 31. detsember 2013. Normtöötundide hulgaks oli sellel perioodil 850 normtundi. Arvestusperioodil ettenähtud 850 normtundi täitis kaebaja juba novembri
lõpuks, samuti oli tal selleks ajaks tehtud 50 ületundi. Detsembris teda tööle ei rakendatud ja tal ei olnud tööajagraafiku kohaselt detsembris 2013 kohustust tööülesandeid täita.
3.Tartu Halduskohtu 19. aprilli 2017. a otsusega rahuldati kaebus järgmistel põhjendustel.
3.1.Päästeteenistuse seaduse (PäästeTS) § 20 lg 2 järgi on päästeteenistuja tööaja arvestusperiood kuni kuus kuud. Kaebaja oli teenistusse määratud 24-tunniste valvevahetustega summeeritud tööajaga kuuekuulise arvestusperioodiga. Kaebaja täitis arvestusperioodi 1. juuli 2013-31. detsember 2013 teenistusülesanded vastavalt tööajagraafikule ning täitis teenistusülesanded ja normtunnid täies ulatuses. Tema põhipalka vähendati detsembris seetõttu, et normtööpäevadest arvestati maha ajutisel töövõimetuslehel viibitud päevad.
3.2.Ehkki kaebajat ei rakendatud 2013. a detsembris valveteenistusse, oli samas vastustajal õigus kaebajat teenistuskohustusi täitma kutsuda ja kaebaja pidi olema nö valves. Vastustajal ei olnud õigust kaebajat valveteenistusse rakendada üksnes töövõimetuslehel viibimise ajal 16.-27. detsember 2013, kuid ülejäänud päevadel 2013. a detsembris oli kaebajat võimalik kutsuda ja rakendada erakorralisel ületunnitööl.
3.3.Töölepinguseaduse (TLS) § 35 järgi peab tööandja töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui tööandja ei ole andnud talle tööd. Kuigi kaebaja tööajagraafik ei näinud 2013. detsembris ette tööaega, siis oli ta põhimõtteliselt valmis valveteenistuseks. Õiguspärane ei saa olla põhipalga maksmine ajutise töövõimetuse aja võrra vähem, kui kaebaja ei pidanud tööajakava järgi tööl olema ja reaalselt teda erakorralisele ületunnitööle ei rakendatud.
3.4.Tööinspektsioon on oma vastuses väljendanud seisukohta, et kui töötaja töötab 6-kuulise perioodi kalendaarsed normtunnid täis viie kuuga ja lisaks on tekkinud ka 6-kuulist perioodi arvestades ületunnid ning tööandja on kavandanud talle detsembrikuu kompenseeriva vaba ajana, et vältida täiendavate ületundide teket ja tagada puhkamise võimalus, kuid töötaja haigestub, siis selles olukorras ei saa väheneda töötaja töötasu juba töötatud töötundide arvelt ehk töötajal on õigus saada töötasu nii väljatöötatud normtundide kui ka ületunnitöö eest, mis viie kuu jooksul summerimisperioodi tervikuna arvestades tekkisid.
3.5.Pärnu Maakohus on leidnud, et Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendist (RKTKo 3-2-1-14315) on tuletatav seisukoht, et kui töötaja talle ettenähtud töö ära teeb, ei saa tööandja jätta töötajale töötasu välja maksmata põhjendusega, et töötaja sai ajutise töövõimetuse hüvitist. Sama järeldus on õigustatav ka avalikus teenistuses.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
4.Päästeameti apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldamata jätta. Apellatsioonkaebust põhjendatakse järgnevalt:
4.1.Kui summeeritud tööajaga töötavale ametnikule on makstud ajutise töövõimetuse aja eest ravikindlustuse seaduse (RaKS) alusel ajutise töövõimetuse hüvitist ning talle mõistetakse sama ajavahemiku eest välja ka palk, siis rikutakse sellega võrdse kohtlemise põhimõtet. Soodsamasse olukorda seati summeeritud tööajaga teenistujad, kellele justkui võiks maksta ajutise töövõimetuse aja eest samaaegselt palka ja ajutise töövõimetuse hüvitist, kuid tavalise tööajarežiimiga teenistujatega nii toimida ei saa.
4.2.RaKS § 60 lg 1 p 5 järgi ei ole kindlustatud isikul õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui ta saab ajutise töövõimetuse aja eest sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Sellest järeldub, et teenistujal ei ole õigust saada ühe ja sama aja eest nii palka kui ka ajutise töövõimetuse hüvitist, sõltumata sellest, kas ta töötab summeeritud tööajaga või 40 tundi nädalas. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et RaKS § 60 lg 1 p 5 järgi ei ole töötajal õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui ta saab ajutise töövõimetuse aja eest tööandjalt töötasu ja muud tasu.
4.3.Avaliku teenistuse seadus (ATS) § 83 p 3 ja § 34 lg 2 koostoimes välistavad ametnikule üheaegselt palga ja ajutise töövõimetuse toetuse maksmise ka juhul, kui sellel perioodil ei olnud tal kohustust ametiülesandeid täita. ATS § 83 lg 3 p 3 järgi peatus kaebaja jaoks avaliku võimu
teostamise õigus tema töövõimetuse ajaks, mistõttu ATS § 34 lg 2 järgi, mis sätestab, et avaliku võimu teostamise õiguse peatumise ajal ametnikule palka ei maksta, ei saanud talle ka palka maksta.
4.4.Ehkki PäästeTS § 201 lg 1 järgi võib päästeasutus päästeteenistujalt nõuda ilma tema nõusolekuta teeenistusülesande täitmist väljaspool tööaega, ei saa ületunnitööd rakendada teenistuja suhtes, kelle teenistussuhe on peatatud ajutise töövõimetuse tõttu.
4.5.Halduskohtu poolt viidatud Pärnu Maakohtu lahend on tühistatud ja saadetud samale kohtule uueks läbivaatamiseks.
4.6.Asjas oleks tulnud kaasata Eesti Haigekassa, kuna tal võib tekkida alusetu rikastumise nõue kaebaja vastu.
5.R. Neemsalu vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt ei ole vaidlust selles, et R. Neemsalu täitis teenistusülesandeid ja normtunnid vaidlusaluse kuuekuulise perioodi osas täielikult. Samas ei ole ta palka saanud kogu töötatud töö eest. Arusaamatuks jääb vastustaja soovimatus maksta oma töötajatele palka kogu tehtud töö eest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Kaebaja töötab summeeritud tööaja arvestuse alusel. TLS § 43 lg-st 1 ja 3 tulenevalt on summeeritud tööaeg erand tavapärasest eeldusest, et töötaja töötab 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul. Summeeritud tööaja arvestuse korral arvestatakse töötaja kokkulepitud tööaega seitsmepäevase ajavahemiku kohta arvestusperioodi jooksul (TLS § 43 lg 3). Kaebaja puhul oli arvestusperioodi pikkuseks kuus kuud (tl 7). Ettenähtud normtöötundide hulk sellel perioodil oli kaebaja jaoks 850 tundi. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja täitis selle normtöötundide hulga juba novembri lõpuks, st viie kuuga ning detsembriks ei olnud talle normtöötunde ette nähtud.
8.Vastustaja põhiliseks argumendiks on RaKS § 60 lg 1 p 5, mille järgi kindlustatud isikul ei ole õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui kindlustatud isik saab ajutise töövõimetuse aja eest sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p-s 1 või 4 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p 1 sätestab, et sotsiaalmaksu makstakse töötajale rahas makstud töötasudelt ja muudelt tasudelt. Samuti viitab ta RaKS § 50 lg-le 1, mille järgi ajutise töövõimetuse hüvitis on rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Sellest regulatsioonist on vastustaja tuletanud lähenemise, et sama perioodi eest ei saa isik saada korraga nii töötasu kui ajutise töövõimetuse hüvitist. Ning kuna kaebaja on detsembris perioodil
16.– 27. detsember 2013 olnud töövõimetuslehel ja saanud selle eest ajutise töövõimetuse hüvitist, siis ei saa ta selle perioodi eest saada palka.
9.Ringkonnakohus möönab, et üldjuhul on selline lähenemine õige. Käesoleva juhtumi eripära tuleneb aga sellest, et kaebaja töötas summeeritud tööaja arvestuse järgi ning täitis kuuekuulise arvestusperioodi asemel kogu talle ettenähtud tööaja (850 tundi) ära juba viie kuuga (ning sellele lisaks veel 50 ületundi). Seega oli kujunenud olukord, kus lihtsustatult väljendudes oli riik saanud kaebajalt oodatud soorituse (kaebajale määratud 850 normtunni jagu tööd) täies mahus. Järelikult oli riigil kohustus talle selle eest täies mahus palka maksta. Seetõttu ei saa kaebajale osaliselt palga
maksmata jätmist 300,38 euro ulatuses pidada õiguspäraseks. Sisuliselt tähendaks see riigi poolt alusetut säästmist, sest nagu öeldud, kaebaja oli omapoolsed tööülesanded täies mahus täitnud. Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et niisuguses olukorras peab isik saama kindlasti kätte selle palga, mis on tal kogu arvestusperioodi eest ette nähtud, sest nagu öeldud, oma teenistusülesanded oli ta normtöötundide tegemisega ära teinud. Vastustaja viidatud normid võivad tähendada aga seda, et kaebajale ei olnud alust maksta hoopiski ajutise töövõimetuse hüvitist. Seda põhjusel, et kaebajale ei olnud 2013. a detsembris üldse töötunde ette nähtud ning sisuliselt ei olnud ta tööga hõivatud. Ka kaebaja on ise kinnitanud, et tööajagraafiku kohaselt ei olnud tal 2013. a detsembris kohustust teenistusülesandeid täita (tl 2). Seega sisuliselt hooldas kaebaja last oma vabade päevade arvelt. Ning sellises olukorras ei ole ajutise töövõimetuse hüvitist ette nähtud, sest sellisel juhul ei jää isikul teenistuskohustustest ajutise vabastuse tõttu saamata töötasu (RaKS § 50 lg 1). Sarnaselt ei ole ajutise töövõimetuse hüvitist õigus saada tavatööajagraafikuga töötaval isikul, kes hooldab last nädalavahetusel, kui ta tööl käima ei pea. See on aga eraldiseisev vaidlus, mis ei takista käesolevas asjas kaebuse rahuldamist. Käesolevas asjas ei ole vaidluse esemeks see, kas kaebajale maksti ajutise töövõimetuse hüvitist õiguspäraselt.
10.Siin märgib ringkonnakohus lisaks, et vastustaja poolt esiletoodud normid räägivad samuti pigem kaebuse rahuldamise kasuks. Nimelt, nagu ülal märgitud, on ilmselge see, et kaebaja peab saama vaidlusaluse kuuekuulise perioodi eest töötasu täies ulatuses, sest ta oli täies ulatuses oma tööülesanded täitnud. Alternatiiviks võiks olla käesoleval juhul kaebuse rahuldamine osaliselt, st 70,36 euro ulatuses, sest sellisel juhul saaks ta koos selle summa ja ajutise töövõimetuse hüvitisega kokku samasuguse summa (70,36+230,02=300,38), mis tal detsembri palgast puudu jäi. Samas võiks see kaebaja seada lõppkokkuvõttes halba olukorda, sest kui Eesti Haigekassa asuks tulenevalt käesolevast kohtuotsusest seisukohale, et kaebaja on ajutise töövõimetuse hüvitist saanud alusetult, võiks ta kaebajalt nõuda tagasi kogu ajutise töövõimetuse hüvitise 230,02 eurot. Ringkonnakohus ei saa käesoleval hetkel kuidagi välistada, et Eesti Haigekassa võib seda võimalust kasutada. Sellisel juhul kujuneks kaebaja sissetulek detsembrikuu eest jällegi õigusvastaselt väiksemaks.
11.Seetõttu leiab ringkonnakohus, et ülal viidatud RaKS § 50 lg 1 ja § 60 lg 1 p 5 ei takista käesolevas situatsioonis kaebuse rahuldamist ja kaebajale täieliku töötasu maksmist kokkuvõttes kuuekuulise arvestusperioodi eest ning samal ajal ka ajutise töövõimetuse hüvitise maksmist. Neist normidest ning käesoleva asja faktilistest asjaoludest võib tuleneda see, et ajutise töövõimetuse hüvitist maksti kaebajale alusetult, kuid nagu öeldud, ei ole see küsimus käesoleva vaidluse esemeks. Üksnes asjaolu, et kaebajale on juba ajutise töövõimetuse hüvitist makstud, ei tähenda, et see peaks välistama talle töötasu väljamõistmise käesolevas asjas.
12.Asjakohaseks argumendiks ei ole vastustaja poolt välja toodud võrdse kohtlemise põhimõte. See põhimõte nõuab võrdses olukorras olevate isikute võrdset kohtlemist. Kaebajat ei saa aga võrrelda tavapärase, 40 tunni kaupa seitsmepäevase ajavahemiku jooksul töötava isikuga, sest ta töötas summeeritud tööaja alusel ning oli lisaks täitnud arvestusperioodiks ettenähtud tööülesanded viie kuuga. Vastustaja ei ole ära näidanud kaebajaga tegelikult võrreldavat isikute gruppi ega nendevahelist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Sellist gruppi ega rikkumist ei näe ka ringkonnakohus. Lisaks ei kohelda kaebajat töötasu maksmise seisukohalt ebavõrdselt ühegi töötajate grupiga, kes on saanud töötasu kogu tehtud töö eest. Ajutise töövõimetuse hüvitise maksmist ei ole alust võrreldavatesse tunnustesse kaasata, sest käesolevas asjas ei käi vaidlus ajutise töövõimetuse maksmise üle.
13.Vastustaja viide Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendile asjas nr 3-2-1-143-15 ei välista käesoleva kaebuse rahuldamist. Selles asjas nentis tsiviilkolleegium, et töötajal ei ole õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist muuhulgas juhul, kui ta saab ajutise töövõimetuse aja eest tööandjalt töötasu. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Samas seab see seisukoht käesoleva asja kontekstis kahtluse alla jällegi hoopis kaebajale ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise õiguspärasuse, mitte ei välista töötasu maksmist. Nagu öeldud, ei käi käesolevas asjas vaidlus ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise õiguspärasuse üle, vaid töötasu maksmata jätmise õiguspärasuse üle.
14.Küsimus, kas kaebajat oleks saanud ajutise töövõimetuse ajal tööle rakendada, ei oma siinkohal tähtsust. Tähtsust omavad eelnevalt väljatoodud asjaolud – et kaebaja oli täitnud arvestusperioodiks talle ettenähtud kõik normtunnid ning samas oli ta osaliselt sellel perioodil ajutisel töövõimetuslehel.
15.Vastustaja väide, et asjas oleks tulnud kaasata Eesti Haigekassa, ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. Käesolev otsus ei mõjuta Eesti Haigekassa õigusi negatiivselt. Ringkonnakohus ei lahenda küsimust ajutise töövõimetuse maksmise õiguspärasuse kohta. Kui Eesti Haigekassa leiab, et tal tekib tänu käesolevale kohtuotsusele õigus kaebajalt ajutise töövõimetuse hüvitise tagasinõudmiseks, siis võib ta seda teha sõltumata sellest, kas ta on käesolevas vaidluses menetlusosaline olnud või mitte.
16.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Menetluskulude väljamõistmise taotlusi ei ole apellatsioonimenetluses esitatud.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.