Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 22. september 2016, Tartu 3-16-1195
Haldusasi
R.N. kaebus Päästeameti vastu saamata jäänud palga nõudes
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 20. juuli 2016. a määrus R.N. määruskaebus Kirjalik menetlus Määruskaebuse esitaja R.N. esindaja v.adv Roman Levin
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada R.N. määruskaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 20. juuli 2016. a määrus ning saata asi Tartu Halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.R.N. töötas 2013. aastal Päästeameti Lõuna Päästekeskuse Tartu päästekomando päästespetsialistina meeskonnavanema ametikohal ning tema põhipalga suuruseks oli 815,33 eurot. R.N. tööaega arvestati summeeritud tööaja arvestuse alusel ning arvestusperioodi pikkuseks on 6 kuud. 2013. aastal oli teise poolaasta summeeritud tööaja arvestusperioodiks 1. juuli kuni 31. detsember. Arvestusperioodil ettenähtud 850 töötundi täitis R.N. ajavahemikul juuli kuni november ning detsembris Päästeamet teda tööle ei rakendanud.
2.Ajavahemikul 16. detsember kuni 27. detsember 2013 viibis R.N. seoses lapse hooldamisega töövõimetuslehel. Detsembrikuu eest tasus Päästeamet põhipalgana 514,95 eurot ning samuti sai R.N. haigekassast ajutise töövõimetuse hüvitist 230,02 eurot.
3.R.N. esitas 14. juunil 2016 Tartu Halduskohtule kaebuse Päästeameti vastu saamata jäänud palga 70,36 euro nõudes. Kaebaja märkis, et täitis ajavahemikul 1. juuli kuni 31. detsember teenistusülesandeid vastavalt Päästeameti töögraafikule ning täitis nimetatud kuue kuu normtunnid täies ulatuses. Seega on tal tulenevalt avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 34 lg-st 1 tekkinud õigus saada täies mahus palka
kõikide arvestusperioodi kuude eest ning Päästeametil on tekkinud vastav kohustus palk täies mahus välja maksta. Kaebuse kohaselt on R.N. le makstud täies ulatuses põhipalka vaid viie kuu eest ning 2013. a detsembri põhipalk on makstud üksnes osaliselt. Kaebaja väidete kohaselt ei olnud ega saanudki olla detsembris 2013 teenistuskohustusest enda või hooldatava terviseseisundist tulenevalt vabastatud, sest tööajagraafiku kohaselt tal ei olnud kohustust detsembris 2013 teenistusülesandeid täita. Kaebaja hinnangul on ajutise töövõimetuse hüvitise mõtteks asendada isikule töötasu või palk, mis jääb isikul saamata töö- või teenistusülesannete täitmata jätmise tõttu tulenevalt enda või hooldatava terviseseisundist Kuivõrd ajutise töövõimetuse hüvitis ei kompenseeri täies ulatuses palka, mis ta oleks pidanud Päästeametilt 2013. a detsembrikuu eest saama, siis on tekkinud olukord, kus kaebaja on täitnud oma teenistusülesanded täies ulatuses, kuid ei ole saanud selle eest täies ulatuses tasu. Kaebaja hinnangul ei ole ravikindlustuse seaduses sätestatud ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise regulatsiooni mõte jätta isik ilma väljateenitud tasust olukorras, kus töö- või teenistusülesannetest vabastamist ei ole tegelikult toimunud.
4.Tartu Halduskohus tagastas 20. juuli 2016. a määrusega R.N. kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel. Halduskohus leidis, et kaebaja on ekslikult mõistnud, et hoolduslehel viibides on töötajal õigus saada täies ulatuses töötasu hüvitist. Arvestades ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 50 lg-s 1 sätestatut ei asenda ajutise töövõimetuse hüvitis sajaprotsendiliselt isikule töötasu või palka, mis jääb isikule saamata töö- või teenistusülesannete täitmata jätmise tõttu. Lisaks märkis halduskohus, et RaKS § 60 lg 1 p 5 järgi ei ole tööandjal õigus maksta töölt ajutiselt eemal viibivale teenistujale lisaks seadusega määratud hüvitise ka palka. Halduskohus leidis, et kui tööandja maksaks sama aja eest töötajale töötasu, siis ei oleks töötajal õigust ajutise töövõimetuse hüvitist saada. Halduskohus asus seisukohale, et käesoleva kaasuse asjaolud on samased Riigikohtu tsiviilkolleegiumi menetluses olnud asjaga nr 3-2-1-143-15. Seetõttu on Päästeamet õiguspäraselt arvestanud detsembris 2013 põhipalga maksmisel normtööpäevadest välja kaebaja töövõimetuslehel viibitud tööpäevad. Halduskohus leidis, et eeltoodud põhjustel puudub kaebajal asjas ilmselgelt kaebeõigus. Päästeamet on õiguspäraselt ning põhjendatult maksnud kaebajale 2013. a detsembrikuus põhipalka 12 tööpäeva eest kokku summas 514,95 eurot. Halduskohtu hinnangul oli kaebaja esitatud kahju hüvitamise nõue ilmselgelt perspektiivitu.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5.R.N. esitas 8. augustil 2016 Tartu Halduskohtu 20. juuli 2016. a määruse peale määruskaebuse, milles palus halduskohtu määrus tühistada, võtta kaebus menetlusse, mõista Päästeametilt välja saamata jäänud palk 70,36 eurot ja jätta kõik menetluskulud Päästeameti kanda.
6.Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et tal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus ja leiab, et halduskohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta osa kaebuses esitatud faktilistest asjaoludest.
7.Kaebaja rõhutab, et töötas enda 2013. a teise poolaasta normtunnid täis täies ulatuses, st ta täitis oma teenistusülesanded arvestusperioodi kuue kuu jooksul sajaprotsendiliselt. Seega oleks ta pidanud saama nimetatud arvestusperioodi kõikide kuude eest täies mahus põhipalka.
8.Kaebaja leiab, et Päästeametil tekkinuks õigus arvestada R.N. detsembris 2013 töövõimetuslehel viibitud tööpäevad tema põhipalgast maha juhul, kui talle oleks selles kuus antud teenistusülesandeid ning ta ei oleks olnud võimeline teenistusülesandeid töövõimetuslehel viibimise tõttu täitma.
9.Kaebaja selgitas, et kuna Päästeamet ei planeerinudki teda detsembris teenistusse rakendada, siis ei saanud ta olla samaaegselt ajutiselt töövõimetuslehel viibimise tõttu teenistusülesannete täitmisest vabastatud RaKS § 50 lg 1 mõttes. Seega ei ole kaebaja hinnangul asjakohane määruse p-s 8 viidatud RaKS § 61 lg 1.
10.Kaebaja leiab, et tõenäoliselt ei oleks pidanud Päästeamet vaidluse asjaolusid arvestades konkreetsel juhul pidanud üldse rakendama kaebaja esitatud töövõimetuslehte või minimaalselt selgitama talle võimalikke tagajärgi.
11.Kaebaja märgib, et RaKS § 50 lg-s 1 ja §-s 51 sätestatust tuleneb, et ajutise töövõimetuse hüvitise regulatsiooni üheks oluliseks elemendiks on reeglina olukord, kus kindlustatud isik ei ole enda terviseseisundi või haige lapse/perekonnaliikme põetamise tõttu võimeline oma töö- või ametikohal töötama, st ta on sunnitud tööst eemal viibima ning tööandjaga kokku lepitud töö- või teenistusülesanded jääavad osaliselt täitmata. Kaebaja hinnangul sellist olukorda ei ole käesoleval juhul tekkinud.
12.Kaebaja leiab, et ravikindlustuse seaduses sätestatud ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise regulatsiooni mõte ei ole jätta isik ilma välja teenitud palgast olukorras, kus töö- või teenistusülesannetest vabastamist ei ole tegelikult toimunud ning töö- või teenistuskohustused on sajaprotsendiliselt täidetud.
13.Vastuses määruskaebusele palub Päästeamet jätta R.N. määruskaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et R.N. määruskaebuse põhjendused on vastuolus RaKS § 61 lg 1 p-s 5 sätestatuga, mille kohaselt välistab ajutise töövõimetushüvitise maksmise töötasu saamine ja samas töövõimetushüvitise maksmine töötasu saamise.
14.Vastustaja märgib, et Päästeamet järgis R.N. le palga maksmisel 2013. a detsembrikuu eest seadusest tulenevaid nõudeid. Kaebaja väide, et Päästeamet poleks pidanud rakendama kaebaja töövõimetuslehte, on kohatu.
15.R.N. le palga maksmise küsimus 2013. a detsembrikuu eest on haldusasjas nr 3-14-52076 juba läbinud kohtuliku kontrolli kahes kohtuinstantsis ning Tartu Ringkonnakohtu 4. veebruari 2016. a otsus on jõustunud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada.
17.Halduskohus tagastas R.N. kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna halduskohtu hinnangul on kaebaja kahju hüvitamise nõue ilmselgelt perspektiivitu. Sealjuures tugines halduskohus nõude perspektiivikuse hindamisel Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. detsembri 2015. a otsusele asjas nr 3-2-1-143-15 ning leidis, et nimetatud lahendi asjaolud on käesoleva kaasuse asjaoludega samad. Arvestades vaidlustatud määruse p-s 8 ning nimetatud Riigikohtu lahendist halduskohtu poolt väljatoodut, siis on halduskohus pidanud käesoleva haldusasja lahendamise seisukohast relevantseks seda, et ajutise töövõimetuse hüvitis ei asenda saamata jäänud töötasu täies ulatuses ning isikul ei ole õigust saada töövõimetuslehel viibitud ajavahemiku eest nii töötasu kui ka ajutise töövõimetuse hüvitist.
18.Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on jõudnud ebaõige järelduseni, et käesolev vaidlus on analoogne Riigikohtu menetluses olnud asjaga. Ringkonnakohus möönab, et käesoleva haldusasja ning Riigikohtu menetluses olnud tsiviilasja asjaolud on tõepoolest analoogsed, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole Riigikohtu seisukohtadest võimalik jõuda järelduseni, et R.N. kaebus käesolevas haldusasjas on ilmselgelt perspektiivitu. Seda eelkõige alljärgnevatel põhjendustel.
19.Ringkonnakohus leiab, et poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et ajutise töövõimetuse hüvitis ei pea asendama teenistujale saamata jäänud töötasu täies ulatuses olukorras, kus teenistujal oli
tööajakava järgi kohustus tööd teha, kuid viibis sel ajal töövõimetuslehel. Käesolevas asjas rõhutab kaebaja seda, et summeeritud tööaja arvestuse korral ei ole põhipalka õigus vähendada olukorras, kus arvestusperioodi normtunnid on täidetud täies ulatuses ehk teisisõnu teenistusülesanded on sooritatud sajaprotsendiliselt ning teenistuja jääb töövõimetuslehele pärast teenistusülesannete sooritamist. Eeltoodust tulenevalt vaidlevad pooled ringkonnakohtu hinnangul käesolevas haldusasjas põhipalga arvestuse üle ning eelkõige vajab selgitamist see, kuidas mõjutab summeeritud tööaja arvestuse korral põhipalga arvestust töövõimetuslehel viibimine ajal, kui teenistujal ei olnud tööajakava järgi kohustust tööd teha. Samade poolte vahel, samadel asjaoludel vaidluses ületunnitöö eest täiendava palga maksmise üle haldusasjas nr 3-14-52076 on jõustunud kohtuotsusega R.N. kaebus rahuldamata jäetud põhjusel, et normtundide vähendamisel ja ületundide arvestamisel saab arvesse võtta vaid neid päevi, mil kaebajal oli tööajakava järgi kohustus tööd teha, aga ajutise töövõimetuse tõttu ei saanud ta seda kohustust täita. Seega tuleb käesolevas asjas hinnata, kas erinevalt normtundide arvestusest, ametnikule palga maksmisel on alust vähendada nn töötatud tööpäevade arvu ajutise töövõimetuse päevade võrra, mil teenistujal tööajakava järgi ei olnud kohustust tööd teha, nii nagu see on toimunud nähtuvalt kaebaja 2013. aasta detsembri palgateatisest. Sealjuures tuleb arvestada, et ATS § 83 p 3 järgi avaliku võimu teostamise õigus peatub ajutise töövõimetuse ajaks ravikindlustuse seaduse tähenduses ning ATS § 34 lg 2 kohaselt ei maksta ametnikule avaliku võimu teostamise õiguse peatumise ajal palka ega muud hüvitist, kui seaduses ei sätestata teisiti. Seega vajab vastamist küsimus, kas toodud sätetest koostoimes tuleneb keeld maksta summeeritud tööaja arvestuse korral ametnikule palka ajutise töövõimetuse aja eest juhul, kui sellel perioodil ei olnud tal kohustust ametiülesandeid täita.
20.Eeltoodud põhjendustel ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik asuda seisukohale, et R.N. kaebus on ilmselgelt perspektiivitu. Ringkonnakohus rahuldab R.N. määruskaebuse, tühistab Tartu Halduskohtu 20. juuli 2016. a määruse ja saadab asja Tartu Halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks.
Maili Lokk allkirjastatud digitaalselt
Einar Vene allkirjastatud digitaalselt
Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.