Xi kaebus Tartu Vangla kohustamiseks eemaldada kaebaja individuaalsest täitmiskavast turvalisusriski märge „usalduse kaotus“
RESOLUTSIOON
Tagastada Xi kaebus.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 204 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kinnipeetav X (kaebaja) esitas 1. augustil 2018 Tartu Vanglale pöördumise, milles palus algatada tema avavanglasse paigutamise menetlus.
2.Tartu Vangla vastas kaebaja pöördumisele 3. septembri 2018. a vastuskirjaga nr 6-24/61332. Vastuse kohaselt ei vasta kaebaja avavanglasse paigutamise tingimustele. Nimelt nähtub kaebajale 26. juulil 2018 koostatud riskihindamisest turvalisusrisk „usalduse kaotus.“ Samuti on ametnike poolt fikseeritud mitmeid kordi kaebaja poolne vanglas kehtivate normide rikkumine.
Kaebaja esitas 8. oktoobril 2018 Tartu Vanglale taotluse, milles soovis temale koostatud karistuse täideviimise individuaalsest täitmiskavast (ITK) turvalisusriski „usalduse kaotus“ eemaldamist põhjusel, et selline märge mõjutab negatiivselt tema ümberpaigutamise võimalust avavanglasse, samuti võimalust vabaneda ennetähtaegselt.
4.Tartu Vangla 19. novembri 2018. a otsusega nr 6-24/8297-2 jäeti kaebaja taotlus rahuldamata, selgitades, et tema ITK-s märgitud turvalisuse risk „usalduse kaotus“ on õigustatud ega kuulu eemaldamisele.
3-19-58
5.Kaebaja esitas 5. detsembril 2018 otsuse nr 6-24/8297-2 peale vaide, mis jäeti Tartu Vangla
4.jaanuari 2019. a vaideotsusega nr 1-11/442-2 rahuldamata.
6.Kaebaja esitas 10. jaanuaril 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub halduskohtul kohustada Tartu Vanglat eemaldama tema riskihindamisest turvalisusrisk „usalduse kaotus,“ sest see ei ole kaebaja arvates põhjendatud ning takistab tema suhtes avavanglasse ümberpaigutamise alustamist ja mõjutab negatiivselt ka tema väljavaateid ennetähtaegsele vabanemisele.
7.Kohus tegi 14. jaanuaril 2019 Tartu Vanglale kohtunõude, milles palus teatada, kas kaebaja on vanglale esitanud vaide, milles oleks vaidlustanud avavanglasse paigutamise menetluse alustamisest keeldumist.
8.Tartu Vangla vastas kohtunõudele 18. jaanuaril 2019. Vastuse kohaselt esitas kaebaja 5. septembril 2018 avavanglasse paigutamise menetluse alustamisest keeldumise otsuse peale vaide, mis jäeti 3. oktoobri 2018. a vaideotsusega rahuldamata. Vaideotsuse sai kaebaja kätte
4.oktoobril 2018. Tartu Vangla edastas kohtule ka seda teemat puudutavad haldusmenetluse materjalid.
KOHTU SEISUKOHT
9.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lg 2 p 1 näeb ette, et kohus võib kaebuse selle esitajale tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.
10.Kaebaja ei nõustu kaebuses sellega, et tema individuaalses täitmiskavas sisaldub turvalisusriskina märge „usalduse kaotus.“ Seega vaidlustab kaebaja tema suhtes kinnitatud kinnipeetava individuaalses täitmiskavas sisalduvaid hinnanguid tema turvalisusriskide kohta. Kohus leiab, et kaebajal puudub selle vaidlustamiseks ilmselgelt kaebeõigus.
11.Justiitsministri 14. mai 2008. a määrus nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (määrus nr 21) § 1 lg 1 sätestab, et individuaalne täitmiskava on kinnipeetava karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. Täitmiskava koostamise aluseks on kinnipeetava riskihindamise tulemused ning täitmiskava koostamise protsess koosneb kinnipeetava kriminogeensete riskide hindamisest (riskihindamine), täitmiskava koostamisest, selle kinnitamisest ning kinnipeetavale tutvustamisest (määruse nr 21 § 2 lg 1 ja § 3 lg 1). Avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda ümberpaigutamise üldtingimused on sätestatud justiitsministri
25.märtsi 2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (määrus nr 9) §-s 17.
12.Kohtu hinnangul on täitmiskava programmiline dokument, mille koostamise eesmärgiks ei ole kinnipeetava õiguste ja kohustuste reguleerimine. Samuti ei oma riskihindamine eraldiseisvalt kinnipeetava õigustele vahetut mõju ja iseseisvat tähendust, sest riskihindamine sisaldab üksnes hinnanguid asjaoludele, mis soodustavad uue kuriteo toimepanemist või mis viitavad kinnipeetava ohtlikkusele ja muudele turvalisusriskidele, kuid riskihindamine ega selle tulemus ei tekita, muuda ega lõpeta otseselt kinnipeetava õigusi ega kohustusi. Nii täitmiskava kui selle aluseks olev riskihindamine ei oma seega regulatiivset toimet. Täitmiskavas ette nähtud eesmärkide saavutamiseks vajalikud otsustused, millega piiratakse kinnipeetava õigusi, tehakse üldjuhul eraldi haldusaktidega. Riskihindamise tulemusena koostatud täitmiskavas märgitud turvalisusriskil ei ole iseseisvalt õiguste tekkimisele, muutmisele või lõpetamisele suunavat iseloomu ning sellel puudub vahetu mõju kinnipeetava õigustele ja kohustustele.
3-19-58 Õigusi antakse või kohustusi pannakse peale eraldiseisva tegevusega ja kui selle eelduseks on turvalisusrisk, saab seda selle tegevuse vaidlustamise raames eraldi hinnata. Seega ei ole täitmiskava turvalisusriske puudutava osa iseseisev vaidlustamine võimalik (vt nt Riigikohtu 17. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-95-09, p-d 19 ja 26; Tartu Ringkonnakohtu 28. märtsi 2018. a määrus asjas nr 3-18-111, p-d 7-10; Tartu Halduskohtu 15. jaanuari 2018. a otsus asjas nr 3-17-1555, p 6.2; Tartu Halduskohtu 3. mai 2018. a määrus asjas nr 3-18-556, p 21). Eeltoodust tulenevalt puudub kaebajal HKMS § 44 lg 1 alusel ilmselgelt kaebeõigus ITK ja riskihindamise vaidlustamiseks ning Tartu Vangla kohustamiseks ITK-st märke „usalduse kaotus“ eemaldamiseks ning kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.
13.Kohus peab vajalikuks veel märkida järgmist. Ennetähtaegse vabanemise või avavanglasse paigutamise otsustamisel või muude piirangute kehtestamisel on kaebajal võimalik välja tuua enda seisukohad ja vastuväited oluliste asjaolude kohta ja vaielda ITK-s kajastatule vastu, kui vangla sellele dokumendile tugineb. Kohtu hinnangul ei ole vangistusseaduse ning selle alusel antud teiste õigusaktidega kinnipeetaval keelatud esitada vanglale taotlust avavanglasse ümberpaigutamiseks. ITK-s riskihindamise tulemusena kajastatud turvalisusriski saab vangla avavanglasse paigutamise otsustamisel ümber hinnata, täitmiskavas kajastatud hinnang ei välista automaatselt avavanglasse paigutamist.
14.Kohus ei pea käesoleva haldusasja raames siiski vajalikuks suunata kaebajat nõude muutmisele. Kaebusele lisatud materjalidest nähtuvalt on kaebaja 1. augustil 2018 esitanud Tartu Vanglale pöördumise, kus avaldas soovi avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamiseks, millele sai 3. septembril 2018 keelduva vastuse nr 6-24/6133-2. Vastusena kohtunõudele teatas Tartu Vangla kohtule 18. jaanuaril 2019, et kaebaja esitas keeldumise peale vaide, milles taotles ümberpaigutamise menetluse alustamist. Kaebaja vaie jäeti Tartu Vangla
3.oktoobri 2018. a vaideotsusega nr 1-11/366-2 rahuldamata. Kaebaja sai vaideotsuse nr 111/366-2 kätte 4. oktoobril 2018. Kaebuse esitamise aega arvestades oleks ka avavanglasse ümberpaigutamise menetluse algatamisest keeldumise vaidlustamine mittetähtaegne, sest oluliselt oleks rikutud HKMS § 47 lg-s 2 sätestatud 30-päevast kaebetähtaega. Arvestades, et kaebaja on suutnud esitada asjakohasel ajavahemikul vanglale erinevaid dokumente (sh vaide), ei ole kohtusse kaebuse esitamise tähtaja ennistamine tõenäoline ning menetlus kuuluks HKMS § 152 lg 1 p 2 ja HKMS § 124 lg 2 alusel lõpetamisele. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks suunata kaebajat kaebust muutma ja tagastab esitatud kaebuse.
15.Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.