Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
19. aprill 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-14-404
Haldusasi
XX kaebus kriminaalasjas nr XXX vara arestimisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 17. mai 2017. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustajad – Justiitsministeerium, esindaja Markus Kärner Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Irina Punko Prokuratuur, esindaja Tristan Ploom
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17. mai 2017. a otsus haldusasjas nr 3-14-404 muutmata.
XX-le apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud jätta riigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 21. mail 2018 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).
3-14-404 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Lääne Ringkonnaprokuratuur alustas 02.11.2009 kriminaalmenetlust karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 tunnustel selles, et 02.11.2009 peteti AS SEB Pank Rapla kontoris isikute grupi (sh YY) poolt teadvalt ebaõigete andmete abil välja 3 312 000 krooni sularaha.
2.Pärnu Maakohus arestis 25.11.2009 määrusega kriminaalasjas nr XXX tsiviilhagi tagamiseks: 1) YY ja tema elukaaslase XX kaasomandis oleva korteriomandi Saue vallas ja tegi registriossa nr XXXXXXX käsutamise keelumärke AS SEB Pank kasuks; 2) XX-le kuuluva sõiduauto Mazda Premacy (reg.nr XXX XXX) ja tegi võõrandamise keelumärke liiklusregistris; 3) YY-le kuuluvad sülearvuti HCS 580 nr KNB 545010950 ja mobiiltelefoni Samsung SGH E 250. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15.12.2009 määrusega YY ja XX määruskaebused rahuldamata ning Pärnu Maakohtu 25.11.2009 määruse muutmata, märkides, et arestitud vara näol võib olla tegemist XX ja YY kooselu jooksul ühiselt soetatud varaga ning kogutud materjalide pinnalt ei saa väita, et YY-le mingit vara ei kuulu, sest selle soetamisse on panustanud mõlemad elukaaslased.
3.Pärnu Maakohus tunnistas 10.11.2010 otsusega nr 1-10-5792 teiste hulgas YY süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritavas kuriteos ja karistas teda vangistusega. Lisaks mõisteti süüdi tunnistatud isikutelt solidaarselt AS SEB Pank kasuks välja 3 312 000 krooni kuriteoga tekitatud kahju heastamiseks. Sama otsusega vabastas Pärnu Maakohus eeltoodud vara aresti alt, märkides, et korteriomand, sõiduauto, sülearvuti ja telefon kuuluvad XX-le ning nende arestimine tsiviilhagi katteks ei ole põhjendatud. Kohtuotsus jõustus 04.05.2011.
4.XX keeldus 29.06.2011 vastu võtmast Lääne Prefektuuri poolt tagastamisele kuuluvat mobiiltelefoni Samsung põhjusel, et telefoni tagumine kinnitus on lõhutud. XX palus välja maksta telefoni soetusmaksumuse 1440 krooni (92 eurot). Lääne Ringkonnaprokuratuur esitas 07.07.2011 avalduse XX korteriomandile (registriosa nr XXXXXXX) seatud aresti ja käsutamise keelumärke kustutamiseks. Sülearvuti HCS 580 oli XX-le tagastatud Lääne Prefektuuri 16.03.2010 aktiga ning sõiduauto Mazda Premacy oli antud arestimise ajaks XX-le vastutavale hoiule.
5.XX esitas 05.05.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 14.05.2015 ja 19.02.2016) varade põhjendamatu arestimisega tekitatud 65 361,81 euro suuruse varalise kahju ja 80 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kriminaalasjas nr XXX on kaebajale tekitatud varalist ja mittevaralist kahju järgmiste toimingutega: 1) läbiotsimisega 21.12.2009; 2) arestimismääruse kätteandmisega novembris 2009; 3) sülearvuti tagastamisega aprillis 2010; 4) kaebaja kolmanda isikuna kriminaalasja menetlusse kaasamata jätmisega kuni oktoobrini 2(12)
3-14-404 2010; 5) 25.11.2009 kohtumäärusega kriminaalasjas; 6) varade arestimisega ajavahemikul 25.11.2009−04.05.2011; 7) ajalehes Postimees 21.12.2009 ilmunud artikli avaldamisega ja kaebaja võlgade kajastamisega maksehäirete registris. Põhjendamatu arestimise tõttu kandis kaebaja varalist kahju kokku 65 361,81 eurot järgmiselt: 1) Saue vallas asuva korteriomandi väärtus oli arestimise ajal 44 738,15 eurot ja turuväärtus kaebuse esitamise hetkel 55 000 eurot, kuid korteriomandi sundmüük toimus 07.11.2012 hinnaga 15 800 eurot; 2) sõiduauto Mazda Premacy sundmüük (arestimise aja väärtus 4793,37 eurot); 3) mobiiltelefon SGH E 250 (arestimise aja väärtus 41,54 eurot); 4) saamata jäänud töötasu perioodi 01.01.2010–18.07.2010 eest 5211 eurot (Eesti keskmine töötasu nimetatud perioodil Statistikaameti andmete järgi 792 eurot kuus); 5) AS SEB Pank hagi XX vastu võlgnevuse väljamõistmiseks tsiviilasjas nr 2-10-42835 summas 382,90 eurot. Uurijad ja prokurör pidid olema teadlikud, et puudusid igasugused alused taotleda XX vara arestimist. Mittevaraline kahju seisneb tervisekahjus (XXX ja XXX) ning kodu ja eraelu puutumatuse rikkumises. Uurijate, prokuröri ja kohtu tegevus on kaebajat ja tema last laastanud vaimselt, emotsionaalselt ja majanduslikult. Kaebajast sai vara arestimise tagajärjel paari kuu jooksul töötu üksikema, kellel puudus kindel sissetulek ja võimalus saada lapse isalt elatist. Sülearvuti arestimine ei võimaldanud kaebajal töötada õppematerjalidega ja kooli lõpetada, samuti ei olnud tal võimalik minna 2010. a jaanuaris praktikale ega suulise kokkuleppe alusel tööle XXX. Kaebaja leidis töökoha alles 19.07.2010. Korteromandile seatud aresti ja käsutuskeelu tõttu ei saanud kaebaja makseraskuste tekkimisel laenuandjalt maksepuhkust ning korteromand müüdi enampakkumisel turuväärtusest madalama hinnaga.
6.Tallinna Halduskohus tagastas 30.05.2014 määrusega XX kaebuse kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu, sest puudub riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse käigus kuriteo toimepanemist tõendav lahend. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 08.12.2014 määrusega halduskohtu määruse kaebuse tagastamise kohta ja saatis asja halduskohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus märkis, et kuigi kaebuse eduväljavaated ei ole suured ning kogu kaebajale väidetavalt tekitatud kahju ei pruugi olla hüvitamisele kuuluv, ei saa tema kaebeõigust ilmselgelt eitada. Asjaolust, et Tallinna Ringkonnakohtu 15.12.2009 määrusega nr XXX jäeti Pärnu Maakohtu 25.11.2009 määrus muutmata, ei saa teha järeldust, et kahju hüvitamise nõude rahuldamine eeldab halduskohtu poolt kriminaalmenetluses tehtud kohtulahendite ümberhindamist, vaid selline ümberhindamine on juba tehtud Pärnu Maakohtu 10.11.2010 otsuses nr 1-10-5792. Maakohtu otsusest ei saa järeldada, et aresti seadmise ajal pidid kohtud mõistma, et vara arestimine oli õigusvastane, kuid erandlikel asjaoludel on põhjendatud ka õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamine.
7.Tallinna Halduskohus võttis 05.02.2015 määrusega kaebuse menetlusse ja määras vastustajaks Justiitsministeeriumi. Tallinna Halduskohus kaasas 13.03.2015 määrusega täiendavate vastustajatena menetlusse Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) ning Prokuratuuri.
8.Tallinna Halduskohus võttis 04.03.2016 määrusega vastu XX 19.02.2016 avalduse kaebusest loobumiseks mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seoses ajalehes Postimees 21.12.2009 ilmunud artiklis prokuröri poolt avaldatuga ning lõpetas selles osas haldusasja nr 314-404 menetluse. Määrus jõustus 26.03.2016.
9.Tallinna Halduskohus luges 04.03.2016 määrusega XX kaebuse esitatuks tähtaja rikkumisega järgmiste mittevaralist kahju põhjustanud toimingute osas: 1) läbiotsimine 21.12.2009; 2) arestimismääruse kätteandmine novembris 2009; 3) sülearvuti tagastamine aprillis 2010; 4) kaebaja kolmanda isikuna kriminaalasja menetlusse kaasamata jätmine kuni 3(12)
3-14-404 oktoober 2010; 5) 25.11.2009 kohtumäärus kriminaalasjas nr XXX. Ühtlasi jättis halduskohus rahuldamata XX taotluse kaebetähtaja ennistamiseks ja lõpetas eeltoodud nõuete osas haldusasja menetluse. Halduskohus jätkas menetlust Pärnu Maakohtu 25.11.2009 määrusega nr XXX kaebaja korteri, sõiduauto, sülearvuti ja mobiiltelefoni arestimisega tekitatud varalise kahju hüvitamise nõude osas ning varade arestimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas. Määrus jõustus 26.03.2016.
10.Tallinna Halduskohus jättis 14.06.2016 otsusega XX kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 26.08.2016 otsusega XX 14.07.2016 apellatsioonkaebuse ning tühistas halduskohtu otsuse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu (HKMS § 199 lg 2 p-d 2 ja 3, § 200 p 2) ja saatis asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus märkis, et süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 23 lg-st 3 tuleneb, et nimetatud seadus praegusele olukorrale tagasiulatuvalt ei kohaldu ning kaebus tuleb lahendada üldises korras, s.o kahju tekitamise ja kaebuse esitamise ajal kehtinud nõudenormide ja menetluskorra järgi. Riigikohtu 13.06.2016 määruse nr 3-1-1-34-16 (p 26) kohaselt vara arestimise jt kohtu luba nõudvate menetlustoimingute puhul RVastS § 15 lg-s 1 sätestatud piirang ei kohaldu, vaid nimetatud erand hõlmab üksnes kohtu tuumikfunktsiooni ehk õigusemõistmist materiaalses tähenduses. Riigikohus jättis 13.12.2016 määrusega nr 3-7-1-3696-16 Justiitsministeeriumi, Riigiprokuratuuri ning Politsei- ja Piirivalveameti kassatsioonkaebused menetlusse võtmata.
11.Justiitsministeerium vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Kaebuse esemeks on üksnes varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuded seoses vara arestimisega. Kaebusest ei nähtu, kuidas vara arestimisega saanuks kaasneda vahetut varalist kahju kaebuses toodud viisil ja ulatuses. Sõiduauto ja korteromandi arest seisnes üksnes nende käsutamise keelamises, kuid kaebajal oli jätkuvalt võimalik vara kasutada. Isegi kui käsitada keelumärke võimalikku mõju panga poolt maksepuhkuse mitteandmisele riigi poolt tekitatud kahjuna, ei oleks sellise kahju tekkimine riigile ettenähtav (RVastS § 13 lg 1). Samuti poleks nimetatud kahju ärahoidmine selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumisel kahju hüvitamise kohustus tekkis (vt võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 2). Arvutite arestimine oli lühiajaline ning kaebaja väited, et sülearvuti arestimine võttis temalt võimaluse kooli lõpetada ja tööle asuda (mis põhjustas ka tema makseraskused), on üldsõnalised. Tööle mitteasumist või panga poolt maksepuhkuse andmisest keeldumist pärast laenulepingust tulenevate kohustuste rikkumist ei saaks omistada riigi tegevusele kriminaalmenetluse toimetamisel. Laenumaksete tasumise võimatuse tõenäoline põhjus võis olla kaebaja elukaaslase vahistamine ja sellega tema sissetuleku äralangemine. Samas ei ole elukaaslase sissetuleku äralangemisega kaasnenud laenukohustuste täitmata jätmine käsitatav riigi poolt kaebajale tekitatud kahjuna. Vara õiguspärase arestimisega kaasnenud riivet ei saa pidada talumiskohustust ületavaks.
12.Politsei- ja Piirivalveamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Kaebaja elukorraldust ja sissetulekuid võis mõjutada YY käitumine, kuid kriminaalmenetluse toimingud ei olnud kaebaja suhtes ülemäärased. Halduskohtumenetluses ei saa anda hinnangut kriminaalmenetluse toimingute otstarbekusele. Kriminaalmenetlusel puudub seos praktikakohas tekkinud viivitusega ja töölepingu sõlmimise kokkuleppe äralangemisega. RVastS § 15 lg-t 1 ei saa tõlgendada selliselt, et riigivastutus ei laiene üksnes kohtunikule, vaid kandub üle ka prokuratuuri ja politsei tegevusele kriminaalmenetluses tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamisel ja kriminaalmenetluse tagamisel. Kaebaja nõuded on vähenenud osas, milles kohus tunnistas need aegunuks, seega ei saa kahjusumma mittevaralise kahju osas jääda samadesse piirmääradesse.
4(12)
3-14-404
13.Prokuratuur vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. XX kui kolmanda isiku vara arestimine oli õiguspärane ning varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks puuduvad õiguslikud alused. Kriminaalmenetlusõigust ei ole süüliselt rikutud. Prokuratuur nõustus Justiitsministeeriumi seisukohaga, et kriminaalmenetluse toimetamisega ja vara arestimisega ei ole tekitatud kaebajale varalist kahju.
14.Tallinna Halduskohus rahuldas 17.05.2017 otsusega XX kaebuse osaliselt ning mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja varalise kahju hüvitise 41,54 eurot ja ülejäänud osas jättis kaebuse rahuldamata. Kaebuse esemeks on Pärnu Maakohtu 25.11.2009 määrusega kriminaalasjas nr XXX XX korteri, sõiduauto, sülearvuti ja mobiiltelefoni arestimisega tekitatud 65 361,81 euro suuruse varalise kahju ja 80 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõuded. Ühtlasi on kaebaja palunud tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks RVastS § 15 lg 1, kuivõrd see ei näe otsesõnu ette alust kaebajale tekitatud kahju hüvitamiseks. Tähelepanuta jäävad need kaebaja väited, mis on esitatud seonduvalt nõuetega, mille osas on haldusasja menetlus 04.03.2016 määrustega lõpetatud. Ringkonnakohtu 26.08.2016 otsuse kohaselt ei kuulu kaebus lahendamisele SKHS järgi, mistõttu ei analüüsi kohus SKHS § 5 lg-te 5 ja 6, § 7 lg 1 või § 11 kohaldumist. Ka RVastS alusel ei saa hüvitada kriminaalmenetluse toiminguga tekitatud kahju (vt Riigikohtu 31.08.2011 otsus nr 3-3-1-35-10; 30.08.2011 otsus nr 3-3-1-15-10; 31.03.2011 otsus nr 3-3-1-69-09; 22.03.2011 otsus nr 3-3-1-85-09). RVastS § 15 lg-s 1 sätestatud erand hõlmab üksnes kohtuniku poolt kohtu tuumikfunktsiooni ehk õigusemõistmise materiaalses tähenduses tekitatud kahju hüvitamist. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole, sest kaebaja taotleb kohtueelse kriminaalmenetluse toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Praegusel juhul ei kohaldu ka RVastS § 16, sest kohtueelses kriminaalmenetluses antud aktid ja toimingud ei ole haldusaktid või haldustoimingud RVastS § 16 lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu 30.08.2011 otsus nr 3-3-1-1510, p 55). Kuni SKHS jõustumiseni 01.05.2015 lahendasid halduskohtud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise nõudeid, tuginedes riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) sätetele või Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-le 25, arvestades kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid (vt Riigikohtu 07.12.2016 otsus nr 33-1-30-16). Kahju hüvitamise aluseid ja korda sätestava regulatsiooni puudumise korral tuleb õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitada PS § 25 alusel, arvestades kahju hüvitamise üldpõhimõtteid (vt Riigikohtu 31.08.2011 otsus nr 3-3-1-35-10, p 62). Õiguspärase kriminaalmenetluse toiminguga tekitatud varaline kahju tuleb õiglases ulatuses hüvitada põhiseaduse alusel (vt Riigikohtu 30.08.2011 otsus nr 3-3-1-15-10; 31.08.2011 otsus nr 3-3-135-10). Seega kuulub kahjunõue lahendamisele PS alusel, arvestades kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. XX on saanud kriminaalmenetluses vara arestimist vaidlustada kriminaalasjas nr XXX ja seetõttu puudub kahju hüvitamise taotlust lahendaval menetlejal pädevus hinnata kahjunõude lahendamisel kriminaalmenetluse toimingute või otsustuste õiguspärasust (vt Riigikohtu 28.03.2016 otsus nr 3-3-1-70-15, p 20; 31.08.2011 otsus nr 3-3-1-35-10, p 55; 11.12.2012 otsus nr 3-3-1-75-11, p 21). Kui süüteomenetluses on isikule edasikaebeõigus tagatud ning isik on seda kasutanud, siis tuleb ka kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamisel lähtuda jõustunud (sh määruskaebemenetlust lahendavas) kohtulahendis või süüteomenetluse lõpetamise määruses võetud seisukohast meetme seaduslikkuse kohta (vt Riigikohtu 13.06.2016 määrus nr 3-1-1-34-16, p 28). Tallinna Ringkonnakohus asus 15.12.2009 määruses nr XXX seisukohale, et maakohus on vara arestides pidanud õigesti silmas nii kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 142 lg-s 1 toodud vara arestimise aluseid kui ka YY-le esitatud kahtlustuse sisu ja tekitatud kahju suurust. Kuigi Pärnu Maakohtu 10.11.2010 otsusega nr 1-10-5792 vabastati vara aresti alt, ei sedastanud maakohus, et vara 5(12)
3-14-404 arestimine olnuks ebaseaduslik. Maakohus leidis, et iseenesest võimaldab KrMS § 142 lg 1 arestida tsiviilhagi tagamiseks ka kolmanda isiku vara, kuid praegusel juhul ei suudetud kohtumenetluses tõendada, et arestitud vara oleks soetatud süüdistatava sissetuleku või muu vara arvel. Vara õiguspärase arestimise puhul ei saa väidetava kahju hüvitamise alus tuleneda PS §-st 25. Samas tuleneb PS §-dest 32 ja 12 õigus õiglasele hüvitisele juhul, kui vara õiguspärase arestimisega kohtueelses kriminaalmenetluses riivati kaebaja omandipõhiõigust rohkem, kui seda õigustab talumiskohustus üldistes huvides. Kui aga varaline kahju on tekitatud kriminaalmenetluse muu õigusvastase toiminguga (s.o mitte vara arestimisega), siis tuleb kahjunõue lahendada PS § 25 alusel. XX-le kuuluv korteriomand Saue vallas müüdi sundkorras kohtutäituri poolt 07.11.2012 kordusenampakkumisel XX ja AS Swedbank vahel sõlmitud laenulepingute nr 06-074764-EV ja 06-074694-EL võlgnevuste katteks. Kohtutäitur teavitas XX 31.08.2011, et 07.09.2011 toimub täiteasjas nr 007/2011/81393 sõiduauto Mazda Premacy (reg.nr XXX XXX) arestimine ja kaebuse kohaselt müüdi sõiduk seejärel sundkorras enampakkumise teel. Kaebajale ei ole tagastatud arestitud mobiiltelefoni Samsung SGH E 250. Harju Maakohtu 11.01.2011 otsusega nr 2-10-42835 mõisteti XX-lt AS SEB Pank kasuks välja lepingust tulenev võlgnevus 431,04 eurot, viivis 11.01.2011 seisuga 27,91 eurot ja edasiulatuv viivis 18% aastas kuni põhinõude rahuldamiseni, lisaks mõisteti XX-lt välja menetluskulud 76,69 eurot. XX seostab eeltoodud vara vähenemist kriminaalasjas toimunud vara arestimisega. Halduskohtu hinnangul ei kaasnenud korteriomandi ja sõiduauto arestimisega XX-le vahetult varalist kahju, mida tuleks hüvitada (vt Riigikohtu 07.10.2015 otsus nr 3-3-1-11-15, p 12). Korteriomandi ja sõiduauto arestimine seisnes üksnes nende käsutamise keelamises ning XX sai vara vallata ja kasutada, mistõttu ei olnud korteriomandist ja sõiduautost ilmajäämine vara arestimise vahetuks tagajärjeks. Kuigi tegemist võib olla põhjuste ahelaga (vt Riigikohtu 10.12.2003 otsus nr 3-21-125-03, p 27), on teoga liiga kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel piiratud. Normi kaitse-eesmärgiga hõlmamata õigusi halduse õigusvastane tegevus ei riku (vt Riigikohtu 26.04.2012 otsus nr 3-3-1-17-12, p 8; 07.10.2015 otsus nr 3-3-1-11-15, p 12). Vara arestimisega puudus kaebajal õigus oma vara võõrandada ja kuna korteriomandile oli seatud keelumärge, siis ei saanud kaebaja laenuandjalt maksepuhkust. Maksepuhkuse saamiseks seatud tingimused tulenevad tsiviilõiguslikust suhtest (laenuleping) ja juhul, kui kaebajal ei oleks tekkinud laenuandja ees võlgnevusi, siis ei oleks tal esinenud ka vajadust taotleda maksepuhkust ja poleks järgnenud korteriomandi sundmüüki. Igal juhul ei oleks korteriomandile käsutamise keelumärke seadmise võimalik mõju panga poolt maksepuhkuse andmisele riigile ettenähtavaks kahjuks (RVastS § 13 lg 1) ja selline kahju väljuks normi kaitseeesmärgist (VÕS § 127 lg 2). XX võlgnevuste tekkimise tingis sissetulekute vähenemine ja vara arestimine ei saa olla põhjuslikus seoses korteriomandi võõrandamisega. Saamata jäänud töötasu hüvitamine võib tulla kõne alla juhul, kui isik on vahistatud või ametist kõrvaldatud ning kaotab selle tagajärjel töö- või ametikoha ja sissetuleku (vt Riigikohtu 13.06.2016 määrus nr 3-1-1-34-16, p 17). Seevastu vara arestimine ei ole selline kriminaalmenetluslik meede, millega kaasneks saamata jäänud töötasu kui tulu hüvitamine. Kaebaja on kinnitanud, et kirjalikku kokkulepet pärast kooli lõpetamist XXX tööle saamise kohta ei olnud ja tõendatud ei ole väited, et kooli lõpetamine taganuks talle konkreetse töökoha. Lääne Politseiprefektuuri 01.12.2009 esemete üleandmise-vastuvõtmise aktiga kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX tagastati kaebajale arvutiväline kõvaketas WD, 05.01.2010 aktiga tagastati kaebajale seerianumbrita lauaarvuti K-Arvutisalong, Gigabyte Core2Duo, ja 16.03.2010 aktiga tagastati kaebajale sülearvuti HCS 580, S/N: KNB 545010950, kõvakettaga 6(12)
3-14-404 Seagate momentus S/N:5PK04MDW koos adapteriga (mudel nr API3AD05). Seega tagastati kaebajale lauaarvuti 1,5 kuud ja sülearvuti 4 kuud pärast nende arestimist. Kuigi sülearvuti arestimine ja selle kasutamise võimatus nelja kuu vältel võis takistada kaebajal õppetöös osalemist, siis ei viita see põhjuslikule seosele kriminaalmenetluse toimingu (vara arestimine) ja tekitatud kahju vahel. XX oli kriminaalmenetluse alustamise ajal töötu. Kaebaja elukaaslane YY peeti 11.11.2009 kinni ja seejärel vahistati, millest tulenevalt langes ära YY sissetulek, mis laekus XX kontole. Kaebaja elukaaslase vahistamine ja sellega seonduvalt tema sissetuleku vähenemine oli tõenäoliseks põhjuseks, miks kaebajal ei olnud võimalik täita oma lepingulisi kohustusi AS SEB Pank ees ning mis tingis AS SEB Pank hagi rahuldamise ja võlgnevuse väljamõistmise Harju Maakohtu 11.01.2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-10-42835. XX mobiiltelefon SGH E 250 arestiti ja pärast varale seatud aresti tühistamist keeldus kaebaja mobiiltelefoni vastuvõtmisest, sest telefon oli kahjustatud. Lääne Politseiprefektuuri 12.11.2009 asitõendi vaatlusprotokollis kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX on märgitud, et telefoni ekraan on osaliselt kulunud ja kraabitud, kuid sellest ei nähtu, et mobiiltelefon olnuks kahjustatud. Telefoni kahjustumine ei ole nähtav ka vaatlusprotokollile lisatud fotodelt, kuid telefoni korpuse kahjustumine on nähtav 10.04.2015 tehtud fotodelt. Arestitud vara hoidja PPA oli KrMS § 125 lg-test 1, 3 ja 6 tulenevalt kohustatud tagama vara puutumatuse ja säilimise. Asjas on leidnud tõendamist fakt, et läbiotsimise käigus arestitud mobiiltelefon Samsung SGHE250 on saanud kahjustada ajal, mil see oli hoiul politsei asitõendite hoiuruumis, seega on kaebajale tekitatud varaline kahju 41,54 eurot, mis tuleb PPA-lt välja mõista. Vara arestimine võis tekitada kaebajale ebamugavusi ja muremõtteid, millal vara aresti alt vabastatakse, kuid see ei saanud tekitada selliseid kaebuses viidatud tervisekahjustusi (XXX ja XXX), mis tooks kaasa mittevaralise kahju hüvitamise. Kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamine on oluline üldine huvi ja isikul on kohustus taluda tema suhtes kriminaalmenetluse toimingute tegemist ning põhiõiguste piiranguid (vt Riigikohtu 30.08.2011 otsus nr 3-3-1-15-10, p-d 43-44; 31.08.2011 otsus nr 3-3-1-35-10, p 67). Vara arestimisega ei saanud kaebaja kodu ja eraelu puutumatust riivata, selliseks toiminguks oleks saanud olla läbiotsimine, kuid nimetatud toimingu osas on menetlus lõpetatud. Omandipõhiõiguse riive on PS §-s 32 sätestatud õigusliku positsiooni igasugune kitsendamine, omanikule varalise kaotuse põhjustamine (vt Riigikohtu 30.08.2011 otsus nr 3-3-1-15-10, p 44; 31.03.2011 otsus nr 3-3-1-69-09, p 57). KrMS § 142 lg 1 alusel vara arestimine riivas kaebaja omandipõhiõigust, sest tal oli keelatud arestitud vara võõrandada (korteriomand ja sõiduauto), lisaks polnud tal võimalik kasutada arestitud arvutivälist kõvaketast kuni 01.12.2009, lauaarvutit kuni 05.01.2010, sülearvutit kuni 16.03.2010 ja mobiiltelefoni. Üksikisikul on teatud ulatuses kohustus taluda kriminaalmenetlusega kaasnevaid põhiõiguste riiveid ka juhul, kui kriminaalmenetlust ei viida läbi tema enda suhtes. Vara arestimine ei riivanud kaebaja omandiõigust ülemäära intensiivselt, arvestades arestimise kestust ning asjaolu, et korteriomand ja sõiduauto olid kaebaja vastutaval hoiul ning ta sai oma vara vallata ja kasutada. Seega puudub alus nõuda kriminaalmenetluses vara õiguspärase arestimisega põhjustatud omandipõhiõiguse riive eest hüvitist PS § 32 koostoimes §-ga 12 alusel.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7(12)
3-14-404
15.XX palub 15.06.2017 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebus jäeti rahuldamata, ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus tervikuna ja mõista temale tekitatud kahju hüvitamiseks vastustajatelt välja 145 320,27 eurot (sh hüvitis varalise kahju eest 65 320,27 eurot ja mittevaralise kahju eest 80 000 eurot). Halduskohus on ekslikult välistanud kaebuse menetlemise RVastS § 15 lg 1 alusel, leides, et nimetatud norm ei ole asjassepuutuv. Kahjunõuet on võimalik lahendada ka põhiseaduse alusel, kuid igal juhul ei olnud apellandi vara arestimine õiguspärane. Tegemist on erandliku juhtumiga (vt Riigikohtu 13.06.2016 määrus nr 3-3-1-34-16, p-d 28-29) ja halduskohus oleks pidanud hindama XX suhtes läbi viidud kriminaalmenetluse toimingu õiguspärasust. Kahju põhjustati Pärnu Maakohtu 25.11.2009 määrusega nr XXX, kuid XX kaasati kolmanda isikuna kriminaalasja menetlusse alles sisuliselt kriminaalasja lahendamise lõpus (s.o 13.10.2010 kohtuistungil). XX ei olnud kriminaalasjas menetlusosaline ja tal puudus võimalus taotleda oma õiguste kaitseks esindaja määramist riigi õigusabi korras. Kuigi XX esitas Pärnu Maakohtu 25.11.2009 määruse peale määruskaebuse, ei kutsutud teda kohtuistungile, millel määruskaebust lahendati, ega tagatud talle võimalust kaitsta oma õigusi. Tallinna Ringkonnakohus ei hinnanud 15.12.2009 määruses nr XXX sisuliselt maakohtu määruse õiguspärasust ja ringkonnakohtu määrus on õigusvastane ka menetluslike rikkumiste tõttu. Ringkonnakohtu määrus oleks pidanud olema edasi kaevatav, sest sellega piirati apellandi õigusi ja seaduslikke huve. Pärnu Maakohus tühistas 10.11.2010 otsusega nr 1-10-5972 muu hulgas tsiviilhagi tagamise abinõud, tuues välja, et XX korteriomandi, sõiduauto, sülearvuti ja mobiiltelefoni arestimine ei olnud põhjendatud. Vara arestimise välistasid ka täitemenetluse seadustiku (TMS) § 66 lg 1 p-d 5 ja 6 ning § 140 lg 1, sest tegemist ei olnud arestitava või YY varaga. Halduskohus on põhjendamatult leidnud, et lähtuda tuleb kriminaalmenetluses tehtud jõustunud kohtulahenditest ja lugeda vara arestimine seega õiguspäraseks. Nõustuda ei saa ka sellega, et vara arestimine ei riivanud apellandi omandiõigust ülemäära intensiivselt. XX õigusi piirati ulatuslikumalt, kui see oli hädapäraselt vajalik (sh puudus apellandil võimalus kaitsta oma last kodutuks jäämise eest). Vara arestimine rikkus lisaks omandiõigusele ka apellandi kodu ja eraelu puutumatust. XX oli kriminaalmenetluses täiesti kõrvaline isik ja tema vara arestimine ei oleks mingil viisil saanud täita arestimise eesmärki. Apellandile tekkinud kahju pidi olema menetlejale ettenähtav. Kriminaalmenetluse alustamise ajal lõpetas kaebaja kooli ja pidi saama tööle, kuid kõik tema materjalid (tööasjad, kliendibaas) olid arestitud sülearvutis. Kuni vara arestimiseni olid apellandil täidetud kõik eeldused, et tulla toime ilma elukaaslase abita.
16.Justiitsministeerium vaidleb 28.07.2017 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, jäädes oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Halduskohus on järginud ringkonnakohtu 26.08.2016 otsuses antud suuniseid, et praegusel juhul SKHS ei kohaldu ja kaebus tuleb lahendada kahju tekitamise ja kaebuse esitamise ajal kehtinud nõudenormide ja menetluskorra järgi. Halduskohus on õigesti selgitanud, et Riigikohtu praktikast tulenevalt ei ole RVastS § 15 lg 1 kaebuses toodud asjaoludel kohaldatav, sest väidetavat kahju ei ole tekitatud õigusemõistmisega. Pärnu Maakohus vabastas 10.11.2010 otsusega vara aresti alt, kuid ei tuvastanud vara arestimise õigusvastasust. Apellandile oli tagatud õigus nõuda vara arestimise õigusvastasuse tuvastamist kriminaalmenetluses. Samuti oleks apellandil olnud võimalik taotleda prokurörilt vara aresti alt vabastamist ja menetleja keeldumise korral olnuks tema käsutuses KrMS § 228 jj reguleeritud uurimiskaebe regulatsioon. Haldusasja materjalidest nähtub üheselt, et apellandil tekkinud võlgnevusi ei põhjustanud varade arestimine kriminaalmenetluses.
17.Politseija Piirivalveamet vaidleb 28.07.2017 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Põhjuslik seos vara arestimise ja apellandil tekkinud kahju vahel ei ole veenev ega tõendatud. Muu hulgas jääb arusaamatuks, kuidas mõjutas korteriomandile või sõiduautole seatud käsutuskeeld laenumakse tasumist või 8(12)
3-14-404 kaebaja sissetulekuid. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise põhjustas YY rahalise panuse kaotus, mitte kriminaalmenetluses seatud arest. Sülearvuti arestimine ei saanud oluliselt mõjutada kaebaja õppeprotsessi, sest arvuti tagastati mõned kuud pärast kriminaalmenetluse alustamist. Arestitud mobiiltelefon ei olnud XX, vaid YY kasutuses ning selle arestimine ei saanud tekitada apellandile rahas hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju. Kriminaalmenetluse toiminguid tuleb teataval määral taluda ka kolmandatel isikutel ja apellant ei ole tõendanud, et toimingute teostamisel oleks ületatud mõistlik taluvuspiir. Kriminaalasja määruskaebemenetluses jõuti järeldusele, et kaebaja õigusi ei ole rikutud. Vara kohtuotsusega aresti alt vabastamine ei tõenda arestimise alusetust. Vara arestimisel on piisav põhjendatud kahtluse olemasolu (vt Riigikohtu 01.06.2016 määrus nr 3-1-1-46-16). Mittevaralise kahju nõue peaks olema vähenenud osas, milles kohus tunnistas hüvitusnõuded aegunuks, kuid apellant ei ole esitanud põhjendusi nõudesumma suuruse või suurendamise kohta.
18.Prokuratuur vaidleb 31.07.2017 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Prokuratuur nõustub täielikult Justiitsministeeriumi seisukohtadega ega pea vajalikuks neid omalt poolt korrata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
19.Ringkonnakohus leiab, et XX apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata. Kuna PPA ei ole vaidlustanud halduskohtu otsust osas, milles kaebus rahuldati, siis ei hinda ringkonnakohus mobiiltelefoni kahjustumise tõttu XX kasuks 41,54 euro suuruse varalise kahju hüvitise väljamõistmise õiguspärasust, sest selles osas on halduskohtu otsus jõustunud.
20.Kaebuse kohaselt põhjustati XX-le kahju Pärnu Maakohtu 25.11.2009 määrusega nr XXX temale kuuluva vara (korteromand, sõiduauto, sülearvuti ja mobiiltelefoni) arestimisega YY suhtes kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi tagamiseks (KrMS § 142 lg 1). Kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasust kontrollivad üldjuhul kriminaalmenetluse reeglite kohaselt ja kriminaalmenetluse raames üldkohtud (vt Riigikohtu 22.03.2011 otsus nr 3-3-1-85-09, p 128). Kohtupraktikas on selgitatud, et kriminaalmenetluse meetme õiguspärasust tuleb reeglina hinnata süüteomenetluses ja see hinnang on hüvitise taotlust lahendavale menetlejale siduv. Kui süüteomenetluses on isikule edasikaebeõigus tagatud ning isik on seda kasutanud või jätnud teadlikult kasutamata, siis tuleb ka kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamisel lähtuda jõustunud (sh määruskaebemenetlust lahendavas) kohtulahendis või süüteomenetluse lõpetamise määruses võetud seisukohast meetme seaduslikkuse kohta ning kahju hüvitamise taotlust lahendaval menetlejal pole pädevust hinnata vaidlustatud meetmete sisulist õiguspärasust. Sellest tohib kõrvale kalduda vaid erandjuhul, kui isikul puuduvad võimalused nõuda kriminaalmenetluse toimingu õigusvastasuse tuvastamist n-ö põhimenetluses (vt Riigikohtu 13.06.2016 määrus nr 3-1-1-34-16, p-d 28-29; 28.03.2016 otsus nr 3-3-1-70-15, p 20).
21.Kuigi lahendis nr 3-1-1-34-16 (p 29) on ühe võimaliku erandliku juhtumina, mil menetleja saab kahju hüvitamise taotluse lahendamisel täiendavalt hinnata kriminaalmenetluse toimingu õiguspärasust, viidatud ka sellele, kui kriminaalmenetluse toimingu tegemisel on rikutud kriminaalmenetlusõigust, ei ole praegusel juhul tegemist sellise olukorraga. Puudub 9(12)
3-14-404 vaidlus, et XX-l oli võimalik esitada ja ta ka esitas Pärnu Maakohtu 25.11.2009 määruse peale määruskaebuse ringkonnakohtule (milles sai tuua esile kõik oma vastuväited tema vara arestimisele, rõhutades muu hulgas sülearvuti vajalikkust õpinguteks), mis lahendati Tallinna Ringkonnakohtu 15.12.2009 määrusega. Kuigi apellant ei saanud osaleda ringkonnakohtu istungil ja ringkonnakohtu määrus ei olnud edasi kaevatav, ei olnud selle näol tegemist kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega. KrMS § 390 lg 4 ei näinud muu hulgas vara arestimise määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamise puhuks ette muude isikute osalemist ringkonnakohtu istungil peale kahtlustatava või süüdistatava kaitsja või alaealise esindaja ja prokuröri. Samuti tulenes ringkonnakohtu määruse lõplikkus ja selle peale määruskaebuse esitamise võimaluse puudumine otseselt KrMS §-st 391. Mõlemale sättele on ringkonnakohtu 15.12.2009 määruse nr XXX p-s 6 ka viidatud. Seega juhul, kui XX leidis, et kriminaalmenetluse normid ei taga tema põhiõiguste kaitset õigusriigis nõutava efektiivsusega, olnuks tal võimalus esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebus Riigikohtule, taotledes ühtlasi edasikaebamise piirangu kohaldamata jätmist. Eeltoodut arvestades ei ole praeguses vaidluses võimalik hinnata ümber ringkonnakohtu 15.12.2009 määruses tehtud järeldust, et maakohtu 25.11.2009 määrusega XX vara arestimine tsiviilhagi tagamiseks oli seaduslik. Ringkonnakohus märgib lisaks, et kuigi Pärnu Maakohus tühistas 10.11.2010 otsusega nr 1-10-5972 hagi tagamise abinõud, sest ei pidanud XX vara arestimist põhjendatuks (arvestades kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid), ei järeldu sellest, et vara arestimine Pärnu Maakohtu 25.11.2009 määrusega oleks olnud õigusvastane. Kuna maakohtu 25.11.2009 määrust ei ole tühistatud, tuleb sellega kohaldatud meetmed lugeda õiguspärasteks. Tsiviilhagi tagamine toimus 02.11.2009 alustatud kriminaalmenetluse algfaasis ning PPA on õigesti viidanud kohtupraktikale, mille kohaselt piisab vara arestimiseks põhjendatud kahtlusest (nt Riigikohtu 17.11.2017 määrus nr 1-17-4924, p 38; 01.06.2016 määrus nr 3-1-1-46-16, p-d 8– 9). Apellandi viited TMS § 66 lg 1 p-dele 5 ja 6 ning § 140 lg-le 1 ei ole asjakohased, sest seonduvad vara arestimise määruse sisulise õiguspärasuse hindamisega, mis ei ole haldusasja lahendava kohtu pädevuses.
22.Halduskohus on järginud ringkonnakohtu 26.08.2016 otsuses antud juhiseid (p-d 8−10) ning lahendanud asja õigesti PS alusel, välistades SKHS ja RVastS § 15 lg 1 kohaldamise, kuna kaebus oli esitatud ja menetlusse võetud enne SKHS jõustumist ning kriminaalasja kohtueelses menetluses KrMS § 142 lg 1 alusel vara arestimine ei kujuta endast õigusemõistmist materiaalses tähenduses, olles seetõttu üldjuhul väljaspool RVastS kohaldamisala (vt lahend nr 3-1-1-34-16, p 26). Kuna RVastS § 15 lg 1 ei ole asjassepuutuv, siis jättis halduskohus põhjendatult kõrvale ka kaebaja tõstatatud küsimuse nimetatud sätte põhiseaduspärasusest. Kuna kohtueelses kriminaalmenetluses antud aktid ja tehtud toimingud ei ole haldusaktid ega halduse toimingud RVastS tähenduses (vt RVastS § 2 lg 3 ja haldusmenetluse seaduse § 2 lg 2), siis ei ole asjassepuutuvad ka muud riigivastutuse sätted, nt RVastS § 16, kuigi seda saab iseenesest võtta kahju hüvitamisel eeskujuks (vt Riigikohtu 31.08.2011 otsus nr 3-3-1-35-10, p 65; 30.08.2011 otsus nr 3-3-1-15-10, p 55; 31.03.2011 otsus nr 3-3-1-69-09, p 77). PS §-de 32 ja 12 koostoimest tuleneb riigi kohustus hüvitada kohtueelses kriminaalmenetluses õiguspärase tegevusega põhjustatud varaline kahju õiglases ulatuses, kui omandipõhiõigust on riivatud erakordselt intensiivselt ehk isiku varaline kaotus ületab tema talumiskohustust (vt Riigikohtu 31.08.2011 otsus nr 3-3-1-35-10, p-d 63−65; 30.08.2011 otsus nr 3-3-1-15-10, p-d 49−51 ja 64−65; 31.03.2011 otsus nr 3-3-1-69-09, p-d 63−65). Riive erakordsus eeldab lisaks intensiivsusele ka seda, et isikul puudub riigi sekkumise vajadusega selline seos, mis õigustaks sekkumise tõttu tekkinud kahju jätmist isiku kanda. Teisisõnu, õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamiseks peab olema tegemist olukorraga, kus riigi tegevus on vajalik ülekaaluka avaliku huvi tõttu, kuid tegevuse kahjulikud tagajärjed tekivad juhuslikult kannatanud isikul (vrd Riigikohtu 28.03.2016 otsus nr 3-3-1-70-15, p 28).
10(12)
3-14-404
23.Halduskohus on õigesti rõhutanud, et korteromandi ja sõiduauto arestimisel seati neile küll käsutamise keelumärked, kuid XX-le jäi õigus nimetatud vara vallata ja kasutada. Kriminaalmenetluse tagamise abinõude kohaldamisel ei pidanud olema menetlejale ettenähtav, et korteriomandi ja sõiduki arestimine võiks tuua kaasa XX makseraskused ja vara sundkorras müügi alla keskmise turuhinna. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga, et korteriomandi sundmüügi (toimus 07.11.2012) tingis XX poolt laenulepingust tulenevate kohustuste rikkumine ja sellele järgnenud lepingu ülesütlemine, kuid eeltoodud tagajärjed ei tulenenud vahetult käsutuskeelu seadmisest (kehtis ajavahemikul 25.11.2009–04.05.2011), sest käsutuskeeld iseenesest ei saanud mõjutada apellandi võimekust täita oma kohustusi krediidiasutuse ees. Usutavaks tuleb pidada, et apellandi makseraskused ning nende tagajärjel korteriomandi ja sõiduki sundmüügi ning Harju Maakohtu 11.01.2011 otsusega nr 2-10-42835 AS SEB Pank kasuks võlgnevuse väljamõistmise põhjustas esmajoones YY vahistamine, mille tõttu langes ära perekonna peamine sissetulek, kuivõrd XX ise 2009. a-l ei töötanud, vaid tegeles õppetööga.
24.XX lauaarvuti oli arestitud ligi 1,5 kuud (25.11.2009−05.01.2010) ja sülearvuti ligi 4 kuud (25.11.2009−16.03.2010). Kuigi on usutav, et sülearvuti puudumine võis apellandil takistada õppetegevuses osalemist ja praktikale suundumist, siis puuduvad igasugused tõendid, et XX-l oleks tõepoolest olnud konkreetne kokkulepe kooli lõpetamise järgselt XXX tööle asumiseks, vaid tegemist oli ilmselt pigem hüpoteetilise võimalusega, kui praktika sujub hästi. Olukorras, kus XX vara arestimise ajal ei töötanud ega olnud tal ka kindlat kokkulepet tööle asumiseks, ei ole alust väita, et tal oleks ajavahemikul 01.01.2010–18.07.2010 jäänud vara arestimise tõttu saamata Eesti keskmine töötasu. Saamata jäänud töötasu hüvitamine võiks eelkõige tulla siiski kõne alla juhul, kui tööga hõivatud isik vahistatakse või ametist kõrvaldatakse (vt lahend nr 3-1-1-34-16, p 17).
25.Halduskohus on põhjendatult leidnud, et kuigi vara arestimine KrMS § 142 lg 1 alusel riivas kahtlemata märkimisväärselt apellandi omandipõhiõigust, sest tal oli keelatud arestitud korteriomandit ja sõidukit käsutada ning puudus vähemasti lühiajaliselt võimalus arestitud vallasvara kasutada, ei ületanud nimetatud piirangud oma intensiivsuselt (sh kestuse poolest) siiski ka kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga vahetut puutumust mitteomava, kuid kahtlustatavaga isiklikult seotud üksikisiku talumiskohustuse määra, mistõttu puudub tal alus nõuda vara õiguspärase arestimisega kaasnenud omandipõhiõiguse riive eest hüvitist PS §-de 12 ja 32 alusel. Väide, et vara arestimine rikkus lisaks apellandi kodu ja eraelu puutumatust, seondub apellatsioonkaebusest nähtuvalt XX hingeliste kannatuste ja perekonna kodu kaotamisega. Ringkonnakohus leidis juba eespool, et apellandi kodu kaotamist ei ole põhjust lugeda korteriomandi arestimise tagajärjeks. Kuna vara arestimine toimus jõusoleva ja kõrgema astme kohtu poolt kontrollitud lahendi alusel ning kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamine ja kuriteoga tekitatud kahju heastamine on oluline üldine huvi, mis õigustab ka kolmanda isiku õiguste mõõdukat piiramist, siis ei saanud vara arestimine tsiviilhagi tagamiseks tekitada apellandile sedavõrd raskeid üleelamisi, mis tingiksid mittevaralise kahju rahas hüvitamise. Pigem on tõenäoline, et XX hingelised kannatused seondusid esmajoones tema elukaaslase ja lapse isa YY vahistamisega.
26.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 17.05.2017 otsus muutmata.
27.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et Tallinna Halduskohus vabastas 11(12)
3-14-404 06.02.2015 määrusega XX praeguses asjas riigilõivu tasumise kohustusest ja menetlusabi jätkuvuse põhimõttest tulenevalt on XX olnud vabastatud ka apellatsioonkaebuselt nõutava 750 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest. XX esitas 20.03.2018 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on ta kandnud apellatsioonimenetluses esindajakulu 360 eurot. Nimekirjale on lisatud City Õigusbüroo OÜ 20.06.2017 arve nr P1682 summas 360 eurot ja selle tasumist tõendavad 27.06.2017 maksekorraldused (III kd, tl 30-32). PPA ja Justiitsministeerium leiavad 29.03.2018 seisukohtades, et taotlus ei ole põhjendatud, kuna XXl ei ole apellatsiooniastmes olnud lepingulist esindajat. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus vaidlustatud osas muutmata, jäävad XX-le apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud (riigilõiv 750 eurot) HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Apellandi võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Ringkonnakohus märgib samas, et olukorras, kus kõik ringkonnakohtule esitatud menetlusdokumendid on allkirjastanud XX isiklikult, puudub HKMS § 103 lg 1 p 1 järgi esindajakulu väljamõistmiseks alus isegi siis, kui apellant on tegelikkuses kasutanud menetlusdokumentide koostamiseks mõne õigusteenuse osutaja abi (nt Riigikohtu 01.03.2017 otsus nr 3-3-1-79-16, p 24; 22.10.2012 otsus nr 3-3-1-46-12, p 33). Samuti ei ole kirjalikus menetluses võimalik mõista välja nõustaja kulusid (nt Riigikohtu 18.11.2014 otsus nr 3-3-158-14, p 26; 21.03.2012 otsus nr 3-3-1-5-12, p 15). Justiitsministeerium, PPA ega Prokuratuur ei ole esitanud ringkonnakohtule andmeid menetluskulude kandmise kohta, mistõttu jäävad ka vastustajate võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.
Maret Altnurme
Villem Lapimaa
Virgo Saarmets
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.