AS Eurex Capital kaebus Maksu- ja Tolliameti 31.05.2017 maksuotsuse nr 12.2-3/040022-4 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – AS Eurex Capital, seaduslik esindaja juhatuse liige Kadri Rõuk ja volitatud esindaja vandeadvokaat Ilmar Straus Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Aiki Meister
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus hiljemalt 19.03.2018 esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (edaspidi ka maksuhaldur) määras 12.01.2015 maksuotsusega nr 12.2-3/024703-8 (edaspidi 12.01.2015 maksuotsus) AS-ile Eurex Capital perioodil jaanuar kuni detsember 2013 tehtud ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt üldsummas 113 300 eurot tulumaksu 30 117,73 eurot. Nimelt tuvastas maksuhaldur, et äriühingu raamatupidamises oli kajastatud sularaha väljamakseid äriühingu tolleaegsele nõukogu liikmele Andres Sonnile käsunduslepingu alusel teenuste eest, mida A. Sonn tegelikult ei osutanud. Maksuotsus jäi jõusse ka pärast kohtuvaidluse läbimist (haldusasi nr 3-15-371).
2.Maksu- ja Tolliamet koostas 02.03.2017 maksuotsuse nr 12.2-3/036455-6 (edaspidi 02.03.2017 maksuotsus), millega kohustas AS-i Eurex Capital tasuma tulumaksu 28 108,45 eurot. AS-i Eurex Capital seekordse kontrollimise ajendiks oli asjaolu, et äriühing esitas 2015. aasta septembris tagastusnõude, mida põhjendas sellega, et A. Sonn tagastas 2013. aastal sõlmitud käsunduslepingu alusel tasutud113 300 eurot AS-ile Eurex Capital. Tagastusnõude kontrollimisel esitatud AS Eurex Capital september 2015 kassakontolt nähtusid aga väljamaksed summas 112 433,78 eurot Oilexpress FZE esindajale A. Sonnile. Maksustamise põhjuseks oli asjaolu, et nimetatud väljamaksed ei olnud ettevõtlusega seotud. Väljamaksete tegemiseks puudusid nõuetekohased algdokumendid, sest väljamaksete aluseks olevatel dokumentidel näidatud tehingu majanduslik sisu ei vastanud tegelikkusele ja väljamaksete aluseks olevad arvnäitajad olid ebaõiged (raamatupidamise seaduse ehk edaspidi RPS § 7 lg 1 punktid 3 ja 4). AS Eurex Capital 02.03.2017 maksuotsust ei vaidlustanud.
3.AS Eurex Capital deklareeris 04.04.2017 tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsioonis (edaspidi TSD) tagastusnõuet perioodil märts 2017. Deklaratsiooni kohaselt oli tagastamisele kuuluv tulumaks 28 108,44 eurot.
4.Maksu- ja Tolliameti 31.05.2017 maksuotsusega nr 12.2-3/040022-4 (edaspidi 31.05.2017 maksuotsus või vaidlustatav maksuotsus) jäeti rahuldamata AS-i Eurex Capital maksustamisperioodi 2017. aasta märtsi tulumaksu tagastusnõue summas 28 108,44 eurot. Tagastusnõude rahuldamata jätmise õiguslikuks aluseks oli tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) § 54 lg 6 ja põhjuseks asjaolu, et puudusid tagastusnõude aluseks olevad tõendid. AS-i Eurex Capital 19.04.2017 seletuse kohaselt tühistas äriühing 02.03.2017 maksuotsuses käsitletud valuutavahetustehingute kulu ning arvestas A. Sonnile kassast tehtud väljamaksed tema nõude vähendamisena AS-ile Eurex Capital, mistõttu langes ära maksustamise alus. Maksuhaldur sellega aga ei nõustunud.
5.AS Eurex Capital esitas 31.05.2017 maksuotsusele vaide, kuid see jäeti 13.07.2017 vaideotsusega nr 6-1/3776-3 (edaspidi 13.07.2017 vaideotsus) rahuldamata.
6.AS Eurex Capital kaebus 31.05.2017 maksuotsuse tühistamiseks saabus Tallinna Halduskohtule 10.08.2017.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja seisukoht
7.1.Maksuhaldur ei ole maksu- ja vaideotsuse tegemisel tõendeid sisuliselt hinnanud, kuigi need kinnitavad üheselt tagastusnõude õigsust. Maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 10 lg 3 kohaselt on menetlusosalisel õigus asja kiirele ja efektiivsele lahendamisele. Maksuhaldur keskendus vaid kunstlikele vastuoludele ja võimendas neid. Kaebaja esitas maksuhaldurile 20.04.2017, 08.05.2017 ja 19.05.2017 kõikvõimalikud dokumendid ja tõendid, mis võimaldasid kontrollida ja veenduda tehingute tegelikus toimumises tagastusnõudes deklareeritud viisil. Muu hulgas esitas kaebaja A. Sonni 28.03.2017 kirjaliku avalduse, milles kinnitati tehingute tühistamist Oilexpress FZE osas ja 112 433,78 euro tagasitäitmise kohustuse teket. Samas avalduses sisalduva tahteavalduse ja käsutusega täitis A. Sonn Oilexpress FZE kohustused kaebaja ees (võlaõigusseaduse ehk edaspidi VÕS § 76 lg-d 3 ja 4, § 78). Vaatamata eelnevale ning võimalusele saada kolmandatelt isikutelt teavet, leidis maksuhaldur, et kaebaja ei ole esitanud ümberarvutuse aluseks olevaid dokumente, 2 (11)
kuna kõnealused tehingud olid vormistatud Oilexpress FZE ja kaebaja vahel. Puudub mõistlik põhjendus, miks ei ole isegi vaidemenetluses arvestatud maksuotsusest nähtuvaid faktilisi asjaolusid, sh A. Sonni poolt laenu faktilist andmist kajastavaid andmeid ega seda, et tehingute tühistamise hetkel oli A. Sonni ja kaebaja vaheliste nõuete saldo 193 754 eurot. Seega maksuotsusest endast nähtub, et A. Sonnil olid kaebaja vastu nõuded, mida ta sai kasutada kohustuste täitmisel Oilexpress FZE eest. Maksuhalduril olid olemas ka pangakontode väljavõtted ja muu vajalik teave. Olukorras, kus maksuhaldur ei kahtle A. Sonni nõuete olemasolus kaebaja vastu ega 28.03.2017 avalduse ehtsuses, on kummastav vaideotsuses väljendatud seisukoht, et raha tagasisaamist tõendanuks pangakonto väljavõte või kassa sissetuleku order. Maksuhaldur ei saa kõigi tagastusnõude õigsust kinnitavate tõendite kõrvalejätmist põhjendada väitega, et kaebaja raamatupidamine on tema hinnangul varasemalt olnud ebausaldusväärne. Maksuotsuse jõussejäämisel rikutaks tehingu majandusliku tõlgendamise põhimõtet, mis omakorda ohustab tsiviilkäibekindlust. Praegusel juhul on valuutatehingute kulu tühistatud ja nende alusel tehtud väljamaksed kaebajale tagastatud. Seega tuleb tehingute tühisust paratamatult arvesse võtta (vt MKS § 83 lg 3).
7.2.Maksuotsuse tegemisel on oluliselt ja teadlikult rikutud uurimispõhimõtet ning väidetav teabe puudumise risk on täies ulatuses kaebaja kanda pandud. Maksuotsuse aluseks on põhjendus, et maksuhalduril puudusid otsuse tegemise ajal tõendid tehingutest A. Sonniga, nagu ka tõendid Oilexpress FZE nimel summade tagastamise kohta. Maksuotsus tugineb väidetavale teabe/tõendite puudumisele, mis on tekkinud juba esitatud teabe täielikust eiramisest ja mida maksuhaldur oleks pidanud asjaolusid arvestades täiendavalt koguma. Uurimisprintsiibi puudulik kohaldamine ja põhjendamise kohustuse selektiivne täitmine on viinud õigusvastase haldusakti andmiseni. Kui maksuhaldur mingil põhjusel kahtles, kas tühistatud tehingute järgne summa ikka jõudis kaebajale tagasi, oleks maksuhaldur saanud ja pidanud vastavad asjaolud välja selgitama. Puuduolevaid tõendeid on konkretiseeritud osaliselt alles vaideotsuses. Maksuotsuses heideti kaebajale ette sellise teabe esitamata jätmist, mida ei ole kaebajale eelnevalt ka selgitatud. Alles halduskohtumenetluses esitatud vastuses määratles maksuhaldur asjaolud, mis tingisid tagastusnõude rahuldamata jätmise, s.o ebaselgus A. Sonni ja kaebaja vaheliste nõuete osas, mille kohta ei olnud maksuhalduri hinnangul piisavalt tõendeid esitatud. Kontrollaktist ja maksuotsusest polnud võimalik selliseid väiteid tuvastada ning neil ei ole maksustamise seisukohast ka tähtsust. Maksuhaldurile esitatud kaebaja konto väljavõttest nähtub A. Sonni poolt laenu kandmine kaebajale. Seega olid maksuhalduril enne kontrollakti ja maksuotsuse tegemist olemas tõendid laenu kohta.
7.3.Maksuhaldur on kaalutlusõigust ebaõigesti teostanud. Kuigi seadusega ei ole sätestatud, kui mahukas ja detailne peab olema haldusakti põhjendus, on ilmselge, et maksuotsus, milles ei ole menetlusaluse isiku huve üldse kaalutud ega arvesse võetud, ei ole piisav, et täita MKS § 46 lg-st 2 ja haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-st 56 tulenevat nõuet.
7.4.Tõendamiskoormus ei ole MKS § 150 lg 1 kohaselt kaebajale üle läinud, sest maksuotsus on pealiskaudne, selles puudub arusaadav sidus põhjendus ning tõendeid pole sisuliselt hinnatud. Maksuhaldur on soovinud kaebaja maksukohustust suurendada, kuigi kaebaja püüdis 02.03.2017 maksuotsusest lähtuvalt maksuhalduri soovi järgi käituda ning korrastas enda raamatupidamise.
7.5.Kaebaja esitas kohtumenetluses täiendava tõendina AS-i Eurex Capital 13.03.2017 avalduse Oilexpress FZE-le, kuna maksuhaldur heidab jätkuvalt ette alusdokumentide puudumist kaebaja ja Oilexpress FZE vahelistes suhetes. Tõend on asjakohane ja uurimisprintsiibist lähtudes ei saa seda kõrvale jätta. Maksuhaldur ise polnud enne kohtumenetlust konkretiseerinud dokumente, mis on kaebajal veel esitamata. Tõendi varasem esitamata jätmine ei saanud objektiivselt olla 3 (11)
tingitud tahtlusest või hooletusest. Kaebaja on algusest peale tuginenud asjaolule, et tühistas tehingud Oilexpress FZE-ga. Kõigi mõeldavate tõendite esitamise vajadust ei pruugi maksukohustuslane suuta ette näha. Kaebaja on kaasaaitamiskohustust igakülgselt täitnud. Tõendi vastuvõtmine ei koorma toimikut ega põhjusta menetluse venimist.
8.Vastustaja seisukoht
8.1.Maksuhaldur palub oma arvamusena arvestada ka 13.07.2017 vaideotsuse punktide 9–14 seisukohti, kus maksuhaldur selgitas muu hulgas tühise või tühistatud tehingu võimalikku tagasitäitmist tasaarvestuse teel ning kaebaja poolt tõendite esitamata jätmist. Seejuures jäi maksuhaldur seisukohale, et Oilexpress FZE ja kaebaja vastastikused kohustused, mida oleks võimalik teineteisega tasaarvestada, puuduvad ning tasaarvestamine kolmanda isiku nõudega (A. Sonni nõue kaebaja vastu) võimalik ei ole. Kuigi kolmandal isikul on õigus täita kohustus võlgniku eest (VÕS § 78 lg 1), piirdub see õigus siiski üksnes kohustuse täitmisega (VÕS § 76), ilma et kolmandal isikul oleks õigus esitada tasaarvestuse avaldust või muul viisil tasaarvestuse poolte vahelises tasaarvestuses osaleda.
8.2.Kaebaja tegi 2013. aasta jooksul nõukogu liikmele A. Sonnile ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid, millelt kuulus tasumisele tulumaks 30 117,73 eurot. 2015. aasta septembrikuu TSD-l kajastatud tagastusnõudega püüdis kaebaja väita, et A. Sonn on 2013. aastal tehtud väljamaksed kaebajale tagasi maksnud, mille tõttu on maksustamise alus ära langenud. Kontrolli käigus selgus, et A. Sonn on talle 2013. aastal tehtud väljamaksete tagastamiseks vähendanud oma nõuet AS-i Eurex Capital vastu, kuid samal ajal on A. Sonnile kui Oilexpress FZE esindajale välja makstud optsioonipreemiad. Optsioonipreemiate väljamaksete kontrollimisel selgus, et selgitus optsioonipreemiate väljamaksmisest oli ekslik ning tegelikult maksti A. Sonnile kui Oilexpress FZE esindajale sularahas välja valuuta ostu-müügitehingutest tekkinud tulud. Valuuta ostu-müügitehingute tulude väljamaksete kontrolli käigus ei leidnud kinnitust kaebaja antud selgitus, et Oilexpress FZE esindajale A. Sonnile kassaorderite alusel tehtud väljamaksed summas 112 433,78 eurot on valuuta ostu-müügitehingutest tekkinud tulud. Maksuhaldur tuvastas, et A. Sonnile kui Oilexpress FZE esindajale tehtud väljamaksed on ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed, mis kuuluvad TuMS § 51 lg 2 punkti 3 järgi tulumaksuga maksustamisele. 2017. aasta märtsis esitas kaebaja järjekordse tagastusnõude summas 28 108,45 eurot, väites, et taaskord on tulumaksuga maksustamise alus ära langenud, sest kaebaja on tühistanud valuutavahetustehingute kulu ja arvestanud A. Sonnile kassast tehtud väljamaksed tema nõude vähenemisena AS-ile Eurex Capital. Tagastusnõude tõendamiseks esitas kaebaja pearaamatu kontode väljavõtted (lisad 3, 9, 10 ja 11). Kuigi maksuhalduri 24.04.2017 korraldusega nõuti kaebajalt kontodel toimunud tehingute osas dokumentaalseid tõendeid summade liikumise kohta (arvelduskontode väljavõtted, kassadokumendid, tasaarvelduste dokumendid jms), kaebaja nimetatud dokumente tagastusnõude tõendamiseks ei esitanud. Seetõttu leidis maksuhaldur, et pelgalt pearaamatu kontode kanded ei tõenda tehingute toimumist, kui puuduvad raamatupidamise algdokumendid. Eriarvamusele lisatud A. Sonni 28.03.2017 avaldus ei muutnud maksuhalduri seisukohta, sest valuutavahendustehingute osalisteks olid AS Eurex Capital ja Oilexpress FZE, mitte A. Sonn eraisikuna. Puuduvad tõendid, et Oilexpress FZE oleks ka tegelikult väljamaksed kaebajale tagastanud. Pealegi ei olnud kaebaja esitanud tõendeid (raamatupidamise algdokumente) tehingute kohta A. Sonniga, mistõttu ei olnud maksuhalduril võimalik veenduda, et ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed äriühingule tagasi jõuavad. Kaebaja ei ole Oilexpress FZE ja A. Sonniga toimunud tehingute kohta algdokumente esitanud ka koos vaidega ega kaebusega. Seetõttu ei 4 (11)
olnud maksuhalduril võimalik kontrollida, kui suur on A. Sonni tegelik laenunõue AS-i Eurex Capital vastu ning seda, kas A. Sonni laenunõude arvelt on üldse võimalik tasaarvestusi teha. Kaebaja väide, nagu puuduks vaidlus asjaolu üle, et A. Sonnil oli kaebaja vastu sissenõutavaks muutunud laenunõue, mida ta sai kasutada Oilexpress FZE kohustuse täitmisel, on eksitav ja raamatupidamise algdokumentidega tõendamata. Maksuhalduril ei olnud võimalik veenduda ka selles, et Oilexpress FZE kohustusega (tagasi maksta 112 433,78 eurot) ei ole taas kaasnenud mõnda muud liiki ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid, nagu selgus 2015. aasta septembrikuu TSD kontrollimise puhul. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik kaebaja poolt maksumenetluses esitatud dokumentidest (lisad 2, 3, 5, 7-10) teha ühest järeldust, et 2015. aasta septembrikuus tehtud ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed on ka tegelikkuses kaebajale tagasi makstud. Maksuhalduri 17.04.2017 teatega paluti kaebajal esitada selgitused, pearaamatu kontode väljavõtted ja kõik puutumuses olevad dokumendid seoses 2017 märtsikuu TSD-l esitatud tagastusnõudega. Kaebaja esitas tagastusnõude tõendamiseks lisas 2 toodud selgituse ja lisas 3 2017. aasta märtsi pearaamatu kontode väljavõtted A. Sonni pikaajaliste laenukohustuste kohta (konto nr 22023) ning valuuta ostu-müügi tulude kohta (konto nr 401111). Raamatupidamise algdokumente kaebaja maksuhaldurile ei esitanud. Maksuhalduri 24.04.2017 korralduses selgitati ja põhjendati kaebajale lisadokumentide esitamise vajadust ning kohustati kaebajat muu hulgas esitama pearaamatu kontol 22023 „Pikaajalised laenukohustused A. Sonn“ toimunud tehingute osas dokumentaalsed tõendid summade liikumise kohta (arvelduskontode väljavõtted, kassadokumendid, tasaarvelduste dokumendid jms) perioodil oktoober 2015 kuni veebruar 2017, kuid kaebaja raamatupidamise algdokumente ei esitanud. Lisas 10 toodud arvelduskonto väljavõttelt nähtuvad A. Sonnilt laekunud summad ja tagasimaksena üksnes 10 000 eurot ühekordse väljamaksena. Pearaamatu konto 22023 väljavõttelt nähtuvad laenusaldo osas mitmed tagasimaksed, mille kohta ei ole kaebaja algdokumente esitanud, ning seda ka mitte vaide- ega kohtumenetluses. Seega ei ole kaebaja poolt maksumenetluses esitatud dokumentide põhjal võimalik veenduda selles, kui suur on kaebaja laenukohustus A. Sonni vastu ja kas kaebaja 19.04.2017 seletuses toodud viisil oli üldse võimalik nõude vähenemist A. Sonni vastu arvestada. Oluline on ka asjaolu, et 19.04.2017 ja 08.05.2017 seletustes ei teinud kaebaja vahet, et väljamaksed tehti mitte A. Sonnile, vaid äriühingule Oilexpress FZE. A. Sonni 28.03.2017 kuupäeva kandva avalduse esitas kaebaja alles pärast kontrollakti kättesaamist 19.05.2017 eriarvamuse lisana, mitte aga vastusena maksuhalduri 17.04.2017 teatele ega 24.04.2017 korraldusele. Seega on tõenäoline, et kaebaja sai alles eriarvamust esitades aru sellest, et Oilexpress FZE-le tehtud väljamaksete tagasimaksena on vähendatud A. Sonni nõuet AS Eurex Capital vastu. A. Sonni nõude suuruse kohta kaebaja aga algdokumente ei esitanud.
8.3.Eelnevat arvestades ei ole alust väitel, nagu oleks maksuhaldur eksinud MKS § 10 lg-s 3 sätestatud lihtsa, kiire ja efektiivse maksumenetluse läbiviimise nõude või MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõtte vastu. Kaebaja väide, nagu oleks ta maksumenetluses esitanud kõikvõimalikud maksuhalduri nõutud dokumendid, on eksitav.
8.4.Kuna maksu määramisel pole tegemist maksuhalduri kaalutlusotsusega, siis ei ole alust kaebuse väidetel kaalutlusõiguse rikkumise kohta.
8.5.Tõendamiskoormus on läinud üle kaebajale ning maksuhaldur ei pidanud esitama teabenõudeid kolmandatele isikutele. Kui maksukohustuslane väidab, et vastavalt TuMS § 54 lg-le 6 on maksustamise alus ära langenud ning tal on tekkinud tagastusnõue, peab ta ise esitama seda õigsust tõendavad raamatupidamise algdokumendid (vt ka MKS § 107 lg 3). Enne 5 (11)
kontrollakti koostamist küsiti kaebajalt tagastusnõude kohta teavet ja dokumente kolmel korral, talle esitati kontrollakt ning ta esitas maksumenetluses eriarvamuse. Ühelgi juhul ei ole kaebaja esitanud tagastusnõude tõendamiseks temalt küsitud täiendavaid tõendeid. Ka vaiet esitades ei ole kaebaja oma tagastusnõuet tõendanud.
8.6.Kaebaja taotlus uue tõendi vastuvõtmiseks tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja ei esitanud tõendit maksumenetluses. Kuna 13.03.2017 avaldus pole digitaalselt allkirjastatud, siis pole välistatud võimalus, et avaldus koostati pärast maksumenetluse lõppemist. Lisaks puudub vajadus tõendada asjaolu, et kaebaja soovis tühistada 2015. aastal Oilexpress FZE-ga tehtud tehingud, sest see on juba tõendatud. Vaidluse lahendamiseks on oluline tõendada seda, et Oilexpress FZE ka reaalselt täitis oma tagasimakse kohustuse kaebaja ees. Maksuhaldur ei saanud maksumenetluses konkreetset tõendit nõuda, sest ei teadnud selle olemasolust. Vastustaja väide tõendite esitamata jätmise kohta pole seotud 13.03.2017 kirjaga, vaid kaebaja raamatupidamise algdokumentide esitamata jätmisega A. Sonni nõude suuruse kindlakstegemiseks. Pangakonto väljavõttest ei selgu, millises suuruses on kaebaja teinud A. Sonnile tagasimakseid, mis kajastuvad kaebaja pearaamatu konto väljavõttel. Tõendamiskoormus oli kaebajal ning tõendi esitamine sõltus vaid temast endast. Tõendi esitamata jätmine sai olla tingitud vaid tema hooletusest või tahtlusest. Maksuhaldur on maksuotsuses olnud läbivalt seisukohal, et kaebaja ei ole kaasaaitamiskohustust täitnud.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Kohus leiab, et vaidlustatav maksuotsus (tlk 16-18) on õiguspärane ja kaebaja väited ei anna alust selle tühistamiseks. Maksuhaldur on oma põhjendused esitanud 16.05.2017 kontrollaktis (tlk 10-11), mis on vaidlustatava maksuotsuse punkti 1 kohaselt maksuotsuse lahutamatu osa, vastanud maksuotsuses kaebaja 19.05.2017 eriarvamuse (tlk 14) väidetele ning 13.07.2017 vaideotsuses (tlk 25-26) vaides esitatud väidetele. Kuna kaebuse väited kattuvad suuresti eriarvamuse ja vaide väidetega, siis tugineb kohus kooskõlas halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 165 lg-ga 2 ka kontrollakti, maksuotsuse ja vaideotsuse põhjendustele neid kõiki üle kordamata.
10.Vaidlustatava maksuotsuse aluseks oleva 16.05.2017 kontrollakti punktis 1.2.1 on lühidalt kirjeldatud maksustamisperioodi 2017. aasta märts tagastusnõudele eelnenud maksumenetluses tuvastatut, millele järgnes 02.03.2017 maksuotsuse (maksuhalduri lisa 13) tegemine. Nimetatud maksuotsuse ja selle osaks oleva 10.01.2017 kontrollakti (maksuhalduri lisa 12) kohaselt on tuvastatud, et kaebaja tegi 2015. aasta septembris Oilexpress FZE-le tema esindaja A. Sonni kaudu sularahas väljamakseid kokku 112 433,78 euro ulatuses. Kontrolli käigus selgus, et väljamaksete kohta pearaamatus sisalduv seletus „opts.preemia Swedbank“ oli ebaõige ning et tegelikult põhinesid väljamaksed valuuta ostu-müügi tehingutest tekkinud tuludel. Maksuhaldur leidis aga 02.03.2017 maksuotsuses (vt punkt 2.3), et väljamakse 112 433,78 eurot aluseks olevatel dokumentidel näidatud tehingud kaebaja ja Oilexpress FZE vahel ei ole toimunud dokumentides ja seletustes esitatud kujul. Seega puudusid nõuetekohased algdokumendid, mille alusel väljamakset teha, ning summalt 112 433,78 tuli arvestada tulumaks kui ettevõtlusega mitteseotud kulult (TuMS § 51 lg 2 punkt 3, § 54 lg-d 2 ja 4). Kaebaja 02.03.2017 maksuotsust ei vaidlustanud, ning seal kirjeldatud asjaolude üle ei ole vaidlust ka praeguses asjas.
11.Maksuotsuse tegemise ajendiks oli kaebaja 2017. aasta märts osas tagastusnõude esitamine summas 28 108,44 eurot. Maksumenetluses 19.04.2017 antud kaebaja seletuse (maksuhalduri lisa 2) järgi oli tagastusnõude aluseks asjaolu, et kaebaja tühistas 02.03.2017 maksuotsuses käsitletud valuutavahetustehingute kulu ning arvestas A. Sonnile kui Oilexpress FZE esindajale kassaorderite alusel tehtud väljamaksed 112 433,78 eurot A. Sonni nõude vähenemisena AS-ile 6 (11)
Eurex Capital. Seega langes kaebaja hinnangul ära 02.03.2017 maksuotsuses käsitletud maksustamise alus (vt 16.05.2017 kontrollakti punkt 1.1, vaidlustatava maksuotsuse punkt 2.1). Vaidlustatava maksuotsuse õiguslik alus on TuMS § 54 lg 6, mis sätestab järgmist: „Kui maksumaksja kasutab § 49 lõigetes 3 ja 5 nimetatud summeeritud arvestust või kui langevad ära § 51 lõike 2 punktides 3–5, § 51 lõikes 3 ning § 52 lõigetes 2 ja 3 maksustamise aluseks olevad asjaolud, on maksumaksjal õigus teha tulumaksu ümberarvutus ning nõuda enammakstud tulumaksu tagastamist. Vastavad ümberarvutused tehakse lõikes 2 nimetatud deklaratsioonis. Enammakstud tulumaksu tagastamine toimub maksukorralduse seaduses sätestatud korras“.
12.Poolte vahel on vaidlus ning asja lahendamiseks on vajalik hinnata, kas 02.03.2017 maksuotsuses näidatud maksustamise aluse äralangemine on tõendatud. Sellest oleneb, kas maksuhaldur jättis 31.05.2017 maksuotsusega kaebaja maksustamisperioodi 2017. aasta märts tulumaksu tagastusnõude summas 28 108,44 eurot õigesti rahuldamata.
13.Maksuhaldur on 13.07.2017 vaideotsuse punktis 12 asjakohaselt põhjendanud, et kui 02.03.2017 maksuotsuses oli tulumaksu määramise aluseks TuMS § 51 lg 2 punkt 3, siis saab maksustamise alus hiljem ära langeda kahel viisil – puuduoleva nõuetekohase dokumendi esitamisel või nõuetekohase algdokumendita tehtud väljamakse tagastamisel maksukohustuslasele. Kaebaja ei väida, et välja on ilmunud nõuetekohane algdokument, mis kinnitaks väljamakse 112 433,78 eurot aluseks olevate tehingute toimumist tema väidetud viisil. Kaebaja tugineb sellele, et nõuetekohase algdokumendita tehtud väljamakse on talle 2015. aasta septembri tehingute tühistamise tagajärjel tagastatud. Väljamakse pole aga tagastatud reaalselt sularahas ega pangakonto kaudu, vaid A. Sonni kui kolmanda isiku nõude vähendamise teel kaebaja vastu. Kaebaja väidete valguses on kitsamalt küsimus seega ainult selles, kas A. Sonni poolt Oilexpress FZE kohustuse täitmine kaebaja väidetud viisil on piisavalt tõendatud.
14.Eeltoodud küsimuse lahendamiseks peab kohus vajalikuks anda ülevaade tagastusnõude kontrollimise käigus kaebajalt küsitud ning tema esitatud dokumentidest.
14.1.Maksuhaldur alustas tagastusnõude kontrolli 17.04.2017 teatega nr 12.2-3/040022-1 (maksuhalduri lisa 1), milles palus tagastusnõude aluseks olevate tehingute osas esitada selgitused, pearaamatu kontode väljavõtted ja kõik puutumuses olevad dokumendid. Kaebaja esitas eespool mainitud 19.04.2017 seletuse ja koos sellega pearaamatu väljavõtte kontost 22023 „Pikaajalised laenukohustused A. Sonn“ ja kontost 401111 „Tulud valuuta ostmüük, (swapid jm)“. Kontol 22023 oli deebetis ning kontol 401111 kreeditis 112 433,78 eurot seletusega „Maksuameti otsus“ (maksuhalduri lisa 2). Lisaks esitas kaebaja 20.04.2017 pearaamatu konto 22023 „Pikaajalised laenukohustused A. Sonn“ ja pearaamatu konto 401111 alamkonto „Tulud valuuta ost-müük, (swapid jm)“ väljavõtted perioodi märts 2017 kohta (maksuhalduri lisa 3).
14.2.Seejärel kohustas maksuhaldur 24.04.2017 korraldusega nr 12.2-3/040022-2 (maksuhalduri lisa 4) kaebaja esindusõiguslikku isikut esitama alljärgnevad dokumendid: 1) pearaamatu konto 40111 „Tulud valuuta ost-müük“ väljavõte perioodil märts 2017; 2) pearaamatu konto 22023 „Pikaajalised laenukohustused A. Sonn“ väljavõte perioodil oktoober 2015 kuni veebruar 2017; 3) eelnimetatud kontol toimunud tehingute osas dokumentaalsed tõendid summade liikumise kohta (arvelduskontode väljavõtted, kassadokumendid, tasaarvelduste dokumendid jms) perioodil oktoober 2015 kuni märts 2017. Korralduses toodi muu hulgas välja, et eelnevas, s.o 02.03.2017 maksuotsuse andmisele eelnenud, menetluses esitatud pearaamatu konto 22023 väljavõttest oli teada, et kaebaja võlg A. Sonni ees oli 30.09.2015 seisuga 27 008,17 eurot. Praeguses, s.o 17.04.2017 algatatud kontrollis, esitatud pearaamatu konto 22023 väljavõtte 7 (11)
kohaselt võlgnes kaebaja 01.03.2017 seisuga A. Sonnile aga 290 509,59 eurot, kuid samas pole teada, milliste tehingute alusel selline laenujääk on kujunenud. Samuti tõi maksuhaldur esile, et kuna ka 12.01.2015 maksuotsuses ja 02.03.2017 maksuotsuses käsitletud tehingud ei olnud kaebaja kirjeldatud kujul toimunud, siis on maksuhalduril põhjendatud kahtlus, et 2017. aasta märtsi tagastusnõude kujunemise aluseks olevad maksuhaldurile esitatud dokumendid ei tarvitse olla vastavuses tegelikkuses toimunud tehingutega. Vastuseks korraldusele esitas kaebaja 08.05.2017: 1) pearaamatu konto 22023 väljavõtte perioodil oktoober 2015 kuni veebruar 2017 (maksuhalduri lisa 9); 2) kaebaja arvelduskonto väljavõtte perioodist 01.10.2015 kuni 28.02.2017, kust nähtuvad laenusummade laekumised A. Sonnilt ning kaebaja poolt 10 000 euro ulatuses laenu tagastamine (maksuhalduri lisa 10); 3) pearaamatu konto 40111 väljavõtte perioodil märts 2017 (maksuhalduri lisa 11).
14.3.Järgmisena koostas maksuhaldur 16.05.2017 kontrollakti, mille punktis 1.2.2 selgitas, et pelgalt pearaamatu kontodel tehtud kanded ei tõenda tehingute toimumist, kui puuduvad vastavad raamatupidamise algdokumendid (RPS § 6 lg 4). Valuutavahetustehingute kulu tühistamine pearaamatu kontol ei tähenda seda, et Oilexpress FZE-le septembris 2015 tehtud väljamaksed oleksid kaebajale tagastatud teise isiku laenunõude vähendamise kaudu. Maksuhaldur tõi uuesti esile kaebaja esitatud teabe ebausaldusväärsuse 12.01.2015 ja 02.03.2017 maksuotsuste andmise menetlustega seonduvalt. Kokkuvõtvalt järeldas maksuhaldur 16.05.2017 kontrollakti punktis 1.3, et tulumaks 28 108,44 eurot ei kuulu tagastamisele, sest kaebaja ei ole esitanud tagastusnõude aluseks olevaid tõendeid ja puuduvad dokumendid, mille alusel tulumaksu ümberarvutust teha. Kaebaja esitas kontrollaktile eriarvamuse 19.05.2017, milles märkis, et sai alles kontrollaktist aru, et maksuhaldur soovib saada kinnitust, millega A. Sonn andis nõusoleku oma laenu arvelt teise isiku (s.o Oilexpress FZE) kohustusi katta. Koos eriarvamusega esitaski kaebaja A. Sonni kui Oilexpress FZE juhatuse liikme 28.03.2017 avalduse (tlk 15), mille järgi oli ta nõus kaebaja ettepanekuga tühistada septembris 2015 toimunud tehingud, ning kohustusega maksta tagasi nende tehingute alusel saadud summa 112 433,78 eurot. Samas avalduses palus A. Sonn kaebajal arvestada antud summa maha tema isiklikust laenunõudest.
14.4.Seega kokkuvõtvalt esitas kaebaja maksumenetluses pearaamatu kontode väljavõtted, ühe pangakonto väljavõtte ning A. Sonni 28.03.2017 avalduse. Samas oli maksuhaldur temalt 17.04.2017 teatega ja 24.04.2017 korraldusega selgelt küsinud kõiki tagastusnõudega puutumuses olevaid dokumente ning mh pearaamatu kontol 22023 „Pikaajalised laenukohustused A. Sonn“ toimunud tehingute osas dokumentaalseid tõendeid summade liikumise kohta (arvelduskontode väljavõtted, kassadokumendid, tasaarvelduste dokumendid jms) perioodil oktoober 2015 kuni märts 2017.
15.Vaidlustatava maksuotsuse punktis 3.3 põhjendas maksuhaldur, et eriarvamus ja sellega esitatud A. Sonni 28.03.2017 avaldus ei too kaasa maksuhalduri seisukoha muutmist. Maksuhaldur selgitas, et kaebaja esitas A. Sonni ja kaebaja vahelisi laenutehinguid kajastava raamatupidamiskonto ja seotud pangakonto väljavõtte perioodil oktoober 2015 kuni veebruar 2017. Neist nähtub, et A. Sonn andis kaebajale laenu üle 1,7 miljoni euro (sh pangakonto kaudu 1 285 000 eurot), samas kui A. Sonnile on raamatupidamise laenukonto andmetel tagastatud 1 506 246 eurot, sellest pangakonto kaudu ainult 10 000 eurot ning ülejäänud tehingute osas summas 1 496 246 eurot (1 506 246-10 000) ülevaade puudub. Seega maksuhalduril puudusid tõendid tehingutest A. Sonniga, nagu ka tõendid Oilexpress FZE nimel summade tagastamise kohta. A. Sonni 28.03.2017 avaldus ja raamatupidamise pearaamatu konto kanded ei tõenda, et AS-ist Eurex Capital tehtud ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed äriühingusse tagasi jõuavad.
8 (11)
Lisaks on juba varasemad maksukontrollid näidanud, et kaebaja raamatupidamine on ebausaldusväärne.
16.Seega on maksuotsusest arusaadav, et A. Sonni ja kaebaja vahelised laenutehingud pole piisavalt tõendatud selleks, et veenduda 112 433,78 euro tagasijõudmises kaebajale A. Sonni laenunõude vähendamise kaudu. Ekslikud on kaebuses esitatud väited, nagu poleks vaidlust, kas ja kui suur nõue oli A. Sonnil kaebaja vastu (st et nõuete saldo oli 193 754 eurot) ning et A. Sonn sai enda nõude arvelt täita Oilexpress FZE kohustuse kaebaja ees. Maksuotsusest selgub küll, et pearaamatu järgi andis A. Sonn kaebajale perioodil 01.10.2015 kuni 28.02.2017 üle 1,7 miljoni euro laenu ja et kaebaja on sellest tagastanud 1 506 246 eurot, kuid maksuhaldurile ei esitatud dokumente, mis eelnevate andmete õigsust kinnitaks. Maksuhaldur rõhutas nii kontrollaktis kui maksuotsuses, et ainuüksi pearaamatu kanded ei ole piisavad tõendid. Laenu saamise ja tagastamise kohta esitas kaebaja enda pangakonto filtreeritud väljavõtte perioodi 01.10.2015 kuni 28.02.2017 kohta, kuid sealt nähtuvad arvud ei kattu pearaamatus kajastatuga, sh on laenu tagastamise asemel summas 1 506 246 eurot tõendatud ainult laenu tagastamine 10 000 euro ulatuses. Seega ei tõenda esitatud pangakonto väljavõte ammendavalt A. Sonni nõuet ega selle suurust kaebaja vastu. Olukorras, kus kaebaja ise tugines tagastusnõudes A. Sonni nõude vähendamisele, st tõi Oilexpress FZE poolse raha tagastamise kohustuse täitmise kontrollimisel sisse A. Sonni isikliku laenunõude, peab tagastusnõude õigsuse hindamiseks järelikult maksuhaldurile tõendatud olema ka see, et A. Sonnil üldse oli kaebaja vastu nõue nii suures ulatuses, mis võimaldanuks 28.03.2017 avaldusega A. Sonni nõuet 112 433,78 euro võrra vähendada. Kuna kaebaja raamatupidamise ebausaldusväärsus leidis kinnitust nii 12.01.2015 kui ka 02.03.2017 maksuotsuse andmise menetluses ning praeguses vaidluses ei sobitunud omavahel kokku pearaamatu andmed ja pangakontolt nähtuv, siis pole ka näiteks välistatud, et A. Sonnil polnud 28.03.2017 avalduse esitamise ajal kaebaja vastu laenusuhetest tulenevat nõuet. Kokkuvõtvalt nõustub kohus maksuhalduriga, et pearaamatu kanded, üks pangakonto väljavõte ja A. Sonni 28.03.2017 avaldus ei olnud praegusel juhul piisavad tagastusnõude õigsuses veendumiseks. Rohkem tõendeid kaebaja aga maksuhaldurile ei esitanud.
17.Eespool käsitletust nähtub, et kaebaja väited maksuotsuse põhjendamispuudustest, maksuhalduri poolt tõendite hindamata jätmisest ning sellest, et esitatud tõendid kinnitavad üheselt tagastusnõude õigsust, on alusetud. Kohus ei nõustu ka, et kaebaja raamatupidamises on vaid tühised puudused, mis ei tohiks kaasa tuua tagastusnõude rahuldamata jätmist. A. Sonni ja kaebaja vaheliste nõuete tõendamata jätmine on praeguses asjas oluline puudus, mis ei võimaldanud maksuhalduril tagastusnõude õigsuses veenduda (vt otsuse eelmist punkti).
18.Samuti ei vasta tõele väide, et maksu- ja vaideotsuses pole selgitatud, miks ei tõenda A. Sonni 28.03.2017 avaldus 112 433,78 euro tagasijõudmist kaebajale, ning et maksuhaldur eirab tsiviilõigusnorme (VÕS § 76 lg-d 3 ja 4, § 78). Maksuotsusesse puutuvalt ei korda kohus juba käesoleva otsuse punktides 15 ja 16 esitatut, millest nähtub kokkuvõtvalt, et tagastusnõude kontrolliks oli 28.03.2017 avaldust arvestades vaja ka piisavaid tõendeid A. Sonni ja kaebaja vaheliste tehingute kohta. Vaideotsuse punktis 10 nõustus vaide lahendaja maksuotsuse põhjenduste ja järeldustega, kuid vaideotsuse punktis 12 käsitleti ka küsimust VÕS § 78 kohaldumisest. Sisuliselt leidis maksuhaldur vaideotsuses, et A. Sonn saanuks kolmanda isikuna Oilexpress FZE kohustuse täita üksnes raha reaalse maksmisega kaebajale ning seda tõendanuks raha laekumist kinnitav pangakonto väljavõte või kassa sissetuleku order. Seega kohus möönab, et vaideotsusest jääb mulje, et maksuhaldur ei pea 9 (11)
seoses A. Sonni 28.03.2017 avaldusega VÕS § 78 kohaldamist üldse võimalikuks. Viidatud seisukohal pole aga tähtsust olukorras, kus maksuotsuses sellele väitele ei tuginetud, vaid hinnati siiski sisuliselt A. Sonni 28.03.2017 avaldust ning kaebaja ja A. Sonni vahelisi laenutehinguid. Kuna tõendite hindamise tulemusel jõudis maksuhaldur järeldusele, et väljamakse 112 433,78 eurot tagasijõudmine kaebaja ettevõtlusesse A. Sonni laenunõude vähendamise teel polnud niikuinii tõendatud, siis ei pea kohus vajalikuks käsitleda küsimust, kas VÕS § 78 oli kohaldatav. Teisisõnu, isegi juhul, kui möönda VÕS § 78 kohaldatavust, on tagastusnõue tõendamatuse tõttu ikkagi õigesti rahuldamata jäetud.
19.Kohus nõustub vastustajaga, et uurimispõhimõtet ei ole rikutud. Nagu eespool kirjeldatud, küsis vastustaja 17.04.2017 teatega ja 24.04.2017 korraldusega kaebajalt kõiki tagastusnõudega puutumuses olevaid dokumente ning mh pearaamatu kontol 22023 „Pikaajalised laenukohustused A. Sonn“ toimunud tehingute osas dokumentaalseid tõendeid summade liikumise kohta (arvelduskontode väljavõtted, kassadokumendid, tasaarvelduste dokumendid jms) perioodil oktoober 2015 kuni märts 2017. Seejuures selgitas maksuhaldur juba 24.04.2017 korralduses, et pole teada, milliste tehingute alusel on kujunenud kaebaja ja A. Sonni vaheline laenujääk. Järelikult oli korraldusest arusaadav, et pearaamatu kontol 22023 toimunud summade liikumise kohta oli vajalik esitada ammendavad dokumendid, mis võimaldaks laenujäägi kujunemist kontrollida. Seda, et kaebaja esitas korraldusele vastuseks pangakonto väljavõtte, mis tõendas laenutehinguid A. Sonniga vaid poolikult, ei saa ette heita maksuhaldurile. Olukorras, kus maksuhaldur piiritles 24.04.2017 korralduses kaebajalt nõutavad dokumendid, kuid kaebaja neid kõiki ei esitanud (st näiteks laenu tagastamise kohta A. Sonnile oleks pearaamatu kannete järgi pidanud olema rohkem dokumente), võis maksuhaldur eeldada, et kaebajal pole rohkem dokumente esitada. Põhjendamatu on ka väide, et maksuhaldur pidanuks teavet täiendavalt koguma kolmandatelt isikutelt. Kaebajal peaks endal olemas olema kõik dokumendid, mille alusel ta enda pearaamatus kandeid teeb.
20.Isegi, kui nõustuda, et uurimispõhimõtet on rikutud, ei tooks see kaasa maksuotsuse tühistamist, sest kaebaja ei ole ka vaide- ega kohtumenetluses esitanud mingeid asjaolusid ega tõendeid, mis asja otsustamist mõjutaks (HMS § 58). Teisisõnu ei ole kaebaja näidanud, milliseid olulisi tõendeid olnuks maksuhalduril võimalik uurimisprintsiibi nõuetekohasel rakendamisel veel saada. Ka juhul, kui möönda, et kaebaja sai alles maksuotsusest aru, millise teabe esitamata jätmist talle ette heidetakse, olnuks ikkagi võimalik täiendavaid tõendeid esitada vaide- või kohtumenetluses. Väide, et maksuhaldur määratles alles kaebusele esitatud vastuses asjaolud, mis tingisid tagastusnõude rahuldamata jätmise (s.o ebaselgus A. Sonni ja kaebaja vaheliste nõuete osas), on alusetu. Ebaselgus A. Sonni ja kaebaja vaheliste nõuete, sh laenujäägi osas, nähtus juba 24.04.2017 korraldusest ja vaidlustatava maksuotsuse punktist 3.3.
21.Kohus nõustub maksuhalduriga, et vastavalt MKS § 150 lg-le 1 on tõendamiskoormus kaebajal, sest kõike eelkäsitletut arvestades on maksuotsus piisavalt põhjendatud. Nõustuda tuleb ka sellega, et puudub alus rääkida kaalutlusõiguse ebaõigest teostamisest, kuna maksu määramine ei ole kaalutlusotsus.
22.Kaebaja esitas kohtumenetluses 14.09.2017 uue tõendina AS-i Eurex Capital 13.03.2017 teavituskirja Oilexpress FZE esindajale A. Sonnile. Selles tegi kaebaja ettepaneku tühistada septembris 2015 tehtud tehingud, mille alusel tehti väljamaksed 112 433,78 eurot, ning paluti see summa esimesel võimalusel kaebajale tagasi maksta. Kohus leiab, et nimetatud tõendit ei saa asja lahendamisel arvestada. MKS § 56 lg 1 sätestab, et maksukohustuslane on kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. MKS 10 (11)
§ 92 lg 4 sätestab, et maksuhaldur ei ole maksusumma määramisel kohustatud arvestama maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevaks maksukohustuslase deklareerimata jäetud maksukohustust vähendavat asjaolu, millest maksuhaldur ei ole teadlik ilma maksukohustuslase tahteavalduseta. MKS § 102 lg 1 p 2 kohaselt saab maksukohustuse vähendamiseks maksuotsust muuta või kehtetuks tunnistada uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavakssaamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Riigikohus selgitas 15.12.2016 otsuse nr 3-3-1-56-16 punktides 21 ja 22 MKS § 92 lg 4 ja § 102 lg 1 punkti 2 kohaldamist ning praegusel juhul ei saa olla vaidlust, et kaebaja esitatud 13.03.2017 tõend pidi maksumenetluse ajal olemas olema. Kaebaja tõendit maksumenetluses maksuhaldurile ei esitanud. Kohtu hinnangul on tõend maksumenetluses vähemalt hooletusest esitamata jäetud. Maksuhaldur palus 17.04.2017 teates esitada kõik tagastusnõudega puutumuses olevad dokumendid. Kaebaja ei esitanud teate alusel maksuhaldurile ei kaebaja 13.03.2017 teavituskirja ega A. Sonni 28.03.2017 avaldust, kuigi on ilmselge, et tuginedes tagastusnõudes 2015. aasta septembris toimunud tehingute tühistamisele, on asjakohane esitada 13.03.2017 ja 28.03.2017 dokumendid, mis mõlemad otsesõnu nende tehingute tühistamist puudutasid. Kaebaja tunnistas ise kohtule 19.01.2018 esitatud menetlusdokumendis, et tugines kontrollimenetluses algusest peale asjaolule, et tühistas tehingud Oilexpress FZE-ga. Seega pidi ka algusest peale olema arusaadav, et 13.03.2017 teavituskiri (ja 28.03.2017 avaldus) on tagastusnõudega puutumuses. Kohus nõustub maksuhalduriga, et ainult kaebaja ise teadis, millised dokumendid tal olemas on ning vastustajal ei olnud võimalik temalt küsida konkreetselt 13.03.2017 teavituskirja, mille olemasolust ta teadlikki ei olnud. Lisaks, kuna kaebaja sai kontrollaktile eriarvamust esitades aru A. Sonni 28.03.2017 avalduse esitamise vajadusest, siis pole usutav, et arusaamatuks jäi selle avaldusega sisu poolest tihedalt seotud 13.03.2017 teavituskirja esitamise vajadus.
23.Samas isegi, kui kaebaja 13.03.2017 teavituskirja tõendina arvestada, ei mõjutaks see asja lahendust. Kaebaja 13.03.2017 teavituskiri kinnitab asjaolu, et kaebaja soovis Oilexpress FZE-ga 2015. aasta septembris tehtud tehingud tühistada. Vastav tahe järeldub ka 28.03.2017 avaldusest, mille kohaselt nõustus Oilexpress FZE esindaja kaebaja ettepanekuga 2015. aasta septembri tehingud tühistada. Kaebaja 13.03.2017 teavituskiri, nagu ka 28.03.2017 avaldus, ei tõenda aga seda, et Oilexpress FZE on kaebaja ees täitnud kohustuse tagastada talle summa 112 433,78 eurot. Järelikult jääks maksuotsus jõusse ka 13.03.2017 teavituskirja arvestamisel.
24.Kõike eeltoodut arvestades jääb kaebus rahuldamata. Menetluskulud
25.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja kanda (HKMS § 109 lg 1). Kaebaja menetluskulud jäävad aga kaebaja kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Prigoda
11 (11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.