Majandushaldusõigus › Tervisekaitse ja toidujärelevalve

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.02.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

3-16-1953 Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(15)

3-16-1953 Vaidlustatud otsus rikub kaebaja omandiõigust ja ettevõtlusvabadust. Kaebaja esitas pärast loomade hukkamist pankrotiavalduse, kuna majandustegevusega ei olnud võimalik jätkata. Hüvitist saades on võimalik rahuldada võlausaldajate nõuded vähemalt osaliselt. Vaidustatud otsus on nõuetekohaselt põhjendamata. Vastustaja ametnikud on kaebaja tegevust eelnevalt korduvalt kontrollinud ning kinnitanud, et kõik bioohutusnõuded on täidetud. Kaebajale ei ole ettekirjutusi tehtud. Sellises olukorras ei pea ettevõtja täiendavalt veenduma, et rakendatavad meetmed ka reaalselt ja tulemuslikult toimiksid, või kahtlema, kas ta täidab bioohutusnõudeid õigesti või kas mõned bioohutusnõuded on täitmata. Kui vastustaja oleks täitnud oma seadusest tulenevat kohustust, teostanud reaalselt ja põhjalikult kontrolli bioohutusnõuete täitmise üle ning juhtinud kaebaja tähelepanu otsuses nr 22 välja toodud puudustele, siis oleks kaebaja saanud oma käitumist muuta. Vastustaja ei ole piisavalt põhjendanud, miks ta ei ole arvestanud kaebaja vastuväitega, et loomade elu ja tervise kaitsmise eesmärk saab olla täidetud vaid juhul, kui vastustaja annab bioohutusnõuete rikkumise avastamise korral loomapidajale sellest teada. Vastustaja ei ole vaidlustatud otsuses välja toonud ühtegi konkreetset süülist tegu. Vastustaja tugineb 20.07.2016 kontrollakti lisalehele, mis kannab kuupäeva 22.07.2016, mil toimus juba teist päeva sigade hukkamine ning farm ei olnud enam kaebaja kontrolli all. Lisalehel puuduvad kaebaja ja vastustaja esindajate allkirjad. Sellele lisalehele viitab vastustaja esimest korda alles vaidlustatavas otsuses. Vastustaja ei ole kindlaks teinud, et kaebaja on loomahaiguse põhjustanud tahtlikult või hooletuse tagajärjel. Vastustaja on otsuses vaid märkinud, et 20.07.2016 kontrollaktiga on tuvastatud bioohutusnõuete täitmise puudused ning ka EMÜ lõpphinnangus on tuvastatud puudused bioturvalisuse protseduurides. Ainult faktiga, et bioohutusnõuete täitmises esines mõningaid puudusi, ei saa aga tõendada seda, et kaebaja on käitunud hooletult ning süüliselt põhjustanud loomahaiguse leviku loomakasvatusettevõttesse. Kaebaja on tegutsenud käibes vajalikku hoolt järgides ning on täitnud seadusest tulenevad bioohutusnõuded, mille täitmist on ka vastustaja ise korduvalt kontrollinud ning kinnitanud, sh üks päev enne 20.07.2016 kontrollakti koostamist. Ei ole eluliselt usutav, et need rikkumised tekkisid üleöö. Vaidlustatud otsus on vastuolus õiguskindluse põhimõttega. EMÜ lõpphinnangus on järeldus, et sigade tõenäoline nakatumine toimus ajavahemikus 28.06.2016-08.07.2016. Vastustaja teostas bioohutusnõuete täitmise kontrolli kaebaja loomakasvatusettevõttes 07.07.2016 ning kontrollakti kohaselt olid kõik bioohutusnõuded korrektselt täidetud. Sigade nakatumise põhjuslik seos kaebaja hoolsuskohustuse rikkumisega ei ole tuvastatud ega tõendatud nii nagu nõuab määruse nr 702/2014 art 26 lg 12. Asjasse mittepuutuvad on vaidlustatud otsuses väljatoodud bioohutusnõudete rikkumised, mille järgimise kohustust kaebajale õigusaktidest ei tulene ja mida ei saa kaebajale ette heita. Tegemist on kaalutlusotsusega, sest vastustajal on võimalik loomatauditõrjega seoses tekkinud kahju hüvitada ka osaliselt. Otsus nr 22 ei ole proportsionaalne. Sobiv abinõu oleks olnud teha õigel ajal ettekirjutus bioohutusnõuete täitmisega seotud puuduste kohta, kui need esinesid. Kaebaja õigusi on väga intensiivselt riivatud. Rikkumisi oleks saanud ära hoida, kui need oleksid esinenud ja kui vastustaja oleks täitnud kontrollimisel oma seadusest tulenevaid kohustusi. Vastustaja on jätnud täielikult arvestamata, et tema enda rikkumised järelevalvekohustuste täitmisel on põhjuslikus seoses SAK levimisega kaebaja loomakasvatusettevõttesse. Kaebaja on taotlenud toetust, mis on mõeldud riigi poolt loomatauditõrjega tekitatud kahju hüvitamiseks. Tegemist ei ole sellise riigipoolse toetusega nagu on näiteks PRIA-lt taotletav investeerimistoetus. Seega ei ole asjakohane Riigikohtu seisukoht asjas nr 3-3-1-39-14 (p 13).

3(15)

3-16-1953 Kaebajat on ebavõrdselt koheldud võrreldes ettevõtjaga, kelle suhtes vastustaja samuti ei olnud tuvastanud bioohutusnõuete rikkumisi ega teinud ettekirjutusi, kuid kelle taotlus taudikahjutoetuse saamiseks rahuldati (nt Sakla farmi juhtum).

Veterinaar- ja Toiduamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

Tegemist on riigilt toetuse taotlemisega ja toetuse saamiseks puudub isikul subjektiivne õigus (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-39-14, p 13). Seega ei saa vaidlustatud haldusakt riivata kaebaja ettevõtlusvabadust ja omandiõigust. Kohtul on võimalik kontrollida, kas vaidlustatud haldusakt on kooskõlas loomatauditõrje seaduse (LTTS) sätetega, mis reguleerivad taudikahjutoetuse taotlemist ja taotluse lahendamist, samuti vaidlustatud haldusakti kooskõla haldusmenetluse põhimõtteid sätestavate haldusmenetluse seaduse (HMS) normidega. Kaebaja väited kaalutlusõiguse kuritarvitamisest on põhjendamatud. Määruse nr 702/2014 art 26 lg 12 näeb ette, et kui abisaaja on loomahaiguse leviku põhjustanud tahtlikult või hooletuse tagajärjel, siis talle üksikabi ei anta. Vastustajal ei ole kaalutlusruumi otsustamiseks, milline lahend esitatud taotluse suhtes teha, kui selline asjaolu on tuvastatud. Viidatud normidest tulenevalt on sellisel juhul ainuvõimalik lahend abi mitteandmine ehk taotluse rahuldamata jätmine. Haldusaktis on kirjeldatud faktilisi asjaolusid, millest lähtudes vastustaja tuvastas taotluse rahuldamata jätmise aluse, samuti on viidatud asjassepuutuvatele normidele ja põhjendatud nende kohaldamist. Kaebaja seisukoht, nagu saaks ainuüksi varasemalt kaebaja ettevõttes tehtud kontrollide tulemusi fikseerivate haldusaktide põhjal järeldada, et bioohutusnõuded kaebaja ettevõttes olid täidetud, on alusetu. Kuigi riiklik järelevalve konstateerib teatud ajahetkel bioohutusnõuete täidetuse, võisid need nõuded tegelikult olla täitmata. See annab aluse teha etteheiteid varasema riikliku järelevalve menetluse kvaliteedile, kuid ei muuda objektiivset tõsiasja, et nõuded polnud täidetud. Ettevõtja kohustus täita loomapidamisel bioohutusnõudeid tuleneb LTTS §-st 71 ja põllumajandusministri 23.11.2004 määruse nr 179 „Sigade klassikalise katku ja sigade aafrika katku tõrje eeskiri“ (tõrje eeskiri) §-st 71. Loomapidajal on kohustus täita õigusaktidest tulenevaid bioohutusnõudeid igal ajahetkel ja selle kohustuse olemasolu ei mõjuta asjaolu, kas ja kuivõrd kvaliteetselt teostatakse konkreetsel hetkel nõuete täitmise üle riiklikku järelevalvet. Ka heast haldustavast ei tulene, et kui varem ei ole ettevõttes bioohutusnõuete täitmist piisavalt põhjalikult kontrollitud, peaks haldusorgan ettevõtja toetuse taotluse menetlemisel viimati tuvastatud faktilised asjaolud (sh nõuete rikkumised) tähelepanuta jätma ja rikkumistele vaatamata ettevõtja taotluse rahuldama. Vaidlustatud otsuses on loetletud kaebaja ettevõttes tuvastatud bioohutusnõuete rikkumised ja seostatud need loomataudi puhkemise põhjustega. Bioohutusnõuete rikkumised on põhjendatult kvalifitseeritud hooletuseks määruse nr 702/2014 art 26 lg 12 tähenduses. Bioohutusnõuete rikkumised on tuvastatud 20.07.2016 kontrollaktiga (koos selle juurde kuuluva kontrolllehega) ja EMÜ lõpphinnanguga. Bioohutusmeetmed on õigusaktides fikseeritud sellise üldistuse astmega, mis ühelt poolt fikseerib meetme põhisisu või eesmärgi ja teisalt väldib konkreetsete abinõude detailset kirjeldamist, kuna need võivad erinevates ettevõtetes olla erinevad ja kõiki võimalikke abinõusid ei ole õigusaktis realistlik ega otstarbekas ammendavalt kirjeldada. Tõrje eeskirja § 71 nõuete täitmise kohustust ei saa tõlgendada nii, et kui ettevõtja on näiliselt midagi teinud asjassepuutuva kohustuse täitmiseks, siis ei saa talle vastava kohustuse rikkumist ette heita isegi siis, kui ettevõtja poolt tehtu tegelikult meetme eesmärki ei täida (nt antud juhul aset leidnud liigselt lahjendatud desinfitseeriva aine kasutamine desobarjääris). Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtete rikkumise kohta. Kuigi haldusorgan võib oma püsiva praktikaga anda aluse õiguspärase 4(15)

3-16-1953 ootuse tekkimiseks, ei saa usalduse kaitset kohaldada eesmärgil jätkata ebaõiget halduspraktikat. Vastustaja on vaidlustatud otsuses selgitanud, et kõik loomapidajad Eestis tegutsevad teadmisega, et loomade seakatkuga nakatumise oht on eriti kõrge ja selle vältimiseks on vajalik ka eriline hoolsus kõigi bioohutusmeetmete rakendamise suhtes. Seega ei saa varasemate haldusmenetluste (kontrollide) formaalsetest tulemustest tekkida õigustatud ootust bioohutusnõuete täidetuse osas. Vaidlustatud haldusakti aluseks olevatel asjaoludel ei olnud vastustajal võimalik kohaldada mistahes muud meedet kui esitatud taotlus rahuldamata jätta. Vastustaja hinnangul on eesmärgipärane ja proportsionaalne, et taudikahjutoetust makstakse vaid sellistele ettevõtjatele, kes on hoolikalt täitnud kõiki loomataudi vältimise abinõusid. Taudikahjutoetust makstakse avalikest vahenditest ning vastustajal lasub kohustus hoolitseda, et avalike vahendite kasutus oleks eesmärgipärane. Vastustaja ei ole kaebajale kahju tekitanud. Kaebaja kahju põhjustas ettevõttes loomataudi puhkemine tema enda hooletuse tõttu.

3-16-1953 702/2014 põhjendus 42). LTTS § 571 lg 2 kohaselt jäetakse taotlus rahuldamata, kui esineb vähemalt üks selles lõikes nimetatud taotluse rahuldamata jätmise alustest. Taudikahjutoetuse puhul on tegu riigiabiga ja sätte väljatöötamisel on arvestatud määruse nr 702/2014 art 26 lg-t 12, mis näeb ette, et kui abisaaja on loomahaiguse põhjustanud tahtlikult või hooletuse tagajärjel, siis talle üksikabi ei anta. Vastustaja ongi jätnud kaebaja taotluse rahuldamata, tuginedes määruse nr 702/2014 artikli 26 lg-s 12 sätestatud alusele. Vastustaja tugineb vaidlustatud otsuses EMÜ lõpphinnangule (tl 30-41) ja 20.07.2016 koostatud kontrollaktile nr 07-45-16/42 (tl 28-29), samuti kontrollakti juurde kuuluvale 22.07.2016 SAK ohu korral rakendatavate täiendavate bioohutusmeetmete ja abinõude kontrolli töölehele (tl 29p). Kaebajal on õigus selles, et varasemate kontrollide tulemusena ei ole vastustaja talle teinud täitmiseks kohustuslikke ettekirjutusi (tl 56-61). Kolmel korral (08.06.2016, 07.07.2016 ja 19.07.2016) on kontrollaktides fikseerinud, et bioohutusnõudeid täidetakse ja nõuete täitmist dokumenteeritakse. Järelevalveametnike varasem võimalik ebapiisav ja ebakorrektne tegevus ning puuduste tähelepanuta jätmine ei saa aga õigustada bioohutusnõuete nõuete täitmata jätmist. Loomakasvataja ei pea ohutusnõudeid täitma ning loomataudi ärahoidmiseks abinõusid kasutama üksnes järelevalveabinõude kohaldamise hirmus. Loomakasvatuse valdkonnas kohaldub ettevõtja suhtes majandustegevuse üldosa seaduse (MsüS) §-s 6 sätestatud kohustus järgida ettevõtja suhtes kohalduvaid erineva taseme ja sisuga majandustegevuse nõudeid. Need nõuded tulenevad LTTS § 9 p-st 3 ja §-st 71 ning tõrje eeskirjast. Tegemist on avatud loeteluga, mis paneb loomapidajale kohustuse võtta kasutusele kõik eesmärgipärased abinõud. Bioohutusnõuded ei pea olema õigusaktides detailselt sätestatud ja valdkonna ettevõtja peab neid täitma piisavat hoolsust üles näidates. 20.07.2016 läbi viidud kontrolli kohta koostatud akt on allkirjastatud 21.07.2016 ja sellega tutvumise kohta on kaebaja esindaja allkirja andnud. Nimetatud akti juurde on koostatud lisaleht, mis kannab 22.07.2016 kuupäeva ja sellel puudub koostaja ja kaebaja esindaja allkiri. Kõnealuselt kontrollaktilt on näha, et see on koostatud 20.07.2016 kontrollakti nr 07-45-16/42 juurde ning sellel on kuupäevadena märgitud 21.07.2016 ja 22.07.2016. Kontrollakti töölehe käsikirjalistest märkustest ilmneb, et vähemalt osa neist on tehtud veel 22.07.2016 kohta (nt märkused kassi liikumise ja jahuauto kohta). Vaidlust ei ole siiski selles, et kaebaja esindajana on Krista Pohlak 21.07.2016 tutvunud kontrollaktis tuvastatud asjaoludega ja põhisisuga ning andnud selle kohta 21.07.2016 allkirja. Ka kontrollakti põhisisu kohaselt on tuvastatud terve rida bioohutusnõuete rikkumisi, millele kaebaja esindaja ei ole vastu vaielnud (halb lauda üldine heakord; desolahuse kontsentratsioon teadmata, söödaauto liikumine söödahoidlas, linnud, närilised, värsked puulehed ja kassi väljaheited laudas). EMÜ hinnang on koostatud kontrollaktiga bioohutusnõuete rikkumise tuvastamisest hiljem. Kahtlust ei ole hinnangu koostajate asjatundlikkuses: Kerli Mõttus on EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi dotsent ja Tarmo Niine sama instituudi doktorant (tl 30). Vastustaja vaidlustatud otsus ei tugine aga pelgalt ajaliselt hiljem koostatud hinnangul, vaid ka 20.07.2016 olukorra fikseerinud kontrollaktil. Samas ei tulene asjakohastest õigusnormidest, et vastustaja võiks toetuse maksmisest keeldudes tugineda üksnes kontrollaktile, vaid tal on õigus ja kohustus arvesse võtta tõendite kogumit. EMÜ lõpphinnangu kohaselt toimus nakatumine kõige tõenäolisemalt ajavahemikus 28.06.08.07.2016. Asjaolust, et sel ajavahemikul ei ole bioohutusnõuete rikkumist farmis tuvastatud, ei saa teha järeldust, et hoolsuse nõuet pole rikutud ning kaebaja enda hooletus taudi tõrjumisel võiks olla välistatud. Kuigi järelevalveametnikud varasemate kontrollide käigus puudusi ei avastanud või vähemalt neid ei dokumenteerinud, on 21.07.2016 kontrollaktis ja EMÜ lõpphinnangus välja toodud hulk selliseid rikkumisi, mille puhul ei ole usutav, et need on tekkinud kahe kontrolli vahelisel ajal üleöö, vaid on alust arvata, et need esinesid pikemat aega, kuid on jäänud veterinaarjärelevalve ametnike vajaliku tähelepanekuta. 6(15)

3-16-1953 Kaebaja ei vaidle vastu 20.07.2016 kontrolli aktis tuvastatud asjaolule, et bioohutuskava on olemas, kuid puudub desolahuse tegemise täpne kirjeldus, st millal tehakse, kui sageli uuendatakse/vahetatakse lahust desomattidel ja desovannis, ning millise kontsentratsiooniga on lahus desovannis. Samuti pole selgust, kes lahuse teeb ja kes vastutab. Desinfitseerimistööde tegemist on küll lakooniliselt dokumenteeritud (märkega „+“), kuid kontrollakti kohaselt puuduvad selgitused nende tegemise ja tegija ning lahuse kontsentratsiooni kohta (tl 29). EMÜ lõpphinnnagu kohaselt on vähemalt osaliselt tuvastatud, et lahus oli ebapiisava kontsentratsiooniga. Kuigi bioohutuskava üldsõnalisus ja ebapiisav desinfitseerimistööde dokumenteerimine on fikseeritud alles 20.07.2016 toimunud kontrolli aktis, on ilmne, et tegemist pole äsja tekkinud puudusega, vaid varasemad kontrollijad pole mingil põhjusel sellist tähelepanekut teinud. Loomakasvatusele spetsialiseerunud ettevõtjale peab olema arusaadav, et tauditõrje eesmärk on ka tegelik taudi leviku tõkestamine, mitte pelgalt minimaalsel tasemel formaalsuste täitmine. Taudioht oli ettevõtjale teada ning taudikahtluse tõttu oli saadetud kaebaja farmist proove juba 13.-14.07.2016 surnud sigade uurimiseks. Kaebaja ei vaidlusta ka järeldust, et täheldati desinfitseerimistoimingute „ettemärkimist“ bioohutuskava täitmise dokumenteerimisel. Sõidukite desovann on EMÜ hinnangu kohaselt avatud ilmastikumõjudele, mistõttu ei ole kindlust lahuse piisavas kontsentratsioonitasemes. Kaebajal on õigus, et hilisemal kui 21.07.2016 kontrollimisel tuvastatud desomattide puudumist ei saa tõepoolest enam tõsikindlalt väita olukorras, kus farmis liikus sigade hävitamise eesmärgil tavapärasest rohkem inimesi. EMÜ hinnangus kajastatud desoaine Globacid AG ettenähtust (pesemata pindadel 3% vastavalt Baltic Agro internetis avaldatud juhendmaterjalile) madalam kontsentratsioon (1%) ei ole tagantjärele kontrollitav varasema ajavahemiku osas ning puudub alus järelduseks, et selline puudus esines ka ajal, mil nakatumine kõige suurema tõenäosusega toimus. Samas ei ole kaebaja ise ebapiisava dokumenteerimise tõttu teinud võimalikuks kontrollida ja tõendada, et ta oleks piisava hoolsusega taganud nõuetekohase ja tõhusa desinfitseerimisvahendi olemasolu. EMÜ lõppjärelduses on tuvastatud, et traataias olid augud ja peavärava ning maapinna vahel oli umbes 15 cm laiune vahe (vt ka foto tl 39), mistõttu oli juurdepääs farmi territooriumile näiteks väiksematel ulukitel. EMÜ hinnangust nähtuvalt pööras järelevalveametnik aukudele aias tähelepanu juba 07.07.2016, suur vahe värava ja maapinna vahel ei saanud olla äsja tekkinud. EMÜ hinnangus on tuvastatud aia rajamine suvel 2015 ning kaebaja pole väitnud hiljutisi värava ehitustöid. Desomati liigset kaugust väravast (60 m), mis võis kaasa tuua saastumisvõimaluse pärast selle läbimist, ei saa samuti pidada ühekordseks ja alles äsja tekkinud riskifaktoriks, tegemist on kohtu hinnangul püsivama paigaldisega (foto tl 38). EMÜ lõpphinnangu kohaselt oli võimalik ristsaastumine riiete vahetamisel, kuna ei eristatud välis- ja sisetsooni (töötajad võtsid hoonesse sisenedes tööriided ja liikusid järgmisesse ruumi, kus pandi selga tööriided ja jäeti kappi puhtad riided). Pesemisvõimaluste olemasolust hoolimata ei käinud töötajad enne loomade juurde minekut duši all, kuid iga sigade sektsiooni ees olid desolahusega täidetud vannid. Kuigi ristsaastumise ohtu varasemalt aktides ei märgitud, on tõenäoline, et selline korraldus riiete vahetamisel oli juba pikemaajaline ning tegemist polnud hiljutise muudatusega. Nii 21.07.2016 kontrollaktis kui ka EMÜ hinnangus on täheldatud jahuvedamisauto liikumist otse söödahoidlasse, kusjuures EMÜ hinnangu kohaselt on veoki rehvid kaetud mitme sentimeetri paksuse jahukorraga (foto nr 5, tl 39 pöördel), mis hinnangu järgi raskendab desoaine toimimist. 7(15)

3-16-1953 Kontrollaktis on 21.07.2016 kannete kohaselt hinnatud lauda üldist heakorda halvaks. Aktis on tuvastatud värsked puulehed söödahoidlas jahu sees, närilised ja linnud laudas, kassi väljaheited, ning akti koostaja hinnangul on koristamata nii laut kui ka söödahoidla. Kassi liikumist ja juurdepääsu lauta kinnitab kontrollakti märkus kassi väljaheidete kohta ning EMÜ lõpphinnangu lisaks olev foto (tl 40). Kontrollakti töölehe (mille usaldusväärsuse kaebaja küll kahtluse all seab) kohaselt on kassi liikumist täheldatud igapäevaselt (20., 21. ja 22. juuli) ning on märgitud, et tal on jahuruumi all pojad, st kass liigub seal eeldatavasti pidevalt ja tegi seda ka varem. Pole usutav, et lauda heakord oleks märkimisväärselt halvenenud ja kõik viidatud puudused tekkinud ühe päeva jooksul. Nakatunud sea aia („nuumik 3 aed 9“) kohal on leitud lahtine ventilatsiooniava. Lisaks peauksele on sigalal tuvastatud veel erinevate väljapääsude olemasolu, mille puhul EMÜ hinnangu kohaselt on korjuste väljaviimine toimunud uste kaudu, kus efektiivsed desobarjäärid puudusid ning territooriumilt väljaviimine kohast, kus desobarjäär puudus (foto 9, tl 41). Samuti puudus desobarjäär kohas, kus toimus sigade laadimine (fotod 8 ja 10, tl 41). Sigade laadimiskoha hindas EMÜ sedavõrd amortiseerunuks, et ei pidanud selle nõuetekohast desinfitseerimist võimalikuks (foto 9, tl 41). Kui ka desomattide puudumise tagantjärele tuvastamine ei ole tõsikindlalt võimalik ja matte võidi teisaldada või paigast liigutada sigade hukkamise käigus, on ilmselge, et laadimispaiga seisukord ei saanud selliseks kujuneda lühikese aja jooksul. Eelnevat arvestades on kontrolli tulemustele ja EMÜ lõpphinnangule tuginedes veenvalt tuvastatud, et täidetud on määruse nr 702/2014 art 26 lg 12 ja LTTS § 55 lg 1 koostoimes kohaldamise eeldused, st et sigade hukkamise ning seadme, sööda, pakkematerjali ja loomsete saaduste hävitamise tulemusena tekkinud kahju on tekkinud seetõttu, et taud levis kaebaja sigalasse tema hooletuse tõttu bioohutusnõuete täitmisel. Kaebajat ei ole koheldud ebavõrdselt. Kaebaja on võrdluseks esitanud Saaremaa Veterinaarkeskuse 26.01.2016 ning 23.08.2016 kontrollaktid Valjala Seakasvatuse OÜ Sakla sigala kontrollimise kohta (tl 74-77). Kaebaja väitel pole selles ettevõttes sarnaselt kaebajaga tuvastatud kontrollimistel nõuete rikkumist, kuid avastati SAK juhtumid ning erinevalt kaebajast on selle äriühingu taotlus kahju hüvitamiseks rahuldatud. Puuduvad tõendid, et kaebaja poolt võrreldavana nimetatud ettevõtja puhul oleks bioohutusnõuete rikkumist ka edaspidi tuvastatud, erinevalt kaebajast, kelle puhul on sellised kontrollitulemused olemas. Ja isegi haldusorgani varasem ekslik praktika ei anna alust nõuda võrdse kohtlemise argumendile tuginedes samasuguse praktika jätkamist (vt nt Riigikohtu 26.05.2006 otsus nr 3-3-1-23-06). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8(15)

3-16-1953 Kohus ei ole menetlusosalistega kõiki tähtsust omavaid küsimusi läbi arutanud (HKMS § 129 lg 1 p 6 rikkumine). Kohtuistungil arutati peamiselt seda, kas kaebajal oli õigustatud ootus, et ta täitis bioohutusnõudeid, kuna järelevalveorgan kinnitas seda kaebajale korduvalt. Otsuses on aga tähtsaks peetud rikkumisi, mida istungil ei arutatud ja mille kohta tõendite esitamise vajadusele ei ole kohus tähelepanu juhtinud. Kohus ei ole võtnud seisukohta kõigi kaebuses toodud väidete kohta (HKMS § 158 ja § 61 lg 1 rikkumine). Näiteks ei ole selge kohtu järeldus allkirjade puudumisest 20.07.2016 kontrollakti lehel (kas selle koostas pädev isik, kas tegemist on usaldusväärse tõendiga). Samuti ei selgu, kuidas kohus jõudis 20.07.2016 kontrollakti ja EMÜ lõpphinnangu osas erinevale järeldusele osas, milles need kajastasid farmis valitsenud olukorda, kuigi mõlemad dokumendid on koostatud samal ajal kogutud andmete põhjal ja ajal, kui farm ei olnud enam kaebaja valduses. Kohtuotsusest ei selgu, mille põhjal kohus järeldas bioohutusnõuete rikkumist perioodil 26.06.-08.07.2016, kui sellest ajavahemikust pole nõuete kontrollimise kohta muud tõendit kui 07.07.2016 kontrollakt, mis kinnitab nõuete järgimist. Otsusest ei selgu, mille põhjal kohus arvas, et puudused esinesid farmis pikemat aega. Kohus ei ole otsust rajanud tõenditele, vaid oletustele (HKMS § 56 lg 1, § 60 ja § 165 lg 1 rikkumine). Ei ole mõistetav, millel põhines kohtu arvamus, et rikkumised on tekkinud kahe kontrolli vahelisel ajal ja puudused riiete vahetamise korralduses olid pikemaajalised. Kohus kohaldas ebaõigesti LTTS § 71 ja tõrje eeskirja § 71. Ettevõtjalt ei saa nõuda rangemat bioohutusnõuete järgmist kui on seaduses sätestatud ja järelevalveorganiga kooskõlastatud. Halduskohtu arvates on kaebaja hoolsuskohustus nii kõrge, et tal peaksid olema suuremad teadmised ja oskused kui samas valdkonnas tegutseva järelevalveorgani ametnikel. Seadusandja on jätnud meetmete loetelu lahtiseks selleks, et järelevalveorgan saaks vajadusel loomakasvatajale soovitada konkreetsetes tingimustes paremini sobivaid abinõusid. Kohus ei ole selgitanud, millistest õigusaktidest tulenevaid bioohutusnõuete rikkumisi ta kaebajale ette heidab. Kohus sisustas ebaõigesti määruse 702/2014 art 26 lg-s 12 sisalduvat hooletuse mõistet, kui ütles, et viidatud sätte puhul ei ole oluline õigusaktides selgelt sätestatud nõude rikkumine, vaid põhjusliku seose tuvastamine haiguse ilmnemise ja loomapidaja hooletuse vahel. Sellise tõlgenduse korral ei saakski üldse taudikahju hüvitist välja mõista, kuna alati saaks loomapidaja tarvitusele võtta rohkem abinõusid, et vältida kahju levikut. Kohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud. Kaebajale etteheidetud puudused on sellised, mis tekkisid ajal, kui farmis toimus juba loomade hukkamine ning seda ei saa laiendada varasemale perioodile. Kaebaja haldusmenetluses esitatud väited on jäänud arvesse võtmata.

9(15)

3-16-1953

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-16-1953 9) selgitab loomakasvatushoones rakendatavaid hügieeni- ja bioohutusmeetmeid loomapidamises osalevale isikule, sealhulgas nõuab ettevõtte personalilt või majapidamise liikmetelt pärast metsas viibimist täiendavate bioohutusmeetmete järgimist; 10) tarastab loomakasvatushoone territooriumi selliselt, et aluspinnasega ühendatud tara kaudu oleks välistatud muude loomade sissepääs loomakasvatushoone territooriumile, sealhulgas juurdepääs kasutatavale inventarile, söödale, allapanule, veele ning sõnniku ja läga ladestuskohtadele.

11(15)

3-16-1953

3-16-1953 kohustus korraldada taudikoldes olevate sigade kohene hukkamine viisil, mis välistab haiguste leviku (otsusega nr 64 kehtestatud kitsenduste p 4). Vaidlust ei ole selle üle, et sigade hukkamist ja väljavedu alustati juba 21.07.2016. On ilmne, et alates 21.07.2016 hommikust liikus kaebajale kuuluva sigala territooriumil tavapärasest rohkem inimesi, kes tegelesid loomade hukkamise, vedamise jms tegevustega. VTA 21.07.2016 otsusest nr 64 tuleneb ka, et kõik taudikoldes tehtavad tegevused allutati VTA kontrollile. Muu hulgas on otsusega nr 64 kehtestatud kitsenduste p-s 8 märgitud, et desobarjääride paigaldamine ning territooriumi puhastamine ja desinfitseerimine toimub VTA juhendamisel. Kitsenduste p-de 7 ja 8 kohaselt toimus ka veokite sisse-välja liikumine ning esemete taudikoldest väljaviimine üksnes VTA loal. Seega ajal, mil vastustaja ja EMÜ hindasid kaebaja poolset bioohutusnõuete täitmist, ei olnud sigalas toimuv faktiliselt enam kaebaja kontrolli all, vaid kogu tegevus toimus VTA juhiste alusel. Ringkonnakohus märgib, et LTTS § 453 lg 1 kohaselt võib VTA loomataudi diagnoosimise korral ise rakendada loomataudi leviku tõkestamiseks LTTS §-s 71 nimetatud bioohutusmeetmeid ja muid abinõusid. LTTS § 46 lg 2 p 3 kohaselt võib eriti ohtliku loomataudi (sh SAK) puhkemisel VTA teostada vajalikke tauditõrjetoiminguid ka ilma loomapidaja kohalolekuta ja teda sellest eelnevalt teavitamata. Eeltoodut arvestades võisid näiteks desoaine kontsentratsioon, desomattide olemasolu või paigutus, jahu vedava auto puhtus ja paiknemine, ruumide heakord jms olla olulisel määral mõjutatud sigalas alates 21.07.2016 aset leidnud erakorralistest sündmustest. Seetõttu ei saa 21.-22.07.2016 tuvastatud asjaoludest teha järeldust, et kõik nimetatud puudused esinesid ka ajal, mil toimus sigade tõenäoline nakatumine, s.o 28.06-08.07.2016.

3-16-1953 sisu ja selles kirjeldatud abinõude rakendamist praktikas jne. Kaebajale etteheidetavad rikkumised, mis esinesid loomade tõenäolise nakatumise ajal, oleks pidanud seostama EMÜ lõpphinnangus välja toodud SAK leviku võimalike põhjustega. Praegu kinnitab ainus otseselt nakatumise perioodi puudutav tõend (07.07.2016 kontrollakt), et kaebaja täitis bioohutusnõudeid.

3-16-1953 tõendatud (tl 108 ja 140-143). Ringkonnakohus peab nii suurt esindajakulu apellatsiooniastmes toimunud menetlust arvestades ülepaisutatuks. Ringkonnakohus peab põhjendatuks menetluskulu apellatsioonimenetluses 1700 euro ulatuses (sh riigilõiv). Kokku tuleb seega Veterinaar- ja Toiduametilt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulude katteks esimese astme kohtumenetluses ja apellatsioonimenetluses 4500 eurot. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

15(15)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.