Viirpuu OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 14.06.2017 maksuotsuse nr 12.2-3/036132-16 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – Viirpuu OÜ, volitatud esindajad vandeadvokaadid Vahur Kivistik ja Gerly Kask Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Martin Aas Kohtuistung 3. novembril 2017, seejärel kirjalik menetlus
Asja läbivaatamise vorm
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viirpuu OÜ kaebus rahuldamata.
Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 10.01.2018 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (edaspidi maksuhaldur) kontrollis Viirpuu OÜ käibemaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust tehingutes Dreicon Estonia OÜ-ga, Osaühinguga Raamos Puit (alates 01.06.2016 ärinimi Raamos Puit Trading OÜ) ja V.S. Transport OÜ-ga ajavahemikul 2014. aasta juuli kuni 2015. aasta august (k.a). Kontrolli tulemusel koostas maksuhaldur 14.06.2017 maksuotsuse nr 12.2-3/036132-16 (edaspidi maksuotsus), millega nõudis Viirpuu OÜ-lt tagasi viimase ettemaksukontole täidetud ja äriühingu muude nõuetega tasaarveldatud või pangakontole tagastatud tagastusnõuded summas 45 848,42 eurot 1 (13)
(resolutsiooni punkt 1) ning kohustas Viirpuu OÜ-d tasuma 94 446,75 eurot (resolutsiooni punkt 2). Kokku suurendas maksuhaldur Viirpuu OÜ maksukohustust 140 295,17 eurot.
2.Maksuotsuse põhjenduste kohaselt kajastas Viirpuu OÜ kontrollitava perioodi käibedeklaratsioonidel (edaspidi KMD) sisendkäibemaksu hulgas Dreicon Estonia OÜ, Raamos Puit OÜ ja V.S. Transport OÜ arvete alusel käibemaksu kokku 140 295,17 eurot. Maksuhaldur tuvastas, et Viirpuu OÜ ei soetanud arvetel näidatud puitu mitte eespool nimetatud äriühingutelt, vaid otse Leedu äriühingutelt, ning kajastas oma sisendkäibemaksu arvestuses teadlikult näilikke majandustehinguid. Sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimused ei ole täidetud, sest kaupa ei soetatud teiselt käibemaksukohustuslaselt ja kuna kaup ei ole soetatud arvetel näidatud müüjatelt, siis ei ole tegemist nõuetekohaste arvetega käibemaksuseaduse (edaspidi KMS) § 37 mõttes (täpsemalt KMS § 37 lg 7 punkt 2).
3.Viirpuu OÜ esitas 14.07.2017 halduskohtule kaebuse maksuotsuse tühistamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebaja seisukoht
4.1.Maksuotsus ei ole seaduslik ega põhjendatud. Maksuhaldur hindas ebaõigesti asjaolusid ja tõendeid ning kohaldas ebaõigesti KMS § 12 lg-t 1, § 29 lg-t 1 ja § 31 lg-t 1, samuti maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 83 lg-t 4. Rikutud on uurimiskohustust. Maksuotsus põhineb suuresti kriminaalmenetluse materjalidel, kuid kriminaalmenetluses tõendite saamine ei saa asendada maksumenetlust, milles maksuhalduril on vahetu uurimiskohustus. Maksuotsuses on olulised põhjendamispuudused, järeldused põhinevad oletustel ja üldistustel. Seega ei läinud tõendamiskoormus kaebajale üle.
4.2.Kuna maksuhaldur on kaebaja eriarvamust käsitlenud pinnapealselt, pole teinud taotletud täiendavaid uurimistoiminguid ega vastuolusid ja küsitavusi kõrvaldanud, siis on kaebajale ärakuulamisõiguse andmine olnud üksnes formaalsus. Vastustaja pole viidanud tõenditele, mis kinnitaks tema väidet täiendavate uurimistoimingute tegemisest kontrollimenetluses.
4.3.Kaebaja ei nõustu 16.03.2017 kontrollaktis nr 12.2-3/036132-13 (edaspidi kontrollakt) tuvastatud asjaolude ning tehtud järeldustega, põhjendades seda järgmiselt.
4.3.1.Maksuotsuse kohaselt kinnitab maksuhalduri seisukohtade õigsust see, et kaebaja juhatuse liige Raivo Seinpere loobus tehingute kohta selgituste andmisest (kontrollakti punkt 2.2.2.1). Kaebaja ei nõustu sellega. Kaebaja suhtes on algatatud kriminaalmenetlus nr 15930000064, milles uuritav periood ja tehingupartnerid kattuvad täielikult käesoleva asjaga. Kaebaja poolt MKS § 64 lg 1 p-s 6 sätestatud vaikimisõiguse kasutamisest ei järeldu, et ta ei kinnita tehingute toimumist. Paralleelmenetluste puhul on enese mittesüüstamise privileeg eriti olulisel kohal, sest esineb oht maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse (MKS § 56) täitmise teel saadud tõendite kasutamiseks süüteomenetluses. Tehingute toimumist kinnitavad esmaste tõenditena nende kajastamine KMD-des, raamatupidamisarvestuses ja muudes tegevuse kohta peetud arvestustes
(MKS § 82).
4.3.2.Kaebaja ei nõustu, et tema raamatupidamises kajastatud Dreicon Estonia OÜ, Raamos Puit OÜ ja V.S. Transport OÜ nimel koostatud dokumendid on formaalsed (kontrollakti punkt 2.2.2.2). 2 (13)
4.3.2.1.Tehingute kohta koostatud dokumente ei muuda formaalseks asjaolu, et aktspetsifikatsioonidel ei ole puidu liikumise andmeid. Maksuhaldur nõustus ise maksuotsuses, et akt-spetsifikatsioon ei ole transpordi saateleht.
4.3.2.2.Akt-spetsifikatsioone ei muuda formaalseks asjaolu, et neil on kaebaja töötaja R.I.e allkiri. Maksuhaldur on R.I.e 09.09.2016 seletust kauba saabumise ja üleandmisevastuvõtmise protsessist käsitlenud moonutatult. R.I.ele esitatud küsimuste nr 13, 15 ja 17 vastustest selgub, et R.I. vastas küsimustele kauba saabumise aspektist ning et vale on kontrollakti punkti 2.2.2.2 alapunktides d ja e väidetu, et akt-spetsifikatsioonid esitati tagantjärele R.I.ele allkirjastamiseks ja R.I. ei kontrollinud neil kajastatud puidu koguste vastavust tegelikkusele. Seda kinnitavad ka R.I.e poolt kohtuistungil antud detailsemad selgitused. R.I.e ülesanne oli tootmisjuhina hallata kaubaga seotud infot ja kontrollida kauba kogust. R.I. otsustas vastavalt kogemusele ja tunnetusele, kelle puhul ta kauba koguseid põhjalikumalt uuris.
4.3.2.3.R.I.ele esitatud küsimuse nr 11 vastust arvestades jääb selgusetuks, millel põhineb käsitlus, et kogu vaidlusalustel arvetel kajastatud puit pärineb Leedu ettevõtetelt. See ei ole kontrollaktist (sh skeemist 1), selle lisadest ega ka tõenditest tuletatav. Seega ei ole kaebajale üle läinud ka vastupidise tõendamise koormus. Maksuotsuse punkti 3 alapunktis e väidab maksuhaldur, et üheksast kauba ostu-müügi ahelas osalenud isikust viis kinnitasid, et kaup liikus Leedust otse kaebaja tegevuskohta, ning järeldas sellest koosmõjus teiste tõenditega, et kaebaja soetas kauba ise otse Leedust. Seega maksuhaldur kasutas üldistamise metoodikat ega võrrelnud, kas nende viie Leedu ettevõtte kaudu saabunud puit moodustabki kogu vaidlusalustel arvetel kajastatud puidu. Tõendamata on väide, et olemasolevad andmed (viielt Leedu ettevõttelt) moodustasid Leedu tarnijate hulgast enamuse. Maksuasja materjalide hulgast puuduvad ka Leedu ettevõtete tehinguid puudutavad arved Eesti äriühingutele. Maksuhalduri lisas 82 on Leedust tulnud kauba kohta vaid 12 CMR-i, kusjuures 2 UAB-lt Tamsa ja 4 UAB-lt Praslas, kelle poole pole maksuhaldur pöördunudki. Kuna Eesti äriühingud esitasid arveid 53 päeval, siis pidi vedusid olema rohkem kui 12. Maksuhaldur pole põhjendanud ega tõendanud, et tal ei õnnestunud koguda tõendeid ülejäänud neljalt Leedu ettevõttelt (UAB-d Praslas, Tamsa, Medmega, Ajai). Kontrollaktis mainitud viie Leedu ettevõtte juhid mainisid tehinguid OÜ-dega Raamos Puit ja V.S. Transport, kuid suurema osa vaidlustatud sisendkäibemaksust moodustavad Dreicon Estonia OÜ arved. Kaebajal puudub võimalus kontrollida, millises mahus ja millistelt äriühingutelt Dreicon Estonia OÜ müüdud puit pärineb. MKS § 83 lg 4 kohaldamisel tuleb maksuhalduril ära tõendada varjatud tehing, sh koguda andmeid, mis summas ja mis kaubaga varjatud tehing tehti. Maksuhalduril peab olema asjaoludes kindlus, mitte kahtlus. MKS § 83 lg 4 tingimused pole praeguses asjas täidetud ka seetõttu, et tõendamata on maksueelis. Kui kontrollaktis on välja toodud algsed müüjad, siis ei saa enam tugineda „tundmatust kolmandast isikust“ müüjale.
4.3.2.4.Põhjendatud ei ole maksuhalduri järeldused, mis on tehtud R.I.e seletusest V.S. Transport OÜ ja Raamos Puit OÜ pitsatite kasutamise kohta. Maksuhaldur ei selgitanud R.I.e küsitlemisel välja ning ka muud tõendid ei näita, kes ja millisel eesmärgil jättis pitsatid Katla 7 territooriumile. Kaebaja märkis juba eriarvamuses, et maksuhaldur ei uurinud, miks saabus Dreicon Estonia OÜ, Raamos Puit OÜ ja V.S. Transport OÜ puit Kehtna territooriumile. Kaebaja raamatupidamise dokumentidest on tuvastatav, et kaebaja rentis neile äriühingutele laopinda ning ladustamiseks saabus ka teistele ettevõtetele mõeldud kaupasid. Seega on ümber lükatud ebaõige kuvand, nagu poleks kaebaja tehingupartnerid iseseisvalt puidutehinguid üldse teinud.
3 (13)
4.3.3.Tõendamata on kontrollakti punkti 2.2.2.3 väide, et Dreicon Estonia OÜ, V.S. Transport OÜ ja Raamos Puit OÜ nimel koostatud akt-spetsifikatsioonidel kajastatud puidu vedajad ei kinnita puidu vedu. Kaebaja viitas juba eriarvamuses, et maksuhaldur hindas tõendeid ebaõigesti ja vedajatelt saadud info on puudulik. Kuna maksuotsuses pole seda vastuväidet üldse käsitletud, siis järelikult võttis maksuhaldur omaks, et vastav asjaolu pole tõendatud. Kaebajalt ei saa selles küsimuses nõuda tõendite kogumist ja esitamist.
4.3.4.CMR-id ei saa olla formaalsed, sest nende alusel on kaup saabunud. CMR-ile ei saa märkida mitut mahalaadimise aadressi. Kuna nimetatud äriühingud said oma puitu tarnida Katla asukohta, siis ei näita maksuhalduri tuvastatud asjaolud midagi ebaseaduslikku. Väide, et kaup liikus otse kaebaja territooriumile, ei tõenda veel, et kaup liikus otse kaebajale. Vastustaja teeb CMR-ile märgitud tarneaadressi mittejärgimisest liialdatud järeldusi. Müüjatel oli Eestis mitu tarneasukohta – Raigaste, Rõngu ja Katla, Kehtna. Kontrollaktist pole kontrollitav, mille põhjal küsitleti vedajatena vaid UAB Scantrans OÜ veokijuhte. Puudub ülevaade, millised olid kriminaalmenetluse raames kaebajalt äravõetud V.S. Transport OÜ ja Raamos Puit OÜ CMR-id ning milliste andmetega olid ülejäänud CMR-id.
4.3.5.Ei saa nõustuda üldistusega kontrollakti p-s 2.2.2.5, et kaebaja tehingupartnerite juhatuse liikmed ja volitatud isikud ei kinnita reaalsete majandustehingute toimumist. Kaebaja märkis juba eriarvamuses, et maksuhaldur ei maininud Dreicon Estonia OÜ omaniku ja juhatuse liikmena Margus Dreierit ajani 10.12.2014. Kaebaja on M. Dreieriga seotud äriühingutelt ka varasemalt puitu ostnud. Ei nähtu, miks maksuhaldur M. Dreierit ei küsitlenud. Maksuhaldur pole ka eristanud, millistes äriühingutes ja mis ajast on olnud esindajaks Janek Paklinski, ning on teda õigustamatult nimetanud kõigi kolme tehingupartneri juhtfiguuriks, kuigi tal kogu kontrolliperioodil kõigi äriühingute esindamise õigust polnud. J. Paklinski poolt kriminaalmenetluses võetud ütluste põhjal üldistuste tegemine kõigi äriühingute kohta on alusetu. Tema ütlustega pole tõendatav, missuguste Dreicon Estonia OÜ, V.S. Transport OÜ või Raamos Puit OÜ arvetega väidetavalt varjati missugust Leedu tehingut. Kaebaja vaidlustab J. Paklinski ütlused nende ebausaldusväärsuse tõttu, sest 29.09.2015 ja 30.09.2015 andis isik ütlusi kahtlustatavana ning tal ei olnud kohustust anda menetlejale vaid tõeseid ütlusi. Lisaks on kaebaja eriarvamuses selgitanud, et kaebaja koostööl OÜ-dega Dreicon Estonia, Raamos Puit ja V.S. Tranport olid selged majanduslikud põhjused (vt kaebuse lisa 5).
4.3.6.Kaebaja selgitas eriarvamuse p-s 2.4, et tema suhtlusel Leedu ettevõtetega on loogiline põhjus. Kaebaja käis küll Leedus kauba kvaliteeti kontrollimas ning R. Seinpere andis kvaliteedi osas nõu, kuid see ei tähenda, et kaebaja võttis tarneahela üle. Kaebaja tehingupartnerid võimaldasid kaebajale pikka tasumistähtaega, kuid ükski Leedu äriühingu juht pole väitnud, et oleks kaebajale maksetingimustes erandit teinud.
4.3.7.Maksuotsuses pole käsitletud eriarvamuse väidet, et väidetavalt tuvastatu, et kaebaja tehingupartnerite arvete eest tasutud summad jõudsid tagasi R. Seinpere kätte, on vastuolus sellega, et nimetatud äriühingud on ise tasunud Leedu äriühingutele puidu eest.
4.3.8.Vastustaja pole kaebaja tehingupartnerite majandustegevust ja nende deklareeritud andmeid kahtluse alla seadnud. Asjaoludest järeldub, et kaebaja ja tema tehingupartnerite tehingud alates novembrist 2014 olid deklareeritud, maksuhaldurile teada ja aktsepteeritud.
4 (13)
5.Vastustaja seisukoht
5.1.Maksupettuses osalemise põhjendatud kahtlust kinnitavad enamasti asjaolud ja kaudsed tõendid kogumis. Olukorras, kus on põhjendatud kahtlus maksukohustuslase osalemises maksupettuses, läheb tõendamiskoormus vastavalt MKS §-le 150 üle maksukohustuslasele. Maksuotsuse õiguspärasuse tuvastamiseks tuleb hinnata, kas asjas kogutud tõendite pinnalt on maksuhalduri verisoon usutav ehk tõenäoline. Maksuotsus tugineb suuresti kriminaalmenetluses kogutud tõenditel mh põhjusel, et kaebaja ei andnud selgitusi ega esitanud dokumente (maksuhalduri lisad 6 ja 7; kontrollakti punkt 1). Kaebuse läbivale etteheitele, justkui põhineks maksustamine üldistustel, märgib maksuhaldur vastuseks, et võttis asja materjalide juurde kõik kriminaalmenetluses kogutud selgitused, mis puudutasid maksuotsuses käsitletud perioodil vaidlusaluste tehingupartneritega vormistatud tehinguid. Maksuhaldur hindas saadud materjale, tegi täiendavaid toiminguid ja asus kohtupraktikale toetudes seisukohale, et arvestades kõiki asjas kogutud tõendeid on usutav, et tehingud arvetel näidatud viisil ei toimunud. Kaebaja pole tõendeid ümber lükanud ega enda väiteid tõendanud. Kaebaja seisukoht, et kõiki asjaolusid välja selgitamata ei ole maksustamine võimalik, on vastuolus kohtupraktika ja reaalsete võimalustega.
5.2.Vastustaja seisukoht maksuotsuse õiguspärasuse osas põhineb järgneval.
5.2.1.Kuna dokumente on võimalik vormistada ka tegelikkuses mittetoimunud tehingute kohta, siis ei kinnita iseseisvalt tehingute toimumist tehingu kohta vormistatud dokumendid, arvete tasumised ning tehingu osapoolte kinnitused (Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 3-12-2540, punkt 11).
5.2.2.Koostatud dokumentatsioon ei kinnita tehingute toimumist arvetel kajastatud viisil (kontrollakti p 2.2.2.2). Puudub vaidlus, et kaubaga liikusid väidetavalt kaasas CMR-id, millel kajastuvad kauba transporti, sh müüja isikut, puudutavad andmed (maksuhalduri lisa 82) ning akt-spetsifikatsioonid, millele lisati ostja ja müüja andmed, transport ning tarneaadress (nt maksuhalduri lisa 31). R.I.e, kes on akt-spetsifikatsioonidel märgitud kaebajapoolseks kauba vastuvõtjaks, ütlustest nähtub, et: 1) reeglina edastati talle akt-spetsifikatsioonid allkirjastamiseks tagantjärele ehk pärast kauba saabumist ja seda mitte müüja esindaja, vaid R. Seinpere poolt; 2) CMR-idele lõi müüja templi tema ehk mitte müüja, vaid ostja (maksuhalduri lisa 48, p-d 16-21). Eelnev tõendab, et ostja oli läbi oma tegevuse astunud ka väidetava müüja rolli. Hoolimata kaebaja väidetest, justkui tõlgendas maksuhaldur isiku ütlusi vääralt, ei ole selline käitumine tavapärane ja tekitab tehingute arvetel näidatud kujul toimumise osas kahtlusi.
5.2.3.Vaidlusaluste müüjate akt-spetsifikatsioonidel kajastatud Eesti veokite omanikud ei kinnita tehingute toimumist arvetel kajastatud viisil (kontrollakti punkt 2.2.2.3). Kaebaja väidab, et maksuhaldur esitas küsimused pinnapealselt, mistõttu on võimalik, et neid sõidukeid kasutati näiteks alltöövõtu korras, kuid ei ole enda oletuste ümberlükkamiseks tõendeid esitanud. Pole eluliselt usutav, et ükski nimetatud isikutest vaidlusalustes tehingutes osalemist ei kinnitanud.
5.2.4.CMR-idel kajastatud kauba mahalaadimise koht ei vasta tegelikkusele (kontrollakti punkt 2.2.2.4). Hoolimata asjaolust, et osadel CMR-idel oli kauba mahalaadimise kohaks märgitud Raigaste, Rõngu vald, liikus kaup vedajate sõnul tegelikult Leedust otse kaebaja territooriumile (Katla 5, Kehtna). Seega CMR-idel kajastatu ei vasta alati tõele. Etteheide, justkui ei nähtu maksuotsusest, miks kajastatakse ainult ühe vedaja (UAB Scantrans) juhtide poolt selgitatut, ei muuda maksuhalduri järeldusi. Esiteks, maksuhaldur lähtus maksuotsuse koostamisel 5 (13)
kriminaalmenetluses kogutud teabest. Teiseks, kui kaebaja arvates ei saa CMR olla formaalne, siis kuidas on võimalik, et sellel kajastatud andmed (tarneaadress) ei vasta tegelikkusele. Kolmandaks, kuidas omavad väidetavad maksuotsuses kajastamata CMR-idel sisalduvad andmed tähtsust olukorras, kus on tõendatud, et CMR-id ei pruugi kajastada tegelikkust. Viimast asjaolu kinnitavad kõik UAB Scantrans autojuhid.
5.2.5.Väidetavad müüjad ei kinnita tehingute toimumist. J. Paklinski, kes oli notariaalse volituse kaudu väidetavate müüjate juhatuse liikme Viktor Tjagunovi esindajaks, kinnitas, et arvetel näidatud tehingud olid näilikud (kontrollakti punkt 2.2.2.5). Olukorras, kus kaebaja juhatuse liige ja M. Dreier maksuhaldurile ütluste andmisest keeldusid (maksuhalduri lisa 57), Marko Matvei kinnitas, et tegutses Janek (Paklinski) ja Raivo (Seinpere) juhiste järgi ning V. Tjagunovit esindanud J. Palinski vormistatud tehingute näilikkust kinnitas, puuduvad allikad, mille pinnalt oleks võimalik maksuotsuses kajastatuga võrreldes teistsugusele seisukohale jõuda. Kaebaja pole põhjendanud, miks J. Paklinski ütlused usutavad ei ole. Ütlused on usaldusväärsed, kuna kattuvad teiste asjas kogutud tõenditega. On usutav, et J. Palinski poolt mainitud raha tagastamine R. Seinperele puudutas käibemaksu osa.
5.2.6.Leedu puiduettevõtted kinnitavad, et tegelikult oli V.S. Transport OÜ ja Raamos Puit OÜ esindajaks ning puidu tellijaks kaebaja (kontrollakti punkt 2.2.3). Ei saa nõustuda väitega, et kirjeldatu on kauba kvaliteedi tagamise seisukohast normaalne olukorras, kus ise ei olda krediidivõimeline. Esiteks, kaebaja krediidivõimet puudutav on tõendamata (maksuotsuse punkt 3 c). Kaebusele lisatud e-kirjavahetus ei anna ammendavat ülevaadet kaebaja krediidivõimekusest ega ole tõendina lubatav (MKS § 102 lg 1 p 2). Teiseks, isegi kui kaebajal oleks olnud probleeme krediidi saamisel, siis oleks ratsionaalne olnud raha laenamine, mitte näiliku tehinguteahela loomine. Pealegi kinnitab kaebaja väide kaudselt asjaolu, et väidetavad müüjad tehingutes sisuliselt ei osalenud. Kolmandaks, maksuhaldur ei olegi kordagi varjanud, et nelja isiku osas andmed puuduvad (maksuotsuse punkt 3 e). Kriminaalmenetluses küsitleti üheksast väidetavatele müüjatele kaupa tarninud äriühingust viit, kes kõik kinnitasid, et tegelik suhtlus käis R. Seinperega. Olemasolev moodustab Leedu tarnijate hulgast enamuse ja kuna kaebaja möönab soetusprotsessi sekkumist ka ise, siis puudub alus isikute poolt öeldus kahelda. Arvestades asjas kogutud tõendeid, kaebaja kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmist ja maksumenetluses kehtivat tõendamise standardit, on jätkuvalt põhjendatud kahtlus, et kogu vaidlusalustel arvetel kajastatud puit soetati tegelikult erinevatelt Leedu äriühingutelt. Kaebaja ei ole vastupidist tõendanud.
5.2.7.Varjatud tehingut (praegusel juhul soetust otse Leedu äriühingutelt, sh müüja isikut) ei peagi ilmtingimata tuvastama (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-27-14, punkt 15, nr 3-3-1-50-03, punkt 10), vaid sisendkäibemaksu mahaarvamine on lubamatu ka olukorras, kus on põhjendatud kahtlus, et arvetel näidatud müüjad polnud tegelikud müüjad ja ostja oli sellest teadlik. Sellisel juhul on müüjaks tundmatu kolmas isik, kelle puhul ei saa eeldada käibemaksukohustuslaseks olemist.
5.2.8.Ülalkirjeldatud tõendite kogum kinnitab R. Seinpere aktiivset rolli näilikus tehinguteahelas ja seeläbi ka kaebaja teadmist tehingute tegelikest asjaoludest (kontrollakti punkt 2.2.4).
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Vaidlus on selles, et kas kontrollakti lisas 1 nimetatud arvetel kajastatud tehingud kaebajaga on tegelikkuses aset leidnud või on kaebaja soetanud arvetel märgitud puidu otse Leedu 6 (13)
äriühingutelt ning sisendkäibemaksu arvestuses on kajastatud teadlikult näilikke majandustehinguid. Praegusel juhul ei ole maksuhaldur asunud seisukohale, et kaebaja saematerjali ja puidust detaile (edaspidi ühiselt puit) ei ostnud, vaid maksuhaldur on seisukohal, et Dreicon Estonia OÜ, Raamos Puit OÜ ja V.S. Transport OÜ arvetega varjatakse puidu soetamist otse Leedu äriühingutelt. Kui kaebaja oleks deklareerinud puidu soetamist ühendusesiseselt, siis pidanuks ta puidu soetuse pöördmaksustama, st deklareerima lisaks sisendkäibemaksule ka puidu maksumuse müüja eest 20% määraga maksustatava käibena ja arvestama sellelt tasumisele kuuluva käibemaksu. Selline pöördmaksustamise metoodika ei võimaldaks maha arvata vaid sisendkäibemaksu, mistõttu oligi Viirpuu OÜ-l motiiv kasutada võltsarveid, mille alusel tekkis Viirpuu OÜ-l võimalus maha arvata sisendkäibemaksu ilma pöördmaksustamata (kontrollakti punkt 2.3). Kuna selline tegevus ei saanud toimuda kaebaja teadmata, ning kaebaja teadlikkust tegelikest asjaoludest kinnitavad ka kriminaalmenetluses antud M. Matvei, J. Paklinski ning Leedu äriühingute juhtide ütlused, kohaldub maksu määramisele 5-aastane aegumistähtaeg (MKS § 98 lg 1), mida maksuhaldur on järginud.
7.Kohus leiab, et maksuotsus on õiguspärane ning kaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Maksuhaldur tõendanud, et vähemalt osa arvetel näidatud kaubast pärines tegelikult Leedu äriühingutelt (kontrollakti p-d 2.2.2.4 ja 2.2.3) ning maksuhaldur on ära toonud ja veenvalt selgitanud, milles seisneb põhjendatud kahtlus, et tegelikult pärines kogu Dreicon Estonia OÜ, V.S. Transport OÜ ja Raamos Puit OÜ vaidlusalustel arvetel kajastatud puit tegelikult erinevatelt leedu äriühingutelt. Maksuhalduri kohustuseks ei ole tuvastada ilmtingimata tegeliku müüja isikut (Riigikohtu 02.06.2017 otsus nr 3-3-1-27-14, punkt 15; 02.10.2003 otsus nr 3-3-1-50-03, punkt 10). Sellisel juhul lähtutakse eeldusest, et tegelikuks müüjaks oli tundmatu kolmas isik, kelle puhul ei saa eeldada, et tegemist oleks käibemaksukohustuslasega (Riigikohtu 3-3-1-73-10, punkt 10). Maksuhaldur on tõendanud asjaolude esinemise, mille põhjal saab järeldada, et arvete esitajad polnud tegelikud tehingupartnerid ning kaebaja oli sellest teadlik. Maksuhaldur on oma seisukohti piisavalt põhjendanud kontrollaktis, mis on maksuotsuse punkti 1 kohaselt maksuotsuse lahutamatu osa. Maksuotsuse aluseks on kriminaalasjas 15930000064 kogutud materjalid ja ütlused, kus J. Paklinski ja M. Matvei kinnitasid Dreicon Estonia OÜ, V.S. Transport OÜ ja Raamos Puit OÜ osalemist Viirpuu OÜ maksupettuses, mille eesmärgiks oli koostada reaalseid majandustehinguid mittekajastavaid arveid saematerjali soetamise kohta, et Viirpuu OÜ saaks oma raamatupidamises arvestada sisendkäibemaksu hulka ettevõttete Dreicon Estonia OÜ, V.S. Transport OÜ ja Raamos Puit OÜ nimelt esitatud arvetel kajastatud käibemaksu.
8.Ehkki Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend Weh vs Austria (08.07.2004 nr 38544/97) põhimõtteliselt võimaldab ka süüdistatava vaikimisest järelduste tegemist (punkt 46), siis praegusel juhul ei ole maksuhaldur kaebaja vaikimisõiguse kasutamisele tuginedes leidnud, et tehingute toimumine on tõendamata. Kontrollakti kohaselt on maksuhaldur nentinud, et äriühing ei ole esitanud tõendeid, mille põhjal saaks maksuhaldur asuda kriminaalasja materjalide alusel tehtud järeldustest vastupidisele seisukohale ning leida, et maksuotsuse aluseks olevad tehingud oleksid tegelikult aset leidnud raamatupidamises kajastatud viisil. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, nagu välistaks MKS § 64 lg 1 punktis 6 sätestatud vaikimisõiguse kasutamine maksukohustuslase kaasaaitamiskohustuse ehk olukorra, kus isiku esitatavad tõendid kinnitaksid tehingute toimumist raamatupidamises kajastatud viisil, kuna MKS § 64 lg 1 punkt 6 ei võta maksukohustuslaselt tõendamiskoormust maksuõigussuhte aluseks olevate asjaolude suhtes (vt Tallinna Ringkonnakohtu 12.10.2011 otsus nr 3-11-495, punkt 19; 29.04.2016 otsus nr 31450138, punkt 14; 15.11.2013 otsus nr 3-11-2695, punkt 25). Enese mittesüüstamise privileegi
7 (13)
kaitseala ei laiene maksumenetluses tavapärasele teabe ja dokumentide esitamise nõudmisele (Tallinna Ringkonnakohtu 12.10.2011 otsus nr 3-11-495, punkt 19), seda enam, et kaebaja 03.03.2016 kirjast nähtub, et kontrolliperioodiga seotud dokumendid on Viirpuu OÜ-lt juba Maksu- ja Tolliameti poolt valdavalt ära võetud (maksuhalduri lisa 2). Seega ei saa isik keelduda MKS § 64 lg 1 punkti 6 alusel igasuguste dokumentide ja selgituste andmisest. Vaikimisõiguse eesmärk on tagada isiku kaitseõigus tema vastu esitatud kuriteosüüdistuses, ent vaikimisõiguse kasutamisega ei saa maksukohustuslane nõuda endale paremat positsiooni tõendamiskoormuse osas maksude tasumise õigsuse kontrollimisel.
9.KMS § 29 lg-st 1, lg 3 punkist 1 ja § 31 lg-st 1 tulenevalt on maksukohustuslasel õigus sisendkäibemaksu arvestada teiselt käibemaksukohustuslaselt kauba või teenuse soetamisel vastava arve alusel. Arve, mis ei kajasta tegelikku majanduslikku sooritust või kajastab seda valesti, ei vasta KMS § 37 nõuetele. Tegelikku majanduslikku sooritust ei kajasta arve nii juhul, kui kaupa või teenust ei olegi soetatud, kui ka juhul, mil arvele märgitud müüja ei ole tegelik müüja (KMS § 37 lg 7 punktid 2, 5). Maksustamisel tuleb lähtuda tegelikest majanduslikest sooritustest, mitte aga üksnes nende kohta olemasolevatest formaalsetest dokumentidest. Arve, mis ei kajasta tegelikku majanduslikku sooritust või kajastab seda valesti, ei vasta raamatupidamise seaduse § 7 lg 1 punktis 3 ning KMS § 37 lg 7 punktis 5 sätestatud nõuetele. MKS § 83 lg-st 4 ning §-st 84 tulenevalt lähtutakse maksustamisel tehingute tegelikust majanduslikust sisust, ning neist sätetest tulenevalt on maksuhalduril õigus maksukohustuslas(t)e poolt mingil moel vormistatud tehingule anda maksustamise seisukohast teistsugune iseloom ehk tsiviilõiguslik tehing ümber kvalifitseerida. See tähendab, et kui tehingut tegelikult toimunud ei ole, ei saa sellel olla ka mingisuguseid maksuõiguslikke järelmeid ning kui tehingu sisuks on majanduslikus mõttes midagi muud kui see, mida maksukohustuslane kajastab oma raamatupidamisdokumentides, tuleb maksustamisel raamatupidamisdokumente eirata ning arvutada maksukohustus nii, nagu see oleks olnud, kui tehingut oleks raamatupidamisarvestuses kajastatud oma tegelikule majanduslikule sisule vastavalt. Seega on maksuhaldur esile toonud põhjendatud kahtluse maksupettuse toimepaneku suhtes. MKS § 92 lg 1 p-d 2 ja 3 annavad õigusliku aluse maksu määramiseks maksuhalduri poolt juhul, kui maksukohustuslane on esitanud deklaratsioonis valeandmeid, mille tagajärjel deklaratsioonis näidatud maksusumma on väiksem maksusummast, mis oleks tulnud tasuda vastavalt seadusele või tema poolt arvutatud tagasimaksmisele kuuluv maksusumma on suurem maksuseaduse kohaselt tagastamisele kuuluvast maksusummast. Maksuhaldur on maksukohustuse tekkimise õigusliku alusena viidanud KMS § 29 lg-tele 1 ja 3, mis sätestavad käibemaksusumma määramise aluse olukorras, kus puidu ostjaks Leedust on kaebaja, ning maksuotsuse resolutsioonis näidanud, millisel moel tehingu tegelikku majanduslikku sisu arvestades oleks tulnud see deklareerida.
10.Maksuhaldur leidis maksuotsuse punktis 2.1.2.2 ja 2.1.2.3 ning selle aluseks oleva kontrollakti punktides 2.2.2 ja 2.2.3, et kaebaja soetas puidu, kuid puitu ei soetatud Dreicon Estonia OÜ (maksuhalduri lisad 8–21), Raamos Puit OÜ (maksuhalduri lisad 23–30) ja V.S. Transport OÜ (maksuhalduri lisa 22) arvete alusel, kuna: 1) kaebaja juhatuse liige keeldus MKS § 64 lg 1 punktile 6 tuginedes ütluste andmisest ning seetõttu ei kinnita kaebaja tehingute toimumist (kontrollakti punkt 2.2.2.1); 2) kaebaja raamatupidamises tehingute kohta koostatud dokumendid on formaalsed. Nendel puuduvad andmed puidu liikumise kohta ning need on allkirjastanud kõik R.I., kuigi R.I. kinnitas, et tema akt-spetsifikatsioone ei koostanud ning need esitati allkirjastamiseks R. Seinpere poolt tagantjärele. Lisaks võtsid puitu vastu ka F. Õ. ja R. Seinpere. Puidu
8 (13)
koguseid ja veokite numbrite vastavust tegelikkusele ei kontrollitud (kontrollakti punkt 2.2.2.2); 3) akt-spetsifikatsioonidel kajastatud Eesti veokite omanikud ei kinnita puidu vedu (kontrollakti punkt 2.2.2.3); 4) CMR-idel kajastatud puidu mahalaadimise koht ei vasta tegelikkusele ning Leedu transpordifirmade autojuhid kinnitasid puidu vedu Viirpuu OÜ asukohta Kehtnas. Sama kinnitavad ka Leedu puiduettevõtete juhid (kontrollakti punkt 2.2.2.4); 5) Äriühingute juhatuse liikmed ja volitatud isikud ei kinnita reaalsete majandustehingute toimumist (kontrollakti punkt 2.2.2.5); 6) Leedu puiduettevõtete juhid kinnitavad, et Viirpuu OÜ soetas puidu ise Leedu äriühingutelt (kontrollakti punkt 2.2.3). Asjaolu, et kaebaja oli tehingute tegelikest asjaoludest teadlik, põhjendas maksuhaldur maksuotsuse punktis 2.1.2.4 ja kontrollakti punktis 2.2.4 järgmiselt: 1) Kaebaja soetas arvetel märgitud puidu ise Leedu äriühingutelt, kelle juhid kinnitasid, et V.S. Transport OÜ ja Raamos Puit OÜ esindajaks ja puidu tellijaks oli kaebaja esindaja R. Seinpere, kes organiseeris ka puidu transpordi Leedust Viirpuu OÜ tegevuskohta. Sel põhjusel ei saanud V.S. Transport OÜ ja Raamos Puit OÜ koostada arveid puidu müügi kohta Viirpuu OÜ-le ja Dreicon Estonia OÜ-le (kontrollakti punkt 2.2.3). 2) Dreicon Estonia OÜ, V.S. Transport OÜ ja Raamos Puit OÜ esindajad on omavahel tihedalt seotud. Kõigi kolme Viirpuu OÜ tehingupartneri juhtfiguuriks oli J. Paklinski, kes tunneb R. Seinperet juba 4 aastat, M. Dreierit 10 aastat ja M. Matveid umbes 5 aastat ning V. Tjagunovi pikemat aega. Tegemist on seotud isikutega ning omavaheline tutvus võimaldas neil koostada dokumente vastavalt vajadusele; 3) Dreicon Estonia OÜ, V.S. Transport OÜ ja Raamos Puit OÜ arvete eest tasutud summad jõudsid J. Paklinski või M. Matvei kaudu R. Seinpere kätte (kontrollakti punkt 2.2.4.c). Tehingud Raamos Puit OÜ-ga ja V.S. Transport OÜ-ga
11.Viirpuu OÜ soetas ajavahemikul 2015 jaanuar kuni august Raamos Puit OÜ-lt puidumaterjali 13 arve alusel (maksuhalduri lisad 23–46), kogusummas 150332,50 eurot (sh käibemaks 25055,41 eurot). V.S. Transport OÜ-lt soetati ajavahemikul 2014 oktoober ja november puitu 3 arve alusel (maksuhalduri lisa 22), kogusummas 36199,74 eurot (sh käibemaks 6033,29 eurot). Raamos Puit OÜ juhatuse liikmeks oli ajavahemikul 01.2015–08.2015 Sergej Odinec (23.07.2014–06.10.2015) ning V.S. Transport OÜ juhatuse liikmeks oli ajavahemikul 10.2014– 11.2014 Marko Matvei (28.03.2014–19.12.2014).
12.Maksuhaldur on põhjendatult lugenud Raamos Puit OÜ ja V.S. Transport OÜ aktspetsifikatsioonid formaalseteks. Praegusel juhul ei ole vaidlust, et kaebaja ei ole enese mittesüüstamise privileegile tuginedes tehingute tõendamiseks maksuhaldurile tõendeid esitanud ja maksuhaldur on tehingute hindamisel võtnud aluseks kriminaalmenetluse materjalid. Kohus nõustub maksuhalduri järeldustega, et nii Leedu puiduettevõtete juhtide (maksuhalduri lisad 77– 80) kui ka J. Paklinski ütlused (maksuhalduri lisad 74–76) ja M. Matvei ütlused (maksuhalduri lisa 73) kriminaalmenetluses tõendavad, et V.S. Transport OÜ kui ka Raamos Puit OÜ ei ole ajavahemikul oktoober 2014 kuni august 2015 Viirpuu OÜ-le puitu müünud, mistõttu on eelviidatud äriühingute arved näilikud ning nende eesmärgiks oli varjata Viirpuu OÜ poolt puidu soetamist vahetult Leedu puiduettevõtetelt. Seda järeldust õigustab ka asjaolu, et 9 (13)
aktspetsifikatsioonidel kajastatud Eesti vedajad ei kinnita puidu vedu (maksuhalduri lisad 61–69) ning Leedu autojuhid kinnitavad puidu vedamist otse Viirpuu OÜ tegevuskohta (maksuhalduri lisad 70–72). Ehkki kaebaja tõi kaebuses viitega eriarvamuse punktile 2.3. välja, et Eesti vedajate ütlustele ei saa omistada kindlat tähendust ning veotellimistel võidi kasutada alltöövõttu, siis ei ole kaebaja ühtegi vastavasisulist tõendit esitanud. Maksumenetluses ei ole maksuhalduri ülesandeks kontrollida ja koguda tõendeid maksukohustuslase iga hüpoteetilise väite kohta, et seda ümber lükata.
13.Kriminaalmenetluses kahtlustatavana ütlusi andes kinnitas J. Paklinski, et nii Raamos Puit OÜ kui ka V.S. Transport OÜ arved on näilikud, need ei vasta tegelikkusele ning on koostatud tema enda, Margus Dreieri ja Raivo Seinpere soovil ja Viirpuu OÜ käibemaksu vähendamise eesmärgil. Kuigi J. Paklinski ei olnud sel ajal Raamos Puit OÜ või V.S. Transport OÜ juhatuse liikmeks, siis nähtub R. L. ütlustest (maksuhalduri lisa 59), et S. O. sai ta tuttavaks läbi Janeki ning Raamos Puit OÜ administratiivpool pidi olema Janekil (vastus küsimusele 3), sh tegi Janek ülekandeid ning omas äriühingu pangakaarti (vastus küsimusele 4). Seejuures kinnitas R. L., et kõik kokkulepped sõlmiti R. Seinperega ning seejuures koostati arveid R. esitatud aktspetsifikatsioonide alusel. Samuti märkis J. Paklinski 29.09.2015 ütlustes, et esitas deklaratsioone S. O. nimelt. Kohus ei nõustu kaebajaga, et J. Paklinski ütlusi saaks pidada ebausaldusväärseteks üksnes põhjusel, et need on antud kahtlustatavana. J. Paklinski ütlused kriminaalmenetluses on olnud järjepidevad ning isik on temale ette heidetud süü omaks võtnud. Samuti on isiku ütlused kooskõlas M. Matvei ja Leedu äriühingu juhtide ütlustega.
14.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et maksuotsus on Raamos Puit OÜ ja V.S. Transport OÜ arvete osas õiguspärane. Kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid või omapoolset versiooni tegelikult toimunud asjaoludest, mis võiks maksuhalduri järeldused Raamos Puit OÜ ja V.S. Transport OÜ tehingute osas ümber lükata. Ehkki kaebaja viitab enese mittesüüstamise privileegile, siis ei vabasta see isikut kaasaaitamiskohustusest. Olukorras, kus isiku esitatud tõendid võiksid tõendada, et maksupettust toime ei pandud või luua vähemalt eluliselt usutava versiooni kaebaja raamatupidamisest, ei ole kohtu hinnangul enese mittesüüstamise privileegile tuginemine ka asjakohane. Tehingud Dreicon Estonia OÜ-ga
15.Viirpuu OÜ soetas ajavahemikul 07.2014 kuni 08.2015 53 arve alusel (maksuhalduri lisad 8– 21) Dreicon Estonia OÜ-lt puitu kogusummas 655238,93 eurot (sh käibemaks 109206,47 eurot). Dreicon Estonia OÜ juhatuse liikmeks olid ajavahemikul 07.2014–08.2015 Margus Dreier (12.02.2014–19.02.2015) ning alates 10.12.2014 Viktor Tjagunov (maksuhalduri lisa 84). Viimane oli end volitanud esindama Janek Paklinskit (maksuhalduri lisa 87). M. Dreier keeldus maksumenetluses ütluste andmisest (maksuhalduri lisa 57). Samuti keeldus maksumenetluses ütluste andmisest ning tõendite esitamisest kaebaja.
16.Ehkki nõustuda võib kaebajaga, et maksuhaldur ei ole maksumenetluses tõenditena kogunud nt Dreicon Estonia OÜ pangakontode väljavõtteid või KMD-sid, samuti võtnud ühendust kõikide Leedu firmadega, siis otsustab maksmenetluses tõendite kogumise ja selle ulatuse maksuhaldur kaalutlusõiguse alusel, arvestades seejuures MKS §-s 11 sätestatud põhimõtteid. MKS § 82 kohaselt eeldatakse maksukohustuslase kogutud ja esitatud andmete õigsust, kuna maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel lähtutakse eelkõige maksukohustuslase esitatud deklaratsioonidest, raamatupidamisarvestusest ja muudest 10 (13)
arvestustest. See ei välista siiski maksuhalduri õigust ja kohustust koguda täiendavaid tõendeid, kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses. Tulenevalt MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõttest peab maksuhaldur välja selgitama tegeliku olukorra, sh tehingute tegeliku majandusliku sisu, ja tuvastama maksusuhtes olulised asjaolud. Kontrolli tulemusena võib selguda, et tehingute kohta koostatud dokumendid ei kajasta tegelikku olukorda. Sellist järeldust peab maksuhaldur põhjendama, kuid maksuotsusega ei pea tuvastama, et maksukohustuslane osales maksupettuses (Riigikohtu 04.06.2013 otsus nr 3-3-1-15-13, punkt 10). Maksupettuse konspiratiivse iseloomu tõttu on maksuhalduril raske või võimatu esitada otseseid tõendeid sellise rikkumise kohta. Maksupettuses osalemise põhjendatud kahtlust kinnitavad seepärast enamasti asjaolud ja kaudsed tõendid kogumis. Põhjendatud kahtluse tõendamise standard on oluliselt madalam kui teo tõendamisel süüteomenetluses. Maksumenetluses piisab mõistlikust kahtlusest, mida põhjendatakse ja mis on eluliselt usutav (Riigikohtu 04.06.2013 otsus nr 3-3-1-15-13, punkt 13). Maksupettuses osalejate puhul ei saa eeldada, et nad on esitanud oma maksudeklaratsioonides õigeid andmeid (Riigikohtu 27.01.2016 otsus nr 3-3-1-30-15, punkt 27). Samuti tuleb arvestada, et kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmine ei pane maksuhaldurile kohustust täiendavaks asjaolude uurimiseks, kuna vaikimisõiguse kasutamisega ei saa maksukohustuslane nõuda endale paremat positsiooni tõendamiskoormuse osas maksude tasumise õigsuse kontrollimisel. Samuti ei ole vaikimisõigust kasutanud menetlusosalisel õigust nõuda, et maksuhaldur koguks täiendavaid tõendeid, kuna maksumenetluse läbiviimisel kohaldub § 10 lg 3, mille kohaselt viib menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse.
17.Kohus märgib, et maksumenetluses ja kriminaalmenetluses on tõendamisstandard erinev ning maksumenetluses on piisav, kui maksuhaldur toob tõenditele või tõendite kogumile tuginedes välja põhjendatud kahtluse, et tehinguid ei ole toimunud maksukohustuslase raamatupidamises kajastatud viisil, misjärel läheb tõendamiskohustus üle maksukohustuslasele (MKS § 150). Maksuhaldur on maksuotsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud enda seisukohta kinnitavaid tõendeid. MKS § 150 lg 1 kohaselt on maksuotsuse vaidlustamisel maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. See tähendab, et kui maksuotsuses on esitatud loogiliselt argumenteeritud seisukoht, et tehingut ei ole toimunud, ei saa maksukohustuslane piirduda arutlusega selle üle, kas üks või teine maksuhalduri tuvastatud asjaolu kinnitab tehingu mittetoimumist. Kui maksuhalduri poolt tuvastatud asjaolud on sellised, mis õigustavad kahtlust, et tehingut pole toimunud ning kontrollitav maksukohustuslane oli sellest teadlik (osales maksupettuses), tuleb kontrollitaval maksukohustuslasel maksuotsuse vaidlustamiseks esitada omalt poolt täiendavad tõendid, mis kinnitavad, et tehingud toimusid. Iga ettevõtja, kes oma maksuarvestuses mingit tehingut kajastab, peab arvestama selle tehingu tegeliku toimumise hilisema tõendamise vajadusega. Arvestades praegusel juhul kriminaalmenetluses kogutud tõendeid, mis on maksumenetluse aluseks, siis on eksimused ja vasturääkivused tehingu dokumentides niivõrd kaalukad, et ainuüksi nende dokumentide pinnalt tekib põhjendatud kahtlus, et tehingud ei toimunud kaebaja raamatupidamises kajastatud viisil. Liites sellele juurde isikute ütlused, siis süvendab see kahtlust veelgi.
18.Kohtu hinnangul on maksuhaldur põhjendatult asunud seisukohtadele, et ka tehinguid Dreicon Estonia OÜ-ga ei toimunud kaebaja raamatupidamises märgitud viisil. Ehkki kaebaja on viidanud enese mittesüütamise privileegile, siis ei ole kaebaja esitanud ühtegi tõendit või omapoolset versiooni, mis annaks aluse asuda maksuotsuses tuvastatust teistsugusele järeldusele. Maksuhaldur on põhjendatult asunud seisukohale, et kaebaja raamatupidamises kajastatud
11 (13)
dokumendid on formaalsed ning need ei tõenda tehingute toimumist. Sarnaselt Raamos Puit OÜ ja V.S. Transport OÜ-le ei kinnitanud Eesti vedajad puidu vedu akt-spetsifikatsioonidel kajastatud viisil. Lisaks tasub tähele panna ka seda, et ehkki ühelt poolt väidab kaebaja, et Dreicon Estonia OÜ kaupa ladustati nende territooriumil, siis akt-spetsifikatsioonidest (maksuhalduri lisad 31–44) nähtub, et igakordselt toimus kauba vedu. Akt-spetsifikatsioonide kohaselt on Dreicon Estonia OÜ kauba igakordseks üleandjaks Margus Dreier ning vastuvõtjaks R.I.. Samas kinnitas R.I. (maksuhalduri lisa 48), et allkirjastas aktspetsifikatsioone ka siis, kui puidu vastuvõtjaks oli R. Seinpere või F. Õ. (küsimus 19) ning aktspetsifikatsioone isikuliselt ei kontrollinud (küsimus 17). Lisaks märkis R.I., et Viirpuu OÜ tegevuskohta tuli CMR-idega puitu V.S. Transport OÜ, Raamos Puit OÜ ja Dreicon Estonia OÜ nimele ning R. Seinpere ütluste kohaselt oli see vajalik selleks, et nemad finantseerivad puidu ostmist (küsimus 11). R.I.e 09.09.2016 ütlusi ei muuda ka isiku kohtumenetluses antud ütlused. Lisaks R.I.e ütlustele kogus maksuhaldur tõendeid ka vedajatelt ning ka nende selgitustest saab teha järelduse, et puidu vedu ei ole dokumentides kajastatud viisil toimunud. Näiteks kinnitasid Eesti ettevõtjad, et nad ei ole vedu teostanud. Leedu äriühingud aga kinnitasid puidu vedu Tartumaa asemel otse Kehtnasse. Kohtule ei nähtu asjaolusid, miks pidada vedajate selgitusi ebausaldusväärseks, sest vedajatel puuduvad mistahes mõistlikud motiivid asjas ebaõigete andmete esitamiseks ja valeütluste andmiseks.
19.Lisaks ei saa jätta tähelepanuta maksuhalduri väidet, et Viirpuu OÜ, Dreicon Estonia OÜ, V.S. Transport OÜ ja Raamos Puit OÜ esindajad on omavahel tihedalt seotud. Seejuures märkis ka R.I., et kasutas Raamos Puit OÜ ja V.S. Transport OÜ pitsateid kauba vastuvõtmisel, kuid küsimusele, et kas need teised äriühingud tasusid ka selle töö eest, vastas R.I., et tema tööandja (st Viirpuu OÜ) tasustas selle eest (kohtuistungi helisalvestis 11:45:05). Kohtu hinnangul on oluline ka see, et J. Paklinski (kes oli alates 10.12.2014 Dreicon Estonia OÜ juhatuse liikmeks saanud Viktor Tjagunovi volitatud isik) ütluste kohaselt tegutseti kahtlustuses märgitud viisil juba alates 2014. aasta kevadest. Samuti omavad Dreicon Estonia OÜ tehingute juures tähendust J. Paklinski ütlused, mis annavad täiendava aluse maksuhalduri seisukohaga nõustumiseks, et Dreicon Estonia OÜ arved on näilikud ning nende alusel tegelikult kaupa ei ostetud. Nii on J. Paklinski 29.09.2015 ja 30.09.2015 ütlusi andes märkinud järgmist:
1.Kahtlustuses toodud viisil võidi hakata tegutsema alates 2014. aasta algusest;
2.Viirpuu OÜ juhatuse liikmel R. Seinperel oli Dreicon Estonia OÜ saematerjali arveid vaja selleks, et nende kaudu vähendada käibemaksu tasumise kohustust;
3.Sain M. Dreierilt e-kirja teel saatelehed, kus on kirjas kauba nimetus, hulk, kvaliteet ja hind ning nende alusel koostasin arve, mille saatsin M. Dreierile, kes edastas need ilmselt Viirpuu OÜ-le;
4.Dreicon Estonia OÜ kontolt kanti raha Raamos Puit OÜ kontole, kust sularahana välja võttes andsin selle R. Seinperele või M. Dreierile või kandsin Leedu saematerjali müüjatele;
5.Raamos Puit OÜ ja V.S. Transport OÜ kontole tuli raha Dreicon Estonia OÜ-lt;
6.Arvatavasti sai R. Seinpere tagasi temale kuuluvad summad; Eelnevate ütluste ja tõendite kogumi alusel on eluliselt usutav maksuhalduri põhjendatud kahtlus Dreicon Estonia OÜ arvete näilikkusest.
20.Kohus ei tuvastanud asja läbivaatamise käigus, et maksumenetluses oleks rikutud ärakuulamis- või uurimispõhimõtet. Kaebaja on saanud oma seisukohti väljendada ning tal oli maksumenetluses vandeadvokaadist esindaja. Enese mittesüüstamise privileegile tuginemine oli kaebaja teadlik valik ning seejuures ei esitanud kaebaja maksumenetluses ka selliseid tõendeid, 12 (13)
mille alusel oleks maksuhaldur võinud jõuda maksuotsuses toodust vastupidisele järeldusele. Kaebaja on läbivalt seisukohal, et maksuhaldur on rikkunud uurimispõhimõtet ning kogunud liialt vähe tõendeid, kuid seejuures ei ole kaebaja esitanud tõendeid selle kohta, et tehingud raamatupidamises kajastatud viisil aset leidsid või et maksuhalduri põhjendatud kahtlus oleks alusetu. Kaebaja ja maksuotsuse aluseks olevatel arvetel märgitud puidu müüjad on omavahel pikaaegsed tuttavad ning kui tehingud oleksid tegelikult aset leidnud kaebaja raamatupidamises kajastatud viisil, siis oleks kaebajal olnud võimalik esitada ka maksuhaldurile vastavad tõendid ning seeläbi vabaneda ka võimalikust vastutusest.
21.Eeltoodust tulenevalt on vaidlustatud maksuotsusega õiguspäraselt loetud Dreicon Estonia OÜ, Raamos Puit OÜ ja V.S. Transport OÜ ja kaebaja vahel ajavahemikul 07.2014–08.2015 tehingud näilikeks ning piiratud arvetel kajastatud kaupade käibemaksu mahaarvamine kaebaja sisendkäibemaksuna. Samuti on maksuhaldur põhjendatult asunud seisukohale, et kaebaja oli näilikest arvetest teadlik. Maksuotsus on seega õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Kaebus tuleb jätta seetõttu rahuldamata. Menetluskulud
22.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja kanda (HKMS § 109 lg 1). Kaebaja menetluskulud jäävad aga kaebaja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Prigoda
13 (13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.