XX ja YY kaebused Maksu- ja Tolliameti 27.10.2016 maksuotsuse nr 12.2-3/031245-23 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebajad: XX, volitatud esindaja vandeadvokaat Janar Urres YY, volitatud esindaja vandeadvokaat Gerly Kask Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Andreas Aas Kolmas isik: CC, volitatud esindaja Madis Truber
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 17.03.2017 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX ja YY apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX ja YY apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 17.03.2017 otsus haldusasjas nr 3-16-2368 muutmata.
2.Menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 04.01.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-16-2368 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) tegi 27.10.2016 maksuotsuse nr 12.2-3/031245-23, millega määras XX-le, YY-le ja CC-le tasumisele kuuluva maksusumma (alkoholiaktsiis) 255 639,15 eurot. 19.09.2012 leiti XXX asuvast angaarist ning 31.10.2012 YYY asuvast angaarist läbiotsimise käigus kokku 18 637,1 liitrit vedelikke, mis sisaldasid kokku 17 159,99 liitrit absoluutalkoholi. Vedelikud sisaldasid ka denatureerivaid aineid, kuid ei vastanud osaliselt ega täielikult denatureeritud alkoholi tunnustele. Tartu Maakohtu 09.02.2015 otsusega nr 1-13-11657 tunnistati XX, YY ja CC süüdi karistusseadustiku (KarS) § 375 lg-s 1 nimetatud kuriteos, mis seisnes selles, et nad omavahelisel kokkuleppel ja koos muude isikutega vedasid YYY asuvasse angaari klaasipesuvedeliku, millest eemaldasid läbi aktiivsöe filtreerimise denatureerivaid aineid ning asusid 25.07.2012 sealsamas hoidma alkoholi sisaldavat vedelikku. 18.09.2012 vedas XX kokkuleppel YY-ga 1568,9 liitrit sellest Antslast Viljandisse, kus andis selle üle muule isikule, kes toimetas selle edasi XXX asuvasse angaari. XX ja YY valdasid seega aktsiisiga maksustamata aktsiisikaupa ilma ajutise aktsiisivabastuseta, rikkudes nõnda alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse (ATKEAS) nõudeid maksustamata alkoholi valdamisel, millest tulenevalt tekkis aktsiisikohustus vastavalt ATKEAS § 22 lg 1 p-le 4. Maksukohustus tekkis 25.07.2012, kui isikud asusid Antslas, YYY asuvas angaaris hoidma eelnevalt filtreerimise teel valmistatud alkoholi sisaldavat vedelikku. Aktsiisimääraks on ATKEAS § 46 lg 6 kohaselt 14,90 eurot liitri absoluutalkoholi kohta ning maksukohustus on seega 255 639,15 eurot.
2.YY esitas 21.11.2016 halduskohtule kaebuse MTA 27.10.2016 maksuotsuse tühistamiseks teda puudutavas osas. Maksuhaldur on maksuotsuse tegemisel põhjendamatult tuginenud MKS §-le 41, sest see säte ei võimalda teha maksuotsust maksukohustuslasele endale. Maksuhaldur tugines lubamatult kriminaalmenetluses jälitustoimingutega kogutud teabele. Kriminaalasjas nr 1-13-11657 on kohtuotsus tehtud kokkuleppemenetluses ning see ei sisalda hinnangut kogutud tõenditele ja nende lubamatusele. Kohtuotsust ei saa seega kasutada dokumentaalse tõendina, mille läbi oleks seadustatav jälitusteabe kasutamine kaebaja vastu. Süüdimõistvast kohtuotsusest sõltumata tuleb maksuhalduril tuvastada ATKEAS § 22 lg 1 p 4 ja § 24 lg 12 kohaldamise aluseks olevad asjaolud. Alkoholiseaduses ja ATKEAS-s sätestatud alkoholi mõisted ei ole kattuvad. Maksuotsuses ei ole põhjendatud, miks tekkis KarS § 375 realiseerimisega maksuvõlg. Prokuratuuriga sõlmitud kokkuleppes on sõnaselgelt kirjas, et riigil ei ole seoses kuriteoga kahju tekkinud. Arvestades, et kriminaalasjas ei esitatud maksunõuet, kinnitab, et kriminaalasjas menetletud tegu ei ole maksukuritegu. Maksuotsusest ei nähtu, millistele asjaoludele ja tõenditele tuginedes leidis maksuhaldur, et kaebaja ladustas ja valdas ATKEAS nõuetele vastavat aktsiisikaupa.
2(7)
3-16-2368 Asjassepuutumatu on maksuhalduri viide Saksamaalt klaasipesuvedeliku soetamise, Eestisse toimetamise ja Antsla laopinnal ladestamise kohta, kuna seda tegevust ei heidetud kaebajale ette kriminaalmenetluses ning maksuotsusest ei nähtu, et see oleks olnud maksuotsuse tegemise aluseks. Ühestki tõendist ei nähtu, et kaebaja oleks piirituse kogumiseks tegelenud 1000-liitriste anumate soetamisega ning andnud tuvastamata isikutele juhiseid klaasipesuvedeliku filtreerimiseks. Sellekohaseks tõendiks ei saa olla süüdistusakt. Kaebaja ei tegelenud alkoholi töötlemisega, vaid sellega tegelesid tundmatud isikud. Kaebaja ei ole Antsla angaaris käinud. Maksuhaldur ei ole kindlaks teinud, kelle omandis oli klaasipesuvedelik, kelle vahel ja millal oli klaasipesuvedeliku omandi üleandmise kokkulepe, kelle vahel ja millal sõlmiti hoiuleping. Arusaamatu on, mis seos on AA poolt 2012. a maikuus Rakveresse ja edasi Tallinnasse läbipaistva vedelikuga pudelite toimetamisel ning Antslas YYY toimunud vedeliku töötlemisel. Asjakohatud on ka maksuotsuses viidatud TT ütlused. Maksuotsuses viidatud ekspertiisiaktist ei ole jälgitav, kuidas on jõutud järeldusele, et CC kasutuses olnud sõidukist leitud 0,5-liitrine alkoholilõhnaline vedelik ja Antslast leitud vedelik on pärit samast algallikast töödeldud alkoholist. Läbiotsimise protokollist ei nähtu, et Antslast leitud aktiivsüsi oleks pakendatud ja tõkendatud, mistõttu pole kontrollitav, kas aktiivsüsi, mida ekspert hindas, oli seesama, mis leiti Antslast. Maksuotsuses on tõendamata kaebaja teadmine sellest, et peale nn filtreerimisprotsessi saadud vedelik ei vastanud täielikult või osaliselt denatureeritud alkoholi tunnustele, arvestades, et ATKEAS § 27 lg 1 p-de 8 ja 91 kohaselt on denatureeritud alkohol aktsiisist vabastatud. Maksunõue on aegunud, sest ATKEAS § 25 lg 5 kohaselt ei tule ATKEAS § 22 lg 1 p-s 4 nimetatud isikul aktsiisi tasumiseks esitada deklaratsiooni ja sellises olukorras kohaldub MKS § 98 lg 2 esimeses lauses sätestatud 1-aastane aegumistähtaeg.
3.XX esitas 25.11.2016 kaebuse MTA 27.10.2016 maksuotsuse tühistamise nõudes. Maksuotsusest ei nähtu, millistele tõenditele tugineb maksuhalduri seisukoht, et kaebaja üldse käitles aktsiisikaupa. Süüdistusakt ei saa olla tõendiks. Kaebaja oli seotud klaasipesuvedeliku paigutamisega Antslas asuvasse lattu, kuid pole selge, millistel asjaoludel ja mis hetkest tekkis aktsiisi tasumise kohustus ja kuidas oleks tulnud seda kohustust täita. Vedeliku näol oli tegemist joogikõlbmatu klaasipesuvedelikuga ning see ei saanud vastata alkoholiseaduse § 4 lg 1 nõuetele. Põhjendatud ei ole olukord, kus riik kriminaalmenetluses leiab, et nõuetele mittevastava alkoholi käitlemisega ei ole riigi kahju tekkinud, kuid maksumenetluses, mis põhineb kriminaalmenetlusega seotud asjaoludel, leiab, et on tekkinud alus käitlemiseks mittelubatud ja mittekõlbulikult alkoholilt nõuda aktsiisi tasumist.
4.Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebused rahuldamata. Maksukohustuse sissenõudmiseks MKS § 41 lg 1 alusel on üksnes oluline, et isik oleks süüdi mõistetud KarS-s sätestatud maksualase kuriteo toimepanemise eest. See säte ja KarS § 375 lg 1 ei võimalda maksuhalduril kaaluda, kas maksukohustust määrata, ega ka otsustada selle üle, kas asjaolud, mis on süüdimõistva kohtuotsuse kvalifikatsiooni osaks, on tõendatud või mitte. MKS § 41 eesmärgiks on maksuvõla sissenõudmise lihtsustamine ning ei ole oluline, millises menetlusvormis isiku süüdimõistmine toimus. Maksunõue ei ole aegunud. Kaebajaid tuleb käsitada võlgnikena ATKEAS § 22 lg 1 p 4 tähenduses ning vastavalt ATKEAS § 25 lg-le 4 oli neil aktsiisivõla deklareerimise kohustus ja aegumise arvestamisel tuleb lähtuda MKS § 98 lg-st 1.
5.Kolmas isik CC leidis, et kaebused on põhjendatud. MKS § 41 lg 1 ei ole kohaldatav. Kolmas isik ei ole aktsiisikaupa näinud, ei ole seda käidelnud ning on ainult üürinud laopinda, 3(7)
3-16-2368 kus väidetavalt osa aktsiisikaubast leiti. KarS § 375 objektiivne koosseis ei kattu ATKEAS § 22 lg 1 p-s 4 ja § 24 lg-s 12 tooduga. Kolmanda isiku juurest leiti vaid 0,5 liitrine pudel, mille samastamine vaidlusaluse alkoholiga on küsitav. Maksusumma määramine on aegunud.
6.Tallina Halduskohus jättis 17.03.2017 otsusega kaebused rahuldamata. MKS § 41 lg-s 1 on sätestatud, et isik, kes on süüdi mõistetud KarS-s sätestatud maksualase kuriteo toimepanemise eest, vastutab tema poolt toime pandud kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. Normi eesmärk on kanda maksukohustus üle muule isikule kui see, kellel selline maksukohustus maksuseaduses sätestatud teokoosseisu tõttu algselt tekkis. Lisaks asub MKS § 41 seaduse jaos, mis reguleerib kolmanda isiku vastutust võõra maksukohustuse eest. MKS §-le 41 viitamine ei ole asjakohane ka seetõttu, et kaebajaid ei ole maksualases süüteos süüdi mõistetud. Nad mõisteti süüdi KarS § 375 lg 1 järgi, kuid maksualased kuriteod on sätestatud KarS §-des 3891-393. MKS § 41 lg-t 1 ei saa tõlgendada selliselt, et selle kohaldamisalasse kuuluvad mistahes kuriteod, mille objektiivse teokoosseisu moodustava teoga kaasneb mingisugune maksukohustus. MKS § 41 lg-le 1 viitamine maksukohustuse põhjendavas osas on käsitatav vormipuudusena, mis ei too kaasa maksukohustuse tühistamist. Maksuotsuses on selle andmise alusena asjakohaselt viidatud ka MKS § 92 lg-le 4, ATKEAS § 22 lg 1 p-le 4 ning MKS § 95 lg-le 1. ATKEAS § 22 lg 1 p 4 kohaselt maksab aktsiisi isik, kes on rikkunud selle seaduse nõudeid aktsiisikauba tootmisel, maksumärgistamisel, ladustamisel, lähetamisel, vedamisel, valdamisel ja kauba võõrandamisel isikule, kellel ei ole õigust kaupa ajutises aktsiisivabastuses vastu võtta. Kaebajatele heidetakse ette ATKEAS nõuete rikkumist aktsiisikauba valdamisel. Nad valdasid aktsiisikaubaks olevat alkoholi, millelt ei olnud aktsiisi tasutud, ilma et selle suhtes kohalduks ajutine aktsiisivabastus. Vaidlust ei ole selles, et 19.09.2012 ja 31.10.2012 toimunud läbiotsimistel avastatud kauba suhtes ei kohaldunud ajutine aktsiisivabastus ning keegi ei ole selle kauba suhtes aktsiisikohustusi täitnud. Oluline on välja selgitada, kas kauba näol oli tegemist aktsiisikaubaga ning kas see oli kaebajate valduses. 19.09.2012 toimunud läbiotsimisel leiti kaks 1000-liitrist anumat alkoholikahtlase vedelikuga. OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus 25.09.2012 ja 08.10.2012 analüüsiaktidest nähtuvalt oli tegemist vedelikuga, mille etanoolisisaldus oli vastavalt 92,09 ja 92,9 mahuprotsenti. Uuritud alkoholis sisaldus denatureerivaid lisaaineid, ent mitte piisavalt alkoholi täielikuks või osaliseks denatureerimiseks. Asjaolu, et tegemist polnud täielikult denatureeritud alkoholiga komisjoni määruse (EÜ) 3199/93 tähenduses ega osaliselt denatureeritud alkoholiga rahandusministri 22.03.2010 määruse nr 21 tähenduses, ei välista selle toote klassifitseerimist KN koodiga 2207 20 00, kuna sellesse gruppi kuuluvad nii joogiks kõlbulikud, mujal nimetamata alkoholid, sõltumata nende alkoholisisaldusest, kui ka denatureerivaid aineid sisaldavad alkoholid. Kauba näol oli seega tegemist muu alkoholiga ATKEAS § 12 lg 6 p 1 tähenduses ehk tootega, mille etanoolisisaldus on üle 1,2 mahuprotsendi. 31.10.2012 toimunud läbiotsimisel leiti kokku seitseteist 1000-liitrist mahutit ning üks 0,5liitrine pudel alkoholikahtlase vedelikuga. OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus 16.11.2012 ekspertiisiakti kohaselt oli neis mahutites ja pudelis olevate ainete etanoolisisaldus vahemikus 91,14-93,53 mahuprotsenti. Aines sisaldus denatureerivaid aineid, kuid mitte piisavalt alkoholi täielikuks või osaliseks denatureerimiseks. Tegemist oli muu alkoholiga ATKEAS § 12 lg 6 p 1 tähenduses. 4(7)
3-16-2368 Kaebajatel on põhimõtteliselt õigus selles, et maksuhalduri poolt kohtule esitatud kriminaalmenetluse muud materjalid ning maksumenetluses kogutud täiendavad tõendid ei anna ühest tõendusteavet kauba valduse kohta 25.07.2012. Samas on kaebajad jätnud tähelepanuta, et faktiline asjaolu, et nemad asusid 25.07.2012 Antslas asuvad angaaris hoidma 1000-liitristesse kuubikmahutitesse villituna vähemalt 18 636,9 liitrit eelnevalt klaasipesuvedeliku filtreerimise teel valmistatud alkoholi sisaldavat vedelikku, on tõendatud Tartu Maakohtu 09.02.2015 otsusega nr 1-13-11657 ning kaebajate ja Riigiprokuratuuri vahel sõlmitud kokkulepetega. Maksuhaldur ei ole tuginenud prokuratuuri süüdistusaktile. Kuigi kokkuleppemenetluses tehtavas kohtuotsuses käsitatakse üksnes süüdistust ning süüdistatava ja prokuratuuri vahelist kokkulepet, ei tähenda see, et kohus ei tuvastaks karistamise aluseks oleva teokoosseisu esinemist. Maakohus on kohtuotsuses sõnaselgelt märkinud, et kriminaalasjas kogutud tõendid annavad aluse tunnistada kaebajad süüdi KarS § 375 järgi. Maakohtu otsusega on tõendatud, et alates 25.07.2012 oli alkohol kaebajate ja kolmanda isiku valduses. Maksuhalduril puudus vajadus selle asjaolu kohta täiendavate tõendite kogumiseks. Kaebajad ei ole esitanud mistahes täiendavaid tõendeid, mis seaksid maakohtu otsuses tuvastatud faktiliste asjaolude esinemise kahtluse alla. Kaebajad leiavad ekslikult, et kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsusel on mingisugune põhimõtteliselt teistsugune kvaliteet kriminaalasja üldmenetluses tehtud kohtuotsusega võrreldes. Asjaolu, et kokkulepete kohaselt ei ole kuriteoga kahju tekitatud, ei välista kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsusega tuvastatud asjaoludele tuginemist maksuotsuse tegemisel. Riigiprokuratuur ja süüdistatavad ei saa omavahel kokku leppida selles, kas maksukohustus tekib või mitte. Maksukohustuse tekkimist ei käsitata kahjuna. Kaebajatel on põhimõtteliselt õigus, et ATKEAS § 22 lg 1 p 4 ja KarS § 375 lg 1 teokoosseisud ei ole kattuvad. Kaebajatele ei ole aga pandud maksukohustust mitte nende süüdimõistmise tõttu, vaid süüdimõistva otsusega on loetud tõendatuks maksuotsuse aluseks olev faktiline asjaolu, nimelt see, et kaup oli kaebajate valduses. Eraldi ja sõltumata kriminaalasjas tehtud kohtuotsusest on eksperdi arvamusega tõendatud, et kauba näol oli tegemist aktsiisikaubaks oleva alkoholiga. Teokoosseisude mittekattumine ei tähenda, et maksuotsuse tegemisel ei võiks lähtuda kriminaalasjas tehtud kohtuotsuses tuvastatud nendest faktilistest asjaoludest, mis on aluseks ka aktsiisikohustuse tekkimisele. Põhjendamatu on kaebajate arutlus sellest, et tõendamata on nende teadlikkus sellest, et filtreerimisprotsessi tulemusena saadud toote näol on tegemist aktsiisikaubaga. See, kas isikud olid aine täpsest koostisest või ka alkoholiaktsiisi regulatsioonist teadlikud, ei ole ATKEAS § 22 lg 1 p 4 kohaldamise seisukohast oluline. Maksu määramine ei ole aegunud. Maksustamise aluseks olevaks teokoosseisuks on ATKEAS nõuete rikkumine aktsiisikauba valdamisel. ATKEAS § 22 lg 1 p 4 alusel maksustamise teokoosseisuks on sisuliselt õigusrikkumise toimepanemine. Seaduses ei ole sätestatud võimalust deklareerida ATKEAS § 22 lg 1 p 4 alusel tekkivat maksukohustust. ATKEAS § 25 lg 5 kohaselt tuleb aktsiis tasuda haldusaktis määratud tähtpäevaks. Vaatamata sellele tuleb maksusumma määramise aegumistähtaega arvestada MKS § 98 lg 1 alusel ning aegumistähtaja aluseks tuleb lugeda päev, mil oleks tulnud esitada aktsiisideklaratsioon juhul, kui kauba valdamine oleks toimunud ATKEAS rikkumiseta. Maakohtu otsusega on tõendatud, et kaup oli kaebajate valduses alates 25.07.2012. Kaebajad oleksid pidanud nõuetekohase deklaratsiooni esitama 20.08.2012. Kuna maksustamise aluseks olevad teod olid kriminaalmenetluse esemeks, peatus aegumine MKS § 99 lg 1 p 5 alusel kuni 09.02.2015, mil jõustus maakohtu otsus. Maksuotsus tehti 27.10.2016, seega igal juhul MKS
5(7)
3-16-2368 § 98 lg-s 1 sätestatud 3-aastase aegumistähtaja jooksul. MKS § 98 lg 2 kaebajate suhtes ei kehti, sest paneks nad põhjendamatult eelistatud seisundisse.
7.XX ja YY paluvad apellatsioonkaebustes halduskohtu 17.03.2017 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebused rahuldada. Maksuotsus ei vasta haldusaktile esitatavatele nõuetele. Faktiliste asjaolude kirjeldus koosneb peamiselt kriminaalmenetluse tõendite kirjeldamisest või refereerimisest, seejuures puudub viide tõendile või on viide ebaõige. Ebaselge on, kuidas tõendid seonduvad maksuotsusega ja kuidas need tõendavad maksuhalduri järeldusi. Halduskohus ei saa asuda maksuotsust täiendavalt põhjendama. Halduskohus tuvastas ebakõla 16.11.2012 ekspertiisiaktis. Ainuüksi vedelike mahtude võrdlemisega ei saa ekspertiisiakti ebakõlasid korrigeerida. Õige ei ole halduskohtu seisukoht, et kaebajad ei ole vaidlustanud 1000-liitristes mahutites olnud aine osas tehtud ekspertiisi kulgu ja tulemusi. Kaebajad on vaidlustanud kõiki tõendeid. Tõendamata on aktsiisikauba hoidmine. Vastuoluline on kohtu seisukoht, et aktsiisikauba olemasolu on tuvastatud kriminaalasjas tehtud kohtuotsuses eraldi ja sõltumatult, kuid kauba valdus aktsiisikaubale alates 25.07.2012 on tuvastatud üksnes kriminaalasjas tehtud otsusega. Õige ei ole kohtu seisukoht, et ATKEAS § 22 lg 1 p 4 kohaldamisel ei ole oluline, kas isikud olid teadlikud vedeliku täpsest koostisest või alkoholiaktsiisi regulatsioonist. Maksukohustus tekib isikul, kes on aktsiisikauba käitlemisel rikkunud ATKEAS nõudeid. Selleks et nõudeid rikkuda, peab isik teadma, et tegemist on aktsiisikaubaga. Antud juhul leiti alles ekspertiisiaktidega, et tegemist on alkoholiga. Kriminaalasjas ega maksuasjas pole kogutud tõendeid selle kohta, et kaebajad teadsid filtreerimisprotsessi tulemusena tekkinud vedeliku etanoolisisaldust ja KN koode. Maksunõude esitamine on aegunud. Kaebajad ei ole aktsiisilaopidajad. Vedeliku faktilist tarbimisse lubamist ei ole toimunud. Kui vedelik oleks olnud aktsiisilaos, oleks kaubal olnud aktsiisivabastus. Seega on spekulatsioon halduskohtu käsitlus, et aktsiisikauba nõuetekohasel käitlemisel oleks tulnud maksukohustus deklareerida 20.08.2012. ATKEAS § 25 lg-te 1 ja 2 kohaldamise eeldusi ei ole tuvastatud. Lisaks on põhjendamata halduskohtu seisukoht, et MKS § 98 lg 2 kohaselt arvestatakse aegumist selliste maksude puhul, mille puhul isikul põhimõtteliselt deklareerimise kohustust ei ole ning aktsiis ei ole olemuselt selline maks. Kaebajaid tuleb pidada lõpptarbijateks, kelle valdusesse kaup omistati. Lõpptarbija ei pea aktsiisideklaratsiooni esitama. Aktsiisideklaratsiooni esitamise kohustus on üksnes aktsiisilaopidajal. Emotsionaalne on halduskohtu seisukoht, et MKS § 98 lg 2 kohaldamine aktsiisikauba ebaseaduslikule valdajale oleks ebaõiglane. Maksuhaldur oli maksuobjektist teadlik alates 31.10.2012 ning aegumine algas 01.01.2013. Tulenevalt kriminaalmenetluse alustamisest peatus aegumine kuni 25.02.2015, mistõttu lõppes MKS § 98 lg-st 2 tulenev 1aastane aegumistähtaeg 26.02.2016.
8.Maksu- ja Tolliamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes halduskohtus esitatud seisukohtade juurde ning nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6(7)
3-16-2368
9.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Kaebajad on Tartu Maakohtu 09.02.2015 otsusega nr 1-13-11657 süüdi mõistetud KarS § 375 lg-s 1 nimetatud kuriteos, s.o suures koguses käitlemiseks mittelubatud alkoholi valmistamine, töötlemine ja villimine, käitlemiseks mittelubatud alkoholi hoidmine ja edasitoimetamine grupis. Kriminaalmenetluses kokkuleppe sõlmimisel nõustusid kaebajad süüdistuse sisuga. Kokkuleppes on süüdistus välja toodud ja selle kohaselt töötlesid, s.o valmistasid ja villisid kaebaja grupis käitlemiseks mittelubatud alkoholi. YY korraldas alkoholi valmistamiseks vajaliku klaasipuhastusvedeliku ostmise, YY korraldas koos XX-ga klaasipesuvedeliku toimetamise Antslasse, omandasid vedeliku villimiseks vajalikud mahutid ja ained ning korraldasid klaasipesuvedeliku filtreerimise alkoholiks. YY organiseeris klaasipesuvedeliku filtreerimise teel saadud alkoholi joogikõlbulikkuse testimist. Kokkuleppest nähtub, et kaebajate eesmärgiks oli klaasipesuvedeliku filtreerimise teel saada joogikõlbulik alkohol. Veenvad ei ole kaebajate väited, et nad ei saanud aru, et tegemist ei ole alkoholiga. Samuti ei saa kokkuleppe sisu silmas pidades väita, et vedelik ei olnud kaebajate valduses. Kokkuleppes on tuvastatud ka töödeldud alkoholi kogused. Kaebajad ei saa ilmselgelt pidada nn lõpptarbijateks. Kaebajate tahtlusele vedeliku töötlemisel viitavad kriminaalmenetluses tuvastatud asjaolud ning süüdistusega ja karistusega nõustumine.
11.Tähtsust ei oma, et kriminaalmenetluses kokkuleppe sõlmimisel ei selgitatud kaebajatele maksu tasumise kohustuse kaasnemisega seotud asjaolusid. Sellist kohustust ei ole kriminaalmenetluses kokkuleppe kehtivuse eeldusena ette nähtud. Karistuse määramisel tuli maakohtul kontrollida ka seda, kas kokkuleppega omaks võetud tegu on kaebajate poolt toime pandud.
12.Aktsiisimaksuga maksustamise aluseks olevad normid ei näe maksuhaldurile ette kaalutlusõigust. Seetõttu ei too vead haldusakti põhjendustes kaasa haldusakti tühistamist, kui need ei võinud mõjutada asja otsustamist. Asja lahendamisel ei ole määrav ka see, kas maksuhaldur oleks pidanud selgitama asjaolusid täiendavalt välja või võis piirduda kriminaalmenetluses kogutud tõenditele hinnangu andmisega.
13.Maksuvõla tasumise nõue ei ole aegunud. ATKEAS § 25 lg 5 näeb ette ATKEAS § 22 lg 1 p 4 alusel maksu tasumise mitte deklaratsiooni alusel, vaid haldusakti alusel. Sellest saab järeldada, et kaebajatel ei olnud aktsiisideklaratsiooni esitamise kohustust, vaid kohaldada tuli MKS § 98 lg-t 2, tulenevalt kauba ebaseaduslikult Eestisse toomisest selle teist lauset, mille järgi on maksusumma määramise aegumistähtaeg neli aastat. Aegumistähtaeg hakkas MKS § 98 lg 2 ls 3 kohaselt kulgema 01.01.2013, arvestades, et kaebajad osalesid kuriteos 2012. a suvel. Seega tuli aktsiisimaks määrata hiljemalt 31.12.2016 ning 27.10.2016 maksuotsus on tehtud enne aegumistähtaja lõppemist isegi juhul, kui aegumise peatumist kriminaalmenetluse ajaks mitte arvestada. Eeltoodud seisukohale on ringkonnakohus asunud ka jõustunud 28.04.2017 otsuses nr 3-15-2529.
14.Kuna apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.