Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
16.11.2017, Tallinn
Haldusasja number
3-16-137
Haldusasi
Baltic Ground Services EE OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 17.12.2015 otsuse tühistamiseks ning kohustamiseks väljastada aktsiisilao tegevusluba
Menetlusosalised
Kaebaja – Baltic Ground Services EE OÜ, volitatud esindaja v.adv Helmut Pikmets Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Andreas Aas
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 31.01.2017 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 31.01.2017 otsus muutmata.
2.Mõista Maksu- ja Tolliametilt välja Baltic Ground Services EE OÜ (registrikood 12890890) kasuks 2000 (kaks tuhat) eurot apellatsioonimenetluse kulude katteks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.12.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) jättis 17.12.2015 otsusega nr 9-14/5073 väljastamata Baltic Ground Services EE OÜ-le (BGS) aktsiisilao tegevusloa. Otsuse õiguslikuks aluseks on maksukorralduse seaduse § 46 lg 1 ning alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse (ATKEAS) § 34 lg 1 p-d 1 ja 3, § 40 lg 1 p 5 ja lg 2. Otsust põhjendati järgmiselt. Aktsiisilao tegevusluba taotletakse 30.09.2015 Tallinna Lennujaama ja BGS vahel sõlmitud lepingus näidatud parkimiskohale aadressil Lennujaama tee 12, Tallinn. Sellel tegevuskohal hakkab taotluse kohaselt seisma tankurauto Mercedes-Benz, mis tangib õhusõidukeid ainult lennujaama territooriumil, sellelt väljumata. Tegevuskohas soovitakse hakata kütust vastu võtma, ladustama ja väljastama tankurautos. Tankurauto seisab tankimiste vahelisel ajal tegevuskohas ja väljub sealt ainult lennujaama territooriumil olevate õhusõidukite tankimiseks. Tankurauto täitmiseks kütusega kasutatakse teisi sõidukeid, mis liiguvad ka lennujaamast väljaspool. ATKEAS § 34 lg 1 p 1 sätestab, et aktsiisilao territoorium peab olema ümbritsetud püsiva piirdega. ATKEAS § 34 lg 1 p 3 sätestab, et aktsiisilao sisse- ja väljapääsudele ning mahutitele, mis asuvad aktsiisilaos, peab olema võimalik paigaldada tollitõkendit. Taotletav tegevuskoht ei ole ümbritsetud püsiva piirdega ning sellel puuduvad konkreetsed sisse- ja väljapääsud. Samuti puuduvad kõnealusel parkimisplatsil statsionaarsed mahutid, torustik ja pumpla, mis on kütuse käitlemiseks vajalikud. Seetõttu puudub maksuhalduril ka võimalus taotletava tegevuskoha (parkimisplatsi) ning seda ümbritseva piirdeaia tõkendamiseks. ATKEAS § 38 lg 1 järgi on aktsiisilao tegevusluba konkreetse koha põhine. Nimetatud koht peab aktsiisilao tegevusloa saamiseks (ATKEAS § 40 lg 1 p 5) vastama ATKEAS §-s 34 sätestatud nõuetele. Samu põhimõtteid sisaldavad ATKEAS § 39 lg 1 p-d 1, 3, 4 ja 6 (aktsiisilao tegevusloa taotlus sisaldab aktsiisilao aadressi; aktsiisilao asendiplaani; hoonete, ruumide, rajatiste ja territooriumi omaniku nime ja kinnistusraamatu väljavõtet; aktsiisikauba mahutite asukohaskeeme ja andmeid mahutite mahu kohta). Sellest järeldub, et ATKEAS käsitab aktsiisilaona mingil territooriumil paiknevaid hooneid, rajatisi ja ruume, sh mahuteid, olles seega kohakeskne või lähtudes teatavast konkreetsest geograafilisest kohast, mille vastavusele on kehtestatud nõuded ATKEAS §-s 34. BGS taotleb aktsiisilao tegevuskohta küll parkimisplatsile, kuid sisuliselt taotletakse aktsiisilao tegevusluba tankurautole ehk liikuvale aktsiisilaole. Kõik aktsiisikauba järelevalveks ja mõõtmiseks vajalik ei toimuks mitte taotletava tegevuskoha ehk parkimisplatsi põhiselt, vaid oma asukohta muutvas tegevuskohas. Nimetatud asjaolu tähendab, et taotletav aktsiisilao tegevuskoht ei ole kohakeskne ega vasta ATKEAS §-le 34. Liikuva aktsiisilao ärimudel tähendab sisuliselt reaalajas oma asukohta muutvat aktsiisiladu, mis ei taga maksuhaldurile piisavalt usaldusväärset järelevalvet aktsiisiga maksustamata kütust käitleva isiku tegevuse üle põhjusel, et aktsiisiladu ei ole statsionaarne ning muudab asukohta koos selles oleva aktsiisivaba kütusega. Kuigi Tallinna Lennujaama territoorium on valvatud, ei ole füüsiliselt takistatud tankurauto lahkumine lennujaamast (seda võidakse pääslas fikseerida, kuid mitte takistada või keelata). BGS poolt maksuhaldurile antud ligipääs tankurauto GPS-seadmete elektrooniliseks jälgimiseks on BGS-l võimalik välja lülitada, ilma et maksuhaldur seda takistada saaks. Samuti ei ole välistatud, et maksuhalduri poolt ootamatut kontrolli tehes selgub kohapeal, et tankurauto on koos aktsiisivaba kütusega lahkunud teadmata suunas ja seda ei ole võimalik üles leida. Eeltoodud asjaolude puhul on tegemist küll riskidega, mis ei pruugi realiseeruda, aga see ei tähenda, et selliseid riske ei esineks üldse või need poleks suuremad võrreldes traditsiooniliste (statsionaarset mahutiparki omavate) aktsiisiladudega. Arvestades riske ja asjaolu, et ATKEAS ei toeta tankurauto aluse territooriumi (parkimisplatsi) 2(11)
3-16-137 või tankurauto enda käsitlemist aktsiisilaona, ei saa maksuhaldur lugeda ilma kindla piirdeta ning sisse- ja väljapääsudeta parkimisplatsi või oma asukohta muutva tankurauto aktsiisilaoks sobivaks kohaks ATKEAS § 34 mõistes.
2.Baltic Ground Services EE OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 17.12.2015 otsuse tühistamiseks ja MTA kohustamiseks väljastada BGS-le aktsiisilao tegevusluba. Aktsiisiladude süsteem on kohakeskne. Arvestades direktiivi 2008/118/EÜ norme ja eesmärke, ei ole aktsiisiladu tavatähenduses ladu, vaid tegemist on aktsiiside haldamise instituudiga, mille rakendamise kaudu realiseerub sihtkohamaa põhimõte ja aktsiiside tasumise õigsuse kontroll. Aktsiisilaole esitatavate nõuete ammendavat normistikku ei sisalda direktiiv ega ATKEAS. Direktiivi art 16 lg 1 kohaselt peab laopidajal olema asukoha liikmesriigi pädevate asutuste luba. See luba antakse tingimustel, mida asutustel on õigus kehtestada eesmärgiga ära hoida võimalikku maksudest kõrvalehoidumist ja muid kuritarvitusi. Teisisõnu peavad nõuded aktsiisilaole soodustama direktiivi eesmärkide saavutamist. Seega jätab direktiiv liikmesriikidele aktsiisilaole tingimuste kehtestamiseks teatud otsustusvabaduse, mis on piiratud järelevalve ja rikkumiste ärahoidmise vajadusega. Aktsiisialase kontrolli ja seega aktsiisilaole esitatavate nõuete ulatus sõltub eelkõige aktsiisilao tegevuse iseloomust. Nimelt näevad nii direktiivi 2008/118/EÜ art 4 kui ka ATKEAS § 2 ette, et aktsiisilao maksurežiimis on võimalikud erinevad tegevused – aktsiisikauba tootmine, ladustamine, vastuvõtmine või lähetamine. Tegemist on erinevate tegevustega, millest sõltuvad ka aktsiisilao registreerimisele esitatavad tingimused. Kui näiteks aktsiisikauba tootmiseks või ladustamiseks võib aktsiisilaopidajalt nõuda teatud hoonete, ruumide või rajatiste olemasolu aktsiisilaona registreeritud tegevuskohas, siis aktsiisikauba vastuvõtmisele ja/või lähetamisele orienteerunud aktsiisilao puhul ei pruugi selline nõue olla eesmärgipärane. ATKEAS normid ei nimeta konkreetseid tingimusi, millele peab vastama aktsiisiladu. Seadus ei nõua, et aktsiisilao tegevuskohana registreeritud kohas oleks välja ehitatud teatud statsionaarsed hooned, ruumid, rajatised või mahutid. ATKEAS §-s 34 sätestatud nõuded on suunatud sellele, et tagada aktsiisilaona registreeritava koha konkreetne geograafiline kindlaks määramine, piiritlemine ja kolmandate isikute liigipääsu piiramine, mis on kaebaja tegevuskoha puhul ka täidetud. Kaebaja taotleb aktsiisilao tegevusluba konkreetsele kohale, planeerides selles kohas vastu võtta AS Kroodi Terminal aktsiisilaost kaebajale väljastatud lennukikütust ning väljastada seda lennufirmadele. Erinevalt lennujaama territooriumil juba tegutsevatest aktsiisilaopidajatest ei planeeri kaebaja muid tegevusi (sh teiste isikute kütuse ladustamist, kütuse tootmist ja lennuki varustamise käigus kütuse tagasi vastuvõtmist). Maksuhaldur on aktsepteerinud teiste aktsiisilaopidajate mudelit, mille kohaselt on aktsiisilaona registreeritud lennujaama territooriumil asuv konkreetne koht ja tankurautod on käsitatavad aktsiisilao vahenditena. Kaebaja aktsiisilao mudel on põhimõtteliselt sama. Erinevus seisneb vaid selles, et kaebajal ei ole lennuvälja territooriumi piiratuse tõttu võimalik ehitada statsionaarseid hooneid ja mahuteid. Samas ei ole need kaebaja planeeritud tegevuse elluviimiseks vajalikud. Aktsiisilao vahendina kasutatavad tankurautod on varustatud mahutite ja vajalike seadmetega kütuse käitlemiseks. Kõnesolevatele mahutitele saab paigaldada tõkendid. Vaidlusalusest otsusest ei selgu, miks ei ole võimalik kontrollida aktsiisilao tegevust, kui seal puudub statsionaarne mahutipark, kuigi mahutid on maksuhaldurile alati kättesaadavad tegevuskohas (nagu teiste aktsiisilaopidajate tankurautod). Oluline on see, et tankurauto ei väljuks ilma maksuhalduri nõusolekuta lennujaama territooriumilt. Kui aktsiisialase järelevalve teostamine on tagatud, siis moonutaks keeldumine aktsiisilao registreerimisest ausat konkurentsi. MTA pole selgitanud, milliste eesmärkide saavutamist soodustaks statsionaarse mahutipargi väljaehitamine, kui aktsiisialase kontrolli teostamine on kaebaja aktsiisilao mudeli puhul tagatud ja MTA-ga kooskõlastatud.
3(11)
3-16-137 Vaidlusaluse otsuse aluseks on ebaõiged kaalutlused. Kaebaja aktsiisiladu asuks lennujaamas selleks eraldatud territooriumil (kaebajale võimaldatakse territooriumil ainukasutusõigus). Nimetatud territoorium on vajadusel võimalik varustada püsiva aia ning sisse- ja väljapääsudega. Registreerimismenetluses tegevusloale esitatavates tingimustes ei nimetanud maksuhaldur seda tingimust. Kui MTA oleks seda teinud, oleks see asjaolu maksuhalduriga registreerimismenetluses kooskõlastatud. MTA nimetatud riskide realiseerumise tõenäosus on kaebaja puhul sarnane teiste lennujaamas tegutsevate aktsiisilaopidajatega, nagu ka võimalus, et tankurauto lahkub koos aktsiisivaba kütusega teadmata suunas ja seda ei ole võimalik üles leida. Kõnealuseid riske on võimalik maandada nii tegevusloa tingimuste kui kaebaja poolt esitatava aktsiisilaopidaja maksutagatisega. Aktsiisialaste eeskirjade rikkumisega kaasneksid sanktsioonid (tegevusloa peatamine või kehtetuks tunnistamine). Oluliseks lisatagatiseks on ka lennujaama turvameetmed ja järelevalveorganite ööpäevaringne kohalolek. ATKEAS § 31 alusel aktsiisilaopidajalt nõutav tagatis on universaalne ega arvesta aktsiisikauba spetsiifikaga. Lennukikütuse puhul on tegemist spetsiifilise kaubaga, mille puhul on maksuriskid võrreldes teiste vedelkütuste liikidega madalamad. Lennukikütuse käitlemine on seotud konkreetsete ostjatega (rahvusvahelised lennufirmad) ja toimub reeglina kolmandatele isikutele suletud lennujaama territooriumil. Lennukikütus on ka objektiivsetel põhjustel vabastatud aktsiisist (ATKEAS § 27 lg 1 p 19). Lennukikütus on maksustatav 0% käibemaksuga ja lennukikütuse müüjalt ei nõuta kütusemüüja tagatist. MTA ei arvestanud asjaoluga, et registreerimismenetluses hinnati kaebaja kui aktsiisilaopidaja usaldusväärsust positiivselt. Selle otsusega (mille alusel arvutatakse välja tagatise summa) peavad olema hõlmatud igasugused riskid, millega maksuhaldur arvestab tegevusloa väljastamisel. Seega ei ole kohane viidata vaidlusaluses otsuses riskidele, mis ei võimalda maksuhalduril registreerida kaebajat aktsiisilaopidajana. Registreerimismenetluses ja vaidlusaluses otsuses väljendatud maksuhalduri seisukohad kinnitavad, et maksuhaldur on võimeline tegema aktsiisialast kontrolli kinnisel lennujaama territooriumil tegutseva kaebaja aktsiisilao üle. Vastustaja väited asukohta muutva aktsiisilao kohta on eksitavad, kuna aktsiisiladu ei muuda oma asukohta. Asukoha muudab (ja seda ainult lennujaama kinnise territooriumi piires) vaid aktsiisilao vahendina käsitatav tankurauto. Aktsiisilao vahendina kasutatava sõiduki asukoha muutmine on vältimatu iga lennujaamas tegutseva aktsiisilao puhul.
Maksu- ja Tolliamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.
Tootmis- ja laohoonete mõiste direktiivis hõlmab statsionaarseid, maapinnaga püsikindlalt ühendatud hooneid ja rajatisi koos sinna kuuluvate ning eraldiseisvalt mittetoimivate seadmetega (nt pumpla, mõõteseadmed jms). Direktiivis kasutatavate mõistete tõlgendamisel tuleb arvestada ühelt poolt direktiivi üldist eesmärki hoida ära võimalikku maksudest kõrvalehoidumist ning teiselt poolt asukohta muutva aktsiisilaoga seonduvaid täiendavaid riske. On ilmselge, et seadusandja ei saanud mööda vaadata täiendavast riskist, mida toob endaga kaasa asukohta vahetav aktsiisiladu. Seega, kui direktiivi loomisel oleks seadusandja eesmärgiks olnud laiendada tootmis- ja laohoonete mõistet ka mittestatsionaarsetele seadmetele, oleks seda sõnaselgelt direktiivis väljendatud, nt erinormide näol. Direktiiviga on liikmesriikidele antud ulatuslik kaalutlusruum direktiivi üle võtmisel, muu hulgas aktsiisilao loa andmise tingimuste sätestamisel. Arvestades, et Eestis on suureks ohuks maksude laekumistele olnud aktsiisidega seotud kuritarvitused, on ATKEAS-s kehtestatud nõuded aktsiisilaole, sh selle tegevuskohale. Võimalik, et leidub tegevuskohti, kus riskid on tavapärasest väiksemad, kuid üksikute erandite pärast ei saa seadusandja maksulaekumise
4(11)
3-16-137 tagamiseks paika pandud üldistest põhimõtetest kõrvale kalduda. Puudub piisav avalik huvi ja sellest tulenev seadusandja kohustus luua iga üksikjuhtumi jaoks erinormistik. Maksuhalduril puudub kaalutlusõigus ATKEAS § 34 lg-s 1 ja § 39 lg-s 1 toodud mõistete sisustamiseks. Mõisted „ruumidele“, „püsivale piirdele“, ning „sisse- ja väljapääsudele ning mahutitele“ on selged. Kaebaja kavandatav tegevuskoht ei ole ümbritsetud püsiva piirdega ega varustatud sisse- ja väljapääsudega, millele on võimalik paigaldada tollitõkendit, mistõttu ei vasta see aktsiisilaole kehtestatud nõuetele. Kui tõlgendada ATKEAS nõudeid laiendavalt nagu soovib kaebaja, võimaldaks see taotleda „liikuva aktsiisilao“ luba ka arvukates asukohtades väljaspool lennujaama ja seaks ohtu aktsiiside järelevalvesüsteemi efektiivsuse, sest kuritarvituste risk suureneks märgatavalt. Samuti ei saa sellisel juhul unustada ebavõrdset kohtlemist, mis saab osaks teistele sarnases olukorras olevatele isikutele, kes on teinud kulutusi ATKEAS nõuetele vastavate aktsiisiladude rajamisel. Tõenäosus kaebaja puhul riskide realiseerumiseks ei ole madalam kui traditsiooniliste aktsiisiladude puhul. Vaatamata lennujaama territooriumi valvamisele, ei ole füüsiliselt takistatud tankurauto lahkumine lennujaama territooriumilt; maksuhaldurile potentsiaalselt antav ligipääs tankurauto GPS-seadmetele on võimalik välja lülitada ilma, et maksuhaldur seda takistada saaks. Seega ei ole välistatud tankurauto lahkumine koos aktsiisivaba kütusega teadmata suunas.
4.Tallinna Halduskohus rahuldas 31.01.2017 otsusega kaebuse, tühistas MTA vaidlustatud otsuse, kohustas vastustajat kaebaja taotlust uuesti lahendama ning mõistis MTA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulu katteks 8845 eurot. Aktsiisilao mõiste on nii direktiivis 2008/118/EÜ (art 4 p 11) kui ka siseriiklikus õiguses (ATKEAS § 2) avatud kui koht, kus aktsiisilaopidajal on õigus ajutises aktsiisivabastuses toota, ladustada, vastu võtta ja lähetada aktsiisikaupa. Ebatäpne on MTA seisukoht, et kaebaja taotleb aktsiisilao tegevuskohta küll parkimisplatsile, kuid sisuliselt taotletakse aktsiisilao tegevusluba tankurautole ehk liikuvale aktsiisilaole. Kaebaja on taotlenud aktsiisilao tegevusluba siiski konkreetsele alale lennujaama siseterritooriumil, mis on kaebaja ainukasutuses. Kaebaja soovib kasutada tankurautol paiknevat mahutit aktsiisilao mahutina, täiendavat statsionaarset mahutit rajamata. Kaebaja ärimudeli eripäraks on lähenemine, mille kohaselt on tankurauto tsisternil ja selles paikneval kütusel sõltuvalt tankurauto asukohast erinev õiguslik staatus – kui tankurauto paikneb aktsiisilao territooriumil, on tegemist aktsiisilao mahutiga ja aktsiisilaos ladustamisega, kui tankurauto lahkub aktsiisilao territooriumilt, siis on tegemist üleandmisel (vedamisel, lähetuses) oleva aktsiisikaubaga, mis asub tankurautos kui aktsiisilao vahendis. Vaidlust ei ole selles, et aktsiisilao valduses oleva kütuse transportimist tankurautoga väljapoole aktsiisilao territooriumi kasutavad ka teised aktsiisilaod nii lennujaama territooriumil kui ka väljaspool seda. Lennujaama territooriumil on maksuhaldur aktsepteerinud sellist transporti kui aktsiisilao vahendi kasutamist. Aktsiisikauba toimetamisel väljapoole aktsiisiladu on tegemist lähetamisega (ATKEAS § 6). Olukorras, kus aktsiisilaopidaja soovib tegeleda kütuse vastuvõtmise, hoiustamise ja lähetamisega mahus, mis vastab ühe tankurauto tsisterni mahule, peaks ta paigaldama aktsiisilao territooriumile tankurauto tsisterni suurusele vastava statsionaarse mahuti. Kütuse vastuvõtmisel peaks üleandja pumpama teise aktsiisilao tankurautost kütuse enda statsionaarsesse mahutisse ja sealt sama koguse kliendile vedamiseks enda tankurautosse. Tankurautosse jäänud üleandmata kütuse peaks pumpama tagasi statsionaarsesse mahutisse, et järgmise vajaduse ilmnemisel (järgmisele kliendile vedamiseks) see taaskord tankurautosse pumbata. Maksuhalduri kaalutlustest ei nähtu alust ja eesmärki, mis põhjendaksid sääraste ümberpumpamiste vajadust, st miks ei ole aktsepteeritav see, et kütuse saamisel pumbataks see 5(11)
3-16-137 aktsiisilao territooriumil vahepealset statsionaarsesse mahutisse pumpamist vahele jättes ühest tankurautost otse teise ning aktsiisilao poolt kliendile üleandmata kütust hoiustatakse aktsiisilao territooriumil paiknevas tankurautos. Aktsiisilao valduses oleva kütuse õigusliku staatuse (ladustamisel, lähetamisel) aluseks on kanded SADHES programmis (ATKEAS § 45), mitte kütuse ühest mahutist teise ümberpumpamise fakt. Vaidlustatud otsuses viidatud õigusnormidest ei tulene selgesõnalist nõuet, et aktsiisilaos peavad paiknema statsionaarsed seadmed. Õige on maksuhalduri seisukoht, et aktsiisiladude süsteem on kohakeskne (aktsiisilaoks on konkreetne aiaga piiratud koht), kuid ka kohakesksuse põhimõttest ega aktsiisiladude süsteemi lähtealustest laiemalt (direktiiv 2008/118/EÜ) ei tulene absoluutset nõuet, et aktsiisilaos peavad paiknema statsionaarsed seadmed. Direktiivi 2008/118/EÜ sätetest (põhjendused 15, 20 ja 21, art 4 p 11, art-d 15 ja 16) ei tulene selgesõnaliselt statsionaarsete seadmete aktsiisilaos paiknemise kohustuslikkust. Seega tuleb hinnata, kas selline kohustus on hõlmatud direktiivi mõne muu sätte või põhimõttega. Seejuures tuleb tõlgendamisel lähtuda saavutatava tulemuse (direktiivi eesmärgi) kriteeriumist (EL toimimise lepingu art 288). Kokkuvõtvalt tuleb hinnata, kas liikmesriigil puudub sisuline pädevus otsustada statsionaarsete seadmete aktsiisilaos paiknemise kohustuslikkuse üle või on see saavutatava tulemuse vormi ja meetodite valiku küsimus. Viimasel juhul on omakorda oluline, kas siseriiklik norm (kui see näeb ette statsionaarsete seadmete aktsiisilaos paiknemise kohustuslikkuse) lähtub saavutatava tulemuse (direktiivi eesmärgi) kriteeriumist (direktiivi art 15 lg 1). Aktsiisiladu on vajalik selleks, et kauba omanik saaks edasi lükata maksukohustust (seniks, kuni kaup on aktsiisilaos ja liigub EL piires ühest aktsiisilaost teise, rakendatakse ajutist aktsiisivabastust). Kauba säilimise eest vastutab laopidaja. Direktiivi art 16 lg 1 näeb ette, et pädeva asutuse luba aktsiisilao avamiseks ja tegevuseks antakse tingimustel, mida asutustel on õigus kehtestada eesmärgiga ära hoida võimalikku maksudest kõrvalehoidumist ja muid kuritarvitusi. Nimetatud asjaoludest tuleneb, et aktsiisiladude eesmärgiks on tagada ajutise aktsiisivabastuse võimalikkus ja lõpptulemusena maksu laekumine, s.o maksudest kõrvalehoidumiste ja muude kuritarvituste ärahoidmine. Selle peab tagama nii efektiivse järelevalve normistik kui ka nõuded laopidajale, mis tagavad reaalse vastutuse. Lennukikütus on vabastatud nii aktsiisist kui käibemaksust ning lennukikütuse müüjalt ei nõuta kütusemüüja tagatist. Seega tuleb esiteks järeldada, et aktsiisilao tegevusloa kohustuslikkus ei teeni lennukikütuse puhul klassikalises mõttes aktsiisiladude normistiku eesmärki, s.o aktsiisi laekumist. Seega tuleb hinnata, millise kuritarvituse ärahoidmisele saab olla suunatud aktsiisiladude normistik seoses lennukikütusega (kaebaja ärimudeliga). Vaidlustatud otsusest võib järeldada, et MTA nõue (statsionaarsete seadmete kohustuslikkus) on suunatud ära hoidma riski, et tankurauto lahkub koos aktsiisivaba kütusega teadmata suunas. Samas ei selgu, milles seisneb sellisel juhul tekkiv kahju. Isegi kui eeldada auto kadumisega seoses kuritarvituse või kahju tekkimist, siis ei selgu vaidlustatud otsusest, kuidas statsionaarsete seadmete kohustuslikkus seda ära hoiaks. Nimelt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et aktsiisilao valduses olev kütus võib aktsiisilao territooriumilt tankurautoga (aktsiisilao vahendiga) seaduslikult lahkuda (ATEKAS § 6, § 45 lg 1). See tähendab, et tankurauto lahkumine aktsiisilao territooriumilt ja võimalus, et see kaob teadmata suunas, esineb sõltumata sellest, kas aktsiisilaos on statsionaarsed seadmed või mitte. Aktsiisikauba lähetamisega seotud riske on suunatud maandama vastutuse normid (ATKEAS § 22 lg 2, § 24 lg 3 p 2). Statsionaarsete seadmete kohustuslikkust aktsiisilaos ei saa tuletada ka direktiivi 2008/118/EÜ põhjenduse 15 mõistest „tootmis- ja laohoonetes“. Tallinna Ringkonnakohus on praeguses asjas 01.03.2016 tehtud määruses osundanud, et direktiivi põhjenduses 15 sisalduv tootmis- ja laohoonete mõiste erinevate keeleversioonide võrdlemisel ei nähtu selgelt, et tegu peab olema igal juhul hoonega (ingl k production and storage facility, pr k unité de production et de stockage, sm k tuotanto- ja varastointitilat). Sõltumata sellest, kas mõista kõnealust fraasi rangelt hoonena või hõlmab see ka mahuteid ja tankimisseadmeid, ei saa teha nimetatud normist 6(11)
3-16-137 järeldust, et hoone ja/või statsionaarsete seadmete olemasolu on aktsiisilao puhul absoluutne nõue. Nimetatud põhjendus on suunatud pädevate asutuste loaga tegutsevate ladude süsteemi säilitamise vajalikkuse rõhutamisele. Aktsiisiladude puhul võib küll hoonete ja statsionaarsete seadmete olemasolu pidada tavapäraseks, kuid direktiivi põhjendus 15 ei ole selliseks normiks, mis näeb ette hoone ja/või statsionaarsete seadmete kohustuslikkuse, võimaldamata arvestada konkreetse laopidaja tegevuse iseloomu. Lähtuvalt direktiivi art 16 lg-st 1 peab erinevate piirangute vajalikkust hindama maksudest kõrvalehoidumise ja muude kuritarvituste riski kaudu. Aktsiisilao tegevusloa andmisest keeldumise alusena ei ole vaidlustatud otsuses tuginetud ATKEAS § 34 lg 1 p-le 2, mis seab aktsiisilao tegevuskoha nõudeks tegevuskohana kasutatavate ruumide eraldatuse teiste isikute ja muudest mitteärilisel eesmärgil kasutatavatest ruumidest. Ka otsuse põhjendustes ei ole tehtud etteheidet selles osas, et kaebaja planeeritava aktsiisilao territooriumile ei ole kavandatud hooneid ega ruume. Seega ei ole maksuhaldur näinud siseriiklikus normistikus seost hoone ja statsionaarsete seadmete vahel ega pidanud loa andmise tingimuseks hoone olemasolu kohustuslikkust. Ka direktiivi art 4 p-s 11 defineeritud maksulao mõistest ei saa järeldada, et statsionaarsete seadmete kohustuslikkus aktsiisilaos on aktsiisilao tegevusloa väljastamise vältimatu eeldus. Säärast nõuet ei nähtu ka muudest direktiivi põhimõtetest ega artiklitest. Seega ei tulene direktiivist 2008/118/EÜ liikmesriigile kohustust seada aktsiisilao tegevusloa väljastamise vältimatuks eelduseks statsionaarsete seadmete olemasolu aktsiisilaos. Sellist normi ei sisalda selgesõnaliselt ka ATKEAS. Eelnevast ei saa teha järeldust, et statsionaarsete seadmete nõue ei võiks ühelgi või ka enamikel juhtudel olla põhjendatud. Samas võimaldab aktsiisiladude normistik maksuhaldurile selles osas teatava kaalutlusruumi, sõltuvalt konkreetse üksikjuhtumi asjaoludest. Sellisteks asjaoludeks võivad näiteks olla planeeritava tegevuse maht ja iseloom (s.o milliseid tegevusi ja millise aktsiisikaubaga planeeritakse). Samuti võib olulist kaalu omada asjaolu, et planeeritava aktsiisilao tegevus toimub lennuväljal, mille osas kehtivad olulised erija turvanõuded (lennundusseaduse 6. ptk). Direktiiv 2008/118/EÜ on piisavalt selge selles osas, et ei näe liikmesriikidele ette absoluutset kohustust seada aktsiisilao tegevusloa eelduseks statsionaarsete seadmete paiknemist aktsiisilaos. Seega puudub alus ja vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Kui statsionaarsete seadmete kohustuslikkus tuleneb maksuhalduri hinnangul maksudest kõrvalehoidumise ja muude kuritarvituste ärahoidmise eesmärgist (direktiivi art 16 lg 1), tuleb seda aktsiisilao tegevusloa andmisest keeldumise otsuses vastavalt põhjendada. Praegusel juhul selline põhjendus puudub – võimalus, et tankurauto koos kütusega lahkub aktsiisilaost teadmata suunas, eksisteerib sõltumata sellest, kas aktsiisilaos on olemas statsionaarsed seadmed või mitte – ning vastustaja ei ole seda ka kohtumenetluse käigus veenvalt põhjendanud. MTA on oma otsuses lisaks statsionaarsete seadmete puudumise etteheitele toonud esile ka asjaolu, et taotletav tegevuskoht ei ole ümbritsetud püsiva piirdega ning sellel puuduvad konkreetsed sisse- ja väljapääsud (ATKEAS § 34 lg 1 p 1). Kaebaja on kinnitanud, et tal on planeeritava aktsiisilao territooriumi ainukasutusõigus ning nimetatud territoorium on vajadusel võimalik varustada püsiva aiaga ning sisse- ja väljapääsudega. Usutav on kaebaja väide, et vaidlustatud otsusele eelnenud suhtluses maksuhalduriga ei tõusetunud aktsiisilao tegevusloa andmise määrava tingimusena küsimus, kas kõnealune territoorium on võimalik varustada püsiva aia ning sisse- ja väljapääsudega. Seega on MTA jätnud olulise asjaolu välja selgitamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7(11)
3-16-137
5.Maksu- ja Tolliamet palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja tegevusmudeli juures „sõidab laovaru ringi“. Seega ei oma enam tähtsust, kas ladu ise on piiritletud mingi kindla kohaga, sest kaebaja ei töötle ega valda aktsiisikaupa maksulaos. Isegi kui jaatada halduskohtu seisukohta, et direktiivist ei tule absoluutset nõuet, et aktsiisilaos peavad paiknema statsionaarsed seadmed, ei tähenda see automaatselt, et direktiivi kohaselt on mittestatsionaarne laovaru lubatud. MTA-le ei ole äratuntav iseseisev maksurisk, kui näiteks kütuse koguse mõõteseadmed ja/või pumbad eraldiseisvalt on lihtsasti teisaldatavad, liikuvad. Maksuriski objektiks on eelkõige aktsiisikaup, mitte seadmed. Seega on MTA jaoks jätkuvalt probleemiks asjaolu, et laovaru ise on liikuv. See tähendab, et igal ajahetkel ei ole jälgitav, kus, millal ja kuidas toimub selle käitlemine. Vaatamata kaebaja lubadustele aidata igakülgselt kaasa järelevalve teostamisele, on liikuva laovaru näol tegemist täiendava riskiga. Seega eksisteerib reaalne oht, et teatud tingimustel on kaebaja tegevuse üle järelevalve teostamine raskendatud. See omakorda ei vasta direktiivi eesmärgile, et pädevatel asutustel peab olema võimalus jälgida aktsiisikauba liikumist ning teostada järelevalvet. Kui transpordivahendid lugeda aktsiisilaoks, siis kaotaksid paljud direktiivi sätted mõtte. Direktiivis sätestatakse, kellele võib kaupa lähetada ilma aktsiisita (ajutises aktsiisivabastuses). Kui kõik transpordivahendid (koos määratletud parkimiskohaga) registreeruksid potentsiaalse aktsiisilaona, siis liiguksid kaubavood paljuski väljaspool direktiivi normistikku. Samuti jääks arusaamatuks saatelehe nõude täitmise moment, sest kauba veol on nõutav saateleht, aga kas liikuva aktsiisilao puhul on tegemist kauba veoga – kaup asub laos. Maksuhalduril on kaalutlusruum, kas luba väljastada või mitte. Kaalumisel peab maksuhaldur muu hulgas arvestama ATKEAS § 34 lg-s 1 sätestatud tingimusi ning kontrollima, kas aktsiisilao tegevuskohale esitatud nõuded on täidetud. ATKEAS ei sätesta, kas ja millisel määral võib maksuhaldur kaalumisel kõrvale kalduda ATKEAS sätetest, mis reguleerivad aktsiisilao tegevuskohale esitatavaid nõudeid. Rahandusministeerium on samuti seisukohal, et need normid ei ole ette nähtud võimaldama „liikuvat“ aktsiisilao mudelit. Direktiiv annab liikmesriikidele laiaulatusliku õiguse kehtestada aktsiisikauba käitlemise tingimused, mida järgides on ATKEAS-s kehtestatud asukohapõhise aktsiisilao normistik. Kuna kaebaja taotluses kirjeldatud tegevuskoht ja -mudel ei vasta sellele, on MTA seadust kohaldanud õigesti ning vaidlustatud otsus on õiguspärane. Halduskohus jättis arvestamata sellega, et lennukikütuse maksuvabastus on tingimuslik: alles pärast aktsiisilaost ärilist lendu tegevale lennukile kütuse tankimist on see aktsiisivaba ning vastutus läheb aktsiisilaopidajalt üle lennuki käitajale. Lennukikütus ei ole aktsiisivaba kohe pärast seda, kui see on toodetud. Seega esineb alati väärkasutamise risk, sest seda kütust on võimalik kasutada aktsiisiga maksustaval otstarbel, nt mootorikütusena (segatuna).
6.Baltic Ground Services EE OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ebaõige on vastustaja seisukoht, et ATKEAS võimaldab registreerida vaid statsionaarsete seadmetega aktsiisilao. Üheski ATKEAS normis ei ole kasutatud mõisteid „hoone“, „ruum“ ja „rajatis“ ettekirjutavas vormis. Vastustaja tõlgendus on jäik ja piirab aktsiisilaosüsteemi rakendamist olukordades, kus statsionaarsed seadmed ei kuulu aktsiisilao kontseptsiooni ega ole põhjendatud selle tegevuse mahu ja iseloomuga. EL tasandil ühtlustatud ja ATKEAS-ga kehtestatud tänapäevane järelevalve süsteem ei eelda seda, et liikmesriigi maksuhaldur teostab järelevalvet aktsiisikauba liikumise ja aktsiiside tasumise üle, jälgides kütuse liikumist voolikust tsisterni või kuidagi muul moel viibides füüsiliselt aktsiisilaos. Maksuhaldur ei näe probleemi selles, et ka statsionaarsete seadmetega varustatud aktsiisilaod kasutavad kütuse 8(11)
3-16-137 lennukiteni transportimiseks tankurautosid. MTA seisukohtadest ei nähtu, millistel tingimustel on järelevalve raskendatud. Vastustaja oletus, et lennukikütust on võimalik kasutada mootorikütusena, ei ole eluliselt usutav. Kuna lennukikütus on oluliselt kallim kui sõiduautodes kasutatavad kütused, pole majanduslikult otstarbekas müüa seda sõiduautos kütusena kasutamiseks. Maksuriski realiseerumise tõenäosus ei oleks kaebaja ärimudeli puhul suurem kui statsionaarsete seadmetega varustatud aktsiisilao puhul.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks halduskohtu kõiki põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Täiendavalt märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Vaidlust ei ole selles, et aktsiisiladu peab asuma konkreetselt piiritletud alal ning sõiduvahendit ei saa registreerida aktsiisilaona. Kaebaja tahab aktsiisiladu registreerida konkreetsele parkimisalale lennujaama territooriumil, kus puuduvad mahutid ja muud statsionaarsed rajatised ning kütust hoitakse tankurautos. Vastustaja on seisukohal, et kütuse laovaru ei saa olla „liikuv“ ehk paikneda sõiduvahendis.
9.Nagu halduskohus õigesti märkis, on direktiiviga 2008/118/EÜ kehtestatud aktsiisilao normistiku eesmärgiks tagada ajutise aktsiisivabastuse võimalikkus ning maksu laekumine, hoides ära maksudest kõrvalehoidumist ja muid kuritarvitusi. Direktiivi art 4 p-s 11 on sätestatud maksulao mõiste, kuid pole täpsustatud, millistele tingimustele see peaks vastama. Direktiivi 2008/118/EÜ põhjenduse 15 eestikeelses versioonis räägitakse küll tootmis- ja laohoonetest, kuid direktiivi teistes keeleversioonides (sh inglise, prantsuse, saksa, itaalia, hispaania ja soome) kasutatud sõnad on laiema tähendusega kui „hoone“. Seega ei ole põhjendusest 15 alust järeldada, et maksuladu (aktsiisiladu) peaks asuma hoones. Tulenevalt viidatud direktiivi art 4 p-st 11 ei ole maksuladu ainult selline koht, kus toodetakse ja töödeldakse aktsiisikaupa, vaid võib olla ka selline koht, kus toimub näiteks ainult aktsiisikauba valdamine, vastuvõtmine ja lähetamine. Viimati nimetatud tegevusteks piisab laohoonest või muust ladustamisalast. Art 4 p-st 11 ega ka direktiivi muudest sätetest ei tulene otseselt nõuet, et aktsiisikaupa peaks maksulaos hoidma vaid statsionaarsetes mahutites. Aktsiisikauba hoiustamine, vastuvõtmine ja lähetamine ei eelda tingimata selliste rajatiste olemasolu. Ringkonnakohtu hinnangul on piisavalt selge, et direktiiv ei välista maksulaona registreerimast piiratud ala, millel ei paikne mahuteid, pumplat ega torustikke, vaid aktsiisikaupa hoitakse näiteks sõiduvahendis. Määrava tähtsusega ei ole mitte see, kuidas ja milliste vahenditega toimub kütuse hoiustamine aktsiisilaos, vaid see, et vastava tegevuse üle oleks võimalik tõhusalt järelevalvet teostada. Seda, millised on konkreetse aktsiisilao puhul peamised riskid, saab kõige paremini hinnata liikmesriigi pädev asutus.
10.ATKEAS §-s 2 on aktsiisilao mõiste sisustatud sarnaselt direktiivis 2008/118/EÜ antud maksulao mõistega. Direktiivi art 4 p-st 11 ning artiklitest 15 ja 16 järeldub, et täpsemad nõuded maksulaole kooskõlas direktiivi eesmärkidega kehtestab liikmesriik. ATKEAS § 34 lg-st 1 tuleneb, et aktsiisilao territooriumi kasutamise ainuõigus peab olema aktsiisilaopidajal maakasutusõigust kinnitava dokumendi alusel; aktsiisilao territoorium peab olema ümbritsetud püsiva piirdega; aktsiisilaona kasutatavad ruumid peavad olema eraldatud teiste isikute ja muudest mitteärilisel eesmärgil kasutatavatest ruumidest ning aktsiisilao sisse- ja 9(11)
3-16-137 väljapääsudele ning mahutitele, mis asuvad aktsiisilaos või registreeritud kaubasaaja tegevuskohas, peab olema võimalik paigaldada tollitõkendit. Eelnevast tulenevalt peab aktsiisilao territoorium olema ümbritsevast selgelt eraldatud, et igal ajal oleks täpselt määratletav, milline kogus kütust on aktsiisilaos ja milline on näiteks lähetamisel. ATKEAS § 34 lg-s 1 väljenduvad kohakesksuse põhimõttest lähtuvad nõuded aitavad tagada aktsiisikauba üle järelevalve teostamist ja kuritarvituste vältimist ning on seega üldjoontes kooskõlas direktiivi eesmärkidega. Ringkonnakohus leiab, et ATKEAS-st ei tulene üheselt, et aktsiisiladu peab asuma hoones ning aktsiisikaupa saab aktsiisilaos hoida vaid statsionaarsetes mahutites. ATKEAS § 34 lg 1 p-i 2 tuleb tõlgendada selliselt, et juhul kui aktsiisiladu asub hoones, siis peavad aktsiisilaona kasutatavad ruumid olema eraldatud muu isiku kasutuses või muul otstarbel kasutatavatest ruumidest, mitte aga kohustusliku tingimusena, et aktsiisiladu saab asuda vaid siseruumides. Ka ATKEAS § 39 lg-st 1 ei saa sellist järeldust teha. Sisse- ja väljapääsud (ATKEAS § 34 lg 1 p 3) saavad olla ka muul piiratud alal.
11.Toimikust nähtub, et kaebaja on sõlminud AS-ga Tallinna Lennujaam kontsessioonilepingu (tl 23-27p, tõlge tl 90p-98), mille alusel eraldatakse kaebajale lennujaama kinnisel territooriumil kütuseautode parkimiseks üks parkimiskoht (lepingu p 4.3). Kaebaja väitel ei tõstatanud maksuhaldur registreerimismenetluses parkimiskoha aiaga piiramise küsimust, mistõttu ei olnud ta loa taotlemise ajal seda teinud. Kaebaja on aga kinnitanud, et kõnealust ala on võimalik ümbritseda püsiva piirdega, millel on sisse- ja väljapääs, ning tankurauto mahutitele on võimalik paigaldada lao asukohas tõkendid. Vastustaja ei ole nendele kaebaja väidetele vastu vaielnud. ATKEAS § 34 lg 1 p-st 2 tuleneva nõude mittetäitmisele maksuhaldur vaidlustatud otsuses ei tuginenud ega ole seda teinud ka kohtumenetluses, vaid on aktsepteerinud võimalust, et aktsiisiladu ei asu hoones ning aktsiisilao pidamisel kasutatavad kontoriruumid asuvad sellest eraldi (halduskohtu 22.09.2016 istungi helisalvestis kl 10:16:00). Seega on praegusel juhul vähemalt teoreetiliselt võimalik täita ATKEAS § 34 lg-st 1 tulenevad nõuded.
12.Kaebaja ärimudeli puhul seisneb peamine erinevus n-ö traditsioonilistest aktsiisiladudest selles, et kui tankurauto siirdub kliendile kütust kätte toimetama, väljub koos sellega ka kogu kütuse laovaru aktsiisilao alalt. Vastustaja näeb siin probleemi selles, et igal ajahetkel ei ole jälgitav kus, millal ja kuidas toimub kütuse käitlemine. Ringkonnakohtule ei nähtu, et kaebaja taotletava aktsiisilao mudeli puhul oleks järelevalve tegemine keerulisem või kuritarvituste oht suurem kui traditsiooniliste aktsiisiladude puhul, kus samamoodi toimetatakse kütus lennukini tankurautoga. Nii ühel kui teisel juhul toimub saatelehtede täitmine ning on tagatud kauba liikumise jälgimine siseriiklike aktsiisikauba saatedokumentide haldamise elektroonilise süsteemi (SADHES) kaudu. Kuna aktsiisilattu vastu võetud ja õhusõidukile üle antud kütuse kogus fikseeritakse, on nende andmete põhjal arvutatav kütuse jääk ehk laovaru. Siinjuures on oluline, et kaebaja saaks korraga käidelda suhteliselt väikest kogust kütust (s.o tankurauto tsisterni mahtuv kütus) ning see tegevus toimuks lennujaama territooriumil piiratud juurdepääsuga alal, mistõttu pole põhjust rääkida suurest kuritarvituste ohust. Asjaolu, et laovaru liigub lähetatava kaubaga kaasa, ei tekita iseenesest täiendavat kuritarvituste riski – ka statsionaarsete mahutite olemasolul võib tankurautosse pärast lennuki tankimist jääda kütust, mille ta võib lennujaama territooriumilt ära vedada. Selline tegevus on lennujaama territooriumi turvatust arvestades aga alati tuvastatav. Tankurauto liikumise jälgimiseks lennujaamas saab kasutada GPS-süsteemi. Nagu halduskohus on selgitanud, on maksuhalduril võimalik riskide maandamiseks kehtestada loas lisatingimused. Samuti peab kaebaja tasuma tagatise, mille määramisel arvestatakse tema kui maksukohustuslase usaldusväärsust.
13.Vastustaja hinnangul on halduskohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et lennukikütuse aktsiisija käibemaksuvabastus on tingimuslik – aktsiisivaba on kütus alles pärast ärilist lendu tegevale lennukile tankimist. Seetõttu ei saa vastustaja arvates välistada lennukikütuse kasutamist otstarbel, millega kaasneks aktsiisi tasumine. Kaebaja on asjakohaselt viidanud asjaolule, et 10(11)
3-16-137 lennukikütus on ka ilma maksudeta oluliselt kallim kui bensiini või diislikütuse hind koos maksudega, mistõttu oleks vähetõenäoline selle edasimüümine kasutamiseks mootorikütusena maanteesõidukites kas puhtal kujul või segatuna bensiinile või diislikütusele.
14.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, kannab menetluskulud vastustaja. Kaebaja taotleb teises astmes menetluskulude hüvitamist summas 3559,20 eurot (sh käibemaks 593,20 eurot). Kulud on kantud (maksekorraldus tl 193). Arve spetsifikatsioonilt nähtub, et teenust on osutanud vandeadvokaadid H. Pikmets (tunnitasu 160 eurot) ja S. Jegorov (tunnitasu 140 eurot) kokku 20 h 20 min ulatuses. Erinevalt halduskohtust ei näe ringkonnakohus põhjust mitte arvestada kaebaja menetluskuluna S. Jegorovi, keda pole kaebaja nimel esitatud menetlusdokumentides kaebaja volitatud esindajaks nimetatud, poolt osutatud õigusteenuse kulusid. Ringkonnakohus on oma varasemas praktikas leidnud, et põhjendatud ei ole jätta kohtumenetluses esindamise kuludena välja mõistmata selliseid kulusid, mis on otseselt seotud esindaja poolt kohtule esitatud dokumentide ettevalmistamisega. Advokaadibüroo teise advokaadi või juristi poolt tehtud töö on sellisel juhul omistatav esindajale, kes lõppastmes esindatava nimel vastavad dokumendid kohtule esitas (nt Tallinna Ringkonnakohtu 12.09.2013 määrus haldusasjas nr 313-699 (p 12) ja 07.04.2015 määrus haldusasjas nr 3-13-1612 (p 13)). Küll aga leiab ringkonnakohus, et arvestades apellatsioonkaebuse vähest mahukust ning seda, et vastustaja on jäänud halduskohtus esitatud seisukohtade juurde, on õigusteenuse osutamisele kulutatud aeg ülemäärane. Seetõttu vähendab ringkonnakohus HKMS § 109 lg 6 alusel kaebaja teise astme menetluskulusid ning mõistab MTA-lt BGS-i kasuks välja 2000 eurot (sh käibemaks).
(allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.