3-17-18 M. L. kaebus Maksu- ja Tolliameti 05.12.2016 vastutusotsuse nr 13-7/00705-8 tühistamiseks
Haldusasi Menetlusosalised
Kaebaja – M.L., esindaja advokaat Indrek Kukk Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Kristel Uibo
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 21.07.2017.
ASJAOLUD
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis OÜ Veluur 2014. a augusti käibedeklaratsioonil deklareeritud andmete õigsust. Kuna MTA tuvastas, et 26.08.2014 arvel nr 314 ja 29.08.2014 arvel nr 290814 näidatud kaupade müüjateks ja teenuste osutajateks ei olnud vastavalt Maicel OÜ ja MHJ OÜ, parandas OÜ Veluur käibedeklaratsiooni ning vähendas sellel deklareeritud sisendkäibemaksu 24 274,38 euro võrra (9736,62 + 14 537,76). Kontrolli lõpptulemusena tuvastati, et OÜ Veluur on teinud ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid Maicel OÜ arve nr 314 alusel 45 133,68 eurot ja MHJ OÜ arve nr 290814 alusel 44 182,58 eurot, millelt kuulub tasumisele tulumaks kokku 23 742,30 eurot. Selle summa maksmisele kohustamiseks tegi MTA OÜ-le Veluur 18.06.2015 maksuotsuse nr 12.2-3/027567-26.
2.MTA kohustas 05.12.2016 vastutusotsusega nr 13-7/00705-8 M.L.e tasuma OÜ Veluur võlgnevust 57 876,14 eurot (põhivõlg 39 764,62 eurot ja intress 18 111,52 eurot). OÜ Veluur ei ole maksuotsusega määratud summat tasunud ning maksuhalduril ei ole õnnestunud maksuvõlga sisse nõuda ka sundtäitmise teel. Lisaks on OÜ-l Veluur deklareeritud käibemaksust tasumata 16 022,32 eurot ning perioodist august 2014 võlgnetavatelt maksusummadelt on arvestatud intress 18 111,52 eurot. M.L. OÜ Veluur juhatuse liikmena rikkus teadlikult ja tahtlikult tulumaksu deklareerimise ning käibe- ja tulumaksu ning intressi tasumise kohustust. M. L. tegevuse ja äriühingu maksuvõla vahel on otsene põhjuslik seos. Maksusumma määramine ei ole aegunud ja vastutusotsuse tegemist välistavaid aluseid ei esine. MTA ei nõustunud M. L. ettepanekuga, et OÜ Veluur loovutaks enda eraõiguslikud nõuded
1(11)
kolmandate isikute vastu Eesti Vabariigile, et selles osas loetaks maksuvõlg tasaarvestatuks ja et pärast tasaarvestust tasuda jääv summa 17 057,08 eurot nõutaks sisse seltsingult OÜ VeluurRLE Invest OÜ. MKS ei võimalda sellist tasaarvestust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 595 ei kohaldu, sest kõnealused Mulla 2 korterid ei ole seltsinguvara, OÜ Veluur-RLE Invest OÜ seltsing pole MTA-s registreeritud ja maksukohustuse ülekandmine kolmandale isikule RLE Invest OÜ on lubamatu.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
3.M.L. esitas 04.01.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 05.12.2016 vastutusotsuse tühistamiseks. Kaebaja seisukohad on järgmised. Vastustaja on OÜ-le Veluur maksude määramisel eksinud. OÜ Veluur alltöövõtja Salemade OÜ juhatuse liikme M.-L. seletusest nähtub, et 28.05.2015 seisuga ei olnud Salemade OÜ esitanud OÜ-le Veluur kõiki arveid (vt vastutusotsuse lisa 19 lk 2). Samuti ei ole OÜ-sse Veluur jõudnud kõik antud perioodi puudutavad arved, mille pidanuks esitama RLE Invest OÜ. MTA pidanuks kohustama RLE Invest OÜ-d vastavaid arveid esitama. Seega tuleb tulumaksusummat ja käibemaksuvõlga korrigeerida 48 371,53 euro võrra. Kuna MTA ei kontrollinud vastutusotsuse tegemisel neid asjaolusid, siis on rikutud uurimispõhimõtet. Maksukohustuse eest vastutavad solidaarselt seltsinglased RLE Invest OÜ ja OÜ Veluur. Seltsingulepingu nr 02-2013 p-st 2.3.3 tuleneb, et pooled jagavad korterite müügist saadud tulu. Seega tuleb maksukohustuse tekkimiseks eelkõige tuvastada tekkinud tulu, mis tuleb ka maksustamise seisukohalt jagada seltsinglaste vahel. Lisaks sätestavad seltsingulepingu p-d 7.1 ja 11.1, et pooled arvestavad oma rahalisi kohustusi ning ka tulevikus tekkivate kohustuste jagamist viisil, et summad sisaldavad käibemaksu, seega RLE Invest OÜ oleks tehingute tegemisel pidanud esitama arveid koos käibemaksuga, mistõttu lasub käibemaksu tasumise kohustus osaliselt RLE Invest OÜ-l. RLE Invest OÜ-le on nimetatud lepingu alusel kantud kokku 290 229,17 eurot, millest käibemaks moodustab 48 371,53 eurot. Seega tuleb OÜ Veluur maksuvõlga vähendada 48 371,53 euro võrra, kohustades RLE Invest OÜ-d selles ulatuses käibemaksu tasuma. MTA ei pööranud kaebaja sellesisulistele vastuväitele tähelepanu. MTA märkis, et OÜ Veluur-RLE Invest OÜ seltsing ei ole MTA-s registreeritud, kuid jättis tähelepanuta, et lepingu tõlgendamisel tuleks lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Vastustaja pole kaebajale kordagi selgitanud seltsingu registreerimise vajadust, seega on ka sellega rikutud selgitamiskohustust. Ülaltoodud asjaolusid arvestades puudub OÜ-l Veluur maksuvõlg ning juhatuse liikmel süü. Äriühingu majanduslikud raskused tekkisid äririski realiseerumisest, mitte juhatuse liikme õigusvastasest või hooletust käitumisest. Seda kinnitab deklaratsioonide parandamine ning soov äriühingu nõuete loovutamisega MTA ees maksukohustust täita. Vastutusotsuses pole juhatuse liikme süüd, süü vormi ega põhjuslikku seost piisavalt põhjendatud. Vastutusotsuse tegemine võib olla vastuolus PS-iga. PS § 12 järgi on kõik seaduse ees võrdsed, kuid maksukorralduse seaduse (MKS) § 96 lg 1 annab MTA-le eelise teiste õigusruumis osalejate (eraõiguslike isikute) ees. Riigikohtu lahendeid nr 3-2-1-79-05 ja 3-2-1-45-03 arvestades saaks MTA kui äriühingu võlausaldaja kahju hüvitamist nõuda äriühingule, mitte endale, ning juhatuse liikme otsene isiklik vastutus võlausaldajate ees on erandlik (nt kui on rikutud pankrotiavalduse esitamise kohustust). OÜ Veluur juhatuse liige ei ole õigusvastaselt käitunud, äriühing ei ole pankrotis ning on endiselt sama juhatuse liikme omandis ja tema poolt juhitav, mistõttu puudub alus nõuete pööramiseks juhatuse liikme vastu. Kontrollida tuleb ka MKS § 117 lg 1 vastavust PS-ile. OÜ-le Veluur intressinõude kohta koostatud tabel on sisult mõistetamatu ning nõude kujunemine jääb arusaamatuks. Intressimäär on hea usu põhimõtte vastaselt liiga kõrge (0,06% päevas), samas kui eraõiguslikes suhetes on
2(11)
seadusest tulenev viivisintressi määr VÕS § 113 kohaselt VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. Lisaks tuleb arvestada Euroopa Liidu tolliseadustiku art 114 lg-s 1 nimetatud intressimäära. Seega võib MKS § 117 lg-s 1 sätestatud intressimäär olla lisaks hea usu põhimõtte vastasusele vastuolus ka PS-iga. Kuna intressinõue kaebaja vastu esitati esmakordselt alles vastutusmenetluses, puudus tal sisuliselt võimalus kõrvalnõude teket vältida. Ebaõiglane ja hea usu põhimõtte vastane on nõuda kaebajalt vastutusotsuse eelsest ajast pärinevaid viivisintresse.
4.MTA palus jätta kaebus rahuldamata. Väide uurimiskohustuse rikkumisest on alusetu. RLE Invest OÜ finantseeris OÜ Veluur tegevust laenuga kogusummas 180 000 eurot (21.06.2013 leping). OÜ Veluur ei soetanud RLE Invest OÜ-lt kaupu ja teenuseid, mistõttu ei saanud viimane OÜ-le Veluur ka arveid esitada. OÜ Veluur pole esitanud dokumente ega andnud seletusi, millest tuleneks, et ta on soetanud kaupu või teenuseid RLE Invest OÜ-lt. Seetõttu ei saanud MTA RLE Invest OÜ-lt arveid nõuda. Arvelduskontol kajastuvad ülekanded toimusid vastavalt seltsingulepingule ning kaupade ja teenuste eest tasumisi arvelduskontolt ei nähtunud. Ka on alusetud etteheited Salemade OÜ-lt arvete küsimata jätmise kohta. Kontrolli käigus nõustus kaebaja MTA-ga, et OÜ Veluur ei teinud tehinguid OÜ-dega Maicel ja MHJ. MTA andis kaebajale võimaluse esitada Maicel OÜ ja MHJ OÜ nimel väljastatud arvetel kajastatud teenuste ja kaupade tegelikku päritolu tõendavad dokumendid, mida M.L. 21.05.2015 tegigi, esitades Salemade OÜ arved ning vastavad kassaorderid. MTA väljastas 26.05.2015 Salemade OÜ-le korralduse dokumentide esitamiseks. Salemade OÜ-lt nõutud dokumentide periood erines kaebaja kontrolliperioodist seetõttu, et kaebaja esitas 21.05.2015 MTA-le Salemade OÜ arved perioodist jaanuar kuni aprill 2014, millel kajastatud kaubad olid alusetult kajastatud ka Maicel OÜ ja MHJ OÜ nimel väljastatud arvetel. Salemade OÜ korraldusega nõutud dokumente ei esitanud, kuid M.-L. T. andis seletused, milles kinnitas, et ta väljastas OÜ-le Veluur mais 2015 arved MA14000049, MA14000050, MA14000051 ja MA14000052. Ta lisas, et vastavalt kokkuleppele esitab Salemade OÜ OÜ-le Veluur arved siis, kui objekt on lõppenud. MTA võttis Salemade OÜ arvetel kajastatud andmed maksustamisel arvesse. OÜ Veluur on saanud kõik Maicel OÜ ja MHJ OÜ nimel väljastatud arvetel kajastatud kaubad ja teenused ning nende kaupade ja teenuste puhul, mille tegelikku müüjat tuvastada ei õnnestunud, võttis MTA aluseks turuhinna ja maksustas väljamakse ja turuhinna vahe. Nende kaupade ja teenuste puhul, mille tegeliku müüja MTA kontrolli käigus tuvastas, maksustati tegeliku müüja arvetel kajastatud hinna ning Maicel OÜ ja MHJ OÜ nimel väljastatud arvetel kajastatud hinna vahe. Seega jääb arusaamatuks väide, et MTA on maksude määramisel eksinud, kuna ei ole OÜ-delt Salemade ja RLE Invest arveid küsinud. Kaebaja ei selgita, milliseid dokumente tulnuks veel Salemade OÜ-lt ja RLE Invest OÜ-lt täiendavalt küsida ja kuidas oleks need maksustamist mõjutanud. Vastustaja ei nõustu, et tekkinud maksukohustuse eest vastutavad seltsinglased OÜ Veluur ja OÜ RLE Invest solidaarselt, ja palub kohtul arvestada vastutusotsuse p-s 7 esitatud põhjendustega. Lisaks märgib vastustaja, et tulenevalt seltsingulepingu p-st 10 on seltsingut juhtima õigustatud OÜ Veluur. Kaebajalt nõutakse maksuvõla tasumist, mis tekkis tema juhitud äriühingul (OÜ Veluur) maksustamisperioodil august 2014. MTA on kaebaja süü vormi tuvastamisel asunud seisukohale, et kaebaja on OÜ Veluur esindajana teadlikult ja VÕS § 104 lg 5 tähenduses tahtlikult rikkunud augustis 2014 tulumaksu deklareerimiskohustust ning tuluja käibemaksu tasumiskohustust ning põhjendab seda asjaolude kogumiga, mis on kajastatud vastutusotsuse p-s 5.2. RLE Invest OÜ ei ole kuidagi seotud OÜ-l Veluur maksuvõla tekkimisega ning kaebaja sellekohased väited on alusetud ja väheveenvad. Kaebaja ei ole esitanud selliseid asjaolusid ega tõendeid, mis annaks alust muuta intressinõuet. Vaidlustatud intressinõudes on viidatud selle esitamise õiguslikele alustele (MKS § 10 lg 2 p 3, § 46, § 115 lg-d 1 ja 3). Intressinõue on kaebajale esitatud põhjusel, et ta ei ole õigeaegselt 3(11)
täitnud MKS § 105 lg-st 1 ja § 115 lg-st 1 tulenevat kohustust tasuda tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi. Intressinõude põhitekstis on esitatud metoodika, mille alusel intressi arvestatakse (tähtpäevaks tasumata maksusumma korrutatuna viivitatud päevade arvuga korrutatuna intressimääraga). Intressinõude osaks olevas lisas on toodud selle valemi sisustamiseks vajalikud andmed (tähtpäevaks tasumata maksusumma suurus, tasumisega viivitatud päevade arv ja intressimäär) ning nende põhjal välja arvestatud intressisumma. Näidatud on maksuvõla tekkimise alus ja vastava maksu liik. Seega sisalduvad intressinõudes kõik seadusega ettenähtud andmed (MKS § 46 lg 3 p 5, § 115 lg 3, § 95 lg 2). Intressi tasumiseks on kaebajale antud 10-päevane tähtaeg, MKS § 118 lg-s 1 intressi arvestamiseks ette nähtud aegumistähtaegu pole ületatud ning miski kaebaja poolt märgitust ei kinnita, et esineks mingi selle seaduse §-s 119 loetletud intressi mittearvestamist kaasa toov tingimus. Asjaolu, et intressinõue ei ole kaebajale arusaadav või on segane, on otsitud ega too kaasa intressinõude tühistamist. Kaebaja ei ole kasutanud talle seadusega antud võimalust selgituste saamiseks (MKS § 14 lg 1). Kaebaja peab ise arvestama ja ka teadma, kui suur on tema intressikohustus (Riigikohtu lahendid 3-3-1-68-09 ja 3-3-1-60-08, MKS § 115 lg 1). Kaebaja ei ole tõendanud, et intressisumma on valesti määratud (MKS § 150 lg 1). Riigikohtu 29.03.2017 otsuse nr 3-41-15-16 kohaselt ei ole MKS § 117 lg-s 1 sätestatud intressimäär PS-iga vastuolus.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Vaidlus käib selle üle, kas M.L. vastutab OÜ Veluur juhatuse liikmena äriühingu maksuvõla eest, mis koosneb OÜ-le Veluur 18.06.2015 maksuotsusega määratud tulumaksust (23 742,30 eurot), OÜ Veluur deklareeritud, kuid tasumata käibemaksust (16 022,32 eurot) ning tulumaksult ja käibemaksult arvestatud intressist (18 111,52 eurot).
6.Tallinna Ringkonnakohus võttis vastutusotsuse tegemise tingimused ja juhatuse liikme vastutuse eeldusi puudutavad normid ja kohtupraktika 10.04.2015 otsuse nr 3-13-1581 p-s 11 kokku järgmiselt: „ 11. MKS § 96 lg 1 kohaselt teeb maksuhaldur vastutusotsuse maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest. MKS § 40 lg 1 näeb muu hulgas ette, et kui seaduslik esindaja rikub tahtlikult või raskest hooletusest MKS §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. MKS § 8 lg 1 järgi on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava MKS-st ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Rahalised kohustused täidetakse esindatava vara arvel. Nimetatud sätetest tulenevalt on maksuhalduri poolt vastutusotsuse tegemise aluseks olevaid tingimusi kohtupraktikas piiritletud järgmiselt (nt Riigikohtu 28.01.2013 määrus nr 3-3-1-1612, p 10; 27.11.2012 määrus nr 3-3-1-15-12, p 50 ap-d „e“-„i“): 1) kehtiva maksuvõla olemasolu ehk MKS § 96 lg-s 6 sätestatud vastutusotsuse tegemist välistavate asjaolude (s.o maksuvõlga ei ole tekkinud; maksuvõla sissenõudmine on aegunud; maksuvõlg on kustutatud) puudumine; 2) vastutusotsuse adressaat vastutab seaduse alusel maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest (s.o maksukohustuse tekkimise hetke arvestamine; isiku funktsioon ja pädevus äriühingus); 3) maksusumma määramise aegumistähtaeg (MKS § 98) ei ole möödunud; 4) MKS §-des 38-40 nimetatud isikutele vastutusotsuse tegemise puhul on eelnevalt nurjunud maksuvõla maksumaksjalt või maksu kinnipidajalt sissenõudmine;
4(11)
5) vastutusotsus MKS § 40 lg-st 1 tuleneva kolmanda isiku vastutuse kohaldamiseks on tehtud enne selle juriidilise isiku õigusvõime lõppemist, kelle maksuvõla suhtes soovitakse vastutusotsust teha (vt ka Riigikohtu 19.12.2013 otsus nr 3-3-1-37-13, p 28). Äriühingu seadusliku esindaja vastutust äriühingu maksukohustuse eest (MKS § 40 lg 1) ja vastutusotsuse tegemist (MKS § 96) on põhjalikult käsitletud mitmetes lahendites: nt Riigikohtu 19.12.2013 otsus nr 3-3-1-37-13 (p 12); 12.06.2013 otsus nr 3-3-1-17-13 (p-d 1116); 12.12.2012 otsus nr 3-3-1-23-12 (p-d 10-11, 14 ja 20); 31.10.2005 otsus nr 3-3-1-41-05 (p-d 12, 13 ja 15). Juhatuse liikme vastutuse eeldused temalt äriühingu maksuvõla sissenõudmisel on Riigikohtu praktika kohaselt järgmised: 1) juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest; 2) rikutud on kohustust tagada MKS-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine (s.o rikutud peab olema nimelt MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustusi – vt lahend nr 3-3-1-37-13, p 17); 3) kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg. Seejuures on Riigikohus selgitanud, et vastutuse kohaldamiseks peab maksuhaldur tuvastama juhatuse liikme kohustuste rikkumise süülisuse ja süü vormi ning sellekohase sisulise motivatsiooni puudumise korral ei pea vastutusotsuse adressaat tõendama, et ta ei ole kohustuste rikkumises süüdi. MKS § 40 lg 1 kohaselt saab seaduslikule esindajale vastutusotsuse teha vaid siis, kui maksuvõlg on tekkinud tema õigusvastase käitumise tõttu. Seega tuleb vastutusotsuses tuvastada ka selline põhjuslik seos. Iga juhatuse liikme süü on individuaalne ja tuleb tuvastada eraldi, mistõttu on põhjendatud vastutusotsuse tegemine vaid selle juhatuse liikme osas, kelle käitumises on tuvastatud MKS § 8 lg-s 1 nimetatud rikkumine, süü vastutuse kohaldamiseks nõutavas vormis ning põhjuslik seos selle teo ja tekkinud tagajärje (maksude maksmata jätmine) vahel (vt lahend nr 3-3-1-37-13, p 27). Kui maksuvõlg on tekkinud ajaliselt varem kui etteheidetav käitumine või muudel põhjustel, ei saa vastutusotsust sellise maksuvõla osas teha (vt lahendid nr 3-3-1-37-13, p-d 20 ja 22; nr 3-3-1-17-13, p 18). Süü vormide („tahtlus“ ja „raske hooletus“) sisustamisel on Riigikohtu hinnangul (vt lahend nr 3-3-1-23-12, p 14; samuti Riigikohtu 19.11.2014 otsus nr 3-3-1-43-14, p 15) võimalik lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 regulatsioonist (alates 01.07.2013 näeb sama ette MKS § 40 lg 4), rõhutades, et tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega (teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine), hooletus aga valdavalt objektiivsete tunnustega (kohaste nõuete mittejärgimine). MKS § 40 lg-s 1 nimetatud tahtluse puhul peab seaduslik esindaja mõistma, et ta rikub MKS §-s 8 nimetatud kohustusi. Vastutusotsuse aluseks oleva süü hindamisel tuleb sageli lähtuda tõendite (mõnikord isegi üksnes kaudsete tõendite) kogumist ja „elulise usutavuse“ kriteeriumist (vt lahendid nr 3-3-1-43-14, p 18; nr 3-3-1-37-13, p 24).“
7.Kohus leiab, et vaidlustatud vastutusotsus on õiguspärane ja kaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastutusotsuses on analüüsitud selle tegemise eeldusi piisava põhjalikkusega ning maksuhalduri järeldus on kooskõlas vastutusotsust reguleerivate õigusnormide ja nende rakendamise kohtupraktikaga. Kohus tugineb otsuse tegemisel vastutusotsuse põhjendustele neid kõiki üle kordamata (HKMS § 165 lg 2), vastates kaebusele järgmist.
8.Kaebaja on kahtluse alla seadnud OÜ Veluur maksuvõla tekkimise ja suuruse. Täpsemalt heidab kaebaja maksuhaldurile ette uurimispõhimõtte ja põhjendamiskohustuse rikkumist, mis kaebaja arvamuse kohaselt viis eksimuseni maksu määramisel.
9.Tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 1 kohaselt maksab residendist äriühing tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, välja arvatud, kui nendelt kuludelt on tasutud tulumaks vastavalt TuMS §-dele 48–50. TuMS § 51 lg 2 p 3 sätestab, et ettevõtlusega mitteseotud kulu
5(11)
lg 1 tähenduses on väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument.
10.Riigikohus selgitas 13.02.2014 otsuse nr 3-3-1-83-13 p-s 19, et TuMS § 51 lg 2 p 3 on väljakujunenud kohtupraktikas peetud kohaldatavaks muu hulgas juhtudel, kus arvel kajastatud tehingut ei ole tegelikult toimunud või ei ole arvel kajastatud müüja näol tegemist tegeliku müüjaga ning ostja teadis seda või pidi seda teadma. Tulumaksu määramise kohta märkis Riigikohus 01.02.2012 otsuse nr 3-3-1-60-11 p-s 33 järgmist: „Kui äriühing on soetanud kaupa isikult, kes pole tegelik müüja ja äriühing pidi sellest teadma, kuid samas on alust eeldada, et kaup on siiski soetatud ja selle eest on makstud, siis on hindamise eesmärk selgitada välja, kui palju pidi äriühing maksma olemasoleva ja ettevõtluses kasutatava kauba soetamise eest. Hindamine on vajalik eelkõige selliste kaupade puhul, mille osas on mõistlik eeldada, et äriühing ei ole seda kaupa ise valmistanud ega tasuta saanud. Kui hindamise teel arvestatud summa on väiksem kui äriühingu raamatupidamises kajastatud väljamakse, siis tuleb vahe lugeda ettevõtlusest väljaviiduks ja maksustada tulumaksuga. Kui äriühing on teinud väljamakse väidetavalt soetatud teenuse eest (sh kauba valmistamise, nt ehitustööde eest), kuid teenuse saamise fakt või teenust osutanud isik ei ole usaldusväärselt tuvastatav, siis tuleb reeglina kogu väljamakse lugeda ettevõtlusest väljaviidud rahaks ning täies ulatuses maksustada /.../“.
11.OÜ Veluur 18.06.2015 maksuotsuse lahutamatuks lisaks oleva 10.06.2015 kontrollakti (edaspidi: KA) p 1.1 kohaselt esitas OÜ Veluur MTA-le 2014. a augusti kontrollimenetluse raames Maicel OÜ 26.08.2014 arve nr 314, millelt nähtus kütteseadmete, siseviimistlusmaterjalide ja remonditeenuste müük 58 419,73 eurot (sh käibemaks 9736,62 eurot), ning MHJ OÜ 29.08.2014 arve nr 290814, millelt nähtus ehitusmaterjalide ja -teenuste müük kokku 87 226,55 eurot (sh käibemaks 14 537,76 eurot). Neil arvetel märgitud käibemaksu kajastas OÜ Veluur 2014. a augusti käibedeklaratsioonil (edaspidi: KMD) sisendkäibemaksu hulgas. MTA ei seadnud kahtluse alla kaupade ja teenuste soetamist OÜ Veluur poolt, kuid tuvastas, et müüjateks ja teenuse osutajateks ei olnud OÜ-d Maicel ja MHJ. OÜ Veluur juhatuse liige M.L. nõustus 14.04.2015 MTA-le suuliste seletuste andmisel OÜ Veluur 2014. a augusti KMD-d parandama. OÜ Veluur esitas parandusdeklaratsiooni 20.05.2015, võttes sisendkäibemaksu hulgast välja OÜ-de Maicel ja MHJ arvetel kajastatud käibemaksu kokku 24 274,38 eurot. KA p-s 1.2 kirjeldatud asjaolude kohaselt tasus OÜ Veluur Maicel OÜ arve sularahas 29.08.2014 ning MHJ OÜ arve sularahas 31.08.2014. Kuna OÜ-d Maicel ja MHJ ei olnud tehingute tegelikeks teisteks poolteks, siis puudusid väljamaksete tegemiseks nõuetekohased algdokumendid. Kaubad ja teenused olid küll saadud, kuid hindamise tulemusel oli kaupade ja teenuste hind 56 330,02 eurot (mitte 58 419,73+87 226,55=145 646,28). OÜ-l Veluur ei olnud Maicel OÜ arvel kajastatud kaupade ja teenuste kohta esitada dokumente, mis tõendaksid, kellelt on kaubad ja teenused tegelikult saadud. MTA sai maksumenetluses teavet, et Maicel OÜ arvel kajastatud gaasivarustuse tööprojekti sai OÜ Veluur Evelin Grupp OÜ vahendusel DEM Projekt OÜ-lt ning gaasiboilerid HR OÜ-lt. Nende kaupade puhul tuli MTA selgituse kohaselt tulumaksuga maksustada Maicel OÜ arvel kajastatud hinna ja tegelike müüjate küsitud hinna vahe. Kaupade puhul, mille tegelikku müüjat tuvastada ei õnnestunud, tuli tulumaksuga maksustada Maicel OÜ arvel kajastatud hinna ja turuhinna vahe. Kuna Maicel OÜ arvel kajastatud teenuste osutajat ei õnnestunud tuvastada, siis ei saanud eeldada, et teenuse pakkuja oli osutatud teenuste eest saadud tasudelt kõik maksud deklareerinud ja tasunud ning sellest tulenevalt tuli tulumaksuga maksustada kõik ehitusteenusega seotud väljamaksed. MHJ OÜ arvel kajastatud kaupade ja teenuste osas tuvastas MTA, et need sai OÜ Veluur tegelikult Salemade OÜ-lt, mille kohta edastas OÜ Veluur 21.05.2015 MTA-le ka arved nr MA1400049,
6(11)
MA1400050, MA1400051 ja MA1400052 kokku 43 043,98 eurot. MHJ OÜ arvel ja Salemade OÜ arvetel kajastatud summade vahe kuulus tulumaksuga maksustamisele. KA p-s 1.2.3 põhjendas MTA muu hulgas OÜ Veluur teadmist sellest, et ei saanud kaupu ja teenuseid Maicel OÜ-lt ja MHJ OÜ-lt.
12.Eeltoodut arvestades leiab kohus, et 18.06.2015 maksuotsuses on OÜ-le Veluur tulumaksu määramist piisavalt põhjendatud ja maksuhalduri järeldused on Riigikohtu praktikaga kooskõlas. Maksuhaldur on maksuvõla kujunemist selgitanud ka vastutusotsuse p-s 4.
13.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et maksuhaldur rikkus OÜ Veluur maksumenetluses uurimiskohustust seoses Salemade OÜ esitamata arvetega. MTA kohustas 11.11.2014 korraldusega OÜ-d Veluur esitama 2014. a augustit puudutavad dokumendid, sh ostuarved ja muud dokumendid, mida äriühing peab menetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemisel oluliseks (MTA 28.04.2017 vastuse lisa „Maksumenetluses kogutud“ nr 1). M. L. 14.04.2015 seletusest nähtub, et kuna MTA tuvastas, et OÜ-d Maicel ja MHJ ei olnud nende nimel väljastatud arvetel näidatud kaupade tegelikud müüjad ja teenuste osutajad, nõustus M.L. esitama parandusdeklaratsiooni ning võtma neil arvetel kajastatud käibemaksu OÜ Veluur 2014. a augusti sisendkäibemaksu arvestusest välja (protokolli küsimus ja vastus nr 1). Maksuhaldur küsis M. L.lt, kellelt sai OÜ Veluur tegelikult OÜ-de Maicel ja MHJ arvetel kajastatud kaubad ja teenused (küsimused 3-6), kuid M.L. oskas vaid vastata, et MHJ OÜ arvel nr 290814 kajastatud kaubad tulid Salemade OÜ-lt (küsimuse nr 5 vastus). MTA-le 14.05.2015 seletusi andes märkis M.L., et esitab MTA-le Salemade OÜ arved MA1400049, MA1400050, MA1400051 ja MA1400052. Kuigi kohtule ei ole vastavat korraldust esitatud, puudub vaidlus, et MTA küsis 26.05.2015 korraldusega Salemade OÜ-lt dokumente OÜ-le Veluur perioodil jaanuar kuni aprill 2014 müüdud kaupade ja osutatud teenuste kohta, kuid äriühing korraldusega nõutud dokumente ei esitanud (vt vastustaja 28.04.2017 vastuse lk 3). Salemade OÜ juhatuse liige M.-L. T. andis 28.05.2015 MTA-le suulisi seletusi, et Salemade OÜ on OÜle Veluur mais 2015 väljastanud arved nr MA1400049, MA1400050, MA1400051 ja MA1400052 ning nende arvete tasumist tõendavad kassaorderid nr 38, 39, 40, 42 (tl 129, 28.05.2015 protokolli küsimused ja vastused nr 2, 3 ja 7). M-L. T. selgitas lisaks, et esitab OÜle Veluur veel arveid Mulla 2 objekti kohta (protokolli küsimus ja vastus nr 6) ning et kõikide soetatud ja OÜ-le Veluur edasi müüdud materjalide arveid ei ole OÜ-le Veluur veel edastatud ja kui materjalide soetamise arved on olemas, siis ta edastab need MTA-le (küsimuse nr 11 vastus). OÜ Veluur 10.06.2015 kontrollakti kohaselt tuvastati, et Salemade OÜ arvetel nr MA1400049, MA1400050, MA1400051 ja MA1400052 kajastatud kaubad ja teenused kattusid MHJ OÜ arvel nr 290814 kajastatud kaupade ja teenustega (KA p 1.2.2.2). Ühtlasi järeldub kontrollaktist, et OÜ Veluur ega Salemade OÜ ei esitanud MTA-le rohkem arveid, mis kinnitaks ka Maicel OÜ arvel nr 314 kajastatud kaupade ja teenuste soetamist Salemade OÜ-lt, sest KA p 1.2.2.1 kohaselt ei õnnestunud tuvastada, kes oli Maicel OÜ arvel kajastatud teenuste osutajaks ning kaupade müüjaks (v.a gaasiboilerite ja gaasivarustuse tööprojekti müüjad). OÜ Veluur 18.06.2015 maksuotsuse p-st 1 selgub, et OÜ Veluur ei esitanud kontrollaktile vastuväiteid, sh ei väitnud ega tõendanud, et Maicel OÜ arvel kajastatud teenused või kaubad olid samuti soetatud Salemade OÜ-lt. Seega on MTA OÜ Veluur maksumenetluse raames nii OÜ-lt Veluur kui ka Salemade OÜ-lt proovinud saada andmeid, kellelt on tegelikult soetatud Maicel OÜ arvel näidatud teenused ja kaubad, kuid tulutult. Jääb arusaamatuks, mida oleks MTA saanud veel teha olukorras, kus väidetavatel tehinguosalistel endil polnud MTA-le arveid esitada. M.L. ei ole vastutusmenetluses selle asjaolu kohta täiendavaid väiteid ega tõendeid esitanud (vt tl 8-9, vastuväited vastutusotsuse projektile). Kohtumenetluses viitas kaebaja küll uurimiskohustuse rikkumisele seonduvalt Salemade OÜ poolt esitamata arvetega, kuid ei esitanud tõendeid selle kohta, millised Maicel OÜ arvel näidatud kaubad ja teenused on
7(11)
tegelikult soetatud Salemade OÜ-lt ning millised Salemade arved jm dokumendid seda kinnitavad.
14.Kohus ei jaga kaebaja seisukohta, et maksuhaldur oleks pidanud kohustama RLE Invest OÜ-d esitama kontrolliperioodi puudutavaid arveid. OÜ Veluur maksumenetluses andis M.L. juhatuse liikmena seletusi 14.04.2015 ja 14.05.2015. Tema seletuste protokollides (tl 109, 112) puuduvad viited RLE Invest OÜ-le ning asjaolule, justkui oleks RLE Invest OÜ kontrolliperioodil OÜ-le Veluur teenuseid osutanud või kaupu müünud, mille kohta tulnuks MTA-l RLE Invest OÜ-lt arveid küsida. Vastutusmenetluses andis M.L. suulisi seletusi 24.10.2016 (protokoll tl 113-114). M.L. selgitas vastuseks 7. küsimusele, et RLE Invest OÜ finantseeris Mulla tn 2 arendusprojekti ning et ta ütles RLE Invest OÜ-le, et käibemaks on vaja ära tasuda (tegemist oli OÜ Veluur ja RLE Invest OÜ seltsingu käibemaksuga). Vastuseks küsimusele nr 13 viitas kaebaja seltsinglaste solidaarsele vastutusele seltsingust tulenevate kohustuste ees. Vastutusmenetluses esitas kaebaja 22.11.2016 ka vastuväited vastutusotsuse projektile, kus on samuti selgitatud seltsingulepingu olemasolu OÜ Veluur ja RLE Invest OÜ vahel ning rõhutud RLE Invest OÜ vastutusele OÜ-le Veluur maksuvõla tekkimisel. Nii M. L. 24.10.2016 seletustes kui 22.11.2016 vastuväidetes puuduvad viited sellele, et RLE Invest OÜ on OÜ-le Veluur osutanud teenuseid või müünud kaupu, mille kohta RLE Invest OÜ-lt arveid küsida. Seega on kaebaja etteheide mingisuguste määratlemata arvete küsimata jätmise kohta alusetu ja vastustaja ei ole sellega seoses uurimiskohustust rikkunud.
15.OÜ Veluur ja RLE Invest OÜ seltsing ei mõjuta OÜ Veluur maksukohustuse teket ja suurust ning selle kaudu M. L. solidaarset vastutust OÜ Veluur maksuvõla eest. Kohus on 11.05.2017 määruses juba põhjendanud (p 3), et sõltumata OÜ Veluur ja RLE Invest OÜ vahelisest seltsingulepingust (tl 19-21) täidavad mõlemad isikud maksukohustusi oma nimel ning OÜ Veluur maksukohustust ei ole õiguslikult võimalik üle kanda RLE Invest OÜ-le. Nimelt tuleneb MKS § 6 lg-test 1-3, et maksukohustuslane on reeglina füüsiline või juriidiline isik, kes peab täitma enda nimel maksukohustuse. MKS § 6 lg 4 p 1 järgi võib seadusega sätestada juhud, mil juriidilise isiku staatust mitteomavat isikuteühendust käsitatakse maksumaksja või maksu kinnipidajana. Praeguses maksuasjas asjakohastes eriseadustes (KMS, TuMS) ei ole sätestatud erijuhtusid seltsingu käsitamiseks maksumaksja või maksu kinnipidajana. Seega on MTA vastutusotsuse p 7 alapunktis 2 jõudnud õigele järeldusele, et tulu- ja käibemaksukohustus tekkis OÜ-le Veluur ning seda ei saa seltsingulepingule viidates RLE Invest OÜ-le üle kanda ega pidada RLE Invest OÜ-d solidaarvõlgnikuks.
16.Vastutusotsuse märkus selle kohta, et OÜ Veluur-RLE Invest OÜ seltsing ei ole MKS § 18 lg 11 p 2 kohaselt MTA-s registreeritud, on küll faktiliselt õige, kuid täpsustavalt selgitas kohus 17.05.2017 määruse p-s 5, et seltsingu maksukohustus ei teki registreerimisest, vaid hoopis maksukohustusega kaasneb registreerimise kohustus. Vastutusotsuse lk-l 18 esitatud mõnevõrra ebatäpsed põhjendused, millest võib järeldada, et seltsingu maksukohustuse tekkimiseks piisaks seltsingu registreerimisest maksukohustuslasena, ei kujuta endast sellist põhjendamisviga, mis tingiks vastutusotsuse tühistamise. Kuna maksukohustus ei teki seltsingu registreerimisest, siis pole tähtsust ka asjaolul, et vastustaja ei ole kaebajale seltsingu registreerimise kohustust selgitanud.
17.Kaebaja esitas kaebuse lisana nr 4 „Mulla lepingud“, mis sisaldavad endas notariaalseid dokumente seoses OÜ Veluur ja RLE Invest OÜ arendatud korteritega aadressil Mulla tn 2, Tallinn (korteriomandite omandi üleandmise asjaõiguslepingud, hüpoteekide kustutamise ja seadmise lepingud jne), mille esitamist maksuhaldurile OÜ Veluur maksumenetluses ega kaebaja vastutusmenetluses asja materjalidest ei nähtu. Kaebuses viitas kaebaja neile lepingutele seoses sellega, et seltsingulepingu p 2.3.3 järgi jagavad seltsinglased Mulla tn 2 korteritest saadud tulu, mis tuleb ka maksustamise seisukohalt seltsinglaste vahel jagada. Kuna
8(11)
kaebajale maksu määramise seisukohalt ei oma seltsingu olemasolu tähtsust, siis ei oma asja lahendamisel tähtsust ka nn Mulla lepingud.
18.Kaebaja arvates ei ole vastutusotsuses nõuetekohaselt tuvastatud tema süüd OÜ Veluur maksukohustuste täitmata jätmise eest.
19.M. L. tegevust on analüüsitud vastutusotsuse p-s 5. Maksuhaldur põhjendas, et tuvastas ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed, millelt ei olnud deklareeritud ega tasutud tulumaksu. M.L. äriühingu juhatuse liikmena rikkus sellega MKS § 85 lg-t 4 (deklaratsioonis õigete andmete esitamise kohustus) koostoimes TuMS § 51 lg-ga 1 ja lg 2 p-ga 3 ning § 54 lg-ga 2 (vastutusotsuse p 5.1.1). Jättes tasumata käibe- ja tulumaksu ning intressi, rikkus M.L. MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustust tagada esindatava tasumiskohustus, mis tuleneb MKS § 105 lg-st 1 koostoimes KMS § 38 lg-ga 1 (kohustus tasuda käibemaksusumma) ja TuMS § 54 lg-ga 4 (kohustus tasuda tulumaksusumma), ja MKS § 115 lg-t 1 (vastutusotsuse p 5.1.2). MTA põhjendas vastutusotsuse p-s 5.2, et M.L. rikkus oma kohustusi teadlikult ja VÕS § 104 lg 5 tähenduses tahtlikult. Vastutusotsusega sissenõutava OÜ Veluur maksuvõla tekkimise ajal oli M.L. äriühingu ainus juhatuse liige, kellel olid ka raamatupidamisvolitused. Raamatupidaja sai andmed, mille alusel esitas maksudeklaratsioone, M. L.lt. M. L.l oli juurdepääs kõigile OÜ Veluur dokumentidele ning ta juhtis äriühingu majandustegevust. Maksuhaldur selgitas, et kui äriühingul on vaid üks juhatuse liige, vastutab tema äriühingu maksuseadustest tulenevate kohustuste täitmise eest ning äriühingu poolsed maksuseaduste rikkumised on temale omistatavad. Väidetavate tehingute juures OÜ-dega Maicel ja MHJ esindas OÜ-d Veluur M.L., seega teadis ta tehingute tegelikke asjaolusid, kuid kajastas neid maksudeklaratsioonis maksukohustust vähendavana. Ka tasumiskohustuse rikkumine oli tahtlik. M. L.l oli juurdepääs OÜ Veluur kassale, kusjuures kassas oli augustis 2014 vahendeid 32 357,25 eurot, et tasuda käibemaks 16 022,32 eurot, kuid seda ei tehtud. M.L. ei tahtnudki summat tasuda, kuna ta tunnistas hiljem ise, et esitas tehingute kohta OÜ-dega Maicel ja MHJ mais 2015 parandusdeklaratsioonid ainult seetõttu, et kontrollimenetluse kestel tuvastati, et tegemist oli näilike tehingutega ja parandusdeklaratsioonides loobuti varem esitatud võltsarvetest. Lisaks ütles M.L., et talle tehti seoses OÜ-de Maicel ja MHJ arvetega ettepanek maksude optimeerimiseks, mida ta läbi oma tegutsemise OÜ Veluur esindajana aktsepteeris ning seetõttu saigi OÜ Veluur võltsarved nr 314 ja 290814. M.L. korraldas äriühingu majandustegevust selliselt, et hoiduda kõrvale ka tulumaksu tasumise kohustusest. Tema tegevuse tulemusena tegi OÜ Veluur ettevõtlusega mitteseotud kulutusi, mida olnuks võimalik kasutada ka käibemaksukohustuse täitmiseks. M. L.l olid käibe- ja tulumaksu tasumiseks kõik võimalused ning sellises olukorras on välistatud kohustuste rikkumine raskest hooletusest. M. L. tegevuse eesmärgiks oli maksude maksmisest kõrvalehoidmine ja õigusvastase tagajärje soovimine ehk M.L. tekitas teadlikult olukorra, kus OÜ Veluur varjas ja vähendas maksukohustuse tekkimist. Taoline tegevus ettevõtte juhtimisel saab oma olemuselt olla ainult tahtlik. Ka intressivõlg, mis on lahutamatult seotud põhivõlaga, tekkis M. L. tahtliku tegevuse tulemusena. Vastutusotsuse p-s 5.3 selgitas MTA põhjuslikku seost M. L. tahtlike rikkumiste ja OÜ Veluur maksuvõla tekke vahel. Kui M. L. poolse äriühingu esindamise tulemusena poleks OÜ Veluur septembris 2014 maksudeklaratsioonides valeandmeid esitanud ning kui ta oleks olemasolevaid rahalisi vahendeid kasutanud maksukohustuse tasumiseks, poleks OÜ-le Veluur maksuvõlga tekkinud. Vastutusotsuse p 7 alapunktis 1 tõi MTA vastuseks eriarvamusele esile, et kaebaja tunnistas eriarvamuses taas võltsarvete kajastamist OÜ Veluur maksuarvestuses. Kaebaja viitas eriarvamuses küll asjaolule, et „arvevabriku“ teenuseid kasutati RLE Invest OÜ poolse ettepanekuga nõustumisel, kuid äriühingu juhatuse liikme vastutus kujuneb MKS § 40 lg 1 alusel ning seda ei ole võimalik juhatuse liikmelt kolmanda isiku poolt üle võtta.
20.Kohus leiab, et eeltooduga on maksuhaldur vastutusotsuses kaebaja kohustuste rikkumist, põhjuslikku seost ja süü vormi piisavalt põhjendanud ning kohus nõustub nende järeldustega.
9(11)
On ilmne, et M.L. esitas OÜ Veluur nimel 2015. a mais parandusdeklaratsioonid vaid põhjusel, et MTA tuvastas maksumenetluses, et tegelikeks müüjateks ja teenuse osutajateks ei olnud OÜd Maicel ja MHJ (vt ka M. L. 24.10.2016 suuliste seletuste protokolli küsimus ja vastus nr 9, tl 113p). Seega ei kinnita tagantjärele parandusdeklaratsiooni esitamine, justkui polnuks kaebaja rikkumised toime pandud tahtlusega. Parandusdeklaratsioonide esitamisega ei saa ka olematuks muuta varasemat rikkumist, s.o sisendkäibemaksu alusetut arvestamist, mis põhjustas maksuvõla. Fakt, et kaebaja tegi 11.11.2016 pärast MTA-lt 07.11.2016 vastutusotsuse projekti saamist ettepaneku loovutada OÜ Veluur nõuded kolmandate isikute vastu Eesti Vabariigile, selleks et maksuvõlga osaliselt tasaarvestada, kinnitab kaebaja soovi pääseda isiklikust vastutusest OÜ Veluur maksuvõla eest, mitte seda, et äriühingule ei tekkinud maksuvõlg kaebaja tahtliku tegevuse tulemusena.
21.Kaebaja väidab, et vastutusotsuse tegemine võib olla vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega.
22.Tallinna Ringkonnakohus märkis 07.04.2016 otsuses haldusasjas nr 3-14-53228 järgmist: „Riigikohus on 31.10.2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-41-05 selgitanud, et ÄS § 187 lg 2 eelduseks on „oma kohustuse rikkumisega kahju tekitamine osaühingule, kusjuures kahju hüvitamist osaühingule võib nõuda ka osaühingu võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada osaühingu vara arvel. Vastutusotsuse puhul on tegemist maksuvõla sissenõudmisega kolmandalt isikult, selles asjas juhatuse liikmelt, kusjuures vastutuse eelduseks on juhatuse liikme poolt süüliselt tahtluse või raske hooletuse vormis oma kohustuste täitmata jätmine, mille tõttu on tekkinud maksuvõlg. ÄS § 187 lg 2 kohaldamisel on aga tegemist kahju hüvitamisega osaühingule. Seega oli ja on vastutus maksukorralduse seaduse ja äriseadustiku alusel põhimõtteliselt erinev“ (p 12). Sarnaselt maksuhalduri vastutusotsuse tegemise õigusele on ka võlausaldajatel teatud eeldustel võimalik esitada deliktiõiguslik kahju hüvitamise nõue otse juhatuse liikme vastu. Näiteks on riigikohtu tsiviilkolleegium 25.02.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12 märkinud, et juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib olla ka seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju, nt ÄS § 180 lg-st 51 tulenev kohustus esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral pankrotiavaldus (p 12). Seetõttu ei ole võlausaldajad võrreldes maksuhalduriga asetatud ebavõrdsesse positsiooni ning kaebaja taotlus MKS § 96 lg 1 põhiseadusvastaseks tunnistamiseks jääb rahuldamata.“ Sarnaselt tsiteeritud kohtuasjale ei ole ka praeguses asjas alust järeldusele, et MKS § 96 lg 1 on PS-iga vastuolus.
23.Kaebaja väidab, et intressi kujunemine on arusaamatu, MKS § 117 lg-s 1 sätestatud intressimäär võib olla PS-ga vastuolus ja intressi nõudmine kaebajalt on ebaõiglane.
24.Kaebajalt nõutakse vastutusotsusega mh OÜ Veluur maksuvõlalt arvestatud intressi tasumist, mille kohta on OÜ-le Veluur esitatud intressinõue 10.10.2016 (tl 105-106). Intressi arvestamise ja tasumise kohustus tuleneb MKS § 115 lg-st 1. OÜ Veluur juhatuse liikmena saanuks kaebaja äriühingule intressi teket käibe- ja tulumaksu õigeaegse tasumisega ära hoida või intressi põhivõla (osalise) tasumisega vähendada. Kaebaja kui füüsilise isiku vastu ei olnudki võimalik enne vastutusmenetlust nõudeid esitada. Seega on alusetu kaebaja etteheide, et tal puudus sisuline võimalus intressi teket ära hoida.
25.MKS § 115 lg 3 järgi peab maksuhalduri esitatud intressinõudes olema näidatud viivitatud päevade arv, intressimäär, tasumisele kuuluv intressi summa ja tasumise tähtaeg. Intressinõudele kohaldatakse maksuotsuse kohta käivaid sätteid (MKS § 115 lg 3, § 95 lg 2, § 46). OÜ-le Veluur 10.10.2016 koostatud intressinõudes on selle andmise õigusliku alusena viidatud MKS § 115 lg-tele 1 ja 3 ning põhjendatud, et intressinõude esitamise tingis maksusummade õigeaegne tasumata jätmine ning kohustuse arvestada ja tasuda tähtpäevaks
10(11)
tasumata maksusummalt intressi täitmata jätmine. Intressi arvestamise metoodika on järgmine: tähtpäevaks tasumata maksusumma korrutatuna viivitatud päevade arvuga korrutatuna intressimääraga. Intressinõudes on näidatud intressisumma 18 111,52 eurot ning selle tasumise tähtaeg 10 päeva intressinõude saamisest. Intressinõude lisaks olevas tabelis sisalduvad andmed viivitatud päevade arvu, intressimäära ja intressi summa kohta. Tabelist nähtub, et intressiarvestus algas 23.09.2014 ning lõppes 10.10.2016 ning et intressiarvestus puudutab 2014. a augusti käibe- ja tulumaksu. Tabeli all selgitatakse, millisel juhul on tabelis nõudele tekitatud uus intressi arvutuskäigu rida ning mida kujutab endast intressivähenduse rida. Eelnevat arvestades vastab intressinõue MKS § 46 ja § 115 lg 3 nõuetele ning on piisavalt selge ja kontrollitav. Intressi arvestamine on tegelikult maksukohustuslase enda kohustus (MKS § 115 lg 1), kuid kaebaja ei ole esitanud alternatiivset intressiarvestust ega näidanud, et maksuhalduri poolne intressiarvestus on väär.
26.MKS § 117 lg 1 kehtestab intressimääraks 0,06% päevas. Riigikohus analüüsis MKS § 117 lg-s 1 sätestatud intressimäära põhiseadusele vastavust 29.03.2017 otsuses asjas nr 3-4-1-15-16 ning jõudis järeldusele, et intressimäär on PS-iga kooskõlas. Praeguses asjas ei nähtu, et kaebaja olnuks maksuintressi kohaldamisel seatud erandlikku olukorda, mis ei võimaldanud tema puhul maksuintressile seatud eesmärkide saavutamist, või et tema õigusi riivati võrreldes keskmise maksukohustuslasega ilmselgelt ülemääraselt (vrd viidatud Riigikohtu otsuse p 123 jj). Seega ei ole alust pidada intressimäära PS-vastaseks ka praeguses asjas.
27.Kokkuvõttes ei anna kaebuse väited alust 05.12.2016 vastutusotsuse tühistamiseks ning kaebus jääb rahuldamata.
28.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, seega jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.