Otsuse avalikult teatavakstegemise 31.05.2017, Tartu aeg ja koht Haldusasja number
3-15-1586
Haldusasi
Ehitusturva OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 19.05.2015. a maksuotsuse nr 12.2-3/013913-41 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 29.01.2016. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Ehitusturva OÜ apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja/apellant Ehitusturva OÜ Esindaja Vello Luik Vastustaja Maksu- ja Tolliamet (MTA)
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29.01.2016. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 30.06.2017 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
MTA alustas 26.02.2013. a teatega nr 12.2-3/13913-1 OÜ Turvamaailm Tartu (alates 05.05.2015 ärinimega FLS Tehno OÜ, alates 10.03.2016 Ehitusturva OÜ) 2013 jaanuari käibemaksu deklaratsioonil kajastatud käibemaksu enammakse õigsuse tuvastamise menetlust. Maksuhaldur koostas 15.03.2013 andmete täiendavaks kontrollimiseks korralduse nr 12.2-3/13913-2 (tl I-10-11), kohustades kaebajat esitama käibemaksu tagastamisega seotud
dokumendid ja andma vajalikku teavet. Maksuhaldur kandis 13.06.2013 taotletud enammakse summas 734,75 eurot kaebaja ettemaksukontole.
2.Maksuhaldur koostas läbiviidud kontrolli tulemusena 07.04.2014 kontrollakti nr 12.2-3/13913-32 (tl I-106-120) ja 23.05.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/13913-35 (tl I-125-134).
3.MTA tunnistas 30.09.2014. a otsusega nr 12-2.3/13913-37 (tl 138-138p) maksuhalduri 23.05.2014. a maksuotsuse kehtetuks, kuna maksukohustuslast ei olnud üheselt ja arusaadavalt teavitatud maksustamisperioodi jaanuar 2013 käibemaksu ning maksustamisperioodide jaanuar ja veebruar 2013 tulumaksu, sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmakse ja kohustusliku kogumispensioni makse kontrolli alustamisest.
4.Maksu- ja Tolliamet jätkas OÜ Turvamaailm Tartu üksikjuhtumi kontrolli. Maksuhaldur andis 16.10.2014 korralduse (tl I-139-140), millega alustas kaebaja jaanuar 2013 käibedeklaratsioonis deklareeritud andmete õigsuse kontrollimist ning kohustas kaebajat esitama tõendeid ja andma selgitusi.
5.Maksuhaldur koostas 21.04.2015 kontrollakti nr 12.2-3/013913-40 (tl 148-155p) ja 19.05.2015 maksuotsuse nr 12.2-3/013913-41 (tl 156-158p). Maksuhaldur vähendas 19.05.2015. a maksuotsusega kaebaja jaanuari 2013 sisendkäibemaksu summas 2800 eurot, nõudis tagasi perioodi jaanuar 2013 eest alusetult tagastatud maksusumma 734,75 eurot, määras täiendavalt tasumisele käibemaksu jaanuari 2013 eest 2065,25 eurot, suurendas jaanuari ja veebruari 2013 tulumaksukohustust kokku 1557,08 eurot, sotsiaalmaksukohustust 3758,99 eurot, töötuskindlustusmakseid kokku 289,60 eurot ja kogumispensioni makseid kokku 65,94 eurot. Kontrollakti ja maksuotsuse aluseks olid RWT Investeeringute OÜ 31.12.2012. a arve nr 312117 summas 9378 eurot tööjõurendi eest detsembris ja jaanuaris (tl I-26) ning RWT Investeeringute OÜ 31.01.2013. a arve nr 313006 summas 7422 eurot turvatöötaja soojakute müügi eest (tl I-25).
6.Kaebaja esitas 18.06.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-8) MTA 19.05.2015. a maksuotsuse nr 12.2-3/013913-41 tühistamiseks. Kaebaja väitis, et maksuotsus on õigusvastane, kuna maksuhaldur ei ole põhjendanud, miks ta on jõudnud maksuotsuses samadele tõenditele tuginedes erinevatele järeldustele võrreldes varasema maksumenetlusega. Maksuhalduri 15.03.2013. a korraldusega nr 12.2-3/13913-2 alustatud käibemaksu enammakse tuvastamise menetlus lõppes 13.06.2013, s.o maksuhalduri poolt enammakse kandmisega kaebaja maksukontole. Maksuhalduri 19.05.2015. a maksuotsusega, milles maksuhaldur tugines samadele tõenditele, otsustas maksuhaldur tagasi nõuda perioodi jaanuar 2013 eest tagastatud maksusumma 734,75 eurot. Haldusaktis puuduvad põhjendused. Maksuhaldur on oluliselt rikkunud menetlusnorme. Kaasamata on 19 isikut, kelle tööjõudu kaebaja rentis RWT Investeeringute OÜ-lt, kes omakorda rentis tööjõudu PHD Tööjõud OÜ-lt. Maksuhalduri poolt kasutatud metoodika töötasu maksude suuruse määramisel pole õiguspärane, kuna toob kaasa topeltmaksustamise. Maksuotsusega tekitatud topeltmaksustamist oleks puudutatud isikute maksumenetlusse kaasamise korral olnud võimalik kõrvaldada. Sisendkäibemaksu tagasinõudmine on alusetu, kuna kaebaja on soetanud 31.01.2013 arve nr 313006 (tl 25) alusel RWT Investeeringute OÜ-lt turvatöötaja soojakuid, täites seejuures seaduses sätestatud hoolsuskohustust. Vaidlust kauba olemasolu üle ei ole – maksuhaldur ei ole kordagi seadnud kahtluse alla asjaolu, et kaebaja on omandanud turvatöötajate soojakud. Kaebaja väitis, et soetas soojakud RWT Investeeringute OÜ-lt, olles teadlik asjaolust, et RWT Investeeringute OÜ ei olnud soojakute valmistaja, vaid vahendaja. Maksuhalduri järeldus, et antud juhul ei olnud poolte eesmärgiks mitte soojakute ost-müük, vaid formaalse arve esitamine,
eesmärgiga saada tagasi sisendkäibemaksu, ilma et reaalset käivet oleks toimunud, on paljasõnaline. Sisendkäibemaksu vähendamine ja tulumaksu, sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmakse ja kohustusliku kogumispensioni makse määramine on alusetu, kuna kaebaja on 2013. a jaanuaris RWT Investeeringute OÜ-lt tööjõudu rentinud, täites seejuures seaduses sätestatud hoolsuskohustust. Väidet, et lepingud töötajatega olid sõlmitud suuliselt, ei ole K. Tähe kunagi esitanud. Tegemist on maksuhalduri poolt teadlikult eksitava väitega. Kuna kirjaliku lepingu vormistamine võttis täiendavalt aega, aga tööjõu renditeenust oli vaja koheselt, toimus esialgu renditööjõu teenuse osutamine suulise lepingu alusel. Kirjalik leping vormistati alates 09.01.2013 (tl 29), RWT Investeeringute OÜ 31.12.2012. a arve (tl 26) kajastab osaliselt ka suulise tööjõu rendilepingu alusel osutatud teenust. See seletab ka vastuolu RWT Investeeringute OÜ arve 312117 ja tööjõu rendilepingu 2013-8 vahel. PHD Tööjõud OÜ ja KP Büroo OÜ nimel sõlmitud töölepingute osas selgitas kaebaja, et K. Tähe osutas kaasabi PHD Tööjõud OÜ-le ja KP Büroo OÜ-le lepingute sõlmimisel. Asjaolu, et töötajal ei ole kirjalikku töölepingut või nende käes oleval lepingu eksemplaril ei ole töötaja allkirja, ei oma töölepingu seaduse kohaselt õiguslikku tähendust, seda enam, et töötajad kinnitavad kirjaliku lepingu sõlmimist. Samuti ei oma tähtsust asjaolu, kui töölepingu sõlmimise kohaks on tööandja asukoht (Tallinn), mitte aga töötaja poolt faktilise allakirjutamise koht. Asjaolu, et PHD Tööjõud OÜ on deklareerinud 2013. a jaanuari TSD-l väljamakseid töötajatele, samuti on deklareerinud detsembri 2012 käibedeklaratsioonil 20% määraga käivet, tõendab ja kinnitab poolte vahel tööjõurendi teenuse osutamist. Kaebaja kasutas renditööjõudu, kuna ta ei suutnud tagada abitöölistele pidevat tööd ja ei soovinud võtta endale tööjõu haldamisega seotud ülesandeid (lepingute lõpetamine, töövaidlused). Kokkuvõtlikult leidis kaebaja, et sisendkäibemaksu vähendamine ja tulumaksu, sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmakse ja kohustusliku kogumispensioni makse määramine on alusetu, kuna kaebaja on 2012. a detsembris ja 2013. a jaanuaris RWT Investeeringute OÜ-lt tööjõudu rentinud, täites seejuures seaduses sätestatud hoolsuskohustust. Juhul, kui kaebaja lepingupartnerid ei ole teinud maksuhalduriga koostööd, siis ei saa nimetatud asjaolu olla etteheidetav kaebajale.
7.MTA palus kaebusele esitatud vastuses (tl I-168-170) jätta kaebus rahuldamata.
8.Tartu Halduskohus jättis 29.01.2016. a otsusega (tl I-201-204p) kaebuse rahuldamata. Halduskohus selgitas, et arve nr 313006 puudutab soojakute ostmist RWT Investeeringute OÜ-lt ning arve nr 312117 tööjõu rentimist samuti RWT Investeeringute OÜ-lt. Maksuotsusega vähendas maksuhaldur kaebaja sisendkäibemaksu kokku 2800 euro võrra ning määras kaebajale maksukohustuse töötajatele töötasudena arvestatud summadelt. Halduskohus nõustus vastustaja seisukohaga, et tagastusnõude aktsepteerimine ja ka selle täitmine ei välista ega keela edaspidi täielikuma kontrolli läbiviimist ning juhul, kui selle tulemusena leiab tõendamist, et taotleja on rikkunud maksuseadusi ja tagastusnõue ei ole põhjendatud, on õigus see maksukohustuslaselt tagasi nõuda. Vastustaja on otsuse teinud MKS §-s 98 sätestatud tähtaja piires. Kuna antud juhul põhjalikuma maksumenetluse tulemusena maksuhaldur tuvastas, et tagastusnõude kinnitamine ei olnud põhjendatud, oli vastustajal õigus teha eelnevast erinev otsustus ja tagastusnõude summa kaebajalt tagasi nõuda. Seejuures ei ole keelatud korduvkontrolli läbiviimisel kasutada eelnevas menetluses kogutud tõendeid. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-20-05 oluliseks pidanud, et korduvkontrollimine ei või osutuda maksukohustuslasele ülemäära koormavaks. Antud juhul ei ole kaebaja väitnud, et kogu kontrollimise käik oleks talle olnud liialt koormav.
Vastustaja on maksuotsuses ja kontrollaktis, mis maksuotsuse p 1 kohaselt on maksuotsuse lahutamatu osa, välja toonud ja analüüsinud põhjusi, mis tõid kaasa jaanuar 2013 eest alusetult tagastatud maksusumma 734,75 euro tagasi nõudmise. Teise menetlusnõude rikkumisena on kaebaja välja toonud, et maksuhaldur ei ole kaasanud menetlusse kõiki isikuid, kelle õigusi maksuotsus puudutab. Maksuhaldur on oma vastuses õiguspäraselt leidnud, et lähtuda tuleb maksuotsuse resolutsioonist. Kui maksuotsuse resolutsioon ei mõjuta teisi isikuid, puudub põhjus nende kaasamiseks menetlusse. Vastustaja on andnud selgituse ka topeltmaksustamise puudumisele – tegemist on antud juhul näiliku tehingu maksustamisel arvesse võtmata jätmise ning tegelike tehingute maksustamisega. Seejuures on vastustaja tööjõumaksude osas lähtunud PHD Tööjõud OÜ deklaratsioonide andmetest, mitte ise arvutanud tööjõumaksude suurust. Seega kaebaja väited topeltmaksustamisest on alusetud. Halduskohus leidis, et vaidlust ei ole soojakute olemasolu osas, nende omandamist kaebaja poolt ei ole vastustaja vaidlustanud. Järeldusele, et kaebaja ei saanud soojakuid omandada arvel näidatud isikult, ei ole maksuhaldur jõudnud mitte ühe asjaolu alusel, vaid tõendeid kogumis välja tuues ja analüüsides. Seejuures ei ole maksuotsuses kaebajale ette heidetud hoolsusnõuete rikkumist, vaid on märgitud, et kaebaja oli teadlik, et tehingu tegelik teine pool ei ole arvel näidatud isik. Kui ostja teadis tehingu tegelikke asjaolusid ja müüja isikut, siis pole asjasse puutuvad väited hoolsuskohustusnõuete täitmise osas. Kui isik teadis või pidi teadma tehingu tegelikest asjaoludest, st tehingu kohta esitatud dokumendi võimalikust fiktiivsusest, kuid kajastas seda dokumenti maksukohustust vähendavana, on tegemist ostja pahausksusega. Maksuhaldur on kontrollakti p-s 1.3.2 välja toonud asjaolud, mis andsid aluse sellisele järeldusele jõudmiseks. Seega on põhjendatud maksuhalduri järeldus, et antud juhul ei olnud poolte eesmärgiks mitte soojakute ost-müük, vaid formaalse arve esitamine, eesmärgiga saada tagasi sisendkäibemaksu, ilma et reaalset käivet oleks toimunud. Halduskohus leidis, et maksuhalduri poolt kogutud tõendite alusel saab järeldada, et kaebaja ei rentinud tööjõudu RWT Investeeringuite OÜ-lt, vaid töötajad olid tööle võetud kaebaja enda poolt. Töölepingud PHD Tööjõud OÜ-ga olid sõlmitud ainult maksueelise saamiseks ehk tööjõumaksude mittemaksmiseks. PHD Tööjõud OÜ puhul oli tegemist mittetegutseva äriühinguga, kellel olid variäriühingu tunnused, äriühing on väljamakseid 176 töötajale deklareerinud, kuid tööjõumakse tasunud ei ole. Samuti on maksuhaldur tuvastanud, et kõikide tööjõu rentimisega seotud äriühingute (OÜ Turvamaailma Tartu, RWT Investeeringute OÜ, PHD Tööjõud OÜ ja Puhdas Tööjõud OÜ) vahel esines ilmne seotus, mis võimaldas sõlmida nendevahelisi kokkuleppeid, ning võimaldas teha üksteisele vajalikke arveid, jättes seejuures tööjõumaksud tasumata (kontrollakti p 1.3.1.4). Kaebaja enda väide, et kaebaja juhatuse liige K. Tähe osutas kaasabi PHD Tööjõud OÜ-le ja KP Büroo OÜ-le töötajatega lepingute sõlmimisel (kuigi ise väidetavalt rentis tööjõudu RWT Investeeringute OÜ-lt) kinnitab isikutevahelist seotust. Samas esimeses, 25.03.2013 maksuhaldurile antud seletuses väitis K. Tähe, et ta ei tea millistes firmades on renditud töötajatega töölepingud sõlmitud. Halduskohus oli seisukohal, et ükski kaebuses esitatud väide ei ole põhjendatud ja ei ole aluseks kaebuse rahuldamiseks. MKS § 150 lg 1 kohaselt lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada maksusumma vaidlustamise korral, et maksusumma on valesti määratud. Kaebaja ei ole esitanud selliseid tõendeid, mis annaksid aluse seisukohale, et tasumisele määratud maksusumma on valesti määratud. Antud juhul on maksuhaldur kaebaja pahausksuse tõendanud. Seega jättis halduskohus kaebuse täielikult rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
9.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl II-2-5p), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldatakse. Halduskohtu otsusest ei nähtu põhjendused, miks kohus ei nõustu kaebaja väidetega.
Maksuhaldur oleks pidanud maksuotsuses põhjendama, miks ta on samu tõendeid kasutades jõudnud teistsugusele seisukohale. Maksuhalduri käsitluse kohaselt on kaebaja poolt kasutatud renditöötajad perioodil jaanuar 2013 kaebaja töötajad. Maksuotsusest ei nähtu, kes on nende isikute tööandja enne ja pärast 2013. a jaanuari. Juhul, kui töötajate tööandja jaanuaris 2013 oli kaebaja, on töötajad vähemalt sel perioodil saanud alusetult tasu kolmandast äriühingust ja neile töötasu arvestanud ja maksnud äriühingul tekib väljamaksete tagasinõudeõigus töötajate suhtes. Võimalik maksuotsus võib mõjutada nii renditöötajate kui ka kaebaja lepingupartnerite tsiviilõiguslikke õigusi ja kohustusi ning nad oleks tulnud maksumenetlusse kaasata. Maksuotsus ei ole töösuhte tuvastamise kohta iseenesest siduv töövaidlusi läbi vaatavale tsiviilkohtule, kuid võib olla oluline tõend või ajend vastava nõude esitamiseks. Kui füüsiline isik saab oma võimalikust nõudest tööandja vastu teada alles pärast maksuotsuse tegemist, võivad need nõuded olla aegunud. Jättes töötajad maksumenetlusse kaasamata, loob maksuhaldur eelduse, kus halduskohtumenetluses ja tsiviilkohtumenetluses võivad erinevad kohtud jõuda erinevatele seisukohtadele nii töösuhte olemasolu kui ka sellest tuleneva tööandja maksukohustuse osas. Maksuhalduri seisukoht maksumenetluses oli esialgu, et RWT Investeeringute OÜ ei saanud olla müüja, kuna ta ei saanud soojakuid valmistada. Kaebaja selgitas maksumenetluses, et oli teadlik asjaolust, et RWT Investeeringute OÜ ei olnud soojakute valmistaja, vaid vahendaja. Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigsuse kontrolli menetluses on olulised Riigikohtu halduskolleegiumi 19.05.2009. a otsuses nr 3-3-1-32-09 toodud selgitused. Kui ostja on käitunud heauskselt, siis puudub alus piirata ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Käesolevas asjas ei ole maksuhaldur tõendanud ühtegi Riigikohtu otsuses toodud asjaolu, mis viitaks ostja pahausksusele. Kaebajale teadaolevalt on töötajatele tehtud väljamaksed deklareeritud ja tööjõumaksud tasaarvestatud kaebaja lepingupartneri äripartneri poolt. Seega on eksitav maksuhalduri väide, et tööjõumaksud on tasumata. Seega on alusetu ka väide, et töölepingud olid sõlmitud maksueelise saamiseks ehk tööjõumaksude mittemaksmiseks.
10.MTA palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl II-16-18p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Halduskohus on maksuotsuse põhjendamise, vorminõuete ja väidetud muude menetlusnõuete rikkumist analüüsinud. Kui tagastusnõue ei olnud põhjendatud, on maksuhalduril õigus see maksukohustuslaselt tagasi nõuda, nagu seda vaidlustatud maksuotsuses ka tehti. Asjas on usaldusväärselt tõendamist leidnud, et tehingud RWT Investeeringute OÜ-ga ei ole maksuhaldurile kirjeldatud ja kaebaja maksuarvestuses kajastatud viisil siiski toimunud. Kaebaja ei ole arvestanud temal lasuva tõendamiskoormusega. Kuna maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele. Kaebaja spekulatsioonid töötajate võimalikest nõuetest tööandja vastu ei puuduta vaidlusalust maksunõuet, mistõttu on sellised avaldused antud juhul ka asjasse puutumatud. Töötajatele väljamakstud summa oli ja jääb palgatuluks, seoses maksuotsuse tegemisega muutub ainult tööandja (väljamaksja) isik. MTA viitab Riigikohtu 26.03.2014. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-55-13 (p-d 14-15). Maksuhaldur ei pea maksupettust tõendama vaid põhjendama oma kahtlusi. Antud juhul on asjaolud piisaval määral välja selgitatud ja põhjendavad veenvalt MTA tõstatatud kahtlusi kaebaja teadlikkusest OÜ RWT Investeeringute nimel fiktiivsete tehingute kajastamise osas kaebaja maksuarvestuses. Olukorras, kus K. Tähe ei osanud tehingute toimumist MTA-le usaldusväärselt kirjeldada, ei saa tema ja tema väidetava tehingupartneri antud vastuolulisi ütlusi ja dokumente vastuoluliste tehingute toimumise kohta usutavaks pidada. MTA vaidleb vastu kaebaja seisukohale, et töötajatele tehtud väljamaksed on deklareeritud ja tööjõumaksud tasaarvestatud kaebaja lepingupartneri äripartneri poolt. Kaebaja lepingupartneri äripartner PHD Tööjõud OÜ tühistas oma valedeklaratsioonid 19.08.2015.
Kuigi kaebaja seisukohta väidetavalt toetav tasaarvestuse väide on ebamäärane ja paljasõnaline, ei ole kaebaja väidetava tehingupartneri äripartneri (esindaja T. Raatsin) maksukohustusega tasaarvestust tema „äripartneri“ maksunõudega MTA poolt tehtud. Kõik sarnased või vaidluses nr 3-13-678 (esindaja T. Raatsin) vaieldava olematu enammaksega seonduvad „äripartneri“ tasaarvestustaotlused on perspektiivitud, sest olematu tagastusnõudega ei saa tegelikke maksunõudeid tasaarvestada. Kaebaja avaldus tugineb seega ilmselt vaidluses nr 3-13-678 avaldatule, mis ei oma aga puutumust käeoleva vaidlusega. Vastustaja on veendunud kaebaja pahauskses käitumises, kuna kaebaja jätkuv suutmatus ümber lükata järeldust näilike tehingute kajastamises oma maksuarvestuses kahandab paratamatult täiendavalt kaebaja lakooniliste vastuväidete veenvust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
12.Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kuna maksuotsus on nõuetekohaselt põhjendatud, siis on tõendamiskoormus kaebajale üle läinud. MKS § 150 lg 1 järgi lasub maksuteates või maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Lisaks sätestab HKMS § 59 lg 1, et menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs; kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda. Selle nõude mittetäitmise õigusliku tagajärje sätestab HKMS § 59 lg 4, mis näeb ette, et kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab § 59 lg 1 kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks.
13.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele käsitleb ringkonnakohus esmalt tööjõurendiga (RWT Investeeringute OÜ arve nr 312117, tl I-26) seonduvat (I), seejärel soojakutega (RWT Investeeringute OÜ arve nr 313006, tl I-25) seonduvat (II) ning lahendab lõpuks apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (III). I
14.Esmalt peatub ringkonnakohus RWT Investeeringute OÜ arvel nr 312117, mis on esitatud tööjõu rentimise eest. Vastustaja põhijäreldus on, et kaebaja on vahetanud RWT Investeeringute OÜ-ga üksnes arveid, et kunstlikult näidata tööjõurendi kasutamist ning tekitada sellega alusetu käibemaksu enammakse, et see siis riigieelarvest tagasi küsida. Selle kinnituseks on maksuhaldur esitanud 21.04.2015. a kontrollakti nr 12.2-3/013913-40 punktis 1.3.1 asjaolud, mis selle järelduseni viivad. Halduskohus on otsuse punktis 16 neid asjaolusid refereerinud ja hinnanud.
15.Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses, et maksuotsus võis mõjutada nii renditöötajate kui ka kaebaja lepingupartnerite tsiviilõiguslikke õigusi ja kohustusi, mistõttu oleks nad tulnud maksumenetlusse kaasata, ning et töötajatele tehtud väljamaksed on deklareeritud ja tööjõumaksud tasaarvestatud kaebaja lepingupartneri äripartneri poolt. Nende väidetega osutab kaebaja MKS § 43 p-le 3, mille kohaselt on maksumenetluses menetlusosaline ka muu isik, kelle õigusi haldusakt või toiming puudutab (kolmas isik). Riigikohus on leidnud, et selle normi järgi tuleb haldusmenetlusse kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi; seega, kui on olemas oht, et haldusakt võib isiku õigusi
või kohustusi puudutada, tuleb isik kaasata menetlusse (RKHKo 26.03.2014, 3-3-1-55-13, p 14). Ringkonnakohus on seisukohal, et Riigikohtu seisukohta tuleb normi eesmärgist lähtuvalt täpsustada, ja leiab, et normi eesmärk eeldab sellise ohu olemasolu, mille realiseerudes kaotaks isik mõne avalik-õigusliku subjektiivse õiguse või talle lisanduks mõni avalik-õiguslik kohustus. Võimalikud eraõiguslikud järelmid ei saa olla MKS § 43 p 3 eesmärgiga hõlmatud, sest need ei pruugi olla MTA jaoks ettenähtavad. Seetõttu ei ole vaja ka põhjalikumalt analüüsida, kas ja kuivõrd võis maksuotsus tekitada tsiviilõiguslikke järelmeid. Täiendavalt nõustub ringkonnakohus MTA-ga, et spekulatsioonid töötajate võimalikest nõuetest tööandja vastu ei puuduta vaidlusalust maksunõuet. Samuti puudub ringkonnakohtul alus kahelda maksuhalduri poolt antud infos, et MTA kaebaja lepingupartneri äripartner PHD Tööjõud OÜ tühistas oma valedeklaratsioonid 19.08.2015.
16.Eelneva põhjal puudub alus tööjõu rendi osas halduskohtu otsuse muutmiseks. Kaebaja ei ole esitanud usutavat versiooni sündmuste käigust, rääkimata selle tõendamisest. Versioon tööjõu mitmekordsest edasirentimisest ei ole majanduslikust vaatenurgast juba eluliselt usutav. II
17.Arve nr 313006 osas, mis puudutab väidetavat soojakute ostmist RWT Investeeringute OÜ-lt, märgib ringkonnakohus järgnevat. Maksuhaldur on väljendanud oma põhjendatud kahtlusi väidetava soojakute soetamise osas RWT Investeeringute OÜ-lt 21.04.2015. a kontrollakti nr 12.2-3/013913-40 punktis 1.3.2, kus ta asus seisukohale, et kaebaja ei ole saanud soojakuid RWT Investeeringute OÜ-lt. Halduskohus on maksuhalduri seisukohti hinnanud otsuse punktis
18.Kaebaja tugineb apellatsioonkaebuses Riigikohtu 19.05.2009. a otsusele nr 3-3-1-32-09 ja väidab, et käitus heauskselt, mistõttu puudub alus piirata sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Viidatus otsuses on Riigikohus asunud seisukohale, et juhtudel, kus vaidlus kauba või teenuse olemasolu üle puudub, kaup on reaalselt olemas ja teenust on osutatud, kuid seda ei saadud arvel märgitud registreeritud käibemaksukohustuslaselt, kuulub tõendamisele ka ostja pahausksus (RKHKo 19.05.2009, 3-3-1-32-09, p 10). Ringkonnakohus on seisukohal, et maksuhaldur on piisavalt tõendanud ostja pahausksust. Riigikohus on teisal selgitanud: „Kui maksuhaldur on maksuotsuses asjaolude ja tõendite kogumile tuginedes mõistlikult ning eluliselt usutavalt põhjendanud kahtlust maksukohustuslase osalemisest maksupettuses, viidates seejuures maksukohustuse tekkimise õiguslikele alustele, läheb tõendamiskoormus MKS § 150 lg 1 järgi üle maksukohustuslasele“ (RKHKo 11.02.2015, 3-3-1-65-14, p 9). Käesoleval juhtumil on maksuhaldur toonud välja, et kuigi K. Tähe väitis, et soojakutel olid RWT Investeeringute OÜ hinnakirjaga fikseeritud hinnad, ei esitatud maksuhaldurile neid hinnakirju. Väide, et soojakute transport oli soojakute hinna sees, ei ole eluliselt usutav, sest objekti asukoht pole ette teada ning transport erinevatele objektidele ei maksa ühepalju. Samuti ei ole eluliselt usutav, et mõõtmetelt erinevad soojakud vormistatakse ühise hinnaga, kuigi vastavalt hinnakirjale on teada nende ühiku maksumus. Lisaks ei esitanud K. Tähe väidetavaid alternatiivseid internetist leitud kallimaid hindu. O. Vainola ei soovinud maksuhaldurile avaldada, kes ja kus ehitas soojakud ning kus neid hoiustati. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on piisavate asjaoludega, et jaatada ostja pahausksust, sest kaebaja ei ole esitanud usutavat versiooni ega esitanud sellele vastavaid tõendeid.
19.Eelneva põhjal puudub alus ka soojakute osas halduskohtu otsuse muutmiseks. III
20.Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
21.HKMS § 108 lg 1 ls 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sellest tulenevalt jäävad kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda.
Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/
Tanel Saar /allkirjastatud digitaalselt/
Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.