Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Määruse tegemise aeg ja koht
31. mai 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-16-2721
Haldusasi
OÜ Läike Grupp kaebus Pärnu maavanema
9.novembri 2016. a korralduse nr 1-1/16/1037 tühistamiseks või alternatiivselt selle õigusvastasuse tuvastamiseks ja maakonnaplaneeringu vastuvõtmise uueks otsustamiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30. detsembri 2016. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – OÜ Läike Grupp, esindaja v.adv Helmeri Indela Vastustaja – Pärnu maavanem
Menetluse alus ringkonnakohtus
OÜ Läike Grupp määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta OÜ Läike Grupp määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
30.detsembri 2016. a määrus haldusasjas nr 3-16-2721 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). Esialgset õiguskaitset puudutavas osas ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
1.Pärnu maavanem võttis 09.11.2016 korraldusega nr 1-1/16/1037 vastu Pärnu maakonnaplaneeringu „Rail Baltic raudtee trassi koridori asukoha määramine“ ning kohustas Pärnu Maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna planeeringute talitust korraldama maakonnaplaneeringu ja selle keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) aruande avaliku väljapaneku läbiviimine 29.11.2016–29.12.2016, maakonnaplaneeringu avalikustamisest teavitamine ja avalike arutelude korraldamine. Maakonnaplaneeringu eesmärk on leida sobivaim asukoht kavandatavale raudtee trassi koridorile, millega luuakse ühendus Balti
3-16-2721 riikide ja Euroopa raudteevõrgu vahel. Paralleelselt maakonnaplaneeringu koostamisega on läbi viidud KSH, mille eesmärk on keskkonna- ja sotsiaalmajanduslike tingimustega kaalutletult arvestamine maakonnaplaneeringute koostamisel ja kehtestamisel. Pärnu maakonnas kujunes eelistatuks trassikoridori asukoht 1B + 2B + 3A + 4A + 4H + 4D + 4F + 5D + 6B (viimane kulgeb osaliselt Rapla maakonnas), mis võimaldab korraldada tulevikus raudteel lisaks kohalikku rongiliiklust suunal Tallinn-Rapla-Pärnu-Riia. Pärast maakonnaplaneeringu kehtestamist kantakse kohalike omavalitsuste üldplaneeringutesse Rail Balticu trassi koridor ning maa- ja veealade üldised kasutustingimused, samuti Rail Balticu ehitamisest tingitud kavandatav / ümberehitatav teedevõrk ning Rail Balticu elektriühendused Surju ja Sauga valdades. Maakonnaplaneeringus sätestatud maakasutustingimused kehtivad kuni Rail Balticu raudtee valmimiseni, hiljem kehtivad raudteel ja selle kaitsevööndis seadusest tulenevad kitsendused. Maakonnaplaneering on aluseks raudtee projekteerimisele. Eelprojektiga määratakse raudteemaa ulatus ja võõrandatava maa täpne vajadus. Raudtee ehitamiseks vajaliku maa võõrandamine toimub läbirääkimiste või möödapääsmatul vajadusel sundvõõrandamise ja sundvalduse seadmise kaudu.
2.OÜ Läike Grupp esitas 29.12.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Pärnu maavanema 09.11.2016 korralduse nr 1-1/16/1037 tühistamiseks (kui korraldus on haldusakt) või alternatiivselt selle õigusvastasuse tuvastamiseks (kui korraldus on menetlustoiming) ja maakonnaplaneeringu vastuvõtmise uuesti otsustamiseks kohustamiseks. Ühtlasi palus kaebaja esialgse õiguskaitse korras peatada Pärnu maavanema 09.11.2016 korralduse kehtivus või alternatiivselt peatada maakonnaplaneeringu menetlemine kuni asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Kaebuse kohaselt läbib vastuvõetud maakonnaplaneeringus valitud trassikoridor lahenduse 5D kasutamise korral kaebajale Tori vallas Elbi külas alates 05.01.2016 kuuluvat Tiiu kinnistut (registriosa nr 3739550, pindala 8,79 ha, sihtotstarve 100% maatulundusmaa), muutes selle eesmärgipärase kasutamise võimatuks (kinnistu on antud tähtajalisele rendile perioodiks 10.02.2016–10.02.2036). Maakonnaplaneeringu kehtestamisel on tehtud olulisi menetlusvigu: rikutud on ärakuulamisõigust; KSH aruande ja seletuskirja põhjendused on puudulikud; kaardimaterjal ja joonised on liiga üldised; hinnatud ei ole alternatiivsete lahenduste proportsionaalsust (nt lahenduse 5D asemel 10 669 000 eurot soodsam lahendus 5C, mida on eelistatud ka KSH aruandes); valitud leevendusmeetmed on puudulikud. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on vajalik, et peatada ilmsete ja oluliste puudustega maakonnaplaneeringu edasine menetlemine, sest pärast planeeringu kehtestamist võib kaebuse menetlemine muutuda mõttetuks.
3.Tallinna Halduskohus tagastas 30.12.2016 määrusega OÜ Läike Grupp kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu läbivaatamatult (resolutsiooni p 1) ja jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 2). Sõltumata sellest, kas maakonnaplaneeringu vastuvõtmist pidada haldusaktiks või menetlustoiminguks, saab isik seda vaidlustada juhul, kui otsuse tegemisel on esinenud sedavõrd kaalukas menetlusviga, et see välistab õiguspärase lõppotsuse (planeeringu kehtestamise otsuse) tegemise, või otsus rikub kaebaja subjektiivseid õigusi asjas tehtavast lõppotsusest sõltumatult. Praegusel juhul kumbagi alust ei esine. Kaebaja etteheiteid pakutud trassilahenduste läbimõtlematuse ja ebapiisava põhjendatuse kohta tuleb esmalt hinnata planeerimismenetluse järgmises etapis (st planeeringu avalikul väljapanekul esitatud arvamuste ja vastuväidete läbivaatamisel). Planeeringu vastuvõtmise otsuse vaidlustamine valitud planeeringulahenduse põhjendamatuse argumendil võiks erandjuhul olla võimalik vaid juhul, kui vastuvõetud planeeringulahendus oleks seadusega üheselt mõistetavas vastuolus, kuid praegu selline vastuolu puudub. Lõplik planeeringulahendus valitakse pärast avalikku väljapanekut ja esitatud arvamuste läbitöötamist maakonnaplaneeringu kehtestamise otsusega, milles tuleb üksikasjalikult ära näidata ka valitava planeeringulahenduse põhjendused ja põhjendada ka esitatud ettepanekute 2(6)
3-16-2721 arvestamata jätmist. Seega ei pea ega saagi lõpliku planeeringulahenduse põhjendused olla ammendavalt esitatud juba planeeringu vastuvõtmise otsuses. Alusetud on ka kaebaja etteheited ärakuulamisõiguse rikkumisest. Kuna vaidlusaluse maakonnaplaneeringu menetlust on alustatud enne 01.07.2015, siis rakendatakse selle suhtes enne 01.07.2015 kehtinud nõudeid, mis ei näinud ette kinnistuomanike kaasamist maakonnaplaneeringu koostamisse enne planeeringu vastuvõtmist ja avalikku väljapanekut (vt kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse (PlanS v.r) § 16 lg 1 p 3 ja § 291 lg 4). Seega on kaebaja pöördunud kohtusse ilmselgelt ennatlikult. Maakonnaplaneeringu vastuvõtmine ja selle menetlemise jätkamine ei riku kaebaja omandiõigust ega tema muid subjektiivseid õigusi. Kaebaja tõstatud sisulised küsimused tuleb lahendada edasise planeerimismenetluse käigus. Ilmselgelt perspektiivitu kaebuse tagastamisest tulenevalt on välistatud ka esialgse õiguskaitse kohaldamine. Esialgse õiguskaitse taotlus jääks rahuldamata ka kaebuse menetlusse võtmise korral, sest vaidlusalune korraldus ei piira mingil moel kaebaja õigusi ja pöördumatuks tagajärjeks ei ole vajadus vaidlustada hiljem võimalikku planeeringu kehtestamise otsust.
4.OÜ Läike Grupp esitas halduskohtu määruse peale 16.01.2017 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 01.02.2017 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.OÜ Läike Grupp palub määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ning teha asjas uus määrus, millega võtta tema kaebus menetlusse ja rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus. Vaidluse lahendamiseks on oluline anda sisuline hinnang, kas Pärnu maavanema 09.11.2016 korraldus on haldusakt või menetlustoiming, sest tühistamis- ja tuvastamiskaebustel on nii menetluslikult kui ka õigusliku mõju poolest märkimisväärne vahe. Kaebaja arvates on materiaalselt ja formaalselt tegemist haldusaktiga (vt Riigikohtu 18.02.2002 otsus nr 3-3-1-802). Kui vastustaja peab korraldust ise haldusaktiks ja möönab selle halduskohtus vaidlustamise võimalikkust, ei saa teistsugusele seisukohale asuda ka kohus. Täidetud on ka halduskohtu enda viidatud alused maakonnaplaneeringu vastuvõtmise otsuse vaidlustamiseks. Kaebaja on veenvalt põhistanud, et maavanem on planeeringut vastu võttes teinud olulisi menetlusvigu, mille kõrvaldamine ei ole võimalik ilma planeeringulahendust sisuliselt ümber töötamata ja planeeringut uuesti vastu võtmata. Peamine menetlusviga seisneb selles, et Tori valla osas on käsitletud sisuliselt vaid ühte trassialternatiivi (lahendus 5D), mis riivab tugevalt kaebaja õigusi (võrreldes lahendustega 5A, 5B ja 5C). Sellega on vastustaja oluliselt rikkunud avalike huvide ja puudutatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamise põhimõtteid. Jättes kõrvale KSH aruandes eelistatud lahenduse 5C, on maavanem eiranud ka ettevaatusprintsiipi. Tegemist on sedavõrd oluliste menetlusvigadega, mille puhul on juba praegu selge, et menetluse lõpptulemusena kehtestatav maakonnaplaneering ei saa olla õiguspärane. Maavanema huvi ja edasine tegevus on suunatud üksnes väljavalitud trassialternatiivi 5D seadustamisele. Isegi kui vaidlustatud korraldus on menetlustoiming, esineb kaebajal preventiivne huvi selle õigusvastasuse tuvastamiseks, sest on tõenäoline, et maavanem otsustab ilma põhjendusteta lahenduse 5D kasuks. HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebuse tagastamine eeldab, et kaebeõiguse puudumine oleks ilmselge. Praeguses asjas on kaebaja põhistanud, et planeeritav raudtee muudaks tema kinnistu kasutamise võimatuks ja riivaks lisaks omandiõigusele ka kaebaja ettevõtlusvabadust. Halduskohus on kaebaja õiguste riivet sisuliselt möönnud, mistõttu oli tal kohustus asja menetleda (vt Riigikohtu 15.05.2008 määrus nr 3-3-1-9-08). OÜ Läike Grupp on paralleelselt kohtusse pöördumisega esitanud oma ettepanekud ja vastuväited ka vastustajale ning Pärnu maavanem tunnistab 13.01.2017 3(6)
3-16-2721 vastuses nr 12-3/16/2842-2, et osa kaebaja viidatud puudustest tõepoolest esinevad (nt võrdlev prognoos võimalike sundvõõranditasude suuruse kohta erinevate trassialternatiivide puhul), kuigi ei pea kokkuvõttes kaebaja vastuväiteid põhjendatuks. Seega ei nõustu maavanem planeeringut muutma ega täiendama, vaid hetkel toimub üksnes tehtud valiku seadustamisega ja avalikkuse kaasamine on pelgalt näilik. Tegemist on ka õiguslikult keerulise küsimusega, mille puhul tuleb eelistada kaebuse sisulist läbivaatamist (vt Riigikohtu 22.06.2010 määrus nr 3-3-1-20-10). Praegusel juhul on halduskohus asunud tegema ennatlikke järeldusi, et planeeringumenetlus on toimunud vigadeta. Esialgset õiguskaitset on võimalik kohaldada ka olukorras, kus faktilised asjaolud ja kaebuse eduväljavaated ei pruugi olla lõpuni selged. Esialgset õiguskaitset kohaldamata jätkub maakonnaplaneeringu menetlus ja suure tõenäosusega see ka kehtestatakse, millega kaasneb kaebaja õiguste pöördumatu kahjustumine. Esialgse õiguskaitse kohaldamise põhjendatuse üle otsustamisel tuleb muu hulgas arvestada, kas esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine tooks kaasa täiendava kohtuvaidluse. Õigusvastase planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamine ei oleks kaebaja jaoks ilmselgelt sama tulemuslik kui planeeringu vastuvõtmise otsuse vaidlustamine, sest pärast planeeringu kehtestamist tekiks vastustajal reaalne võimalus asuda planeeringut ellu viima (sh raudteed ehitama või kinnistuid sundvõõrandama). Seega ei ole kohtusse pöördumine olnud ennatlik. Halduskohus ei ole lisaks selgitanud välja muid puudutatud isikuid ega nende seisukohti kaebuse suhtes.
6.Pärnu maavanem vaidleb kirjalikus vastuses määruskaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. Planeeringu vastuvõtmise korraldus on menetlustoiming, mitte haldusakt, ning see ei loo kolmandatele isikutele õigusi ega kohustusi. Maakonnaplaneeringul puudub otsene mõju kinnistuomanikule, sest sellega määratletakse üksnes trassikoridor, mitte rajatava raudtee täpne asukoht. Maakonnaplaneeringuga seatakse kohustused trassikoridori kohalikele omavalitsustele, kuid see ei sea piiranguid ega kitsendusi kinnistuomanikele (need määratakse eelprojekti alusel). Maakonnaplaneeringu täpsusastet arvestades ei ole selles võimalik ega ka vajalik tuua välja iga isiku erahuvi. Planeeringu vastuvõtmine ei tingi vältimatult planeeringu kehtestamist vastuvõetud kujul. Halduskohus märkis õigesti, et lõpliku planeeringulahenduse põhjendused ei saagi selguda enne planeeringumenetluse lõppu. Menetlustoimingu iseseisva vaidlustamise aluseid praegusel juhul ei esine. Maakonnaplaneeringus valitud Rail Balticu trassialternatiiv on kooskõlastatud kõigi pädevate asutustega ja pole võimalik väita, et see oleks ilmselgelt õigusvastane. Kuna tegemist on mitut kohalikku omavalitsust läbiva joonehitise planeeringuga, siis ei ole võimalik alternatiivide valimine kinnistupõhiselt. Raudtee trassi koridori asukoha määramisel on lähtutud majanduslikest, sotsiaalsetest, kultuurilistest, looduslikest ja tehnilismajanduslikest kaalutlustest, mis kajastuvad maakonnaplaneeringu seletuskirjas ja joonistel. Trassialternatiivide valikukriteeriume on tutvustatud 2013. a sügisel lähteseisukohtade ja KSH programmi avalikel aruteludel ning trassialternatiive tutvustati 2014. a juunis. Pärnust põhja pool on võrreldud kolme alternatiivi (5A, 5C ja 5D) ja igakülgse kaalumise tulemusena sai eelistatuks lahendus 5D (kasutataks olemasolevat Lelle-Pärnu raudtee koridori ning lahendus võimaldaks kavandada kohaliku liikluse tarbeks peatuskoha praeguse raudtee Tootsi jaama piirkonda). Kaebajale kuuluva Tiiu kinnistu läbimine jätaks lisaks võimaluse säilitada elamu Sooviku kinnistul. Kaebaja omandas Tiiu kinnistu pärast 2015. a sügisel planeeringu eskiislahenduse tutvustamist samalt isikult, kellele kuulub Sooviku kinnistu. Valitud trassialternatiiv 5D kujutab endast laiapõhjalist maakondlikku kokkulepet. Kaebaja püüab sisuliselt sundida maavanemat valima temale sobilikku planeeringulahendust. Planeeringu menetlus on toimunud korrektselt ja avalikult ning kooskõlas kaasamise nõuetega. Kaebajale on antud informatsiooni nii valitud trassikoridorist kui ka trassialuste maade omandamise või ümberkruntimise võimaluste kohta. Kuna maakonnaplaneeringu vastuvõtmisega ei ole 4(6)
3-16-2721 kaebaja õigusi kuidagi kitsendatud, siis puudub tal HKMS § 44 lg 1 kohaselt kaebeõigus ja esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole põhjendatud (st kaebaja õigusi kahjustava tagajärje saabumine ei ole praeguses etapis võimalik).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.OÜ Läike Grupp määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Nõustudes halduskohtu määruse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus HKMS § 201 lg-le 4 ja § 203 lg-le 2 tuginedes vajalikuks neid üle korrata.
8.Ringkonnakohus märgib esmalt, et PlanS v.r § 18 lg-s 1 sätestatud planeeringu vastuvõtmise otsuse õiguslik tähendus on mõneti ebaselge, sest kuigi tegemist ei ole planeeringumenetlust lõpetava otsusega, vaid üksnes planeeringu järgmisse menetlusetappi suunamisega, mis sarnaneb paljuski menetlustoiminguga, on planeeringu vastuvõtmise otsusele kohtupraktikas siiski omistatud tuvastava eelhaldusakti (haldusmenetluse seaduse § 52 lg 1 p 2) iseloom (vt Riigikohtu 14.12.2015 määrus nr 3-3-1-71-15, p 16; 18.02.2002 otsus nr 3-3-1-8-02, p 9; 16.12.2008 otsus nr 3-3-1-56-08, p 25). Seega ei oleks põhimõtteliselt alust välistada Pärnu maavanema 09.11.2016 korralduse nr 1-1/16/1037 vaidlustamist tühistamiskaebusega. Eeltoodule vaatamata on planeeringu vastuvõtmise otsust võimaldatud eraldiseisvalt vaidlustada üksnes juhul, kui tegemist on sedavõrd olulise menetlusveaga, mille puhul on juba planeerimismenetluse käigus alust arvata, et menetluse tulemusena kehtestatav planeering ei saa olla õiguspärane (vt Riigikohtu 14.12.2015 määrus nr 3-3-1-71-15, p 14; 18.02.2002 otsus nr 3-3-1-8-02, p 10). Sarnaselt menetlustoimingutele (vt HKMS § 45 lg 3) oleks planeeringu vastuvõtmise otsus vaidlustatav ka juhul, kui see rikub kaebaja õigusi planeeringumenetluse lõpptulemusest sõltumatult. Muudel juhtudel tuleb puudutatud isikul enne kohtusse pöördumist oodata ära menetluse lõpptulemus ning kui eelnevalt märgitud tingimused planeeringu vastuvõtmise otsuse eraldiseisvaks vaidlustamiseks ei ole täidetud, siis tuleb halduskohtul kaebus HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu tagastada.
9.Iseenesest on õige, et HKMS § 121 lg 2 p 1 puhul on tegemist diskretsioonilise alusega, mis võimaldab tagastada kaebuse juhul, kui kohtu arvates puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus, eeldades tema faktiliste väidete tõendatust. Nimetatud alusel kaebuse tagastamine on võimalik vaid juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta (nt Riigikohtu 08.06.2016 määrus nr 3-3-1-12-16, p 8; 25.11.2015 määrus nr 3-3-1-52-15, p 10). Samuti on kohtupraktikas leitud, et õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleks eelistada kaebuse menetlusse võtmist ja asja sisulist läbivaatamist (nt Riigikohtu 11.10.2012 määrus nr 3-3-1-35-12, p 12). Praegusel juhul ei olnud halduskohtul siiski põhjust võtta OÜ Läike Grupp kaebust menetlusse, sest kohtusse pöördumise ennatlikkus oli halduskohtule kahtluseta selge ja tegemist ei ole menetlusõiguslikult keeruka olukorraga. Halduskohus ei ole võtnud seisukohta, et planeeringumenetlus on toimunud vigadeta, vaid asjakohaselt rõhutanud, et kaebajal on võimalik esitada kõik oma etteheited planeeringumenetluse läbiviimisele ja sisulised vastuväited kavandatava raudtee trassivalikule maakonnaplaneeringu avaliku väljapaneku käigus ning sellele vastandub maavanema kohustus esitatud seisukohti analüüsida ja neile argumenteeritult vastata. Kaebusega halduskohtusse pöördumise aluseks ei saa olla kaebaja oletus, et planeeringumenetluse järgnevad etapid on üksnes formaalsed ja maavanem ei kavatsegi tema vastuväiteid sisuliselt analüüsida. Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi sellist väidetavat menetlusviga, mille kõrvaldamine poleks edasise menetluse käigus võimalik. Maakonnaplaneeringu vastuvõtmisega on maavanem üksnes kinnitanud, et 5(6)
3-16-2721 planeering vastab maakonna ruumilise arengu eesmärkidele ja ta on kontrollinud, et planeering vastab ka seadustele ja muudele õigusaktidele (vt PlanS v.r § 18 lg 1). Planeeringu vastuvõtmine ei tähenda, et planeeringulahendus oleks lõplikult paigas ja selle muutmine (sh põhilahenduste osas) poleks enam võimalik (vt ka PlanS v.r § 21 lg 5). Järgneva avaliku väljapaneku käigus selgitataksegi välja muude asjast huvitatud isikute seisukohad, mida tuleb enne planeeringu kehtestamist täiendavalt arvesse võtta. Lõplik planeeringulahendus valmib alles koostöös avalikkusega.
10.Kuna halduskohus tagastas OÜ Läike Grupp kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel õiguspäraselt, siis jättis kohus põhjendatult rahuldamata ka kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse. Kuna kaebaja on maakonnaplaneeringu vastuvõtmise otsuse vaidlustamiseks pöördunud halduskohtusse ennatlikult, ei ole asjakohane viide, et maakonnaplaneeringu hilisema kehtestamise korral tuleks tal esialgse õiguskaitse korras planeeringumenetluse peatamata jätmise tõttu algatada uus kohtuvaidlus. Sellist olukorda ei esineks, kui kaebaja poleks pöördunud kohtusse enne oma õiguste tegeliku riive ilmnemist. Põhjendamatu on ka seisukoht, et planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamine ei oleks ilmselgelt sama tulemuslik, sest kehtestatud planeeringu realiseerimise välistamiseks oleks kaebajal võimalik taotleda esialgse õiguskaitse abinõude rakendamist vastavas kohtuasjas.
11.Eelneva põhjal jääb OÜ Läike Grupp määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.12.2016 määrus muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Altnurme
Villem Lapimaa
Virgo Saarmets
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.