Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tanel Saar, Tiina Pappel 25.05.2017, Tartu 3-16-2033 Anton Silla kaebus Viru Vangla kohustamiseks muuta kinnipeetavale koostatud individuaalses täitmiskavas ohtlikkuse taset Tartu Halduskohtu 29.12.2016. a otsus Anton Silla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Anton Sild Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 29.12.2016. a otsus muutmata.
2.Jätta poolte menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 26.06.2017 (k.a.) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla märkis 27.07.2016 koostatud kinnipeetava individuaalses täitmiskavas (ITK) ohtlikkuse, ohustatuse ja muude turvalisusriskide kohta, et A. Sild on kõrgohtlik avalikkusele (risk ühiskonnas); kinnipeetav on varasemalt toime pannud varguse vägivalla kasutamisega, avaliku korra raske rikkumise vägivallaga ning kaks korda on karistatud joobes juhtimise eest; viimane kuritegu on seotud narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemisega grupi poolt; eeltoodust tulenevalt nähtub, et kuritegude dünaamika vägivaldsuse poolest ei muutunud raskemaks, kuid ohtlikkuse tase on muutunud ohtlikumaks; kuritegude toimepanemise soodusteguriks on materiaalse kasu saamise eesmärk; turvalisuse riskid puuduvad.
2.A. Sild esitas 03.08.2016 Viru Vanglale taotluse, milles ta palub muuta tema kohta koostatud ITK-s punkti, mis puudutab tema ohtlikkuse taseme määramist. A. Silla väitel on ohtlikkuse taseme kõrgendamisel vaid öeldud, et varasem riskihindamine on ekslik, kuid riskihinnangut võib muuta täitmiskava mõjutavate uute asjaolude ilmnemisel. Veel väitis A. Sild, et uue ITK koostamisel ei ole arvestatud, et ta on lõpetanud keevitaja kursuse ja teinud hulgaliselt töid keevitajana.
3.Viru Vangla jättis 02.09.2016. a vastusega nr 6-10/22621-2 rahuldamata A. Silla taotluse ohtlikkuse taseme alandamiseks.
4.Viru Vangla jättis 21.09.2016. a vaideotsusega nr 6-12/223-2 A. Silla vaide rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt vaide esitaja poolt toime pandud süütegude korduvust ja raskust arvestades oli varasemalt vaide esitaja ohtlikkuse tase alahinnatud. Vangla selgitas, et kinnipeetava ohtlikkuse tase määratakse tema poolt toime pandud kuritegude põhjal ja arvestades ka sotsiaalmajanduslike näitajatega ning taasühiskonnastavates tegevustes osalemise fakt iseenesest ei muuda kinnipeetava ohutaset.
5.A. Sild esitas 10.10.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla kohustamiseks muutma tema ITK-s ohtlikkuse taset. Kaebuse põhjendused: Vangla on kaebaja ohutaset tõstnud põhjendamatult, milline tegevus tekitab talle reaalset kahju, mis seisneb selles, et teda ei paigutata avavanglaosakonda, kuigi talle on seda lubatud karistusaja algusest arvates. Vastavalt karistusseadustiku (KarS) §-le 5 tuleb riskide hindamist läbi viia ühtse metoodikaga karistuse algusest kuni lõpuni. Süsteemi muutmisel tuleb uut süsteemi rakendada neile, kes on alles vanglasse tulnud. Vangla on esitanud kohtule valeandmeid, mistõttu on kohus kaebaja ennetähtaegse vabastamise arutamisel rikkunud oluliselt menetlusnorme. Vastustaja eksimus riskide hindamisel on karistatav, nagu leidis Tallinna Halduskohus otsuses nr 3-11-1203. Kuivõrd hüpoteetiliste arvutustega piiratakse isikute õigusi, siis tuleb kohtul hinnata normi põhiseaduspärasust.
6.Tartu Halduskohus jättis 29.12.2016. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse põhjendused: 1) Justiitsminister on 14.05.2008 vastu võtnud määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (juhend). Seega ei ole õige kaebaja arusaam, et hindamiskriteeriumide aluseks on vanglateenistuse õpik, kuivõrd õigusriigis tuleb eelkõige lähtuda kehtivatest õigusaktidest. Iga kinnipeetava puhul viiakse läbi individuaalne analüüs täitmiskava koostamiseks. Pelgalt subjektiivne hinnang, et leidub teisi samasuguste andmete ja omadustega kinnipeetavaid, kes ei ole kõrgohtlikud, ei anna veel alust ITK-s olevate andmete õigsuses kahelda. Vangla on selgelt välja toonud kriteeriumid, miks on kinnipeetavat hinnatud kõrgohtlikuks. Vaidlustatud ITK vastab juhendi § 4 lg 2 nõuetele. Puudub alus muuta ITK-d ja selles märgitud ohtlikkuse taset. 2) Vastustaja ei ole ohtlikkusele tuginedes võtnud vastu mingit otsust, mis vastaks haldusakti tunnustele. Seetõttu puudub vajadus anda hinnangut sellele, kas kaebaja ohtlikkus on ITK-s õigesti märgitud või mitte. Seega on väär arusaam, et ITK-s märgitud kõrgohtlik tase raskendab karistuse kandmist ja ennetähtaegset vabanemist. Kinnipeetaval ei ole õigust eeldada tähtaja saabumisel automaatset paigutamist avavanglaosakonda, vaid tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 19 lg-st 1 ja § 20 lg-st 1 toimub see olukorras, kus avavanglasse paigutamine on vajalik vangistuse eesmärkide saavutamiseks ja eksisteerib veendumus, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Seega ei saa kinnipeetavale olla tekkinud ka kahju. 3) Kaebaja viidatud Tallinna Halduskohtu lahendis nr 3-11-1203 oli tegemist olukorraga, kus tuvastati vanglatöötaja poolt distsiplinaarrikkumise toimepanemine, mis seisnes teenistuskohustuste süülises mittenõuetekohases täitmises. Andmeid, et selline rikkumine oleks
aset leidnud käesoleva kaebuse aluseks oleva ITK-ga, kohtul ei ole. ITK aluseks oleva riskihindamise ankeedi (juurdepääsupiiranguga toimik, tl 39-60) põhjal on vangla kõiki asjaolusid õigesti arvesse võtnud. ITK-s ohtlikkuse hindamine on kinnipidamisasutuse diskretsiooniotsus, millesse kohus sekkuda ei saa. Kohus saab vaid kontrollida, kas vangla on teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt. Vastavaid rikkumisi kohus ei tuvastanud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
7.A. Sild esitas 18.01.2017 apellatsioonkaebuse ja 02.02.2017 puuduste kõrvaldamise avalduse. Kaebaja palub tühistada Tartu Halduskohtu otsus ja alandada ITK-s märgitud ohtlikkuse taset. Kaebaja põhjendused: Ohutasemele antud hinnang on vale ning mõjutab kaebaja elu ja õigusi. Arvestades, et riskitaset on tõstetud 40-60% kinnipeetavatest, ei saa tegemist olla eksitusega, nagu vastustaja väidab, vaid toimunud on muutus arvutusmetoodikas. Kaebajal on põhjendatud ootus, et tema riske hinnatakse sama metoodika alusel kui karistuse alguses. Asjas nr 3-11-1203 leiti, et kohtule oli esitatud valeandmeid. Sama olukord on käesolevas asjas, kui vangla väidab, et kaebaja ohutase oli ekslikult määratud ohtlikuks. See tähendab, et kui kaebaja taotles ennetähtaegselt vabastamist elektroonilise valve alla, esitas vangla kohtule valeandmeid kaebaja ohutaseme kohta. Ohutaseme hindamisel on otsene mõju kaebajale, sest vangla ei pruugi toetada tema vabastamist ennetähtaegselt ega võimaldada talle avavanglasse minemist.
8.Viru Vangla esitas 28.02.2017 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29.12.2016. a otsus muutmata. Vastuse põhjendused: Kaebaja ohtlikkuse tase on 19.07.2016. a riskihindamise ankeedis õigesti määratud. Arvestades kaebaja poolt toime pandud narkootikumidega seotud süütegu ning selle kuriteo raskust, on varasemate (enne 19.07.2016) riskihindamiste käigus hinnatud kaebaja ohtlikkuse taset ebaõigesti. Kaebaja näol on tegemist ühiskonnale keskmisest oluliselt ohtlikuma isikuga ja tema ohtlikkuse tasemeks määratud kõrgohtlik tase on õigustatud. Vangistusega karistatud kinnipeetav ei saa eeldada, et ta ilmtingimata vabaneb vanglast ennetähtaegselt või et tal on osa karistusest võimalik kanda avavanglaosakonnas. Kinnipeetaval tuleb arvestada, et ta võib kogu vangistuse kanda vangla kinnises osakonnas.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.
10.Kaebaja taotleb, et kohus kohustaks Viru Vanglat muutma kaebajale 27.07.2016 koostatud individuaalses täitmiskavas ohtlikkuse taseme „kõrgohtlikust“ „ohtlikuks“, leides, et kaebaja senisest kõrgem ohtlikkuse tase võib piirata kaebaja võimalusi tema paigutamiseks avavanglasse, samuti ennetähtaegseks vanglast vabastamiseks.
11.Ringkonnakohus märgib, et vastavalt Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lõikele 1 võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Seega on kohustamisnõude esitamise eeldusteks avaliku võimu kandja kohustus konkreetse haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks ning isiku õiguste rikkumine. Kohtupraktikas on leitud, et kohus peab sellise kaebuse rahuldama, kui on tuvastatud järgmised asjaolud: vastustaja on kohustatud sooritama toimingu; kaebajal on õigus nõuda toimingut vastustajalt; toimingut ei ole vaatamata kaebaja taotlusele veel sooritatud; ei esine muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt õigus toimingule võiks olla ära langenud. Kohustus toiming sooritada ja sellele
vastav õigus nõuda toimingut võib tuleneda seadusest, muust õigustloovast aktist, haldusaktist või halduslepingust (vt RKHK 06.03.2001. a otsus haldusasjas nr. 3-3-1-2-01, p 1). Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleva kaebuse eset arvesse võttes ei ole vastustajalt toimingu sooritamise nõudeõiguse eeldused täidetud, mistõttu on halduskohus kaebuse õigesti rahuldamata jätnud. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
12.Halduskohus viitab otsuses õigesti juhendi § 1 lõikele 1, mille kohaselt on individuaalne täitmiskava kinnipeetava karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik (halduskohtu otsuse p 14). Ka Riigikohus on leidnud, et täitmiskava ei ole haldusakt, vaid soovitusliku iseloomuga programmiline dokument, millest tulenevalt ei tohiks ühelgi täitmiskava sättel olla vahetut mõju kinnipeetava õigustele ja kohustustele. Täitmiskavas ette nähtud eesmärkide saavutamiseks vajalikud otsustused, millega piiratakse kinnipeetava õigusi, tuleb seetõttu teha eraldi haldusaktidega. Üksnes vastavate haldusaktide alusel võib vangla teha kinnipeetava suhtes koormavaid toiminguid. Järelikult ei ole võimalik juhendile vastava täitmiskava vaidlustamine kohtus, kuna täitmiskava ei saa iseseisvalt rikkuda kinnipeetava õigusi. See ei välista, et juhendile mittevastava täitmiskava mõni osa võib vastata sisult haldusakti tunnustele (tekitada, muuta või lõpetada kinnipeetava õigusi või kohustusi), kuna kohtupraktikas on haldusaktina käsitletud ka dokumente, mis ei ole vormistatud haldusaktidele sätestatud nõudeid järgides, kuid sisuliselt vastavad haldusakti tunnustele (RKHK 17.06.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-95-09, p-d 19-20).
13.Halduskohus leidis, et kaebajale koostatud ITK vastab juhendile (otsuse p 23). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. Mitte miski ITK-s ei viita, et sellega tekitatakse, muudetakse või lõpetatakse iseseisvalt kaebaja õigusi või kohustusi, millest tulenevalt võiks ITK mingi osa puhul tegemist olla kaebaja õigusi rikkuva haldusaktiga. Selliseks seisukohaks ei anna alust ka 27.07.2016. a ITK-s täitmiskavast tuleneva avavanglasse ümberpaigutamise kuupäeva muutmine hilisemaks (vrdl 30.06.2016, tl 10 ning 29.12.2017, tl 14). Kinnipeetava ümberpaigutamist avavanglasse reguleerib vangistusseaduse alusel justiitsministri 25.03.2008. a määrusega nr 9 kehtestatud „Täitmisplaan“ (täitmisplaan), mis võimaldab isiku ümberpaigutamist nii reaalselt ärakandmisele kuuluvast vangistusajast kui ka individuaalsest täitmiskavast lähtudes. Täitmisplaani § 17 lg 1 p 3 võimaldab paigutada kinnipeetava avavanglasse ärakandmata vangistusajast sõltumatult, kui riskihindamise tulemusena koostatud ITK-s ei ole kinnipeetav kõrg- või üliohtlik. Samas peab avavanglasse paigutatav kinnipeetav vastama ka teistele täitmisplaanis sätestatud tingimustele. Näiteks ei tohi tal olla täitmisplaani § 17 lõike 2 p-s 1 märgitud kehtivaid distsiplinaarkaristusi ning peab olema piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uut õigusrikkumist. Seega olukorras, kus kaebaja taotleb enda avavanglasse paigutamist, ei saa vastustaja lähtuda ainult kaebaja kehtivast ITK-st, vaid peab kaaluma ka muid kaebajat iseloomustavaid asjaolusid.
14.Vaidlusaluses ITK-s ei ole seda tehtud, mistõttu ei otsustata ITK-s kaebaja õigusi puudutavaid küsimusi (avavanglasse paigutamine, ennetähtaegne vabastamine) lõplikult. Riigikohus on leidnud: „Kaebaja võib täitmiskavas esitatu ekslikkusele viidata ka tulevikus ette tulla võival juhul, kus vangla tugineb täitmiskavale mõne toimingu või haldusakti põhjendamisel. Ainuüksi täitmiskavas märgitul, kui selle kinnitamiseks puuduvad muud tõendid, puudub kolleegiumi hinnangul tõenduslik tähendus ning üksnes täitmiskavas tuvastatule tuginedes ei saa vangla kolleegiumi arvates põhjendada oma tulevasi võimalikke otsuseid“ (RKHK 17.06.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-95-09, p 26). Kuna vangla ei otsustanud ITK-s kaebaja avavanglasse paigutamist ega ka tingimisi ennetähtaegset vabastamist, ei piira ITK-s märgitud kaebaja ohtlikkus kaebaja õigusi iseseisvalt ning vahetult. Sellega langeb ära üks RVastS § 6 lõikes 1 märgitud kohustamisnõude esitamise eeldustest. Kaebajal on võimalik
vaidlustada täitmiskavas märgitud ohtlikkuse tase koos vangla otsustusega, millega keeldutakse kaebaja avavanglasse paigutamisest või ennetähtaegsest vabastamisest.
15.Ühtlasi peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et vastavalt juhendi § 3 lõikele 1 on täitmiskava koostamise aluseks kinnipeetava riskihindamise tulemused. Riske hindav ametnik annab hinnangu asjaoludele, mis soodustavad uue kuriteo toimepanemist või mis viitavad sellele, et isik võib endale ja teistele ohtlik olla, ning analüüsib riskihinnangus muu hulgas kinnipeetava ohtlikkust (juhendi § 3 lg 4 p 10). Seega on vanglal kaebaja ohtlikkuse hindamisel oluline kaalutlusruum, mille kohtulik kontroll on piiratud. Vastavalt HKMS § 158 lõike 3 kolmandale lausele, ei teosta kohus haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega puudub kohtul võimalus kohustada vanglat muutma kinnipeetava ohtlikkuse osas antud hinnangut. Kohus saab kontrollida vaid vangla poolt kaalutlusreeglite järgimist. Seda on halduskohus ka teinud, leides, et mingeid vangla poolseid rikkumisi kaalutlusõiguse teostamisel ta ei leidnud (otsuse p 29). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. Sellega langeb ära ka teine kohustamisnõude esitamise eeldus.
16.Eelviidatud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu 29.12.2016. a otsus muutmata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna puudub alus kaebaja menetluskulude (riigilõiv apellatsioonkaebuselt) vastustajalt väljamõistmiseks, jäävad poolte menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits
/allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.