A. S kaebus Viru Vangla kohustamiseks muutma ITK-s ohtlikkuse taset
Menetlusvorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja – A. S Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Eve Kangro
Resolutsioon Edasikaebamise kord
Jätta kaebus rahuldamata. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. jaanuar 2017. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asjaolud ja menetluse käik, kaebuse põhjendused ja taotlus, vastustaja vastuväited
1.Kinnipeetav A. S esitas 03.08.2016 Viru Vangla direktorile taotluse (tl 35-36), milles palus muuta tema kohta koostatud individuaalses täitmiskavas (edaspidi: ITK) punkti, mis puudutab tema ohtlikkuse taseme määramist.
2.Viru Vangla üksuse juhi ülesannetes inspektor-kontaktisik K. R jättis 02.09.2016 vastusega nr 6-10/22621-2 (tl 17-18) taotluse rahuldamata.
A. S esitas 05.09.2016 vaide (tl 37) Viru Vangla direktorile, milles palus tunnistada haldusakt nr 6-10/22621-2 kehtetuks.
4.Viru Vangla direktori Anu Möldri 21.09.2016 vaideotsusega nr 6-12/223-2 (tl 19-20) jäeti A. S taotlus rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt on Viru Vangla oma taotluse rahuldamata jätmise otsuses välja toonud asjaolud, millest vangla lähtub riskihindamiste ja individuaalsete täitmiskavade koostamisel. Samuti on selgitatud,
mida ohutaseme hindamisel arvestatakse ja mida on vaide esitaja ohutaseme hindamisel arvestanud. ITK aluseks olevas riskihindamises hinnatakse kinnipeetava ohtlikkust tema poolt toime pandud kuritegude põhjal ja arvesse läheb ka sotsiaalmajanduslik olukord. Ta lisas, et ohtlikkuse taseme hindamisel arvestatakse suuresti varasemat kriminaalset käitumist ning kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda ohtlikkuse taseme muutmist.
5.11.10.2016 saabus Tartu Halduskohtule A. S kaebus (tl 1, lisadena 24.03.2014, 30.03.2015, 29.03.2016, 27.07.2016 ITK-d tl 2-16) Viru Vangla kohustamiseks muutma tema ITK-s ohtlikkuse taset. Kaebuse esitaja leiab, et vangla on tema ohutaset tõstnud põhjendamatult ning selline tegevus tekitab talle reaalset kahju. Kahju seisneb selles, et teda ei paigutata avavanglaosakonda kuigi talle on seda lubatud karistusaja algusest saati ja seega on tal põhjendatud ootus sinna pääseda. Sarnaselt karistusseadustiku (KarS) § 5-ga tuleb ka riskide hindamist läbi viia ühtse meetodiga karistuse algusest kuni lõpuni. Süsteemi muutmise korral tuleb uut süsteemi rakendada neile, kes on alles vanglasse tulnud. Vastasel juhul on andmed lihtsasti manipuleeritavad ja ei tohiks omada piiravat iseloomu. Viru Vangla vastus nr 6-12/223-2 ei ole adekvaatne ja seega on vangla esitanud kohtule valeandmeid, mistõttu on kohus tema ennetähtaegse vabastamise arutamisel rikkunud oluliselt menetlusnorme. Vastustajapoolne eksimus riskide hindamisel on aga karistatav nagu leidis ka Tallinna Halduskohus otsuses nr 3-111203. Kuivõrd hüpoteetiliste arvutustega piiratakse isikute õigusi, palub kaebaja hinnata kohtul normi põhiseaduspärasust.
6.Tartu Halduskohtu 21.10.2016 määrusega nr 3-16-2033 (tl 22-23) jäeti kaebus käiguta ja anti 15-päevane tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, s.o riigilõivu tasumiseks.
7.25.11.2016 saabus Tartu Halduskohtule vastustaja seisukoht (tl 33-34), milles leitakse, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja on esmalt seisukohal, et kaebaja ohutase on riskihindamise ankeedis õigesti määratud. Vangla on kaebajale põhjalikult vastava hinnangu kujunemist selgitanud, seda suuliselt ja ka kirjalikult 02.09.2016 vastuses nr 6-10/22621-2. Vastustaja selgitab, et ITK-s kinnipeetava ohtlikkuse taseme määratlemine toimub justiitsministri 14.08.2008 määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (edaspidi: juhend) § 3 alusel. Viidatud sätte lõikes 4 on välja toodud asjaolud, millele peab riske hindav ametnik hinnangu andma ning milledest lähtudes määratakse sekkumistegevused karistust kandvast kinnipeetavast tulenevate riskide võimalikult suuremaks maandamiseks kinnipeetava vabanemise hetkeks. Vastustaja toob välja, et sellised otsused on kaalutlusotsused, millede kaebevõimalus on tulenevalt HKMS § 158 lg-st 3 oluliselt piiratud. Juhendi § 3 lg 4 p 10 kohaselt on üheks selliseks hinnatavaks asjaoluks ka süüdi mõistetud kinnipeetava ohtlikkus. Enne ITK koostamist viiakse läbi kinnipeetava riskide hindamine ning hinnatakse kinnipeetava ohtlikkust tema poolt toime pandud kuritegude põhjal. Arvesse läheb ka sotsiaalmajanduslik olukord, mille toel saab määrata tingimusi, milles oht avaldub, ning kaitsetegureid, mis ohtu vähendavad. Ohutase määratakse seda kõrgem, mida raskemad tagajärjed süüdimõistetu tegudel ühiskonna jaoks on ning mida tõenäolisemalt ta neid (st raskete tagajärgedega tegusid) uuesti toime panna võib. Viimati on kaebaja Viru Maakohtu 03.04.2013 otsusega nr 1-12-7540 süüdi mõistetud narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises grupi poolt, mille tulemusena määrati kaebajale 7 aastane vangistus. Kohtuotsuse kohaselt oli A. S
antud kuriteos liidri rollis ning kuriteo initsiaator. Lisaks on kaebajat varasemalt karistatud 4 korral erinevate kuritegude toimepanemise eest. Narkootikumide käitlemise puhul on tegemist raske kuriteoga, mis seab ohtu rahvatervise tervikuna. Arvestades kaebaja poolt toime pandud narkootikumidega seotud süütegu ning selle kuriteo raskust, selgitab vastustaja, et varasemate riskihindamiste käigus on hinnatud kaebaja ohtlikkuse tase ebaõigesti. Vastustaja selgitab, et 2016. aasta alguses avastati, et avavanglaosakonda on paigutatud kinnipeetavaid, kelle ohtlikkuse tasemest tulenevalt ei oleks tohtinud neid avavanglaosakonda paigutada. Seesuguste vigade ilmnemisel kontrollis vastustaja kõikide Viru Vanglas paiknevate kinnipeetavate riskihindamiste ankeedid üle ja tuvastas mitmeid vigu. Kinnipeetavatele (sh kaebaja), kelle riskihindamised olid vigased, teostati uued riskihindamised ning riskid hinnati uuesti üle. Kaebaja riskide hindamisel hinnati ta kõrgohtlikuks. Vastustaja selgitab, et kaebaja on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud, kuid ei ole sellest hoolimata oma käitumist ning suhtumist muutnud: kuritegu, mille eest kaebaja käesoleval hetkel vanglakaristust kannab, on eelmistest raskem. Sellises kontekstis on vastustaja hinnangul igati asjakohane seiskoht, et kaebaja näol on tegemist ühiskonnale keskmisest oluliselt ohtlikuma isikuga ning tema ohtlikkuse tasemeks määratud kõrgohtlik tase on õigustatud. Vastustaja rõhutab, et ITK peab olema suunatud eelkõige kuriteo korduvuse riski vähendamisele ning võimaluse korral tagama kinnipeetava maksimaalse hõivatuse. Vangla on seisukohal, et vaidlustatud ITK-s kajastuvad kõik vajalikud sekkumised kronoloogilises järjekorras, mis on planeeritud kaebajale karistuse kandmise ajaks (29.06.2019). Vastustaja rõhutab, et kinnipeetava ohtlikkuse tase määratakse vangistuse kandmise ajaks tema poolt toime pandud kuritegude põhjal arvestades ka sotsiaalmajanduslike näitajatega. Tegemist on faktiliste asjaoludega, mis vangistuse jooksul ei muutu. Vangla poolt võimaldatakse kinnipeetavatele karistuse kandmise ajal erinevaid taasühiskonnastavaid tegevusi ning programme, mis annavad võimaluse suurendada isiku võimalusi tulevaseks seaduskuulekaks eluks. Nii ka kaebaja poolt läbitavate tegevuste eesmärk on soodustada kaebaja vabanemisjärgset seaduskuuleka toimetuleku võimet ning nende läbimine aitab vähendada uue kuriteo riski. Taasühiskonnastavates tegevustes osalemise fakt iseenesest ei muuda kinnipeetava ohutaset, tegemist on eeskätt kindlustushindamisega, mille toel prognoositakse teatud negatiivsete sündmuste esinemise võimalust, mitte tõsikindla teadmisega. Kinnipeetava paigutamise üldised tingimused kinnise vangla avavanglaosakonda sätestab justiitsministri 25.09.2008 määruse nr 6 „Täitmisplaan“ (edaspidi: täitmisplaan) §-s 17. Vastustaja on seisukohal, et vangistusega karistatud kinnipeetav ei saa eeldada, et osa tema karistusest on igal juhul võimalik kanda avavanglaosakonnas. Käesoleval juhul tugineb kaebaja väitele, et varasemates ITKdes oli tema avavanglasse paigutamise võimalikuks varaseimaks ajaks märgitud 30.06.2016. Vastustaja märgib, et antud daatum ei oleks isegi juhul, kui tegemist oleks olnud õiguspärase tähtajaga, taganud, et kaebajal oleks võimalik karistust edasi kanda avavanglas. Nimelt tuleneb Täitmisplaani § 17 lg 1 p 3 ja lg 2 p 1 koosmõjust, et ITK tähtaja järgselt on võimlik kinnipeetav ümber paigutada avavanglaosakonda ainult juhul, kui vanglal on tekkinud veendumus, et kinnipeetav ei pane toime uut õigusrikkumist. Käesoleval juhul ei saa kaebaja eeldada, et tema kui korduvalt kriminaalkorras karistatud isiku suhtes selline veendumus tekib. Vastustaja märgib, et kehtiv õigus ei anna kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda konkreetset kohta, kus talle kohtu poolt mõistetud vabaduskaotuslikku karistust kanda. Tulenevalt HKMS § 158 lg-st 3 on ka sellise otsuse kohtulik kontroll oluliselt piiratud ning kohus saaks vangla otsuse tühistada juhul, kui vangla oleks ilmselgelt rikkunud
kaalutlusreegleid. Olukorras, kus haldusorgani kaalumisruum ei ole nullini redutseerunud, saaks kohus kohustada isiku taotlust uuesti läbi vaatama. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul sellist olukorda ei esine – kaebaja, kes on korduvalt karistatud, kes kannab karistust narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises grupis ning keda kohus on ennetähtaegselt keeldunud vabastamast, kannab vanglas karistust tavatingimustel kinnises osakonnas. Sellisel juhul puuduvad igasugused ilmselged kaalutlusreeglite rikkumised vangla poolt. Kohtu põhjendused
8.Halduskohus, analüüsinud vaidlusalust otsust ja asjassepuutuvaid õigusnorme, hinnanud poolte kirjalikke seisukohti ning kõiki asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
9.Kaebaja leiab, et tema hindamine individuaalses täitmiskavas (ITK-s) tasemele kõrgohtlik on toimunud ebaseaduslikult ja vastustaja ei ole arvestanud kõiki kriteeriumeid. See aga raskendab karistuse kandmist ja ennetähtaegset vabanemist. Kaebuse eesmärk on kohustada Viru Vanglat muutma kaebaja ohtlikkuse taset tema individuaalses täitmiskavas tasemelt „kõrgohtlik“ tasemele „ohtlik“. Ühtlasi palub kaebaja kontrollida normi põhiseaduspärasust, mille alusel toimub ohtlikkuse taseme hindamine.
10.Vastustaja on seisukohal, et kaebaja ohutase on käesoleval ajal õigesti määratud. Kaebaja hinnati kõrgohtlikuks, sest teda on korduvalt kriminaalkorras karistatud ja käesolev kuritegu on eelmistest raskem. Hindamine on toimunud justiitsministri 14.08.2008 määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ alusel. Vangistusega karistatud kinnipeetav ei saa eeldada, et osa tema karistusest on igal juhul võimalik kanda avavanglaosakonnas.
11.Vangistusseaduse (VangS) § 16 lg 1 alusel koostatakse kinnipeetavale, kelle poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ületab ühte aastat, kinnipeetava individuaalne täitmiskava, milles nähakse ette: kinnipeetava paigutamine vanglas, kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglasse või teise kinnisesse vanglasse, kinnipeetava töövõimelisus ja kutseoskused, kinnipeetavale üldhariduse või kutsehariduse või tööalase enesetäiendamise eesmärgiga täienduskoolituse andmise vajadus, kinnipeetavale kohaldatavad soodustused, kinnipeetava vabastamise ettevalmistamiseks vajalikud abinõud, muud vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks vajalikud abinõud.
12.Vangistusseaduse kommenteeritud väljaande (Tallinn, 2014 : Juura, lk 65) sedastab VangS § 16 lg 1 kohta, et täitmiskava on dokument, mis konkretiseerib vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamise teid üksiku kinnipeetava puhul.
13.VangS § 16 lg 5 sätestab, et kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhendi kehtestab valdkonna eest vastutav minister. Nimetatud sätte alusel on justiitsminister 14. mail 2008. a vastu võtnud määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (edaspidi: juhend). Seega ei ole õige kaebaja arusaam, et hindamiskriteeriumide aluseks on vanglateenistuse õpik, kuivõrd õigusriigis tuleb eelkõige lähtuda kehtivatest õigusaktidest.
14.Juhendi § 1 lg 1 kohaselt on individuaalne täitmiskava kinnipeetava karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. § 1 lg 3 p-de 5 ja 6 kohaselt peab individuaalne täitmiskava sisaldama lisaks VangS § 16 lg-s 1 sätestatule andmeid kinnipeetava ohtlikkuse ja ohustatuse kohta vabanedes ning teavet kinnipeetava isikuomadustest ja käitumisest tulenevate riskide kohta.
15.Juhendi § 2 lg 1 kohaselt koosneb individuaalse täitmiskava koostamise protsess kinnipeetava kriminogeensete riskide hindamisest (edaspidi: riskihindamine), täitmiskava koostamisest, selle kinnitamisest ning kinnipeetavale tutvustamisest.
16.Juhendi § 3 lg 1 sätestab, et individuaalse täitmiskava koostamise aluseks on kinnipeetava riskihindamise tulemused. Sama sätte lg 4 kohaselt annab riske hindav ametnik hinnangu asjaoludele, mis soodustavad uue kuriteo toimepanemist või mis viitavad sellele, et isik võib endale ja teistele ohtlik olla, ning analüüsib riskihinnangus kinnipeetava kuritegelikku käitumist, eluaset, tööd ja haridust, majanduslikku toimetulekut, suhteid, sõltuvusainete tarbimist ja probleemkäitumist, tervist ja emotsionaalsest seisundit, mõtlemist ja käitumist, hoiakuid, ohtlikkust. See tähendab, et iga kinnipeetava puhul viiakse läbi individuaalne analüüs täitmiskava koostamiseks. Pelgalt subjektiivne hinnang, et leidub teisi samasuguste andmete ja omadustega kinnipeetavaid, kes ei ole kõrgohtlikud, ei anna veel alust individuaalses täitmiskavas olevate andmete õigsuses kahelda.
17.Vaidlusaluses ITKS-s (koostatud 27.07.2016, tl 13-16), on Viru Vangla märkinud ohtlikkuse, ohustatuse ja muude turvalisusriskide kohta järgmist: „Kõrgohtlik avalikkusele (risk ühiskonnas). Kinnipeetav on varasemalt toime pannud varguse vägivalla kasutamisega, avaliku korras raske rikkumise vägivallaga ning kaks korda karistatud joobes juhtimise eest. Viimane kuritegu on seotud narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemisega grupi poolt. Eeltoodust tulenevalt nähtub, et kuritegude dünaamika ei ole vägivaldsuse poolest muutunud raskemaks, kuid ohtlikkuse tase on muutunud ohtlikumaks. Kuritegude toimepanemise soodusteguriks on materiaalse kasu saamise eesmärk. Turvalisuse riskid puuduvad.
18.Seega on vangla selgelt välja toonud kriteeriumid, miks on kinnipeetavat hinnatud kõrgohtlikuks.
19.Riigikohtu halduskolleegiumi 17.06.2010 a lahendi nr 3-3-1-95-09 p-s 19 on kolleegium leidnud, et ITK on soovitusliku iseloomuga programmiline dokument. ITK-d, mis vastab Juhendi nõuetele, ei ole võimalik vaidlustada halduskohtus, kuna ITK ei saa iseseisvalt rikkuda kinnipeetava õigusi. See ei välista, et Juhendile mittevastava ITK mõni osa võib vastata sisult haldusakti tunnustele (tekitada, muuta või lõpetada kinnipeetava õigusi ja kohustusi).
20.Seega on vajalik kõigepealt tuvastada asjaolu, kas vaidlustatud ITK on Juhendile vastav.
21.VangS § 16 näeb ette ITK-le esitatavad nõuded ja sama sätte lg 2 alusel arutatakse seda enne vastuvõtmist ka kinnipeetavaga.
22.Juhendi § 5 lg 2 sätestab, et inspektor-kontaktisik tutvub riskihindamise tulemusega ja teiste kinnipeetavat puudutavate materjalidega ning selgitab kinnipeetavale riskihindamise tulemusi. Sama paragrahvi lg 6 kohaselt võib täitmiskava koostamisel arvesse võtta kinnipeetava ettepanekuid.
23.Kohus leiab, et vaidlustatud ITK vastab Juhendi § 4 lg 2 nõuetele ja seega puudub alus muuta ITK-d ja selle märgitud ohtlikkuse taset.
24.Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-95-09 p-s 26 selgitanud, et ITK turvalisuseriske puudutava osa iseseisev vaidlustamine ei ole võimalik, kuna puudub põhjendatud huvi. Samuti ei saa vastustaja ITK-s tuvastatule tuginedes põhjendada oma tulevasi võimalikke otsuseid.
25.Vastustaja ei ole ohtlikkusele tuginedes võtnud vastu mingit otsust, mis vastaks haldusakti tunnustele ja seetõttu puudus halduskohtul ka vajadus anda hinnangut sellele, kas kaebaja ohtlikkus on ITK-s õigesti märgitud või mitte. Seega on väär arusaam, et ITK-s märgitud kõrgohtlik tase raskendab karistuse kandmist ja ennetähtaegset vabanemist. Seda enam, et kinnipeetaval ei ole õigust eeldada tähtaja saabumisel automaatset paigutamist avavanglaosakonda vaid tulenevalt VangS § 19 lg 1 ja § 20 lg 1 toimub see olukorras, kus avavanglasse paigutamine on vajalik vangistuse eesmärkide saavutamiseks ja eksisteerib veendumus, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Seega ei saa kinnipeetavale olla tekkinud ka kahju.
26.Mis puudutab kaebaja viidet Tallinna Halduskohtu lahendile nr 3-11-1203, siis märgib kohus, et tegemist oli olukorraga, kus tuvastati vanglatöötaja poolt distsiplinaarrikkumise toimepanemine, mis seisnes teenistuskohustuste süülises mittenõuetekohases täitmises. Andmeid, et selline rikkumine oleks aset leidnud käesoleva kaebuse aluseks oleva ITK-ga, kohtul ei ole. Kohus tutvus kaebajale ITK aluseks oleva riskihindamise ankeediga (juurdepääsupiiranguga toimik, tl 39-60) ja leiab, et vangla on kõiki asjaolusid õigesti arvesse võtnud.
27.Tulenevalt eeltoodust jääb kaebus, kohustada Viru Vanglat muutma kaebaja ohtlikkuse taset tema individuaalses täitmiskavas tasemelt „kõrgohtlik“ tasemele „ohtlik“, rahuldamata.
28.Lisaks palus kaebaja hinnata kohtul normi, mille alusel hinnatakse kaebaja ohtlikkuse taset, põhiseaduspärasust.
29.Kohus selgitab veelkord, et ITK-s ohtlikkuse hindamine on kinnipidamisasutuse diskretsiooniotsus, millesse kohus sekkuda ei saa. Kohus saab vaid kontrollida, kas vangla on teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt. Tulenevalt eelpooltoodud analüüsist aga vastavaid rikkumisi kohus ei tuvastanud.
30.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on 25.10.2016 tasunud riigilõivu summas 15 eurot. Vastustaja esitas kohtule taotluse jätta menetluskulud kaebaja kanda. Menetluskulude nimekirja ei ole lisatud. Seetõttu menetluskulusid tulenevalt HKMS § 109 lg 1 neljandast lausest vastustaja kasuks välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.