XY kaebus Tartu Vangla 26.07.2018 otsuse nr 6-24/5671-3 ja 26.09.2018 vaideotsuse nr 1-11/346-2 tühistamiseks ning Tartu Vangla kohustamiseks muuta individuaalset täitmiskava kaebajale soodustuse kohaldamiseks Menetlusosalised ja nende Kaebaja – XY esindajad Vastustaja – Tartu Vangla Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta XY kaebus rahuldamata.
2.Jätta riigilõiv 15 eurot, mille tasumisest kohus kaebaja menetlusabi korras vabastas, riigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte kanda.
3.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. mail 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Vangla koostas XYle (kaebaja) 28. märtsil 2017 individuaalse täitmiskava (ITK), milles nähti ette gümnaasiumihariduse omandamine (12. klassi lõpetamine). Kaebaja ohutase oli hinnatud „ohtlikuks“ (tl 46).
3-18-2024
2.Tartu Vangla 8. veebruaril 2018 koostatud individuaalses täitmiskavas oli kaebaja ohutase hinnatud „kõrgohtlikuks“ (tl 100-101).
3.Kaebaja lõpetas 18. juunil 2018 Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumi (tl 24) ja võeti vastu Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna üliõpilaseks, kus ta on lubatud akadeemilisele puhkusele kuni 16. juunini 2019 (tl 39).
4.Kaebaja teavitas 16. juulil 2018 Tartu Vanglat, et on vastu võetud Tallinna Tehnikaülikooli ning palus võimaldada tal väljaspool vanglat õppida. Lisaks esitas kaebaja 19. juulil 2018 Tartu Vanglale täiendava taotluse tühistada tema ITK ohutaset puudutavas osas ja viia läbi uus riskihindamine, millega alandada tema ohutaset, et kaebaja saaks asuda õppima Tallinna Tehnikaülikoolis.
5.Tartu Vangla keeldus 26. juuli 2018. a vastusega nr 6-24/5671-3 (tl 54) kaebajale uue riskihindamise koostamisest ja ITK muutmisest. Vangla leidis, et riskihindamise tulemuse põhjal puudub kaebajal haridusest tulenev risk uue kuriteo toimepanemiseks. ITK koostamisel on arvestatud kaebaja olemasoleva haridustasemega ning antud võimalus lõpetada 12. klass vanglas. Asjaolu, et kaebaja on vastu võetud Tallinna Tehnikaülikooli, ei ole aluseks, et muuta kaebajale antud riskihinnangut või ITK-d. Vanglal ei ole kohustust muuta kinnipeetavale antud riskihinnangut ega ITK-d kinnipeetavale sobivaks või talle sobival ajal. Kaebaja ITK kehtib kuni 8. veebruarini 2019 ning pärast seda kuupäeva koostatakse kaebajale uus riskihindamine ja ITK.
6.Kaebaja esitas 21. augustil 2018 Tartu Vanglale vaide, milles taotles Tartu Vangla 26. juuli 2018. a vastuse kehtetuks tunnistamist ja asja uut otsustamist. Tartu Vangla jättis vaide 26. septembri 2018. a vaideotsusega nr 1-11/346-2 rahuldamata.
7.Kaebaja esitas 24. oktoobril 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, esitades järgmised taotlused: 1) tuvastada 8. veebruaril 2018 kaebaja ITK-s tehtud muudatuste õiguspärasus; 2) kontrollida, kas vangla on kaebaja ohutaseme tõstmisel järginud riskihindamise reegleid; 3) kontrollida, kas vangla on teostanud kaebaja kõrghariduse omandamise mittevõimaldamisel kaalutlusõigust õiguspäraselt; 4) tühistada 8. veebruaril 2018 koostatud ITK ohutaseme ja avavanglasse ümberpaigutamise osas; 5) tühistada vangla 26. juuli 2018. a otsus nr 6-24/5671-3; 6) tühistada vangla 26. septembri 2018. a vaideotsus nr 1-11/346-1; 7) kohustada vanglat läbi viima uus riskihindamine, millega langetada ohutase tagasi ohtlikuks; 8) kohustada vanglat võimaldama kaebajal kõrgharidust omandama.
8.Tartu Halduskohus vabastas 27. novembri 2018. a määrusega kaebaja menetlusabi taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest ja võttis kaebaja eesmärki arvestades kaebuse menetlusse nõuetes tühistada Tartu Vangla 26. juuli 2018. a otsus nr 6-24/5671-3 ja 26. septembri 2018. a vaideotsus nr 1-11/346-2 ning kohustada Tartu Vanglat muutma individuaalset täitmiskava kaebajale soodustuse kohaldamiseks. Kaebaja ei ole nõuete taoliselt määratlemisele vastuväidet esitanud.
2(10)
3-18-2024
9.Tartu Halduskohus määras 6. veebruari 2019. a määrusega haldusasja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses. Kaebaja on esitanud täiendavad seisukohad ja tõendid 27. veebruaril 2019. Vastustaja on vastanud kaebusele 4. jaanuaril 2019 (tl 94-96).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
10.Kaebaja esitab järgmised väited.
10.1.Vangla juhtkond oli täitmiskava koostamisel teadlik kaebaja püüdlustest jätkata õppimist kõrgkoolis ning on soodustanud ja julgustanud kaebajat haridust omandama. Kaebaja omandas keskhariduse heade ja väga heade tulemustega, läbides seejuures kaheaastase gümnaasiumiprogrammi ühe aastaga.
10.2.Õigus haridusele on tagatud nii põhiseaduse (PS) §-ga 37 kui ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 1. lisaprotokolli art-ga 2. Vangistusseaduse (VangS) § 34 lg 6 sätestab, et vangla juhtkond suunab ja soodustab kinnipeetavaid hariduse omandamisel, täpsustamata hariduse liiki. Euroopa vanglareeglistiku p 28.1 kohaselt tuleb igal vanglal vangidele tagada igakülgne haridusprogramm, mis vastaks nende vajadustele, arvestades nende püüdlusi.
10.3.Vangla peamiseks argumendiks on asjaolu, et kaebajal puudub haridusest tulenev risk uue kuriteo toimepanemiseks. Hariduse omandamisega kaasnevad aga muud positiivsed muutused mõtlemises, käitumises ja majanduslikus toimetulekus, milles praegu avalduvad kaebaja riskid uue kuriteo toimepanemiseks. Kaebaja leiab, et vangla põhjendused talle kõrghariduse omandamise mittevõimaldamisel on ebajärjekindlad ja ebaloogilised, vastuolus nii Eesti kui Euroopa õigusega ja vangistuse täideviimise eesmärkidega ning pahatahtlikud.
10.4.Ohutaseme tõstmine tõi kaasa olulised muutused kaebaja täitmiskavas. Kadus võimalus ümberpaigutamiseks avavanglasse, kus kaebaja oleks saanud jätkata hariduse omandamist ilma takistusteta. Tartu Ringkonnakohus leidis 8. detsembri 2017. a otsuses haldusasjas nr 3-171119, et avavanglasse paigutamine muudab oluliselt kinnipeetava õigusi ja kohustusi ja sellest tulenevalt tuleb avavanglasse paigutamise küsimuse lahendamist pidada haldusaktiks. Vastavalt sellele tuleb individuaalses täitmiskavas selle küsimuse lahendamist, kas kinnipeetav on kõrg- või üliohtlik, pidada eelhaldusaktiks, kuna sellega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel (kas kinnipeetavat on võimalik avavanglasse paigutada või mitte) tähtsust omav asjaolu.
10.5.Vangla on kirjeldanud kaebajast lähtuva ohu olemust, ohu ulatust ja ohu vahetust, kuid jätnud välja põhjendused hinnangule ohu sagedusest, ohu tõenäosusest ja ohu tingimustest. Vangla annab hinnangu kaebaja juba sooritatud kuritegudele, selle asemel, et keskenduda isiku enda ohtlikkuse analüüsile. Kaebaja ohutaseme tõstmise põhjuste kirjeldamisel on loetletud üksnes faktilised asjaolud, mis on võetud valikuliselt kaebajat süüdimõistvast kohtuotsusest. Vangla viitab kaebaja sõltuvusprobleemidele, seejuures täpsustamata, milliste probleemidega on tegemist ja millal need võivad avalduda. Kaebajale antud ohuhinnang on kaalutlusvigadega, ebaproportsionaalne ning vastuolus nii karistusseadustiku kui riskihindamise metoodikaga.
10.6.Justiitsministri 14. mai 2014. a määrus nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhendi“ (Juhend) § 4 lg 1 kohaselt peab täitmiskava olema suunatud eelkõige ohtlikkuse ja kuriteo korduvuse riski vähendamisele. Kaebaja on läbinud talle määratud kohtlemisabinõuna programmi „Eluviisitreening“ ja lõpetanud gümnaasiumi. Kehtiv täitmiskava ei näe peale psühholoogilise nõustamise ette mingeid tegevusi. Juhendi § 5 3(10)
3-18-2024
p 6 kohaselt võib vangla täitmiskava koostamisel võtta arvesse kinnipeetava ettepanekuid, sama määruse § 8 lg 6 p 2 kohaselt võib täitmiskava muuta, kui on selgunud uued andmed kinnipeetava sotsiaalses, majanduslikus või terviseseisundis. Ülikooli immatrikuleerimine on kindlasti muutus sotsiaalses seisundis.
10.7.Kohtule 27. detsembril 2018 esitatud täiendavas seisukohas märgib kaebaja, et esmase riskihindamise tegi inspektor-kontaktisik, kuid hilisem ümberhindamine oli peale surutud metoodikute poolt, kes ei ole kaebajaga isiklikult vestelnud. Peaspetsialist-metoodiku ametijuhendis kirjeldatud teenistusülesannete hulka ei kuulu riskihindamine.
11.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades järgmised seisukohad.
11.1.Vaidlustatud Tartu Vangla 26. juuli 2018. a otsus nr 6-24/5671-3 ei ole haldusakt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 tähenduses. Kaebaja soovis oma 16. juuli 2018. a taotluses ITK täiendamist – lisada ITK-sse taasühiskonnastava tegevusena kõrghariduse omandamine. Tegemist on toiminguga, kuna sellise tegevuse lisamine ITK-sse annaks isikule õiguse taotleda vanglalt soodustuse kohaldamist, kuid see ei tooks kaasa automaatset luba asuda õppima väljaspool vanglat. Selline õigus antakse kinnipeetavale eraldi otsustusega, mis on haldusakt.
11.2.Erinevalt põhi- või üldkeskharidusest ei näe vangistust reguleerivad õigusaktid ette kõrghariduse omandamise võimalust. Kõrghariduse omandamine saab toimuda vaid VangS §s 22 reguleeritud soodustuse osutamisena, mis kujutab endast eraldiseisvat diskretsiooniotsust. Kaebaja ITK-s on välja toodud, et soodustusi kohaldatakse vajadusel avavanglas. Avavanglasse ümberpaigutamise võimalus avaneb kaebajal ITK kohaselt alles 15. aprillil 2021. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda suhtes soodustuste kohaldamist või hariduse andmise võimaldamist väljaspool vangla territooriumi asuvates õppeasutustes isegi juhul, kui ta vastab sellise haridustaseme omandamise eeldustele ja on kõrgkooli ka vastu võetud.
11.3.Kaebajal ei ole haridusest (sh kõrghariduse puudumisest) tulenevat riski. Seega ei ole vaidlust selles, et kaebaja kõrghariduse omandamise soovi näol ei ole tegemist kaebaja kriminogeenseid riske maandava tegevusega. Seega ei pea kõrghariduse omandamine ka kajastuma kaebaja ITK-s.
11.4.Tartu Vangla ei ole kaebajalt võtnud võimalust omandada kõrgharidust. Kaebajal on võimalik seda teha hiljem, näiteks avavanglasse paigutamise korral või peale vanglast vabastamist. Ehkki kaebaja seisukohast on otstarbekas kasutada vangistuses viibimise aega õppimiseks, ei pea tema elukvaliteet, mida ta soovib õpingute kaudu parandada, edenema tingimata vangistuse ajal. Seetõttu ei saa järeldada, et ITK muutmata jätmine on rikkunud kaebaja õigust haridusele.
11.5.Kaebaja ohutaseme muutuse tingis asjaolu, et algselt oli kaebaja ohutaset hinnatud ebaõigesti ja uue riskihindamise läbiviimisel ning ITK koostamisel eksimus parandati. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda ohtlikkuse määratlemist ühel või teisel tasemel. Kinnipeetaval on õigus nõuda seda, et tema ITK koostatakse ja ohutase määratletaks vastavalt kehtestatud korrale. Vastustaja leiab, et kaebaja ITK koostamise ja rakendamise juhendit ei ole rikutud. Kinnipeetava ohtlikkuse taseme määratlemine on väga suure kaalutlusruumiga otsustus, mille kontrollimisel saab halduskohus piirduda vaid kaalutlusreeglite järgimise kontrolliga.
4(10)
3-18-2024
11.6.Kinnipeetava ohtlikkust hinnatakse peamiselt toimepandud kuritegude põhjal. Ohutasemeid määratakse lähtudes kuriteo toimepanemise asjaoludest, tagajärgedest ning süüdimõistetu käitumisest ja elukorraldusest üldisemalt. Ohutase määratakse seda kõrgem, mida raskemad tagajärjed süüdimõistetu tegudel on, ja mida tõenäolisemalt ta neid uuesti toime võib panna. Riskihindamises on kasutusel neli ohtlikkuse taset, mis erinevad üksteisest ohutunnuste olulisuse, sündmuse tõenäolise toimumise ja tagajärje tõsiduse poolest. Taseme „ohtlik“ puhul ilmnevad ohtlikkuse tunnused juhul, kui muutub isiku eluviis või muutuvad isikut ümbritsevad olud. Sellise ohutaseme korral paneb isik toime ohtlikke tegusid ainult teatud tingimustel, kuid üldiselt tema käitumises ohtlikkust suurendavaid asjaolusid ei ilmne. Taseme „kõrgohtlik“ puhul võivad ohtlikkuse tunnused ilmneda igal ajahetkel ja teo toimepanemise tagajärg on suur kahju. Isik võib igal ajal toime panna tegusid, mille tagajärjed on eluohtlikud või rasked, sest tema käitumine on ettearvamatu ja omakasupüüdlik.
11.7.Kaebaja ohutaseme määramisel arvestati sellega, et kaebaja on korduvalt toime pannud ühiskonnaohtlikke kuritegusid, mis olid suunatud rahvatervise vastu. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud kuuel korral (neli karistust on kustunud) ning vanglakaristust kannab ta kolmandat korda. Kaebaja kuriteod on muutunud ajas raskemaks. Varem on kaebajat karistatud varavastaste kuritegude eest, kuid viimased kaks karistust on mõistetud narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise eest. Kaebaja pani uue kuriteo toime katseajal. Kaebaja on ise kohtule tunnistanud narkootilise aine sagedast tarvitamist. Arvestades eeltoodud asjaolusid on igati põhjendatud järeldada, et kaebajast lähtuv oht võib ilmneda igal ajahetkel ja narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise tagajärjed võivad olla rasked või isegi eluohtlikud.
11.8.Kohtule esitatud menetlusdokumentides (27. jaanuari 2019. a täiendavad seisukohad) viitab kaebaja nagu oleks kõrgem ohutase peale surutud metoodikute poolt. Kuna kontaktisikul tekkis kahtlus, et kaebaja ohutaset on algselt ebaõigesti hinnatud, siis konsulteeris ta tõesti ka peaspetsialist-metoodikutega. Peaspetsialist-metoodiku ametikoha põhieesmärgiks on karistusaja planeerimise ja elluviimise kvaliteedi igapäevane jälgimine, selle tõstmine läbi koolituste ja tagasiside andmise, tegelemine sotsiaalprogrammide ühtse planeerimise jälgimise ja arendustegevusega. Seega ongi metoodik see, kes kahtluse korral saab anda tagasisidet ametnikule ja veenduda, et riskihindamine ning ITK on läbi viidud kooskõlas kehtiva õiguse ja väljatöötatud metoodikaga.
11.9.Eksimus esmasel ohutaseme hindamisel ei saa tekitada kaebajale ootust, et eksimuse avastamisel seda ei parandata. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust sellele, et temast lähtuvat ohtu hinnatakse vangistuse ajal jätkuvalt samal tasemel olevaks. Kui riskide hindamisel on tehtud viga kinnipeetavale soodsas suunas (hinnatud ohtu tegelikust madalamaks), tuleb ka selline viga parandada. Uue riskihindamise piisavaks ajendiks on juba kahtlus, et kinnipeetava ohtlikkust on hinnatud ebaõigesti. Samasugust seisukohta on väljendanud ka Tartu Ringkonnakohus 6. septembri 2018. a otsuse asjas 3-17-1555 (p 30). Seega ei saa pidada kaebaja ebaõige ohuhinnangu parandamist õigusvastaseks.
12.Vastuseks Tartu Vangla seiskohtadele, esitas kaebaja 27. veebruaril 2019 täiendava seisukoha, väites järgmist.
12.1.Vangla otsused kaebaja hariduse omandamise taotluste suhtes näitavad, et kaebajalt ei oodata initsiatiivi karistuse täideviimise protsessis. Tegemist on negatiivse üldpreventsiooniga, kus eripreventiivsed eesmärgid jäävad karistuse täideviimisel realiseerimata.
12.2.Algselt oli kaebaja ohutaset ebaõigesti hinnatud ja uue riskihindamise läbiviimisel ning ITK koostamisel eksimus parandati. Vastuses kaebaja selgitustaotlusele selgitas vastustaja aga, 5(10)
3-18-2024
et kaebaja ohutaseme muutmine oli tingitud täiendatud riskihindamise metoodikast, mis oli omakorda tingitud üldsuse muutunud ootustest rakendatavatele karistustele.
12.4.Kaebaja viidatud lahendites asjas nr 1-07-11048 ja nr 1-11/3567 on Tartu Vangla lubanud süüdimõistetud isikutel karistust kanda avavanglas, hinnates neid ohtlikeks. Ka muutunud metoodika ei toonud kaasa isiku ohutaseme muutust. Vangla on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet.
KOHTU PÕHJENDUSED
13.Kaebaja on vaidlustanud otsuse, millega Tartu Vangla keeldus kaebaja taotluse alusel muutmast tema individuaalses täitmiskavas (ITK) riskihindamise tulemusena märgitud ohutaset. Kaebaja taotleb ka vastustaja kohustamist muutma tema ITK-d selliselt, et lisada sinna kõrghariduse omandamine. Kohus nõustub vastustajaga, et vaidlustatud otsus ei ole käsitatav soodustuse (kõrgkoolis õppimine) kohaldamisest keeldumisena, vaid tegemist oli ITK-sse kõrghariduse omandamise märkimisest keeldumisega. Käesolev vaidlus ei puuduta kaebaja 16. juuli 2018. a taotlust tema ümberpaigutamiseks Tallinna Vanglasse (tl 53). Vastustaja 26. juuli 2018. a otsusest nr 6-24/5671-3 nähtuvalt on kaebaja pärast vanglalt selgituste saamist väljendanud tahet taotleda ümberpaigutamist eraldi menetluses (tl 54, teine lõik).
14.Kaebaja on vaidlustanud uue riskihindamise koostamisest ja ITK muutmisest keeldumise tühistamisnõudega. Vastustaja on seisukohal, et kohus on kaebuse tühistamisnõude osas ekslikult menetlusse võtnud, kuna ITK-sse taasühiskonnastava tegevusena kõrghariduse omandamise märkimine on toiming. Sellise tegevuse lisamine ITK-sse annaks vastustaja arvates isikule õiguse taotleda vanglalt soodustuse kohaldamist, kuid see ei tooks kaasa automaatset luba asuda õppima väljapoole vanglat. Selline õigus antakse kinnipeetavale eraldi otsustusega, mis on olemuselt haldusakt.
15.Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et vastustaja keelduv otsus (keeldumine uuest riskihindamisest ja ITK muutmisest sinna soodustuse lisamiseks) ei ole haldusakt HMS § 51 ega HMS § 43 lg 2 ls 1 tähenduses, mida oleks võimalik vaidlustada tühistamiskaebusega. Sõltumata õiguslikust hinnangust eelnimetatud keeldumisele tuleb kohtul kohustamisnõude lahendamiseks hinnata vastustaja tegevuse õiguspärasust. Kohustamisnõude rahuldamise üheks eelduseks oleks vastustaja tegevuse õigusvastasus (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 4).
16.Individuaalse täitmiskava olemust ja individuaalse täitmiskava ning riskihindamise vaidlustamise võimalusi on Riigikohus käsitlenud hiljuti 10. aprilli 2019. a määruses haldusasjas nr 3-18-111. VangS § 16 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale, kelle poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ületab ühe aasta, koostatakse ITK, milles nähakse muu hulgas ette kinnipeetavale üldhariduse või kutsehariduse või tööalase enesetäiendamise eesmärgiga täiendkoolituse andmise vajadus, kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglasse või teise kinnisesse vanglasse, samuti kinnipeetavale kohaldatavad soodustused ja vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks vajalikud abinõud. Sama paragrahvi lg 3 järgi muudetakse ja täiendatakse kinnipeetava individuaalset täitmiskava vastavalt kinnipeetava arengule. Justiitsministri 14. mai 2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (juhend) § 1 lg 1 kohaselt on ITK kinnipeetava karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. ITK-l on oluline roll suunamaks kinnipeetavat õiguskuulekalt käituma (vt VangS § 6 lg 1 ja määruse nr 21 § 1 lg 2). 6(10)
3-18-2024
Juhendist nähtuvalt on riskihindamine iseseisev tegevus, mille tulemused on ITK koostamise aluseks ja mis kajastatakse ITK-s (juhend § 1 lg 3 p 6, § 2 lg 1 ja § 3 lg 1). Kohtupraktika on jäänud seisukohale, et ITK ei ole haldusakt, vaid programmiline dokument, milles vangla esitab kinnipeetava karistuse plaani, kuid selle plaani rakendamine sõltub vangla edaspidistest toimingutest ja haldusaktidest (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-95-09, p 19; viidatud määrus asjas nr 3-18-111, p 13). Riigikohus on möönnud, et erandina võib juhendile mittevastava täitmiskava mõni osa vastata sisult haldusakti tunnustele (tekitada, muuta või lõpetada kinnipeetava õigusi ja kohustusi), kuid leidnud, et ITK-s märgitud ohuhinnangul pole regulatiivset toimet ning selle eraldiseisvaks vaidlustamiseks puudub õiguskaitsevajadus. Riigikohus on oma praktikas jätkuvalt seisukohal, et kinnipeetav saab kohtus vaidlustada ITK rakendamisega seotud vangla toimingut või haldusakti ning osutada seejuures ITK-s esitatu ekslikkusele juhul, kui vangla tugineb ITK-le mõne toimingu või haldusakti põhjendamisel (viidatud otsus asjas nr 3-3-1-95-09, p-d 19, 20 ja 26; viidatud määrus asjas nr 3-18-111, p-d 12-15).
17.Viidatud kohtupraktikast lähtudes ei ole ka praegusel juhul alust käsitada kaebajale koostatud ITK-d ohuhinnangut kajastavas osas haldusaktina. ITK koostamise aluseks olev riskihindamine ega selle tulemus ei oma eraldiseisvalt kinnipeetava õigustele vahetut mõju, sest sisaldab üksnes hinnanguid asjaoludele, mis soodustavad uue kuriteo toimepanemist või mis viitavad kinnipeetava ohtlikkusele. Kohus ei nõustu ka kaebaja väitega nagu võiks ohuhinnangut pidada eelhaldusaktiks haldusmenetluse seaduse § 52 lg 1 p 2 tähenduses, kuna ohuhinnang ei ole õiguslikult siduv asjaolu, millest ei oleks täitmiskavas ette nähtud eesmärkide saavutamiseks vajalike otsuste tegemisel võimalik mööda minna. Õigusi antakse või kohustusi pannakse isikule vangla eraldiseisvate toimingute või haldusaktidega ja kui õiguste või kohustuste eelduseks on ohutase, saab seda vangla toimingu või haldusakti vaidlustamise korral eraldi hinnata (Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2017. a otsus haldusasjas nr 3-16-2033, p-d 1214; Tartu Halduskohtu 15. jaanuari 2018. a määrus asjas nr 3-17-1555, p 6.2; sama kohtu 7. veebruari 2018. a määrus haldusasjas nr 3-18-111, p 8). Juhul kui vastustaja tugineb haldusotsustuse tegemisel kinnipeetavale antud riskihinnangule, tuleb seda konkreetse otsustuse tegemisel sisuliselt põhjendada (Tartu Ringkonnakohtu 2. novembri 2017. a otsus haldusasjas nr 3-16-2292, p 30).
18.Praegusel juhul on kaebaja soovinud uut riskihindamist ja talle antud ohuhinnangu (kõrgohtlik) muutmist, väites, et seoses kõrgkooli vastuvõtmisega ja sooviga kõrgharidust omandada on muutunud tema sotsiaalne taust.
19.Kohus on seisukohal, et haldusaktiks ei saa praeguse vaidluse puhul pidada ka ITK-d osas, milles kaebajale ei ole ette nähtud kõrghariduse omandamist. VangS § 16 lg 1 kohaselt nähakse individuaalses täitmiskavas ette muu hulgas kinnipeetavale üldhariduse või kutsehariduse või tööalase enesetäiendamise eesmärgiga täienduskoolituse andmise vajadus, kinnipeetavale kohaldatavad soodustused ja muud vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks vajalikud abinõud. Sama paragrahvi lg 3 järgi muudetakse ja täiendatakse kinnipeetava individuaalset täitmiskava vastavalt kinnipeetava arengule. Vangistusseaduse vanglas hariduse omandamist reguleerivatest normidest (VangS § 34-36) ning erialakirjandusest1 tuleneb, et vanglas tagatakse kinnipeetavatele põhi- ja üldkeskhariduse või kutsehariduse omandamine, kui see on individuaalses täitmiskavas ette nähtud. Kui kinnipeetavale ei koostata VangS § 16 lõike 1 kohaselt individuaalset täitmiskava, otsustatakse kinnipeetava hariduse omandamise võimalus sõltuvalt tema arenguvajadusest. Kinnipeetavat võib tema soovil lubada õppima väljaspool vanglat asuvas õppeasutuses. Loa taotlemise ja
L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2014, lk 111-112
7(10)
3-18-2024
andmise kord on sätestatud vangla sisekorraeeskirjas (VangS § 35 lg 4). Need normid hõlmavad aga kinnipeetavale seadusega tagatavat põhi- ja üldkeskharidust. Riigikohus on tunnustanud kaebeõigust ITK vaidlustamiseks olukorras, kus seaduse järgi võimaldatakse vanglas üldkeskhariduse omandamist üksnes juhul, kui see on ITK-s ette nähtud, kuid vaidlusalune ITK seda ette ei näinud (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-31-12, p-d 11 ja 12; otsus asjas nr 3-3-1-28-15, p 29). Erinevalt põhi- ja üldkeskharidusest, mille omandamist võimaldatakse vanglas üksnes juhul, kui see on ITK-s ette nähtud (VangS § 35 lg-d 1 ja 2), ei kujutaks ITK-s kõrghariduse omandamise märkimata jätmine iseenesest piirangut kõrghariduse omandamiseks olukorras, kus see on muid asjaolusid arvesse võttes võimalik.
20.Eelnevale tuginedes leiab kohus, et vastustaja ei ole oma 26. juuli 2018. a vastuses, mille kaebaja on tühistamisnõudega vaidlustanud, keeldunud taotletud haldusakti andmisest, vaid toimingu sooritamisest. Seetõttu ei ole vaidlustatud otsuse näol tegemist haldusakti andmisest keeldumisega HMS § 43 lg 2 ls 1 tähenduses, mida oleks võimalik tühistada. Kuna kaebajal puudub kaebeõigus keeldumise vaidlustamiseks tühistamisnõudega, tuleb kaebus selles osas rahuldamata jätta.
21.Kaebaja taotleb kohustamisnõudega ITK muutmist, et sellesse lisataks võimalus kõrghariduse omandamiseks. Vastavalt RVastS § 6 lg-le 1 võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Seega on kohustamisnõude eeldusteks avaliku võimu kandja kohustus konkreetse haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks ning isiku õiguste rikkumine. Kohtupraktikas on leitud, et kohus peab sellise kaebuse rahuldama, kui on tuvastatud järgmised asjaolud: vastustaja on kohustatud sooritama toimingu; kaebajal on õigus nõuda toimingut vastustajalt; toimingut ei ole vaatamata kaebaja taotlusele veel sooritatud; ei esine muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt õigus toimingule võiks olla ära langenud. Kohustus toiming sooritada ja sellele vastav õigus nõuda toimingut võib tuleneda seadusest, muust õigustloovast aktist, haldusaktist või halduslepingust (vt RKHK 06.03.2001. a otsus haldusasjas nr. 3-3-1-201, p 1).
22.Kaebaja on osutanud hariduspõhiõigusele. Kohus nõustub, et põhiseaduse §‐s 37 sätestatud igaühe õigus haridusele hõlmab ka kõrgharidust. Haridustasemest sõltuvalt erinevad aga selle õiguse ulatus ja avaliku võimu positiivne tegutsemiskohustus – mida kõrgem haridustase, seda suuremad on lubatavad piirangud ja seda väiksemad avaliku võimu kohustused. Riik ei ole kohustatud võimaldama kõrghariduse omandamist piiramata ulatuses (Riigikohtu 4. märtsi 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-68-12, p 13). Kõrghariduse omandamine ei ole hüve, mida tuleks kinnipeetavale kehtivast õigusest tulenevalt igal juhul võimaldada, vaid soodustus, mille andmise otsustab vangla kaalutlusõiguse alusel.
23.Kohus nõustub vastustajaga, et isegi kõrghariduse omandamise soodustusena äramärkimine ITK-s ei tekitaks kaebajale veel subjektiivset õigust asuda õppima väljaspool vanglat. Vaidluse ajendanud keeldumise ajal kehtinud kaebaja ITK-s on alajaotuses „Soodustuste kohaldamine“ märgitud „Soodustusi kohaldatakse vajadusel avavanglas“ (tl 100-101). Kõrghariduse omandamine väljaspool vanglat oleks võimalik VangS § 22 lg 1 p-s 2 nimetatud soodustuse kohaldamise tulemusena. Kuigi tulenevalt VangS § 16 lg 1 p-st 5 märgitakse ITKs ka kinnipeetavale kohaldatavad soodustused, ei tähenda see kohtu hinnangul, et soodustuse märkimisega ITK-sse otsustataks siduvalt soodustuse võimaldamise üle. VangS § 22 lg-te 1 ja 2 järgi võib vanglateenistuse ametnik kohaldada soodustusi kinnipeetavale, kelle käitumine karistuse kandmise ajal on osutunud heaks ja kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi ning järgib talle soodustuste osas tehtud ettekirjutusi. Soodustuse 8(10)
3-18-2024
kohaldamisest keeldumise korral tuleb vanglal seda sisuliselt põhjendada, võttes arvesse muu hulgas VangS § 22 lg-s 2 nimetatud asjaolusid.
24.VangS § 34 lg 1 kohaselt on hariduse omandamise võimaldamise eesmärk kindlustada kinnipeetav piisavate teadmiste, oskuste ja eetiliste tõekspidamistega, mis võimaldab tal jätkata vabaduses hariduse omandamist ja töötamist. Hariduse omandamise sätted ei näe seejuures ette kõrghariduse omandamist. Vastustaja on põhjendatult viidanud VangS § 22 lg 1 p-le 2, mille kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kinnipeetavale tema nõusolekul kohaldada soodustusena liikumist järelevalveta väljaspool vangla territooriumi selles sättes loetletud eesmärkidel, sh seoses õppimisega. Sellise soodustuse kohaldamine ei eeldaks kaebaja ITK täiendamist, kuna kõnealuses ITK-s oli ette nähtud soodustuse kohaldamine vajadusel avavanglas.
25.Oma eesmärgi (kõrgkoolis õppimine väljaspool vanglat) saavutamise takistuseks peab kaebaja vastustaja poolt varasema (28. märtsi 2017. a) ITK riskihinnangus (tl 46) märgitud hinnangu „ohtlik“ asendamist 30. jaanuari 2018. a ITK-s hinnanguga „kõrgohtlik“ (tl 45). Kaebaja on seisukohal, et ohuhinnangu tõstmise tõttu kadus tal võimalus avavanglasse ümberpaigutamiseks, kus ta oleks saanud jätkata hariduse omandmaist ilma takistuseta. Kohus sellega ei nõustu. VangS § 20 lg 1 sätestab, et kinnipeetava võib tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse, kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi. VangS § 20 lg-st 1 koostoimes Täitmisplaani § 17 lg 1 p-ga 3 tuleneb, et avavanglasse ei saaks sõltumata ITK-s soodustuse märkimisest kinnipeetavat paigutada enne, kui vangistuse ärakandmata osa ei ületa 18 kuud (viidatud määrus asjas nr 3-18-111, p-d 19-20). Praeguse vaidluse seisukohast asjakohases ITK-s on ette nähtud avavanglasse paigutamise võimalik aeg vastavalt VangS § 20 lg-le 1 („15.04.2021, kui karistuse lõpuni on jäänud 18 kuud). Kaebaja varasem (28. märtsi 2017. a) ITK, kus kaebaja ohutasemeks oli märgitud „ohtlik“, sisaldas samuti kannet avavanglasse ümberpaigutamise kohta karistusajast tulenevalt („15.04.2021. karistuse lõpuni 18 kuud“). Riigikohus rõhutas viidatud määruses asjas nr 3-18-111 (p 20) ka, et VangS § 16 lg 1 p-s 2 nimetatud avavanglasse ümberpaigutamise andmed on üksnes haldusesisene prognoos, mitte siduv otsustus (haldusakt) kaebaja ümberpaigutamise kohta.
26.Kohus ei sea kuidagi kahtluse alla kaebaja väiteid kõrghariduse omandamise kasulikust mõjust isiksuse arengu ja ühiskonnas toimimise vaatenurgast. Kohus on eelnevalt aga välja toonud, et tegemist ei ole kinnipeetava seadusest tuleneva õigusega haridusele, vaid kaalutlusõiguse alusel kohaldatavale soodustusele. Samas ei võimalda kehtiv õigus kaebaja huvi kõrghariduse omandamiseks realiseerida seni, kuni seaduses sätestatud eeldused selleks pole täidetud (sh võimalus osaleda õpingutel avavanglas viibides). Seega ei ole vaidluse lahendamisel asjakohane kaebaja tugiisiku koostatud dokument hariduse mõjust kinnipeetavale ning riskihindamise korraldusest (tl 169-177). Nagu vastustaja põhjendatult ka vaideotsuses märgib, lükkuks hariduse omandamine kaebaja jaoks edasi aega, kus tal on võimalik seda soodustust kasutada avavanglas (tl 60-61).
27.Kohtu hinnangul ei ole eelnevat arvestades täidetud RVastS § 6 lg-st 1 tulenevad eeldused – vastustajal ei ole kohustust võimaldada kinnipeetavale soodustusena kõrgkoolis õppimist, kui muud tingimused selle soodustuse kasutamiseks pole täidetud, ega kõrghariduse omandamist soodustusena ITK-sse kanda. Vastustaja on vaidlustatud otsuses põhjendatult märkinud, et kui kehtiv õigus ei näe ette haldusorgani võimalust toimingut sooritada, pole võimalik seda ka RVastS § 6 lg 1 alusel nõuda (vt ka Riigikohtu 3-3-1-5-09, p 44). Vastustaja otsustus põhineb 9(10)
3-18-2024
ülal viidatud asjakohastel kaalutlustel ja selgitustel. Kohustamisnõue tuleb seega jätta rahuldamata. Kohustamisnõude lahendamise seisukohast ei muuda kohtu järeldust ka asjaolu, et kaebajale on 21. märtsil 2019 koostatud uus ITK. Selles sisaldub endiselt ohuhinnang „kõrgohtlik“ ja kanne, et soodustusi kohaldatakse avavanglas ning avavanglasse paigutamine saaks toimuda karistusajast tulenevalt 15.04 2021 (tl 182-183). Kuna kohustamisnõude rahuldamise eelduseks olev vastustaja kohustus puudub, ei ole praeguse vaidluse lahendamiseks vajalik hinnata vastustaja tegvust ohuhinnangu andmisel ning kaebaja väited ametnike tegevuse kallutatuse või mõjutatuse kohta ei ole asjakohased.
28.Kuna vaidlustatud otsus ei olnud olemuselt haldusakt, mille tühistamist saanuks kaebaja vaidega nõuda, ning vastustaja on õiguspäraselt jätnud kohustamisnõude rahuldamata, puudub ka alus vaideotsuse tühistamiseks. Kaebus jääb seega tervikuna rahuldamata.
MENETLUSKULUD
29.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kohus vabastas kaebaja menetlusabi korras riigilõivu (15 eurot) tasumisest. See kulu jääb riigi kanda. Vastustaja, kelle kasuks kohtuotsus tehakse ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud. Seega jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).