Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
4. mai 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-14-50364
Haldusasi
MTÜ Ruu küla heakorra selts kaebus Keskkonnaameti
17.veebruari 2014. a korralduse nr HJR 1-15/14/93 pde 3–5 õigusvastasuse tuvastamiseks või tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 14. aprilli 2016. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – MTÜ Ruu küla heakorra selts, esindajad Külle Loik ja v.adv Karl Haavasalu Vastustaja – Keskkonnaamet, esindajad Maria Karus, Signe Lehtme, Irma Pakkonen ja Rein Urman Kolmas isik – OÜ Väo Paas, esindajad v.adv Martin Triipan ja adv Kaisa Laidvee
Menetluse alus ringkonnakohtus
MTÜ Ruu küla heakorra selts apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
29. märts 2017
RESOLUTSIOON
Rahuldada MTÜ Ruu küla heakorra selts apellatsioonkaebus osaliselt.
Muuta Tallinna Halduskohtu 14. aprilli 2016. a otsuse haldusasjas nr 3-14-50364 resolutsiooni punkti 2 selliselt, et mõista MTÜ-lt Ruu küla heakorra selts (registrikood 80313351) OÜ Väo Paas (registrikood 10055887) kasuks välja esimese astme kohtus kantud menetluskulud 2010 (kaks tuhat kümme) eurot. Ülejäänud osas jätta halduskohtu otsus muutmata.
Mõista MTÜ-lt Ruu küla heakorra selts (registrikood 80313351) OÜ Väo Paas (registrikood 10055887) kasuks välja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud summas 2000 (kaks tuhat) eurot.
Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 5. juunil 2017 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harjumaa Keskkonnateenistus algatas 08.11.2004 kirjaga OÜ Väo Paas 26.10.2004 taotluse alusel Jägala lubjakivimaardla Ruu tarbevaru plokile kavandatava lubjakivikarjääri tegevusega kaasneva keskkonnamõju hindamise (KMH). OÜ Väo Paas esitas 14.02.2005 taotluse Jägala maardlas uuel 30,31 ha suurusel Ruu mäeeraldisel maavara kaevandamise loa saamiseks kehtivusajaga 25 aastat. Harjumaa Keskkonnateenistus jättis 16.06.2008 kirjaga KMH aruande heaks kiitmata, soovitades aruannet täiendada. Pärast KMH aruande II köite valmimist tühistas Harjumaa Keskkonnateenistus 22.09.2008 kirjaga aruande uue avalikustamise nõude ning kiitis KMH aruande heaks ilma uut avalikku väljapanekut ja arutelu korraldamata. Vabariigi Valitsus andis 29.07.2010 korraldusega nr 302 OÜ-le Väo Paas nõusoleku Jägala lubjakivikarjääris ehituslubjakivi kaevandamiseks.
2.Keskkonnaamet väljastas 09.06.2011 korraldusega nr HJR 1-15/11/431 OÜ-le Väo Paas maavara kaevandamise loa nr HARM-113 (L.MK/320342) Jägala lubjakivimaardla Jägala lubjakivi mäeeraldisele (pindala 30,31 ha, teenindusmaa suurus 52,04 ha). Riigikohus rahuldas 15.10.2013 otsusega nr 3-3-1-35-13 MTÜ Ruu küla heakorra selts kaebuse ja tühistas Keskkonnaameti 09.06.2011 korralduse, sest kaevandamisloa andmise menetluses rikuti keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 22 lg 5 p-s 2 sisalduvat imperatiivset sätet, mis kohustas avalikustama KMH aruande pärast selle heakskiitmata jätmist.
3.OÜ Väo Paas esitas Keskkonnaametile 22.10.2013 taotluse uuendada haldusmenetlus ja jätkata kaevandamisloa taotluse menetlemist. Keskkonnaamet uuendas 17.02.2014 korraldusega nr HJR 1-15/14/93 Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistuse 24.09.2008 kirjaga nr 30-11-3/39869-3 heaks kiidetud Jägala lubjakivimaardla I ploki ehk Ruu uuringualal leviva lubjakivi kaevandamise KMH menetluse (punkt 3), kohustas Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni viima läbi KMH aruande täiendava avaliku väljapaneku ja teavitama sellest ning arutelust (punkt 4) ning kohustas OÜ-d Väo Paas 2(11)
3-14-50364 korraldama KMH aruande avaliku arutelu, tegema KMH-s vajalikud parandused ja täiendused, selgitama ettepanekutega arvestamist või arvestamata jätmist ning esitama täiendatud aruande Keskkonnametile (punkt 5).
4.MTÜ Ruu küla heakorra selts esitas 24.03.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti 17.02.2014 korralduse nr HJR 1-15/14/93 p-de 3–5 õigusvastasuse tuvastamiseks.
5.Keskkonnaamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata.
Kolmas isik OÜ Väo Paas palus jätta kaebus rahuldamata.
7.Tallinna Halduskohus jättis 14.04.2016 otsusega kaebuse rahuldamata ja mõistis kaebajalt OÜ Väo Paas kasuks välja menetluskulud 2208 eurot. Tallinna Ringkonnakohtu 31.12.2014 määruse (p 23) kohaselt tuleb halduskohtul praeguse asja lahendamisel kontrollida üksnes seda, kas vastustaja on selgitanud välja, mis on KMH aruande viimasest täiendamisest kuni menetluse jätkamiseni looduskeskkonda mõjutavate tegurite osas muutunud ning kas võimalikke muutusi on õiguspäraselt peetud sellisteks, mis ei toonud kaasa KMH programmi täiendamise vajadust. Küll aga ei eelda kaebuse lahendamine ringkonnakohtu hinnangul KMH aruande õiguspärasuse uut terviklikku hindamist. Vaidlusaluse korralduse andmise menetluses nõudis kaebaja uut KMH programmi järgmistel põhjustel: 1) Avermont Invest OÜ esitas geoloogilise uuringuloa taotluse; 2) kaevanduse mõjualasse on rajatud ja kasutusele võetud Kodasoo turbatootmisala; 3) lisandunud on detailplaneeringud; 4) tekkinud on Ruu uuringuala loodusliku hoiuala loomise initsiatiiv; 5) Ruu uuringuala rohevõrgustiku tuumalas T8 pesitsevad kotkalised. Halduskohus nõustus vastustajaga, et kaebaja ei ole toonud välja asjaolusid, mis võiks tingida KMH programmi muutmise või uue KMH programmi koostamise. Üksnes asjaolu, et KMH programm on 9 aastat vana, ei ole aluseks KMH programmi muutmiseks või uue programmi koostamiseks (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 31.12.2014 määrus, p 21). Vastustaja on analüüsinud kõiki kaebaja poolt korralduse andmise menetluses välja toodud aspekte ning põhjendanud, miks üks või teine asjaolu ei tingi uue KMH programmi koostamist või olemasoleva KMH programmi täiendamist. Keskkonnaamet ei ole jätnud kaebaja ettepanekut uue KMH programmi koostamiseks rahuldamata meelevaldselt. Seoses Avermont Invest OÜ uuringuloa taotlusega on vastustaja õigesti leidnud, et olematu karjääri kumulatiivse mõju hindamise nõue ei ole õigustatud, vaid Jägala lubjakivimaardla I ja II ploki kumulatiivseid mõjusid tuleb hinnata siis, kui hakatakse taotlema kaevandamisluba Jägala lubjakivimaardla II ploki kasutuselevõtuks. Kuigi korralduses ei ole üheselt märgitud, kas Kodasoo turbatootmisala rajamine ja kasutuselevõtt on asjaoluks, mis võiks tuua kaasa KMH programmi muutmise või uue programmi koostamise, on korraldusest võimalik siiski selgelt aru saada, et Kodasoo turbaala ja Jägala lubjakivikarjääri I ploki koosmõjusid on hinnatud ning programmi muutmine või uue programmi koostamine sel alusel ei ole vajalik. Keskkonnaamet ei ole analüüsinud lisandunud detailplaneeringute mõju KMH programmile, kuid vastustaja ja kolmanda isikuga tuleb nõustuda, et Jõelähtme Vallavolikogu poolt kehtestatud detailplaneeringud ei tingi KMH programmi muutmist või uue programmi koostamist ning see oleks vastuolus ka menetlusökonoomia põhimõttega. Muutuvaid asjaolusid tuleb niikuinii hinnata jooksvalt ning kehtestatud uued detailplaneeringud saavad looduskeskkonda reaalselt mõjutada alles nende realiseerimisel. Uute detailplaneeringutega on võimalik arvestada KMH programmi p 6 alusel, kui nendest peaks nähtuma mingi eeldatav 3(11)
3-14-50364 oluline mõju. Põhjendatud ei ole KMH programmi muutmine ka üksnes põhjusel, et tekkinud on initsiatiiv Ruu uuringualal loodusliku hoiuala loomiseks. Keskkonnaamet on selgitanud, et konnakotka teadaolevad pesitsuspaigad jäävad väljapoole kavandatud tegevuse mõjuala. Kaebaja viidatud A. Tõnissoni ekspertarvamusega ei saanud Keskkonnaamet korralduse andmisel arvestada, sest see on koostatud alles 31.10.2014. Samas kinnitab eksperthinnang vastustaja seisukohta, et alates 2008. aastast ei ole loodusväärtuste osas toimunud selliseid olulisi muutusi, mis tingiksid KMH programmi muutmise vajaduse. Eksperthinnangus on jõutud lisaks järeldusele, et kaitseala loomine Ruu külas ei ole otstarbekas ning kaitsealasid ei tohiks luua valdavalt millegi tõrjumise eesmärgil. Natura 2000 varinimekiri ei ole asjakohane, sest see valmis juba 2005. aastal ega saa tingida KMH programmi muutmist või täiendamist ligi 9 aastat hiljem. Väidetavate menetlusvigadega (sh KMH programmi kehtivus, KMH aruande muutmata kujul avalikustamine jne) seoses tuleb märkida, et haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg 4 kohaselt ei tule korrata neid menetlustoiminguid, mis menetluse uuendamise põhjused ei puuduta. Vastustaja on korralduses põhjendanud, miks liiguti tagasi KMH aruande avalikustamise faasi. KMH programmi kehtivuse osas on seaduses sätestatud üksnes tähtaeg (2 aastat), millal programmi kehtivus lõpeb arendaja tegevusetuse tõttu (keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seaduse (KeHAS) § 12 lg 4 ja KeHJS § 18 lg 7, alates 01.07.2015 KeHJS § 18 lg 8). Kuna KMH algatati 08.11.2004 ja KMH programm kiideti heaks 07.02.2005 ning KMH aruanne esitati esmakordselt heakskiitmiseks 2005. a mais, siis esitas arendaja otsustajale KMH aruande KMH programmi kehtivuse ajal ning hiljem ei ole programmi kehtivuse lõppemine seadusest tulenevalt enam võimalik. Seega on KMH programm kehtiv (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 31.12.2014 määrus, p 20). Üksnes asjaolu, et KMH programmi koostamisest on möödunud pikk aeg ning pärast selle koostamist kehtestatud õigusaktides on programmi koostamisele esitatud täiendavaid nõudeid, ei muuda programmi õigusvastaseks ega kehtetuks. KMH programmi sisuliselt analüüsides saab asuda seisukohale, et selles sisalduvad kõik KeHJS § 13 p-des 3 ja 4 märgitud KMH programmi kohustuslikud elemendid. Aja jooksul programmis tekkinud puudujäägid on võimalik ületada KMH aruandes endas ning see ei eelda KMH programmis muudatuste tegemist või uue KMH programmi kehtestamist. Faktiliste ajaolude muutumist menetluse kestel saab arvestada samuti KMH aruande koostamisel. Ka võimalik huvitatud ja puudutatud isikute muutumine ei too kaasa KMH programmi muutmist või uue programmi koostamist, kuivõrd haldusmenetluse põhimõtetega on kooskõlas, et üksnes huvitatud isikute muutumise pärast ei hakata olemasolevaid menetlustoiminguid kordama. Menetluse kestel lisandunud võimalikud huvitatud isikud saavad oma ettepanekuid ja vastuväiteid esitada KMH aruande avalikustamise protsessis ning need ei pea piirduma üksnes programmist tulenevaga. Ettepanekuid avalikustamisele esitatud KMH aruande muutmiseks saab järelevalvaja teha kas avaliku väljapaneku käigus või pärast seda, KMH aruande heakskiitmise menetluses. Ekslik on kaebaja mõttekäik, et Riigikohus tuvastas lahendis nr 3-3-1-35-13 igal juhul sotsiaalmajandusliku analüüsi puudujäägid. KMH-ga ei otsustata, kas keskkonna kasutamiseks luba väljastada või mitte, vaid see on loa andja hilisem otsus.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.MTÜ Ruu küla heakorra selts palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. KMH programm on dokument, mis määrab kindlaks teemad, mis peavad olema KMH aruandes käsitletud. Seega loob KMH programm puudutatud isikute jaoks usalduse selles osas, et kõiki KMH programmis käsitletud 4(11)
3-14-50364 teemasid tuleb käsitleda ka KMH aruandes. KMH programm määrab kindlaks, mida, millise metoodika alusel ja millises ulatuses tuleb KMH käigus analüüsida. Just seetõttu on väga oluline, et KMH programm oleks kehtiv ning adekvaatne (sh võimalikult üksikasjalik) ja ajakohane. Apellant saab KMH-ga seonduvaid teemasid tõstatada küll KMH aruande avalikustamise käigus, kuid tal puudub igasugune kindlus, et neid KMH aruandes ka käsitletakse. Halduskohus ei ole selle aspektiga üldse arvestanud ega mittearvestamist ka põhjendanud. Senine 07.02.2005 kinnitatud KMH programm on lisaks kaotanud varasema KeHJS § 18 lg 7 (praegune KeHJS § 18 lg 8) järgi kehtivuse ja halduskohtu vastupidised seisukohad on ebaõiged. KeHJS § 18 lg 7 eesmärk on vältida KMH aruande koostamist ja heakskiitmist vananenud KMH programmist lähtudes (vrd Riigikohtu 08.05.2014 otsus nr 33-1-9-14, p 22). Sättest tuleneb, et avalikule väljapanekule esitamiseks kõlbulik KMH aruanne peab valmima hiljemalt 2 aasta jooksul pärast KMH programmi kinnitamist. Seejuures pole 17.02.2014 korraldusest võimalik mõista, millistest kaalutlustest lähtudes on vastustaja leidnud, et 08.02.2005 kinnitatud KMH programm võimaldab viia KMH menetluse lõpuni. Kui ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga KMH programmi kehtivuse lõppemisest, leiab apellant alternatiivselt, et igal juhul esineb tarvidus KMH programmi muutmiseks, sest 03.04.2005 jõustunud KeHJS §-s 13 on sellele esitatud oluliselt detailsemad nõuded kui varasemas KeHAS § 12 lg-s 1. Vastustaja on 17.02.2014 korralduses jätnud KMH programmi muutmise temaatika täielikult käsitlemata. Tähtsust omavad ka looduskeskkonnaga seonduvad muutused, mida kajastavad Tallinna Ülikooli ökoloogia instituudi ekspertarvamus „Kaberla oja valgla veekeskkonda mõjutavad survetegurid ning kaitsepiirangud“ ja A. Tõnissoni 2014. a eksperthinnang Ruu maastikukaitseala moodustamise vajadusele. Nende dokumentide koosmõjus on selge, et kaevandamise korral Kaberla oja veerežiim igal juhul muutuks, kusjuures keskkonnaministri 15.06.2004 määrusega nr 73 on Kaberla oja tunnistatud kogu ulatuses lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigaks olevaks veekoguks. Looduskeskkonnaga seonduvalt omavad samuti tähtsust Ruu ümbruskonnas paiknevate oluliste loodusobjektide nn Natura varinimekirja kandmine, Jägala lubjakivimaardla I ploki vahetus läheduses kehtestatud kahe detailplaneeringu võimalik realiseerimine (Madikse ja Naire 4 maaüksuste detailplaneeringud, mis näevad ette kokku 13 elamumaa krundi ja 11 maatulundusmaa krundi moodustamise) ning PRIA poolt põllumajandustoetuste eraldamine maaüksuste osas, mis jäävad Jägala lubjakivimaardla I ploki lähiümbrusesse. Halduskohus on jätnud Tallinna Ülikooli ja A. Tõnissoni eksperthinnangud põhjendamatult arvestamata. Kui KMH programm kehtib, siis oleks hädavajalik kehtestada selles vähemalt nõue, et KMH aruandes tuleb keskkonnamõjusid hinnata kumulatiivselt. Kompleksselt tuleb hinnata, milline keskkonnamõju saabuks Kaberla ojale seonduvalt kaevandamistega Jägala lubjakivikarjääri I plokis, Kodasoo (Rummu) turbamaardlas ning Valkla karjääris. Tähtsust ei oma, kas Kodasoo turbamaardlas ja Valkla karjääris kaevandamine hetkel toimub või mitte, sest nende osas on väljastatud kehtivad kaevandamisload ja ettevõtjal seega võimalik kaevandamisega alustada. Halduskohtu viidatud Kodasoo turbatootmisala vee erikasutusloa KMH aruanne ei saa sisaldada teavet Jägala lubjakivimaardla I plokiga seonduvatest keskkonnamõjudest Kaberla ojale juba ainuüksi põhjusel, et vastavat KMH-d ei ole veel lõpule viidud. Täiendavalt tuleks KMH programmis märkida, milliseid hindamismeetodeid KMH aruande koostamisel kasutatakse ja millised täiendavad keskkonnauuringud tehakse. Halduskohus on põhjendamatult leidnud, et vastustaja on menetluse uuendamisel kaalunud erinevaid huvisid. Vaidlust ei ole selles, et ühtegi HMS § 44 lg-s 1 loetletud haldusmenetluse uuendamise alust praegusel juhul ei esinenud. Menetluse uuendamine saab põhimõtteliselt küll toimuda ka juhul, kui mitte ühtegi HMS § 44 lg-s 1 sätetatud alust ei esine, kuid 5(11)
3-14-50364 uuendamist tuleb põhjalikult kaaluda (vt Riigikohtu 21.02.2011 otsus nr 3-3-1-80-10, p 21). Haldusasjas nr 3-3-1-35-13 ei käsitletud küsimust, kas KMH programm on kehtiv ning kas esineb vajadust selle täiendamiseks, mistõttu ei saanud selles tehtud otsusest ka tuleneda, et uuendatud menetlust saaks jätkata KMH aruande avaliku väljapaneku ja avaliku aruteluga. Riigikohtu 22.04.2015 määrusest nr 3-7-1-3-41-15 tulenevalt ei saa praeguses asjas käsitletavate küsimuste ring piirduda ka üksnes teemadega, millele on viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 31.12.2014 määruse p-s 23. Halduskohus on lisaks mõistnud apellandilt kolmanda isiku kasuks välja ebamõistlikult suure menetluskulu (2208 eurot). Kolmas isik on asjas esitanud ühe menetlusdokumendi (sisuline osa 8 lk), mille koostamiseks ei olnud kokku 20,5 töötunni kulutamine põhjendatud (maksimaalselt võinuks põhjendatud olla 10 töötunni hüvitamine). Vaidlus ei ole ka sedavõrd mahukas ega keeruline, et õigustada kahe advokaadi kulude hüvitamist. Vandeadvokaat M. Triipani tunnitasu 205 eurot on ilmselgelt suurem kohtupraktikas tunnustatud põhjendatud tunnitasust 120 eurot + käibemaks. Võrdlus kaebaja esindajakuludega ei ole asjakohane, sest kaebaja esitas asjas kokku kuus protsessidokumenti. Arusaamatu on viide, et kaebaja ei ole vaidlustanud kolmanda isiku menetluskulude suurust, sest halduskohus ei määranud selleks esiteks mingit tähtaega ning lisaks ei vabasta see HKMS § 108 lg 12 kohaselt kohut menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamise kohustusest.
9.Keskkonnaamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta kaebus läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata, jäädes kõigi oma varasemate seisukohtade juurde. Vastustaja leiab jätkuvalt, et vaidlustatud korraldus on menetlustoiming, mida ei ole võimalik haldusaktist eraldiseisvalt vaidlustada, mistõttu on kaebus olnud ennatlik. KMH programmiga seonduvalt ei ole apellatsioonkaebuses esitatud uusi väiteid. Väidetavaid puuduseid KMH programmis saab ja saanuks kõrvaldada haldusmenetluse kestel ka ilma kohtuvaidluseta. Apellandi seisukohtadest ei nähtu, mis reaalselt takistaks asjakohase KMH aruande koostamist juba olemasoleva KMH programmi alusel. KeHJS § 18 lg 7 (kuni 30.06.2015 kehtinud redaktsiooni) käsitles KMH aruande esmast esitamist otsustajale (analoogselt KeHAS § 12 lg-le 4), mistõttu ei saa väita, et see piiraks KMH programmi kehtivust ka pärast KMH aruande otsustajale (Keskkonnaametile) esitamist. KMH aruande heakskiitmata jätmise korral tuleb täita üksnes KeHJS § 22 lg-test 5 ja 6 tulenevaid kohustusi, kuid puudub vajadus viia need ellu kahe aasta jooksul KMH programmi heakskiitmisest arvates. Kui KMH menetlus kestab KMH aruande täiendamise vajaduse tõttu kauem, ei oleks haldusmenetluse põhimõtete ega KeHJS § 18 lg 7 eesmärgiga kooskõlas, et KMH programm kaotab kehtivuse ja kogu protsessi tuleks alustada uuesti. KMH programmi täiendamise / muutmisega seoses ei pea Keskkonnaamet vajalikuks varasemaid seisukohti korrata. Pelgalt teatud uute asjaolude ilmnemine ega ka ajafaktor ei ole piisavad alused KMH programmi muutmiseks või uue programmi koostamiseks. Apellant on jätnud tähelepanuta KeHJS § 22 lg 3 p 5, mille kohaselt jäetakse KMH aruanne heaks kiitmata muu hulgas juhul, kui see ei ole asjakohane ega piisav tegevusloa andmiseks. Seega on alusetu apellandi kartus, et KMH programmi täpsustamiseta ei pruugi koostatav KMH aruanne olla asjakohane ega piisav. KMH programmi muutmine oleks vajalik juhul, kui olustik on muutunud niivõrd ulatuslikult, et olemasolevat KMH programmi ei saa enam aluseks võtta, kuid praeguses vaidluses sellist olukorda ei esine ja huvitatud isikutel on võimalik kaasa rääkida KMH aruande avalikustamisel. Halduskohus on õigesti leidnud, et menetluse uuendamisel tuleb liikuda sellesse menetlusetappi, kust alates tuleb menetlustoiminguid uuesti sooritada. Kuna Riigikohus tuvastas haldusasjas nr 3-3-1-35-13, et rikutud oli KMH aruande avalikustamist puudutavat 6(11)
3-14-50364 imperatiivset sätet, on põhjendatud liikuda menetluses tagasi KMH aruande avalikustamise faasi. HMS § 44 lg 4 järgi ei korrata menetlustoiminguid, mida menetluse uuendamise põhjused ei puuduta. Menetluse uuendamine ei riku apellandi õigusi ega too vältimatult kaasa õigusvastase haldusakti andmist.
10.Kolmas isik OÜ Väo Paas vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kuna arendaja esitas KMH aruande otsustajale KMH programmi kehtivuse ajal, siis ei ole programmi kehtivuse lõppemine seadusest tulenevalt enam võimalik ja KMH programm on jätkuvalt kehtiv. Apellant tõlgendab KeHJS § 18 lg-t 7 (ning analoogselt varasemat KeHAS § 12 lg-t 4 ja praegust KeHJS § 18 lg-t 8) liiga laialt, omistades sättele tähenduse, mida sellel tegelikult ei ole. Kaheaastane tähtaeg on seatud konkreetselt arendaja tegevusetuse puhuks. Tähtsust ei oma, kui vana on KMH programm menetluse uuendamise ajal. Meelevaldne on apellandi järeldus, et teatud ajakulu toob üldiselt kaasa KMH menetluse lõppemise ning see oleks vastuolus ka menetlusökonoomia ja usalduse kaitse põhimõtetega. Analoogia lahendiga nr 3-3-1-9-14 on ainetu. Asjaolu, et menetlusliku vea tõttu on tulnud menetlus mitu aastat hiljem uuendada ning panna KMH aruanne uuesti avalikule väljapanekule, ei saa kuidagi tingida KMH programmi kehtetust. KMH programm on lisaks korrektne ega vaja muutmist. Halduskohus on õigesti märkinud, et teatud asjaolud võivad aja jooksul paratamatult muutuda, kuid see ei saa automaatselt tingida vajadust uue KMH programmi kehtestamiseks, vaid muutuvaid asjaolusid saab arvestada jooksvalt. Apellant omistab KMH programmile KMH aruande edasises menetluses ülemäära suurt tähtsust. Puudutatud isikutel ja asjaomastel asutustel on KMH menetluses ulatuslikud võimalused esitada omapoolseid seisukohti, märkusi ja vastuväiteid ning arendaja peab neile ka vastama ja oma seisukohti põhjendama, samuti vajadusel KMH aruannet täiendama. Selline kohustus tuleneb ka vaidlustatud 17.02.2014 korralduse p-st 5. KMH aruandes arvestatakse kõigi oluliste asjaoludega, sh nendega, mida ei esinenud KMH programmi koostamise ajal, kuid mis on kavandatava tegevuse puhul olulised. KMH aruanne koostatakse KeHJS § 20 lg 1 kohaselt KMH programmi alusel ning KMH aruanne on sisult KMH programmist ulatuslikum. Kuna KMH programm on n-ö kavand, siis ei välista see kuidagi KMH aruande koostamisel täiendavate mõjude analüüsimist. Apellant ei ole toonud esile ühtegi asjaolu, mida ei saaks ilma KMH programmi muutmata käsitleda uuendatud KMH menetluses, kui selleks on põhjus ja vajadus. KMH programm kiideti heaks 07.02.2005 ning vastas selle koostamise ja heakskiitmise ajal kehtinud õigusele. Apellandi viidatud eksperthinnangud on valminud pärast KMH programmi heakskiitmist, mistõttu ei saa need kuidagi mõjutada selle õiguspärasust. Lisaks on kolmas isik endiselt seisukohal, et kaevandamisloa taotlusega hõlmatud alal ja selle lähiümbruses ei ole tegelikkuses toimunud muutusi looduskeskkonda mõjutavates tegurites. Kuidagi ei saa olla mõistlik ega ökonoomne ka menetluse uuesti alustamine uute detailplaneeringute kehtestamise tõttu. Detailplaneeringute koostajatel oli võimalik arvestada juba 2005. a-l kinnitatud KMH programmiga ning detailplaneeringutega on vajadusel võimalik arvestada ka KMH aruande enda menetluses. Nõue kumulatiivsete mõjude arvestamiseks (st seoses võimaliku kavandatava kaevandamisega Jägala lubjakivikarjääri II plokis) juba praeguses menetluses ei ole põhjendatud, millega on nõustunud ka kohtud. Kodasoo turbaala ja Jägala lubjakivikarjääri I ploki koosmõjusid on juba hinnatud. Vastustaja on menetluse uuendamisel teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt ja oma seisukohti ka põhjendanud (st hindas KeHJS § 22 lg-te 5 ja 6 alusel, et 2005. a-l kinnitatud KMH programm võimaldab viia KMH menetluse lõpuni, kogudes kaevandusloa andmiseks piisavalt teavet). Kolmandale isikule jääb ka arusaamatuks apellandi tungiv nõue KMH programmi kehtetuse või selle muutmisvajaduse 7(11)
3-14-50364 tuvastamiseks, sest KMH menetlus ei ole lõppenud ning puudutatud isikud saavad selle käigus esitada omapoolsed märkused ja vastuväited. Apellant saab seega kaitsta oma õigusi KMH menetluses. Kolmanda isiku menetluskulud esimese astme kohtus olid tervikuna põhjendatud. Olenemata sellest, mitu dokumenti kolmas isik menetluses esitas, oli vajalik ja põhjendatud töötada läbi kaebuse terviktekst (22 lk) ja selle lisad (12 tk) ning neid analüüsida.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et MTÜ Ruu küla heakorra selts apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt.
10.Ringkonnakohus jääb 31.12.2014 määruses (p-d 21–24) toodud seisukoha juurde, et Keskkonnaameti 17.02.2014 korraldus nr HJR 1-15/14/93 (I kd, tl 27-31) on HKMS § 45 lg 3 järgi eraldiseisvalt vaidlustatav menetlustoiming, sest menetluse jätkamine n-ö valedel eeldustel tingiks vältimatult õigusvastase ja isikute õigusi rikkuva haldusakti andmise, ning kaebuse läbi vaatamata jätmiseks puudub seetõttu alus. Praeguse vaidluse lahendamisel ei saa aga minna kaugemale küsimusest, kas kaevandamisloa taotluse menetlust võis jätkata Harjumaa Keskkonnateenistuse 22.09.2008 kirjaga nr 30-11-3/39869-2 (I kd, tl 36-39p) heaks kiidetud KMH aruande avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu staadiumist või tulnuks looduskeskkonda mõjutavate tegurite muutumisest tingituna korrata ka muid menetlustoiminguid (nt koostada uus KMH programm või täiendada olemasolevat). Riigikohtu 22.04.2015 määrusest nr 3-7-1-3-41-15 ei saa teha järeldust, et ringkonnakohus oleks 31.12.2014 määruse p-s 23 piiritlenud asjas tähtsust omavad küsimused põhjendamatult kitsalt.
11.Ringkonnakohus leiab jätkuvalt sedagi, et Riigikohtu 15.10.2013 otsusega nr 3-3-1-3513 Keskkonnaameti 09.06.2011 korralduse nr HJR 1-15/11/431 tühistamisest tulenevalt oli Keskkonnaametil kohustus jätkata kaevandamisloa taotluse menetlust ning seda sõltumata OÜ Väo Paas 22.10.2013 menetluse uuendamise taotlusest nr 31 (I kd, tl 186). Kuna sisuliselt ei olnud tegemist menetluse uuendamisega HMS § 44 tähenduses, vaid üksnes varasema haldusmenetluse jätkamisega, mille põhjuseks oli menetluse tulemusena antud haldusakti tühistamine kohtu poolt, siis ei oma HMS § 44 lg-s 1 loetletud asjaolude mitteesinemine mingit tähtsust ning Keskkonnaametil puudus menetluse jätkamise otsustamisel kaalutlusõigus.
12.Harjumaa Keskkonnateenistuse 07.02.2005 kirjaga nr 30-12-1/614-2 kinnitatud KMH programmi (I kd, tl 34p-35p) kehtivuse küsimust on ringkonnakohus põhjalikult selgitanud 31.12.2014 määruse p-s 20 ega pea vajalikuks kõike selles esitatut üle korrata. KeHAS § 12 lg 4 nägi ette KMH programmi kehtivuse lõppemise ja kohustuse koostada uus KMH programm üksnes juhul, kui arendaja ei ole kahe aasta jooksul KMH programmi kinnitamisest arvates esitanud otsustajale KMH aruannet. Sama sätestavad algne KeHJS § 18 lg 7 ja hetkel kehtiv KeHJS § 18 lg 8. Praegusel juhul kinnitati KMH programm 07.02.2005 ja KMH aruande esmakordne avalik arutelu toimus juba 30.05.2005, seega oluliselt enne kaheaastase tähtaja möödumist. KMH programmi kehtivuse lõppemist ei too kaasa see, kui tähtaegselt esitatud KMH aruannet tuleb otsustaja hinnangul enne heakskiitmist veel täiendada. 03.04.2005 jõustunud KeHJS § 56 lg 1 nägi ette, et senise KeHAS alusel algatatud keskkonnamõju hindamised viiakse lõpuni varasema seaduse alusel ning säte ei sisalda ka 01.07.2015 jõustunud KeHJS § 56 lg 8 teises lauses tooduga sarnast ajalist piirangut menetluse läbiviimisele varasema redaktsiooni alusel. Samuti ei oma tähtsust, et OÜ Väo Paas enda taotlusel viidi KMH protsessi edasine menetlus läbi KeHJS alusel, sest see ei hõlmanud enne 8(11)
3-14-50364 seaduse jõustumist tehtud toiminguid (sh heakskiidetud KMH programmi). Seega ei ole 07.02.2005 kinnitatud KMH programm kehtivust kaotanud.
13.Varasema KeHAS § 13 lg 1 ja praeguse KeHJS § 20 lg 1 kohaselt korraldatakse keskkonnamõju hindamine (st koostatakse KMH aruanne), lähtudes kinnitatud KMH programmist. Vaidlusaluse KMH programmi kinnitamise ajal kehtinud KeHAS § 12 ei näinud ette praegu kehtiva KeHJS §-s 13 sätestatuga analoogset loetelu küsimustest, mis peavad olema KMH programmis kajastatud. Pelgalt see asjaolu ei tingi siiski KMH programmi muutmise vajadust, sest programmis märgitust olenemata peab koostatav KMH aruanne võimaldama otsustajal hinnata kavandatava tegevusega kaasnevaid keskkonnamõjusid (vt KeHJS § 31) ning seejuures vastava tegevusloa andmise hetke seisuga (vt HMS § 54). Isegi kui KMH programm ei sisalda nõutava hindamismetoodika ja vajalike uuringute kirjeldust (KeHJS § 13 p 7) ega nõuet hinnata keskkonnamõjusid kumulatiivselt, ei järeldu sellest, et koostatav KMH aruanne tuleks heaks kiita ka juhul, kui keskkonnamõjude hindamisel on võetud aluseks ebaõige metoodika või jäetud arvestamata erinevate mõjutegurite koostoimega. KeHJS § 20 lg 3 sätestab üheselt, et keskkonnamõju hindamisel tuleb võtta arvesse üldtunnustatud keskkonnamõju hindamise alaseid teadmisi ja hindamismetoodikat. Samuti näevad KeHJS § 22 lg-d 5 ja 6 (kuni 30.06.2015 kehtinud redaktsioonis KeHJS § 22 lg-d 2 ja 3) ette, et otsustaja peab enne KMH aruande heakskiitmist kontrollima mitte üksnes selle vastavust KMH programmile, vaid ka KMH aruande sisulist kooskõla KeHJS §-s 20 toodud nõuetega ning selle asjakohasust ja piisavust tegevusloa andmiseks. Kuna 07.02.2005 kinnitatud KMH programm vastas sel ajal kehtinud KeHAS § 12 nõuetele ning programmi võimalik puudulikkus ei takista kuidagi KeHJS § 20 nõuetele vastava KMH aruande koostamist ega saa õigustada keskkonnamõjude ebapiisavat hindamist, siis ei tingi KMH programmi muutmise vajadust kaebaja väited selle ebapiisavusest. Ringkonnakohus nõustub samas halduskohtuga, et 07.02.2005 kinnitatud KMH programmis sisaldub tegelikkuses ka suur osa KeHJS §-s 13 loetletud kohustuslikest elementidest ning kõik KMH programmis kajastamata küsimused (sh tulenevalt faktilise olukorra muutusest) on lahendatavad KMH aruande koostamise või täiendamise käigus.
14.Kaevandamisloa taotluse menetluse jätkamise otsustamisel MTÜ Ruu küla heakorra selts poolt välja toodud looduskeskkonna muudatused ei eeldanud möödapääsmatult KMH programmi muutmist või uue KMH programmi koostamist. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata. KMH aruandes Kaberla oja veerežiimile kaasneva mõju hindamise nõue on toodud välja juba olemasoleva KMH programmi p-s 6 ning vaidlustatud korralduses on täiendavalt märgitud, et võimalikke kumulatiivseid mõjusid Kaberla ojale on käsitletud ka Kodasoo turbaala vee erikasutusloa KMH aruandes. Vajaduse korral on võimalik Kaberla ojaga seonduvat täpsustada ka Jägala lubjakivimaardla I ploki KMH aruandes. OÜ Avermont Invest geoloogilise uuringu loa taotlus Jägala lubjakivimaardla II ploki osas ei saanud samuti tingida KMH programmi muutmise vajadust, sest võimaliku täiendava kaevandamisega seotud keskkonnamõjusid tuleb hinnata alles vastavas menetluses (s.o pärast II plokiga seonduva kaevandamisloa taotluse esitamist). Samale seisukohale on asutud juba Tallinna Ringkonnakohtu 22.02.2013 otsuses nr 3-11-1595 (lk 18) ja Riigikohtu 15.10.2013 otsuses nr 3-3-1-35-13 (p 23). Vastustaja on lisaks selgitanud, et kavandatava tegevuse mõjualale ei jää kotkaliste pesitsuspaiku ning vastupidist ei nähtu ka A. Tõnissoni 30.10.2014 eksperthinnangust (I kd, tl 153-163p), mille kohaselt on olnud üksnes teateid väikekonnakotka pesitsemisest Silkoja metsas, kuid konkreetsed andmed selle kohta siiski puuduvad. Olemasolev KMH programm ei takista kuidagi arvestamist ka kehtestatud 9(11)
3-14-50364 detailplaneeringute ega kõnealuses piirkonnas paiknevate või moodustatavate looduslike hoiualadega. Halduskohus on asjakohaselt märkinud, et A. Tõnissoni ekspertarvamusega ei olnud Keskkonnaametil üldse võimalik arvestada, sest see on koostatud alles pärast vaidlustatud korralduse andmist. A. Tõnissoni 30.10.2014 eksperthinnang ega Tallinna Ülikooli 18.10.2013 ekspertarvamus (I kd, tl 140-152) ei sisalda samas andmeid, et loodusväärtuste osas oleks toimunud alates 2008. aastast sedavõrd olulisi muutusi, mille tõttu oleks KMH programmi muutmine vältimatu.
15.MTÜ Ruu küla heakorra selts palub apellatsioonkaebuses muuta halduskohtu otsust ka OÜ Väo Paas kasuks välja mõistetud menetluskulude (2208 eurot, sh käibemaks 368 eurot) osas, kuna kaebaja hinnangul olid kolmanda isiku menetluskulud vähemasti osaliselt põhjendamatult suured. Ringkonnakohus märgib esmalt, et halduskohus ei ole kolmanda isiku kasuks menetluskulude väljamõistmisel piirdunud pelgalt tõdemusega, et kaebaja pole kuludele vastu vaielnud, vaid hindas kolmanda isiku menetluskulude suuruse sisuliselt põhjendatuks. Vaidlust ei ole selles, et kulude kandmine ja seos praeguse haldusasja menetlemisega esimese astme kohtus on nõuetekohaselt tõendatud (II kd, tl 38-41). Üksikute menetlusdokumentide koostamiseks kuluva aja analüüsimise asemel peab kohus menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel eelkõige arvestama läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane (nt Riigikohtu 15.10.2015 määrus nr 3-3-1-21-15, p 16). Õigusabikulude suurus tervikuna ei tohiks olla asja iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud. Olenemata sellest, et OÜ Väo Paas kaasati kolmanda isikuna praeguse haldusasja menetlusse alles Tallinna Halduskohtu 28.01.2016 määrusega ja asi lahendati kirjalikus menetluses tehtud 14.04.2016 otsusega, kestis menetlus esimese astme kohtus ligikaudu kaks aastat ning kolmandal isikul tuli 19.02.2016 seisukoha esitamiseks töötada läbi kõik asjas seni esitatud materjalid. Kolmanda isiku menetluskulude suurus ei ole ilmselgelt ülemäärane ka asja mahukust ja keerukust arvestades, samuti pidi kaebaja mõistma, et tegemist on kolmanda isiku õigusi otseselt puudutava ja tema jaoks olulist tähtsust omava vaidlusega. Oluline ei ole see, mitu advokaati isikut esindab, sest puudub mõistlik põhjus arvata, et kaks advokaati tegid töö jaotamise asemel topelttööd ja ühe advokaadi puhul olnuks õigusteenuse osutamisele kulutatud aeg seetõttu tegelikkuses väiksem (vt ka lahend nr 3-3-1-35-13, p 32). Samas kohaldatakse HKMS § 108 lg-st 12 tulenevalt menetluskulude jaotusele muu hulgas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 175 sätestatut. Kohtupraktikas on leitud, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu, näiteks 120 eurot + käibemaks (nt Riigikohtu 13.11.2013 määrus nr 3-2-1-115-13, p 25). Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et v.adv M. Triipani osutatud õigusteenuse tunnitasu (205 eurot + käibemaks) ületab oluliselt kohtupraktikas viidatud keskmist tasumäära. Sellest ei järeldu küll vältimatult, et kulud on vähemalt osaliselt põhjendamatud, kuid keskmisest märksa kõrgema tunnitasu põhjendatuks lugemiseks peaksid asjas siiski esinema täiendavad põhjused (nt esindajal asja lahendamise seisukohalt olulise spetsiifilise kvalifikatsiooni olemasolu). Praegust vaidlust ei ole põhjust pidada sedavõrd eriliseks või keerukaks, mis eeldaks advokaadist esindajalt spetsiifiliste teadmiste olemasolu. Ringkonnakohus loeb M. Triipani osutatud õigusteenusega seotud kulud põhjendatuks 150 euro + käibemaksu ulatuses iga töötunni eest (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2017 otsus nr 3-14-50042, p 18). Kuna M. Triipan on arve spetsifikatsiooni (II kd, tl 40p) kohaselt osutanud õigusteenust 3 töötunni ulatuses kogusummas 738 eurot (s.o 615 eurot + käibemaks) 10(11)
3-14-50364 ja ringkonnakohus loeb sellest põhjendatuks 540 eurot (s.o 450 eurot + käibemaks), tuleb kolmanda isiku kasuks välja mõistetud menetluskulusid vähendada 198 euro võrra. Seega muudab ringkonnakohus halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 osas, milles kaebajalt mõisteti välja kolmanda isiku menetluskulud 2208 eurot, ning teeb selles osas uue otsuse, millega mõistab kolmanda isiku kasuks kaebajalt välja menetluskulud kogusummas 2010 eurot.
16.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb MTÜ Ruu küla heakorra selts apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus muudab Tallinna Halduskohtu 14.04.2016 otsust menetluskulude väljamõistmise osas, mõistes kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja esimese astme kohtus kantud menetluskulud summas 2010 eurot. Ülejäänud osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
17.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et MTÜ Ruu küla heakorra selts on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (II kd, tl 94) ja kandnud ringkonnakohtu menetluses esindajakulusid 2937,60 eurot (II kd, tl 136-148). Kuna apellatsioonkaebus jääb sisuliste nõuete osas rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Keskkonnaamet ei ole apellatsioonimenetlusega seotud kulude kandmise kohta ringkonnakohtule andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Kolmas isik OÜ Väo Paas on apellatsioonimenetlusega seoses kandnud esindajakulusid 3294,60 eurot (II kd, tl 133-135; II kd, tl 152-155; II kd, tl 168-172). Kulude kandmine ja nende seos praeguse haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Sarnaselt eespool märgituga loeb ringkonnakohus M. Triipani osutatud õigusteenusega (kokku 4,3 tundi) seotud kulu põhjendatuks tunnitasu määras 150 eurot + käibemaks. Lisaks ei saa põhjendatud menetluskulud apellatsiooniastmes üldjuhul olla suuremad kui esimese astme kohtus (nt Riigikohtu 10.06.2016 otsus nr 3-3-1-84-15, p 31). Praeguses asjas ei esine ka erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid apellatsiooniastmes märkimisväärselt suuremate õigusabikulude väljamõistmist kui esimese astme kohtus, vaatamata asjaolule, et halduskohus lahendas asja kirjalikus menetluses, kuid ringkonnakohtus toimus ka kohtuistung (kestusega 1 tund). Kokkuvõttes peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud summas 2000 eurot. Ülejäänud osas jäävad kolmanda isiku menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Altnurme
Villem Lapimaa
Virgo Saarmets
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.