Keskkonnaõigus › Muu keskkonnaõigus

3-19-2448

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.11.2022, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-19-2448 Puudub Vabariigi Valitsuse nõusolek kaevandamisloa väljastamiseks. Jõelähtme vald esitas 14.11.2019 kirjaga nr 10-5/4029-2 vastustajale oma esialgse arvamuse, milles oli vastu kolmandale isikule kaevandamisloa väljastamisele. Kui kohalik omavalitsus ei ole nõus kaevandamisloa väljastamisega ja puudub Vabariigi Valitsuse nõusolek kaevandamisloa väljastamiseks, tuleb kaevandamisloa väljastamisest keelduda (MaaPS § 55 lg 2 p 11). Vabariigi Valitsuse nõusolek kuulus andmisele konkreetse kaevandamisloaga seonduvalt. Vabariigi Valitsuse 29.07.2010 korraldusega nr 302 (korraldus nr 302) antud nõusolek oli aluseks üksnes kaevandamisloa nr HARM-113 väljastamisele vastustaja 09.06.2011 korraldusega nr 115/11/431, mis on Riigikohtu 15.10.2013 otsusega nr 3-3-1-35-13 tühistatud. Tulenevalt nimetatud Riigikohtu otsusest tuli uuesti läbida ka Vabariigi Valitsuselt kaevandamisloa väljastamiseks nõusoleku küsimine, kui kohalik omavalitsus on kaevandamisloa andmisele vastu. Ei ole vaidlust, et Vabariigi Valitsus ei ole kaevandamisloa menetluse raames analüüsinud Jõelähtme Vallavolikogu 14.11.2019 kirjast nr 10-5/4029-2 nähtuvaid argumente ja nende kaalukust võrreldes riigi huviga kaevandada ehituslubjakivi Ojaveere maaüksusel. Vabariigi Valitsus ei ole saanud arvesse võtta Riigikohtu 26.05.2020 põhiseaduslikkuse järelevalve asjast nr 5-20-2 nähtuvaid suuniseid, mis omavad tähtsust ka praeguse kohtuasja lahendamisel (vt p-d 34, 37, 38). Vabariigi Valitsusel oleks selle üle otsustamisel, kas anda nõusolek kaevandamisloa väljastamiseks Ojaveere maaüksuse osas pidanud kaaluma mh järgmiseid olulisi asjaolusid: lubjakivi kaevandamine Ojaveere maaüksusel on vastuolus Jõelähtme valla üldplaneeringuga; puudub detailplaneering, mis näeks ette Ojaveere maaüksusele kaevanduse rajamise; Jõelähtme vald viib läbi Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise menetlust ning Ojaveere maaüksusel on seetõttu kavas igasugune maavara kaevandamine keelata. Korralduses nr 302 ei ole käsitletud järgmiseid teemasid: 1) millised on ülekaalukad üleriigilised sotsiaalsed, keskkonnahoiu- või majandushuvid, mille tõttu on vajalik kaaluda loa väljastamist Jõelähtme vallas paikneva Ojaveere maaüksuse osas. Vastus eelnevale eeldanuks analüüsi selle kohta, millised on võimalikud lubjakivikarjääri asukohad Jõelähtme valla territooriumil ja naabervaldade territooriumidel ja miks tuleks kõikide nende võimalike asukohtade seast eelistada just Ojaveere maaüksust; 2) milles seisneb ülekaalukas riigi huvi ja miks see on kaalukam kaebajate huvist kaitsta Ojaveere maaüksusel asuvaid metsastunud luiteid; 3) kas soov metsastunud luidete hävitamise hinnaga asuda Ojaveere maaüksusel ehituslubjakivi kaevandama on kooskõlas põhiseaduse (PS) §-s 5 sätestatud loodusvarade säästliku kasutamise põhimõttega; 4) kuidas peaks toimuma Eesti Vabariigis ehituslubjakivi kaevandamine, et see oleks kooskõlas PS §-s 5 sätestatud loodusvarade säästliku kasutamise põhimõttega. Kas ehituslubjakivi säästlik kaevandamine on see, kui ehituslubjakivi varud võimalikult kiiresti väljatakse maa seest võimalikult suures ulatuses või on ehituslubjakivi säästliku kaevandamisena vaadeldav olukord, kus Eesti Vabariik kehtestab piirmäärad ühe aasta jooksul üleriigiliselt kokku kaevandatavate ehituslubjakivi koguste kohta, nagu seda on tehtud MaaPS §-s 46 põlevkivi ja turba osas, tagamaks ehituslubjakivi jätkumist võimalikult pikaks ajaks; 5) kas ehituslubjakivi kaevandamine Ojaveere maaüksusel on kooskõlas Harju maakonnaplaneeringu 2030+ lisaks nr 4 oleva Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga "Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused". Seonduvalt teemaplaneeringuga "Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused" omab olulist tähtsust Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-35-13 (p 17) antud suunis. Vabariigi Valitsus peab põhjendama, miks on ülekaalukaks riiklikuks huviks rajada lubjakivikarjäär tuumalas T8 asuvale Ojaveere maaüksusele ning kas pärast Ojaveere maaüksusele kaevanduse rajamist oleks täidetud nõue, et tuumalas T8 ei tohi looduslike alade osakaal langeda alla 90%; 6) miks on ülekaalukas riigi huvi Ojaveere maaüksusel ehituslubjakivi kaevandmise vastu olulisem kui Jõelähtme valla huvi mitte muuta valla kehtivat üldplaneeringut, mis ei näe ette Ojaveere maaüksusele karjääri rajamist. Asjaolule, et ehituslubjakivi kaevandamine Ojaveere maaüksusel on vastuolus 3(27)

3-19-2448 Jõelähtme valla kehtiva üldplaneeringuga, on juhtinud tähelepanu ka Riigikohus otsuses nr 33-1-35-13 (p 18); 7) miks on ülekaalukas riigi huvi Ojaveere maaüksusel ehituslubjakivi kaevandamiseks kaalukam, kui seda on Jõelähtme valla vastuseis lubjakivi karjääri rajamist ette nägeva detailplaneeringu kehtestamiseks. Jõelähtme valla kehtiva üldplaneeringu seletuskirja leheküljel 40 p-s 9.1. on sätestatud, et detailplaneeringu olemasolu on tarvilik uue tootmisüksuse rajamiseks. Jõelähtme vald on korduvalt rõhutanud, et ta ei oleks nõus sellesisulist detailplaneeringut kehtestama. Korralduses nr 302 ei ole käsitletud ülekaaluka riigi huviga seonduvat. Korralduse nr 302 lkdel 3‒4 toodud põhjendused 1‒3 ei ole käsitatavad ülekaaluka riigi huvi määratlusena. Vähemalt sama suur, kui on riigi huvi selles osas, et oleks tagatud ehituslubjakivi kättesaadavus, peaks olema riigi huvi ka selle vastu, et võimalikult laiapõhiselt otsustataks ühiskonnas, kui pikaks ajaks peaks ehituslubjakivi jätkuma ning kuidas ja millises ulatuses me kaitseme looduskeskkonda ja selle osaks olevaid inimesi kaevandamise kahjulike mõjude eest. Korralduses nr 302 ei viidata korralduse seletuskirjale ning kõnealust seletuskirja ei ole kaebajatele ka teatavaks tehtud. Põhjendus, mis sisaldub dokumendis, mis ei ole haldusakti osaks ja mida ei ole teatavaks tehtud, ei saa olla haldusakti põhjendus. „Juhend riiklike huvide kaalumiseks ehitusmaavarade kaevandamis- ja uuringualade taotluste menetlemisel lähtuvalt varustuskindluse tagatusest“ ei saa seonduvalt korraldusega nr 302 olla asjassepuutuv, sest korralduses nr 302 ei ole sellele juhendile kordagi viidatud. Nimetatud juhend on kinnitatud Keskkonnaministeeriumi kantsleri 13.06.2013 käskkirjaga nr 610, seega ligi 3 aastat pärast korralduse nr 302 andmist. Selle käskkirja alusel ei saa õiguspäraselt toimuda ehituslubjakivi varustuskindluse olemasolu või puudumise tuvastamist. Kaevandamisloa menetluses tehtud olulisi vigu ei ole võimalik kõrvaldada kohtumenetluses. Maavarade kaevandamisega seonduv on Eesti Vabariigis lahendatud kaevandamisest huvitatud ettevõtteid soosides ning kohalikke omavalitsuse ja kohalikku kogukondi arvesse võtmata jättes. Riigikontrolli aruandes „Ehitusmaavarade kaevandamise riiklik korraldamine“ avaldatud kriitika on jätkuvalt aktuaalne. Ruu küla lähiümbruse kaitse alla võtmisega seonduv ning riigi, kohaliku omavalitsuse ja kohaliku kogukonna huvide kaalumine seonduvalt Ojaveere maaüksuse väärtusliku looduse säilimisega või Ojaveere maaüksusel kaevandamisega on olulised teemad, mida Vabariigi Valitsus oleks pidanud nõusoleku andmisel kaaluma enne vaidlusaluse kaevandamisloa andmist vastustaja poolt. Vastustaja oleks pidanud kaevandamisloa menetluse peatama kuni Jõelähtme Vallavolikogu poolt otsuse tegemiseni Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise kohta, kuid mitte kauemaks kui 28 kuuks alates haldusmenetluse peatamise otsuse tegemisest (vt ka MaaPS § 55 lg 2 p 12 ja looduskaitse seaduse (LKS) § 8 lg 6 ning Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-56-08, p 20; nr 3-3-1-25-12, p 35). Ka Riigikohtu poolt oli haldusasjas nr 317-563 antud suunis, mille kohaselt on kaebajal I võimalik uuesti kaaluda Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmisega seonduvat, ning Jõelähtme Vallavolikogu 27.06.2019 otsuse nr 231 valguses oli ilmne, et kaebaja I jätkab Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise menetluse läbi viimist sooviga moodustada kohalik kaitseala. KMH aruande heakskiitmisel on vastustaja oluliselt rikkunud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) nõudeid. Praegusel juhul esinevad kõik KeHJS § 22 lg 3 p-de 2, 3, 5 ja 6 (kuni 30.06.2015 kehtinud redaktsiooni) alused, mille tõttu ei olnud vastustajal õiguslikult võimalik KMH aruannet heaks kiita ja keskkonnanõudeid määrata. KMH aruanne on koostatud kolmes köites, kusjuures samasid teemasid on KMH aruande erinevates köidetes kajastatud korduvalt. Samade teemade korduv käsitlemine on viinud vastuoludeni KMH aruande erinevate osade vahel, mis on lubamatu. Samuti on KMH aruanne vähemalt osaliselt vananenud. Nii näiteks sisaldub KMH aruande I köite materjalide hulgas 2005. a-l 4(27)

3-19-2448 koostatud Tondi-Väo karjääri ümbruse hoonete ülevaatuse akt, 2006. a-l koostatud ülevaade Harjumaa lubjakivi maardlatest, nende varust ning väljastatud maavara kaevamise lubadest, 2005. a Kotkaklubi eksperthinnang. Esineb vajadus uute samasisuliste uuringute tellimiseks. KMH aruande I köite materjalide hulgas olevad müramõõtmised ning õhu- ja veeanalüüsid on teostatud õigusaktidest lähtuvalt, mis praegu enam ei kehti. Puuduvad müramõõtmisi ning õhuja veeanalüüse teostanud pädevate asutuste kinnitused selle kohta, et mõõtmiste teostamise ja analüüside võtmise ajal kehtinud metoodikad ning hinnangud mõõtetulemustele on asjakohased ka käesoleval ajal. KMH menetlus on olnud väga pikk ja seda suuresti märkimisväärselt halva kvaliteedi tõttu, millega KMH on läbi viidud. Tingituna olulistest kvaliteediprobleemidest KMH aruande koostamisel, tellis Harjumaa Keskkonnateenistus SA-lt Säästva Eesti Instituut eksperthinnangu KMH aruande kvaliteedi osas. 03.06.2008 valmis SA Säästva Eesti Instituut „Eksperthinnang OÜ Väo Paasi poolt kavandatava Jägala lubjakivimaardla I ploki ehk Ruu uuringualal leviva ehituslubjakivi kaevandamisega kaasneva keskkonnamõju hindamise aruande (seisuga 31.01.2008) kohta“, milles anti koondihinnanguna KMH aruandele hinnang „E“ ehk „informatsioon on väga puudulik, selles on otsustamist takistavaid olulisi lünki ja puudusi, mille kõrvaldamine nõuab suurt tööd“. Eelnevat arvestades ei vasta KMH aruanne KeHJS § 22 lg 3 p-s 5 sätestatud KMH aruande asjakohasuse nõudele. Vastavalt KeHJS § 13 p-le 1 ning § 20 lg 1 p-le 26 tuli KMH aruandes mh esitada kavandatava tegevuse reaalsete alternatiivsete võimaluste kirjeldus ning analüüsida reaalsetest alternatiividest johtuvaid eeldatavaid mõjusid. Reaalsete alternatiividena tuleks käsitleda ehituslubjakivi kaevandamise võimalusi muudes kohtades Harju maakonnas peale Ruu küla lähiümbruse. KMH aruanne sellist alternatiivide käsitlust aktuaalsel tasemel ei sisalda. KMH aruande III köitest nähtub, et kavandatavast Jägala lubjakivimaardla I ploki karjäärist on vesi kavas juhtida Kaberla ojja. KMH aruande III köite lisaks nr 2 olevast OÜ Inseneribüroo Steiger uuringust ilmneb, et karjääri kuivendusvee juhtimisel Kaberla ojja suureneb vee vooluhulk ojas ning see võib tuua kaasa oja vee keemilise koostise muutusi. Samuti selgub, et karjäärist väljapumbatavas vees on suur heljuvainesisaldus ning heljumit omakorda seostatakse negatiivsete mõjudega lõhilaste kudemisele. KMH aruandega ei ole leidnud veenvalt kinnitust, nagu kaevandusvete suunamine Kaberla ojja koosmõjus Kodasoo turbamaardlast lähtuvate vetega parandaks selles ojas kalade kudemisvõimalusi. LKS § 51 lg-st 1 tulenev keeld muuta Kaberla oja veerežiimi välistab kaevandamise Jägala lubjakivimaardla I plokis. Sellele on viidanud ka keskkonnaekspert A. Tõnisson dokumendis „Eksperthinnang Ruu maastikukaitseala moodustamise vajadusele“ (eksperthinnangu lk 22 ptk 11). Kaberla oja olulisele staatusele viitab ka EMÜ PKI Limnoloogiakeskus / TÜ Eesti Mereinstituut / MTÜ Trulling uuring „Eesti meriforelli kudejõgede taastootmispotentsiaali hindamine ning võimalikud rehabilitatsioonimeetmed“ (lk 53). Seonduvalt Kaberla ojaga omab olulist tähtsust ka Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituudi ekspertarvamus „Kaberla oja valgla veekeskkonda mõjutavad survetegurid ning kaitsepiirangud“, mille lisas 1 on toodud ettepanekud Kaberla oja edasise uurimise osas ning lisas 2 on loetletud lahendamist vajavad küsimused. Kaberla ojaga seonduva temaatika tõttu oleks vastustaja pidanud jätma KMH aruande heaks kiitmata. KMH aruandes on nõuetekohaselt jäetud käsitlemata kumulatiivsete keskkonnamõjudega seonduv. Tähtsust omavad eelkõige järgmised asjaolud: a) Kaberla oja valgla on seotud kolme maardlaga, milleks on Jägala lubjakivikarjääri I plokk, Kodasoo turbamaardla ning Valkla karjääride plokid 1 ja 2; b) Kaberla ojale võib mõju avaldada veetaseme üldisem alanemine piirkonnas tingituna kaevandamisest; c) Kaberla oja valgla alal on teostatud ulatuslikke metsakuivendusi; d) mitte kaugel Kaberla ojast toimub intensiivne põllumajandus. KMH aruandes puudub analüüs selle kohta, millist väärtust omavad Ruu küla lähiümbruse metsastunud luited ja mida tähendaks looduskeskkonnale Ruu küla lähiümbruse metsastunud luidete hävimine kaevandamise tagajärjel. Metsastunud luidetele kui Ruu piirkonna kõige 5(27)

3-19-2448 väärtuslikumale keskkonnakomponendile on viidanud ka TLÜ ökoloogiakeskuse vanemteadur A. Kont töös „Arvamus Ruu maastikukaitseala vajaduse ja tähtsuse kohta“. KMH aruande koostamisel on põhjendamatult jäetud teostamata täiendav uuring seonduvalt kaitsealuste linnuliikidega (MTÜ Kotkaklubi 05.08.2017 e-kiri). KMH aruande III köidet on oluliselt täiendanud ajaliselt peale KMH aruande avaliku väljapaneku toimumist. Seetõttu oleks tulnud korraldada KMH aruandele veel üks avalik väljapanek ja arutelu. 29.11.2019 korralduse lk-delt 10‒15 nähtuvad mitmed asjakohatud või ebaõiged kaalutlused, millele tuginedes on vastustaja otsustanud kolmandale isikule kaevandamisloa anda. Vastustaja on kaalutlusõiguse teostamisel teinud olulisi vigu. Vastustaja on 29.11.2019 korralduses jätnud analüüsimata, miks lubjakivi kaevandamine Ruu küla lähiümbruses peab omama prioriteeti looduse säilitamise ning inimestele meeldiva ja puhkamiseks soodsa elukeskkonna säilitamise ees ning milline on riigi huvi selle vastu, et Jägala lubjakivikarjääri mäeeraldisel toimuks lubjakivi kaevandamine. Vastustaja on sisuliselt jätnud viidatud küsimused analüüsimata. Olukorras, kus on teada, et Jõelähtme Vallavolikogu sooviks on jätkata Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise menetlust ning tõenäoliselt selle ka otsustab, oleks vastustaja 29.11.2019 korralduses pidanud analüüsima, kas ja millisel viisil on Jägala lubjakivikarjääris võimalik lubjakivi kaevandamine metsastunud luiteid kahjustamata. 29.11.2019 korralduses on vastustaja meelevaldselt analüüsinud ehituslubjakivi varustuskindlusega seonduvat. Oluline on Eesti Geoloogiateenistuse töö „Ehitusmaavarade levik, kaevandamine ja kasutamine Harju maakonnas“ ptk-s 7 toodud käsitlus alternatiivide kohta ehitusmaavarade kõrval. Viidatud töö pinnalt ei saa järeldada, nagu oleks ehituslubjakivi varustuskindluse tagamiseks hädatarvilik kaevandamisloa väljastamine kolmandale isikule lubjakivi kaevandamiseks Jägala lubjakivikarjääris. Samuti tuleks silmas pidada Tallinna Tehnikaülikoolis 2019. a-l valminud tööd „Eesti Energia Estonia kaevanduse lubjakivi killustiku ning tuha tehniline sobivus ja majanduslik põhjendatus Rail Baltic muldkeha ja kõrvalteede alusmaterjalina või stabiliseerimiseks“, mis seab kahtluse alla 29.11.2019 korraldusest nähtuva seisukoha, nagu tingiks Rail Balticu ehitus tungiva vajaduse uute lubjakivikarjääride avamiseks. Viidatud tööd tuleks vaadelda koosmõjus Keskkonnaministeeriumi 17.10.2019 kirjaga nr 7-12/19/5598, milles on avaldatud arvamust, et kogu Rail Balticu projekti ulatuses tuleks kasutada võimalikult suures mahus põlevkivi kaevandamise käigus tekkinud aherainekillustikku. Tähtsust omab ka Tallinna Tehnikakõrgkooli geoloogia ja keskkonnaõpetuse emeriitprofessori Rein Einasto töö „Ekspertarvamus Jägala lubjakivimaardla I ploki ehk Ruu uuringualal leviva lubjakivi kaevandamise vajalikkusest“, kus lõppejäreldusena on toodud esile, et ehituslubjakivi varustuskindlustuse halb seis Eestis, sealhulgas Harjumaal ei ole tõsiseltvõetav ja Jägala lubjakivimaardla I ploki ehk Ruu uuringualal kaevanduse avamine ei ole vältimatu. Samuti on Eestis pea täielikult kasutamata võimalus saada ehituslubjakivi seeläbi, et rekonstrueeritavad teed viiakse süvenditesse ning süvendite ehitamisel saadavat ehituslubjakivi kasutatakse teeehituses. Seda temaatikat on täpsemalt analüüsitud AS-i Teede Tehnokeskus töös „TallinnNarva mnt Väo-Maardu teelõigu süvendamine paekihti“. Selline lähenemine kujutab endast reaalset alternatiivi uute kaevanduste rajamisele. Vastustaja on eksitavalt käsitlenud Ruu küla lähiümbruse kaitse alla võtmisega seonduvat. Keskkonnaekspert A. Tõnisson on pidanud põhjendatuks Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmist. Sama on arvanud A. Kont oma ekspertarvamuses. Asjaolu, et Ruu küla lähiümbruse riiklikul tasemel kaitse alla võtmist ei ole toimunud, ei välista sama piirkonna kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmist.

6(27)

3-19-2448 Mitmed 29.11.2019 korralduses sätestatud täiendavad tingimused on ebaselged ega pruugi olla kontrollitavad või täidetavad. See annab aluse vastustaja kohustamiseks täiendavate tingimuste muutmiseks. Kaebajad paluvad kohustada Keskkonnaametit 29.11.2019 korralduses toodud eritingimuste muutmiseks järgmisel viisil: 1) muuta p 2.3.4.1. alap-s 4 ning p 2.3.8. alap-s 4 toodud kõrvaltingimust, sätestades: a) milline on karjääris sõidukite maksimaalne liikumiskiirus, esitades põhjendused, miks vastustaja arvates on tegemist põhjendatud maksimaalse liikumiskiirusega; b) milline on karjääri teede ja teenindusplatside kastmise sagedus, esitades põhjendused, miks vastustaja arvates on tegemist põhjendatud kastmissagedusega ning esitades metoodika kastevee hulga määramiseks; 2) p 2.3.4.1. alap-s 5 ning p 2.3.8. alap-s 6 toodud kõrvaltingimust, sätestades: a) millise aja jooksul alates saasteainetega seonduva kaebuse laekumisest tuleb mõõtmisi teostada, täpsustades, et mõõtmiste teostamise kohustuse tekkimiseks piisab ka ühe isiku kaebuses; b) millest lähtudes tuleb kindlaks määrata mõõtmiste teostamise asukoht ja millise metoodika abil tuleb mõõtmised läbi viia; c) et saasteainetega seonduvaid kaebusi, mille esitamise korral tekib kolmandal isikul mõõtmiste teostamise kohustus, võivad esitada karjääri ümbruskonnas elavad või asuvad isikud ning samuti kaebuse esitajad; d) et saasteainete ja peenosakeste mõõtmiste tulemustega on õigus tutvuda kõikidel karjääri ümbruskonnas elavatel või asuvatel isikutel ning samuti kaebuse esitajatel; e) märkides, millal esineb vajadus, mille puhul peab kaevandaja võtma seonduvalt saasteainete ja peenosakeste vähendamisega kasutusele lisameetmeid ja milles kasutusele võetavad lisameetmed peaksid seisnema või kuidas toimub kasutusele võetavate lisameetmete kindlaks määramine; 3) sätestada p 2.3.4.1. alap-s 7 ning p-s 2.3.8. kõrvaltingimus, mille kohaselt tuleb tolmuheitmete vähendamiseks kasutada kivipurustussorteerimissõlmes veepihusteid ja peenmaterjalide (0‒2, 0‒4 mm) konveieritel kaetud linte; 4) sätestada p 2.3.4.1. alap-s 8 ning p-s 2.3.8. kõrvaltingimus, mille kohaselt tuleb karjäärist väljuv tee kuni Kassi parklani ehitada musta kattega; 5) muuta p 2.3.4.2. alap-s 2 ning p 2.3.8. alap-s 16 toodud kõrvaltingimusi, sätestades: a) kas lähtuda tuleb p 2.3.4.2. alap 2 või p 2.3.8. alap 16 tekstist; b) et kinnistutele nimega Üti (registriosa nr 6508402/65084; katastritunnus 24504:008:0055), Sipelga (registriosa nr 2900502/29005, katastritunnus 24505:002:0630), Lepiku (registriosa nr 6228402; katastritunnus 24504:008:0100), Kuriste (registriosa nr 565502/5655; katastritunnus 24504:008:0749), Mõisamäe (registriosa nr 6008702; katastritunnus 24504:008:0076), SilkojaNõmme (registriosa nr 1483002/14830; katastritunnus 24504:008:0912) ja Vahtra (registriosa nr 1953102/19531; katastritunnus: 24504:008:1240) tuleb kolmanda isiku kulul rajada puurkaevud ja trassid joogi- ja tarbevee varustuse tagamiseks Ordoviitsiumi-Kambriumi veekihist vajadusel koos veetöötlusega enne kaevandamisega alustamist; c) et muudele piirkonnas paiknevatele kinnistutele tuleb rajada kolmanda isiku kulul puurkaevud ja trassid joogi- ja tarbevee varustuse tagamiseks Ordoviitsiumi-Kambriumi veekihist hiljemalt 3 kuu jooksul alates veevarustuse või veekvaliteedi probleemide ilmnemisest, kusjuures eeldatakse, et veevarustuse või veekvaliteedi probleemid on tingitud ehituslubjakivi kaevandamisest. Kuni puurkaevude rajamiseni muudel kinnistutel peab kolmas isik tagama probleemide ilmnemisel koheselt isikute varustamise kvaliteetse joogi- ja tarbeveega; 6) täiendada p 2.3.4.3. alap-i 1 põhjendustega selle kohta, miks puudub vajadus võnkekiiruse mõõtmist käsitleva eritingimuse lisamiseks, mis oleks lähtealuseks lõhketööde projekti koostamisele või sätestada p 2.3.4.3. alap-s 1 ning p-s 2.3.8. kõrvaltingimus võnkekiiruse mõõtmise kohta lõhkamisel; 7) muuta p

3-19-2448

8(27)

3-19-2448 Kahenädalane tähtaeg korralduse eelnõule ettepanekute ja vastuväidete esitamiseks on kooskõlas HMS-ga ja arvestades MaaPS-s sätestatud menetlustähtaegu Keskkonnaameti praktikas tavapärane. Kaebajad on aktiivselt osalenud haldusmenetluses alates menetluse algusest ja hästi kursis kogu menetlusega. Keskkonnaamet on kaebajatele selgitanud, et kuna kaevandamisloa menetlus ei takista vähimalgi määral kohaliku omavalitsuse poolt läbiviidavat kohaliku omavalitsuse tasandil ala kaitse alla võtmise menetlust, ei ole menetluse peatamine sel põhjusel põhjendatud (vt korralduse p 2.1.8). Ainuüksi kaevandamisluba ei anna kaevandajale veel õigust kaevandamistegevusega alustamiseks. Kuni kaevandamistegevusega alustada ei ole võimalik, ei ole kuidagi ohustatud ka kohalikul tasandil kaitsta soovitavad väärtused. Kuid see ei tähenda, et Keskkonnaamet ei tohtinud lõpetada Ruu kaevandamisloa taotluse menetlust. KMH aruande heakskiitmisel ei ole rikutud KeHJS sätteid. Keskkonnaameti jaoks oli KMH aruanne asjakohane ja piisav kaevandamisloa andmise üle otsustamiseks, see vastas KMH programmile ning KeHJS §-le 20 ning selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele. Kuna KMH menetlus on olnud väga pikk protsess, on paratamatu, et teatud andmed vananevad ning uue köite koostamisel on teatud informatsioon täpsustunud. Kõiki kolme köidet tuleb käsitleda ühe tervikuna, kuid samas tuleb lähtuda asjaolust, et mõnda teemat on täpsustatud kas II või III köites ning sellisel juhul tuleb nende teemade käsitluses lähtuda nendes köidetes esitatust. Keskkonnaamet ei näe siin vastuolu ega probleemi. Keskkonnaamet ei näinud KMH järelevalvaja ja otsustajana KMH menetluse ajal ega hiljem vajadust korduvate samasisuliste uuringute teostamiseks. Vaatamata möödunud ajale on nii maardlad kui geoloogia endiselt samad. Kaasaegne info maavaravaru ning kehtivate kaevandamislubade kohta on kõigile (ka otsustajale ning kaebuse esitajale) kättesaadav Maa-ameti kaardiportaalist. Ruu KMH aruande III köite menetluse ajal 2017. a-l koostati täiendavalt müra eksperthinnang. Seega ei ole alust väita, et KMH aruandes esitatud mürakäsitlusega seotud andmed on vanad ja tulemused poleks asjakohased. III köite lisas 2 on 07.02.2017 seisuga koostatud eksperthinnang Kaberla oja vee kvaliteedile ja veerežiimile. Ka see sisaldab aja- ja asjakohast informatsiooni. KMH-s lähtuti kehtivatest piirväärtustest. Riigikohus asus otsuse nr 3-3-1-35-13 p-s 23 seisukohale, et KMH aruandes ei ole selliseid puudusi, mis tingiksid kaevandamisloa tühistamise. KMH menetlus on kohaspetsiifiline ja reaalne alternatiiv ei saa olla, et kaevandama hakatakse kusagil teises asukohas. Keskkonnaametile jääb selgusetuks, mille alusel on kaebuses väidetud, et ilmselt halveneksid Kaberla ojas lõheliste kudemistingimused. KMH aruande koostamise ajal kehtis keskkonnaministri 09.10.2002 määrus nr 58 „Lõheliste ja karpkalalaste elupaikadena kasutatavate veekogude nimekiri ning nende veekogude vee kvaliteedi- ja seirenõuded“ ning KMH aruandes toodud hinnangute andmisel on sellest lähtutud. Vajalik kvaliteet tagatakse keskkonnalubadele täiendavate tingimuste kehtestamisega, mis määravad vee kvaliteedi lubatud piirmäärad ja kogused. Kuna Kaberla ojas on keskmiselt üsna madalad vooluhulgad, mõjub nõuetele vastav lubjakivikarjäärist ärajuhitav kaevandusvesi Kaberla ojale pigem positiivselt (vt ka OÜ Inseneribüroo STEIGER koostatud „Kavandatava Kodasoo turbatootmisala rajamise ja töötamisega kaasneva keskkonnamõju hindamise aruanne“ p 6.12 lk 66). Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi spetsialisti Mart Kanguri hinnangul aitab veehulga suurenemine Kaberla ojas vähendada kalade väljasuremise ohtu põuasel perioodil. Samale situatsioonile viidatakse ka Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Limnoloogiakeskuse 2009. a suvel (juuli‒august) läbi viidud uuringus. Seega parandaks kontrollitud kvaliteediga täiendavate veehulkade suunamine Kaberla ojja oja veerežiimi ja kalade kudemise võimalusi. KMH aruande koostamise aastatel on Kaberla oja seisundit piisavalt uuritud (OÜ Inseneribüroo STEIGER poolt koostatud töö nr 16/1733 „Kavandatava Jägala lubjakivikarjääri mõju Kaberla oja vee kvaliteedile ja veerežiimile“ (Tallinn 2016) ning aktsiaseltsi MAVES (registrikood 10097377) poolt koostatud „Kaberla oja valgala 9(27)

3-19-2448 reostuskoormuse uuring“ (töö nr 17072, Tallinn 2017)), mistõttu ei pidanud Keskkonnaamet vajalikuks teostada veel täiendavaid uuringuid. Koosmõju Jägala lubjakivikarjääri I ploki ja Kodasoo turbamaardla osas on hinnanud OÜ Inseneribüroo STEIGER. Aktsiaseltsi MAVES uurinu tulemusena jõuti järeldusele, et Kaberla oja valgala maakasutust vaadates võib väita, et otsese ebasoodsa mõjuga inimkasutus (väetatavad põllud, loomakasvatushooned, heitveelaskmed) on pigem tagasihoidlik. Teatava mõjuga võib olla suure metsamassiivide kuivendus, kuid sellest pole põhjust oodata halba seisundisse viivat toitainekoormust. Lõppjäreldusena on uuringus välja toodud, et valgalal saadud näitajate kesine, halb või väga halb seisund on pigem tingitud looduslikest protsessidest (vähene vooluhulk ning ka koprapaisudest põhjustatud koormus). Seega ei olnud vaja täiendavalt käsitleta mõjusid põllumajanduse ja metsakuivenduse osas, kuna nende mõjutused Kaberla ojale on minimaalsed. Kaebajate KMH menetluses esitatud ettepanekutega mittearvestamist on põhjendatud nii KMH aruande III köite lisas 10 kui 03.07.2018 kirja p-s 1.1.7. Avalikustamise järgselt on Ruu KMH aruannet täiendatud ning märkuste arvestamata jätmist on põhjendatud. Ekspert A. Tõnisson analüüsis Ruu piirkonna loodusväärtusi ning jõudis järelduseni, et lähtudes LKS-s ettenähtud nõudmistest ja arvestades looduskaitse üldisemate eesmärkidega, ei ole kaitseala moodustamine Ruu külas otstarbekas, kuna loodusväärtustest lähtuvalt selline vajadus puudub. Samuti jõudis ekspert järeldusele, et looduskoosluste mõttes on Ruu külas teadaolevad väärtused (loopealased ja metsad) Eestis kaitse all juba suuremas ulatuses, kui seda eeldavad strateegilised dokumendid ja defineeritud üldisemad eesmärgid. Seega jõudis ekspert järeldusele, et Ruu piirkonna metsadel puuduvad LKS sätestatud kaitse alla võtmise eeldused. Eksperdi otsust toetas 11.01.2016 kirjaga nr 8-2/16/34-2 ka Keskkonnaministeerium. Luitestikuga seotud küsimustele on Keskkonnaamet vastanud nii 03.07.2018 kirjas (alap 1.1.7) kui 29.08.2018 kirja p-s 10. Seonduvalt MTÜ Kotkaklubi 05.08.2017 e-kirjaga ‒ KMH aruande III köite lisa 10 lk-del 20‒ 21 on esitanud väga selgelt informatsioon, millised on kaitsealuste lindude lähimad registreeritud pesapaigad ning pesapaiga kaugus toitumisalast (ehk toitumisala ulatus). Pelgalt asjaolu, et antud piirkonnas on vaadeldud linde lendamas, ei anna kinnitust nende pesitsemise kohta konkreetses asukohas ning põhjust nõuda KMH aruande koostamise staadiumis täiendavaid linnu-uuringuid. Keskkonnaregistris ei ole Ruu uuringualal kaitsealuste liikide esinemist registreeritud. Pärast KMH aruande I‒III köite avaliku väljapaneku toimumist III köites tehtud täiendused (eelkõige lisandunud müra eksperthinnang (lisa 22), juurdepääsuteega seonduva korrigeerimine ja täiendamine (ptk 2.2 ja lisa 25), piirkonna rekreatiivsete tegevuste info lisamine (ptk 1.3.2 ning lisa 23) ning maismaakeskkonna kirjeldused) ei ole sedavõrd ulatuslikud või uut infot sisaldavad, et oleks eeldanud uue avaliku väljapaneku korraldamist. KMH aruande III köide oli valminud juba enne viimase avaliku väljapaneku korraldamist ning avalikustati koos Ruu KMH aruande I ja II köitega. Seega on avalikkusel olnud võimalus ka III köitega tutvuda ning ettepanekuid esitada. Keskkonnaamet ei ole vaidlustatud korralduse andmisel lähtunud asjakohatutest või ebaõigetest kaalutlustest. Riigi huvi on väljendatud Vabariigi Valitsuse nõusolekus. Lisaks sellele pidas Keskkonnaamet vajalikuks anda riigi huvi puudutavas küsimuses täiendava hinnangu korralduse p-s 2.2.4, kus on täiendavalt hinnatud varustuskindlust 19.11.2019 seisuga ning leitud, et ehituslubjakiviga varustatus piirkonnas ei ole jätkusuutlik ning juhul, kui uusi mäeeraldisi ei avata, lõpeb piirkonnas ehituseks vajalik toore. Keskkonnaamet ei ole meelevaldselt tõlgendanud Eesti Geoloogiateenistuse tööd „Ehitusmaavarade levik, kaevandamine ja kasutamine Haju maakonnas“. Töös on välja toodud, et kuna Tallinna idaosa 10(27)

3-19-2448 põhiliselt ehituslubjakiviga varustavas Väo maardlas on kaevandatav varu ammendumas, on oluline avada kaevandamiseks Jägala maardla. Tallinna Tehnikaülikooli 2019. a-l valminud töös on leitud võimalusi jäätmete ära kasutamiseks, samas ei lahendata lubjakivi defitsiiti, kuna oluline on silmas pidada, et ehituslubjakivi kasutatakse mitte ainult teede-ehituses, vaid ka üldehituses ning Tallinna ümbruses ja tervikuna Harjumaal on ehitustegevus pigem hoogustunud ja nõudlus kvaliteetse ehitusmaavara järele kasvanud. Seda küsimust on käsitlenud ka Keskkonnaministeerium 18.10.2019 kirjas nr 8-2/19/4499-3 Jõelähtme Vallavalitsusele. Korralduses märgitud täiendavad tingimused on piisava täpsusega selleks, et kaevandaja ja riiklik järelevalvaja neist aru saaksid ning tagatud oleks ka kaebajate õiguste kaitse. Täiendavate tingimuste seadmisel on Keskkonnaamet lähtunud KMH tulemustest. Keskkonnaameti kaalutlused täiendavate tingimuste seadmiseks on toodud vaidlustatud korralduse p-s 2.3 ning täiendavad tingimused resolutsioonina vaidlustatud korralduse lahutamatuks lisaks olevas maavara kaevandamise keskkonnaloas HARM-160 (kaevandamisluba HARM-160). Kaebajad on jätnud sisuliselt täitmata halduskohtu 25.01.2021 määruse, mille kohaselt tuli neil selgelt välja tuua, milles seisneb iga konkreetse tingimuse õigusvastasus. Vaidlustatud korralduse p-s 2.1.6 on Keskkonnaamet juhtinud tähelepanu, et kaevandamine peab toimuma kooskõlas kehtiva õigusega. Olukorras, kus kaevandamisload kehtivad aastakümneid, ei pea Keskkonnaamet otstarbekaks dubleerida kaevandamisloas õigusaktidega juba reguleeritud küsimusi. Kaevandajale rakenduvad kõik Eesti Vabariigi õigusaktides sätestatud nõuded.

3-19-2448 Valitsuse seisukohad ei ole muutunud ka vaidlustatud kaevandamisloa väljastamise järgselt, kinnitavad üheselt Vabariigi Valitsuse hilisemad seisukohad (vt Vabariigi Valitsuse 24.09.2020 korraldus nr 332). Kaebajate sisulised etteheited korraldusele nr 302 ei ole praeguses vaidluses asjakohased ega ka sisuliselt õiged. Korraldusele ei saa ette heita õigusnormidest või kohtupraktikast mittelähtumist, mida otsuse hetkel ei eksisteerinudki. Nii ei kasutanud MaaPS korralduse andmise ajal üldse sõnastust, et kaevandamisloa andmiseks tuleb tuvastada „ülekaalukas riigi huvi“ ning samamoodi puudusid Riigikohtu otsuses nr 5-20-2 toodud suunised uue MaaPS-i kontekstis. Korraldusele ei ole kohane ette heita ka kohaliku kaitseala loomisega mittearvestamist. Korralduse andmise ajal polnud vastavat menetlust isegi alustatud (vastava ettepaneku esitas Jõelähtme Vallavalitsusele MTÜ Ruu küla heakorra selts alles 23.02.2016) ning kohaliku kaitseala loomise otsus on vaidlustatud haldusasjas nr 3-20-1717. Vabariigi Valitsus on korralduses analüüsinud mõju keskkonnale ja inimeste heaolule ning järeldanud, et kuigi kaevandamine avaldab teatavat mõju, ei esine sellist keskkonnamõju, mida ei ole võimalik ära hoida või leevendada. Väär on kaebajate väide, justkui oleks Tallinna Tehnikaülikooli töös „Eesti Energia Estonia kaevanduse lubjakivi killustiku ning tuha tehniline sobivus ja majanduslik põhjendatus Rail Baltic muldkeha ja kõrvalteede alusmaterjalina või stabiliseerimiseks“ ümber lükatud Vabariigi Valitsuse korralduses toodud seisukoht, et Eesti Energia Kaevandused AS-i poolt valmistatav killustik on madalakvaliteediline ja seetõttu piiratud kasutusotstarbega. Viidatud töö järeldus on täpselt vastupidine kaebaja väidetule, kinnitades, et põlevkivi rikastusprotsessil saadav lubjakivikillustik ei asenda kõrgekvaliteedilise killustiku nõudlust, mille kaevandamiseks ongi vaidlusalune kaevandamisluba antud. Asjakohatud on kaebajate etteheited korralduses toodud seisukohtadele ehituslubjakivi varustuskindluse osas. Keskkonnaamet on neid küsimusi piisavalt ning ajakohaste andmete alusel analüüsinud. Vastustaja on õiguspäraselt jätnud kaevandamisloa andmise menetluse peatamata. MaaPS § 55 lg 2 p 12 ei kohaldu, kuna Ruu küla lähiümbrust ei olnud korralduse andmise ajal ei riikliku ega kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võetud. LKS § 8 lg 6 ei kohaldu kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavate loodusobjektide puhul. KMH aruande heakskiitmine oli õiguspärane. Riigikohus on jõustunud lahendis andnud hinnangu KMH aruandele (otsus nr 3-3-1-35-13). Kaebusest ei selgu, mis on need väidetavad puudused KMH aruandes, mis on tekkinud Riigikohtu otsuse järgses menetluses ehk mida pole viidatud kohtumenetluses juba hinnatud. Lisaks on kaebuses toodud väited üldsõnalised ja põhjendamata. Kaebaja ei ole põhjendanud, millisel õiguslikul alusel tulnuks korraldada veel üks KMH aruande avalik väljapanek ja arutelu. Kaebuse etteheiteid (sh seoses Kaberla oja, metsastunud luidete ja kaitsealuste linnuliikidega) on KMH aruandes hinnatud ja käsitletud. Keskkonnaameti 03.07.2018 KMH aruande heakskiitmise otsuses nr 6-3/18/4404-9 on eraldi täiendavalt käsitletud kaebuses toodud väiteid seoses Kaberla ojaga ja kaitsealuste linnuliikidega ning metsastunud luidete säilitamise võimalust. Tehtud uuringud ja analüüsid on adekvaatsed ja põhjalikud ning puudub vajadus niigi põhjaliku analüüsi kordamiseks. Sellist nõuet ei tulene ka seadusest ja see muudaks KMH aruande koostamise ja kaevandamisloa väljastamise sisuliselt võimatuks, sest alati on võimalik teostada täiendavaid uuringuid ning hindamise aluseks olev (looduslik) olukord on alati muutumises. Vastustaja ei ole korralduse andmisel rikkunud kaalutlusõiguse norme. Sisuliselt on kaebaja etteheited seotud korralduse kui kaalutlusotsuse otstarbekusega ning kaebaja enda arvamuse erinevusega vastustaja hinnangust asjakohaste asjaolude kaalumisel, mis ei ole kohtulikult vaidlustatav. Kaebaja keskseid argumente selle kohta, justkui oleks keskkonnakaitselised kaalutlused jäetud tähelepanuta ja valesti hinnatud riigi huve, on juba käsitletud korralduses nr 12(27)

3-19-2448

3-19-2448 Asjaolu, et Jõelähtme vald ütles oma 14.11.2019 kirjas nr 10-5/4029-2, et ta ei ole nõus OÜ-le Väo Paas kaevandamisloa väljastamisega lubjakivi kaevandamiseks Ruu küla lähiümbruses, ei tähenda seda, et oleks vaja olnud küsida uus Vabariigi Valitsuse nõusolek. MaaPS ei näe ette Vabariigi Valitsuse poole korduvat pöördumist. HMS § 44 lg 4 kohaselt ei korrata menetlustoiminguid, mida menetluse uuendamise põhjused ei puuduta. Vabariigi Valitsuse nõusolek ei pane paika konkreetse kaevandamisloa detailseid tingimusi ja ei võta nende osas seisukohta. Vabariigi Valitsuse otsustus tehakse selles küsimuses, kas esineb riigi huvi ja vajadus kaevandada, arvestades mh selle vastu rääkivaid huve, ja kas konkreetses asukohas prevaleerivad riigi huvid. Vabariigi Valitsuse nõusolek on eeltingimuseks, et luba saab kohaliku omavalitsuse üksuse keeldumise korral anda. Vabariigi Valitsuse nõusolek ei ole seotud konkreetse loaga, selle annab Keskkonnaamet. Ka mingit sisulist põhjendust uuesti Vabariigi Valitsuse poole pöördumiseks praegusel juhul ei ole olnud, kuna Jõelähtme valla seisukohas kaevandamisega mittenõustumise osas ei olnud vahepeal mingeid muudatusi toimunud. Vabariigi Valitsuse seisukohad ei ole muutunud ka pärast vaidlusaluse Vabariigi Valitsuse korralduse andmist. Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu ettevalmistamisel ei oleks kuidagi olnud võimalik täita Riigikohtu poolt asjas nr 5-20-2 ettenähtud suuniseid, kuivõrd vaidlusalune Vabariigi Valitsuse korraldus anti välja aastal 2010, so kümme aastat varem. Lähtuda sai vaid MaaPS-st. Mõiste „ülekaalukas riigi huvi“ tuli MaaPS-i alles 01.01.2017. Seega on asjakohatud ja alusetud kaebaja etteheited, et Vabariigi Valitsuse korralduses ei ole kasutatud mõistet ülekaalukas riigi huvi ning ei ole seda mõistet sisustatud. Vabariigi Valitsuse korraldusest on näha, et ülekaaluka riigi huvi ning kohaliku omavalitsuse ja kohaliku kogukonna huvide kaalumine seonduvalt kaevandamisega on vastupidiselt kaebaja etteheidetele toimunud. Samuti on korralduses asukoha valikust lähtuvalt põhjendused, miks just Jõelähtme vallas Jägala lubjakivimaardlas Ojaveere maaüksusel on tarvilik avada uus ehituslubjakivikarjäär. Sotsiaalsed, majanduslikud ja keskkonnamõjud on käsitletud korralduse nr 302 seletuskirjas. Ka Vabariigi Valitsuse korralduses endas on piisava põhjalikkusega käsitletud keskkonnamõju ning KMH alusel jõutud järeldusele, et ehituslubjakivi kaevandamisega Jägala lubjakivikarjääris ei kaasne keskkonnamõju, mida ei ole võimalik ära hoida või leevendada. Kaevandamisloa andmise menetlus on väga pikaajaline menetlus (praegusel juhul on see kestnud u 16 aastat), mille käigus viiakse mh läbi KMH, mis on samuti pikaajaline menetlus. Seega on kaebaja etteheide, et korralduses on mitmed põhjendused vananenud, ajalises kontekstis kohatu. Viimase kümne aasta jooksul on suudetud Harju maakonnas ehituslubjakivi täieliku kriisi langemist vältida osade karjääride laiendamisega ja üksikute väiksemate karjääride avamisega, kuid tänaseks on jõutud olukorda, kus karjääre laiendada enam võimalik ei ole, rääkimata uute karjääride avamisest. Hinnates tänast olukorda, on nõudlus kvaliteetsete ehitusmaavarade järele oluliselt tõusnud, mistõttu on Harju maakonnas kvaliteetse ehituslubjakivi varu seis muutunud kriitiliseks. Harju maakonna kõige tähtsamad ehituslubjakivi maardlad on Harku, Väo, Jägala ja Maardu lubjakivimaardla. Jägala ja Maardu lubjakivimaardlatel on kõrgemargilise ehituslubjakivi kaevandamisel tähtis roll Harju maakonna ehituslubjakiviga varustamisel, kuna piirkonnas olevad karjäärid ning Väo lubjakivimaardla on ammendumas. Samuti ei asu Jõelähtme vallas muid perspektiivseid karjääre ning Jõelähtme Vallavalitsus ei toeta piirkonnas perspektiivsetel aladel maavara geoloogiliste uuringute läbiviimist. Seetõttu on väär väita, et piirkonnas on olemas mitmeid perspektiivseid karjääre. Alusetu ja asjakohatu on kaebajate väide sellest, et korralduses nr 302 on jäetud käsitlemata Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmisega seonduv. Seda 14(27)

3-19-2448 küsimust ei oleks olnud võimalik käsitleda, kuna kaitse alla võtmise ettepaneku esitas Jõelähtme Vallavalitsusele kaebaja II alles 23.02.2016. Lisaks ei anna kaitse alla võtmise küsimus mingit põhjust uuesti Vabariigi Valitsuse poole pöördumiseks, sest vaidlus kohaliku kaitse alla seadmiseks on parasjagu pooleli (haldusasi nr 3-20-1717). Kui selles haldusasjas lõpliku lahendi tulemusel jääb ala kohaliku kaitse alla, on kaevandamine seal kavandatud kaitserežiimi alusel täielikult välistatud. Nii ei takista kaitse alla võtmise küsimus kaevandamisloa andmist.

3-19-2448 põhimõttelist otsust anda nõusolek vaidlusaluse lubjakivi kaevandamisloa väljastamiseks Jägala lubjakivikarjääris. Lisaks on võrreldes esialgse nõusoleku andmise ajaga olud muutunud nii, et kvaliteetse lubjakivi vajadus on aja jooksul veelgi suurenenud ja riik vajab lubjakivi oma infrastruktuuri arendamiseks. Asjaolu, et Jõelähtme vald on vahepeal võtnud kaitse alla Ruu küla lähiümbruse, ei muuda samuti olukorda niipalju, et Vabariigi Valitsus oleks pidanud oma nõusoleku ümber vaatama. Õige ei ole kaebajate seisukoht, et korraldus nr 302 on antud üksnes konkreetse kaevandamisloa nr HARM-113 väljastamiseks. Vabariigi Valitsuse nõusolek ei ole seotud mitte konkreetse loaga (mille annab Keskkonnaamet, määrates loas kaevandamistingimused), vaid toimuva kaevandamisloa väljastamise menetlusega konkreetsesse kohta. Antud juhul on tegemist sama loamenetlusega, mida tuli jätkata pärast kohtu poolt loa tühistamist seoses tehtud menetlusveaga, mitte uue loamenetlusega. Järelikult ei pidanud Vabariigi Valitsus analüüsima Jõelähtme valla 14.11.2019 kirjas avaldatud seisukohti. Korraldusele nr 302 ei saa ette heita nendest õigusnormidest või kohtupraktikast mittelähtumist, mida otsuse hetkel ei eksisteerinud. MaaPS ei kasutanud korralduse andmise ajal sõnastust, et kaevandamisloa andmiseks tuleb tuvastada „ülekaalukas riigi huvi“, samamoodi puudusid Riigikohtu 26.05.2020 otsuses nr 5-20-2 toodud suunised uue MaaPS-i kontekstis. Kohaliku looduskaitseala loomise küsimust ei olnud võimalik käsitleda, sest kaitse alla võtmise ettepaneku esitas MTÜ Ruu küla heakorra selts vallale alles 23.02.2016. Ka ei anna kaitse alla võtmise küsimus põhjust uuesti Vabariigi Valitsuse poole pöördumiseks, sest vaidlus selles küsimuses on pooleli (haldusasi nr 3-20-1717). Korralduses nr 302 esitatud põhjendused võiksid olla põhjalikumad ning korralduse seletuskirjale ei ole korralduses viidatud. Samuti ei nähtu haldusmenetluse toimikust, et viidatud seletuskiri oleks menetluses kaebajatele teatavaks tehtud. Samas on tegemist menetlustoiminguga kaevandamisloa taotluse menetluses, millest tulenevalt on vastava otsuse põhjendamiskohustuse standard madalam kui haldusakti oma. Samuti ei ole asjakohased viited juhendile „Juhend riiklike huvide kaalumiseks ehitusmaavarade kaevandamis- ja uuringualade taotluste menetlemisel lähtuvalt varustuskindluse tagatusest“, kuna see on antud 2013. a-l ning on haldusesisene akt. Vabariigi Valitsus ei ole 24.05.2021 seisukohtade p-des 16‒25 asunud esitama argumente ülekaaluka riigi huvi mõiste sisustamiseks ega haldusmenetluses tehtud vigu kohtumenetluses kõrvaldama. Vastavad seisukohad on esitatud vastuseks kaebuses tõstatatud küsimustele. Vastustaja on õiguspäraselt jätnud kaevandamisloa menetluse peatamata. MaaPS § 55 lg 2 p 12 ei kohaldu praeguses asjas, sest 29.11.2019 korralduse andmise ajal ei olnud Ruu küla lähiümbrust kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võetud. Kaebajate viide LKS § 8 lg 6 kohaldamise osas ei ole asjakohane, sest tegemist on kaalutlusõiguse rakendamist võimaldava alusega. Vastustaja on menetluse peatamata jätmist asjakohaselt põhjendanud. Vastustaja ei ole KMH aruande heakskiitmisel KeHJS nõudeid rikkunud. Kaebajate etteheiteid (sh seoses Kaberla oja, metsastunud luidete ja kaitsealuste linnuliikidega) on KMH aruandes hinnatud ja käsitletud. Põhjendatud on kaebajate etteheited, et KMH I, II ja III köide dubleerivad osaliselt üksteist ning kohati on raskusi, et kiiresti aru saada nende omavahelistest seostest ja erinevatest andmetest. Sellise olukorra on põhjustanud kogu menetluse väga pikk kestus. Tehtud uuringud ja analüüsid on adekvaatsed ja põhjalikud ning puudub vajadus niigi põhjaliku analüüsi kordamiseks. Vastustaja ei ole jätnud KMH aruandes kaebajate ettepanekuid ja vastuväiteid (Ruu luitestiku väärtus, Kotkaklubi 05.08.2017 kiri, uue väljapaneku korraldamise ettepanek) tähelepanuta. Neile on vastatud nii KMH aruande III köite lisas 10 nende arvestamata jätmist põhjendades kui ka 03.07.2018 kirja p-s 1.1.7. KMH III köites tehtud täiendused (eelkõige lisandunud müra eksperthinnang, juurdepääsuteega seonduva korrigeerimine ja täiendamine, piirkonna rekreatiivsete tegevuste info lisamine ning 16(27)

3-19-2448 maismaakeskkonna kirjeldused) ei ole sedavõrd ulatuslikud või uut infot sisaldavad, et nende lisamise tõttu oleks tulnud korraldada uus avalik väljapanek. Vastustaja on 29.11.2019 korralduse lehekülgedel 10‒15 piisavalt analüüsinud nii riigi huve kui ka kohaliku omavalitsuse vastuseisuga seonduvat. Haldusakt on piisava detailsuse astmega ja selle seisukohad on piisavalt põhjendatud, eriti võttes arvesse ka haldusaktis viidatud materjale. Lubjakivi varustuskindluse osas on olemas üldine arusaam, et majanduslikult on otstarbekas arvestada lubjakivi kaevanduse teeninduspiirkonnaks sõltuvalt transpordivõimalustest umbes 50 km. Seda ei ole vaidlustanud ka kaebajad. Seetõttu on vaidlustatud korralduses just sellele piirkonnale keskendumine lubatav. Harjumaale keskendatus on ka põhjus, miks ei ole praeguse asja lahendamisel olulise tähtsusega emeriitprofessor R. Einasto uurimistöö, mille põhiseisukohad käsitlevad eelkõige riikliku poliitika täpsemat määratlemise vajadust, kuid ei ole detailselt seotud Harjumaa vajadustega. Kohtul puudub põhjus kahelda korralduse lk-l 11 toodud keskkonnaregistri piirkonna mäeeraldiste maardlate ehituslubjakivi jääkvaru (6152 tuh m3) ja keskmise aastase kasutamise (858,5 tuh m3) mahtudes. Nähtuvalt lihtsast arvutusest on vaidlusaluse mäeeraldise ehituslubjakivi varustuskindlus tagatud ligikaudu 7‒8 aastaks. Seetõttu on riiklik huvi tagada Harjumaa ja pealinna piirkonna varustuskindlus kõrgemargilise ehituslubjakivi osas ja varustuskindluse küsimus vaidlusaluses haldusaktis adekvaatselt kajastatud. Alternatiivse nõude osas analüüsis kohus 29.11.2019 korralduse kõrvaltingimuste õiguspärasust. Kaebajad ei ole vaatamata sellele tähelepanu juhtimisele täpsustanud, milliseid kaebajate konkreetseid õigusi iga vaidlustatud korralduse lisatingimus rikub, arvestades, et kaebajad on kohaliku omavalitsuse üksus ja keskkonnaorganisatsioon, kelle kaebeõigused on piiratud. Vastustajale on seadusega pandud kohustus seada kaevandamisloale kõrvaltingimused keskkonna kaitseks, kusjuures selle eelduseks ei ole mõne huvitatud isiku taotlus. Korralduses puudub vajadus dubleerida kohustusi, mis tulenevad kaevandajale nagunii õigusaktidest, ning kirjutada ette konkreetseid meetmeid nende kohustuste täitmiseks. Kaebajatel on õigus selles, et haldusaktis ei ole antud ühtegi selgitust ega seatud tingimust seoses korralduse p 2.3.4.1. alap-ga 7. Tegemist on aga veaga, mis ei too kaasa haldusakti tühistamist ega kohustamisnõude rahuldamist. Arvestades KMH aruandes toodut, on õige Keskkonnaameti hinnang, et kaevandamisloale täiendava tingimusena kantud tingimus, mille kohaselt on kaevandajal kohustus „kasta purustatavat materjali tolmuheitmete vähendamiseks kivipurustussorteerimissõlmelt. Kõik sõelad tuleb katta“ (kaevandamisloa p 10.2.) piisav ja asjakohane ning täiendavalt puudus vajadus sätestada kaevandajale kohustust tolmuheitmete vähendamiseks kasutada kivipurustus-sorteerimissõlmes veepihusteid ja peenmaterjalide (0‒2, 0‒4 mm) konveieritel kaetud linte. Kaebusest jääb selgusetuks, millist kaebajate seadusest tulenevat õigust rikub asjaolu, et kaevandamisluba ei sisalda tingimust, mis kohustaks kaevandajat katma karjäärist väljuv tee kuni Kassi parklani musta kattega. Sellest tulenevalt ei ole nõue põhjendatud. KMH aruande III köite lisast 25 nähtub, et tegelikult on kolmas isik juba koostanud juurdepääsutee projekti, mille kohaselt on karjääri juurdepääsutee planeeritud musta kattega, ning Maanteeamet on selle varasemalt ka kooskõlastanud. Kaevandamisloa täiendav tingimus 10.16 ei ole ebaselge ja seetõttu õigusvastane. Tingimus ei puuduta kummagi kaebaja seadusega kaitstavaid õigusi, mistõttu puudub neil subjektiivne õigus nõuda selle muutmist. Asjaolu, et korralduse põhjendustes esitatud teksti sõnastus erineb haldusakti resolutsioonist, ei too kaasa ebaselgust, tingimus on üheselt ja selgelt mõistetav. Kaevandamisloa p 10.10 on sätestatud lähedal asuvate majade omanike omandiõiguse kaitseks. Kaebajad ei ole selgitanud, kuidas rikub viidatud punkt kaebajate õigusi. Vastustaja on asjakohaselt selgitanud, et hoonete passistamise eesmärk on fikseerida hoonete olukord enne lõhketöid või töid hüdrovasaraga. Mida põhjalikumalt hooned passistatakse, seda vähem on hiljem vaidlusi kahjustuste ilmnemisel. Ka hoonete passistamine peab olema eesmärgipärane, st passistada on mõtet vaid 17(27)

3-19-2448 hooneid, millele lõhkamistööd võivad silmaga nähtavaid kahjustusi tekitada (sh vundamendid, kivist või krohvitud seintega majad). Iga ehitise passistamine 1000 m raadiuses oleks ilmselgelt ebaproportsionaalne meede. Kaevandamisloa tingimuse p 10.13 muutmiseks kaebajate soovitud viisil puuduvad seaduses sätestatud alused. Vastustaja on teavitamiskohustuse sõnastanud eesmärgipäraselt. Kaebaja II osas jääb ebaselgeks, kuidas puudutab teavitamine lõhketöödest tema seadusega kaitstavaid õigusi ehk keskkonnaküsimusi. Õigusaktides ei sisaldu nõuet, et lõhkamistest tuleb teavitada ette pikemalt, kui see on kirjas kaevandamisloas. Seoses kaevandamisloa täiendava tingimusega 10.14 puudub kaebajatel seadusest tulenev õigus nõuda vastustaja kohustamist muutma kõrvaltingimust selliselt, et seal sätestataks võimalikult täpsed kellaajad, millel tööpäeva see toimub toodangu väljavedu karjäärist. Arusaamatu on, kuidas vastavate kellaaegade sätestamine aitaks kaasa keskkonnakaitsele või mõjutab kohaliku omavalitsuse enesekorralduse õigust. Tegemist oleks ebaproportsionaalse sekkumisega kolmanda isiku ettevõtlusvabadusse. Seoses kaevandamisloa täiendava tingimusega 10.8 on Keskkonnaamet kehtestanud metsariba miinimumlaiuse, tegeliku laiuse valib kaevandaja, arvestades meetme eesmärki, milleks on müra, vibratsiooni ja väljaveoga seotud mõju vähendamine. Metsariba minimaalne soovituslik laius on ära toodud KMH aruande III köite lkl 45 ning sellest on Keskkonnaamet tingimuse seadmisel õiguspäraselt lähtunud. Ka müravallide rajamise täpse aja määratlemata jätmine ei saa kuidagi rikkuda kaebajate õigusi (kaevandamisloa täiendav tingimus 10.7). Kuna müratõkkevallid rajatakse katendist, mis tuleb eemaldada enne ehituslubjakivi kaevandama hakkamist, on ka selge, et müratõkkevallid rajatakse enne ehituslubjakivi kaevandama hakkamist. Kaevandamisloaga ei reguleerita maakasutust väljaspool mäeeraldist ja selle teenindusmaad. Seetõttu on alusetu kaebajate nõue sätestada kõrvaltingimus, mille kohaselt tuleb säilitada mets mööda mäeeraldise piiri, määrates kindlaks säilitatava metsa minimaalse laiuse. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-19-2448 kaevandamisluba on KMH raames toimunud olulise rikkumise tõttu tühistatud ning kaevandamisloa taotluse menetlemine jätkub KMH staadiumis. Halduskohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et kui isegi Vabariigi Valitsus oleks pidanud enne vaidlusaluse kaevandamisloa väljastamist andma uue nõusoleku kaevandamisloa väljastamiseks, siis on tegemist ebaolulise rikkumisega HMS § 58 tähenduses. Halduskohus on jätnud arvesse võtmata Riigikohtu 30.09.3009 põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-909 tehtud otsuse p-st 33 ning Riigikohtu 26.05.2020 põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 520-2 tehtud otsuse p-dest 33, 34, 37 ja 38 nähtuvad suunised, et regulatsioon, mille kohaselt on kohaliku omavalitsuse vastuseisu korral võimalik kaevandamisluba väljastada Vabariigi Valitsuse nõusolekul, on ainult siis kooskõlas PS-ga, kui kohalikul omavalitsusel on võimalik Vabariigi Valitsusele oma seisukohtasid avaldada ning Vabariigi Valitsuse poolt nõusoleku andmist vaidlustada. Halduskohus on ebaõigesti lähtunud haldusasjas nr 3-20-1717 tehtud ning jõustumata kohtuotsusest. Halduskohus ei ole viidanud ühelegi õiguslikule alusele, kui on väitnud, et Ruu küla lähiümbruse kaitse alla võtmise haldusakti kehtima jäämisel on ehituslubjakivi kaevandamine Ojaveere maaüksusel välistatud, mistõttu puuduks Vabariigi Valitsusel tarvidus hakata nõusoleku andmisel kaaluma Ruu küla lähiümbruse kaitse alla võtmisega seonduvat. Vastustaja on vaidlusaluses kaevandamisloas jätnud analüüsimata kaevandamisloa andmisest keeldumise mitmete erinevate aluste esinemise või puudumise. Kaevandamisloas on jäetud analüüsimata KÜS § 52 lg 1 p-dega 6 ja 7 seonduv. Vastustaja on kaevandamisloas jätnud analüüsimata, miks peab lubjakivi kaevandamine Ruu küla lähiümbruses omama prioriteeti Harju maakonnaplaneeringu 2030+ lisaks nr 4 oleva Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ seletuskirjas sätestatu ning looduse säilitamise ja inimestele meeldiva ja puhkamiseks soodsa elukeskkonna säilitamise ees. Kaevandamisloas on jäetud analüüsimata MaaPS § 55 lg 2 p-dega 11 ja 12 seonduv. Selliselt on vastustaja oluliselt rikkunud kaalutlusõigust, mis võis kaasa tuua asja ebaõige otsustamise. Halduskohus on jätnud need kaebajate seisukohad käsitlemata. Halduskohus on ebaõigesti käsitlenud riikliku huvi määratlemisega seonduvat, jättes arvesse võtmata, et Eesti Vabariigi tasandi on kujundamata seisukoht sellest, kui palju riigi ja avalikkuse huvist lähtudes peaks olema põhjendatud ehituslubjakivi mingi ajaperioodi kestel (nt aasta või 10 aastat) kaevandada ja kui kauaks peaks ehituslubjakivi Eesti Vabariigis jätkuma. Eesti Geoloogiateenistuse töö „Ehitusmaavarade levik, kaevandamine ja kasutamine Harju maakonnas“ seisukohad viitavad sellele, et Eesti Vabariigil puudub arusaam sellest, millise ajaperioodi jooksul millistes kogustes peaks avalikes huvides olema ehituslubjakivi kättesaadavus tagatud. Ebaõigesti on käsitletud ka ehituslubjakivi varustuskindlusega seonduvat. Halduskohus on jätnud tähelepanuta Eesti Geoloogiateenistuse töö „Ehitusmaavarade levik, kaevandamine ja kasutamine Harju maakonnas“ lk-l 12 toodu, mille kohaselt puudub riigil Eestis kaevandatud ehitusmaavarade kasutamise kohta ametlik teave, kuna Statistikaamet neid andmeid ei kogu. Ehituskillustikke toodetakse sageli kahest või enamast erinevate omadustega ehituslubjakivist ning kõrgemargilise ehituslubjakivi kättesaadavus ei ole sellest johtuvalt ainumäärav ehituslubjakivi varustuskindluse temaatika lahkamisel. Halduskohus on ebaõigesti käsitlenud KMH raames toimunud rikkumistega seonduvat. Kaebajad jäävad 30.12.2019 kaebuse p-s 4 toodu juurde. Jääb arusaamatuks, miks KMH aruande ebaülevaatlikkus, mida halduskohus on möönnud, ei too kaasa kaevandamisloa tühistamist. Tegemist on olulise puudusega. Ebaõige hinnang on antud Kotkaklubi 05.08.2017 e-kirjale. Asjaolu, et seni teadmata pesitsuskohti ei ole keskkonnaregistrisse kantud, on 19(27)

3-19-2448 asjassepuutumatu. KMH nõuetekohase läbiviimise käigus saab välja selgitada, kas leitakse uusi pesitsuskohti, mille kohta saab teha täiendavaid kandeid keskkonnaregistrisse. Pärast KMH aruande avalikustamist on seda oluliselt täiendatud ning seetõttu olnuks tarvilik KMH aruande veel ühe avaliku väljapaneku korraldamine. Ärakuulamisega seonduvalt jääb otsusest arusaamatuks, millisest MaaPS redaktsioonist oleks pidanud kaebajatele tähtaja andmisel lähtuma. Materiaalõiguse normina on käsitatav ka MaaPS § 49 lg 6 vähemalt osas, mis annab kohaliku omavalitsuse üksusele õiguse esitada kirjalik arvamus kaevandamisloaga seonduvalt 2 kuu jooksul haldusakti eelnõu saamisest (kuni 31.12.2019 kehtinud ning asjakohane redaktsioon). Isegi kui eelnevaga mitte nõustuda, on MaaPS § 130 lg-d 1 ja 2 segadust tekitavad ja raskesti mõistetavad. Riigikohtu 21.02.2017 otsuses nr 3-3-1-26-16 (p 27) antud suunised on kohaldatavad ka MaaPS §-i 130 suhtes ehk vaidlusaluse kaevandamisloa suhtes kuuluvad kohaldamisele MaaPS nii materiaal- kui ka menetlusõiguse sätted. Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et kahenädalane tähtaeg seisukohtade avaldamiseks on piisav ning tähtaja pikendamise taotluse lahendamata jätmine ei ole vaadeldav olulise rikkumisena. Halduskohus on ebaõigesti käsitlenud kaevandamisloa kõrvaltingimustega seonduvat. Kaebajate arvates ei juhtinud halduskohus kordagi kaebajate tähelepanu vajadusele selgitada üksikasjalikumalt, kuidas iga vaidlustatud kõrvaltingimus nende õigusi rikub. KeÜS § 30 lg 2 mõtteks ei saa olla piirata keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigust nii suurel määral, kui see vähegi võimalik on. Vastupidi, Århusi konventsiooni art 9 lg 2 ning Euroopa Liidu keskkonnaõiguse mõtteks on tagada keskkonnaorganisatsioonile võimalikult laiaulatuslik juurdepääs õigusmõistmisele ning seejuures võib valitsusväline keskkonnaorganisatsioon pöörduda kohtusse ka kohaliku kogukonna kaitseks. Seega on kaebajal I valitsusvälise keskkonnaorganisatsioonina kaebeõigus vaidlusaluste kõrvaltingimuste vaidlustamiseks. Ebaõiged on halduskohtu otsuse p-des 23.1‒23.13 avaldatud seisukohad. Kõrvaltingimuste täitmine ei ole kontrollitav.

20(27)

3-19-2448 Halduskohus on õigesti käsitlenud riigi huvi seonduvalt Ojaveere maaüksusel ehituslubjakivi kaevandamisega ja ehituslubjakivi varustuskindlusega. Halduskohus ei pidanudki analüüsima Eesti Vabariigi tasandil kujundatud või kujundamata seisukohti riigi huvi kohta. Ehitusobjektide majanduslikult optimaalseks varustamiseks ehitusmaavaradega analüüsitakse varustuskindlust eeldatavas teeninduspiirkonnas. Mäeeraldise optimaalseks teeninduspiirkonnaks loetakse kuni 50 km raadiuses mäeeraldist ümbritsevat ala, sõltumata haldusjaotusest ning arvestades reaalseid veokauguseid. Mäeeraldise 50 km teeninduspiirkonna nõudele on hinnangu andnud Tartu Ringkonnakohus 22.06.2017 otsuses nr 3-15-1269 (p 13) ning leidnud, et seda kriteeriumi saab pidada üheks kohaseks varustuskindluse kriteeriumiks. Riigi huvi hinnatakse iga riigimaal asuva uuringuruumi korral ning taotletaval mäeeraldisel eraldi. Riigi huvi on põhjendatud korduvalt. Kaebajad ei ole osanud adekvaatselt hinnata kõrgemargilise lubjakivi nõudlust või selle asendamise võimalusi alternatiividega. KMH aruande heakskiitmisel ei ole rikutud KeHJS nõudeid. Vastustaja jääb oma 06.04.2020 vastuses toodu juurde. Kõiki kolme KMH köidet tuleb käsitleda ühe tervikuna, kuid samas lähtuda asjaolust, et mõnda teemat on täpsustatud II või III köites. Vastustaja ei nõustu kaebajatega, et halduskohus on ebaõigesti käsitlenud Kotkaklubi 05.08.20217 e-kirjaga seonduvat, jääb oma 03.07.2018 kirjas esitatu juurde ning nõustub halduskohtu otsuse p-s 20 tooduga. Kuna KMH aruandesse tehtud täiendused on sisuliselt väiksed ning olemuselt sarnaste tulemustega kui varasemad uuringud (müra eksperthinnang), siis ei olnud vaja korraldada uut KMH avalikku väljapanekut. Halduskohus on õigesti käsitlenud kaebajate ärakuulamisega seonduvat. MaaPS § 130 lg 2 sätestab, et enne selle seaduse jõustumist esitatud kaevandamisloa taotlustele kohaldatakse taotluse menetlusse võtmise ajal kehtinud menetlusõigusnorme, kui seaduse jõustumise ajaks on selles menetluses algatatud KMH või loa andja on andnud eelhinnangu tegevuse olulise keskkonnamõju kohta. Nimetatud sättest tulenevalt pidid kohaldamisele tulema kaevandamisloa taotluse menetlusse võtmise aja (14.02.2005) MaaPS menetlusõigusnormid ja kehtiva MaaPS materiaalõigusnormid. MaaPS § 49 lg 6 on selgelt menetlusnorm ega kuulu praeguses asjas kohaldamisele. Varasemates redaktsioonides ei sätestatud kohustuslikku kahekuulist tähtaega kohalikule omavalitsusele arvamuse esitamiseks. Kaebajal oli võimalik oma arvamust avaldada kahe nädalaga ning antud tähtaeg ei põhjustanud kaebaja seisukoha sisulist muutust ka lõppastmes. Halduskohus on õigesti käsitlenud kaevandamisloa kõrvaltingimustega seonduvat. Keskkonnaamet jääb oma 06.04.2020 ja 16.04.2021 seisukohtade juurde. Apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud uusi argumente kõrvaltingimuste täpsustamiseks, muutmiseks või tingimuste lisamiseks.

3-19-2448 praeguse asja raames (HMS § 60 lg 2). Isegi juhul, kui Vabariigi Valitsuselt oleks tulnud uuesti küsida nõusolekut kaevandamisloa väljastamiseks (mida kolmas isik ei mööna), ei oleks tegemist sellise menetlusveaga, mis tooks kaasa vaidlusaluse kaevandamisloa tühistamise. Seda eelkõige seetõttu, et Vabariigi Valitsuse seisukohad seoses kaevandamisloa väljastamisega on püsinud muutumatuna kogu haldus- ja kohtumenetluse kestel. Ka sisulise poole pealt ei anna vahepeal muutunud asjaolud põhjust kahelda Vabariigi Valitsuse nõusoleku põhjendatuses ja kehtivuses. Vabariigi Valitsus sai lähtuda üksnes korralduse nr 302 andmise ajal kehtinud õigusnormidest ja kohtupraktikast, mistõttu etteheited MaaPS kohase „ülekaaluka riigi huvi“ tuvastamise kohta ning Riigikohtu otsustes nr 5-20-2 ja 3-4-1-9-09 sisalduvate suuniste kohta on asjakohatud. Korraldusele nr 302 ei saa ette heita ka potentsiaalse kohaliku kaitseala loomisega mittearvestamist. Ruu küla lähiümbrust ei olnud korralduse nr 302 andmise ajal riikliku ega kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võetud. Asjakohatud on ka etteheited halduskohtule seoses väidetega kõrgekvaliteedilise lubjakivi olemasolust ja tarbimise vajaduse suurenemisest. Kõrgekvaliteedilise killustiku kaevandamiseks ongi kaevandamisluba antud. Apellatsioonkaebuse etteheited Vabariigi Valitsuse korralduses toodud seisukohtadele ehituslubjakivi varustuskindluse osas on asjakohatud ja sisuliselt ebaõiged. Kaebajate seisukoht, et riiklikku huvi ei ole või ei tohiks olla, ei mõjuta pädevate riigiorganite eksperthinnangutel põhinevat seisukohta maavarade kasutamisväärsuse ja kasutamisvajaduse osas, mis on selles olukorras selgelt primaarne. Kaebajad on olnud menetlusse kaasatud ja nõuetekohaselt ära kuulatud. Vastustaja saatis korralduse eelnõu kaebajale I arvamuse andmiseks HMS §-de 48 ja 49 alusel ning § 49 lg-st 2 tuleneb kahenädalane tähtaeg arvamuse andmiseks. Oluline on, et vaidlusalusele menetlusele ei kohaldu MaaPS menetlusõiguse normid ning kaebajate käsitlus, justkui tulnuks vastustajal lähtuda MaaPS § 49 lg-st 6, on ebaõige. Põhjendatud ei ole kaebajate väide, et MaaPS § 130 lgd 1 ja 2 on segadust tekitava sõnastusega. Ka väidetavalt segane normi sõnastus ei mõjuta selle kohaldumist. Apellatsioonkaebuses viidatud Riigikohtu lahend nr 3-3-1-26-16 ei ole analoogia korras kuidagi kohaldatav. Kahenädalast tähtaega tuleb arvamuse andmiseks pidada mõistlikuks olukorras, kus vastustajale olid kaebajate seisukohad juba eelnevast menetlusest tulenevalt teada (v.a muudetud eritingimuste osas). Tähtaja pikendamise taotluse lahendamata jätmist ei saa pidada oluliseks menetlusveaks haldusmenetluse läbiviimisel. Halduskohus on õigesti jätnud tähelepanuta kaebajate etteheited seoses kaevandamisloa andmise menetluse peatamata jätmisega. Kuivõrd Ruu küla lähiümbrust ei olnud korralduse andmise ajal riikliku ega kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võetud (varasem kaitse alla võtmine oli kohtute poolt tühistatud), ei saa MaaPS § 55 lg 2 p 12 kohaselt ka kaevandamisloa andmisest keelduda ega ka menetlust peatada olukorras, kus puudub kaitsealune loodusobjekt. Vastustaja on õiguspäraselt teostanud kaalutlusõigust ja lähtunud õigetest kaalutlustest. Menetluses on põhjendatult hinnatud riigi huvi ja varustuskindlust. Riigi huvi ehituslubjakivi varustuskindluse tagamiseks on tuvastatud nii korralduses nr 302 kui ka täiendavalt tuvastatud vaidlustatud korralduses. Niisamuti tulenevad riigi huvi ja varustuskindluse seose osas olulised järeldused Eesti Geoloogiateenistuse 2018. a. uurimistööst „Ehitusmaavarade levik, kaevandamine ja kasutamine harju maakonnas“ ja Keskkonnaministeeriumi kui riigivara valitseja seisukohast kaevandamise vajalikkusest Jägala lubjakivikarjääris varustuskindluse tagamiseks. Praeguse vaidluse puhul on asjakohane just Harjumaa ehitusmaavarade varustatuse tase. Halduskohus on õigesti jätnud tähelepanuta asjakohatud viited KeÜS sätetele. KeÜS § 52 lg 1 p-d 6 ja 7 on menetlusõiguslikud normid, mis pole antud juhul kohaldatavad, sest KeÜS-i vastavad sätted jõustusid alles 01.11.2016 ehk menetluse alguse järel. KeÜS § 52 lg 1 p-st 6 tuleneb alus keskkonnaloa andmisest keelduda „vältimatu keskkonnaohu“ puhul.

22(27)

3-19-2448 KMH menetlus oli õiguspärane. Riigikohus leidis otsuse nr 3-3-1-35-13 p-s 23, et KMH aruande puudused on KMH aruande II köitega kõrvaldatud ning lahendi p-s 25, et väidetud kaevandamisloa andmise korralduse motivatsioonipuudused ei anna alust vastustaja vaidlusaluse korralduse tühistamiseks. Hoolimata sellest, et KMH aruande erinevad köited sisaldavad mõningaid kordusi, on sellise olukorra peaasjalikult põhjustanud kogu menetluse märkimisväärne pikkus. Kuivõrd pooled on olnud kogu menetluse kestel sellesse kaasatud, siis ei ole põhjendatud järeldada, et pooltel oleks raskusi KMH aruandes märgitust arusaamisega. Apellatsioonkaebuses on KMH väidetava ebaülevaatlikkusega seonduvad väited üldsõnalised ja põhistamata. Arusaamatuks jääb, mis õiguslikul alusel tulnuks veel üks KMH aruande avalik väljapanek ja arutelu korraldada. Täiendava avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu korraldamine oleks vastuolus HMS § 5 lg-s 2 sätestatuga. Samuti ei saa kaebajad kaitsta kolmandate isikute õigusi. Halduskohus on õigesti käsitlenud Kotkaklubi 05.08.2017 e-kirjaga seonduvat. Kaevandamisloa kõrvaltingimused on õiguspärased ja selged. Vajadus selgitada, kuidas vaidlustatud kõrvaltingimused kaebajate õigusi rikuvad, tuleneb halduskohtu 25.01.2021 määrusest ja isiku kaebeõigusest. Kaebajad toonitavad üksnes seda, et lisatingimused ei ole piisavalt nüansirohked ja seetõttu on need ebaselged ja õigusvastased. Kolmas isik on esitanud konkreetsed seisukohad täiendavate tingimuste osas 16.04.2021 vastuses ja jääb nende juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-19-2448 etapist (tegemist ei olnud menetluse uuendamisega HMS § 44 tähenduses, vt Tallinna Ringkonnakohtu 04.05.2017 otsus haldusasjas nr 3-14-50364, p-d 10 ja 11). KMH aruande avalikustamine, selle heakskiitmine, kaevandamisloa eelnõu koostamine ning kohalikult omavalitsuselt arvamuse küsimine on kaevandamisloa menetluse etapid, mis tuleb läbida enne, kui võiks üldse tekkida vajadus pöörduda Vabariigi Valitsuse poole ning seda sõltumata sellest, kas lähtuda kehtivast MaaPS redaktsioonist või eelmisest (s.o redaktsioonist, mis kehtis kuni 31.12.2016). Tegemist ei ole olukorraga, kus menetleja võiks menetlusetappe suvalises järjekorras järjestada põhjendusel, et sellest ei sõltuks menetluse lõpptulemus. Kaevandamisloa menetlus on üles ehitatud selliselt, et Vabariigi Valitsus otsustab kaevandamisloa väljastamiseks nõusoleku andmise või sellest keeldumise alles n-ö viimase võimalusena, kui kogu asjakohane informatsioon on kogutud ja selle tulemusel on selgunud, et kaevandamisluba ei ole võimalik anda valitsuse nõusolekuta. Seega peaks valitsuselt nõusoleku küsimine üldjuhul vahetult eelnema kaevandamisloa taotluse kohta lõpliku haldusakti andmisele ning valitsusel peavad nõusoleku andmise otsustamiseks olema teada menetluse käigus esitatud vastuväited ja kättesaadavad kõik olulised tõendid. Praegusel juhul on valitsuse nõusolek antud menetluse keskpaigas, kus kõike vajalikku teavet ei olnud. KeHJS §-s 24 sätestatu kohaselt eeldab tegevusloa andmine või sellest keeldumine KMH aruandele hinnangu andmist. KeÜS § 43 lg 3 kohaselt saab kohaliku omavalitsuse üksus anda keskkonnaloa osas seisukoha pärast KMH aruande heaks kiitmist, sama oli sätestatud ka kuni 31.12.2016 kehtinud MaaPS § 28 lg-s 5, ning alles pärast kohaliku omavalitsusüksuse keeldumist kaevandamisele nõusoleku andmisest saab pöörduda Vabariigi Valitsuse poole nõusoleku saamiseks.

3-19-2448 kohta. /.../ Kehtiva MaaPS § 55 lõike 4 kohaselt peab Vabariigi Valitsus oma nõusoleku andmiseks ära näitama, milles seisneb „ülekaalukas riigi huvi“. Tegemist on määratlemata õigusmõistega, mille sisustamine ja niisuguse huvi tuvastamine on kohtulikult kontrollitav. Seejuures saab kohus vajaduse korral analüüsida ka seda, kas Vabariigi Valitsusel on nõusoleku andmisel PS § 5 täitmiseks nägemus asjassepuutuvate maavarade kui rahvusliku rikkuse säästvast kasutamisest, millest riigi ülekaaluka huvi kindlaksmääramisel lähtuda.“ Sarnaseid seisukohti oli väljendatud juba Riigikohtu 30.09.2009 otsuses nr 3-4-1-9-09 (p 33). Niisiis ei piirdu valitsuse hinnang üksnes majanduslike argumentidega, vaid samaväärselt tuleb hinnata ka sotsiaalseid ning keskkonnahuvisid, mis võrsuvad mh kohaliku omavalitsusüksuse seisukohtadest kohaliku kogukonna huvide väljendusena. Need omakorda võivad oleneda KMH aruandes esitatud keskkonnanõuetest ning kaevandamisloa eelnõus esitatud täiendavatest tingimustest. Eelnevat kokku võttes ‒ 2019. a lõpuks, mil kaevandamisloa menetlus oli jõudnud etappi, kus sellega edasi minekuks oli vaja saada Vabariigi Valitsuse nõusolek kaevandamisloa andmiseks või sellest keeldumine, ei saanud enam lähtuda aktuaalsuse kaotanud ja ebaõigetel alustel tuginevast korraldusest nr 302, vaid Keskkonnaametil tuli uuesti pöörduda Vabariigi Valitsuse poole seisukoha saamiseks. Vabariigi Valitsuse nõusolek või keeldumine kaevandamisloa menetluses on menetlustoiming, mistõttu ei ole asjakohased ka väited korralduse nr 302 kui haldusakti kehtivusest.

25(27)

3-19-2448

3-19-2448 Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kuna OÜ Väo Paas on vastustaja poolel ja kaebajad ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 8). Kaasatud haldusorgan ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)

27(27)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.