3-20-999/49 - Keskkonnaõigus - Muu keskkonnaõigus - Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

lahend.ee

6.1.Kaebaja toob välja, et kaevandusloal on mõju kaevuveele, põhjaveele, pinnaveele, veerežiimile (vt ka kaebuse lk 6-11, I kd tl 3p-6). Mõju Niilu talu kaevuveele on hinnatud oluliseks ning seatud kohustus kontrollida kaevuveetaset korra aastas. Keskkonnameti nr 07.02.2012 korraldusega nr PV 1-15/12/58 p 1.9.1-1.9.3. seati täiendavad tingimused Niilu talu veetaseme ja komponentide kontrollimiseks, kuid leevendusmeetmed ei ole kaebaja hinnangul piisavalt detailsed. On jäänud selgusetuks, kui pikk, st mitme aasta pikkust perioodi on mõeldud korralduses kirjeldatud „pikaajaline kaevandustegevusest tingitud veetaseme alanemine“. Kuna kaevandusluba antakse välja 30 aastaks ja üldjuhul pikendatakse luba, seega jätab loaandja endiselt lahtiseks, kaua peab kaevandamisest tingitud mõjutusi taluma, kuidas on tagatud kvaliteetse ja puhta joogivee olemasolu ja kättesaadavus ning selle piisav kogus tehnosüsteemidesse, kui suur erinevus peaks näitajates olema ning kes ja millal otsustab puurkaevu rajamise vajaduse. Ka 1 aastane pikkune ootamine on pikk aeg. Joogivee kvaliteet on väga tähtis, ka väike mõju ei pruugi olla talutav. On teada, et turba kaevandamine ja tootmine võib põhjustada reostust ja uute kaevude rajamine on väga kulukas, samuti ei pruugi võimaliku tekkiva reostuse puhul puurkaevuvesi olla kvaliteetne või joogikõlblik. Aimlametsa (Niilusoo) kui ka Raba-Jaani kaevanduspiirkond asub nõrgalt kaitstud põhjaveega alal, sh Niilu kinnistu. Nõrgalt kaitstud põhjaveega alal kaevandamine toob kaasa suuremaid keskkonnariske, mis tuleks enne loa andmist maandada. KMH käigus ei ole hinnatud, kas ja kuidas mõjutab turbakaevandamine vee kvaliteeti nõrgalt kaitstud põhjavee piirkonnas. Kaebaja leiab, et kui loa andja määrab tingimused, peaksid need olema piisavalt selged ja määratletud. Antud juhul, kui peaks kaevus veetase tunduvalt alanema, siis millal ja kuidas tagatakse puhta ja kontrollitud joogivee kättesaadavus kinnistule ja piisava vee koguse tagamine tehnosüsteemidesse.

6.3.KMH aruanne ei käsitle sisuliselt seda, kas ja kuidas mõjutab turbakaevandamine vee kvaliteeti nõrgalt kaitstud või kaitsmata põhjavee piirkonnas. Aruande lk 21 väidetakse: „Kuivõrd turvas lasub Soosaare soos järvemudal, savil, moreenil ja aleuriidil, ei ole ohtu, et soovett satuks põhjavette. Nimetatud setted moodustavad põhjavee kaitseks arvestatava veepideme.“ Selline lähenemine ei arvesta, et turbatootmisala asub nõrgalt kaitstud põhjaveega alal ja Raba-Jaani mäeeraldis on ühenduses kaitsmata põhjavee alaga (vt ka joonist – väljavõte Keskkonnaministeeriumi veebilehelt: https://www.envir.ee/sites/default/files/kaitstusekaart400.pdf ). Kaitsmata põhjaveega ja nõrgalt kaitstud põhjaveega aladele on iseloomulik see, et pinnasele või pinnavette sattuv reostus võib hõlpsasti üle kanduda põhjaveekihtidesse, mõjutades seeläbi ka inimeste joogivett. Lisaks ei arvesta KMH aruanne sisuliselt sellega, et turbakaevandamiseks vajalike kuivenduskraavide rajamisel võidakse niigi vähest veepidet täiendavalt kahjustada, mille tulemuseks on turbatootmisalalt lähtuva, suurema reostuskoormusega vee takistusteta põhjavette liikumine. Seda, et tegemist ei ole vaid teoreetilise murega, vaid turbakaevandamine tundlikel aladel võib omada reaalset mõju pinna- ja põhjaveele näitavad konkreetsed juhtumid. Üheks näiteks on Riigikohtu Halduskolleegiumi 09.10.2019 otsus asjas nr 3-17-796, kus turbatootmisala lähedal Salajõe ääres asuvates külades oli probleeme joogivee kvaliteediga ja seniste uuringutulemuste põhjal selgus, et selle üheks põhjuseks on turba kaevandamine. (Nt ka Riigikontrolli auditi 14.07.2005 kontrollaruanne nr OSIV-2- 6/05/71 „Turbavarude kasutamine“ (vt lk 3 ja 9)). Eestis on näiteid, kus on jõutud järeldusele, et turbatootmine nõrgalt kaitstud põhjavee alal mõjutab põhjavett. Seda, et pinnavee reostusnäitajad tõusevad just kuivendussüsteemide veevoolu tõttu ning turbatootmisel võib olla mõju ka põhjaveerežiimile, tunnistavad seejuures ka KMH aruande koostajad ise. Sellest hoolimata ei ole KMH aruandes toodud mitte mingeid lähemaid andmeid selle kohta, milline on konkreetsel alal põhjaveele avaldatav mõju. KMH aruandes nenditakse vaid üldsõnaliselt „Üks kõige teravamaid probleeme, mis uute turbatootmisalade kasutuselevõtuga esile kerkinud, on salvekaevude veetaseme langemine. ....Kas põhjuseks on tõepoolest turbatootmine, saab kindlaks teha vaid konkreetne uuring.” (KMH aruanne lk 28). Lähtudes ebaõigest ettekujutusest selles osas, kui kaugel asuvad kaevandamisalast lähimad elamud ja kaevud, on lähemad uuringud jäetud tegemata. Seega ei saa pidada usaldusväärseks KMH aruande lõppjäreldusi põhjaveele avaldatava mõju osas.

kaardirakenduse järgi asuvad Niilu talu hooned ca 250 m kaugusel Niilusoo piirist. Hoonete kauguse täpsustus muudab oluliselt hinnangulist riskitaset. Samuti puudub enamuses RabaJaani ja Aimlamets keskkonnahäiringute minimeerimiseks vajalik metsavöönd (vähemalt 50 m), milline tingimus on seatud ka Keskkonnameti nr 07.02.2012 korraldusega nr PV 115/12/58. Kolga-Jaani alevi poolsel mäeeraldise osal domineerib madal ja kohati hõre rabamännik, mida ei saa pidada piisavaks kaitseks tolmu ja müra eest. Seega ei ole võimalik negatiivset keskkonnamõju leevendamiseks kehtestavaid keskkonnanõudeid täita ja see seab ohtu lähiümbruse elanike tervise. KMH-s on toodud: „Eestis puuduvad uuringud turbatolmu mõjust inimese tervisele, kuid Soomes läbiviidud uuringute kohaselt ei ole tegemist olulise ohuga.“ Viidatud Soome uuringust (mille viidet kasutas ka KMH läbiviinud ekspert Hans Orru oma magistritöös) selgus, et WHO hinnangutel (1997) põhineva analüüsi järgi lisandub Soomes 1 % tõenäosusega turbatolmu ekspositsiooni tõttu igal aastal üks turbatolmust tingitud surmajuht (Kartastenpää jt., 1998). Turba lendtolmust ohustatud tsoonis (1–2 km raadiuses...). On selge, et eluhooned asuvad lähemal, kui KMH-s on toodud. Lähimad eluhooned asuvad ca 250-700 meetri kaugusel maardlatest, Kolga-Jaani alev, kus elab ca 500 inimest ca 700 m kaugusel. KMH aruande koostaja/ekspert Hans Orru on juba 2005 a., peale Aimlametsa KMH hindamist oma magistriöös uurinud turbatolmu mõju töötjatele ja lähipiirkonna elanikele: „Kütteturba kaevandamise ja kasutamisega seotud terviseriskid.“ (http://rahvatervis.ut.ee/bitstream/1/745/1/Orru2005.pdf ). Töö viitab õhusaaste tervisemõjude laiaulatuslikumate ja detailsemate uuringute vajalikkusele ka Eestis. Töös on leitud, et turba lendtolmust ohustatud tsoon on 1–2 km raadiuses (vt magistritöö lk 31 ja 44). Lisaks mõjutab piirkonna elanikke masinatest tulev müra. Ekspert H. Orru magistritöös (lk 9) on müra tugevust hinnatud järgnevalt: müra ulatus 100 m kaugusel on 55 dB-ni, 400 m kaugusel 50 dB-ni ja 600 m kaugusel 45 dB-ni. Magistritöö lk 31 joonisel nr 5 toonud eeltoodu põhjal välja Möllatsi turbamaardla võimalike riskitsoonide hindamise. Nimetatud joonisele analoogselt oleks tulnud hinnata võimalikke riskitsoone nii Raba-Jaani kui ka Niilusoo vaates. Kuna KMH eksperdid on kaugusi hinnanud vääralt, on jäetud hindamata riskitsoonid ja tegelik risk. Kaebaja on koostanud KMH eksperdi magistritöö järgi Niilusoo (Aimlametsa) ja Raba-Jaani turbatolmu ja müra riskitsoonid (vt II kd tl 92p). Pidev ja pikaajaline keskkonnahäiring piirab õigust puhtale ja puutumatule elukeskkonnale. Aimalametsa ja Raba-Jaani kaevandusloa menetlusprotsessi kaasamisel ja ärakuulamisel oleks taganud haldusorgani parema informeerituse ja võinuks välistada antud haldusaktide andmise.

6.12.Kaebaja toob eraldi välja, et rabas asuva turbalasundi kuivendamine turba kaevandamiseks muudab ala tuleohtlikuks. Samuti leiab KMH koostanud ekspert oma magistritöös, et ohuks ümberkaudsetele elanikele on ka tulekahjud, kus turba põlemisel tekkivad saasteained põhjustavad negatiivseid tervisemõjusid (Taylor, 1997). KMH aruande lk 12 näeb ette, et tuleohutuse tagamiseks „rajatakse naaberaladele 20 m laiune risust, raiejäätmetest, okaspuu järelkasvust ja alusmetsast puhastatud vöönd, kus okaspuudel alates II vanuseklaasist on 1.5- 2m kõrguseni ära lõigatud alumised oksad.“ KMH aruande lk-l 30 on välja toodud, et „Mäeeraldise teenindusmaa üks ülesanne on olla ka tulekaitseribaks. Selleks tuleb seal välja raiuda kõik okaspuud. Lehtpuud võivad kasvama jääda, sest need ei soodusta nii suurel määral tule levikut kui okaspuud, vaid pakuvad isegi mõningast kaitset.“ Üldsõnalised viited tuleohu vähendamise meetmetele ei arvesta mingil määral tegeliku olukorraga antud alal. Samuti ei ole piisavat metsakaitseriba enamuses mäeeraldiste ümbruses, mis kuuluks riigile, kohalikule omavalitsusele või siis kaevandusloa saajale. Mingit kokkulepet kaevandajal naabritega nende kinnistustel asuvate puude raieks ei ole, ning selline tegevus oleks otseses vastuolus ka kaevandusloas seatud tingimusega säilitada turbatootmisala ümbruses metsariba. Samas on Eestis järjest sagenenud põlengud turbatootmisaladel, mille tingib ka pikad põuased perioodid. Ka 2021 aastal on toimunud 2 põlengut turbatootmisaladel (Rääma ja Lavassaare) https://www.err.ee/1608210286/parnumaal-poleb-raama-raba; https://parnu.postimees.ee/7297923/lavassaare-turbarabas-oli-viimati-suurem-tulekahju eelmisel-aastal. Juhul, kui peaks tekkima tulekahju, võivad hävineda piirnevate kinnistute metsad ja tule levik võib jõuda ka eluhooneteni ja võib tekkida vajadus lähedal asuvate elanike sh alevi elanike evakueerimiseks. Kogu vastutus on õnnetuse korral päästeametil ja elanikel, keda põleng puudutab. Samuti ei kindlusta metsa ega turbakaevandusi põlengute osas ükski kindlustusselts.

6.15.Kaebaja leiab, et kaevandamisload ei ole kooskõlas üldplaneeringuga ja puudub kohaliku omavalitsuse nõusolek kaevanduslubadele. Kolmanda isiku esindaja väide, et tootmisalad on üldplaneeringuga kooskõlas ei vasta tõele. Soosaare turbamaardla on geoloogiline kooslus (MaaPS § 5 kohaselt on maardla geoloogilise uuringuga piiritletud ja uuritud ning keskkonnaregistris arvele võetud maavara lasund või selle osa koos vahekihtidega) ja mis laieneb osaliselt ka kaebaja omandis oleval kinnistule. Soosaare turbamaardla geoloogilise koosluse olemasolu ei anna koheselt õigust kaevandamiseks. Kolmanda isiku esindaja väide, et Kolga-Jaani valla kehtiva üldplaneeringu (Kättesaadav arvutivõrgus: https://www.viljandivald.ee/documents/11546/19496837/kolgajaani+%C3%BCldplaneering.p df/40a5fa78-b4c9-4723-929a-28af7f6797f5 ) lk 34 p 4.7.4 „Maavarade kasutamine“, et tööstuslikult kasutatava turba tootmisalad asuvad Tässi, Soosaare ja Paprika rabades. Antud väide vastab tõele, kuid toodud punkt ei tõenda, et uued tootmisalad luuakse Raba-Jaani ja Niilusoo kinnistutele. See on tõendatav üldplaneeringu lisas oleva kaardiga, kus vaidlusaluste alade kasutusotstarve on määramata ehk valge ala. Kolga-Jaani Valla üldplaneeringu punkti 5.4 järgi tähendab valge ala, et antud aladel maakasutuse sihtotstarve senisest ei muutu. Seega on kogukonna ja avalikkuse osalusel lepitud varasemas planeeringus kokku oluliselt teise iseloomuga maakasutus, samuti ei nähtu, et kinnistud oleks reserveeritud turbatootmisaladena. Lisaks on oluline rõhutada, et kuigi Niilusoos asuv turbavaru on arvele võetud Soosaare maardlana, on nt Eesti soode kaardil (Kättesaadav arvutivõrgus: http://kaart.soo.ee/map ) raba nimetuseks Pussisoo ehk Taganurga soo. MaaPS § 49 lg 6 kohaselt tuleb kaevandamisloa eelnõu saata arvamuse saamiseks kohaliku omavalitsuse üksusele (KOV). Kaevandamisloa kooskõlastamist otsustades peab KOV lähtuma omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muu hulgas keskkonnahoiualaseid ja sotsiaalseid argumente (Riigikohtu 11.11.2015 otsus asjas nr 3-3-137-15, p 11). Kaebaja toob välja, et, kehtiva Kolga-Jaani valla üldplaneeringu punktis 5.2.2 „Tööstus-, ettevõtlus- jt. otstarvetel maade reserveerimine“ on kirjas järgmised punktid: „Tööstusobjektide ja –hoonete (s.h. suuremad põllumajanduse tootmise objektid) ning ladude paigutamine toimub detailplaneeringu alusel. Keskkonda ohustada võiva tööstuse (s.h. laoplatsid puidule) või teeninduse rajamisel tuleb vallal koos detailplaneeringu koostamisega nõuda ka

keskkonnamõjutuste hinnangu koostamist saavutamaks rajatava tööstuse võimalikult väikest saastusastet.“ Kuna turbatööstus on üldplaneeringu mõttes keskkonda ohustav tööstusobjekt, on nõutav detailplaneeringu läbiviimine, samuti määrab kohustuse nõuda keskkonnamõju hindamise läbiviimist. Olukord, kus samaaegselt kehtib nii kaevandamisluba kui ka planeering, mis vastavasse asukohta maardlat ette ei näe, võib isikuid eksitada. Kaebaja esitas Viljandi Vallavalitsusele teabenõude 28.04.2020 küsimusega; „Millal andis Kolga-Jaani vald nõusolekud kaevanduslubade väljastamiseks Raba-Jaani ja Niilusoo kinnistutele? Kas vald esitas omapoolseid ettepanekuid? Palun väljastada dokumentidest koopiad“. Tebenõudele vastas Viljandi vallavalitsus 06.05.2020 nr 5-5/1452-1 järgnevalt: „Kaevandamislubade andmise küsimustes on vallavalitsus välja selgitanud, et endise KolgaJaani valla arhiivist ei nähtu dokumentide olemasolu, mis on seotud vallavalitsuse poolt kooskõlastuste andmisega kaevanduslubadele. Arhiivist nähtub, et Keskkonnaamet on 07.02.2012 edastanud Kolga-Jaani Vallavalitsusele teadmiseks AS-le Mikskaar antud turbatootmisala maavara kaevandamisloa nr L.MK/321240.“ Ka vastustaja ei ole esitanud kohtule menetluse käigus ütegi dokumenti, mis kinnitaks KolgaJaani vallavalituse nõusolekute saamist kaevanduslubade väljastamiseks. Kolmanda isiku esindaja esitatud tõendite (lisad 32-34, II kd tl 66-68) osas märgib kaebaja järgmist: Lisa 32 on Kolga-Jaani Vallavalitsus oma korraldusega määranud Raba-Jaani kinnistu sihtotstarbeks mäetööstusmaa 13,23 ha ja andnud nõusoleku metsa raadamiseks 2,6 ha-l. Lisa 33 on Kolga-Jaani Vallavalitsus oma korraldusega määranud Raba-Jaani kinnistu (13,23 ha) sihtotstarbeks turbatööstusmaa ning Aimlametsa turbatööstusmaa (20,94 ha). Antud korralduses toodud Aimlametsa katastrinumber 32801:002:0024 ei ole tänaseks kaardirakendusest leitav ja ei ole võimalik asukohta tuvastada. Lisa 34 on Kolga-Jaani Vallavalituse poolt Viljandimaa Keskkonnateenistusele esitatud õiend, kus vallavalitus annab nõuoleku Aimlametsa katastriüksuse moodustamiseks Kolga- Jaani vallas Taganurga külas suurusega 20,94 ha ning Kolga-Jaani Vallavalitsus on nõus nimetatud alal turbatootmise väljade ehitamisega ja turbatootmise organiseerimisega AS Mikskaar poolt. Oluline on märkida, et esitatud tõendis on nõusolek turbatootmise organiseerimiseks 20,94 hal, mis oli riigireservmaa. Niilusoo katastriüksus moodustab 157,4 ha, mille osas aga nõusolekut tõendavat dokumenti ei ole. Kolmanda isiku lisas nr 32 p 3 on vald andnud nõusoleku metsa raadamiseks üksnes 2,6 ha, kuid teada olevalt on Raba-Jaani kinnistul olev mets maha võetud kogu ulatuses (ca 10-15 a tagasi, rikkudes kohustuslikku 50 m metsakaitseriba säilitamise nõuet. Seega kokkuvõttes ei ole ei vastustaja ega kolmas isik esitanud tõendeid selle kohta, et KolgaJaani vald oleks andnud selgesõnalise nõusoleku kaevandamistegevuseks suuremal osal vaidlusaluste kaevandamislubadega hõlmatud alast.

7.1.Esmalt märgib Keskkonnaamet, et vaidlustatud haldusaktide õiguspärasuse eeldused on täidetud ning neis ei esine puudusi, mis tingiksid haldusakti tühistamise. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Isegi, kui vaidlustatud haldusaktides esineb mõningaid puudusi või need ei vasta tänapäevastele standarditele, on need puudused võimalik kõrvaldada ühtse keskkonnaloa andmise menetlustes. Vastavalt vaidlustatud korralduste välja andmise hetkel kehtinud Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.04.2004 käskkirjale nr 344 „Keskkonnaministeeriumi dokumentide loetelu kinnitamine“, tuli maapõue valdkonna alast kirjavahetust alles hoida 3 a ja maavarade kaevandamislubade taotlusi ja kaevandamislube 5 a pärast haldusmenetluse lõppemist. Arvestades, et vaidlustatud haldusaktid on antud 14 ja 8 aastat tagasi, ei ole täna enam võimalik kogu haldusmenetlust viimseni rekonstrueerida. Keskkonnaametil puudub alus eeldada, et, haldusmenetlusi läbi viies oleks Viljandimaa Keskkonnateenistus ja hiljem Keskkonnaamet menetlusnorme rikkunud. Lisaks eeltoodule tuleb silmas pidada, et haldusakti õiguspärasust saab hinnata selle andmise aja seisuga ning tänaseid norme ja teadmisi neile üle kanda ei saa. Nii näiteks, kuigi tänases õiguslikus olukorras on elementaarne, et kõik piirinaabrid igal juhul menetlusse kaasatakse, ei pruukinud see vaidlustatud haldusaktide andmise ajal nii olla ja kaasati vaid isikud, kelle õigusi võis haldusakt rikkuda (kuna konkreetsed andmed puuduvad, on tegemist vaid oletusega). Kuna dokumente säilinud ei ole, on raske arvata, kas ja kes HMS § 11 lg 2 kohastest isikutest ja mis põhjusel kaasati või kaasamata jäeti. Keskkonnaamet peab vajalikuks täpsustada, et kaebajale kuuluv kinnistu piirneb Aimlametsa turbatootmisalaga, kuid ei piirne Raba-Jaani turbatootmisalaga. Seega on asjakohatud kaebaja väited tema, kui piirinaabri kaasamata jätmise kohta kaevandamisloa VILM-023 andmise menetluses.

7.3.Keskkonnaamet on seisukohal, et kaevandamisluba VILM-023 on õiguspärane. Vastavalt kehtinud õigusele viidi kaevandamisloa VILM-023 menetlus läbi avatud menetlusena. Haldusmenetluse kohta avaldati teated ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded (AT) (01.09.2004 avaldas Viljandimaa Keskkonnateenistus kaevandamisloa VILM-023 menetluse algatamise teate (teade avaldati ka 08. ja 20. septembril 2004)) Kaevandamisloa VILM-023 andmise ajal kehinud HMS § 11 nimetab, keda tuli pidada menetlusosalisteks, sealjuures lg 1 käsitleb isikuid, kes olid automaatselt menetlusosalised ja lg 2 isikuid, kes said menetlusosalisteks pärast kaasamist. HMS 11 lg 2 kohaselt võis haldusorgan menetlusosalisena kaasata ka muid isikuid, kelle huve haldusakt võis puudutada. HMS § 11 lg 2 kohaselt tekkis menetlusosaliste staatus neil, keda haldusorgan pidas vajalikuks kaasata. Seega ei olnud kaebaja kaasamine ilmtingimata kohustuslik, vaid tegemist oli kaasamisega loa andja kaalutluse alusel. Kehtinud HMS § 47 lg 2 kohaselt tuli avatud menetluse algatamisest posti teel teavitada haldusakti adressaati, isikut kelle õigusi haldusakt võis piirata (st kolmandaid isikuid) ning haldusorganit, kes pidi haldusakti andmise kooskõlastama. Sellest järeldub, et menetluse algatamisest tuli teavitada posti teel HMS § 11 lg 1 loetletud isikuid. HMS § 40 lg 1 kohaselt pidi haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada menetlusosalisele sobivas vormis arvamusi ja vastuväiteid. Arvestades, et kaebaja ei olnud selles menetluses menetlusosaline HMS § 11 lg 1 tähenduses, ei pidanud Viljandimaa Keskkonnateenistus kaebajat isiklikult menetluse alustamisest teavitama ega saatma ka haldusakti andmise eelnõud kaebajale arvamuste ja vastuväidete esitamiseks. Kehtinud maapõueseaduse (MaaPS) redaktsiooni § 27 kohaselt tuli kaevandamisloa väljaandjal avaldada kaevandamisloa taotlemise menetluse algatamise kohta teate ATs ning saata taotluse koopia kaevandamisala asukoha kohalikule omavalitsusele. MaaPS § 33 lg 1 kohaselt tuli kaevandamisloa andmise otsuse avalikult teatavaks teha AT-s. Puudub vaidlus, et nimetatud teadaanded avaldati nõuetekohaselt AT-s. Kehtinud HMS § 31 lg 5 kohaselt loeti haldusakt avaldamisega kättetoimetatuks. Seega ei ole kaevandamisloa VILM-023 menetluses kaasamises tehtud menetluslikke vigu. Avalikkusel, sh kaebajal, oli võimalus haldusmenetlusest teada saada AT teate vahendusel ja soovi korral selles osaleda.

7.5.Keskkonnaameti selgitab, et Soosaare turbmaardla kaguosa Aimlametsa toomisala KMH viidi läbi 2004 aastal. KMH aruanne kiideti heaks tolle aegse info ja teadmiste alusel. KMH menetlus viidi läbi keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seaduse alusel (KeHAS, kehtetu alates 03.04.2005). Keskkonnaamet rõhutab, et KMH on kaevandamisloa andmise menetluses loa andjale üks infoallikatest ja ei ole loa andjale imperatiivselt siduv. KeHAS § 18 lg 2 p 4 kohaselt oli KMH järelevalve teostaja ülesanne hinnata KMH aruande vastavust KMH programmile, kiita aruande heaks ja esitada aruande alusel keskkonnanõuded. Seega, KMH järelevalve teostaja pidi hindama KMH aruande vastavust nõuetele ja jälgima, et aruandes sisalduksid kõik nõutud keskkonnakaalutlused. KMH aruande näol on tegemist KMH eksperdirühma hinnanguga, aruannet koostav ekspert on see, kes aruande koostab ja esitab keskkonnakaalutlused, alternatiivid ja vastavad soovitused, see ei ole KMH järelevalvaja ülesanne. Vastasel juhul kaob eksperdi roll ja mõte. Keskkonnaministeeriumi Viljandimaa keskkonnateenistusel ei olnud põhjust KMH eksperdirühma hinnangutes kahelda. KMH aruande heakskiitmisel tuli aruande sisu hinnata 2004. aasta seisuga, nt seejuures ei saanud arvestada hilisemaid, sh ka kaebuses kirjeldatud, uuringuid ja teavet. Kui hiljem selgub, et kavandatav tegevus võib siiski põhjustada negatiivset keskkonnamõju ja/või loatingimused ei ole piisavad, siis tuleb loaandjal vajadusel reageerida ja vaadata luba üle, sh loa tingimused. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) 2012 korralduse andmise ajal kehtinud redaktsiooni § 11 lg 2 kohaselt oli KMH algatamise vajalikkuse kaalumine tegevusloa andja, ehk Keskkonnaameti, pädevuses. KeHJS § 2 lg 1 kohaselt on KMH eesmärk teha kavandatava tegevuse KMH tulemuste alusel ettepanek kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks, millega on võimalik vältida või minimeerida keskkonnaseisundi kahjustumist ning edendada säästvat arengut; anda tegevusloa andjale teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva keskkonnamõju kohta ning negatiivse keskkonnamõju vältimise või minimeerimise võimaluste kohta;

võimaldada keskkonnamõju hindamise tulemusi arvestada tegevusloa andmise menetluses. Seega, KMH eesmärk on anda loa andjale uut teavet. Keskkonnaamet on selgitanud 12.05.2020 kirja nr 12-1/20/5787-2 p-s 4, et KMH uuesti algatamist ei peetud vajalikuks, sest aastatega ei olnud looduslik seisund muutunud ja aruanne sisaldas piisavalt teavet kaevandamisloa andmiseks. 2004. a KMH aruande lisast 1 nähtub, et KMH algatati 25.02.2004, lisast 3 nähtub, et KMH programm kinnitati 24.04.2004. Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni 07.02.2014 korralduse nr PV 1-15/12/58 „Maavara kaevandamise loa andmine muutmine“ lk 2 on märgitud, et KMH aruanne kiideti heaks 26.07.2004 korraldusega nr 77. Seega, KMH kestis algatamisest kuni KMH aruande heakskiitmiseni ca 5 kuud, kuid ei saa väita, et selle ajaga ei ole võimalik kavandatava tegevuse keskkonnamõju välja selgitada, kui selleks on alusandmed olemas ja eksperdirühm on võimeline selle ajaga kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindama. KeHAS ei sätestanud KMH läbiviimisele kuluvat aega. KMH läbiviimisel kehtinud KeHAS ei näinud ette kohustuslikus korras täiendavate uuringute läbiviimist. Ka erialakirjanduses (Vt nt Põder, T. „Keskkonnamõju ja keskkonnariski hindamine. Käsiraamat“ (tellija Keskkonnaministeerium, 2005) ptk-d 2.6.7 ja 3.4: https://www.envir.ee/sites/default/files/kmhkasiraamat_poder.pdf ; Põder, T. „Keskkonnamõju hindamise käsiraamat“ (tellija Keskkonnaministeerium, uuendatud 2018) lk-d 66, 94, 123, 129, 130: https://www.envir.ee/sites/default/files/kmh_kasiraamat_tp_2018.pdf ) on selgitatud, et KMH läbiviimisel kasutatakse eeskätt juba olemasolevat teavet ning täiendavad väliuuringud võivad olla põhjendatud, kui mõne KMH seisukohast olulise teguri kohta ei ole andmeid või need ei ole usaldusväärsed. Alusandmetena võib kasutada ka asjakohast kirjandust ja teiste riikide uuringuid. KeHAS § 2 kohaselt KMH eesmärgiks oli selgitada, hinnata ja kirjeldada kavandatava tegevuse eeldatavat mõju keskkonnale, analüüsida selle mõju vältimise või leevendamise võimalusi ning teha ettepanek sobivaima lahendusvariandi valikuks. KeHAS § 20 lg 2 järgi loa andmisel peab otsustaja arvestama KMH tulemusega ja aruandele lisatud keskkonnanõuetega. Seega, KMH ülesanne on hinnata kavandatava tegevuse keskkonnamõju ja anda tegevusloa andmiseks teavet, kuid KMH ekspert ei otsusta, kas ja mis tingimustel võib kavandatavat tegevust lubada, sh mis tingimused tuleb määrata tegevusloale. KMH aruandes ei ole tingiva kõneviisi kasutamine keelatud, ainsaks kriteeriumiks on, kas tegevusloa andja saab KMH aruandest piisavalt teavet, et otsustada tegevusloa andmise üle. Samas, nagu eelpool märgitud, KMH aruanne on üksnes üheks sisendiks/aluseks tegevusloa andmise üle otsustamisel, kasutada saab ja tuleb ka muud teavet, sh otsustaja enda teadmisi. Keskkonnaministeerium vastas kaebaja 07.05.2020 arupärimisele seoses KMH kehtivusega 01.06.2020 kirjaga nr 14-5/20/1616-4, selgitades, et: „Kehtivas keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses (KeHJS) ei ole reguleeritud keskkonnamõju hindamise (KMH) aruande kehtivuse aega, sest tegevusloa välja andmisel on KMH tulemuste ja määratud keskkonnanõuete arvestamine otsustaja kaalutlusõigus. Ei ole otstarbekas piirata ajaliselt KMH aruande kehtivust, kuna eri KMH menetlused on väga erinevad, kuid KMH sisulised järeldused jäävad kehtima ka edaspidi ning ei pruugi muutuda, kui kavandatav tegevus ei ole muutunud. Otsustajal on igakordsel tegevusloa menetlemisel kohustus kaaluda KMH algatamise vajalikkust ning vajadusel jätta KMH algatamata, kui kavandatava tegevuse keskkonnamõju on juba KMH käigus asjakohaselt hinnatud ja otsustajal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet. Otsustaja võtab loa menetluses aluseks muuhulgas ka koostatud KMH aruande ja selle tulemused ning hindab mõjude hindamise piisavust ja ka ajakohasust (sh kas olemasolevad keskkonnatingimused või kavandatav tegevus on muutunud). Samuti sätestab KeHJS § 24, et otsustaja peab tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsuse tegemisel hindama KMH aruande asjakohasust ning arvestama KMH tulemusi ja aruandes sisalduvaid keskkonnameetmeid.“

KMH aruande lk 8 on turbamaardla vahetus naabruses olevad kinnistud nimetatud, sh Niilu talu. Selle KMH-ga seotud materjalid on aga hävitatud, vt vastust teabenõudele – Keskkonnaameti 02.03.2020 kiri nr 2-6/20/61-2. KeHJS § 22 lg 9 nõue, et KMH järelevalvaja säilitab heakskiidetud KMH aruannet vähemalt viis aastat aruande saamisest arvates, kehtis ka kuni 30.06.2015 ehk tol ajal seadusandja ei näinud kohustust-vajadust säilitada KMH materjale väga pikalt. Seega ei ole täna enam võimalik tuvastada ega tõendada, keda kirjalikult teavitati KMH algatamisest ja avalikustamistest. Arvestades KMH aruandes öeldut, et läheduses elumajad puuduvad, on võimalik, et Viljandimaa Keskkonnateenistus ei lugenud Niilu talu jt kinnistute omanikke nende hulka, kelle huve tegevus võib otseselt mõjutada, kuna olulisi mõjusid leevendusmeetmete rakendamisel ei kaasne, kuid tõsikindlalt seda enam väita ei ole võimalik. Tegevusloa tingimused on suunatud loa omanikule, kellel on kohustus neid täita, mitte naaberkinnistute omanikele. KMH aruanne on lähtuvalt KMH eesmärgist infoallikas loa andjale, olles üheks sisendiks tegevusloa andmise üle otsustamisel ja tingimuste määramisel. Ka kaebuse p-s 2.6 viidatud KeHJS § 24 lg 3 on suunatud arendajale ehk, kui temal ei ole võimalik täita KMH aruande heakskiitmisel määratud keskkonnanõudeid, siis tuleb otsustajal jätta tegevusluba andmata. Tegevusloa andmisel otsustab loaandja, kas ja mis KMH aruandes pakutud leevendusmeetmed kanda loale. Kaevandamisloa andmisest keeldumise alused sätestas maapõueseadus. Kaevandamist välistav planeering ei ole aluseks kaevandamisloa andmisest keeldumisele. Riigikohus on 3-3-1-35-13 otsuse p 13 märkinud „Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et asjaolu, et kehtivad planeeringud kaevandamist ette ei näe, ei muuda kaevandamisluba ilmselgelt realiseerimatuks. Planeeringute muutmine ei ole välistatud, mistõttu puudub objektiivne takistus haldusakti täitmiseks selle kehtivusaja (30 aasta) jooksul. Seega ei ole korraldus sellel alusel tühine“. Üldplaneeringu üks ülesanne on maardlatest ja kaevandamisest mõjutatud aladest tekkivate kitsenduste määramine, s.o määrata maardlatega ja maavara kaevandamisega kaasnevad mõjud maakasutusele ja ehitiste ehitamisele; lisaks määrata ala kaevandamisjärgne maakasutus. (Vt „Nõuandeid üldplaneeringu koostamiseks“ lisa 2: https://planeerimine.ee/static/sites/2/uldplaneeringu_juhis_final.pdf ) Kaevandamisluba ei anna reservatsioonideta õigust kaevandamiseks. Kaevandamisluba annab loa omanikule õiguse kasutada keskkonda, s.o väljata maavaravaru loaga piiritletud ja kindlaksmääratud mäeeraldisel loas märgitud tingimustel, kuid ei anna õigust tegutseda vastuolus kehtivate õigusaktidega. Kui kaevandamisega alustamiseks on vaja muuta katastriüksuse sihtotstarvet või kehtestada detailplaneering tootmisüksuse rajamiseks, tuleb vajalikud toimingud enne kaevandamisega alustamist kindlasti ära teha, kuid need toimuvad kaevandamisloa menetlusest eraldi menetlustena. Riigikohus on 3-3-1-35-13 otsuse p 15 märkinud „Ringkonnakohus seevastu leidis, et kaevandamisluba annab loa omanikule õiguse kasutada keskkonda, kuid ei anna õigust tegutseda vastuolus kehtivate õigusaktidega. Olemasolevate planeeringute muutmine ja detailplaneeringu kehtestamine toimub eraldiseisvates menetlustes ning eeltoodu ei muuda kaevandamisluba õigusvastaseks“ Omakorda uute planeeringute koostamisel tuleb arvestada olemasoleva olukorraga, s.o kaevandatavate alade olemasoluga.

8.4.Aimlametsa kinnistu kaevamislubade osas tuleb juhinduda 11.02.2004 kehtinud nõuetest KMHle, Raba-Jaani kaevamislubade osas tuleb juhinduda 15.02.2004 kehtinud nõuetest KMHle. KeHAS 01.01.2003 kuni 30.04.2004 kehtinud redaktsiooni § 13 lg 2 loetles nõuded KMHle, sama paragrahvi lg 3 sätestab, et keskkonnamõju hindamise aruandele esitatavad täpsustatud nõuded kehtestatakse keskkonnaministri määrusega. Keskkonnaministri määruse „Keskkonnamõju hindamise aruandele esitatavad täpsustatud nõuded“ alates 01.06.2002 kuni 02.04.2005 loetles üles täpsustatavad nõuded KMHle. Nendele nõuetele vaidlusalune KMH aruanne vastab. Kolmas isik on seisukohal, et kaebaja märkused KMH-le ei ole sellise kaaluga, mis tooksid kaasa KMH aruande õigusvastasuse. KMH p 5.2.1. on Niilu talu selgelt nimetatud ehk KMH koostaja on Niilu talu olemasoluga ning maardla mõjuga Niilu talule arvestanud. KMH p 5.2.5. toob välja turbatoomise positiivsed ja negatiivsed mõjud ning tekst on keskmisele mõistlikult isikule arusaadav. Ka on selge KMH väide, et turbamaardla käitamisel kaasneb sellega positiivne rahaline mõju kogukonnale. Kolmas isik ei saa nõustuda, et KMH p 5.1.5. väited on paljasõnalised. Õigusaktid ei nõudnud, et KMH koostaja oleks pidanud viima läbi sotsioloogilised uuringud ja hüdrogeoloogilise uuringu. Kaebaja ei ole tõendanud, et KMH väited kohaliku elanikkonna huvide osas oleksid ebaõiged. HKMS § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Riigikohus on avanud viidatud õigusnormide sisu järgmiselt: halduse kaalutlusotsuste puhul on kohtul keelatud teha kaalutlusotsust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). Kaalutlusotsuseid kontrollitakse üldjuhul mõõdukalt intensiivse ratsionaalsuse testi abil. See seisneb ennekõike kaalutlusreeglite järgimise kontrollis, õiguste piiramise korral ka kolmeastmelise proportsionaalsuse testi (sobivus, vajalikkus, mõõdukus) tegemises (HMS § 4 lg 2, HKMS § 158 lg 3 esimene lause). Erakordselt avara kaalutlusõiguse ja väheintensiivsete õigusriivete korral võib kaalutlusotsuse sisuline kontroll piirduda ilmselgete vigade testiga. Ilmselgete vigade test tähendab, et on ilma pikemata selge, et haldusorgan on tegutsenud meelevaldselt või vastuolus õigusnormidega (Riigikohtu otsus nr 3-20-1198/58, p 13-14).

järgi kaitstav märgala (vt https://rsis.ramsar.org/rissearch/?f[0]=regionCountry_en_ss%3AEstonia&pagetab=0 ) ning on kantud kaevandamisega rikutud ja mahajäetud turbaalade ning sobivate turbaalade nimekirja, siis kaevandamisload ei saa olla ilmselgelt vigased ega ebaratsionaalsed. Vastupidise selge põhjendamise ja tõendamise kohustus lasub kaebajal. Kolmas isik toonitab, et vaatamata kaebuse pikkusele, ei too kaebaja välja ühtegi konkreetselt rikutud keskkonnakaitsenormi ega konkreetset leevendusmeedet, mida vastustaja oleks pidanud või oleks võinud kaevandamislubades määrata. Kaebaja väitis hoopis, et leevendusmeetmed oleksid kasutud. Praeguses asjas ei ole kaebaja toonud välja ilmselgeid riiveid keskkonnalubade väljastamisel, vaid kaebajale ei ole meelepärane keskkonnalubade andmine kui selline. Kaevandamisload käivad kinnistute kohta, mille omanik kaebaja ei ole. Kaevandamislubadega hõlmatud kinnistute omanikel on õigus oma kinnisasju käsutada oma äranägemise järgi, sealhulgas anda need kolmandale isikule turbamaardla tarbeks. AÕS § 143 sätestab, et kinnisasja omanikul ei ole õigust keelata gaasi, suitsu, auru, lõhna, tahma, soojuse, müra, põrutuste ja muude seesuguste teiselt kinnisasjalt tulevate mõjutuste levimist oma kinnisasjale, kui see ei kahjusta oluliselt tema kinnisasja kasutamist ega ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega. Mõjutuste tahtlik suunamine naaberkinnisasjale on keelatud. Kui käesoleva paragrahvi (st AÕS § 143) 1. lõikes nimetatud mõjutused kahjustavad oluliselt kinnisasja kasutamist, kuid niisuguste mõjutuste kõrvaldamist ei saa mõjutajalt majanduslikult eeldada, on mõjutatava kinnisasja omanikul õigus nõuda mõjutuse põhjustanud kinnisasja omanikult mõistlikku hüvitist. Riigikohus selgitas, et naaber saab keskkonnaluba vaidlustada, kui see on vastuolus keskkonnakaitse nõuetega (Riigikohtu otsus nr 2-14-21673/64, p 11). Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et kolmandale isikule kaevandamislubadega lubatud tegevus rikuks konkreetseid keskkonnanõudeid. Kaebaja ei too välja ega tõenda, et nendel kinnisasjadel oleks eriline looduskaitseväärtus. Kaebaja üldine pahameel, et naaberkinnistut hakatakse aktiivselt kasutama, ei tähenda vaidlustatud kaevandamislubade ebaseaduslikkust. Erinevalt kaebuses väidetust ei ole kaebajal õigust puutumatule keskkonnale. SäAS § 2 sätestab, et looduskeskkonna ja loodusvarade säästliku kasutamise eesmärgiks on tagada inimesi rahuldav elukeskkond ja majanduse arenguks vajalikud ressursid looduskeskkonda oluliselt kahjustamata ning looduslikku mitmekesisust säilitades. Riigikohus selgitas, et PS § 5, § 53 koosmõjul tõlgendades sätestab, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus ning ettevõtjaid tuleb suunata loodusressursse säästvalt kasutama ja suurendama riigieelarve tulusid (Riigikohtu otsus nr 3-4-1-27-13, p 63-64). Turbamaardla ammendamine teenib loodusvarade säästliku kasutamise ning säästva arengu eesmärke. Kolmas isik selgitab, et turvast kasutatakse eelõige kasvuturbana (iluaedade rajamiseks, aia mullastruktuuri parandamiseks, samuti allapanuna loomakasvatuses). Samas on see kasutatav ka keskkonnasõbralikes kuivkäimlates, kosmeetika tootmiseks (II kd tl 69-70) ning ka hetkel Tartu Ülikoolis väljaarendatavates uutes tehnoloogiates (II kd tl 71-73p). Seega lähitulevikus muutub turbatootmine veelgi aktuaalsemaks ning aitab kaasa rohemajanduse arengule. Avalikes huvides on turba kaevandamist jätkata.

8.5.Kolmas isik leiab, et tühistamisnõude rahuldamiseks puudub alus. Haldusakti võib jätta kehtetuks tunnistamata, kui: rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist; ja/või kui kehtetuks tunnistamise nõue on esitatud oluliselt hiljem haldusakti adressaadile teatavakstegemisest ja kehtetuks tunnistamine võib rikkuda kolmanda isiku õiguspärast ootust (RVastS § 3 lg 3, E. Vene. Ajaline faktor halduskohtumenetluses tühistamisja kohustamiskaebuse lahendamist ning rahuldamist mõjutava tegurina. Doktoritöö. Tartu Ülikool: 2017, lk 141). Kohtupraktikas leitakse, et kui kohtud on lugenud kaebuse esitatuks tähtaegselt, kuigi see on esitatud aastaid pärast vaidlustatud korralduse andmist ja täitmist, siis sellises olukorras on vajalik leida õiglane tasakaal efektiivse õiguskaitse ja õiguskindluse põhimõtte vahel. Seetõttu peab kohus kaebuse küll läbi vaatama, kuid asja sisulisel lahendamisel arvestama ka õiguskindluse põhimõttega. Kui kaebetähtaeg hakkab kulgema haldusakti andmise hetkest oluliselt hiljem, peab halduskohus tühistamiskaebuse läbivaatamisel kaaluma, kas kaebaja õigus nõuda haldusakti tühistamist kaalub üles kolmanda isiku võimaliku õiguspärase ootuse, et haldusakt jääb kehtima (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-41-02, p 12). Kolmas isik on kandnud märkimisväärseid kulutusi seoses antud projektiga kokku 100 700,73 eurot (vt lisad 9-31, II kd tl 40-65). Nimetatule lisandub saamata jäänud tulu, mida kolmas isik saaks teenida tulevikus kaevandamislubade realiseerimisel, st maardla käitamisel. Kaevandamislubade tühistamise korral on nende sissenõudmine riigilt raskendatud, sest RVastS ei näe ette haldusakti tühistamisega tekitatud kahju hüvitamist. Nende kulude jätmine kolmanda isiku kanda oleks ülekohtune. Kolmas isik märgib, et kui kohus peaks kaebuse rahuldama, siis see tähendaks, et kolmandat isikut tehakse vastutavaks selle eest, kuidas riik avalikku võimu teostab ja haldusmenetlust läbi viib. Sellepärast kaaluvad kolmanda isiku huvid kaebaja huve üle. Kaebaja huve on piisavalt kaitstud sellega, et kaevandamislubade õigusvastasteks tunnistamise korral saab ta nõuda riigilt kahju hüvitamist (RVastS § 11 lg 1). Sellepärast tuleb kaebaja tühistamiskaebus jätta rahuldamata.

täiendavad tingimused Niilu talu veetaseme ja komponentide kontrollimiseks ei ole piisavalt detailsed. Nimetatud korralduse p 1.9.1 sätestab, et enne turbatootmise algust ja selle käigus tuleb kahel korral aastas läbi viia veetaseme kontrollmõõdistamised Niilu talu kaevus ja esitada veetasemete mõõtmisandmed maavara kaevandamise loa andjale. P 1.9.2 kohaselt tuleb enne turbatootmise algust ja viie aasta jooksul kord aastas kontrollida Niilu talu kaevu veekvaliteeti K+ ja N03- komponentide osas ja esitada analüüside andmed maavara kaevandamise loa andjale. P 1.9.3 sätestab, et juhul, kui veetase või vee kvaliteet lähipiirkonna kaevudes langeb turbatootmisala kaevandustegevuse tõttu, tuleb maavara kaevandamise loa omanikul tagada majapidamistes kvaliteetse joogivee kättesaadavus. Pikaajalisest kaevandustegevusest tingitud veetaseme alanemise puhul peab arendaja rajama mõjutatud kinnistule uue puurkaevu. Kohus nõustub siinkohal üksnes osaliselt kaebaja seisukohaga, et toodud tingimused pole piisavalt selged. Nimelt tuleb nõustuda vastustajaga selles, et vastavatest tingimustest p 1.9.1. ja 1.9.3 tuleb täita kogu kaevandamisloa kehtivuse aja jooksul ning vastav asjaolu on üheselt selge. Veekvaliteeti K+ ja N03- komponentide osas tuleb jälgida 5 aasta jooksul. Tulemusi hindab loa andja, kuivõrd andmed tuleb talle esitada. Joogivee üldised kvaliteedi nõuded on käesoleval ajal sätestatud Sotsiaalministri 24.09.2019 määruses nr 61 „Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid.“ Kuigi vastavat määrust ei kohaldata isiklikule veevärgile, kust võetakse vett alla 10 m3 ööpäevas või mida kasutab vähem kui 50 inimest, välja arvatud juhul, kui joogiveega varustamine on osa ettevõtja majandustegevusest või avalik-õiguslikust tegevusest, saab analoogia korras vastavas määruses sätestatud piirmääradest ja põhimõtetest lähtuda ka kaebaja salvkaevu vee kvaliteedi hindamisel (vt ka Riigikohtu otsuse nr 3-17-796 p 13.1) ja vastavaid analüüse teeb Terviseamet. Mis puudutab kaebaja väidet, et loast ei selgu ka see, millise perioodi jooksul tuleb kolmandal isikul vastavad meetmed tarvitusele võtta, et Niilu talu oleks varustatud kvaliteetse joogiveega, siis kohus leiab, et vastavad meetmed tuleb loa kohaselt võtta tarvitusele viivitamatult kui selgub, et joogivesi ei vasta nõuetele. Sellele viitab otseselt p 1.9.3 sõnastus osas, milles see näeb ette, et loa omanikul tuleb tagada majapidamistes kvaliteetse joogivee kättesaadavus. Küll aga juhib kaebaja põhjendatult tähelepanu sellele, et loast ei selgu kui suur erinevus peaks vee kvaliteedi näitajates olema (kas vesi peab olema muutunud täiesti joogikõlbmatuks) ning kui suur veetaseme alanemine peaks esinema ning kui pikka aja jooksul ja kes ja millal otsustab puurkaevu rajamise vajaduse. Vastavad asjaolud peaksid haldusaktist üheselt ja selgelt nähtuma, kuivõrd puhta joogiveega varustatus on oluline isiku õigus, mida tuleb vajadusel kaitsta.

liivsavi<2m, alal. Vastavaid asjaolusid ei ole vastustaja ümber lükanud ega tõendanud vastupidist. Kohus märgib, et KMH lk 21 märgitakse, et: „Kuivõrd turvas asub Soosaare soos järvemudal, savil, moreenil ja aleuriidil, ei ole ohtu, et soovett satuks põhjavette. Nimetatud setted moodustavad põhjavee kaitseks arvestatava veepideme. Samuti on turvas looduslikult puhas./.../ Võimaliku tootmisala ümber majapidamised puuduvad.“ KMH lk 23 lisatakse veel, et: „Turba kaevandamise alustamine muudab kardinaalselt soo veerežiimi, kuid ekspertide arvates mõju ümbruskonna põhjavee ja pinnavee kvaliteedile ei ole oluline. Turvas lasub vettpidavatel setetel, seega ei ole ohtu, et turba tootmisel satuks soovett põhjavette./.../ Kuna läheduses elumajad puuduvad, siis ei tohiks olla mõju ümbruskonna veevarustusele märkimisväärne. Siiski alternatiivi (AS Mikskaar poolt kavandatud tegevus) rakendumisel tuleks ümbruskonna taludes veetaset kontrollida ja vajadusel rajada sügavamad kaevud. /.../ Üks olulisemaid keskkonnamõjusid on igasuguse turbamaardla rajamisel on selle kuivendamise mõjud. Kuna soodel ja rabadel on loomulikult väga kõrge veetase, siis võivad muutused veerežiimis põhjustada kahjustusi liigilistele kooslustele. Kindlasti sõltub see konkreetsest olukorrast, kuid enamasti jääb mõnekümne kuni 100 meetri vahele. /.../“. Vastustaja on selgitanud, et väide, et turbatootmisala asub nõrgalt kaitstud põhjaveega alal, on alusetu. Vastustaja viitab seejuures OÜ Eesti Geoloogiakeskuse poolt Soosaare turbamaardla kaguosa geoloogilisele uuringule (Tallinn 2003, V Mõttus, M. Orru kättesaadav arvutivõrgus: https://fond.egt.ee/fond/egf/7550 ). Vastustaja leiab, et vesi ei püsi seal, kus vett pidavat põhja ei ole. Kohus nõustub siinkohal kaebajaga ja leiab, et KMH-s ei ole piisavalt analüüsitud mõju põhjaveele, pinnaveele ja veerežiimile üldiselt. KMH-s ei viidata põhjavee kaitstuse Eesti kaardile ega võeta mingit seisukohta selles osas, et kaevandamisala asub nõrgalt kaitstud põhjavee alal, kuigi vastavad andmed olid olemas nii KMH koostamise kui ka vastustaja poolt viidatud geoloogilise uuringu tegemise ajal. Seejuures on geoloogilises uuringus märgitud põhjavee kaitstuse osas sisuliselt ainult üks lause: „Vettpidav lamam turbalasundi all välistab põhjavee reostuse turba tootmisel.“ (vt lk 21 OÜ Eesti Geoloogiakeskuse poolt Soosaare turbamaardla kaguosa geoloogiline uuring (Tallinn 2003, V Mõttus, M. Orru kättesaadav arvutivõrgus: https://fond.egt.ee/fond/egf/7550 )). Mitte mingit põhjalikumat analüüsi ega põhistust selle järelduse osas ei nähtu ei viidatud uuringust, KMH-st ega kaevandamislubadest. Seejuures puudub igasugune hindamine võimalike naftatoodete alale sattumise osas. Erialases kirjanduses on märgitud, et: „Kaitstud ja kaitsmata põhjaveega aladel tuleb põhjaveekihi kaitse vajadusest ning majanduslikest kaalutlustest lähtudes rakendada erineva rangusega kaitsenõudeid. Põhjavee loodusliku kaitstuse määrab põhjaveekihti katva suhteliselt vettpidava pinnasekihi paksus, selle koostis, filtratsiooniomadused, pinnaseosakeste reoaine sidumisvõime ja keemiline aktiivsus. Reostuse leviku ulatuse määravad reoaine keemiline püsivus või lagunemisaeg koostoimes “reoaine – mikroorganismid – pinnas”. Siiski, mida paksem ja savikam (vettpidavam) on kattekiht, seda kindlam on põhjavee kaitstus igat liiki reoaine puhul. Reoaine liikumine pinnases ülevalt alla toimub koos infiltreeruva sademeveega raskusjõu mõjul või reoaine hajumise teel. Põhjavee kaitstus suureneb kui survelise põhjavee tase ulatub savikasse kattekihti. Põhjavee kaitstuse hindamiseks konkreetsel alal tuleb teada

ja KMH ekspert ei otsusta, kas ja mis tingimustel võib kavandatavat tegevust lubada, sh mis tingimused tuleb määrata tegevusloale, et antud juhul ei täitnud KMH eeltoodud osas oma sisulist eesmärki ning vastustajal ei olnud piisavalt teavet igati õiguspärase otsuse tegemiseks. Kaebuse esitaja ärakuulamisel oleks kaebaja saanud vastavatele küsimustele tähelepanu juhtida, mis oleks võinud mõjutada omakorda asja otsustamist ja kaevandamisloa sisu. Kohus toob ka välja, et Raba-Jaani tootmisala võimalikke mõjusid kaebuse esitaja kaevule ja sellele, kas see võiks mõjutada kaebaja joogivee kättesaadavust või kvaliteeti, ei ole üldse hinnatatud, samuti ei ole Raba-Jaani tootmisala suhtes hinnatud selle mõju pinnaveele ja veerežiimile. Vastustaja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit vastavate küsimuste kaalumise kohta. Vaidlustatud kaevandamisloast sellist kaalumist ei nähtu ning muid dokumente vastava haldusmenetluse kohta ei ole vastustaja kohtule esitanud vaatamata sellele, et vastustajal lasub neis küsimustes tõendamiskoormis (HKMS § 59 lg 1). Kohus märgib, et kuigi kõike, mis puudutab kaevandamise mõju põhjaveele, pinnaveele ja veerežiimile, on tõepoolest vastustajal võimalik analüüsida ja kaaluda vee erikasutusloa menetluses (antud juhul kompleksloa menetluses), ei muuda see võimalus vaidlustatud kaevandamislube õiguspärasteks, kuivõrd kohus leiab, et kaalutusõigus on jäetud nõuetekohaselt teostamata. 12.2.4.Vaatamata eeltoodule peab kohus siinkohal vajalikuks selgitada, et juhul kui võimalik vee-erikasutusloa menetlus läbi viiakse, tuleb kaebaja kaasata ning vastustajal tuleb lõppastmes teha kaalutletud otsus. Vastavas otsuses tuleb vastustajal ka põhjendada, miks ta ei nõustu kaebaja argumentidega sh uuemate uuringutega, millele kaebaja viitab (näiteks „Soode ökoloogilise funktsionaalsuse tagamiseks vajalike puhvertsoonide määratlemine pikaajaliste häiringute leviku piiramiseks või leevendamiseks, II etapp“ lk 37 (Kättesaadav arvutivõrgus: https://www.kik.ee/sites/default/files/uuringud/aruanne_sfl_8286_projekt.pdf)) ja millega lubade väljastamisel ei saanud arvestada, kuid mida tuleks nüüd arvestada kompleksloa andmisel. Lisaks põhjavee ning kaevuvee kvaliteedi küsimusele tuleb vastustajal hinnata ka mõju pinnaveele (sh selle puhtusele) ning veerežiimile üldisemalt, kuivõrd ka nendest on kaebaja mõjutatud. Kaebaja kinnistu, kus asub samuti raba, võib ka KMH järgi olla otseselt mõjutatud kuivendamisest. Kaebaja oma kinnistu kuivendamist ei soovi, vaid soovib säilitada seal olemasoleva loodusliku olukorra. Vastustajal tuleb kõiki neid asjaolusid analüüsida vee erikasutusloa menetluses ja vajadusel määrata täiendavad tingimused (mh selliselt, et kaebaja kinnistu veerežiim ei saaks kahjustatud ning kaebajale oleks tagatud puhas joogivesi).

KMH-s (vt selle lk 24) on märgitud, et: „Kuna lähedal asutus puudub ning tootmisala jääb metsaga piiratuks – on turbatolmu mõju vaid lokaalse iseloomuga. /.../ Kuna kaevandamisala vahetus läheduses ei paikne suuri elamupiirkondi (lähimad majad ca 1,5 km kaugusel), puhkealasid ega muid hooneid ning raba on piiratud metsakaitseribaga, ei mõjuta masinate müra ning tolm ja ka transport elanikke oluliselt.“ Vastavad KMH-s esitatud väited on otseselt ebaõiged, kuivõrd vaidlust ei ole selles, et vastav metsariba puudub ning Kolga-Jaani asula asub samuti kaevandusalast oluliselt lähemal kui 1,5 km. Maa-ameti kaardirakendusest nähtub, et Kolga-Jaani asula asub kaevandamisalast ca 700 m kaugusel. Vastustaja ei ole seda ümber lükanud. Kohus leiab, arvestades, et kaebaja jäi haldusmenetlusse kaasamata ning ära kuulamata, et kaebaja kaasamisel oleks ta ilmselgelt saanud juhtida vastustaja tähelepanu vastavate andmete ebaõigsusele. Sellest tulenevalt leiab kohus, et õhukvaliteedi, tolmu leviku ja müra küsimuses oleks kaebaja ära kuulamine võinud oluliselt mõjutada asja otsustamist. Kohtule ei nähtu asja materjalidest, et vastustaja oleks antud küsimuses ka piisavalt rakendanud uurimispõhimõtet ning selgitanud välja asjas tähtust omavad faktilised asjaolud sh kaebaja kinnistu kauguse (ning üldse elamute kauguse) kaevandamisalast ning seda, kas vastustaja enda poolt seatud tingimust (säilitada tolmu ja müra kaitseks 50 m metsariba) on võimalik täita. Nimelt on haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel (HMS § 6). Vastustaja käesoleval juhul antud kohustust täitnud ei ole, vaid on lähtunud üksnes KMH-s märgitud andmetest. Seejuures on vastustaja ise kohtule selgitanud, et KMH on ainult üks dokumentidest, millele vastustaja otsuse tegemisel tugines. Samas ei ole vastustaja tõendanud, et ta oleks kogunud täiendavaid andmeid vastavate asjaolude kohta ning neid hinnanud ja langetanud kõiki asjaolusid kogumis analüüsides kaalutletud otsuse. Vastustaja poolt välja toodu, et kaevandajal tuleb lähtuda kaevandamise ajal kehtivatest õigusnormidest olenemata sellest, milline õigus kehtis kaevandamislubade andmise ajal, eeltoodut ei muuda. Kohus nõustub kaebajaga selles, et pidev ja pikaajaline keskkonnahäiring, mis otseselt tuleneb vaidlustatud kaevandamislubadest (müra, tolm, halb õhukvaliteet), võib piirata kaebaja õigust puhtale elukeskkonnale. Ka see, et Keskkonnaamet võib KeÜS § 62 alusel loa kehtetuks tunnistada juhul, kui loa omaja ei täida õigusaktidest tulenevaid nõudeid või kui selgub, et lubatud tegevusega kaasneb keskkonnaoht või oluline keskkonnahäiring, mida ei ole võimalik loa muutmisega ära hoida ei muuda lubasid õiguspäraseks olukorras, kus kaalutlusõigus on teostamata. Lisaks on vastavate häiringute tekkimise ajaks juba looduskeskkonnas tehtud olulised muudatused. Võimalikud olulised keskkonnahäiringud ja nende mõju tuleb välja selgitada loa andmise menetluses ning nende minimeerimiseks näha loas ette ka vastavad meetmed, mis peavad olema reaalselt täidetavad. Nimelt tulenes ka MaaPS2012 § 35 lg 2 p 8, et kaevandamisloale märgitakse nõuded, mis seatakse maapõue kaitse ja maavaravarude ratsionaalse kasutamise tagamiseks ning inimese tervisele, varale ja keskkonnale kaevandamisest tuleneva kahjuliku mõju vähendamiseks. MaaPS2004 §-st 32 tulenes aga, et kaevandamisloa väljaandjal on õigus kehtestada tingimusi, tagamaks maavara kõikide varude ratsionaalset kasutamist ning vähendamaks mäetööde kahjulikku mõju keskkonnale ja kinnisasja senisele sihtotstarbelisele kasutamisele. MaaPS2004 § 34 p 10 tulenes põhimõte, et kaaluda tuli kahjulikke mõjutusi keskkonnale ja teistele isikutele ning arendaja võimalikku kasu. Käesoleval juhul antud nõuded täidetud ei ole, millest tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud load on selgelt õigusvastased.

12.4.Kaebaja tõi kaebuses välja, et rabas asuva turbalasundi kuivendamine turba kaevandamiseks muudab ala tuleohtlikuks, kuid vastustaja ei ole vastavat asjaolu analüüsinud ega kehtestanud tuleohu vältimiseks piisavaid meetmeid ega teostanud selles osas nõuetekohaselt kaalutlusõigust. Vaidlust ei ole selles, et mõlemas kaevandamisloas puuduvad eraldiseisvalt sätestatud nõuded tuleohutuse tagamiseks. Vastustaja ei ole tuleohutuse tagamise osas esitanud ka ühtegi omapoolset seisukohta. Vastustaja on üksnes viidanud üldsõnaliselt, et kolmas isik peab kaevandamisel järgima kõiki õigusaktides sätestatud nõudeid. Aimlametsa KMH aruande lk 12 näeb ette, et tuleohutuse tagamiseks „Tuleohutusnõuete täitmiseks on ette nähtud tootmisala piiridele kraavide kaevamine, mille sügavus ulatub allapoole pinnavee taset. Peale selle on jäetud alal piirist väljakute poole 30m laiune lage tulekaitsevöönd. Vajaduse korral rajatakse naaberaladele 20 m laiune risust, raiejäätmetest, okaspuu järelkasvust ja alusmetsast puhastatud vöönd, kus okaspuudel alates II vanuseklaasist on 1.5- 2m kõrguseni ära lõigatud alumised oksad.“ KMH aruande lk-l 30 on välja toodud, et „Mäeeraldise teenindusmaa üks ülesanne on olla ka tulekaitseribaks. Selleks tuleb seal välja raiuda kõik okaspuud. Lehtpuud võivad kasvama jääda, sest need ei soodusta nii suurel määral tule levikut kui okaspuud, vaid pakuvad isegi mõningast kaitset.“ Kaebaja leiab, et KMH-s märgitud üldsõnalised viited tuleohu vähendamise meetmetele ei arvesta mingil määral antud tegeliku olukorraga antud alal. Samuti ei ole piisavat matsakaitseriba enamuses mäeeraldiste ümbruses, mis kuuluks riigile, kohalikule omavalitsusele või siis kaevandusloa saajale. Mingit kokkulepet kaevandajal naabritega nende kinnistustel asuvate puude raieks ei ole, ning selline tegevus oleks otseses vastuolus ka kaevandusloas seatud tingimusega säilitada turbatootmisala ümbruses metsariba. Kohus märgib esmalt, et nõustub vastustajaga selles, et vastustaja otsustada on, millised tingimused täpselt loale kanda ning KMH eesmärgiks on anda otsustajale piisavalt teavet. Kohus leiab, et KMH-s iseenesest on tuleohutuse osas piisavalt teavet ning vastustaja sai selle põhjal oma otsuse teha, kuid jälle ei nähtu väljastatud lubadest, et vastustaja oleks mingilgi määral tuleohutuse küsimust kaalunud. Vastustaja ei ole ka ühtegi KMH-st tulenevat soovitust sätestanud kaevandamislubade tingimustes. Kohus leiab, et kui kaebuse esitaja oleks olnud lubade menetlusse nõuetekohaselt kaasatud, oleks ta saanud vastavas osas oma seisukohti avaldada ning vastustajal oleks tulnud vastavaid asjaolusid kaaluda ning teha põhjendatud otsus (sh vajadusel ka sätestada täiendavad tuleohutusmeetmed). Kohtule esitatud andmete põhjal vastustaja sellist kaalutletud otsust tuleohutuse osas ei ole teinud, millest tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud load on õigusvastased.

https://www.viljandivald.ee/documents/11546/19496837/%C3%BCldplaneeringu+KAART.jp g/c267b3e1-6adb-4f67-90db-a7f2859c29b9?t=1525674627799), millest tulenevalt ei ole kohtul võimalik võtta lõplikku seisukohta, kas kaevandamisluba on kooskõlas üldplaneeringuga või mitte, kuivõrd selleks tuleks hinnata seletuskirja ja kaarti koosmõjus. Kohus ei pea vajalikuks hakata selles osas aga täiendavaid tõendeid koguma, kuivõrd see ei oma käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt otsustavat tähtsust. Kohus nõustub selles küsimuses põhimõtteliselt vastustajaga ja leiab, et vastustaja on põhjendatult välja toonud, et kaevandamisluba ei anna reservatsioonideta õigust kaevandamiseks. Juhul, kui kaevandamisega alustamiseks on vaja muuta katastriüksuse sihtotstarvet või kehtestada detailplaneering tootmisüksuse rajamiseks (võib olla vajadusel ka üldplaneeringut muutev detailplaneering), tuleb vajalikud haldusaktid vastu võtta enne kaevandamisega alustamist ära teha, kuid nende vastuvõtmiseks vajalikud haldusmenetlused toimuvad kaevandamisloa menetlusest eraldi menetlustena. Asjaolu, et hetkel ei ole vastavat planeeringut kehtestatud, ei muuda kaevandamislube õigusvastaseks ega too kaasa lubade tühistamist. Vastustaja viitab siinkohal põhjendatult Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-35-13, mille otsuse p 15 on kohus märkinud: „Ringkonnakohus seevastu leidis, et kaevandamisluba annab loa omanikule õiguse kasutada keskkonda, kuid ei anna õigust tegutseda vastuolus kehtivate õigusaktidega. Olemasolevate planeeringute muutmine ja detailplaneeringu kehtestamine toimub eraldiseisvates menetlustes ning eeltoodu ei muuda kaevandamisluba õigusvastaseks.“ Sama otsuse p 19 märkis Riigikohus veel, et „MaaPS § 34 ei näe kaevandamisloa andmisest keeldumise alusena ette vastuolu planeeringuga. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et kaevandamist välistav planeering ei muuda kaevandamisluba õigusvastaseks, ega pea vajalikuks korrata selles osas kohtute põhjendusi. Kaevandamisluba ei anna reservatsioonideta õigust kaevandamiseks. Kaevandamisluba ei asenda muid kaevandamiseks vajalikke haldusakte. Juhul kui kaevandamine on vastuolus õigusaktidega, tuleb vastuolu enne kaevandamistegevusega alustamist kõrvaldada.“ Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus vajalikuks pikemalt peatuda küsimusel, kas kaevandamisload on kooskõlas Kolga-Jaani üldplaneeringuga või mitte või kas kaevandamislubade realiseerimiseks on vajalik detailplaneeringu kehtestamine või mitte, kuna need küsimused ei mõjuta väljastatud lubade õiguspärasust.

12.6.11.Viimaseks tõi kolmas isik välja, et KeHJS § 11 lg 6 26.11.2010-01.07.2015 kehtinud sõnastuses sätestas järgmist: „Kui kavandatava tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline keskkonnamõju, jätab otsustaja kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata, kui keskkonnamõju on juba hinnatud tegevuse aluseks oleva strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilise hindamise, ehitusprojekti koostamise või kavandatavaks tegevuseks vajaliku teise tegevusloa menetlemise käigus, kui otsustajal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet ja otsustaja hinnangul on selle tegevuse keskkonnamõju juba asjakohaselt hinnatud.“ Seega ei pidanud vastustaja 2011-2012 aastatel nõudma uue KMH läbi viimist. Kohus leiab, et kolmanda isiku poolt viidatud sättest tulenevalt oli vastustajal korralduse nr PV 1-15/12/58, millega väljastati kaevandamisluba L.MK/321240 (Aimlametsa turbatootmisala) andmisel õigus otsustada, kas KMH on vaja uuesti teha või mitte. Selleks pidi vastustaja kaaluma, kas tal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet või mitte ja kas varasemas KMH-s on keskkonnamõju juba asjakohaselt hinnatud. Juhul kui vastustaja leidis, et varasem KMH on nõuetekohane ja vastustajal on piisav teave otsuse langetamiseks, siis uut KMH-d seadus läbi viima ei kohustanud. Kaebaja ei ole seda ka vastustajale ette heitnud, vaid on põhjendatult leidnud, et kuivõrd kaebaja jäeti menetlusse kaasamata (sh loa muutmise menetlusse), siis ei olnud vastustajal piisavalt teavet (sh teavet KMH puuduste osas, millele oleks kaebaja saanud tähelepanu juhtida) otsuse langetamiseks. Kohus toob veel välja, et vaidlustatud kaevandamisloast ei nähtu, et vastustaja oleks vastava kaalumise, kas tal on piisavalt teavet, et teha otsus varasema KMH põhjal, üldse läbi viinud. Mitte ühtegi põhjendust haldusaktist selle kohta ei nähtu. Haldusalt on selles osas ilma igasuguste põhjendusteta. Haldusaktis viidatakse üksnes sellele, et varasemalt on KMH läbi viidud ning vastustaja kehtestab selle alusel täiendavad keskkonnanõuded.

Sellises olukorras on vajalik leida õiglane tasakaal efektiivse õiguskaitse ja õiguskindluse põhimõtte vahel. Seetõttu peab kohus kaebuse küll läbi vaatama, kuid asja sisulisel lahendamisel arvestama ka õiguskindluse põhimõttega. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kui kaebetähtaeg hakkab kulgema haldusakti andmise hetkest oluliselt hiljem, peab halduskohus tühistamiskaebuse läbivaatamisel kaaluma, kas kaebaja õigus nõuda haldusakti tühistamist kaalub üles kolmanda isiku võimaliku õiguspärase ootuse, et haldusakt jääb kehtima. Õige on aga kassaatori väide, et kui ringkonnakohus jätab muidu põhjendatud tühistamiskaebuse õiguskindluse motiivil rahuldamata, tuleb otsuse resolutsioonis tunnistada vaidlustatud haldusakt õigusvastaseks. Sellisel juhul on kaebuse esitajal ilmselge põhjendatud huvi haldusakti õigusvastaseks tunnistamiseks, et taotleda hilisemat õiguskaitset kahju hüvitamise teel.“ Kohus märgib seda teemat käsitlema hakates esmalt, et tegemist on Riigikohtu lahendiga ajast, mil halduskohtumenetluse seadustik kehtis eelmises redaktsioonis. Käesoleval ajal ei näe seadus enam võimalust esitada tuvastamiskaebus selleks, et hiljem esitada kahju hüvitamise kaebus (vt HKMS § 45 lg 2). Teiseks leiab kohus, et käesoleval juhul puudub alus jätta kaebus tühistamisnõudes rahuldamata tuginedes õiguskindluse põhimõttele. Nagu ka kaebaja põhjendatult välja toob, siis käesolevas asjas selgitas Riigikohus juba kaebetähtaja küsimust lahendades, et lubade vaidlustamine ei riku õiguskindluskindluse põhimõtet. Riigikohus märkis mh käesolevas asjas tehtud määruse p 26.2, et „Nii haldusorgani kui ka taotleja huvides on mh õiguskindluse saavutamise eesmärgil tagada, et puudutatud isikud saaksid haldusakti andmisest aegsasti teada. Kolmas isik oli praegusel juhul teadlik, et plaanitavate kaevanduste piirinaabrid on jäetud õigusvastaselt menetlusse kaasamata, mistõttu ei saanud tal tekkida usaldust, et vaidlusalused haldusaktid jäävad kehtima.“ Nagu ka kolmas isik viitas, siis RVastS § 3 lg 3 p 1 ja p 2 sätestavad, et haldusakti võib jätta kehtetuks tunnistamata, kui: 1) rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist; 2) kehtetuks tunnistamise nõue on esitatud oluliselt hiljem haldusakti adressaadile teatavakstegemisest ja kehtetuks tunnistamine võib rikkuda kolmanda isiku õiguspärast ootust. Käesoleval juhul tuvastas kohus eelpool, et menetlusnõuete rikkumine võis mõjutada asja otsustamist, seega tuleb kaebus rahuldada ja kaevandamisload tühistada. Samuti ei esine RVastS § 3 lg 3 p 2 sätestatud alust, kuivõrd kolmas isik oli praegusel juhul teadlik, et plaanitavate kaevanduste piirinaabrid on jäetud õigusvastaselt menetlusse kaasamata.

et Keskkonnaametil puudub sellisel juhul sisuliselt menetluse jätkamise otsustamisel kaalutlusõigus (vt Tallinna Ringkonnakohtu 04.05.2017 otsus nr 3-14-50364 p 11). MaaPS § 130 reguleerib enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud üldgeoloogilise uurimistöö loa, uuringuloa ja kaevandamisloa taotluse menetlemist. Nimetatud paragrahvi lg 1 sätestab, et enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud üldgeoloogilise uurimistöö loa, uuringuloa ja kaevandamisloa taotlusi menetletakse edasi käesoleva seaduse, sealhulgas käesolevast seadusest tulenevate menetlusõigusnormide alusel. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist esitatud üldgeoloogilise uurimistöö loa, uuringuloa ja kaevandamisloa taotlustele taotluse menetlusse võtmise ajal kehtinud menetlusõigusnorme, kui käesoleva seaduse jõustumise ajaks on selles menetluses algatatud keskkonnamõju hindamine või loa andja on andnud eelhinnangu tegevuse olulise keskkonnamõju kohta. Arvestades eeltoodut tuleb vastustajal viia kolmanda isiku poolt 26.06.2004 esitatud taotluse (Raba-Jaani) menetlus läbi lähtudes kehtivast õigusest. Taotluse menetlus jätkub algusest ehk olukorrast, kus esitatud on üksnes taotlus (vajadusel tuleb lasta vastustajal taotlust täpsustada juhul kui see ei vasta kehtivale õigusele). Varasemaid haldusmenetluses läbi viidud toiminguid ei saa tulenevalt varasemas haldusmenetluses tehtud vigadest menetluse läbiviimisel arvestada. Mis puudutab aga 11.02.2004 taotlust (Aimlametsa), millises menetluses viidi läbi ka KMH, siis leiab kohus, et kuivõrd kohus tuvastas KMH õigusvastasuse, siis tuleb läbi viia ka uus KMH menetlus. Järelikult tuleb ka vastava taotluse lahendamisel lähtuda MaaPS § 130 lg 1 (mitte aga selle lg 2) ja viia menetlus läbi kehtiva õiguse kohaselt. Lisaks tuleb arvestada kehtiva KeÜS § 50, mis sätestab taotluste ühise läbi vaatamise ja ühise loa andmise. Kohus leiab, et vastava sätte kohaldamine võib olla käesoleval juhul põhjendatud ja taotlused tuleks liita ühte menetlusse ja viia läbi korrektne KMH menetlus (vt KeHJS § 6 l 1 p 28). Arvestades kõike eeltoodut leiab kohus, et kolmanda isiku taotlus lahendada kaebuse rahuldamise korral tühistatud korralduste ja kaevandamislubade aluseks olevad taotlused kuuekümne (60) päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustajal tuleb taotluste suhtes läbi viia korrektne haldusmenetlus vastavalt kehtivale õigusele. Menetluskulud

Keskkonnaõigus › Muu keskkonnaõigus

Lahendi andmed

Lahendi tekst

VILM023,

RESOLUTSIOON

Sarnased lahendid

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

VILM023,

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

VASTUSTAJA SEISUKOHT

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED