OÜ Väo Paas kaebus Jõelähtme Vallavolikogu 13.08.2020 otsuse nr 424 tühistamiseks tervikuna või alternatiivselt vähemalt osas, milles see laieneb katastriüksusele Ojaveere (katastritunnus 24505:002:0251) Keskkonnaministeeriumi kaebus tühistada Jõelähtme Vallavolikogu 13.08.2020 otsus nr 424 tervikuna või alternatiivselt osas, milles see laieneb katastriüksusele Ojaveere (katastritunnus 24505:002:0251) ning tühistada Jõelähtme Vallavolikogu 15.10.2020 vaideotsus nr 444
Menetlusosalised
Kaebaja I – OÜ Väo Paas, volitatud esindajad vandeadvokaadid Martin Triipan ja Rauno Klemm Kaebaja II ‒ Keskkonnaministeerium, volitatud esindaja v.adv Aarne Akerberg Vastustaja – Jõelähtme vald, volitatud esindaja v.adv Karl Haavasalu
Asja läbivaatamine
10.03.2021 istungil
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada OÜ Väo Paas ja Keskkonnaministeeriumi kaebused ja tühistada Jõelähtme Vallavolikogu 13.08.2020 otsus nr 424 ning Jõelähtme Vallavolikogu 15.10.2020 vaideotsus nr 444.
2.Mõista Jõelähtme vallalt OÜ Väo Paas kasuks välja menetluskulud summas 15 340,8 eurot ja Keskkonnaministeeriumi kasuks summas 10 388 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 31.05.2021 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
3-20-1717 Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Väo Paas esitas 26.10.2004 Harjumaa Keskkonnateenistusele taotluse keskkonnamõju hindamise (KMH) algatamiseks seoses lubjakivikarjääri võimaliku rajamisega Harjumaal Jõelähtme vallas Anija metskonnas asuva maatüki nr 12 piires.
2.Keskkonnateenistus algatas 08.11.2004 KMH ja kinnitas 07.02.2005 KMH programmi.
3.OÜ Väo Paas esitas 14.02.2005 taotluse maavara kaevandamise loa saamiseks kehtivusajaga 25 aastat.
4.Vabariigi Valitsuse 29.07.2010 korraldusega nr 302 väljastati OÜ-le Väo Paas nõusolek kaevandamisloa väljastamiseks maapõueseaduse (MaaPS) § 34 lg 2 alusel põhjendusega, et kaevandamisega Jägala lubjakivimaardlas ei kaasneks keskkonnamõju, mida ei ole võimalik ära hoida või leevendada.
6.Riigikohtu halduskolleegiumi 15.10.2013 otsusega nr 3-3-1-35-13 tühistati Keskkonnaameti 09.06.2011 korraldus nr HJR 1-15/11/431, kuivõrd KMH menetluse käigus rikuti imperatiivset seaduse sätet seoses KMH aruande avalikustamisega, mistõttu ei olnud võimalik välistada, et õiguspärase haldusmenetluse korral olnuks menetluse lõpptulemus teistsugune.
7.OÜ Väo Paas esitas 22.10.2013 Keskkonnaametile kaevandamisloa menetluse uuendamise taotluse, mille Keskkonnaamet 17.02.2014 korraldusega nr HJR 1-15/14/93 rahuldas. MTÜ Ruu küla heakorra selts esitas 24.03.2014 korralduse peale kaebuse Tallinna Halduskohtusse (haldusasi nr 3-14-50364), mille Tallinna Ringkonnakohus jättis 04.05.2017 rahuldamata.
8.MTÜ Ruu küla heakorra selts esitas 18.06.2014 Keskkonnaministeeriumile ettepaneku Ruu küla piirkond ja selle lähiala riikliku kaitse alla võtta. Keskkonnaministeerium edastas 02.07.2014 kirjaga MTÜ Ruu küla heakorra selts ettepaneku Keskkonnaametile, tehes viimasele ülesandeks looduskaitseseaduse (LKS) § 8 lg 3 kohase loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse hindamise ja kavandatud piirangute otstarbekuse ekspertiisi teostamise.
9.Ekspert Andres Tõnisson koostas Keskkonnaametile arvamuse „Eksperthinnang Ruu maastikukaitseala moodustamise vajadusele“ (edaspidi: A. Tõnissoni 2014. a ekspertarvamus). Selle põhijärelduseks oli, et kaitseala loomine ei ole otstarbekas ning seda ei tohiks luua kaevanduse tõrjumise eesmärgil. Keskkonnaministeerium teavitas 11.01.2016 kirjaga nr 82/16/34-2 MTÜ-d Ruu küla heakorra selts, et kaitse alla võtmise menetluse algatamist ei peeta põhjendatuks.
10.MTÜ Ruu küla heakorra selts esitas 23.02.2016 Jõelähtme Vallavalitsusele ettepaneku võtta Ruu küla lähiümbruse loodusobjekt kohaliku kaitse alla. Ekspert Andres Tõnisson koostas Jõelähtme vallale hinnangu „Kohaliku tähtsusega Ruu maastikukaitseala. Vajadus ja
2(15)
3-20-1717 põhjendus“ (edaspidi: A. Tõnissoni 2016. a ekspertarvamus), milles soovitas Ruu küla lähiümbruse loodusobjekti kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmist.
11.Jõelähtme Vallavolikogu 11.08.2016 otsusega nr 361 otsustati algatada Ruu küla lähiümbruse kohaliku kaitse alla võtmise menetlus ning delegeeriti kaitse alla võtmise menetluse läbiviimine Jõelähtme Vallavalitsusele.
12.Keskkonnaministeeriumi 11.01.2017 kirjaga nr 14-6/17/217 ei kooskõlastanud Keskkonnaministeerium loodusobjekti kaitse alla võtmist.
13.Jõelähtme Vallavolikogu 16.02.2017 otsusega nr 425 (edaspidi: otsus nr 425) otsustati võtta Ruu küla lähiümbrus kaitse alla ja kinnitada kaitse-eeskiri.
14.OÜ Väo Paas esitas 09.03.2017 halduskohtusse kaebuse otsuse nr 425 tühistamiseks (haldusasi nr 3-17-563). Tallinna Halduskohus rahuldas kaebuse 22.11.2017 otsusega, mis jõustus pärast apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse läbimist Riigikohtu 30.05.2019 otsusega.
15.Jõelähtme Vallavolikogu otsustas 27.06.2019 otsusega nr 231 jätkata 11.08.2016 algatatud Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise haldusmenetlust.
16.Keskkonnaamet väljastas 29.11.2019 korraldusega nr 1-3/19/2311 OÜ-le Väo Paas kaevandamisloa ehituslubjakivi kaevandamiseks Ojaveere maaüksusel. Jõelähtme vald ja Ruu küla heakorra selts vaidlustasid kaevandamisloa kohtus. Tallinna Halduskohus menetleb kaebusi haldusasjana 3-19-2448.
17.Maa-amet saatis 23.12.2019 Jõelähtme Vallavalitsusele taotluse nr 7-1/19/19138 väljastatud kaevandamisloa alusel Ojaveere katastriüksuse muutmiseks mäetööstusmaaks.
18.Jõelähtme Vallavolikogu võttis 13.08.2020 otsusega nr 424 (edaspidi ka: otsus nr 424) Ruu küla lähiümbruse kaitse alla ja kinnitas kaitse-eeskirja.
19.Keskkonnaministeerium esitas Jõelähtme Vallavolikogu 13.08.2020 otsusele nr 424 14.09.2020 vaide nr 8-2/20/4022, milles taotles nimetatud haldusakti kehtetuks tunnistamist. Jõelähtme Vallavolikogu 15.10.2020 vaideotsusega nr 444 jäeti Keskkonnaministeeriumi vaie rahuldamata.
20.Tallinna Halduskohtusse laekus 14.09.2020 OÜ Väo Paas kaebus Jõelähtme Vallavolikogu 13.08.2020 otsuse nr 424 tühistamiseks tervikuna või alternatiivselt vähemalt osas, milles see laieneb OÜ Väo Paas maavara kaevandamise loas HARM-160 toodud Jägala lubjakivimaardla mäeeraldise ja selle teenindusmaa alale (katastriüksus 24505:002:0251). Kaebus registreeriti haldusasjana 3-20-1717.
21.Tallinna Halduskohtusse laekus 10.12.2020 Keskkonnaministeeriumi kaebus nõuetega tühistada Jõelähtme Vallavolikogu 13.08.2020 otsus nr 424 tervikuna või alternatiivselt osas, milles see laieneb katastriüksusele Ojaveere (katastritunnus 24505:002:0251) ning tühistada Jõelähtme Vallavolikogu 15.10.2020 vaideotsus nr 444. Kaebus registreeriti haldusasjana 3-202297.
22.Tallinna Halduskohus liitis 29.12.2020 määrusega haldusasjad nr 3-20-1717 ja 3-20-2297 ühte menetlusse ning määras haldusasja numbriks 3-20-1717.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
23.OÜ Väo Paas seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. 1) Ruu kaitseala loomise eesmärgiks on olnud sisuliselt kehtiva kaevandamisõiguse tühistamine kaevandamist välistava kohaliku kaitseala loomise kaudu. Selline eesmärk on vastuolus LKS ja MaaPS regulatsiooni ja üldiste eesmärkidega. Vastustaja sisuliselt püüab kohaliku kaitseala moodustamise kaudu minna mööda seaduste regulatsioonist, mille kohaselt on maavara 3(15)
3-20-1717 kaevandamise küsimustes lõpliku seisukoha kujundamise pädevus riigi organitel (MaaPS § 48, § 55 lg 2 p 11, lg 4). 01.01.2017 jõustunud LKS § 9 lg 101 kohaselt kui loodusobjekt, mida kavandatakse võtta kohaliku kaitse alla, asub maardlal, tuleb loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse eelnõu kooskõlastada Keskkonnaministeeriumiga. Sätte eesmärk on tagada alade kohaliku kaitse alla võtmisel riigi huvi kohane kaalumine, pidades silmas, et ala kaitse alla võtmine takistab maavara kasutuselevõttu. 2) Vastustaja on vastuolus LKS §-ga 2 ja § 8 lg-ga 3 jätnud teostamata sotsiaalmajanduslike mõjude hindamise. Vastustaja ei ole arvestanud kõigi eksperthinnangutega, mis talle on kättesaadavad olnud, vaid on valikuliselt arvestanud neid töid, mis kaitseala loomist soosivad. Nii on vastustaja jätnud arvestamata A. Tõnissoni 2014. a ekspertarvamuse, kuivõrd seal on A. Tõnisson välja toonud, et kaitseala loomine ei saa toimuda kaevandamise takistamiseks ja puuduvad looduskaitselised väärtused, mis kaitseala loomist õigustaks. Põhjendusteta on jäetud arvestamata näiteks A. Raukase hinnang, mille kohaselt ei ole Ruu kaitseala puhul täidetud LKS §-s 7 sätestatud eeldused ja mille asjakohasuse tuvastasid kohtud juba haldusasjas 3-17-563. Samamoodi on jäetud arvestamata kaevandamisloa menetluse raames tehtud KMH aruandega, milles on analüüsitud planeeritud kaevandamise mõju keskkonnale ja tuvastatud selle kontekstis kaevandamise võimalikkus. Selline valikuline ja põhjendamata ekspertide hinnangute käsitlus on vastuolus kaalutlusõiguse reeglitega (HMS § 4 lg 2 ja § 54) ja tingib otsuse õigusvastasuse. Vastustaja pidanuks kaaluma eraldi keskkonnamõju strateegilise hindamise vajadust ning selle algatama. 3) Vastustaja on valesti tuvastanud aluse loodusobjekti kaitse alla võtmiseks LKS § 7 ja § 43 alusel. Luidete teaduslik väärtus ei ole kohaliku kaitseala põhjendamiseks üldse asjakohane kaalutlus. Loodusväärtuse teadusliku väärtuse hindamise näol ei ole olemuslikult tegemist kohaliku elu küsimuse ega kaalutlusega, mille alusel kohalikku kaitseala luua. Ometi on see olnud kaitseala loomise üheks keskseks kaalutluseks. Isegi kui möönda teadusliku väärtuse asjakohasust kohaliku kaitseala loomisel, siis puudub kohalikul omavalitsusel pädevus otsustada riikliku/rahvusvahelise teadusliku väärtuse üle. A. Raukas on oma hinnangus leidnud, et Ruu luidetel ei ole teaduslikku väärtust ning tegemist ei ole Eesti oludes haruldase maastikuga. Otsuses toodud väide, et Ruu metsastunud luited on ühest küljest haruldased Jõelähtme valla kontekstis ja samas tüüpilised Ruu küla kontekstis, on põhjendamata ja ei tugine tõenditele. Hinnates loodusobjekti esteetilist väärtust ja ohustatust, on vastustaja jätnud tähelepanuta, et kaevandamine toimuks vaid väiksel osal planeeritud kaitsealast: kaitseala pindala on 238 hektarit ja mäeeraldis sellest vaid 30,31 hektarit. Vastustaja on väitnud, et Ojaveere kinnistule jääb osa kõige väärtuslikumast luitestiku osast, kuid möönab isegi, et vaid ligi kolmandik sellisest väidetavast väärtuslikumast osast. Arvestada tulnuks ka seda, et mäeeraldis ehk maksimaalselt kaevandatav osa moodustab vaid 30,31 hektarit ehk veidi enam kui pool kogu Ojaveere maaüksusest (52,04 hektarit). Otsuses väidetud ohte (keskkonnaalase seisundi halvendamine) ei ole vastustaja seejuures ka sisuliselt hinnanud. 4) Ruu küla lähiümbruse kaitse alla võtmine ei ole vajalik virgestusvõimaluste tagamiseks. Virgestusvõimaluste tagamisvajaduse hindamisel on vastustaja lubamatult lähtunud üleeestilisest kaalutlustest, mille hindamine ei ole vastustaja pädevuses. RMK, kelle üheks ülesandeks on just rekreatsioonivõimaluste loomine, on juba kaitseala loomise menetluses selgitanud, et Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmine ei ole põhjendatud virgestus- ja puhkevõimaluste tagamiseks. Rekreatiivsete kasutusvõimaluste loomiseks ei ole vaja luua kaitseala. Kaevandamisloa KMH hinnangus on leitud, et kaevandamistegevusega ei mõjutata rekreatiivseid tegevusi Ruu paikkonna metsades määral, mis põhjustaks kas selliste tegevuste lõppemise või väga olulise ümberkorraldusvajaduse. Vastustaja ei ole otsuses hinnanud, kuivõrd on metsas puhkamise ja sportimise võimalused juba tagatud valla muudel loodusaladel ja kuivõrd oleks alternatiivina vastavad alad võimalik rajada muude lähedalasuvate luitestike ja kompaktsete metsamassiivide aladele. Ala rekreatiivset väärtust on vald asunud hindama alles 4(15)
3-20-1717 kohtumenetluses, mistõttu pole vastustaja sellistest tagantjärgi esitatud seisukohtadest kaalutlusotsuse tegemisel lähtunud. 5) Arvestades kehtiva kaevandamisloaga väljendatud ja tagatud kaebaja I ja riigi huvi Ojaveere kinnistul kõrgemargilist ehituslubjakivi kaevandada ning vastustaja enda poolt rõhutatut, et Jägala lubjakivikarjäär puudutaks vaid üht kolmandikku Ruu luitestiku kõige vanemast, reljeefsemast ja väärtuslikumast osast, pidanuks vastustaja detailselt analüüsima võimalust vähemalt Ojaveere kinnistule kaitseala mitte luua. Seejuures pidanuks vastustaja arvestama, et otseselt kaevandatav mäeeraldis moodustab vaid veidi enam kui poole Ojaveere kinnistust. Vastuolus LKS §-ga 2 ja § 8 lg- 3 ning kaalutlusõiguse normidega vastustaja seda aga sisuliselt teinud ei ole. Ojaveere katastriüksus asub loodud kaitseala servas, Tallinn-Narva mnt ääres ja ka selle ala väljajätmisel oleks võimalik luua kaitseala loogilistes piirides ja seejuures valdava osa luidetega. 6) Vastustaja ei ole kaitseala loomise üle otsustamisel 29.11.2019 kaebajale I väljastatud kaevandamisloa õigusliku tähtsusega sisuliselt arvestanud. Kuna kaevandamisluba oli antud enne kaitseala moodustamist pidi vastustaja kaevandamisloast lähtuma. Kehtiva haldusaktiga mittearvestamine (või ka sellele kaalumisel madalama tähtsuse omistamine) vastustaja poolt õiguslikult asjakohatu põhjendusega, et vastustaja haldusaktiga ei nõustu või vastustaja hinnangul on see õigusvastane, on seega oluliseks kaalutlusveaks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 mõttes, mis juba iseenesest tingib otsuse õigusvastasuse. Riiklikult kaevandamisloaga tagatud kaevandamishuvi ja kohaliku omavalitsuse huvi kaevandamist tõrjuda ei ole olemuslikult samaväärsed konkureerivad huvid, mida kaitseala loomise menetluses kaaluda, vaid viimane saab üldse kaalumisele tulla ainult erandlikul juhul, kui kaevandamine põhjustaks väga raskeid tagajärgi kohaliku kogukonna heaolule. Seda aga vaidlustatud otsusest ei tulene. Vastustaja on üldsõnaliselt viidanud kaebaja I äririskile. Kaebaja I äririskiks ei saa aga lugeda vastustaja poolset tahtlikku kaevandamise takistamist kaitseala moodustamise teel olukorras, kus kaevandamiseks on väljastatud kehtiv kaevandamisluba. 7) Ehituslubjakivi varustuskindluse tagatusele toetumine vastustaja poolt on oluline kaalutlusviga. Vastustaja pädevuses ei ole üldse maavara varustuskindlust hinnata. Käesoleval juhul on kõrgemargilise ehituslubjakivi varustuskindluse kriitilisus riigi poolt üheselt tuvastatud.
24.Keskkonnaministeeriumi seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 1) Otsus nr 424 on vastuolus MaaPS § 55 lg 4 (kuni 31.12.2016 kehtinud MaaPS § 34 lg 2) mõttega. Kohaliku omavalitsuse üksuse vastuseis on kaevandamisloa andmist välistavaks asjaoluks, kuid Vabariigi Valitsuse nõusolekul ja ülekaaluka riikliku huvi olemasolul on võimalik kaevandamisluba anda hoolimata kohaliku omavalitsuse üksuse vastuseisust. MaaPS § 55 lg 4 mõttega vastuolus on olukord, kus kohaliku omavalitsuse üksusel on võimalik kaevandamine välistada seeläbi, et kohalik omavalitsus võtab LKS alusel kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla maaüksuse, millele on Vabariigi Valitsuse nõusolekul antud kaevandamisluba hoolimata kohaliku omavalitsuse üksuse vastuseisust. LKS ei ole „õiguslik tagauks“, mille kaudu saaks takistada MaaPS § 55 lg 4 realiseerimist riigi poolt. Kui LKS või ka mõne muu seaduse alusel saaks niisuguses olukorras kaevandamist takistada, siis muutuks MaaPS § 55 lg 4 sisutühjaks sätteks. Ajalisest loogikast lähtuvalt on prioriteet kaevandamisloal, kuna selle andmine eelnes looduskaitseala moodustamisele. Kaitseala ei saa moodustada üksnes kaevanduse tõrjumise eesmärgil, kuna LKS seda ei võimalda. 2) Vaidlustatud otsus on vastuolus MaaPS § 14 lg-ga 1. Vaidlustatud otsus on suunatud sellele, et teha õiguslikult võimatuks Ojaveere katastriüksuse maapõues oleva lubjakivi kaevandamisväärsena säilimine, sellele juurdepääs ja selle majanduslikult otstarbekas kasutamine. Kui kaevandamisluba on riigi poolt välja antud, siis on välistatud vastava piirkonna LKS alusel kohaliku kaitse alla võtmine.
5(15)
3-20-1717 3) Vaidlustatud otsus on vastuolus LKS § 9 lg-ga 101 ja MaaPS § 14 lg-ga 2. LKS § 9 lg 101 kohaselt kui loodusobjekt, mida kavandatakse võtta kohaliku kaitse alla, asub maardlal, tuleb loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse eelnõu kooskõlastada Keskkonnaministeeriumiga. Viidatud säte jõustus 01.01.2017. Ruu loodusobjekt asub Jägala lubjakivimaardlal, mistõttu oleks Ojaveere katastriüksuse arvamine Ruu loodusobjekti koosseisu tulnud kooskõlastada Keskkonnaministeeriumiga, kuid seda ei tehtud. 4) Vaidlustatud otsus on vastuolus LKS § 10 lg 7 mõttega. LKS § 10 lg 7 kohaselt võtab kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstava loodusobjekti kaitse alla volikogu kas kehtestatud üldplaneeringu või detailplaneeringu alusel või siis ilma planeeringut koostamata. Käesoleval juhul puuduvad kehtestatud üldplaneering või detailplaneering, mis saaks olla aluseks Ruu loodusobjekti kaitse alla võtmisele. LKS § 10 lg 7 p-s 2 sätestatud võimalus võtta kaitstav loodusobjekt kaitse alla ilma planeeringut koostamata on kohaldatav üksnes juhtudel, kui kohalikul omavalitsusel puudub üldplaneering või kui tegemist on looduse üksikobjektiga. Kui tegemist on maastikuga (ruumilise objektiga), siis saab kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise eelduseks olla kehtestatud üldplaneering või detailplaneering, st kaitse alla võtmise aluseks saab olla üksnes LKS § 7 lg 7 p 1. Kui vastustaja sooviks kehtestada Ojaveere katastriüksusel kaitseala ettenägeva üldplaneeringu või detailplaneeringu, siis peaks ta vastava planeeringu kooskõlastama Keskkonnaministeeriumi või Maa-ametiga. LKS § 10 lõike 7 p 2 mõtteks ei saa olla see, et kohalik omavalitsus saaks MaaPS § 15 lg-st 7 tulenevast kooskõlastamise kohustusest kõrvale hoiduda. 5) Vaidlustatud otsuse tegemisel ei ole arvestatud riigi kui maaomaniku huvidega. Vaidlustatud otsusega on riigil oluliselt piiratud oma omandi kasutamist. Riigil on piiratud õigust kasutada kinnistut tulu saamise eesmärgil. Tulu saamise üheks viisiks on ka nt riigimaa kaevandamiseks kasutada andmine, samas kaitseala moodustamine ja kaitsealal kaevandamise keelamine muudab Ojaveere kinnisasja valitsemise määratud eesmärgil võimatuks. Vastustaja ei ole vastavat riigi huvi kaalunud. Vaideotsuses on vastustaja põhjendanud, et otsus nr 424 ei välistavat metsamajanduslikke tegevusi Ojaveere maaüksusel ja seeläbi tulu teenimist. See väide on iseenesest õige, kuid kuna otsusega nr 424 välistatakse riigi kui omaniku poolt Ojaveere kinnistu kaevandamiseks rendile andmine, oleks tulnud vastavat huvi otsuse tegemisel arvestada. Kaevandamiseks rendile andmine on märgatavalt kasumlikum kui metsa majandamise kaudu tulu teenimine. Vaidlustatud tegemisel ei ole arvestatud riigi kui maksuhalduri huvidega. Kaevandamisloast tulenevate õiguse realiseerimisel kuuluks OÜ Väo Paas poolt riigile maksmisele kaevandamisõiguse tasu 7 448 880 eurot. 6) Otsuse nr 424 tegemisel ei ole arvestatud riigi huviga tagada ehituslubjakivi varustuskindlus Harju maakonnas. Vastustajal puudus õigus hinnata seda, kas esinevad probleemid varustuskindluse tagamisel või mitte, kuna seda hinnati kaevandamisloa andmise menetluses. Riigi huvide (millest üheks põhiliseks on varustuskindluse tagamine) hindamine kaevandamisloa andmise menetluses juba siis, kui Vabariigi Valitsus tegi 29.07.2010 korralduse nr 302. Kui kohus peaks asuma seisukohale, et vastustaja oli kaitse alla võtmise menetluses pädev hindama, kas Harju maakonnas esinevad probleemid varustuskindluse tagamisel või mitte, siis on vastustaja seadnud vastava huvi tõsiseltvõetavuse kahtluse alla piisavaid põhjendusi ja kaalukaid tõendeid esitamata. Selle tulemusena on tehtud ebaõige lõppjäreldus, et varustuskindluse tagamiseks polevat Jägala lubjakivimaardlas (asub Ojaveere maaüksusel) ehituslubjakivi kaevandamine oluline. Ojaveere kinnistu kattub Jägala lubjakivi maardlaga, kus ehituslubjakivi on arvele võetud aktiivse tarbevaruna 3028 tuh m3 ja aktiivse reservvaruna 6356 tuh m3. Jägala lubjakivi maardla kuulub Harju maakonna tähtsamate ehituslubjakivi maardlate hulka, mis asub suuremas osas Väo kihistu avamusel, kus levib Eesti kõige kvaliteetsem ehituslubjakivi ning mille kaevandamiseks on soodsad mäetehnilised tingimused. Nõudlus kvaliteetsete ehitusmaavarade järele on oluliselt tõusnud, mistõttu on Harju maakonnas kvaliteetse ehituslubjakivi varu seis muutunud kriitiliseks. 6(15)
3-20-1717
25.Jõelähtme vald vaidleb kaebustele vastu. Tema seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 1) Seonduvalt Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmisega ei ole vastustaja käitunud sõnamurdlikult. Vastustaja ei ole kunagi avaldanud, nagu oleks vastustaja nõus ehituslubjakivi kaevandamisega Ojaveere maaüksusel. Vastupidi, vastustaja on järjepidevalt olnud Ojaveere maaüksusel ehituslubjakivi kaevandamise vastu. Seega ei saa vastustajale ette heita vastuolulist halduspraktikat seonduvalt Ruu küla lähiümbruse ja sealhulgas Ojaveere maaüksuse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmisega. 2) Esinevad eeldused, mille tõttu on põhjendatud Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmine. Vastavalt LKS § 7 lg-le 1 on loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldusteks on selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus. LKS § 7 lg-s 1 toodud loetelu näol loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldustest ei ole kumulatiivne ning loodusobjekti saab kaitse alla võtta ka siis, kui esineb vähemalt üks LKS § 7 lg-s 1 nimetatud eeldustest. Seejuures on muude eelduste kõrval asjakohaseks kaalutluseks ka objekti ohustatus. Ruu küla lähiümbruse juures esinevad järgmised kaitse alla võtmise eeldused: a) Ruu küla lähiümbruse metsastunud luidete ohustatus tulenevalt kavandatavast ehituslubjakivi kaevandamisest; b) Ruu küla lähiümbruse metsastunud luidete haruldus Jõelähtme valla üldises kontekstis; c) Ruu küla lähiümbruse metsastunud luidete tüüpilisus Ruu küla kontekstis; d) Ruu küla lähiümbruse metsastunud luidete teaduslik väärtus; e) Ruu küla lähiümbruse metsastunud luidete esteetiline väärtus. Nende eelduste esinemine on tõendatud erinevate ekspertarvamustega. 3) Jõelähtme Vallavolikogu on 13.08.2020 otsuses nr 424 õigesti määranud kindlaks kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võetud Ruu küla lähiümbruse kaitse-eesmärgid. Nähtuvalt 13.08.2020 otsuse nr 424 resolutsiooni punktist 3 on Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise eesmärkideks a) Ruu küla lähiümbruse väärtusliku maastiku ja selle üksikelementide kaitse ning b) puhke- ja virgestusvõimaluste säilitamine ning parandamine. Need kaitse alla võtmise eesmärgid on kooskõlas Riigikohtu poolt antud suunistega haldusasjas 3-17-563. 4) Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmine ei ole vastuolus LKS § 8 lg-ga 3. Käesoleval juhul on vastustaja toiminud kooskõlas LKS § 8 lg-des 3-5 sätestatud nõuetega, tellides keskkonnaekspert A. Tõnissonilt 2016. ja 2020. a ekspertiisid LKS § 8 lg 3 mõttes. Samuti on vastustaja tellinud Tallinna Ülikooli teadlaselt A. Kondilt 2017. a arvamuse. 5) Jõelähtme Vallavolikogu 13.08.2020 otsus nr 424 ei ole vastuolus LKS § 9 lg-ga 101 LKS § 9 lg 101 näol on tegemist 01.01.2017 jõustunud haldusmenetlust reguleeriva õigusnormiga, mis HMS § 5 lg-st 5 tulenevalt ei saa kuuluda antud juhul kohaldamisele, kuna Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise menetluse algatas vastustaja 11.08.2016 otsusega nr 361. HMS § 5 lg-s 5 on sätestatud, et kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. 6) Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmine ei ole vastuolus MaaPS § 14 lg-dega 1 ja 2. Riigikohus on 30.05.2019 haldusasjas nr 3-17-563 tehtud kohtuotsuse motiveeriva osa punktis 13 selgitanud, et vastustajal ei olnud kohustust küsida Keskkonnaministeeriumilt kaitseala loomiseks kooskõlastust. 7) Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmist ei välista see, et 29.11.2019 oli kaebuse esitajale OÜ-le Väo Paas antud kaevandamisluba Ojaveere maaüksusel ehituslubjakivi kaevandamiseks. Kohtupraktika kohaselt ei ole välistatud maaüksuse, mille osas on väljastatud kaevandamisluba, kohaliku omavalitsuse tasandil looduskaitse alla võtmine. Riigikohus on otsuses asjas 3-17-563 selgitanud, et kaevandamisloa saamiseks puudub õiguspärane ootus ning vaatamata otsuse nr 425, millega Ruu küla lähiümbrus ning sealhulgas Ojaveere maaüksus võeti kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla, tühistamisele on vastustaja 7(15)
3-20-1717 uuesti võimalik kaaluda Ruu küla lähiümbruse ja sealhulgas Ojaveere maaüksuse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmist. Seetõttu ei ole vaidlustatud otsus vastuolus MaaPS v.r § 34 lg-ga 2 ega MaaPS § 55 lg-ga 4 ning ei kuulu tühistamisele. 8) Keskkonnaministeeriumil puudub kaebeõigus. Kaebeõigus saanuks olla Justiitsministeeriumil, kui Justiitsministeerium oleks vastustaja üle haldusjärelevalvet teostades teinud ettepaneku otsus nr 424 kehtetuks tunnistamiseks, Jõelähtme Vallavolikogu ei oleks selle ettepanekuga nõustunud ning seejärel oleks Justiitsministeerium pöördunud otsuse nr 424 tühistamise nõudes protestiga halduskohtusse. Isegi kui kohus ei peaks sellega nõustuma, siis saaks Eesti Vabariik Rahandusministeeriumi kaudu vaidlustada otsust nr 424 üksnes seonduvalt väidetega, nagu ei oles Jõelähtme Vallavolikogu selle otsuse tegemisel arvestatud riigi kui Ojaveere maaüksuse omaniku huvidega.
KOHTU PÕHJENDUSED
26.HKMS § 44 lg 4 kohaselt võib riik esitada kaebuse teise avaliku võimu kandja vastu oma õiguste, sealhulgas omandiõiguse ja halduslepingust tuleneva õiguse kaitseks. Kohus leiab, et riigil on kaebeõigus HKMS § 44 lg 4 alusel, sest otsus nt 424 riivab riigi omandiõigust, kuna kaitsealale jäävatest kinnistutest on Ojaveere kinnistu (katastritunnus 24505:002:0251), Anija metskond 11 kinnistu (katastritunnus: 24505:002:0510) ja Anija metskond 12 kinnistu (katastritunnus 24505:002:0252) riigi omandis. Kohus leiab, et kaebeõigust ei mõjuta riigi tegevus või tegevusetus haldusjärelevalve teostamisel. Samuti ei ole määrav see, millise ministeeriumi kaudu kaebeõigust teostatakse ‒ see on valitsuse enesekorralduse küsimus. Kohtu arvates seondub ka kaevandamine omandiõiguse teostamisega.
27.Haldusasja 3-17-563 raames menetlesid kohtud OÜ Väo Paas kaebust Jõelähtme Vallavolikogu 16.02.2017 otsuse nr 425 tühistamiseks. Nimetatud otsusega võeti Ruu küla lähiümbrus kohaliku tasandi kaitse alla. Riigikohus jättis 30.05.2019 otsusega asjas 3-17-563 jõusse Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsuste resolutsioonid, millega otsus nr 425 tühistati. Riigikohus täiendas ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Kuna käesolevas haldusasjas vaidlustatud otsus nr 424 sündis varasema kohaliku tasandi kaitse alla võtmise menetluse uuendamise tulemusel ning kaitseala piiride osas muudatusi pole tehtud, korrigeeritud on üksnes kaitseala kaitse-eesmärke ja selle moodustamise põhjendusi, on oluline selgitada, millised raamid seadis Riigikohus küsimuse uuele otsustamisele ning kas otsust nr 424 tuleb Riigikohtu viidatud otsuse valguses pidada õiguspäraseks.
28.Kohus toob välja asjakohased Riigikohtu seisukohad. Riigikohus märkis 30.05.2019 otsuse p-s 9: „Eeltoodu põhjal saab järeldada, et kohaliku tasandi ja riikliku tasandi looduskaitse eesmärgid ei ole ühesugused. Objekti kohaliku kaitse alla võtmiseks ei pea ära näitama selle väärtuslikkust üle-eestilises või veelgi laiemas kontekstis. Asjakohasteks kaalutlusteks võivad olla ka loodusobjekti olulisus kogukonnale, puhkemajanduslik potentsiaal jms. Kohalikul omavalitsusel on loodusobjekti kaitse alla võtmise üle otsustades ulatuslik kaalutlusruum, mille sisustamisel tuleb arvestada ka kaitsmise vastu rääkivate huvidega. Mida mõjusamad on kaitsmise vastu rääkivad seisukohad, seda kaalukam peab olema piirkondlik huvi objekti kaitsmise vastu.“ Osa Riigikohtu seisukohti puudutas kaebaja I ‒ haldusasjas 3-17-56 ei olnud teisi kaebajaid ‒ kui kaevandamisloa omaja kaebeõiguse ulatust. Nii leidis Riigikohus, et ringkonnakohus tugines vaidlustatud otsuse tühistamisel ekslikult sellele, et vastustaja jättis ala kohaliku kaitse alla võtmisel kõrvale riiklikud huvid (p 9). Riigikohtu arvates ei saanud kaevandamisloa omaja sellele argumendile tugineda. Ka märkis Riigikohus, et kaevandamisloa taotlejal ei ole õigustatud ootust kaevandamisluba saada ning kaebaja huvide kõrvalejätmiseks võib piisata ka ala kaitsmise kasuks rääkivast piirkondlikust huvist (p 11.2). Ala kaitse alla võtmise eesmärkidega seonduvalt märkis Riigikohus, et Ruu luitestiku kui kohalikul tasandil väärtusliku maastiku kaitse vajadus koosmõjus puhke- ja virgestusvõimaluste säilitamise vajadusega on asjakohaseks põhjenduseks, et moodustada kohalik kaitseala. Lubatav on 8(15)
3-20-1717 tugineda ka sellele, et luitestikku ohustavad alal kavandatavad tegevused, sh kaevandamine (p 12.3). Riigikohus leidis, et kaitse alla võtmise otsuse tegemisel on ekslikult tuginetud sellele, et alal leiduvad loodusdirektiivi elupaigatüübid (sealsamas). Lisaks jäid Riigikohtule vastustaja esitatud seisukohtade põhjal ebamääraseks ja põhjendamatuks argumendid ala teadusliku väärtuse ning metsaökosüsteemi ja elustiku mitmekesisuse kaitse kohta (sealsamas). Riigikohus resümeeris, et kuna vastustaja on otsuse tegemisel tuginenud asjakohaste kaalutluste kõrval ka asjakohatutele, ei ole võimalik veenduda kaalutlusotsuse ratsionaalsuses (sealsamas). Seetõttu jättis Riigikohus alama astme kohtute otsused jõusse.
29.Uuendatud menetluse järel vastu võetud otsuse nr 424 kohaselt on Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise eesmärkideks: 1) Ruu küla lähiümbruse väärtusliku maastiku ja selle üksikelementide kaitse; 2) puhke- ja virgestusvõimaluste säilitamine ning parandamine. Loobutud on otsusega nr 425 võrreldes loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüüpide (loopealsed, läänetaiga ja metsastunud luited) kaitsest ning metsaökosüsteemi ja elustiku mitmekesisuse kaitsest. Vaidlustatud haldusakti kohtulikul kontrollil tuleb seega hinnata üksnes neid kaitse-eesmärke ja põhjendusi, millele vastustaja on kohaliku kaitseala moodustamisel tuginenud. Kõrvale tuleb jätta muud põhjendused (elurikkuse säilitamine, rohevõrgustiku kaitse, Kaberla oja ohustamine, kaevandamisest lähtuvad häiringud jms), mis ei ole käesolevas menetluses vaidluse esemeks. Küll tuleb neid argumente kaaluda kaevandamisloa vaidluses.
30.Riigikohus on 30.05.2019 otsuse p-s 9 selgitanud, et kui objekt tahetakse võtta kohaliku kaitse alla, on vaja kontrollida, kas esinevad LKS § 7 lg-s 1 nimetatud eeldused. Neid eeldusi tuleb sisustada kohaliku tasandi looduskaitse eesmärke silmas pidades. LKS § 7 lg 1 kohaselt loodusobjekti LKS alusel kaitse alla võtmise eeldus on selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus. Kohus märgib, et kaitse alla võtmise iseseisvaks eelduseks saab olla üksnes Ruu küla lähiümbruse väärtusliku maastiku ja selle üksikelementide kaitse. Puhke- ja virgestusvõimaluste säilitamine ja parandamine saab olla üksnes ala kaitse alla võtmisega kaasnev (positiivne) kõrvalmõju, sest kaitsealasid ei moodustata puhke- ja virgestusvõimaluste soodustamiseks (seda ei võimalda LKS), kaitsealade moodustamise eesmärk on pigem vastassuunaline ‒ loodusväärtuste kaitse inimtegevuse eest, sh selle intensiivsemates vormides, näiteks majandustegevus (kaevandamine, metsamajandamine) aga ka rahvarohkete kogunemiste ja ürituste vältimine.
31.Käesolevas asjas omavad tähtsust LKS § 7 lg 1 eelduste kontrollimisel asjatundjate arvamused. Kaitseala on moodustatud keskkonnaekspert MSc A. Tõnissoni 2016. a ekspertarvamuse (dtl 292‒307) alusel. Kohtuasjas on viidatud ja asjas omavad tähtsust ka A. Tõnissoni varasem, 2014. a ekspertarvamus (dtl 261‒282), A. Tõnissoni 2020. a täiendav arvamus (dtl 98‒122) ja A. Tõnisoni 2021. a selgitused ja täpsustused (dtl 1850‒1852). Lisaks on vastustaja tuginenud Ökoloogiakeskuse vanemteaduri geograafiakandidaat Are Konti 2017. a arvamusele „Ruu maastikukaitseala vajaduse ja tähtsuse kohta“ (dtl 645‒647). Kaebajad on viidanud kaevandamisloa KMH menetluses esitatud Eesti Geoloogia Seltsi 2017. arvamusele „Ruu mittevajalikust kaitsealast (dtl 95‒96), mis on allkirjastatud akadeemik Anto Raukase poolt. Kaebajad on viidanud kaevandamisloa KMH aruandele (KMH köide I, dtl 1171‒1265, KMH köide II, dtl 1266‒1288, KMH köide III (dtl 1289‒1747), milles on muu hulgas analüüsitud kohaliku kaitsealaga seonduvat (KMH köide III p 1.1 ja lisad 8‒17). Kaebaja I on esitanud OÜ Alkranel 2021. a lühianalüüsi kohaliku omavalitsuse tasandi Ruu loodusobjekti ulatuse osas, mis on koostatud PhD Elar Põldvere poolt (dtl 1749‒1755), samuti Eesti Geoloogiateenistuse „Ruu luitestiku lühiiseloomustuse“, mis on koostatud PhD Kalle Suuroja poolt (dtl 1760).
32.Vaidlust ei ole selles, et luiteid kui kaitsmisväärset objekti A. Tõnissoni 2014. a ekspertarvamuses esile tõstetud ei olnud. Ruu küla olulisima loodusväärtusena oli selles 9(15)
3-20-1717 arvamuses välja toodud loopealsed, millele ekspert kaevandamise mõju tagasihoidlikuks hindas. Luiteid oli arvamuses küll mainitud: viidatud oli huvitavale pinnamoele – Läänemere ühe varasema staadiumi (Antsülusjärve) luidetele kahel pool Kaberla oja. Oli toodud välja, et: „Luitestikud esinevad kõikjal Eestis, rohkem on neid muidugi rannalähedases vööndis, kus kunagiste merede taganedes jäi (eelistatult liivane) merepõhi tuultele avatuks. Mõned Balti jääjärve kunagist rannajoont markeerivad luited jäävad ka sügavale sisemaale (Mädara luited Vändra piirkonnas, Ruunaraipe luited Soomaal, Napu luited Kõrvemaal jne). Luitestik kui teatav geomorfoloogiline üksus (paigastikuna) hõlmab Eesti maismaast u 0,4% /.../ Konkreetselt Ruu piirkonnas esinevad metsastunud luited (2180) moodustavad Eestis ülekaalukalt kõige levinuma luitealade alltüübi. Selle elupaigatüübi üldpindalaks on meil hinnatud u 145 km2. Looduskaitset eeldavaid künniseid (a la: vaja kindlalt kaitsta vähemalt ...) ei ole maastikulisel alusel välja töötatud, Natura elupaigatüüpide puhul eksisteerib mitteametlik künnis: 20-40% esinemisalast“ (dtl 271). Ning veel: „Maastikutüüpide esteetika on omaette valdkond, seda on Eestis arendatud näiteks ranna-alade eelistuste, või ka puhkemetsade eelistuste uurimise näitel. Arvata võib, et luidetel kasvav mets mõjub vaatajale soodsamalt kui mets tasasel alal. Ruu metsade ja niitude esteetlise väärtuse hindamine jääb alati tinglikuks.“ (dtl 281). Oma 2016. a arvamuses soovitas A. Tõnisson Ruu lähiümbruse kohaliku kaitse alla võtta. Arvamuses oli öeldud: „Ruu luitestiku alal ei ole erilisi, riikliku kaaluga kaitseväärtusi, mis puudutab liike ja kooslusi. Luitestik pinnavormina on omapärane ja ilmekas, ja kuigi Jõelähtme vallas on mitmeid luitestikke, jäävad need madalamale (on nooremad) ning ei ole Ruuga võrreldava kompaktsusega. Luitestike (või ka liigestatud pinnamoega liivikute) pindala ja osakaal Eestis on niivõrd marginaalne, et iga luitestik on väärtus omaette.“ (dtl 306). 2020. arvamuses on A. Tõnisson leidnud, et Ruu luitestik on ainuke koht Harjumaal, kus esineb Läänemere paleogeograafilise eelkäija – Antsülusjärve – luiteid (dtl 100). A. Tõnisson rõhutab, et Ruu luitestik, täpsemalt selle läänepoolne osa, on vallas ainukene lavamaa luitestik, see esindab Antsülusjärve terrassi ülemist piiri (dtl 110). Kuigi Ruu luitestik ei ole mõõtmetelt võrreldav Luitemaa või Kõpu luidetega, on tegemist Jõelähtme valla kompaktseima luitestikuga (dtl 115). 2021. a selgituses märgib A. Tõnisson, et kui riiklikul tasandil ei oma Ruu luitestik väga erilist tähendust, siis kohaliku tasandi looduskaitse tähendus on teine. Kohapeal võib eriline olla ka riiklikult tasandilt vaadelduna mitte nii eriline loodusobjekt (dtl 1852).
32.1.Kaitseala moodustamist Ruu lähiümbruses toetab ka A. Kont. A. Kont leiab, et Ruu luitestik on Jõelähtme valla ilmselgelt kõige väärtuslikum looduskompleks, mis ei kuulu riikliku looduskaitse alla. Luiteliste rannamoodustiste senine uurimispraktika näitab eksperdi hinnangul, et taolised maastikud on väga keeruka sisemise struktuuriga, kus vanad rannamoodustised (rannavallid, maasääred) on reeglina mattunud hilisemate luidete alla. Taolised alad on rannikute teaduslikus uurimistöös muutunud üle maailma eriti aktuaalseks seoses globaalsete, sealhulgas kliima ja meretaseme muutustega (dtl 645). Asukoht, kujunemise aeg ja keerukus teevad Ruu luitestikust tähelepanuväärse ala, laiendades eripäraste uurimisalade võrgustikku. See annab vanade randade (paleorandade) uurijatele võimaluse põhjalikult ja süstemaatiliselt analüüsida luiteliste rannikumaastike teket ja arengut Eesti võimalikult erinevates paikades (sealsamas). Tegemist on maastikuliselt eripalgelise ja vaheldusrikka loodusliku kompleksiga, mis on Harjumaa rohevõrgustiku keskseks tugialaks Jõelähtme valla territooriumil (dtl 646).
32.2.Eesti Geoloogia Selts ei toeta oma arvamuses Ruu lähiümbruse kohaliku kaitse alla võtmist. A. Raukase hinnangul (dtl 96) võib Ruu kaitseala puhul kõnelda vaid Eestile üsna tavalise loodusmaastiku ohustatusest, kuid mitte väärtusest. Võrreldes Läti ja eriti Leedu Kurasääre luitestikega on Eesti luited mannetud ja teaduslikult väheväärtuslikud. A. Raukas ei 10(15)
3-20-1717 nõustu väitega, et Ruu küla ümbruses oleva luitestiku ja seal kasvava metsa näol on tegu Eesti oludes haruldase maastikuga, millel on oluline teaduslik väärtus (sealsamas).
32.3.KMH aruandes ei ole võetud selgesõnalist seisukohta kohaliku kaitseala moodustamise põhjendatusest. KMH koostanud eksperdid on väljendanud seisukohta, et kohalikul omavalitusel ei olnud õigusaktidest tulenevalt õigust riigi huve kõrvale jättes sellist otsust teha. Tuuakse ka välja, et: „Erinevate huvigruppide ja koolkondade arvamuste lahknemist ei saa pidada ebatavaliseks. Tasakaalustatud otsuste tegemisel ongi sellisel puhul mõistlik tuge otsida riigi üldeesmärke kujundavast õigusloomest /.../ Õigusaktide järgse tegutsemise abil saab vajadusel ka kohtu vahendusel selgeks, millised huvid on õiguspärased ja vähemalt käsitletaval ajahetkel ka perspektiivis põhjendatult eelistatud.“ (KMH III köide, dtl 1332).
32.4.Eesti Geoloogiateenistuse esitatud lühiiseloomustuse lõppjäreldus kõlab: „Ruu luitestik on pinnavormina silmale kena vaadata, kuid Eestis mitte unikaalne. Luitestiku teaduslik tähtsus, mille detailsem uurimine võimaldaks selgitada mere taandumist ja rannajoone transformatsiooni Põhja-Eesti klinditsooni klindilahtedes, jääb teiste sarnastega enam-vähem ühte ritta. Nii luitestiku esteetiline väärtus kui ka puhkemajanduslik potentsiaal jäävad teiste lähikonna rannavallide-luidete alaga enam-vähem ühele tasemele.“ (dtl 1760).
32.5.Kohus sedastab, et erinevad asjatundjate arvamused Ruu lähiümbruse luidete kaitsmise vajaduse osas on erisuunalised. On arvamusi, mis kõnelevad Ruu lähiümbruse kaitse alla võtmise poolt, samuti on arvamusi, mis kaitseala moodustamist ei toeta. Ehkki ohustatuse määratlemisel on A. Tõnisson kohtu arvates ebaõigesti lähtunud asjaolust, et Ruu luitestikku ohustab kaevandamine (see on iseenesest küll õige, kuid kohtu arvates tulnuks ohustatuse kaudu põhjendada pigem Ruu luitestiku kui omapärase luitestiku tüübi ohustatust piirkonnas ‒ kui selletüübilisi luiteid esineb rohkesti, ei ole need ohustatud), on ekspert hilisemates arvamustes (2020 ja 2021) selgelt välja toonud, et Ruu luitestiku näol on tegemist maastikuilmet, vanust ja kompaktsust arvestades unikaalse loodusobjektiga antud piirkonnas. Kohtu arvates on peamine küsimus selles, kas piirkondlik huvi säilitada just Antsülusjärve ajastust pärinevaid luiteid on piisavalt kaalukas, et kaaluda üles riigi huvi kaevandada maavara. Vaidlust ei ole selles, et metsastunud luiteid esineb Jõelähtme vallas ja Eestis laiemalt rohkesti. Sealjuures on Jõelähtme vallas luiteid, mis mõõtmetelt ületavad Ruu luited ‒ nt Kalevi-Liival. Seega tuleb vastata küsimusele, kas esineb tungiv piirkondlik vajadus säilitada Jõelähtme vallas just Antsülusjärve ajastust pärinevaid luiteid, kuigi A. Tõnissoni hinnangul riiklikul tasandil Ruu luitestik väga erilist tähendust ei oma. Kohtuasja materjalide pinnalt sellist tungivat piirkondlikku huvi sedastada ei ole võimalik. Puhke- ja virgestusfunktsiooni täitmiseks, millega ala kaitse alla võtmist peaasjalikult on põhjendatud, ei ole määravat tähtsust selles, millisest ajastust pärinevad luited, kus rekreatiivseid tegevusi harrastatakse. Ei ole ka andmeid selle kohta, et luited oleksid kohalikule kogukonnale tähtsad just nende vanuse tõttu. Riigikohtu otsuses viidatud olulisus kogukonnale tähendab kohtu arvates siiski midagi muud kui luidete teaduslik klassifitseerimine mingisse kindlasse ajajärku. See tähendab kohtu arvates ikkagi mingi ainulaadse loodusväärtuse kadumist, mis ei ole kogukonnale asendatav ega kompenseeritav (nt looduslik pühapaik). Kohaliku huvi kaalukust ei näita kohaliku omavalitsuse mittenõustumus kaevandamise ja olemasoleva keskkonna muutumisega. Kui lugeda igaüheõigusest võrsuvat huvi viibida looduses, korjata seeni, sõita jalgrattaga, orienteeruda jms kaalukamaks avalikust huvist maavarasid kaevandada, poleks maardlaid tõenäoliselt võimalik kasutusele võtta, kuna kogukonna tasandil eelistatakse tavaliselt harjumuspärase keskkonna säilitamist abstraktsele riigi huvile ja kaevandamisest tingitud häiringutele. Kuna Antsülusjärve ajastust pärinevaid luiteid esineb Eesti eri piirkondades ning ka kaevandamistegevuse tõttu Ruu piirkonnas hävineb üksnes osa luidetest (A. Tõnissoni andmetel kümnendik luitestikust, u 10% kogupindalast), ei ole usutav, et kaevandamisel oleks oluline mõju Antsülusjärve ajastust pärinevate luidete uurimisele piirkonnas. 11(15)
3-20-1717
32.6.Kohus märgib lisaks, et kohaliku kaitseala moodustamine on alati ka kohaliku omavalitsuse autonoomia küsimus ‒ kõik LKS § 7 lg-s1 toodud kriteeriumid võimaldavad kaalumist ning on avatud ka otstarbekuse hindamisele. Kohaliku omavalitsuse autonoomia võib aga sõltuvalt asjaoludest olla ahenenud. Kui kohalik omavalitsus soovib moodustada kaitseala munitsipaalmaale, on tal selleks laiem otsustusvabadus kui kaitseala moodustamisel riigile kuuluvale maardlale, millel kaevandamiseks on väljastatud kaevandamisluba. Oluline on seegi, et riigi väljendatud kaevandamishuvi on tekkinud enne seda, kui kohaliku kaitseala moodustamine päevakorrale tõusis. Suure maa-ala otsustuskorras, ilma planeerimismenetlust läbi viimata, kaitse alla võtmine on õiguslikus mõttes küsitav. Kohus nõustub selles osas kaebajatega. Piisavaks põhjenduseks ei saa olla iseenesest legitiimne soov puhke- ja virgestusvõimaluste säilitamiseks ja edendamiseks. Kohus leiab, et otsustuskorras suure maaala looduskaitseala alla hõlmamine ei ole kooskõlas LKS § 10 lg 7 mõttega. Ehkki seadusandja eesmärk LKS § 10 lg 7 osas ei ole eelnõude seletuskirjade pinnalt tuvastatav, leiab kohus, et LKS § 10 lg 7 p 2 on mõeldud pigem looduse üksikobjektide jaoks, mille puhul planeerimismenetluse läbiviimine ei ole otstarbekas. Sadu hektareid hõlmava kaitseala moodustamine otsustuskorras ei ole kindlasti kooskõlas LKS § 10 lg 7 mõttega. Sealjuures nähtub kohtule, et puhke- ja virgestusvõimaluste säilitamine ja arendamine tähendab vastustaja jaoks tavapärase igaüheõigusel baseeruva looduskeskkonna kasutamise tagamist. Vastustajal pole selle alaga erilisi plaane (kohus esitas selle kohta küsimusi ka kohtuistungil), lubatud on metsamajandamine lageraiete näol Ojaveere ja Anija metskond 12 maaüksustel 2 ha suurusel alal, Anija metskond 11 maaüksusel kogunisti kuni 4 ha suurusel alal. See ei toeta puhke- ja virgestusvõimaluste säilitamist ega parandamist. Sellest võib järeldada, et kaitseeeskiri ongi kavandatud üksnes kaevandustegevust ära hoidma, muud äratuntavat huvi ja plaani vastustajal selle alaga pole. Seegi ei kõnele kaalukast piirkondlikust huvist kaitseala moodustamise vastu.
33.Otsuse nr 424 alapunktis 2.3 on vastustaja kaalunud Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise kasuks ja vastu rääkivaid argumente. Kohus kontrollib, kas vastustaja on kaalumise teostanud korrektselt. Vastustaja leiab, et puudub kindlus selles, et Ojaveere maaüksusel on võimalik alustada ehituslubjakivi kaevandamist (p 2.3.1, dtl 54‒59). Lisaks viitab vastustaja ehituslubjakivi varustuskindluse problemaatikale (p 2.3.2, dtl 59‒64), toob välja, et ehituslubjakivist valmistatavatele ehitusmaterjalidele on olemas alternatiive (p 2.3.3, dtl 64‒65); Ojaveere maaüksusel ehituslubjakivi kaevandamine ei ole määravat tähendust Harju maakonna ehituslubajakiviga varustamisel (p 2.3.4, dtl 65‒69); OÜ Väo Paas huvi kaevandada Ojaveere maaüksusel ei kaalu üles Jõelähtme valla huvi võtta Ojaveere maaüksus kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla (p 2.3.5, dtl 69‒72); samuti esinevad olulised argumendid, mis räägivad Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise kasuks (p 2.3.6, dtl 72 ‒73)
34.Ojaveere maaüksusel ei ole vastustaja hinnangul võimalik alustada ehituslubjakivi kaevandamist seetõttu, et 1) Ojaveere maaüksusel lubjakivi kaevandamine on vastuolus Jõelähtme valla üldplaneeringuga; 2) puudub detailplaneering, mis näeks Ojaveere maaüksusele kaevanduse rajamise ette; 3) Jõelähtme vald on olnud vastu kaevandamisloa väljastamisele kaebajale I ning on selle vaidlustanud kohtus; 4) puudub asjakohane Vabariigi Valitsuse nõusolek; 5) Ojaveere maaüksuse praegune sihtotstarve ei võimalda sellele maaüksusele kaevandamise rajamist. Kohtu arvates ei demonstreeri nimetatud asjaolud kohaliku omavalitsuse huvide kaalukust riigi huvide ees. Üldplaneeringu, detailplaneeringu ja maaüksuse sihtotstarbe määramine on vastustaja pädevuses. Kui vastustaja keeldub andmast või muutmast õigusakte, mis kaevandamist võimaldaksid, ei tähenda, et kaevandamine on perspektiivitu, vaid riik võib vajadusel kohustada kohalikku omavalitsust vastavaid akte andma. Riik saab kohustada kohalikku omavalitsust muutma nii üldplaneeringud kui ka maaüksuse sihtotstarvet. Vastavaid 12(15)
3-20-1717 küsimusi käsitles Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas 5-20-2. Kuna seal oli taotluse esitajaks vastustaja, ei saa Riigikohtu seisukohad olla talle teadmata. Kohus ei pea vajalikuks Riigikohtu konkreetseid seisukohti, mis sisaldasid viiteid ka varasemale praktikale, hakata üle kordama.
35.Vastustaja viitab varustuskindluse probleemile, leides, et kriitiliselt tuleb suhtuda väidetesse selle kohta, nagu oleks Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmine vastuolus riiklike huvide ja vajadustega Jägala lubjakivimaardlas oleva lubjakivi kasutusse võtmiseks. Kohus leiab, et maavara varustuskindluse aspekt kuulub analüüsimisele kaevandamisloa menetluses. Riigikohus märkis 26.05.2020 otsuses asjas 5-20-2: „Vabariigi Valitsus peab sõnaselgelt näitama nõusoleku andmisel, millised on need ülekaalukad üleriigilised sotsiaalsed, keskkonnahoiu- või majandushuvid, mis tingivad vajaduse kaaluda loa väljastamist just konkreetse omavalitsusüksuse territooriumi kohta. Keskkonnaametil kui loa väljastajal on kohustus omavalitsusüksuse esitatud keskkonnahoiu ja sotsiaalseid kaalutlusi loa otsustamisel arvestada. Tal on ka võimalik MaaPS § 56 lõike 1 punkti 9 kohaselt lisada loale nõudeid maapõue kaitse ja maavara ratsionaalse kasutamise tagamiseks ning kaevandamisest inimese tervisele, varale ja keskkonnale tuleneva keskkonnahäiringu vähendamiseks, samuti MaaPS § 56 lõike 2 alusel muid tingimusi. Omavalitsusüksusel peab olema võimalik kohtus vaidlustada nii Vabariigi Valitsuse nõusolekut kui ka lõplikku loa andmist.“ Käesoleva vaidluse raames ei tule seega asuda detailselt hindama lubjakivi varustuskindluse temaatikat. Tuleb piirduda ilmselguse kriteeriumiga. Esitatud tõenditest nähtuvalt (eelkõige Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel valminud Eesti Geoloogiateenistuse poolt koostatud uurimustöö „Ehitusmaavarade levik, kaevandamine ja kasutamine Harju maakonnas“, 2018) peab kohus usutavaks, et vajadus kõrgekvaliteedilise ehituslubjakivi järgi on olemas ning vajadus ajas pigem kasvab, arvestades tulevikus realiseeritavaid suurprojekte (nt Rail Baltic, Tallinn-Narva mnt Kostivere ja Loksa eritasandilise ristmiku ja Tallinna väikese ringtee ehitus). Usutav on kaebaja I seadusliku esindaja Veljo Haube kohtuistungil antud selgitus, et maavara vajaduse prognoosid paratamatult ei ole väga täpsed, kuna ehituslubjakivi vajadus sõltub ka poliitilistest otsustest (teedeehitus) ning ka erasektori tarbimine ei ole alati pikalt ette teada (nt tehnoparkide rajamine) (istungil 14:08:03 jj). Maardlate ettevalmistamine kaevandamiseks on aga ajamahukas protsess. Ka küsimused, kas ehituslubjakivist valmistatavatele ehitusmaterjalidele on olemas alternatiive (p 2.3.3) ning kas Ojaveere maaüksusel ehituslubjakivi kaevandamine omab määravat tähendust Harju maakonna ehituslubajakiviga varustamisel (p 2.3.4), kuuluvad käsitlemisele kaevandamisloa vaidluses. Lubajakivi alternatiivide osas on kaebaja II andnud kohtu jaoks usutava selgituse vaide p-s 52. Seega ei saa väita, et varustuskindluse aspektist oleks uue kaevanduse avamine ilmselgelt põhjendamatu. Ka kaebajal I tekkinud õiguspärast ootust asuda kaevandamisluba realiseerima ei saa pidada vähekaalukaks.
36.Muude oluliste argumentidena toob vastustaja välja, et Ruu küla lähiümbruse metsastunud luited on Jõelähtme valla kontekstis haruldased (p 2.3.6.1), Ruu küla lähiümbruse metsastunud luidetel on oluline tähendus seonduvalt puhkamise ja sportimisega (p 2.3.6.2) ning kaaludes ühelt poolt Ruu küla lähiümbruse looduskeskkonna ohustatust, haruldust Jõelähtme valla kontekstis, tüüpilisust Ruu küla ümbruskonna kontekstis ja esteetilisust ning teisalt kaevandamisega seonduvat, on otstarbekas võtta kaitstav loodusobjekt kaitse alla (p 2.3.7). Kohus käsitles Ruu lähiümbruse kaitse alla võtmise küsimusi otsuse p-s 32. Seoses puhkamise ja sportimise võimalustega märgib kohus, et piisavaks ei saa pidada kaalutlusi, et kaitsealune ala sobib puhkamisest ja sportimiseks. Selles ei ole vaidlust. Küsimus on selles, kas ala kaotaks kaevanduse tõttu oma puhkemajandusliku potentsiaali olulisel määral või sootuks.
37.Kohtu arvates esinevad kaalutlusvead ka kaitseala piiride määratlemisel. A. Tõnisson 2016. a ekspertarvamuses on ekspert välja toonud: kas hõlmata kaitsealaga terve Ojaveere kinnistu või selle vaheldusrikkama reljeefiga osa – see on valiku koht (dtl 300). Võimalik, et Ojaveere 13(15)
3-20-1717 maaüksusel saaks piiri tõmmata ka kraavide alusel, jättes välja vähemväärtusliku siirdesoo metsa ala (dtl 303). Otstarbekas on kaitseala piiritlemisel lähtuda mõlemast riigimetsa maaüksusest. Välispiir nende puhul on selge (katastripiir) ja suuremas osas looduses ka arusaadav (sealsamas). Vastustaja on vaidlustatud otsuse kohaselt ala välispiiride määratlemisel lähtunud ekspert A. Tõnissoni kaalutlustest. Tagamaks kaitstava loodusobjekti kompaktsust ja terviklikkust, on vastustaja hinnangul otstarbekas arvata kogu Ojaveere kinnistu kaitstava loodusobjekti koosseisu. Samuti kinnitavad kohalikud elanikud, et siirdesoo metsas võib sagedamini kohata erinevaid metsloomi ja -linde, mis viitab tõigale, et metsloomade ja -lindude jaoks on tegemist väärtusliku alaga. (vaidlustatud otsuse p 4) OÜ Alkranel 2021. a lühianalüüsis on välja toodud, et perspektiivset kaitseala ümbritsevad põhimõtteliselt pea igast küljest üsna laialdased alad, mis on puhkemaastikeks sobivad. Mäeeraldis moodustab vaid väikse osa perspektiivse kaitseala territooriumist, jäädes selle edela nurka. Luitestikust tuleneva maapinna reljeefivariatsioone esineb küll ka ehituslubjakivi mäeeraldise ja selle teenindusmaa alal, kuid samas esineb luitestikku, mis loob maastike variatsioone, ka nende alade ümbruskonnas ja kaugemalgi. Luitestiku reljeefi liigestatus ja vaheldusrikkus on iseloomulikult ja laialdaselt esindatud ka perspektiivse Ruu kaitseala piires, väljaspool ehituslubjakivi mäeeraldise ja selle teenindusmaa ala. Seega on võimaldatud mitmekesise puhkemaastiku kasutamine. Erinevaid ja puhkemaastike mitmekesistavaid nõlvakallakusi esineb just pigem väljapool ehituslubjakivi mäeeraldise ja selle teenindusmaa ala. Jägala lubjakivimaardla kasutuselevõtt kaevandamiseks ei piira OÜ Alkranel 2021. a lühianalüüsisi kohaselt Ruu luitestiku ja selle ümbruskonna metsade kasutamise potentsiaali puhkemajanduslikel eesmärkidel. Samuti ei ole paikkonnas puhkemaastikuks sobivate alade arv ja ulatus piiratud selliselt, et kohaliku omavalitsuse tasandi Ruu loodusobjekti alale ehk piiridesse peaks tingimata kuuluma Ojaveere (24505:002:0251) kinnistu. Kohtu arvates ei ole kaitseala välispiir piisavalt põhjendatud. Kaitsealasse on hõlmatud Ojaveere maaüksusel 27 ha suurune kraavitatud ala, kus kaitstavaid loodusväärtusi (luited) ei esine. Vastustaja argumendid kaitseala välispiiri kujundamise osas Ojaveere kinnistul ei ole piisavalt põhjendatud. Tegemist on riigi omandiõiguse ebaproportsionaalse piiramisega. Kaevandamine on enamasti kompromissi leidmine riigi huvi, loodusväärtuste ja kohaliku kogukonna huvide vahel. Vastustaja pole soovinud kompromisse teha ning on kaevandamise põhimõtteliselt välistanud. Sellega on vastustaja kohtu arvates kaebajate huve ebaõigesti väärtustanud. KMH käigus on näiteks analüüsitud kaevandamise mõju rekreatiivsetele tegevustele piirkonnas. KMH III köites on esitatud järeldus: „Kogutud andmete põhjal jääb KMH III köite koostaja seisukohale, et rekreatiivseid tegevusi Ruu paikkonna metsades ei mõjutata määral, mis põhjustaks kas selliste tegevuste lõppemise või väga olulise ümberkorraldusvajaduse (dtl 1332)“. KMH III köite lisas 23 on analüüsitud aastatel 2007-2017 Ruu metsas läbi viidud orienteerimisürituste ja rattavõistluste marsruute. Ka kaevandamise järel ala taastamine tehisjärvena koos liivarannaga ei tööta ala puhke- ja virgestusfunktsioonide täitmisele vastu, vaid vastupidi toetab seda. Vastustaja ei ole kaalunud, kas Ruu lähiümbruse kaitseala võiks oma eesmärki täita ka vähendatud mõõtmetes. Selles tuleb näha kaalutlusviga.
38.Riigikohtu 30.05.2019 otsusest haldusasjas 3-17-563 (p 13) tuleneb halduskohtu arvates piisavalt selgesti, et juhul, kui vastustaja otsustab uuendada 2016. a alanud haldusmenetluse, tuleb tal HMS § 5 lg-st 5 tulenevalt järgida neid haldusmenetlust reguleerivaid õigusnorme, mis kehtisid menetluse alguses. Kuna vastustaja uuendas 2016. a menetluse, mitte ei algatanud uut, ei olnud tal kohustust järgida LKS § 9 lg-st 101 tulenevat kooskõlastamiskohustust, kuna viidatud säte jõustus 1. jaanuaril 2017. Tallinna Ringkonnakohus ei nõustunud 30.05.2018 otsuses asjas 3-17-563 kaebajaga, et kuni 31.12.2016 kehtinud MaaPS § 62 lg 3 alusel lasus vastustajal LKS § 9 lg-s 101 sätestatuga analoogiline kohustus Keskkonnaministeeriumilt vaidlusaluse kaitseala loomiseks kooskõlastuse küsimiseks (otsuse p-d 13‒17). Riigikohus nõustus ringkonnakohtuga (otsuse p 13). Seetõttu ei ole vastustaja rikkunud MaaPS v.r § 62 lg14(15)
3-20-1717 t 3 ega sellega analoogset MaaPS § 14 lg-t 1. Kohus ei nõustu kaebajaga I, et kohaliku looduskaitse moodustamisel tulnuks läbi viia keskkonnamõjude strateegiline hindamine. Küll on keskkonnamõjude strateegiline hindamine osa planeerimismenetlusest, mille raames kohtu arvates tulnuks Ruu lähiümbruse kaitse alla võtmine otsustada.
39.Ülaltoodut arvestades tuleb kaebused rahuldada. Kohtu arvates ei ole vastustaja kõrvaldanud kaalutlusvigu, mis viisid haldusasja 3-17-563 raames kaitseala moodustamise otsuse tühistamiseni. Kuigi käesolevas asjas on vaidlus eelkõige Ojaveere maaüksuse üle, tuleb kohtu arvates tühistada vaidlustatud otsus tervikuna. Esiteks võib Ojaveere maaüksuse väljajätmine mõjutada vastustaja soovi kohalikku kaitseala üldse moodustada. Teisalt tuleb kohtu arvates soodustada antud vaidluses kokkuleppe saavutamist. Asjaoludest nähtuvalt on riik valmis Ojaveere maaüksusest väljaspoole jääval alal kaaluma kaitseala moodustamist. Otstarbekas on proovida leida lahendust läbirääkimiste teel, mitte otsida sobilikke lahendusi läbi õigusvaidluste. Kuna vaides ja vaideotsuses on esitatud samad väited, mida on käsitletud kaebuste raames, tuleb ka vaideotsus tühistada.
40.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Keskkonnaministeerium taotleb menetluskulude hüvitamist summas 9380 eurot käibemaksuga (10.03.2021 menetlusdokument), millele lisandub 1008 eurot käibemaksuga istungiga seotud kulusid (15.03.2021 menetlusdokument), st kokku 10 388 eurot. OÜ Väo Paas taotleb menetluskulude hüvitamist summas 17 464,20 eurot (17 449,20 eurot käibemaksuga õigusabikulu ja riigilõiv summas 15 eurot) vastavalt 10.04.2021 menetlusdokumendile ja kohtuistungiga seotud menetluskulusid summas 4444,80 eurot (käibemaksuga), st kokku 21 909 eurot (15.03.2021 menetlusdokument). Vastustaja leiab, et kaebaja I menetluskulud on põhjendamatult suured ning OÜ Väo Paas mõistlikud menetluskulud peaksid olema samas suurusjärgus vastustaja menetluskuludega (10 098 eurot). Käesoleva kohtuasja näol ei ole tegemist niivõrd keerulise vaidlusega, kus oleks põhjendatud kaebuse esitaja OÜ Väo Paas kahe esindaja menetluskulude välja mõistmine vastustajalt. Samuti leiab vastutaja, et kaebuse esitaja OÜ Väo Paas mõlema esindaja õigusabi osutamise tunnihinnad – 190 eurot + käibemaks ja 250 eurot + käibemaks – on põhjendamatult kõrged. Kaebaja II osas leiab vastustaja, et käesolev kohtuasi seondub Keskkonnaministeeriumi pädevuses olevate küsimustega, mistõttu on põhjendatud jätta Eesti Vabariigi Keskkonnaministeeriumi kaudu menetluskulud Eesti Vabariigi enda kanda. Kohus leiab, et kaebaja I osas on menetluskulud mõneti ülepaisutatud. Kohtuistungi teesidele on kulunud aega kokku 10,5 tundi, mis on kohtu arvates ülemäärane. Samuti ei pea kohus põhjendatuks mõista täies ulatuses välja õigusabikulu kahe esindaja eest. Ka jagab kohus vastustaja seisukohta selles osas. et esindaja tunnitasu 250 eurot + käibemaks on liialt kõrge. Kohus peab kohtuasja mahtu ja keerukust silmas pidades põhjendatuks vähendada kaebaja I kasuks väljamõistetavat õigusabi kulu 1⁄3 võrra, st 6568,2 eurot, mistõttu väljamõistetav menetluskulu on kaebaja I puhul 15325,8+15=15340,8 eurot. Kohus leiab, et Keskkonnaministeeriumil kaebajana on samuti õigus menetluskulude hüvitamisele. Antud vaidlust, mis puudutab kohaliku kaitseala moodustamist, ei saa pidada kaebaja II seadusest tulenevaks ülesandeks. Käesoleval juhul ei ole tegu ka Keskkonnaministeeriumi enda antud haldusakti põhjendamisega. Kohus leiab, et Keskkonnaministeeriumi menetluskulud on põhjendatud suuruses ja mõistliku maksumusega. Seega tuleb vastustajalt Keskkonnaministeeriumi kasuks välja mõista 10388 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Janek Laidvee
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.