Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Einar Vene ja Tanel Saar 23. märts 2017, Tartu 3-15-1124
Haldusasi
Tallinna linna kaebus Haridus- ja Teadusministeeriumi kohustamiseks tasuma viivitusintressi erakooliseaduse § 222 rakendamisel tasutud kogusummalt kaebuse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 30. septembri 2016. a otsus Tallinna linna apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja/apellant Tallinna linn Vastustaja Haridus- ja Teadusministeerium
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Tallinna linnale apellatsioonkaebuse lisana esitatud viivisearvestus.
2.Jätta Tallinna linna apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
30.septembri 2016. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 24. aprill 2017.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.12. märtsil 2015 esitas Tallinna linn Tartu Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-15-611) Haridusja Teadusministeeriumi (HTM) vastu, nõudes erakooliseaduse § 222 alusel eraüldhariduskoolide tegevuse rahastamiseks tasutud 662 168,12 euro hüvitamist ning vastustaja kohustamist eraldada kaebajale 2 609 668,25 eurot kaebajale esitatud, kuid veel tasumata arvete alusel. Kaebaja hinnangul võis 662 168,12 hüvitamise nõue alternatiivselt olla samuti kohustamisnõue. Lisaks nõudis kaebaja viivitusintressi kaebuses nimetatud 662 168,12 eurolt ja kohtuasjas nr 3-13-1329 kaebaja kasuks välja mõistetud 1 375 879,93 eurolt.
2.28. aprillil 2015 esitas Tallinna linn Tartu Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-15-1124) Haridus- ja Teadusministeeriumi vastu, nõudes erakooliseaduse § 222 rakendamisel tasutud võlgnevuselt viivitusintress summas 271 023,97 eurot kaebuse esitamise seisuga ja kaebuse esitamisest kuni põhinõude kohase täitmiseni protsendina VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 ls 1 sätestatud määras.
3.3. märtsi 2016. a määrusega liitis halduskohus haldusasjad nr 3-15-611 ja 3-15-1124 ühte menetlusse ning jätkas menetlust haldusasjas nr 3-15-1124.
4.Tallinna linna täpsustatud nõude kohaselt taotleti vastustajalt välja mõista erakooliseaduse § 222 rakendamisel tasutud 2 436 848,77 eurot ja viivitusintress 603 894,96 eurot 31. märtsi 2016 seisuga ning kaebuse esitamisest kuni põhinõude kohase täitmiseni protsendina VÕS § 94 lg-s 1 ja § 113 lg 1 esimeses lauses sätestatud määras.
5.31. mai 2016. a määrusega kinnitas halduskohus poolte kompromissi kaebuse põhinõudes ning lõpetas haldusasja menetluse Tallinna linna nõudes Haridus- ja Teadusministeeriumi kohustamiseks tasuma erakooliseaduse § 222 rakendamisel tasutud 2 436 848,77 eurot. Haldusasja menetlus jätkus viivitusintressi nõudes.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
6.Tartu Halduskohtu 30. september 2016. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata.
7.Otsuse põhjenduste kohaselt Riigikohus on 27. novembri 2014. a lahendis kohtuasjas nr 3-3-1-66-14 (p-s 19) leidnud, et avalik-õiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda RVastS § 7 lg 1 alusel koostoimes VÕS §-ga 113 RVastS § 7 lg-s 4 tehtud viite kaudu ning viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused. Käesolevas asjas ei ole vastustaja õigusvastaselt keeldunud erakooliseaduse §-ga 222 pandud kohustuste rahastamisest riigieelarvest. Kuni Riigikohtu 28. oktoobri 2014. a ja 12. jaanuari 2016. a otsusteni puudus vastav õiguslik regulatsioon, mille alusel oleks vastustajal olnud kohustus vaidlusalused kulud hüvitada. Tagasiulatuvalt avaliku võimu kandja tegevuse õigusvastaseks lugemine olukorras, kus puudus õigusselgus ja tegutseti vastavalt kehtivatele seadustele, oleks vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Kulude hüvitamisega vastustaja poolt on kaebajale väidetavalt tekkinud kahju kõrvaldatud.
8.VÕS § 113 ei ole kohaldatav mistahes rahasumma tasumises seisneva avalik-õigusliku kohutuse täitmisega viivitamise korral. Käesoleval juhul ei ole vaidluse all vastustaja poolt kaebajale kahju tekitamine, vaid kohustuse täitmine. Asjas ei ole tuvastatud, et vastustaja oleks kaebajale kahju tekitanud, vaid vastavalt Riigikohtu lahendile kohtuasjas nr 3-3-1-41-15 on tuvastatud vastustaja kohustus tasuda kaebajale erakooliseaduse §-ga 222 rakendamisel tasutud kulud. Kaebaja ei ole viivisenõude esitamisel põhjendanud, milles seisneb põhisumma tasumise viivitamisega kaebajale põhjustatud kahju.
9.Kaebaja ja vastustaja vahel ei olnud sellist lepinguvälist suhet, mida saaks käsitleda alusetu rikastumisena ja mille käigus oleks vastustaja kaebajalt raha saanud RVastS § 22 lg 1 mõttes. Seetõttu ei ole võimalik käesolevas asjas kohaldada ka alusetu rikastumise sätteid.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
10.Tallinna linn esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega viivisenõue rahuldada.
11.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt PS § 37 lg 2, KOKS § 6 lg 2, HaS § 6 lg 2 p 15 ega PGS § 10 lg 1 ei tee kohalikule omavalitsusele ülesandeks pidada ülal eraomandis olevaid erakoole ja osaleda nende tegevuskulude katmises ning seega pidi riik juba EraKS §-s 222 kehtestamisel teadma, et kohalikele omavalitsustele täiendava ja olemuslikult tema kompetentsi mittekuuluva ülesande panemisel tuleb tal sellega kaasnevad kulud hüvitada. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et justkui ei ole vastustaja õigusvastaselt keeldunud erakooliseaduse §-ga 222 pandud kohustuste rahastamisest riigieelarvest. VÕS § 113, RVastS § 7 lg 1 ja lg 4 alusel kahjunõude lahendamisel ei oma õiguslikku tähendust, kas riikliku ülesande täitmisel kantud kulude hüvitamata jätmine on õigusvastane tagasiulatuvalt või mitte. Vaidlust ei saa olla, et apellandi poolt riikliku ülesande täitmisel erakoolidele tasutud kulude hüvitamisel on riik sattunud viivitusse.
12.Väär on halduskohtu seisukoht, et mistahes kaebajale tekitatud kahju sai hüvitatud põhivõla tasumisega ning täiendavat kahju Tallinna linnal ei esine. Kohtu seesuguse seisukoha kujunemine ei ole jälgitav. Ehkki vaidlustatavas otsuses sedastas halduskohus, et kuni Riigikohtu
28.oktoobri 2014. a ja 12. jaanuari 2016. a otsusteni ei pidanudki riik erakoolide rahastamise riiklikust ülesandest teadma, ei põhjenda kohus, miks ei mõista ta kaebaja kasuks välja viivitusintressi neile otsustele järgneva perioodi eest. Tallinna linn on esitanud viivitusintressi nõude saamaks hüvitist vastustaja pikaajalisest viivitusest tekkinud kahju eest. Kuna vastustaja tegevus viivitamisel oli pealegi teadlik ja tahtlik kannab see nõue ühtlasi sanktsioonilist eesmärki.
13.Lisaks, arvestades, et asjas nr 3-2-1-66-05 asus Riigikohtu tsiviilkolleegium seisukohale, et viivis väljendab minimaalset eeldatava kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral alati nõuda, sõltumata tegelikust kahjust jääb arusaamatuks millisele õiguslikule alusele tuginedes tuleb kahju esinemist siiski ka eraldiseisvalt tõendada. Juhul, kui linn peaks viivitusintressi nõude täitmiseks tõendama veel mingisuguse lisakahju tekkimist, siis oleks linnal võimalik taotleda selle kahju hüvitamist eraldiseisvalt RvastS alusel ning kahju hüvitamist ei peaks taotlema kuidagi viivitusintressina.
14.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidles HTM apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
15.Vastustajal ei olnud enne Riigikohtu poolt tehtud lahendeid 3-4-1-26-14 ja 3-3-1-41-15 mitte mingisugust õiguslikku kohustust apellandi kantud kulud hüvitada. Seetõttu ei saa väita, et vastustaja oleks teadnud või pidanud teadma vastava sätte põhiseadusele mittevastavust ning pidanud sellega arvestama. Kehtiva õiguse alusel vastustaja poolt tehtud otsuseid ei ole võimalik lugeda õigusvastaseks ning viivitust ei ole tekkinud.
16.RVastS § 7 lg 4 lubab avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks riigivastutuse seadusele kohaldada ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti ja see ei ole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. Seega tuleb lisaks vastustaja eelnevatele seisukohtadele otsustada ka selle üle, kas VÕS § 113 kohaldamine oleks vastuolus avalik-õigusliku suhte olemusega. Käesoleval juhul on Haridus- ja Teadusministeerium tegutsenud oma ülesannete täitmise valdkonnas, järginud kõiki kehtivaid õigusakte (erakooliseadus, põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ning riigieelarve seadus) ning nõustunud õigusselguse saabumisel apellandi kantud kulud hüvitama. Lähtuvalt eeltoodust ei ole viivise kohaldamine antud juhul lubatav.
17.Kui järeldada, et viivitusintressi eesmärgiks on ennekõike lihtsustada kahju sissenõudmist, siis antud juhul ei täida viiviste väljamõistmine vastustajalt ka seda eesmärki. Apellatsioonkaebuse ülesehitus ning põhjendused lähtuvad pigem apellandi põhjendamatust omakasusoovist ning sisuliselt soovitakse mitte viivise, vaid intresside tasumist. See nähtub ka apellandi jätkuvast väitest, et kohaldada saaks ka alusetu rikastumise instrumenti, mille kohaldamise võimatusele juhtis vastutaja tähelepanu juba halduskohtus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
18.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Tartu Halduskohtu
30.septembri 2016. a otsuse muutmiseks.
19.Apellatsioonimenetluses on vaidlus jätkuvalt selles, kas Tallinna linnal on õigus nõuda HTM-lt viivitusintressi (VÕS § 113) tasumist EraKS §-ga 222 kaebajale pandud kohustuse täitmiseks raha eraldamise kohustuse täitmata jätmise tõttu. Tallinna linn on seisukohal, et riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 4 ja võlaõigusseaduse § 113 koostoimes on tal õigus nõuda vastustajalt viivitusintressi (viivist).
Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
20.Kohaliku omavalitsuse eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises osalemiseks riigi poolt vahendite eraldamisega seos selgitas Riigikohus 12. jaanuari 2016. a otsuses asjas nr 3-3-1-41-15 järgnevat: „Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 28. oktoobri 2014. a lahendist asjas nr 3-4-1-26-14 tuleneb riigi kohustus rahastada omavalitsuse üksustele EraKS § ga 222 pandud kohustuse rahastamist riigieelarvest ning Riigikohtu halduskolleegiumi 21. mail 2015 asjas nr 3-3-184-14 tehtud otsuse kohaselt on kohaliku omavalitsusel PS § 154 lg 2 teise lause alusel õigus nõuda riigilt kohtu kaudu riikliku ülesande täitmiseks puuduolevat raha.“ Seega ka olukorras, kus õigusaktides puudus selge mehhanism, mille kaudu vastustaja pidi otsustama ja korraldama omavalitsustele EraKS §-ga 222 pandud kohustuse täitmise rahastamise, oli riigil siiski kohustus omavalitsuste kohustuse täitmist rahastada ning viimased olid õigustatud nõudma selle kohustuse täitmist. Vastavalt on ka käesolevas asjas põhinõudena esitatud Tallinna linna nõue HTM vastu EraKS §-s sätestatud kohustuse täitmise kulude katteks raha saamiseks. Pärast kaebaja nõude täpsustamist on kaebaja põhinõudeks olnud taotlus kohustada HTM-i tasuma erakooliseaduse § 222 rakendamisel kaebaja poolt tasutud 2 436 848,77 eurot. Tegemist on primaarnõudega sundimaks vastustajat oma kohustust täitma (HKMS § 37 lg 2 p 2), mitte sekundaarnõudega kohustuse täitmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks (HKMS § 37 lg 2 p 4). Selliselt on nõuet määratletud kohtupraktikas ka teistes sarnastes vaidlustes. Nõude liigi määramisel ei ole otsustava tähendusega asjaolu, et nõude sõnastamisel on kaebaja ja halduskohus algselt kasutanud mõistet „hüvitama“, kuna kaebaja tahe on olnud suunatud vastustaja kohustamisele.
21.Kohtupraktikas on jaatatud õigust nõuda viivist kahju hüvitamise nõudega seoses. Ka kaebaja viidatud Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-83-10 ja 3-3-1-66-14 käsitavad viivisenõuet riigivastutuse seaduse alusel kahju hüvitamise nõude või regressinõudega seoses. Nimelt näeb RVastS § 7 lg 4 ette avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel ka eraõiguse kahju hüvitamise sätete kohaldamise võimaluse, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega. Toodud normi alusel on peetud põhjendatuks kohaldada VÕS § 113 sätestatud õiguskaitsevahendit ka avalikõiguslikes suhetes kahju tekitamise korral. Eesti õiguskorras puudub aga RVastS § 7 lg-le 4 analoogne norm, mis lubaks eraõiguslike õiguskaitsevahendite rakendamise või näeks otsesõnu ette üldise viivise nõudmise õiguse primaarnõude esitamisel. Seetõttu juhul, kui isik taotleb haldusorgani kohustamist toimingu sooritamiseks on tal õigus samas nõuda viivist toimingu sooritamisega viivitamise tõttu üksnes juhul, kui selline õigus tuleneb eriseadusest. PS § 154 lg 2 ls 2 ega EraKS või muu asjakohases õigusaktis ei ole sätestatud kohaliku omavalitsuse õigust nõuda asjaomaselt riigiasutuselt viivist kohalikule omavalitsusele EraKS §-ga 222 pandud kohustuse täitmiseks rahaliste vahendite eraldamata jätmise korral.
22.RVastS § 7 lg 4 on riigivastutuse eriosa norm ning reguleerib selgelt kahju hüvitamist avalikõiguslikus suhtes. Seetõttu ei pea ringkonnakohus põhjendatuks RVastS § 7 lg 4 sedavõrd laiendavat tõlgendamist, et lubada eraõiguslike õiguskaitsevahendite rakendamist kõigil juhtudel, kui haldusorgani vastu esitatakse rahaline või muu varaline nõue. Üleüldine eraõiguslike õiguskaitsevahendite rakendamine ei oleks kooskõlas avalikõiguslike suhete iseloomuga. Seadusandjal on võimalus eraldi otsustada erinevates valdkondades VÕS § 113 kohaldamine või sellega sarnaneva regulatsiooni kehtestamine. Sellist võimalust ongi kasutatud näiteks maksunõuete suhtes, kus vastav kord on ette nähtud maksukorralduse seaduse §-des 116 ja 117.
23.Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et Tallinna linnal ei ole õiguslikku alust nõuda HTM-lt viivist erakoolide kulude katmiseks rahaliste vahendite eraldamise kohustuse täitmata jätmise eest. Eeltoodud põhjustel ei ole asja lahendamisel oluline tuvastada kas ja millal sattus vastustaja viivitusse kaebajale ErakS §-ga 222 pandud kohustuse täitmiseks raha eraldamata jättes. Kui kaebajale on riigi
kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju, siis saab ta oma õigusi kaitsta esitades kahju hüvitamise nõude vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 ning põhjendades ja tõendades kahju esinemise ning ulatuse. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks käesolevas asjas suunata kaebajat nõuet muutma, kuna Tallinna linn on nii halduskohtule esitatud menetlusdokumentides kui hiljem apellatsioonkaebuses selgelt väljendanud tahet esitada just viivise nõue, mitte kahju hüvitamise nõue. Asjas ei esine sedavõrd erandlikke asjaolusid, et kaebuse muutmine apellatsioonimenetluses oleks õigustatud vastavalt HKMS §49 lg-le 2.
24.Eeltoodud asjaoludel ei ole põhjendatud võtta asja materjalide juurde apellatsioonkaebuse lisana esitatud viivisearvestust ning ringkonnakohus tagastad selle Tallinna linnale.
25.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). HTM ei ole apellatsioonimenetluses esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.
Agu Timmi allkirjastatud digitaalselt
Einar Vene allkirjastatud digitaalselt
Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.