3-15-1124 30. september 2016 Roby Koik Tallinna linna kaebus Haridus- ja Teadusministeeriumi kohustamiseks tasuma viivitusintressi erakooliseaduse § 222 rakendamisel tasutud kogusummalt kaebuse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – Tallinna linn
Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Kohtuasi
Vastustaja – Haridus- ja Teadusministeerium Resolutsioon Edasikaebamise kord
1.Jätta Tallinna linna kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 31. oktoober 2016. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Tallinna linn esitas 12.03.2015 haldusasjas nr 3-15-611 Tartu Halduskohtule kaebuse Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) vastu. Kaebaja on tasunud erakooliseaduse § 222 alusel eraüldhariduskoolide tegevuse rahastamiseks 662 168,12 eurot. Kaebaja nõuab selle summa ulatuses talle tekitatud kahju hüvitamist. Alternatiivselt võib tegemist olla kohustamisnõudega. Kaebajale on esitatud arveid kogusummas 2 609 668,25 eurot, mida kaebaja ei ole veel tasunud. Kaebaja palub kohustada vastustajat eraldama talle eelnimetatud summa. Kaebaja õigus nõuda eelnimetatud summasid tuleneb Riigikohtu lahendist nr 3-4-1-26-14, mille kohaselt põhiseadusega on vastuolus selliste õigustloovate aktide andmata jätmine, mis sätestaksid kohaliku omavalitsuse üksustele erakooliseaduse (EraKS) §-ga 222 pandud kohustuste rahastamise riigieelarvest. Kuna erakoolidele tegevustoetuse maksmise kohustus on riiklik kohustus, siis on riigil kohustus hüvitada kaebajale tehtud kulutused ja eraldada raha tasumata kulutuste katteks.
Kaebaja nõudis viivitusintressi kaebuses nimetatud summalt 662 168,12 eurot ja kohtuasjas nr 3-13-1329 kaebaja kasuks välja mõistetud summalt 1 375 879,93 eurot.
2.28.04.2015 saabus Tartu Halduskohtusse haldusasjas nr 3-15-1124 Tallinna linna kaebus Haridus- ja Teadusministeeriumi vastu. Kaebuses taotles kaebaja vastustajalt välja mõista Tallinna linna kasuks erakooliseaduse § 222 rakendamisel tasutud võlgnevuselt viivitusintress summas 271 023,97 eurot kaebuse esitamise seisuga ja kaebuse esitamisest kuni põhinõude kohase täitmiseni protsendina VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 ls 1 sätestatud määras.
3.Kohus liitis 03.03.2016 määrusega haldusasjad nr 3-15-611 ja 3-15-1124 ühte menetlusse ning jätkas menetlust haldusasja nr 3-15-1124 all. Kohus andis pooltele täiendava tähtaja pidada kompromissi sõlmimise võimalikkuse üle läbirääkimisi.
4.Kohus kinnitas 31.05.2016 määrusega poolte vahel kompromissi haldusasjas nr 3-15-1124 kaebaja esitatud põhinõudes ning lõpetas osaliselt haldusasja nr 3-15-1124 menetluse Tallinna linna nõudes Haridus- ja Teadusministeeriumi kohustamiseks tasuma erakooliseaduse § 222 rakendamisel tasutud 2 436 848,77 eurot. Kohus jätkas eelmenetlust Tallinna linna viivitusintressi tasumise kohustamisnõudes Haridusja Teadusministeeriumi vastu.
5.09.08.2016 määrusega määras kohus haldusasja nr 3-15-1124 läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning määras asjas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja. Menetlusosaliste seisukohad
6.Kaebaja on kohtule 31.03.2016 esitanud kaebuse tervikteksti ja nõuete arvestuse (tl 73). Kaebaja palub välja mõista vastustajalt viivitusintress summas 52 357,36 eurot (haldusasjas nr 3-15-611 menetlusse võetud kaebuse esitamise seisuga) ning 322 381,33 eurot (haldusasjas nr 3-15-1124 menetlusse võetud kaebuse esitamise seisuga). Tallinna linna viivitusintressi nõudega on hõlmatud kõik Tallinna linna poolt erakoolidele makstud tegevuskulude arved aastatest 2011-2014 kokku summas 4 431 448,70 eurot (2015. ja 2016. aasta arveid finantseerib riik otse Tallinna linnale pooltevahelise lepingu alusel ning nimetatud aastate arvete osas viivisnõudeid ei ole). Selgitame, et HTMi poolt kaebajale tänaseks tasutud erakoolide tegevuskulude osas on viivitusintressi arvestus lõppenud ning see ei kulge enam edasi. Nimelt tasus HTM 12. jaanuari 2016 (kohtuasi nr 3-3-1-41-15) Riigikohtu otsuse alusel Tallinnale linnale 17. veebruaril 2016 summa suuruses 1 994 599,93 eurot (ringkonnakohtu otsuse kohaselt 1 375 879,93 eurot ning riigikohtu otsuse alusel 618 720 eurot). Seega teatud arvete suhtes (kokku summas 1 994 599,93 eurot) lõppes viivitusintressi arvestus 17. veebruaril 2016. Kokku palub kaebuse esitaja käesoleva kaebuse tervikteksti esitamise aja seisuga mõista vastustajalt välja viivitusintress summas 603 894,96 eurot. Kaebaja palub välja mõista viivitusintress protsendina alates kaebuste esitamisest kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni võlaõigusseaduses sätestatud määras. Ka taotleb kaebaja, et kohus mõistaks vastustajalt välja viivitusintressi kohtuotsuse tegemise aja seisuga.
7.Kaebaja leiab, et käesoleval juhul kannab Tallinna linna viivitusintressi nõue vastustaja pikaajalisest viivitusest tuleneva kaebaja kahju hüvitamise eesmärki ja vastustaja tahtliku
tegevusetuse tõttu ühtlasi sanktsioonilist eesmärki. HTM keeldus riikliku ülesande täitmisel tekkinud kulude katteks vajaliku raha eraldamisest ning sundis omavalitsusi pöörduma kulutuste hüvitamiseks kohtusse, kuigi selleks puudus tegelikkuses igasugune mõistlik põhjendus. HTM keeldus riikliku ülesande täitmisest ja alates 2011. aastast tekkinud kulude hüvitamisest ka pärast Riigikohtu 28. oktoobri 2014 põhiseaduslikkuse järelevalve lahendit.
8.Tallinna linnale EraKS § 222 täitmiseks, st erakoolidele tasumiseks raha eraldamata jätmisega sattus HTM viivitusse. Viivise rakendamine antud asjas ei oleks vastuolus vaidlusaluse avalik-õigusliku suhte olemusega. Kaebaja on esitanud (haldusasi nr 3-3-1-41-15 ja käesolev liidetud haldusasi nr 315-1124) kaebuse raha tasumise kohustuse täitmiseks ja alternatiivselt kahju hüvitamise nõude.
9.Kaebaja leiab, et kuna vastustaja ei ole vaatamata kaebaja taotlustele asunud oma kohustusi täitma ja kaebaja on pidanud selleks kulutama oma ressursse kulude hüvitamiseks, siis on põhjendatud, et vastustaja tasub õigusvastase viivituse korral viivitusintressi raha eest, mida kaebaja on pidanud kulutama riigi ülesande täitmiseks. HTM ei ole keeldunud kaebaja kulude hüvitamisest sisulistel ja õiguspärastel põhjustel, näiteks seetõttu, et kulud ei vasta seaduses sätestatud suurusele, erakoolides õppivate laste arv on ebaõige vmt. Vastustaja ülesanne katta riikliku ülesande täitmisega seotud kulud on rahaline kohustus, mis on olemuselt universaalne. Kui eraõiguslikus suhtes täidab üks isik teise kohustused, on tal õigus nõuda sellega kaasnevate kulude, sh viivise väljamõistmist. Pole asjaolusid, mis välistaksid antud põhimõtte kohaldamise vastustaja tahtliku õigusvastase viivituse korral. Kuna antud asjas on kaebaja täitnud riigi ülesandeid ja kasutanud selleks linnaeelarvelisi vahendeid ning samasugune olukord on võimalik teise isiku eest raha tasumisel eraõiguslikus suhtes, on viivisenõude esitamise õigus ka kaebajal.
10.Kaebaja selgitab 26.02.2016 vastuses kompromissettepanekule, et intress ja viivitusintress on õigusinstituudid, mis kohalduvad eri õigussuhetes ning neil on vähemalt osaliselt erinev eesmärk. Kui VÕS §-s 94 sätestatud intress on olemuselt tasu raha kasutamise eest, siis VÕS §-s 113 sätestatud viivitusintress (teisisõnu ka viivis) on intressi eriliigina õiguskaitsevahend rahalise kohustusega viivitamise korral. VÕS §-st 113 ja Riigikohtu praktikast järeldub, et viivitusintressi eesmärk on lihtsustada kahju sissenõudmist. Analüüsides intressi ja viivitusintressi nõude eeldusi, leidis Riigikohus otsuse nr 3-3-1-66-14 punktis 19, et VÕS §-s 94 sätestatud intressi ei ole avalik-õiguslikus suhtes võimalik nõuda. Küll aga asus Riigikohus seisukohale, et avalik-õiguslikus suhtes on võimalik nõuda VÕS §-s 113 sätestatud viivitusintressi tasumist. Nii nagu ka halduskohus kohtunõudes viitas, asus Riigikohus seisukohale, et avalik-õiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda RVastS § 7 lg 1 alusel koostoimes VÕS §-ga 113 RVastS § 7 lg-s 4 tehtud viite kaudu. Eeltoodust tuleneb, et avalik-õiguslikus suhtes rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral ei saa taotleda intressi maksmist (VÕS § 94), kuid on õigus nõuda viivitusintressi tasumist (VÕS § 113). Viivisenõuet tuleb käsitleda kahju hüvitamise nõudena RVastS § 7 lg 1 tähenduses.
11.Kaebaja leiab, et kahju hüvitamise nõude kõik eeldused on täidetud. Viivitusintressi nõudmiseks ei pea kaebaja tõendama mingi muu või täiendava kahju tekkimist, sest Riigikohtu otsuse kohaselt on viivis iseseisvalt kahju eriliik, mida saab nõuda ühtlasi avalik-õiguslikus suhtes. Kui kaebaja peaks avalik-õiguslikus suhtes viivise taotlemiseks täiendavalt tõendama kahju olemasolu, siis puuduks vajadus käsitleda kahjunõuet viivitusintressi nõudena, sest kaebajal tekiks võimalus nõuda nimetatud kahju hüvitamist RVastS alusel ka ilma VÕS § 113
kohaldamiseta ning rakendamata kahju suurusele seaduses sätestatud viivitusintressi määra. Kuivõrd RVastS-s ega EraKS-s ei ole sätestatud keeldu kohaldada võlaõigusliku viivise instituuti kõnealuses avalik-õiguslikus suhtes ning viivise maksmise kohustus ei pea olema avalik-õigusliku normiga EraKS-s ette nähtud, siis on VÕS § 113 kohaldatav.
12.Lähtudes eeltoodust on kaebaja seisukohal, et kaebajal on õigus taotleda vastustajalt väga pika aja jooksul erakoolide tegevuskulude hüvitamisega viivitamise eest viivitusintressi RVastS § 7 lg 1 alusel koostoimes VÕS §-ga 113 ja RVastS § 7 lg-ga 4. Kahju suurus arvutatakse viivitusintressina kohustuse täitmisega viivitatud aja eest VÕS §-s 113 sätestatud määras.
13.Vastustaja vaidleb 02.05.2016 esitatud vastuses kaebuse terviktekstile (tl 85-87) kaebaja viivisenõude osas vastu. Vastustaja märgib, et ta ei ole keeldunud ega viivitanud kaebaja kulude hüvitamisega ebamõistliku ja õigusvastaste tegevuse tulemusena, nagu leiab kaebaja. Vastustajal ei olnud enne Riigikohtu poolt tehtud lahendeid kohtuasjades nr 3-4-1-26-14 ja nr 3-3-1-41-15 õiguslikku kohustust kaebaja kantud kulude hüvitamiseks.
14.Vastustajal ei olnud õiguskindlust, et vastustaja seadusele vastava käitumise perioodil tuleks omavalitsuse poolt kantud kulutused kaebajale ja ka teistele kohalikele omavalitsustele tagasiulatuvalt hüvitada. Seetõttu tegi vastustaja 09.07.2015 kompromissettepaneku ka käesolevas asjas, et tagasiulatuvate kulude hüvitamisel lähtutakse Riigikohtu lahendist kohtuasjas nr 3-3-1-41-15. Seetõttu ei saa nõustuda seisukohaga, et vastustaja on käitunud ebamõistlikult olukorras, kus ei olnud täielikku õiguskindlust. Eelkõige tuleb arvestada olukorraga, kus Riigikohus oleks leidnud, et tagasiulatuvate kulutuste hüvitamine riigi poolt ei olnuks põhjendatud. Sellises olukorras oleks riik pidanud hakkama teostama tagasinõudeid. Seega ei olnud nõuete lahendamise edasilükkamine kuni Riigikohtu poolt otsuse tegemiseni ebamõistlik ega õigusvastane.
15.Arvestada tuleb ka sellega, et kaebaja poolt tasutud summad, mille eest ta viivist nõuab, oli kaebaja tasunud juba eelnevatel aastatel, mistõttu ei saanud nõuete lahendamise edasilükkamine kuni Riigikohtu otsuse tegemiseni olla ka sel põhjusel ebamõistlik. Nõude täitmine ei mõjutanuks kaebaja käesolevaks ega eelnevateks aastateks juba kinnitatud eelarvet ega pannuks kaebajat halvemasse seisukorda.
16.Lisaks eelnevale sätestab riigieelarve seaduse § 53 lõige 1, et ministeeriumi valitsemisalal on õigus kasutada riigieelarve vahendeid sihtotstarbeliselt ja ainult siis, kui vastavad vahendid on eelarves ette nähtud ja kui riigieelarve seadusest ei tulene teisiti. Vastavaid vahendeid vastustaja eelarves ette nähtud ei olnud ja ei ole, mistõttu tuleb vahendite eraldamiseks esitada taotlus Vabariigi Valitsusele (valitsuse reservile). Iseseisvalt ei olnud vastustajal õigust asuda nõudeid täitma, eriti olukorras, kus puudus seaduslik alus ja õiguskindlus. Seetõttu ei olnud vastustajal võimalik lahendada ka kaebaja taotlust kohtuväliselt. Vastustajal ei ole seega seadusest tulenevalt õigust käsutada riigieelarve vahendeid ilma seadusliku aluse või kohtuotsuseta.
17.Vastustaja arvates ei ole RVastS § 7 lõikes 1 sätestatud eeldused täidetud. Esiteks ei ole vastustaja käitunud õigusvastaselt ning seda eelpool toodud põhjustel. Isegi kui leida, et vastustaja oleks käitunud õigusvastaselt, on kaebajale kantud kulude hüvitamisega võimalik kahju kõrvaldada. Vastustaja on 09.07.2015 kompromisspakkumisega nõustunud hüvitama kaebaja kantud kulud lähtuvalt Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-41-15 toodud
seisukohtadest. Seega on kahju kõrvaldatav raha maksmisega ning täiendavat kahju kaebajale ei esine. Seetõttu tuleb rakendada RVastS § 7 lõike 1 lause lõpus toodud aluseid ehk kahju kõrvaldatakse raha maksmisega.
18.Juhul kui jõuda siiski seisukohale, et viivitusintressi nõue on lubatav, tuleb arvestada ka VÕS § 113 lõigetega 1 ja 4. Vastavalt VÕS § 113 lõikele 1 võib viivist nõuda alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Vastustaja ei ole selgitanud, kuna on tema arvates erinevad nõuded sissenõutavaks muutunud. Kaebaja poolt esitatud tabel on ebaselge ja põhjendamata. Vastavalt VÕS § 113 lõikele 4 ei pea tasuma viivist aja eest, mil õigustatult keelduti kohustuse täitmisest. Eelnevalt on vastustaja selgitanud, et kohustuse täitmisest keeldumine oli õiguspärane ja põhjendatud. Eelkõige oli selgelt põhjendatud täitmisest keeldumine enne Riigikohtu 12.01.2016 lahendit. Enne nimetatud lahendit ei saanud mitte mingil juhul muutuda kaebaja käesolevas asjas esitatud nõue sissenõutavaks.
19.Vastustaja märgib, et praeguses asjas toimuva vaidluse jätkamisega on kaebaja ise loonud olukorra, kus vastustaja ei ole saanud kaebaja kulutusi hüvitada vastavalt kompromissi tingimustele. Seega põhjustab kaebaja ise endale täiendavat viivituskahju. Samuti suurendab ta sellega kunstlikult võimalikku kahju vastustajale. Kuna kaebaja näeb viivisenõuet kahju hüvitamise eriliigina, tuleb arvestada ka VÕS § 127 lõikes 1 sätestatut. Nimelt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Olukord, kus vastustaja peab maksma endale ettenägematuid ning ebamõistliku suurusega viiviseid, asetab kaebaja paremasse olukorda, kui ta oleks olnud ilma kaebuse aluseks olevate asjaolude esinemiseta. Tähtis on ka asjaolu, et vastustajale ei ole viivise tekkimise võimalus olnud ettenähtav.
20.Kaebaja on leidnud, et vastustaja on kaebaja arvel alusetult rikastunud. Kaebaja ei ole oma alusetu rikastumise nõuet põhjendanud ega selgitanud, millise tõlgenduse kaudu ta on jõudnud sellisele seisukohale. Kaebaja on viidanud RVastS § 23 punktile 1, mis sätestab, et kahjustunud isik võib nõuda avaliku võimu kandjalt intressi alusetult saadud raha eest. Vastustaja ei ole kaebajalt mingit raha saanud. Raha saamine eeldab mingi rahasumma üleandmist, mida ei ole toimunud. Alusetu rikastumise sätete kohaldamise mõiste ja alused on sätestatud VÕS §-s 1027 jj. VÕS § 1027 annab alusetu rikastumise mõiste ning sätestab, et isik peab alusetu rikastumise sätete alusel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. Kuivõrd vastustaja ei ole kaebajalt midagi saanud, ei ole võimalik vastustajal ka midagi välja anda. Samuti ei ole vastustaja mingil moel rikastunud. Seetõttu ei ole võimalik asjas kohaldada alusetu rikastumise sätteid. Kohtu seisukoht
21.Käesolevas asjas on poolte vahel sõlmitud 31.05.2016 kohtumäärusega kompromiss kaebaja põhinõude osas. Poolte vahel on vaidlus kaebaja viivisenõude osas.
22.Kohtu hinnangul on viivitusintressi (viivise) nõue põhjendamatu. Riigikohtu põhiseadusliku järelevalve kolleegiumi 28.10.2014 otsusega kohtuasjas nr 3-4-126-14 tunnistas Riigikohus põhiseadusega vastuolevaks selliste õigustloovate aktide andmata jätmise, mis sätestaksid kohaliku omavalitsuse üksustele erakooliseaduse §-ga 222 pandud kohustuste rahastamise riigieelarvest.
Riigikohtu halduskolleegiumi 12.01.2016 otsusega kohtuasjas nr 3-3-1-41-15 kohustas Riigikohus Haridus- ja Teadusministeeriumi tasuma Tallinna linnale ajavahemikul 1. jaanuarist 2013 kuni 17. novembrini 2014 kantud kulud 618 720 eurot 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Seega tunnistas Riigikohus, et kohaliku omavalitsuse üksustele erakooliseaduse §-ga 222 pandud kohustusi tuleb rahastada riigieelarvest ning nende otsuste alusel on ka Haridus- ja Teadusministeerium Tallinna linnale erakooliseaduse §-ga 222 rakendamisel tasutud kulude hüvitamisel lähtunud.
23.Riigikohus on 27.11.2014 lahendis kohtuasjas nr 3-3-1-66-14 (p-s 19) leidnud tõepoolest, et avalik-õiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda RVastS § 7 lg 1 alusel koostoimes VÕS §-ga 113 RVastS § 7 lg-s 4 tehtud viite kaudu ning viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega on viivise väljamõistmise eelduseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, kannatanu õiguste rikkumine ja kahju tekkimine. Antud juhul ei ole kohtu hinnangul RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused täidetud. Käesolevas asjas ei ole vastustaja õigusvastaselt keeldunud erakooliseaduse §-ga 222 pandud kohustuste rahastamisest riigieelarvest. Kuni Riigikohtu 28.10.2014 ja 12.01.2016 otsusteni puudus vastav õiguslik regulatsioon, mille alusel oleks vastustajal olnud kohustus vaidlusalused kulud hüvitada. Tagasiulatuvalt avaliku võimu kandja tegevuse õigusvastaseks lugemine olukorras, kus puudus õigusselgus ja tegutseti vastavalt kehtivatele seadustele, oleks vastuolus õiguskindluse põhimõttega.
24.Kantud kulude hüvitamisega vastustaja poolt on kaebajale väidetavalt tekkinud kahju kõrvaldatud. Vastustaja on kompromisspakkumisega nõustunud hüvitama kaebaja kantud kulud lähtuvalt Riigikohtu 12.01.2016 otsuses nr 3-3-1-41-15 toodud seisukohtadest. Seega on kahju olnud kõrvaldatav raha maksmisega ning täiendavat kahju kaebajal ei esine. Kohus lähtub RVastS § 7 lg-s 1 toodust ehk kahju on kõrvaldatud raha maksmisega ning kaebaja viivisenõue on põhjendamatu.
25.VÕS § 113 ei ole kohaldatav mistahes rahasumma tasumises seisneva avalik-õigusliku kohutuse täitmisega viivitamise korral. Riigikohus on 16.12.2010 tehtud otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-83-10 pidanud RVastS § 7 lg-le 4 tuginedes võimalikuks võlaõigusliku viivise instituudi kohaldamist avalik-õiguslikes kahju hüvitamise suhetes. Käesoleval juhul ei ole vaidluse all vastustaja poolt kaebajale kahju tekitamine, vaid kohustuse täitmine. Asjas ei ole tuvastatud, et vastustaja oleks kaebajale kahju tekitanud, vaid vastavalt Riigikohtu lahendile kohtuasjas nr 33-1-41-15 on tuvastatud vastustaja kohustus tasuda kaebajale erakooliseaduse §-ga 222 rakendamisel tasutud kulud. Kaebaja ei ole viivisenõude esitamisel põhjendanud, milles seisneb põhisumma tasumise viivitamisega kaebajale põhjustatud kahju. Kohtu arvates ei ole käesoleval juhul põhjendatud rakendada viivist tavapärase kompensatsioonina, veelgi enam sanktsioonilisel eesmärgil.
26.Kaebaja on kaebuses märkinud, et riikliku kohustuse täitmata jätmisega ja sellest kõrvalehoidmisega säästab riik oma kulusid kohaliku omavalitsuse arvel, mis on ühtlasi käsitletav vastustaja alusetu rikastumisena kaebaja arvel. Kohus selle tõlgendusega ei nõustu. RVastS § 22 lg 1 alusel võib isik nõuda avaliku võimu kandjalt õigusliku aluseta avalikõiguslikus suhtes üleantud raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti. VÕS § 1027 sätestab, et isik peab alusetu rikastumise sätete alusel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. Antud juhul ei ole kaebaja ja vastustaja vahel olnud sellist lepinguvälist suhet, mida saaks käsitleda alusetu rikastumisena ja mille käigus oleks vastustaja kaebajalt raha saanud RVastS § 22 lg 1 mõttes. Seetõttu ei ole võimalik käesolevas asjas kohaldada alusetu rikastumise sätteid. Eeltoodud põhjendustel on kohus seisukohal, et kaebaja viivitusintressi nõue on alusetu ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.
27.Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, jäävad kaebaja poolt kantud menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud. HKMS § 109 lg 1 ls 4 kohaselt kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Roby Koik kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.