Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Agu Timmi, Tiina Pappel 19.01.2017, Tartu 3-16-1243 V.Z. kaebus Vaivara Vallavalitsuse 23.05.2016. a ettekirjutuse nr 22.6-24 ja hoiatuse nr 22.6-25 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 29.07.2016. a otsus V.Z. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja V.Z. Lepinguline esindaja v.adv.abi Andrei Matvejev Vastustaja Vaivara vald
RESOLUTSIOON
1.Tagastada V.Z. esindajale 22.07.2016 kaebuse täienduse lisadena esitatud tõendid (tl 114-132) ning Vaivara vallale 27.07.2016 vastuväidete lisadena esitatud tõendid (tl 137153).
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 29.07.2016. a otsus muutmata.
2.Jätta poolte menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 20.02.2017 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
Vaivara Vallavalitsus tegi 23.05.2016 V.Z. ettekirjutuse nr 22.6-24 korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lg 1 alusel, milles palus V.Z. l hiljemalt 01.06.2017 lammutada reformimata riigimaal AÜ Ehavalgus kruntide nr 41, 40 ja 48 kõrval paiknev saun ning kruntide 18 ja 19 vahel paiknev paadigaraaž ning heakorrastada maa-ala. Ettekirjutuse kohaselt Ida-Viru maavanema 11.12.2015. a vastusest nr 8-3/2015/3573-2 nähtuvalt pole eelnimetatud maa-alale maakasutusõigust antud, seega puudus MTÜ Ehavalgus juhatusel õigus anda V.Z. maad rendile
ning viimasel puudus õiguslik alus maa kasutamiseks. Seoses sellega, et V.Z. kuuluvad paadigaraaž ja saun on ehitusaluse pindalaga suuremad kui 20 m2, eeldas ehitamine kohaliku omavalitsuse kirjaliku nõusoleku olemasolu, kuid Vaivara Vallavalitsus teatas 19.01.2016, et V.Z. ei ole väljastatud kirjalikku nõusolekut paadigaraaži ja sauna püstitamiseks, millega seoses saab asuda seisukohale, et V.Z. poolt on paadigaraaž ja saun püstitatud ebaseaduslikult. Septembris 1999 KÜ Modul koostatud AÜ Tihhaja Zavod planeerimis- ja hoonestusprojektist, selle asendiplaanist ja projekti lisaks olevast lammutatavate hoonete asendiplaanist selgub, et sauna ja paadigaraaži asukohta ei näinud projekt ette mingeid ehitisi, seal juba olemas olnud ehitised tuli lammutada, sest projekti seletuskirja väidetel ei vastanud need veekaitse normidele, millest tulenevalt ei vasta V.Z. kuuluv saun ja paadigaraaž maakasutusõiguse ja ehitusloa või ehitamist võimaldava kirjaliku nõusoleku puudumise tõttu nõuetele.
2.Vaivara Vallavalitsus teatas 23.05.2016. a hoiatusega nr 22.6-25, et V.Z. koostatud ettekirjutuses nr 22.6-24 märgitud kohustuste täitmata jätmisel on sunniraha vastavalt 3000 eurot, 3000 eurot ja 1000 eurot. Hoiatuse aluseks on märgitud asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 7.
3.V.Z. esitas 21.06.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada Vaivara Vallavalitsuse 23.05.2016. a ettekirjutus nr 22.6-24 ja hoiatus nr 22.6-25. Kaebaja leidis, et ettekirjutus ja hoiatus on menetluslike ja materiaalõiguse normide rikkumise tõttu tühised ning vastustajal puudus alus järelevalve teostamiseks. Kaebaja arvates maa kasutamise õiguse puudumine ei muuda ehitist ebaseaduslikuks ning vastustajal polnud õigust anda hinnangut maa kasutamise õiguspärasusele ja MTÜ juhatuse otsustele. Kaebaja hinnangul ettekirjutuses puuduvad lammutamise otsustamiseks vajalikud kaalutlused ning ebaselgeks jäävad nii sauna legaliseerimata jätmise põhjused kui ka milles seisneb oht avalikule korrale ja kelle subjektiivseid õigusi kaebaja rikub. Kaebaja leidis, et sunniraha rakendamise hoiatus põhineb õigusnormi valel kohaldamisel.
4.V.Z. esitas 22.07.2016 kaebuse täienduse, milles ta väitis, et teda on ebavõrdselt koheldud, kuna mitmetele teistele vahetult Narva jõe kaldal asuvatele ehitistele on antud ehitusload ning rikutakse tema õiguspärast ootust, sest aiandusühistu on oma tegevusega tekitanud talle eksliku arvamuse, nagu oleks tal olemas krundi nr 40 kasutusõigus. Kaebaja leidis, et ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 22 lg 1 ja §-d 27-29 on koosmõjus suunatud sellele, et maksimaalses mahus seadustada ehitusloata ehitised. Kaebaja märkis, et saun asub poolsaare keskkohas, mistõttu tuleb ebaseaduslikuks tunnistada ka kõik seda ääristavad ehitised.
5.Tartu Halduskohus jättis 29.07.2016. a otsusega V.Z. kaebuse täies ulatuses rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Otsuse põhjendused: 1) Saun ja paadigaraaž asuvad Narva jõe kaldal reformimata maa-alal. Ida-Viru maavanema 11.12.2015. a vastusest nr 8-3/2015/3573-2 nähtuvalt pole maa-alale maakasutusõigust antud. Septembris 1999 koostati KÜ Modul poolt AÜ Tihhaja Zavod planeerimis- ja hoonestusprojekt, mille asendiplaani kohaselt ei nähtud sauna ja paadigaraaži asukohta ette mingeid ehitisi. 01.01.2003-01.07.2015 kehtinud EhS § 16 lg 1 võimaldas 20-60 m2 ehitusaluse pinnaga väikeehitise ehitamist ilma ehitusprojekti ja ehitusloata, kuid nõudis kohaliku omavalitsuse kirjalikku nõusolekut. Kaebaja ehitiste kohta ei ole nõusolekut antud. 2) Maa-ameti geoinfosüsteemi andmetest nähtuvalt on AÜ Ehavalgus kinnistute ala, s.h kruntide 47 ja 48 vaheline maatükk, tähistatud kui ranna ja kalda piiranguvöönd. Saun ja paadigaraaž ei vasta maakasutusõiguse ja ehitamist võimaldava kirjaliku nõusoleku puudumise tõttu nõuetele, mistõttu on nende olemasolu maa omanikule püsivalt koormav. Ehitised asuvad Narva jõe ehituskeeluvööndis, kuhu ehitamine on rannal või kaldal asuvate looduskoosluste
säilitamise, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramise ning ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamise vajaduse tõttu keelatud. MTÜ Ehavalgus juhatuse esimehe 15.04.2015. a taotlus ja 21.10.2015. a paikvaatluse akti tehtud märge viitavad, et kaebaja ehitiste lammutamiseks on antud korraldus juba 26.10.2010 ning selle mittetäitmine takistab maade erastamist. Ühtegi nimetatud puudustest ei ole võimalik vähendada ega leevendada ehitiste seadustamisega, mistõttu sai ainsaks võimalikuks lahenduseks olla nende lammutamise kohta korralduse andmine vahetult ehitiste omanikule. 3) Kui vastustaja oleks lammutamise korralduse andmise asemel soovinud välja anda kaebaja poolt rajatud sauna ja paadigaraaži seadustamist võimaldavat ehitusluba või kirjalikku nõusolekut, ei saaks see anda alust pidada nimetatud ehitisi õiguspärasteks vastavalt looduskaitseseadus (LKS) § 38 lg-s 9 sätestatule. Isikul, kellele ehitusluba väljastati või kelle huvides ehitamine on, ei teki vastavalt haldusmenetluse seadusele (HMS) õiguspärast ootust ehitamise õiguspärasuse osas. Seda ei saanud kaebajal tekkida aiandusühistu väidetavast eksitavast maa erastamisega seotud tegevusest ega maa rendile andmisest. Saunaga seotud maatükk ei külgne vahetult tema poolt erastatud 211 m2 suuruse kinnistuga, on generaalplaanil tähistatud krundina 40a, asub kruntide nr 47 ja 48 vahel ja kaebaja kinnistuga on sellel väga väike ühine piir. Kaebajal ei saanud tähelepanuta jääda, et erastati ainult 211 m2 suurune krunt nr 40. Lisaks anti maa juhatuse otsuse käsikirjalisest väljavõttest nähtuvalt kaebajale kasutamiseks ilma erastamise õiguseta, mis samuti ei võimaldanud tekitada arvamust, et tegemist on seadusliku maakasutusõigusega. 4) Vaidlusalune ettekirjutus vastab HMS §-des 54-57 sätestatud nõuetele. Kaebaja menetlusse kaasamise ning talle selgituste ja vastuväidete esitamise võimaluse andmisega on järgitud HMS-s sätestatud menetluse üldist korda ning miski kohtule esitatust ei kinnita tema põhiseadusest tulenevate õiguste, otsustamist mõjutada võinud menetlusnõuete või õiguse üldiste põhimõtete rikkumist menetluse käigus. Hoiatus sunniraha rakendamise kohta lähtub EhS §-s 133 toodud ülemmäärast. 5) Kaebuse täiendus on esitatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 51 lg-st 3 tuleneva menetlustähtaja rikkumisega. Esitatu ei saa asja lahendamisel olulist tähendust omada, sest võrdse kohtlemise põhimõtte puhul on oluline, et tegu oleks võrdses seisus olevate isikutega. Antud juhul see nii pole, sest ühegi kaebaja poolt osundatud isiku puhul ei nähtu, et ehitamine on toimunud väljaspool vastavale isikule kuuluvat kinnistut.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
6.V.Z. esitas 29.08.2016 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 29.07.2016. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus ei ole põhjendanud, milline püsiv negatiivne mõju, mis on üleliia koormav ja mida ei ole võimalik piisavalt vähendada ega leevendada, on kaasnenud maakasutusõiguse ja ehitamist võimaldava kirjaliku nõusoleku puudumisega. Kohus pole võtnud seisukohta, kas ehitise nõuetele mittevastavusega kaasneb oluline või kõrgendatud oht ja milles see seisneb. Vastustaja ega kohus ei kontrollinud, kas ehituskeeluvööndit on rikutud. Vastustaja esitatud tõenditest see ei järeldu, kuna ortofotodel mastaap puudub. 2) Kohus jättis kaebaja täiendused ja tõendid sisulise käsitluseta põhjendamatult, kuna see ei põhjustanud menetluse viibimist. Ringkonnakohtul tuleb neid kaebaja esitatud argumente ja tõendeid uurida. 3) Kaebaja suhtes leidis aset ebavõrdne kohtlemine. Fotodelt nähtub, et vastustajal ei tekkinud probleeme seadustada jõekaldal ehitatud ehitised teiste maatükkide puhul. Omandi võrdset kaitstust rõhutab PS § 32 lg 1, mida võib samuti tõlgendada kui erilist võrdsuspõhiõigust. Iga eriline võrdsuspõhiõigus keelab, erinevalt üldisest, diskrimineerida teatud kindla tunnuse alusel. Vaidlusalune haldusakt riivab kaebaja õigusi.
4) Asjaolu, et ehitis on ehitatud ilma ehitusloata või võõral kinnistul, ei anna võimalust esitada nõuet ehitise lammutamise kohta. EhSRS § 22 lg 1 ja §-d 27-29 koosmõjus on suunatud sellele, et seadustada ehitusloata ehitatud ehitised. Saun on ehitatud poolsaare keskkohas ja sellel juhul kõik ehitised, mis ääristavad sauna, tuleb tunnistada ka ebaseaduslikeks. 5) Aiandusühistu ja vastustaja tegevus tekitas kaebajale eksliku veendumuse, et tal on olemas krundi nr 40 maakasutusõigus. Asjas esitatud dokumentidest tuleneb, et aiandusühistu juhatus ei teavitanud kaebajat sellest, et on olemas piirangud mainitud ehitiste ehitamiseks. Kaebajal tekkis veendumus, et ta kasutab ehitiste maa-ala seaduslikul alusel ning tal on õigus ehitada maa-aladele saun ja paadigaraaž. 6) Haldusorgan pidi kaaluma kaebaja subjektiivseid huve ja õiguseid ning avalikku huvi. Kui kaebaja subjektiivsete huvide realiseerimine ei ole vastuolus avalike huvidega, siis pidi haldusorgan andma kaebajale võimaluse realiseerida tema huve maksimaalses mahus. Kuna seda ei ole tehtud, siis ei ole vaidlusalune akt õiglane ega põhjendatud. Lammutusettekirjutuse õiguspärasuse hindamiseks ei piisa õigusliku aluse olemasolust, vaid kontrollida tuleb, kas see on kooskõlas diskretsioonireeglitega. Lammutamisettekirjutuse andmine on otseselt seotud põhiõigustega. Eelnevat kinnitas kohus haldusasjas nr 3-06-188.
7.Vaivara vald esitas 14.09.2016 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Tõele ei vasta kaebaja väide, et saun ei paikne ranna ja kalda piiranguvööndis. Ei nõustu kaebajaga, et EhSRS §-d 28 ja 29 oleksid kohaldatavad antud kaasuse puhul. Vastustaja ei ole väljastanud kaebajale kuuluvate ehitiste püstitamiseks kirjalikku nõusolekut. Ehitise ehitamisel ega selle kasutamisel ei ole järgitud looduskaitselisi nõudeid. Ehitise edasise kasutamisega jätkuks looduskaitseliste nõuete eiramine, mistõttu ei ole võimalik kaebaja ehitiste seadustamine. Hoiatuse koostamisel on järgitud kõiki ATSS-is kehtestatud nõudeid. 2) Kui ringkonnakohus leiab, et kaebaja poolt 22.07.2016 kohtule esitatud uued asjaolud on asjakohased, siis palub vastustaja võtta arvesse enda 27.07.2016. a kirjale lisatud tõendid. 3) Kaebaja väide ebavõrdse kohtlemise osas ei tugine faktilistele asjaoludele. Kaebaja ei püstitanud ebaseaduslikult ehitatud ehitisi endale kuuluvale kinnistule, vaid võõrale maale. Sellest tingituna ei saa ta olla oma arvamuses märgitud kinnistu omanikega võrdses olukorras. Samuti ei näinud kaebaja poolt ebaseaduslikult püstitatud ehitiste alale ehitiste püstitamist ette AÜ Tihhaja Zavod hoonestamis- ja planeerimisprojekt. Teiste kinnistute osas ei ole haldusorgan viinud läbi riiklikku järelevalvet, mistõttu puudub teave võimalike omavoliliste ehitiste kohta, millest kaebaja kirjutab. 4) Kaebaja viidatud säte - EhSRS § 22 lg 1 - puudub, kuna nimetatud paragrahvil puuduvad lõiked ning see ei oma käesoleva kaasusega mingit seost. Endale mittekuuluvale maale ehitise ebaseaduslik püstitamine ei saa luua isikule õigustatud ootust ehitise aluse maa omandamiseks. 5) Kaebaja on jätnud mainimata, et AÜ Tihhaja Zavod juhatuse koosoleku protokollist nähtub, et talle on antud maa kasutada märkega ”ilma erastamise õiguseta”. Krunt nr 40 on kinnistu, mis kuulub kaebajale. Vastustaja palub jätta kohtul kaebaja esitatud lisa 17 teise lehe tähelepanuta, kuna see plaan ei ühti vastustaja valduses ja Riigiarhiivis oleva plaaniga, mis on Maa-ameti poolt maakatastris registreeritud, ega oma asjas tähendust. Kaebaja oli vähemalt 12.10.2003 seisuga teadlik, et ta ei ole vaidlusaluse maa omanik, mil ta esitas avalduse vaidlusaluse maa kasutada saamiseks AÜ Tihhaja Zavod juhatusele ning ta sai ka teada, et tal puudub võimalus seda maad hilisemalt erastada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.
9.Apellatsiooniastmes ei vaidle pooled selle üle, et kaebaja püstitas ajavahemikul 2003-2004 paadigaraaži ja sauna, mis asuvad reformimata riigimaal, millele ei ole maakasutusõigust antud. Ka ei vaidle pooled selle üle, et vaidlusalused ehitised on formaalselt õigusvastased (püstitatud ebaseaduslikult, st ilma maaüksuse omaniku ja ka kohaliku omavalitsuse loata). Samas vaidlevad pooled selle üle, kas ehitised on ka materiaalselt õigusvastased ning kas vastustaja pidanuks andma kaebajale võimaluse ehitiste seadustamiseks. Ringkonnakohus selgitab esmalt, millistel juhtudel on lammutamisettekirjutuse tegemine ehitiste seadustamise asemel põhjendatud (I) ning uurib seejärel, kas käesoleval juhul olid lammutamisettekirjutuse tegemise eeldused täidetud (II). Viimaks lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse taotlused ja jaotab menetluskulud (III). I
10.Ehitusseadustiku (EhS) § 130 lg-st 2 tulenevalt teostab kohaliku omavalitsuse üksus riiklikku järelevalvet ehitusseadustikus ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete järgimise üle ning võib EhS § 131 kohaselt järelevalve teostamiseks kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 31, 32, 49, 50, 51 ja 52 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid. EhS § 132 lg 3 sätestab, et korrakaitseorgan otsustab ehitise lammutamise eelkõige, kui: 1) ehitis ei vasta ehitisele esitatavatele nõuetele ja nõuetele mittevastavusega kaasneb oluline või kõrgendatud oht; 2) ehitise ebaseadusliku ehitamisega on kinnisasja omanikule või kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanikele kaasnenud püsiv negatiivne mõju, mis on üleliia koormav ja mida ei ole võimalik piisavalt vähendada ega leevendada. Ehitusseadustiku eelnõu (555 SE) seletuskirjas selgitatakse: „Kuna lammutamisettekirjutus on ehitanud isiku suhtes äärmiselt koormav meede, tuleb selle tegemisele eelnevalt hoolikalt kaaluda, kas ei esine vähemkoormavaid meetmeid, mida oleks võimalik kasutada sama eesmärgi saavutamiseks. /.../ Näiteks tuleb kaaluda osalise lammutamise või seadustamise võimalikkust. /.../ Kaaluda tuleb avalikke huve, puudutatud naabrite huve ja menetlusosaliste huve. /.../ Põhimõtteliselt võib lammutamismääruse anda ainult juhul, kui ehitis püstitati nii materiaalselt kui ka formaalselt ebaseaduslikult; kui puudub niisiis esiteks vajalik luba ja teiseks ei oleks võimalik vajalikku luba ka väljastada, sest ehitis ei olnud või ei ole vastavuses oluliste eeskirjadega (lk-d 165-166). Seejuures tähendab formaalne õigusvastasus seda, et ehitise ehitamisel ei ole järgitud menetlusõiguslikke sätteid ehk ehitis on ehitatud või seda kasutatakse loata. Materiaalse õigusvastasuse puhul tuleb küsida, kas projekt on kooskõlas materiaalse õiguse oluliste normidega ehk kas selle jaoks võib üldse luba väljastada (lk 163). Materiaalne õigusvastasus tähendab ehitamise või kasutamise sisulist õigusvastasust. Materiaalse õigusvastasuse korral ei vasta ehitis õigusaktides sätestatud nõuetele. Vastavad nõuded tulenevad eelkõige planeerimisseadusest ja ehitusseadustikust, aga ka näiteks tuleohutusseadusest, veeseadusest, muinsuskaitseseadusest, looduskaitseseadusest jne. Materiaalsete nõuete osas saab ehitiste puhul üldiselt eristada: 1) planeeringulisi nõudeid ja 2) ohutusnõudeid, sealhulgas looduskaitsenõudeid jne“ (lk 164). EhS § 8 defineerib ohutuse põhimõtte järgmiselt: „Ehitis, ehitamine ja ehitise kasutamine ning ehitamisega seonduv muu tegevus peab olema ohutu. Ehitis, ehitamine ja ehitise kasutamine ning ehitamisega seonduv muu tegevus on ohutu, kui see ei põhjusta ohtu inimesele, varale või keskkonnale. Ehitise ja ehitamise ohutus hõlmab loodus- ja kultuuriväärtuse kaitset ning asjakohasel juhul ka looma elu ja tervist.“
11.Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 29 määratleb enne EhS jõustumist ehitatud ja ehitisregistrisse kandmata ehitisele ehitus- ja kasutusloa andmise nõuded. EhSRS § 29 lg 1 sätestab: „Pärast 2003. aasta 1. jaanuari ning enne käesoleva seaduse jõustumist ehitatud ehitisele võib anda ehitus- või kasutusloa või lugeda ehitamine või ehitise
kasutamine teavitatuks, lähtudes ehitusseadustikus sätestatust ja arvestades käesolevast paragrahvist tulenevaid erisusi“. EhSRS § 29 lg 3 sätestab: „Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ja käesoleva seaduse jõustumise ajal kasutatav ehitis peab vastama ehitusseadustiku § 11 lõikes 2 ja §-s 12 sätestatud nõuetele.“ Ehitusseadustiku § 11 lg-s 2 on loetletud ehitisele esitatavad nõuded. Ehitusseadustiku § 12 lõikest 2 tuleneb, et ehitis peab olema kooskõlas ehitise asukohaga seonduvate kitsendustega. Eelnõu seletuskirjas selgitatakse, et ehitise asukohaga seonduvad kitsendused hõlmavad nii avalik-õiguslikke kui ka eraõiguslikke kitsendusi (servituute jmt). Avalik-õiguslikud kitsendused tulenevad mitmesugustest allikatest: planeeringust, õigusaktidest (kaitse-eeskirjad, suurõnnetuse ohuga käitiste nõuded), muinsuskaitselistest nõuetest, keskkonnaõigusest (seaduseelnõu 555 SE seletuskirja lk 28). Eelnõu seletuskirjas leitakse, et seadustamise mõttega kooskõlas olevaks ei saa lugeda juhtusid, kus eelnevalt väljastatakse ehitusluba või ehitatakse ehitis valmis ja alles siis asutakse detailplaneeringut koostama või ehitusloale või ehitisele vastavaks muutma, mille tulemusel võetakse vastu varem kehtestatud ehitusloale või valmis ehitatud ehitisele vastav detailplaneering. Samas selgitatakse, et omaniku nõusolekuta tema kinnisasjale ehitamine ei ole automaatselt lammutusettekirjutuse tegemise alus, vaid esinema peab ka mõni muu õigusvastasuse tunnus (eelnõu seletuskirja lk 166).
12.Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus järgnevat: EhS § 132 lõikes 3 sätestatud lammutamise eeldused on tänu sõna „eelkõige“ kasutamisele näitlikud, mistõttu on kohalikul omavalitsusel lammutamisettekirjutuse tegemisel avar kaalutlusruum. Otsuse tegemisel peab kohalik omavalitsus kaaluma ka EhS-s antud võimalusi ehitise seadustamiseks. Ehitise seadustamise mittevõimaldamisel ei ole seejuures sedavõrd määrav ehitiste formaalne õigusvastasus kuivõrd esmajoones nende materiaalne õigusvastasus ning võimatus ehitisi seaduse nõuetega kooskõlla viia. Kuna käesolevas asjas ei ole vaidlust ehitiste formaalse õigusvastasuse üle (püstitati maaomaniku nõusolekuta ja kohaliku omavalitsuse loata), on asja lahendamisel otsustav küsimus sellest, kas ehitised on ka materiaalselt õigusvastased. Lammutamise kasuks räägib ka see, kui ehitistega kaasneb oluline või kõrgendatud oht avalikkusele või püsiv negatiivne mõju naaberkinnistute omanikele, mida ei ole vähem koormaval viisil võimalik kõrvaldada ega leevendada. Nimetatud asjaolude hindamisel lähtub ringkonnakohus kaebaja õiguskindluse kaitse huvides ehitamise ajal kehtinud õigusaktidest ning uurib ka seda, kas neis sätestatud nõuded polnud vaidlustatud haldusaktide andmise ajaks ära langenud. II
13.Vaidlustatud ettekirjutuses tuvastas vastustaja, et ajavahemikul 2003-2004 ehitas kaebaja sauna ja paadigaraaži, millest esimene asub Ehavalguse AÜ (praegune MTÜ Ehavalgus) kruntide 41, 40 ja 48 kõrval ning teine Narva jõe kaldal Ehavalguse AÜ kruntide 18 ja 19 vahel. Lisaks eelnevale tegi vastustaja kindlaks, et ehitised on püstitatud Narva jõe kalda ehituskeeluvööndisse. Halduskohus on vastustaja poolt tuvastatud asjaoludega nõustunud. Kaebaja ei nõustu sellega, et ehitised on püstitatud ehituskeeluvööndisse ning leiab, et ehitised tuleks seadustada, tagamaks isikute võrdne kohtlemine ning arvestades sellega, et kaebaja tegevus ei olnud pahauskne.
14.Ringkonnakohus märgib esmalt, et halduskohus on õigesti avalikult kättesaadavatele andmetele tuginedes kindlaks teinud, et Narva jõe valgala suuruseks on 56 200 km2. Kuni 09.05.2004 kehtinud ranna ja kalda kaitse seaduse (RanKS) § 9 lg 3 p 3 kohaselt on üle 25 km2 suuruse valgalaga jõel ehituskeeluvööndi laius tavalisest veepiirist 50 meetrit. Ranna ja kalda kaitse seaduse tunnistas kehtetuks 10.05.2004 jõustunud looduskaitseseadus (RT I 2004, 38, 258). Ka looduskaitseseaduses (LKS) sisaldus kaebaja ehitustegevuse ajal ning sisaldub ka
praegu RanKS § 9 lg 3 p-ga 3 analoogne norm § 38 lg 1 p-s 4. Ühtlasi sätestab LKS § 38 lg 3 alates seaduse vastuvõtmisest, et ranna või kalda ehituskeeluvööndis on uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud.
15.Vaivara valla menetlusteenistuse 21.10.2015. a paikvaatluse protokolli ja selle lisaks oleva legendi kohaselt asuvad kaebaja ehitised (saun ja paadigaraaž) Ida-Viru maakonnas Vaivara vallas Auvere külas Ehavalguse AÜ (praegune MTÜ Ehavalgus) territoorumi kruntide vahelistel maa-aladel tähistusega 40A ja 40B (tl 29, 29p), kusjuures legendil märgitud maa-alal 40A asuva sauna koordinaadid on X:6575637 ja Y:724095,4 ning legendil märgitud maa-alal 40B asuva paadigaraaži koordinaadid on X:6575606,5 ja Y:724125,4. Maa-ameti geoportaalist ja paikvaatluse protokolli legendist nähtuvalt piirneb maa-ala tähistusega 40A, millel asub kaebaja saun, Ehavalguse AÜ 40 (katastriüksuse tunnus 85101:016:0044), Ehavalguse AÜ 41 (katastriüksuse tunnus 85101:016:0006), Ehavalguse AÜ 48 (katastriüksuse tunnus 85101:016:0051) ja Ehavalguse AÜ 46 (katastriüksuse tunnus 85101:016:007) asuvate kinnistutega ning maa-ala tähistusega 40B, millel asub kaebaja ehitatud paadigaraaž, asub Ehavalguse AÜ 18 (katastriüksuse tunnus 85101:016:0064) ja Ehavalguse AÜ 19 (katastriüksuse tunnus 85101:016:0077) kinnistute vahel. Maa-ameti geoportaali kitsenduste kaardirakendust kasutades nähtub, et kogu poolsaar on tähistatud ranna ja kalda piiranguvööndi alana1. Seega leiavad halduskohus ja vastustaja õigesti, et mõlemad ehitised on püstitatud ehituskeeluvööndisse ning kaebaja vastupidised väited on ebaõiged. Antud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et ehitiste püstitamine on olnud nii formaalselt kui ka materiaalselt õigusvastane. EhSRS § 29 lõigetest 1 ja 3 ning EhS § 12 lõikest 2 tulenevalt ei olnud kohalikul omavalitsusel alust ehitiste seadustamiseks.
16.Kaebaja väitel ei ole kohus põhjendanud, milline püsiv negatiivne mõju kaasnes maakasutusõiguse ja ehitamist võimaldava kirjaliku nõusoleku puudumisega. Samuti leiab kaebaja, et kohus ei võtnud seisukohta, kas ehitise nõuetele mittevastavusega kaasneb oluline või kõrgendatud oht ja milles see seisneb. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Halduskohus on otsuses sedastanud, et Narva jõe ehituskeeluvööndisse ehitamine on rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamise, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramise ning ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamise vajaduse tõttu keelatud (otsuse p 8). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. Ka leidis halduskohus, et MTÜ Ehavalgus juhatuse esimehe 15.04.2015. a taotlus, mille alusel riiklikku järelevalvet alustati, ja 21.10.2015 paikvaatluse akti tehtud märge viitavad, et kaebaja omanduses olevate ehitiste lammutamiseks anti korraldus juba 26.10.2010 ning selle mittetäitmine takistab maade erastamist. Halduskohus asus seisukohale, et viidatud puudusi ei ole võimalik vähendada ega leevendada ehitiste seadustamisega (otsuse p 8). Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu eelviidatud seisukohtadega. MTÜ Ehavalgus juhatuse liikme A. Barinovi 26.10.2015. a seletuskirjast (tl 35) ilmneb, et Vaivara Vallavalitsus tegi MTÜ-le juba 26.10.2010 korralduse nr 265 ebaseaduslike ehitiste kõrvaldamiseks, mille hulgas olid ka kaebajale kuuluvad hooned. Ühtlasi selgitas A. Barinov, et 08.12.2014 oli kinnistul nr 26 tulekahju, kus põles saun, mille omanikuks on A. Kaltunov. Päästjatel oli vaja saada juurde lisavett kustutustöödeks ja nad proovisid vett võtta Narva jõest, kuid ei saanud jõele ligi, sest kaebaja poolt püstitatud ehitis 40B oli ees ja seetõttu ei pääsetud vett võtma. A. Barinov selgitab: „Antud kalda osa on aiandusühistule eluliselt vajalik, et sellele oleks vaba ligipääs vajadusel kustutustööde jaoks vee saamiseks. /.../ Täiendavalt tahan märkida ära, et aiandusühistu üldkasutatavale alale ehitatud saun, mis on märgitud ehitisena 40A, on ehitatud ilma projektita, mistõttu leiame, et see ohustab selle naaberkinnistul asuvaid ehitisi“ (tl 35p). Eeltoodust tulenevalt ei saa väita, et kaebajale
kuuluvate ehitiste negatiivne või ohtlik mõju puudub. Haldusasja materjalidest nähtub, et kaebaja huvi, ehitised seadustada, on ilmselgelt vastuolus nii avalike huvidega kui ka naaberkinnistute omanike huvidega. Ringkonnakohus möönab, et vaidlustatud ettekirjutuses puuduvad motiivid ehitiste negatiivse mõju ja neist lähtuva ohu kohta, mis samas ei tähenda seda, et negatiivne mõju või oht puudub. Kuna ringkonnakohus on eelnevalt leidnud, et EhS § 132 lõikes 3 toodud eeldused on näitlikud (otsuse p 12), ei pidanud vastustaja oma ettekirjutuse põhjendust nimetatud eelduste täitmise kontrollile rajama. Seega ei saa ainuüksi sellest järeldada vaidlustatud haldusaktide õigusvastasust. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et EhS eelnõu seletuskirjas viidatakse Riigikontrolli seisukohale, mis on asjakohane ka käesolevas haldusasjas: „Ebaseadusliku või omavolilise ehitise omanikul ei tohiks tekkida ootust, et tema poolt seadusevastaselt püstitatud ehitist on alati võimalik tagantjärele seadustada. Ranna ja kalda tõhus kaitse on tagatud ainult siis, kui enne ehitama hakkamist hinnatakse selle tegevuse mõju kaitstavatele väärtustele ja lubatakse ehitada vaid sinna, kus see avalikke huve ei kahjusta. Lisaks trahvile peaks rannale ja kaldale ebaseaduslike ning omavoliliste ehitiste kerkimist ära hoidma teadmine, et selliselt kerkinud ehitis võidakse likvideerida“ (seaduseelnõu 555 SE seletuskirja lk 161).
17.Seonduvalt kaebaja väidetega temal tekkinud eksliku veendumuse kohta selles, et tal oli õigus maa-aladele saun ja paadigaraaž ehitada, leiab ringkonnakohus, et ka kaebaja väidetav pahausksuse puudumine ehitamisel ei õigustaks ehitiste seadustamist olukorras, kus hiljem on tuvastatud nii ehitiste formaalne kui ka materiaalne õigusvastasus. Asjakohatud on ka kaebaja väited, mille kohaselt toimub tema ja teiste maatükkide omanike ebavõrdne kohtlemine, kuna jõekalda teistel maatükkidel asuvad ehitised on seadustatud. Ringkonnakohus märgib, et käesoleva vaidluse esemeks ei ole küsimus sellest, kas vastustaja on teiste MTÜ Ehavalgus territooriumil asuvate ehitiste seadustamisel õiguspäraselt toiminud. Vastustaja poolt apellatsioonkaebusele 14.09.2016 esitatud vastuse kohaselt ei ole haldusorgan teiste kinnistute osas riiklikku järelevalvet läbi viinud, mistõttu puudub teave võimalike omavoliliste ehitiste kohta. Ühtlasi ei muudaks teiste ehitiste õigusvastane seadustamine kaebaja poolt püstitatud ehitiste lammutamisettekirjutust õigusvastaseks. Seetõttu on kaebaja väited ebavõrdse kohtlemise kohta ainetud.
18.Seoses kaebaja eelviidatud väidetega peab ringkonnakohus ühtlasi vajalikuks märkida järgmist. Tartu Halduskohtu 04.07.2016. a määrusega määrati pooltele täiendavate menetlusdokumentide edastamise tähtajaks 22.07.2016 ning otsuse avalikult teatavaks tegemise tähtajaks 29.07.2016 (p-d 2 ja 3). Halduskohus selgitas määruses, et uusi asjaolusid või taotlusi sisalduvat avaldust võivad nad esitada üksnes nii, et selle saaks teisele menetlusosalisele edastada vähemalt seitse päeva enne menetlusdokumentide esitamise tähtaja lõppu (p 4). Kaebaja uusi väiteid sisaldav kaebuse täiendus koos tõenditega ebavõrdse kohtlemise ning kaebajal tekkinud veendumuse kohta ehitamise õiguspärasuse osas saabus kohtusse 22.07.2016 ning vastustaja vastus sellele koos täiendavate tõenditega 27.07.2016. Halduskohus asus otsuse p-s 12 seisukohale, et nii kaebuse täiendus kui ka vastustaja vastuväited sellele on esitatud tähtaja rikkumisega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. HKMS § 51 lg 3 kohaselt tuleb uusi asjaolusid või taotlusi sisaldav avaldus esitada nii, et selle saaks teistele menetlusosalistele edastada vähemalt seitse päeva enne kohtuistungit. Kui asi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses, tuleb uusi asjaolusid või taotlusi sisaldav avaldus esitada nii, et selle saaks teistele menetlusosalistele edastada vähemalt seitse päeva enne menetlusdokumentide esitamise tähtaja lõppu. Kaebaja kaebuse täiendus sisaldab HKMS § 51 lg 3 mõttes uusi asjaolusid ja taotlusi. HKMS § 51 lg-st 4 tuleneb, et kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või lõikes 3 sätestatut rikkudes, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kaebuse
täienduses ei ole kaebaja põhistanud enda mõjuvat põhjust kaebuse täienduste hilinenud esitamiseks. Ühtlasi tõi kaebaja hilinenud avaldus kaasa vastustaja vastuväited, mis esitati vaid kaks päeva enne kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemist. Ringkonnakohus peab võimalikuks, et antud asjaoludel kõigi väidete ja vastuväidete ning nendega koos esitatud tõendite igakülgne hindamine tinginuks halduskohtu poolt kohtuotsuse tegemise aja edasilükkamise. Seega ei saa asuda seisukohale, et halduskohus pidanuks kaebuse täiendust ja sellele esitatud vastuväiteid menetlema, olgugi, et lühikese hinnangu on halduskohus kaebaja väidetele siiski andnud (otsuse p-d 9 ja 12). Halduskohus on kohtuotsuses märkinud: „Kohus lisab esitatu koos lisadokumentidega küll asja materjalidesse, kuid jätab sisulise käsitluseta, kuna need üksnes kordavad üle kohtu poolt eelnevalt juba esitatut“ (otsuse p 12). Ringkonnakohus leiab, et kui kaebuse täienduse ja vastustaja vastuväited võis kohus HKMS § 51 lõikest 4 tulenevalt toimikusse köita ja menetlemata jätta, siis koos poolte avaldustega hilinenult esitatud tõendid pidanuks halduskohus HKMS § 62 lg 1 ning § 51 lg 4 alusel tagastama. Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2013. a otsusest asjas nr 3-3-1-38-13 tuleneb, et tõendid, millele kohus oma otsuses tugineb, peavad olema kohtutoimikus kajastatud (p 19). Ringkonnakohtu hinnangul saab sellest järeldada ka vastupidist, st. et kohtul tuleb menetlusosalistele tagastada tõendid, mis on talle hindamiseks esitatud, kuid millele ta otsuses ei tugineda, kuna need on esitatud hilinemisega ning nende menetlemine põhjustaks menetluse viibimist. Vastasel juhul võib pooltele jääda ekslik mulje, et kuna tõendid on toimikus, on halduskohus tõendi asjakohasust kohtumenetluse käigus siiski hinnanud. HKMS § 198 lg 2 p 2 kohaselt tuvastab ringkonnakohus halduskohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid juhul, kui asjaolule või tõendile ei saanud halduskohtus tugineda kohtupoolse menetlusõiguse normi rikkumise tõttu. Kuna halduskohus ei eksinud menetlusõiguse normide vastu, tuleb kaebaja 22.07.2016. a kaebuse täienduse lisadena esitatud tõendid ning vastustaja poolt 27.07.2016 esitatud vastuväidete lisadena esitatud tõendid pooltele tagastada.
19.Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et käesolevas asjas ei ole alust kaebajale väljastatud ettekirjutuse ja hoiatuse tühistamiseks. III
20.Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole ringkonnakohtule menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.