V.Z. kaebus Vaivara Vallavalitsuse 23.05.2016 ettekirjutuse nr 22.6-24 ja hoiatuse nr 22.6-25 tühistamiseks
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja: V.Z., esindaja Andrei Matvejev Vastustaja: Vaivara vald, esindaja Marek Ranne
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta V.Z. kaebus täies ulatuses rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 29.08.2016. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.23.05.2016 on Vaivara valla menetlusteenistus koostanud ettekirjutuse nr 22.6-24 (tl 6-10). Sellega paluti V.Z.l (edaspidi kaebaja) lammutada hiljemalt 01.06.2017 reformimata riigimaal MTÜ Ehavalgus kruntide nr 41, 40 ja 48 kõrval paiknev saun ning kruntide 18 ja 19 vahel paiknev paadigaraaž ning heakorrastada maa-ala. Lammutamisele kuuluvate ehitiste asukoha täpsustamiseks märgiti lisaks ära nende koordinaadid ja ortofotolt nähtuv tähistus. Samal kuupäeval koostati ka hoiatus nr 22.6-25 (tl 5). Selles tehti teatavaks ettekirjutuses märgitud kohustuste täitmata jätmise eest kohaldatavate sunnirahade suurused.
Veel on toimikusse esitatud MTÜ Ehavalgus 15.04.2015 avaldus riikliku järelevalve läbiviimiseks (tl 28), 21.10.2015 paikvaatluse akt plaani ja fotodega (tl 28p-34), 26.10.2015 menetlustoimingu protokoll-seletuskiri (tl 35), teated riikliku järelevalve alustamise kohta koos kättesaamist puudutavate dokumentidega (tl 85-90), Ida-Viru maavanemale 11.11.2015 ja 08.01.2016 tehtud päringud ja neile saadud vastused koos täpsustavate andmetega (tl 90p-94), MTÜ Ehavalgus äriregistri andmete väljatrükk (tl 95-95), 15.02.2016 koostatud järelevalvetulemuste vaheteade (tl 36-38), omavoliliste suvemajadele ehitusloa väljastamist puudutav dokumentatsioon (tl 38p-44), ortofoto Maa-ameti kaardiserveri väljavõttega aastast 2015 (tl 45), 12.08.1999 koostatud erastatava vara üleandmise-vastuvõtmise akt nr 11 (tl 45p), kaebajale 05.01.2016 saadetud korduv kutse koos kättesaamise kinnituse, esindaja kirjaliku seletuse, volikirja ja arstitõendiga (tl 46-50), aastatest 2003 ja 2004 pärinevad käsikirjaline väljavõte aiandusühistu Ehavalgus juhatuse otsustest maa rendile andmiseks koos selle kohta esitatud avaldustega (tl 50p-52p), kaebajale 08.03.2016 saadetud teade ärakuulamise võimaldamise kohta koos kättesaamise kinnitusega (tl 66-67 ja 70), KÜ Modul poolt koostatud AÜ Tihhaja Zavod planeerimis- ja hoonestusprojekti koos selle juurde kuuluva asendiplaaniga ning haljastusplaan ja lammutatavate koonete asendiplaan (tl 78-84) ning erinevaid kinnistuomanikke puudutavate andmete väljatrükid avalikest andmebaasidest (tl 114-132).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
2.21.06.2016 esindaja vahendusel koostatud kaebuses (tl 2-4) palus kaebaja, et kohus tühistaks Vaivara Vallavalitsuse 23.2016 ettekirjutuse nr 22.6-24 ja hoiatuse nr 22.6-25. Ta väitis, et need on menetluslike ja materiaalõiguse normide rikkumise tõttu tühised. Seda seisukohta põhjendas ta väidetega, et puudus alus järelevalve teostamiseks, maa kasutamise õiguse puudumine ei muuda ehitist ebaseaduslikuks ning vastustajal pole õigust anda hinnangut maa kasutamise õiguspärasusele ja MTÜ juhatuse otsustele. Veel märkis ta, et ettekirjutuses puuduvad lammutamise otsustamiseks vajalikud kaalutlused, ebaselgeks jäävad nii sauna legaliseerimata jätmise põhjused kui see, milles seisneb oht avalikule korrale ja kelle subjektiivseid õigusi kaebaja rikub ning lisaks põhineb sunniraha rakendamise hoiatus ka õigusnormi valel kohaldamisel. 22.07.2016 lepingulise esindaja poolt edastatud täienduses (tl 110-113) leidis kaebaja, et teda on ebavõrdselt koheldud, kuna mitmetele teistele vahetult Narva jõe kaldal asuvatele ehitistele on antud ehitusload ning lisas, et ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 22 lg 1 ja §-d 27, 28, 29 on koosmõjus suunatud sellele, et maksimaalses mahus seadustada ehitusloata ehitised. Veel märkis ta ära asjaolu, et saun on poolsaare keskkohas, mistõttu tuleb ebaseaduslikuks tunnistada ka kõik seda ääristavad ehitised ning väitis, et rikutakse tema õiguspärast ootust, sest aiandusühistu on oma tegevusega tekitanud talle eksliku arvamuse nagu oleks tal olemas ka krundi nr 40 kasutusõigus. Ühtlasi tegi kaebaja teatavaks oma kokku 1263 euro suuruste menetluskulude koosseisu ning kinnitas, et need olid tehtud käesoleva asjaga seoses.
3.Vastustaja vastuses (tl 23-27) peeti järelevalvemenetlust igati õiguspäraseks ning paluti kaebus rahuldamata jätta. Seejuures selgitati selle teostamise aluseid ja ebaseadusliku ehitiste seadustamise eesmärke ning märgiti, et väide sauna paiknemisest väljaspool piiranguvööndit ei vasta tõele ja ehitiste edasise kasutamisega jätkuks looduskaitseliste nõuete eiramine, mistõttu ei ole võimalik neid seadustada. Veel märgiti, et maavanem pole vaidluse põhjuseks olevate ehitistega seotud maaalale maakasutusõigust andnud, aastal 1999 koostatud planeerimis- ja hoonestusprojekt ei näinud sinna ette mingeid ehitisi ja kaebajale pole väljastatud nende püstitamiseks ka kirjalikku nõusolekut.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Käesolevas asjas on vaja lahendada küsimused, kas vastustajal oli olemas õiguspärane alus selleks, et kohustada kaebajat lammutama tema poolt rajatud ehitised ning kas vastav menetlus viidi läbi ja haldusakt vormistati kooskõlas kõigi seadusest tulenevate nõuetega.
5.EhS § 19 lg 1 p-des 1 ja 2 kehtestatu kohaselt peab omanik tagama ehitise, ehitamise ja ehitise kasutamise vastavuse õigusaktidest tulenevatele nõuetele, sealhulgas selle vastavuse planeeringule või projekteerimistingimustele ning ehitamiseks ja ehitise kasutamiseks vajalike lubade olemasolu. Pooled ei ole kahtluse alla seadnud seda, et vaidlusaluses ettekirjutuses nimetatud sauna ja paadigaraaži puhul on tegemist EhS § 3 lg 1 mõistes ehitistega, millised on kaebaja saanud püstitada peale seda, kui aiandusühistu Ehavalgus juhatus oli tema avalduse alusel oma 01.08.2003 ja 12.10.2003 otsustega tal maad kasutada lubanud.
6.Vaidlusalused ehitised asuvad Narva jõe kaldal reformimata maa-alal. EhSRS § 15 lg 2 ja MRS § 31 lg 2 tulenevalt on niisuguse maa omanikuks ehitusseaduse mõttes maavanem või Maa-amet vastavalt oma pädevusele. Ida-Viru maavanema poolt vastustaja päringule 11.12.2015 antud vastusest nr 8-3/2015/3573-2 nähtuvalt pole nimetatud maa-alale maakasutusõigust antud. Alates 01.01.2003 kuni 01.07.2015 kehtinud EhS § 12 lg-s 2 sätestatu keelas ehitamise ilma maaüksuse omaniku loata. Juba aastatel 1981 ja 1986 on tuvastatud, et kõik Narva jõe ääres asuvad ehitised, sealhulgas ka kooperatiivi Tihhaja Zavod omad, on püstitatud omavoliliselt ilma kooskõlastatud ehitusprojektide, ehituslubade ja maa-alade eralduseta. Hiljem on alustatud nende seadustamisega ja septembris 1999 koostati KÜ Modul poolt selleks AÜ Tihhaja Zavod planeerimis- ja hoonestusprojekt, mille asendiplaani kohaselt ei nähtud käesoleva vaidluse põhjuseks oleva sauna ja paadigaraaži asukohta ette mingeid ehitisi. 01.01.2003 kuni 01.07.2015 kehtinud EhS § 16 lg 1 võimaldas küll 20 kuni 60 m2 ehitusaluse pinnaga väikeehitise ehitamist ilma ehitusprojekti ja ehitusloata, kuid nõudis kohaliku omavalitsuse kirjalikku nõusolekut. Käesolevas asjas ei kinnita miski kohtule esitatust, et kaebaja ehitiste kohta oli niisugune nõusolek antud. AÕSRS § 14 lg-st 1, 2 ja 3 tulenevalt on maakasutusõiguse või ehitusloata püstitatud ehitis maatüki oluline osa, ehitise omanik ei saa selle alust maad erastada ning maa omaniku nõusolekuta ehitamise puhul on õigus nõuda materjali eemaldamist ehitaja kulul.
7.Kohtutoimikusse esitatud kaardimaterjalist ja asendiplaanidest nähtuvalt paiknevad mõlemad vaidluse põhjuseks olevad ehitised Narva jõe kalda äärses piirkonnas ning paadigaraaž asub otse veepiiril. Alates 01.04.1995 kuni 09.05.2004 kehtinud RanKS § 9 lg 3 p-st 3 tulenevalt kehtis üle 25 km2 suuruse valgalaga jõe rannal ja kaldal ehituskeeluvöönd laiusega 50 meetrit tavalisest veepiirist ning uute hoonete ja rajatiste ehitamine oli selle mõjualas keelatud. Käesoleval ajal on sama sisuga piirangud sätestatud LKS § 38 lg 1 p-s 4 ja lg-s 3. Interneti vahendusel avalikult kättesaadavate andmete kohaselt on Narva jõe valgala suuruseks 56 200 km2 ning 17 100 km2 sellest paikneb Eestis. Maa-ameti geoinfosüsteemi andmetest nähtuvalt on kogu AÜ Ehavalgus kinnistute ala, sealhulgas ka selle kruntide 47 ja 48 vaheline maatükk tähistatud kui ranna ja kalda piiranguvöönd.
8.Alates 01.07.2015 kehtiva EhS § 130 lg-s 2 ja § 132 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatu annab kohalikule omavalitsusele õiguse kontrollida ehitiste nõuetele vastavust ning otsustada nende lammutamine. Seejuures on eelistatud olukorrad, kui ehitis ei vasta nõuetele ja sellega kaasneb oluline või kõrgendatud oht või kui ebaseadusliku ehitamisega on kinnisasja omanikule või kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanikele kaasnenud püsiv negatiivne mõju, mis on üleliia koormav ja mida pole võimalik piisavalt vähendada ega leevendada. Vaidlusaluste ehitistega seonduvat on võimalik samastada nimetatud olukordadega. Eelnevalt juba käsitletu kohaselt ei vasta kaebajale kuuluv saun ja paadigaraaž maakasutusõiguse ja ehitamist võimaldava kirjaliku nõusoleku puudumise tõttu nõuetele, mistõttu on nende olemasolu maa omanikule püsivalt koormav. Vastustaja ei saanud MTÜ Ehavalgus juhatuse esimehe 15.04.2015 taotluse alusel 21.10.2015 riiklikku järelevalvet alustades ja läbi viies neid asjaolusid kuidagi kõrvale jätta ega eirata ka seda, et lisaks asuvad ehitised Narva jõe ehituskeeluvööndis, kuhu ehitamine on rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamise, inimtegevusest lähtuva
kahjuliku mõju piiramise ning ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamise vajaduse tõttu üldse keelatud. Toimikusse esitatud MTÜ Ehavalgus juhatuse esimehe eelnimetatud taotlus ja 21.10.2015 paikvaatluse akti tehtud märge viitavad veel, et kaebaja omanduses olevate ehitiste lammutamiseks on antud korraldus juba 26.10.2010 ning selle mittetäitmine takistab maade erastamist. Ühtegi nimetatud puudustest ei ole võimalik vähendada ega leevendada ehitiste seadustamisega, mistõttu sai ainsaks võimalikuks lahenduseks olla nende lammutamise kohta korralduse andmine vahetult ehitiste omanikule.
9.EhSRS §-s 29 sätestatu võimaldab küll anda pärast 01.01.2003 ning enne ehitusseadustiku jõustumist ehitatud ehitisele teatud tingimustel ehitus- või kasutusloa või lugeda ehitamine või ehitise kasutamine teavitatuks, kuid ei ole antud juhtumi puhul kohaldatav, sest eelnevalt juba käsitletud LKS § 38 lg 1 p 4 ja lg 3 keelavad ehitamise ranna ja kalda ehituskeeluvööndis, mistõttu ei ole võimalik seal asuvat ehitist ka seadustada. Isegi juhul kui vastustaja oleks lammutamise korralduse andmise asemel soovinud välja anda kaebaja poolt rajatud sauna ja paadigaraaži seadustamist võimaldavat ehitusluba või kirjalikku nõusolekut, ei saaks see anda alust pidada nimetatud ehitisi õiguspärasteks. LKS § 38 lg 9 näeb nimelt ette, et kui kohalik omavalitsus lubab ranna või kalda ehituskeeluvööndis ehitamist vastuolus samas paragrahvis sätestatuga, ei teki isikul, kellele ehitusluba väljastati või kelle huvides ehitamine on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust ehitamise õiguspärasuse osas. Seda ei saanud kaebajal tekkida ka aiandusühistu väidetavast eksitavast maa erastamisega seotud tegevusest ega maa rendile andmisest. Vaidlusaluse saunaga seotud maatükk ei külgne vahetult tema poolt erastatud 211 m2 suuruse kinnistuga, see on generaalplaanil tähistatud krundina 40a, asub kruntide nr 47 ja 48 vahel ja tema kinnistuga on sellel väga väike ühine piir. Seetõttu ei saanud tal kuidagi tähelepanuta jääda, et erastati ainult 211 m 2 suurune krunt nr 40. Lisaks anti maa juhatuse otsuse käsikirjalisest väljavõttest nähtuvalt talle kasutamiseks ilma erastamise õiguseta, mis samuti ei võimaldanud tekitada arvamust, et tegemist on seadusliku maakasutusõigusega.
10.KorS § 28 lg 1 annab pädevale korrakaitseorganile õiguse panna avaliku korra eest vastutavale isikule ettekirjutusega kohustus korrarikkumise kõrvaldamiseks ja hoiatada teda selle määratud tähtaja jooksul täitmata jätmise korral haldussunnivahendite kohaldamise eest. KorS ei näe ette mingeid nõudeid niisuguse ettekirjutuse sisule ja vormile. Neid ei tulene ka EhS-st. Seega kuuluvad kohaldamisele HMS §-des 54, 55, 56 ning 57 haldusakti kohta sätestatud üldised nõuded. Vaidlusalune ettekirjutus vastab neile, sest on antud pädeva haldusorgani poolt kehtiva õiguse alusel, selles on olemas nii üksikasjalik faktiliste asjaolude kirjeldus, viited kohaldatud õigusaktide konkreetsetele sätetele kui ka selgitused selle kohta, millisel põhjusel ei saa ehitisi seadustada, vaid tuleb lammutada ja miks peab seda tegema just kaebaja. Resolutsioon on koos ettekirjutuse lisaks oleva ortofotoga selge ja üheselt mõistetav, sest selle järgi on võimalik täpselt aru saada, millised ehitised tuleb kaebajal lammutada, millise maa-ala peab ta korrastama, missugusteks tähtaegadeks tuleb kõike see ära teha ja olemas on ka vaidlustamisviide. Kaebaja menetlusse kaasamise ning talle selgituste ja vastuväidete esitamise võimaluse andmisega on järgitud HMS-s sätestatud menetluse üldist korda ning miski kohtule esitatust ei kinnita tema põhiseadusest tulenevate õiguste, otsustamist mõjutada võinud menetlusnõuete või õiguse üldiste põhimõtete rikkumist menetluse käigus.
11.EhS §-s 133 kehtestatuga on seaduseandja andnud korrakaitseorganile õiguse rakendada ettekirjutuse täitmata jätmisel asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras sunniraha, mille ülemmäär on füüsilise isiku puhul 6400 eurot. Kaebaja suhtes tehtud ettekirjutuse juurde eraldi dokumendina vormistatud hoiatus sunniraha rakendamise kohta lähtub sellest ülemmäärast.
12.Kaebuse täienduse viited teistele isikutele antud ehituslubade kohta, nende kinnituseks esitatud dokumendid ja sellest tuleneva väite tema ebavõrdsest kohtlemisest on esitatud HKMS § 51 lg-st 3 tuleneva menetlustähtaja rikkumisega. Tegemist on avalikult kättesaadavatest andmebaasidest pärinevate dokumentidega ja kaebaja pole väitnud ega tõendanud, et tal oli hilinemiseks mõjuv põhjus. Lisaks ei saa esitatu asja lahendamisele ka olulist tähendust omada, sest võrdse kohtlemise põhimõtte puhul on oluline, et tegu oleks võrdses seisus olevate isikutega. Antud juhul see nii aga pole, sest ühegi kaebaja poolt osundatud isiku puhul ei nähtu, et ehitamine on toimunud väljaspool vastavale isikule kuuluvat kinnistut. Ka ei tulene nimetatud põhimõttest isikule õigust nõuda, et haldusorgan jätaks seaduses sätestatu täelepanuta, sest tema arvates on kellegi teise suhtes just nii toimitud. Vastustaja 27.07.2016 edastatud vastuväited kaebuse täiendusele väljuvad aga üldse kohtu poolt määratud menetlusdokumentide esitamise tähtaja raamidest. Kohus lisab esitatu koos lisadokumentidega küll asja materjalidesse, kuid jätab sisulise käsitluseta, kuna need üksnes kordavad üle kohtu poolt eelnevalt juba esitatut.
13.Eeltoodud järeldustel jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ning selle esitamisel tasutud 15 euro suurune riigilõiv ja kaebaja väidetav kulutus õigusabile HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja oma menetluskulude kohta taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema võimalikud kulutused HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt hüvitamata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.