3-16-485/35 - Maksuõigus - Maksuotsused - Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

käibemaks summas 139 000,01 eurot). Arvetel märgitud käibemaksu kokku summas 139 000,01 eurot kajastas Raasiku Õlletehas OÜ kontrolliperioodi käibedeklaratsioonidel sisendkäibemaksu arvestuses. MTA on tuvastanud, et Soneco Pluss OÜ ei olnud ehitusteenuste ning õlletootmisseadmete müüja, mistõttu Soneco Pluss OÜ arvete kajastamine Raasiku Õlletehas OÜ sisendkäibemaksu arvestuses perioodil veebruar kuni detsember 2013 ei ole põhjendatud. Ühtlasi tuvastas MTA, et Raaski Õlletehas OÜ oli teadlik, et Soneco Pluss OÜ ei olnud ehitusteenuste ja õlletootmisseadmete tegelik müüja. MTA leidis, et Raaski Õlletehas soetas tegelikkuses ehitusteenused Tulundusühistult Viirond ja Epox OÜ-lt ning ehitusteenusega seotud kaubad OÜ-lt Tšaister Center. Õlletootmisseadmed soetas Raasiku Õlletehas OÜ välisriigi äriühingutelt A.N. TECHNOLOGIES ja SHANGHAI WGK INTERNATIONL CO.LTD ning õlletootmisseadmete soetusega seonduvad teenused NT Logistika AS-ilt ja Maersk Eesti AS-ilt. MTA on seisukohal, et Soneco Pluss OÜ-d kasutati teadlikult üksnes arvete väljastamiseks ja seadmete eest tasumiseks, et jätta mulje justkui Soneco Pluss OÜ oleks renoveerimistöid ja õlletootmisseadmeid soetanud ja need Raasiku Õlletehas OÜ-le edasi müünud. MTA leidis, et Raasiku Õlletehas OÜ on kontrollitaval perioodil sisendkäibemaksu hulgas alusetult kajastanud Soneco Pluss OÜ väljastatud arvetel märgitud käibemaksu summas 139 000,01 eurot, kuna arved ei vasta nõuetele ning seetõttu olid täitmata sisendkäibemaksu maha arvamise tingimused ja Raasiku Õlletehas OÜ-l puudus õigus renoveerimistööde ja õlletootmisseadmete soetamisel tasutud sisendkäibemaksu maha arvata. MTAle esitatud pangakonto väljavõttelt nähtusid tasumised Soneco Pluss OÜ poolt väljastatud arvete alusel perioodil veebruar-detsember 2013 kokku summas 649 959,99 eurot. MTA tuvastas, et Soneco Pluss OÜ-le tehtud väljamaksed pangakontolt ei ole seotud Raasiku Õlletehas OÜ ettevõtlusega, kuna Raasiku Õlletehas OÜ ei ole soetanud kontrolliperioodil Soneco Pluss OÜ väljastatud arvete alusel renoveerimistöid ja õlletootmisseadmeid. Soneco Pluss OÜ väljastatud arvetele märgitud selgituste alusel ei ole võimalik tuvastada nende sisu, mistõttu ei vasta eelnimetatud arved Käibemaksuseaduse (KMS) §-s 37 toodud nõuetele ja seega puudus Raasiku Õlletehas OÜ-l väljamaksete tegemiseks nõuetele vastavad algdokumendid. Seetõttu leidis MTA, et Soneco Pluss OÜ arvete alusel tehtud väljamaksed ei ole seotud Raasiku Õlletehas OÜ ettevõtlusega. MTA leidis, et maksustatavaks summaks on 310 833,31 eurot, kuna Raasiku Õlletehas OÜ ei ole saanud eelnimetatud summas Soneco Pluss OÜ-lt renoveerimistöid ega õlletootmisseadmeid. MTA koostas Raasiku Õlletehas OÜ-le 08.02.2016 maksuotsuse nr 12.2-3/030781-11, milles otsustati vähendada perioodi veebruar-detsember 2013 sisendkäibemaksu kokku summas 139 000,01 €, vähendada perioodi veebruar-detsember 2013 enammakstud käibemaksu summas 139 000,01 € ning suurendada perioodi veebruar-november 2013 tulumaksukohustust 82 626,58 € võrra. MTA nõudis Raasiku Õlletehas OÜ-lt tagasi ettemaksukontole täidetud ja pangakontole kantud tagastusnõuded kokku summas 139 000,01 eurot ning kohustas Raasiku Õlletehas OÜ-d tasuma maksusumma 82 626,58 eurot. 08.03.2016 esitas Raasiku Õlletehas OÜ Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 08.02.2016 maksuotsuse nr 12.2-3/030781-11 tühistamiseks.

kahekorruselises meiereihoones (Meierei tn 3) filtreerimata ja pastöriseerimata õlle (nn elav õlu) ja kalja tootmine. Raasiku valiti loodava pruulikoja asukohaks seetõttu, et seal asuv kinnistu, millel paikneb vana meiereihoone, kuulub Adelan KVH OÜ-le, mille osanike ring sisuliselt kattub kaebaja omaga. Kogu projekti peatöövõtjaks (tehase renoveerimine ja õlletootmisseadmete soetamine) valiti Soneco Pluss OÜ. Tegemist oli kaebajale varasemalt tuttava usaldusväärse koostööpartneriga (juhatuse liige Andrei Kozlov). Projekti maksumus lepiti kokku üldsummana (eristamata tootmisseadmete ja ehitustööde maksumust) ning kokkulepe vormistati kirjalikuks müügilepinguks 26.02.2013 (müügileping nr 1/2013, edaspidi leping). Lepingu objektiks oli õlle- ja karastusjookide valmistamis-, puhastamis- ja villimissüsteem Brew Plant 2000L (edaspidi õlletootmisseadmed) vastavalt pakkumisele. Ehitustööde teostamine vastavalt projektile fikseeriti lepingu lisas 2. Tasumine lepiti kokku järelmaksu tingimustel. Kaebaja endine juhatuse liige Aleks Verner tegutses maksete teostamisel Soneco Pluss OÜ-le V.D.ilt saadud juhiste alusel. V.D. kui Raasiku Õlletehase tootmisjuht jälgis ehitustööde kulgu ning aktsepteeris tehtud tööd (sisuliselt teostas omaniku järelevalvet). Pärast konkreetse ehitusetapi lõppu andis V.D. heakskiidu tehtud tööde eest tasumiseks. MTA on eeltoodust ekslikult teinud järelduse nagu oleks Raasiku Õlletehas tegutsenud V.D.i kontrolli all. Kaebaja juhatuse liige ei oma ehitusalaseid eriteadmisi ning on igati loogiline, et ta lähtus selles osas pädevamate isikute juhistest. Seda enam, et V. D. oli ja on kaebaja osanik (omas 50% suurust osalust varem eraisikuna, nüüd omab 50% suurust osalust kaudselt läbi DVD Invest OÜ) ning igati huvitatud kaebaja majandustegevuse heast käekäigust. Kaebuse esitaja nõustub, et poolte vahel vormistatud dokumendid on üldsõnalised. Kaebaja möönab minetusi dokumentide vormistamises ja säilitamises (eelkõige vajakajäämised ehitusalases dokumentatsioonis), kuid ei nõustu seeläbi kaasneva maksustamisega (sisendkäibemaksu maha arvamise keeld, väljamaksete lugemine ettevõtlusega mitteseotuks). Maksustamisega mitteseotud valdkonna seaduse järgimine võiks tähtsust omada kaebaja hoolsuskohustuse täitmise selgitamisel, samas kaebaja teadis, et Soneco Pluss OÜ oli käibemaksukohustuslane, kasutas tööde teostamisel alltöövõttu ning pidas tasutud summasid ehitustööde mahtu ja kulgu arvestades igati mõistlikuks. Kaebuse esitaja kinnitab, et Soneco Pluss OÜ endine juhatuse liige A. Kozlov ja kaebaja osanik V.D. on omavahel pikaajalised tuttavad. MTA seisukoht, et isikute omavaheline seotus ja pikaajaline tutvus teevad võimalikuks olukorra, kus koostöös vormistatakse tõele mittevastavaid dokumente maksueelise saamiseks, annab edasi valesid väärtushinnanguid. V.D.i ülesanneteks Meierei tn 3 objektil oli vastutamine tehnilise poole eest ning samuti valis ta välja, millised seadmed ja kuhu paigutatakse. Vastab tõele, et V.D. oli kaebaja volitatud esindaja ehitusobjektil ning oma erialateadmistega asendamatu isik Raasiku Õlletehase majandustegevuse käivitamisel. Olles üheaegselt nii kinnistu omaniku Adelan KVH OÜ osanik kui ka kaebaja osanik ja tegevtöötaja, oli V.D. igati huvitatud kogu projekti õnnestumisest. Omaniku esindaja viibimine ehitusobjektil ei ole midagi tavapäratut ning sellest ei saa teha järeldust nagu puuduks vajadus peatöövõtja järele. MTA laiendab meelevaldselt V.D.i rolli ja vastutusala ehitusobjektil – ta ei tegutsenud mitte tööde korraldaja, vaid ülevaataja rollis. Kaebaja hinnangul tuleb selgelt eristada seadmete üldise paigutuse ja nende töövalmidusse seadmise (paigaldusega) seonduvad tegevused – viimane oli täielikult Soneco Pluss OÜ vastutusalas (ajavahemikul 05.10.2013 – 15.10.2013 viibis sel eesmärgil Eestis seadmete tootja- ettevõtte A.N. Technologies esindaja Arthur Raichel). MTA väljatoodud vastuolud erinevate osapoolte ütluste vahel on pigem formaalsed ning võivad olla kantud isikute subjektiivsetest kriteeriumitest ja mälust ühe või teise sündmuse talletamisel. Kozlovi ülesandeks oli tarnida seadmed ja ette valmistada lao- ja tootmisruumid. Lepingu täitmiseks kasutas ta alltöövõtjaid ja allhankijaid. Peatöövõtjana võttis Soneco Pluss OÜ endale kogu vastutuse tellija ees, sh kandis riski tööde ümbertegemise osas. Kaebuse esitaja seisukohalt ei olnud tegemist ebamõistliku tehinguga – tööde eest tasumine toimus järk-järgult vastavalt nende valmimisele ning kaebaja ei ohustanud tööde lõpule viimata jätmise võimalus. A. Kozlovi ütlused on kontrollaktis loetud ebausutavateks järgmistel põhjustel: (a) ta kinnitas, et tegi pakkumise, ehkki Meierei tn 3 objekti lõplikku hinda ei saanud määrata; (b) Tulundusühistu Viirond (alltöövõtja) juhatuse liige V. Eiland ei

kohtunud tööde üleandmise-vastuvõtmise juures isiklikult A. Kozloviga; (c) ta ei osanud selgitada, milliseid konkreetseid ehitustöid Soneco Pluss OÜ palgatud ettevõtjad teostasid. kaebaja toonitab, et (a) ehkki pooled leppisid kokku projekti eelarve (maksukohustuslane aktsepteeris Soneco Pluss OÜ pakkumist), oli tegemist prognoosiga ning lõplik hind selgus töö käigus (tööde teostamine lahtise eelarvega); (b) tööde vastuvõtmine ei eelda isiklikku (n-ö silmast-silma) kohtumist tööde teostajaga, A. Kozlov on Soneco Pluss OÜ eest ja nimel sõlminud töövõtulepingud kõikide alltöövõtjatega (sh Tulundusühistuga Viirond), vaadanud üle teostatud tööd ja allkirjastanud kõik vajalikud üleandmisvastuvõtmisdokumendid; (c) ehkki kaebajal puudub täielik ülevaade, milliseid konkreetseid ehitustöid Soneco Pluss OÜ palgatud ettevõtjad teostasid, ei sea ta kahtluse alla nende tööde kvaliteeti ega makstud tasu vastavust õiglasele turuhinnale. Kaebajale teadaolevalt on MTA saatnud e-kirja teel järelepärimise A.N. Technologies esindajale ning saanud vastuse, mis kinnitab koostööd Soneco Pluss OÜ-ga – kahjuks ei ole sellele olulisele tõendile kontrollaktis ega maksuotsuses viidatud. Kaebaja esindajate tutvumisvisiit õlletootmisseadmete tootmistehasesse Hiina Rahvavabariigis ja kohtumine A.N. Technologies esindajatega oli korraldatud Soneco Pluss OÜ poolt andmaks kaebajale kui lõppkasutajale võimalus „oma silmaga näha ja oma käega katsuda“ soetatavaid spetsiifilisi õlletootmisseadmeid ja veendumaks nende vastavuses Raasiku pruulikoja nõuetele. Kaebaja tegi vajalikud ettevalmistused õlletootmisseadmete käikulaskmiseks (paigutas elemendid ruumis vastavalt), kuid töövalmidusse seadmine (installatsioon) oli Soneco Pluss OÜ vastutusala, kes korraldas selleks A.N. Technologies esindaja Arthur Raichel‘i kohalelennu Iisraelist. MTA on kaebuse esitajale ette heitnud, et ta ei ole suutnud välja tuua soetatud õlletootmisseadmete ja nende paigaldamiseks vajalike renoveerimistööde maksumust eraldiseisvalt. Kaebaja jaoks ei olnud see oluline, kuna müügileping sisaldas mõlemat ning hind oli kokku lepitud projekti kui terviku eest. A. Kozlovi 05.02.2014 suuliste selgituse protokollis on isik öelnud, et ei mäleta peast, kuidas summa jagunes õlletootmisseadmete ja üldehitustööde vahel. MTA teeb sellest meelevaldse järelduse nagu oleks lepingus kajastatud umbmäärane hind selleks, et puuduks võimalus seadmete tegelikku maksumust tuvastada. Kaebaja leiab, et selline keskendumine Soneco Pluss OÜ finantsnäitajatele (võimalik kasumimarginaal, tegevuskulude jaotumine, hinnapakkumiste eelarvestamine) on asjassepuutumatu. Kaebaja jaoks oli tähtis leida ettevõtja, kes pakuks õlletehase käivitamise projektile terviklahenduse ja võtaks selle töö eest vastutuse– Soneco Pluss OÜ seda ka tegi. Kaebuse esitaja ei olnud teadlik seadmete tegelikust maksumusest, seda infot valdas ainult Soneco Pluss OÜ. A.N. Technologies oli andnud Soneco Pluss OÜ-le eksklusiivse edasimüügiõiguse ning kohustus hoiduma konkureerivate hinnapakkumiste tegemisest (Sales Representative Agreement). Seetõttu on arusaamatu, miks ei ole usutav, et hoolimata külaskäigust tootmistehasesse, ei saanud kaebaja esindajad olla teadlikud õlletootmisseadmete n-ö tootjamaksumusest. On tähtis, et endisel juhatuse liikmel Aleks Verner ega V.D.il ei olnud ligipääsu Soneco Pluss OÜ raamatupidamisele ja seda enam pangakontole. Seega ei saanudki kaebaja teada seadmete ja muude vahendatud teenuste ja tööde maksumusest. Ning seetõttu ei saanud kaebaja kuidagi mõjutada lõplikku hinda. Kuid see ei anna MTA-le põhjust vähendada kaebajale sisendkäibemaksu, sest vaidlust ei ole selle üle, et vastavad seadmed on soetatud, paigaldatud ning ehitustööd on tehtud. Ja Soneco Pluss OÜ tegutses selles osas peatöövõtja ja seadmete hankijana, mille kohta on esitatud nii lepingud kui ka arved ja seletused. Kaebaja leiab, et MTA järeldused Soneco Pluss OÜ-ga tehingute osas on ekslikud. On arusaamatu MTA seisukoht, et väljastatud arved ei vasta nõuetele. Arve nõuded on sätestatud KMS § 37 lg-s 7 ja kaebaja leiab, et kõik väljastatud arved vastavad nõuetele. Samas on tuvastatud, et kõik tehingud poolte vahel on reaalselt toimunud. Järelikult on täidetud sisendkäibemaksu maha arvamise tingimused ja kaebajal oli/on õigus renoveerimistööde ja õlletootmisseadmete soetamisel tasutud sisendkäibemaksu maha arvata Maksuotsuses märgib MTA, et tuvastas, et Soneco Pluss OÜ-le tehtud väljamaksed pangakontolt ei ole seotud kaebaja ettevõtlusega, kuna kaebaja ei ole soetanud kontrolliperioodil Soneco Pluss OÜ väljastatud arvete alusel renoveerimistöid ja õlletootmisseadmeid. Lisaks leidis MTA, et Soneco Pluss OÜ väljastatud arvetele märgitud selgituste alusel ei ole võimalik tuvastada nende sisu, mistõttu ei

vasta eelnimetatud arved KMS §-s 37 toodud nõuetele ja seega puudus kaebajal väljamaksete tegemiseks nõuetele vastavad algdokumendid. Kaebaja leiab, et MTA järeldused Soneco Pluss OÜ-ga tehingute osas on ekslikud. Ka leiab kaebaja, et kõik väljastatud arved vastavad nõuetele, mis on sätestatud KMS § 37 lg-s 7. Kaebaja leiab, et MTA seisukohad on vastuolulised. MTA on märkinud, et kontrolliperioodil on Meierei 3 objektil siiski renoveerimistöid teostatud ning kaebaja on soetanud ka õlletootmisseadmed. MTA peab põhjendatuks ja ettevõtlusega seotud kuluks läbi Soneco Pluss OÜ tasumisi NT Logistika AS-ile (summas 13 335,43 eurot), Tšaister Center OÜ-le (summas 3387,25 eurot), Maersk Eesti AS-ile (summas 1424 eurot) ning välisriikide ettevõtetele SHANGHAI WGK INTERNATIONL CO.,LTD (summas 60 000 eurot) ja A.N. TECHNOLOGIES (summas 180 000 eurot) väljastatud arvetel kajastatud summasid. Samuti peab MTA põhjendatuks Soneco Pluss OÜ poolt TÜH-ile Viirond tasutud summat 73 000 eurot (TÜH-i Viirond esitatud pangakonto väljavõte Soneco Pluss OÜ poolt tasumiste kohta) ja Epox OÜ-le tasumist summas 7980 eurot. Kõik eelnimetatud hankijate arvete alusel neile tasutud summad kokku on 339 126,68 eurot (kontrollakti punkt 1.3.3). MTA on lugenud tulumaksuga maksustatavaks summaks Soneco Pluss OÜ-le teostatud väljamaksete (649 959,99 eurot) ja 339 126,68 euro vahe, mis on 310 833,31 eurot, kuna kaebaja ei ole saanud eelnimetatud summas Soneco Pluss OÜ-lt renoveerimistöid ega õlletootmisseadmeid. MTA on leidnud, et kaebajal tuleb tasuda ettevõtlusega mitteseotud kuludelt tulumaksu kokku summas 82 626,58 eurot (310 833,31 eurot*21/79). MTA on märkinud, et kuivõrd Soneco Pluss OÜ väljastatud arvetest ei ole võimalik tuvastada, milliste konkreetsete kaupade või teenuste eest on arve väljastatud, ei ole võimalik hinnata, millises osas on konkreetne väljamakse arve eest seotud ettevõtlusega ja milline mitte. MTA on asunud seisukohal, et kõigi Soneco Pluss OÜ-le tehtud väljamaksete osas on ettevõtlusega mitte seotud ümardatult 47,8% ning maksusumma arvestus toimub kuupõhiselt vastavalt tehtud väljamaksetele. Kaebaja märgib, et maksis Soneco Pluss OÜ-le raha ülekandega vastavate lepingute ja arvete alusel ning reaalselt teostatuse tööde ja osutatud teenuste eest. Kusjuures MTA nõustub ja kinnitab, et kontrolliperioodil on Meierei 3 objektil siiski renoveerimistöid teostatud ning kaebaja on soetanud ka õlletootmisseadmed. MTA on pidanud põhjendatuks ja ettevõtlusega seotud kuluks läbi Soneco Pluss OÜ tasumisi NT Logistika AS-ile (summas 13 335,43 eurot), Tšaister Center OÜ-le (summas 3387,25 eurot), Maersk Eesti AS-ile (summas 1424 eurot) ning välisriikide ettevõtetele SHANGHAI WGK INTERNATIONL CO.,LTD (summas 60 000 eurot) ja A.N. TECHNOLOGIES (summas 180 000 eurot) väljastatud arvetel kajastatud summasid. Samuti on MTA pidanud põhjendatuks Soneco Pluss OÜ poolt TÜH-ile Viirond tasutud summat 73 000 eurot (TÜH-i Viirond esitatud pangakonto väljavõte Soneco Pluss OÜ poolt tasumiste kohta) ja Epox OÜ-le tasumist summas 7980 eurot. Kõik eelnimetatud hankijate arvete alusel neile tasutud summad kokku on 339 126,68 eurot. MTA leiab, et kõigi Soneco Pluss OÜ-le tehtud väljamaksete osas on ettevõtlusega mitte seotud ümardatult 47,8% ning maksusumma arvestus toimub kuupõhiselt vastavalt tehtud väljamaksetele. Kaebajale on arusaamatu, mille alusel MTA nii valikuliselt loeb, millised tööd on ettevõtlusega seotud, millised aga mitte, võttes arvesse, et kõik väljastatud arved vastasid KMS § 37 lg-s 7 sätestatud nõuetele. Selles osas peab kaebaja vajalikuks märkida ka seda, et kui MTA loeb ettevõtlusega seotud kulud summas 339 126,68 euro, siis miks MTA vähendas kaebajale sisendkäibemaksu kogu Soneco Pluss OÜ-le maksutud summast (so 649,959.99 eurot ilma käibemaksuta), aga mitte summast 310 833,31 eurot, millest on arvestatud tulumaks. Selline MTA käitumine näitab veelkord, et MTA järeldused ja toimingud on vastuolulised. Igasugused muud MTA väited põhinevad üksnes oletustel ning kaebuse esitaja leiab, et maksuotsuse põhjendused ei põhine asjas tuvastatud faktilistel tõenditel. Kaebuse esitaja soovib rõhutada, et kohtumenetluse käigus tunnistajate ammendavate ütlustega on tõendatud faktilised asjaolud selle kohta, et Soneco Pluss OÜ tegutsedes vahendajana (n-ö peatöövõtjana) ning oma tööjõu abil tarnis kaebuse esitajale õlletootmiseks seadmeid ning korraldas kaebuse esitaja hoones/ruumides ehitustöid, mis olid vajalikud õlletootmiseks. Järelikult kõik teenused on faktilised osutatud, seadmed on paigaldatud ja selle eest raha saanud. Omab tähtsust kohtuistungitel täpsustatud asjaolu, et kaebuse esitaja ja Soneco Pluss OÜ vahel oli sõlmitud ainuke leping õlleseadmete tarnimise ja ehitustööde kohta. Just selle lepingu raames

väljastas Soneco Pluss OÜ arveid. Muid teenuseid ei ole Soneco Pluss OÜ kaebuse esitajale osutanud. Järelikult ei saa väita, et pole arusaadav, mille eest väljastas Soneco Pluss OÜ kaebuse esitajale arveid. Vastustaja: Vastustaja on seisukohal, et kaebaja väited on põhjendamatud ning maksuotsus on õiguspärane. Maksuhaldur on maksuotsusega tuvastanud, et Soneco Pluss OÜ ei ole kaebajale kaupa müünud ega ehitusteenust osutanud. Vastustaja rõhutab, et sisendkäibemaksu maha arvamise eeldustest lähtuvalt on formaalsete nõuete kõrval oluline ka see, et tehingud oleks reaalselt arvel näidatud isikute vahel toimunud. Tartu Ringkonnakohtu otsuses nr 3-08-115 on selgitatud, et “sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekkimiseks on vajalik tehingu tegelik toimumine. Arve väljastamine ja raha liikumine väidetavale müüjale ei kinnita veel käibe toimumist ega ka käibemaksukohustust. Sisendkäibemaksu maha arvamise õigus tekib KMS § 31 lg 1 kohaselt teiselt maksukohustuslaselt kaupade ja teenuste tegelikul soetamisel teiselt tuvastatavalt registreeritud käibemaksukohustuslaselt, mitte ainuüksi arve esitamisest. Käibe tekkimise aluseks ning sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekkimiseks on seega vajalik asjaolu, et üks käibemaksukohustuslane müüb teisele käibemaksukohustuslasele ettevõtluses kasutatavat kaupa või osutab teenust. Ka taolisel juhul peab maksukohustuslane sisendkäibemaksu mahaarvamise õigsuse tõendamiseks esitama tõendeid selle kohta, kas ja millal on maksukohustuslane saanud ettevõtluses kasutatava kauba või teenuse. Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus ei laiene isikule, kes teab, et arvel märgitud müüja ei ole tegelik müüja, osaleb maksupettuses või on rikkunud hoolsuskohustust ning ei suuda tõendada tegelikku tehingu toimumist ning kauba või teenuse saamist arvetel näidatud isikutelt. Ka Riigikohus on korduvalt kinnitanud, et soetatav kaup või teenus peab olema soetatud just arvel märgitud müüjalt (Riigikohtu halduskolleegiumi otsused: 3. juuni 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-21-04; 2. juuni 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-40-03; 2. detsembri 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-50-04 ja 5. juuni 2006. a otsus asjas nr 3-3-134-06). Riigikohus on rõhutanud ka arve kui mahaarvamisõigust tõendava dokumendi nõuetele vastavuse olulisust (Riigikohtu halduskolleegiumi 22. juuni 2009 otsus asjas nr 3-3-1-43-09 ja 2. oktoobri 2003 otsus asjas nr 3-3-1-50-03). Maksuhaldur hindab kõiki maksumenetluses kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses. Antud juhul on maksuhaldur kõiki kontrollaktis ja maksuotsuses toodud asjaolusid ning tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses hinnates jõudnud õigele seisukohale, et tehingut Soneco Pluss OÜ-ga pole toimunud. Seega ei ole MTA järeldused ekslikud. Lisaks on maksuhaldur viinud ka Soneco Pluss OÜ suhtes läbi maksumenetluse, mille tulemusel väljastas maksuotsused nr 12.2-3/018571-17 ja 12.23/018571-24 (lisad 28, 29; jõustunud). Esimesega tuvastas MTA, et tehinguid Soneco Pluss OÜ ja Sirto Trade OÜ vahel ei toimunud ning teisega vähendas MTA Soneco Pluss OÜ mai-august 2013 käivet, arvates välja Raasiku Õlletehas OÜ-le väljastatud arved. MTA on tuvastanud, et tööde teostamine Meierei 3 objektil toimus maksukohustuslase osaniku juhatusel. Samuti teostas juhatuse liige rahalisi ülekandeid vastavalt V.D.i korraldustele. Lisaks on V.D. ise kinnitanud, et tema kontrollis ja korraldas õlletehase ehitust ja seadmetega seonduvat. Märkimisväärne on, et ka Soneco Pluss OÜ majandustegevus allus kontrolliperioodil V.D.ile. Esitatud Soneco Pluss OÜ pangakontode väljavõtetest nähtub, et enamus tasumised on Soneco Pluss OÜ arvetele teinud V.D.iga seotud äriühingud. Seega nähtub selgelt, et V.D. kontrollis tehinguid mõlema väidetava tehingupartneri poolel. Eeltoodust tulenevalt on ebatavaline ning põhjendatud kahtlust tekitav, et äriühingu juhatuse liige ei veendu ise tehingu asjaoludes või lepingu eseme vastavuses lepingu tingimustele, kuid teostab sellele vaatamata ülekandeid äriühingu rahalistest vahenditest. Kohtupraktikas on viidatud juhatuse liikme kohustusele tegutseda ühingu suhtes majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Kohtupraktika kohaselt on juhatuse liikme poolt tehtava tehingu majandusliku otstarbekuse hindamisel olulise tähendusega tehinguga saadud vastusoorituse väärtus. Vastusoorituse väärtuse kaudu on võimalik hinnata, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks (RKTKo 3-2-1-20-14, p 12. Ühinguõigus I. Kapitaliühingud. K. Saare, U. Volens, A. Vutt, M. Vutt.

Juura 2015, lk 138-139). Käesoleval juhul ei ole kaebaja mingil moel põhjendanud Soneco Pluss OÜlt kauba ja teenuse ostmise majanduslikku otstarbekust, mistõttu on tõendatud, et kaebaja on tehingu ning sellega seotud toimingud teinud peamiselt V.D.i juhistele toetudes. Seejuures juhib vastustaja tähelepanu, et V.D.i kontroll tehingu toimumise üle on üks asjaolu kogumist, mis maksuhalduri seisukohta põhjendab. Kaebaja mõistmatus dokumentide vormistamise ja säilitamise tähtsuse kohta on põhjendamatu. Arve vastavus KMS § 37 nõuetele on sisendkäibemaksu maha arvamise üheks tingimuseks ning arve järgi peab olema tuvastatav tehingu tegelik majanduslik sisu. Asjaolu, et arvel märgitud müüja pole tegelik müüja annab aluse pidada sisendkäibemaksu maha arvamist lubamatuks (KMS § 37 lg 1). Maksukohustuslane peab korraldama kogu oma ettevõtlustegevuse nii, et majandustehingud oleksid nõuetekohaselt dokumenteeritud ja maksukohustuse väljaselgitamiseks olulised asjaolud oleksid kontrollitavad. Maksukohustuslane peab maksuhalduri nõudmise korral olema võimeline esitama tõendeid tehingute reaalse toimumise kohta. Riigikohus on asjas 3-3-1-21-02 märkinud, et maksukohustuse tuvastamisel ei piisa ainult algdokumentide olemasolust ja nende vormistusest, oluline on vastavus reaalselt aset leidnud tehingutele. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-65-14 leidnud, et jättes oma raamatupidamises kajastamata soetatud väetist puudutavad dokumendid ja äris tavapärased kauba üleandmise-vastuvõtmise aktid, võttis maksukohustuslane endale riski, et võimaliku maksuvaidluse korral võib tehingute toimumise tõendamine olla raskendatud (p 13). Samale seisukohale on Riigikohus jõudnud ka mitmetes teistes lahendites (Riigikohtu otsused nr 3-3-1-15-13, p 15; nr 3-3-1-65-14, p 13, nr 3-3-1-43-09, p 14, nr 3-3-1-57-13, p 15-17). KMS § 37 lg 7 punktide 57 alusel tuleb arvel märkida kauba või teenuse nimetus või kirjeldus, kauba või teenuse maht ja kauba väljastamise või teenuse osutamise kuupäev. Käesoleval juhul on kaebaja esitanud maksuhaldurile arved, millest osadel puudub igasugune viide lepingule või selgitus, millise tehinguga arve seotud on. Teistel on märgitud vaid viide müügilepingule nr 1/2013. Seega ei ole võimalik tuvastada, mille eest konkreetselt arvetel näidatud summad kujunenud on. Viidatud müügilepingu nr 1/2013 objektiks on vaid õlle- ja karastusjookide tootmise süsteem ning lepingus puuduvad igasugused kokkulepped ehitusteenuse osutamiseks. Kui maksuhaldur osutas kaebajale, et müügileping ei sisalda ehitusteenust puudutavat, edastas kaebaja MTA-le müügilepingu lisa 2, mille kohaselt toimub üldehitustööde teostamine vastavalt projektile, Eesti Vabariigi nõudmistele ja nõudmistega sellise objekti tüübile. Vastustaja rõhutab, et müügilepingus endas puudub viide lisale 2, kuigi lepingu punktis 10.2 on toodud lepingu lisad – lisa 1 ja tasumisgraafik. Selle asjaolu kohta pole kaebaja põhjendusi esitanud. Kaebaja viidatud rekonstrueerimisprojekt ei ole maksuhalduri hinnangul piisav tõendamaks, kes, mis ulatuses ja summas ning kus konkreetselt ehitusteenust osutasid. Kõnealune projekt pigem kirjeldab ehitise seisundit ning nõudeid, millele ehitis tööde lõppedes vastama peab, kuid ei kinnita, et teenuse osutajaks on tõesti Soneco Pluss OÜ. Eeltoodust tulenevalt ei vasta arved KMS § 37 nõuetele ning maksuhalduri hinnangul ei ole kaebaja esitatud üldsõnaliste dokumentide põhjal võimalik tuvastada tehingute tegelikku majanduslikku sisu. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-18-12 öelnud, et olukorras, kus on jäänud selgusetuks, millise konkreetse teenuse eest on arve esitatud, on maksustamisel põhjendatud asuda seisukohale, et vaidlusalust teenust pole kaebaja saanud. Kui kaebaja olekski vaidlusaluse teenuse saanud, puuduks tal ikkagi sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus, sest mahaarvamine saab toimuda vaid nõuetekohase arve alusel. Seega puudub kaebajal igal juhul sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus ning tehingute nõuetekohane dokumenteerimine on maksustamise seisukohast määrav. Vastustaja on arvamusel, et isikute omavaheline tutvus kogumis muude tõenditega omab siiski tähtsust. Vastustaja rõhutab, et seotud isikute vahel tehingute tegemine on põhjendatud kahtlusi tekitav ning hilisemate vaidluste ärahoidmiseks on seesuguses situatsioonis maksukohustuslase kohustus vältida vormistatavates dokumentides ebatäpsusi ning pinnapealsust, sest vastupidiselt tegutsedes on maksuhalduril kohustus tehingute toimumist mittetõendatuteks pidada. Käesolevas olukorras esineb täiendavaid vastuolusid, mis viitavad just sellele, et isikute omavaheline varasem pikaajaline tutvus on andnud võimaluse luua koostöös tegelikkusele mittevastavaid dokumente mittetoimunud tehingute

vormistamiseks. Vastustaja hinnangul on maksuhaldur kontrollaktis toonud välja asjaolud, millest nähtub, et V.D. ja A. Verner korraldasid õlletootmisseadmete ostu ja paigaldamise ning ehitustööde teostamise ise. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi veenvat põhjendust, miks oli äriühingule kasulik nii öelda vahelülina kaasata Soneco Pluss OÜ, kellel muuhulgas puudus varasem kogemus ehitusvaldkonnas ning kes reaalselt osales tehingus vaid arvete väljastamise ja rahaülekannete teostajana. Vastustaja on seisukohal, et Raasiku Õlletehasel puudus mõistlik põhjus Soneco Pluss OÜga tehingu sõlmimiseks, kui reaalselt korraldas tegevust kaebaja. Seoses isikute vastuoluliste ütlustega rõhutab vastustaja, et seda enam peaksid menetlusosalised pöörama rõhku asjaolude korrektsele dokumenteerimisele, kui osapoolte arusaam toimunu kohta võib osutuda erinevaks. Olukorras, kus A. Kozlovi ülesanded ei eeldanud ehitusalaseid teadmisi, jääb selgusetuks, kuidas sai Soneco Pluss OÜ võtta kogu vastutuse tellija ees. Juhul kui Soneco Pluss OÜ peatöövõtjana peab vastutama valesti tehtud tööde ja ehituspraagi eest, on antud ettevõtjal ka eriline huvi viibida tööde vastuvõtmise juures, et veenduda nende heas kvaliteedis. Vastustaja hinnangul näitab olukord, kus kaebaja palkab peatöövõtja, kes ei osale praktiliselt üldse reaalses renoveerimisprotsessis ega huvitugi sellest, et tegemist ei ole reaalse teenuse müüjaga. Maksuhaldur on tuvastanud, et tööde tellimisel suhtlesid alltöövõtjad Raasiku Õlletehase juhatuse liikme A. Verneri ja osaniku V.D.iga. Vastustaja on seisukohal, et ainuesinduslepingu kohaselt edasimüüjaks olemine üksi ei tõenda, et Soneco Pluss OÜ ka reaalselt A.N. Technologies edasimüüjana tegutses. Soneco Pluss OÜ ei ole näidanud, et oleks peale vaidlusaluse tehingu ka muid kliente otsinud. Samuti ei teavitanud Soneco Pluss OÜ ettevõtluskontrolli nr 12.2-3/020994 raames maksuhaldurit õlletootmisseadmete edasimüüjaks olemisest (maksuotsuse p 3.2.6). Kaebaja ei ole ka mingil moel tõendanud, et tutvumisvisiidi Hiinasse korraldas Soneco Pluss OÜ. Hiina reisiga seotud dokumentatsioonist ei nähtu Soneco Pluss OÜ ega A. Kozlovi nimesid ning reisi korraldamisega seonduvaid asjaolusid, mis võiksid tõendada, et Soneco Pluss OÜ korraldas tutvumisvisiidi. Vastustaja hinnangul on kaebaja väide, et teda ei huvitanud kauba ja teenuse hind eraldiseisvalt, põhjendamatu. Seesuguse suuremahulise tehingu sõlmimisel peaks tavapäraselt ostjat huvitama, millises summas, millist kaupa või teenust konkreetselt ostetakse. Nimetatud asjaolu kindlakstegemine peaks olema iga hoolsalt tegutseva juhatuse liikme ülesanne, tuvastamaks, et tehtav tehing on majanduslikult otstarbekas. Selgusetuks jääb, kuidas oleks kaebaja lepingutingimuste rikkumisel tuvastanud, mille eest ta juba tasunud on. Ka juhul, kui müügilepingu hind lepiti kokku projekti kui terviku eest, olnuks tavapärane eristada, milliste projekti osade eest millises ulatuses tasutakse ning kontrollida, kas keegi pakub projekti teostamist ka soodsama hinnaga. Seejuures on märkimisväärne, et nii kaebaja kui Soneco Pluss OÜ esindajad ei ole osanud selgitada, milline on õlletootmisseadmete maksumus kogu projekti hinnast, kuid kaebaja on küsinud teistelt müüjatelt hinnapakkumisi (lisad 8790). Seega pidi kaebaja olema teadlik, millise hinnaga seesuguseid õlletootmisseadmeid müüakse ning oleks pidanud huvituma sellest, et sõlmitav tehing vastaks turuhinnale. Seejuures ei ole eluliselt usutav, et 600 000 euro väärtuses sõlmitud lepingu osapool, kes on hinnapakkumise koostajaks, ei oska anda sisulisi selgitusi hinna kujunemisest ja jagunemisest ehituse ja seadmete vahel. Vastustaja hinnangul on Soneco Pluss OÜ finantsnäitajad üks asjaolu kogumis, mis kinnitab maksuhalduri seisukohta ning isikute kooskõlastatud tegevust. Vastustaja on seisukohal, et kuigi kaup on soetatud ja ehitustööd teatud mahus tehtud, ei ole tegelikuks müüjaks arvetel kajastatud Soneco Pluss OÜ. Esitatud arved ei vasta KMS § 37 lg-s 7 sätestatud nõuetele ning asjaolu, et arvel märgitud müüja pole tegelik müüja, annab aluse pidada sisendkäibemaksu mahaarvamist lubamatuks (KMS § 37 lg 1). Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses hinnates, on maksuhaldur jõudnud õigele järeldusele ning kaebajal ei ole õigus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. Vastustaja rõhutab, et käibemaksu ja tulumaksu tasumine toimub põhimõtteliselt erinevatel alustel ja erineval viisil, mistõttu on võimalik, et käibemaksuarvestuses ja tulumaksuarvestuses käsitletakse ettevõtluses toimunud majandustehingut erinevalt. Eelnev tähendab seda, et tulumaksuarvestuses on

oluline see, kas on võimalik tuvastada dokumendis näidatud majandustehingu toimumine ning kulutuse seotus ostja ettevõtlusega. Seega ei saa väita, et MTA seisukoht on vastuoluline. Käesoleval juhul on maksuhaldur tuvastanud, et Soneco Pluss OÜ pole kaebajale kaupa ja teenust müünud, kuid kaup on soetatud ning teatud ulatuses on tuvastatud ka ehitusteenuste saamine. Sellest tulenevalt on maksuhaldur pidanud põhjendatuks ja kaebaja ettevõtlusega seotud kuludeks väljamakseid Soneco Pluss OÜ kaudu NT Logistika AS-ile, Maersk Eesti ASile, Tšaister Center OÜ-le, TÜH-ile Viirond ja Epox OÜ-le ning välismaa äriühingutele Shanghai WGK International CO. LTD ja A.N. Technologies kokku summas 339 126,68 eurot. Seega on maksuhaldur Soneco Pluss OÜ-le makstud summadest maksustanud vaid selle ettevõtlusega mitteseotud osa 310 833,31 eurot, mille kasutamine kaebaja ettevõtluses tõendamist ei leidnud. Tallinna Ringkonnakohus on jõustunud haldusasjas nr 3-15-1882 (samuti Raasiku Õlletehas OÜ) leidnud, et asjaoluks, mis tekitab kahtlust, et arvel kajastatud tehingut pole poolte vahel majanduslikus mõttes reaalselt toimunud, on sellise tehingu majanduslik ebaloogilisus ning sellisel juhul peab maksukohustuslane suutma kontrollimenetluses maksuhaldurile tehingu asjaolusid loogiliselt ja eluliselt usutavalt põhjendada. Ka käesoleval juhul ei selgu lepingust, selle lisadest ega arvetest üheselt tehingu ese ning seadmete ja teenuse soetamine Soneco Pluss OÜ-lt on majanduslikult ebaloogiline. Samuti ei tulene lepingust ega arvetelt, millise osa tehingu maksumusest moodustavad õlletootmisseadmed ning millise ehitustööd. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et kaebajal puudub sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus juba sel põhjusel, et arved ja muud dokumendid ei võimalda kindlaks teha ja kontrollida majandustehingute sisu ning ei vasta nõuetele1 (kaebuse vastus p 2.3). Lisaks on maksuhaldur kõiki kontrollaktis ja maksuotsuses toodud asjaolusid ning tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses hinnates jõudnud õigele seisukohale, et tehingut Soneco Pluss OÜ-ga pole toimunud. Vastustaja on seisukohal, et pole mistahes tõendeid selle kohta, et ehitustöid oleks teinud Soneco Pluss OÜ või temaga seotud isikud. A. Kozlov küll väitis kohtuistungil, et objektil käisid Soneco Pluss OÜ töötajatest tema, N. ja F., kuid maksumenetluses pole ükski osapool Soneco Pluss OÜ töötajate töötamist objektil väitnud. Seejuures nimetas A. Kozlov Soneco Pluss OÜ töötajatena tehnikud B. ja F., mitte N. Samuti ütles V.D. maksumenetluses, et Soneco Pluss OÜ ei ole ehitusfirma. Seejuures on väidetavaid Soneco Pluss OÜ alltöövõtjaid osaliselt isikute sõnul soovitanud kaebaja ise ja teiste puhul on maksuhaldur tuvastanud, et nad ei omanud reaalset majandustegevust. Teostatud tööd ning nende eest tasumine on kontrollimatu. Vastustaja hinnangul on märkimisväärne asjaolu, et tehtud töid ja nende eest tasumisele kuuluvat summat ei fikseeritud üheski taasesitamist võimaldavas dokumendis. Samuti toimus tasumine vastavalt Soneco Pluss OÜ vajadusele või nõudmisele, mitte vastavalt lepingus kokku lepitule, ning Soneco Pluss OÜ-l endal puudusid rahalised vahendid. Arvestades tehingu märkimisväärselt suurt maksumust, viitab eeltoodu vastustaja hinnangul asjaolule, et tegemist ei olnud kahe teineteisest sõltumatu ettevõtja vahelise tehinguga. Tehingu osapooled ei oska anda konkreetseid selgitusi tehingu asjaolude kohta. Soneco Pluss OÜ juhatuse liige A. Kozlov ei osanud maksumenetluses selgitada tehinguga seotud asjaolusid, hinna kujunemist ega seda, milliseid konkreetseid ehitustöid palgatud ettevõtted teostasid. See aga annab põhjendatud kahtluse, et tehingud selliselt nagu kaebaja väita püüab, tegelikult ei toimunud. Seejuures on märkimisväärne, et kohtumenetluse käigus on A. Kozlovile ühe rohkem detaile meenuma hakanud. Samuti on kaebaja ja V.D.i selgitused maksumenetluses olnud umbmäärased ning vastuolulised. Isikute kohtuistungil antud seletused pigem kinnitavad vastustaja 08.02.2016 maksuotsuses toodud seisukohtade õigsust. Isikute selgitused oma omavahel vastuolulised, ebalevad ning kohati vastuolus ka maksumenetluses esitatud seisukohtadega. Näiteks jääb isikute ütlustes ebaselgeks see, kas Soneco Pluss OÜ täitis lepingu nõuetekohaselt või mitte ning mida lepingu rikkumise korral ette võeti. Drozdovi selgitustest ei tulene, justkui oleks Soneco Pluss OÜ midagi tegemata jätnud, seevastu Kozlov ja Verner selgitasid, et põrand jäi tegemata. Samuti on isikute selgitused selles osas segased, kuidas nimetatud olukord lahendati. Lisaks selgitas Verner maksumenetluses, et Soneco Pluss OÜ-ga lõppes lepingu osas koostöö, sest tööd said valmis (lisa 49). Kohtuistungil antud selgitustest võib aga järeldada, et töö jäi siiski lõpetamata. Samuti väitsid D. ja Verner, et võtsid erinevaid hinnapakkumisi

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, tunnistajate vande all antud ütlusi, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Käesolevas haldusasjas pooled vaidlevad selle üle, kas Soneco Pluss OÜ on Raasiku Õlletehas OÜ-le kaupa müünud ja ehitusteenust osutanud, kas maksuhaldurile maksumenetluses esitatud arved on nõuetekohaselt vormistatud ning kas maksuotsus on põhjendatud. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, kas vastavad seadmed on Raasiku Õlletehas OÜ-le soetatud, paigaldatud ning ehitustööd tehtud. Vaidlus on selles, kas kauba ja teenuse müüjaks oli Soneco Pluss OÜ. Kaebuse esitaja on seisukohal, et vaidlusalune maksuotsus ei ole põhjendatud. Kaebaja väidab, et Soneco Pluss OÜ müüs Raasiku Õlletehas OÜ-le reaalseid kaupu ja vahendas reaalset ehitusteenust. Projekti maksumus lepiti kokku üldsummana, eristamata tootmisseadmete ja ehitustööde maksumust, mis kinnitati 26.02.2013 vormistatud kirjaliku müügilepinguga nr 1/2013. Nimetatud lepingu objektiks oli õlle- ja karastusjookide valmistamis-, puhastamis- ja villimissüsteem Brew Plant 2000L (õlletootmisseadmed) vastavalt pakkumisele. Ehitustööde teostamine vastavalt projektile fikseeriti lepingu lisas 2, tasumine lepiti kokku järelmaksu tingimustel. Kaebuse esitaja nõustub maksuhalduriga, et poolte vahel vormistatud dokumendid on üldsõnalised ning möönab minetusi dokumentide vormistamises ja säilitamises (eelkõige vajakajäämised ehitusalases dokumentatsioonis), kuid ei nõustu seeläbi kaasneva maksustamisega (sisendkäibemaksu mahaarvamise keeld, väljamaksete lugemine ettevõtlusega mitteseotuks). Kaebaja arvates MTA poolt välja toodud vastuolud erinevate osapoolte ütluste vahel on pigem formaalsed ning võivad olla kantud isikute subjektiivsetest kriteeriumitest ja mälust ühe või teise sündmuse talletamisel. Samuti leiab kaebaja, et kõik väljastatud arved vastavad nõuetele, mis on sätestatud KMS § 37 lg-s 7. Kaebaja väidab, et maksis Soneco Pluss OÜ-le raha ülekandega vastavate lepingute ja arvete alusel ning reaalselt teostatuse tööde ja osutatud teenuste eest. Soneco Pluss OÜ tegutsedes vahendajana (peatöövõtjana) ning oma tööjõu abil tarnis Raasiku Õlletehas OÜ-le õlletootmiseks seadmeid ning korraldas kaebuse esitaja hoones/ruumides ehitustöid, mis olid vajalikud õlletootmiseks. Raasiku Õlletehas OÜ ja Soneco Pluss

OÜ vahel oli sõlmitud ainuke leping õlleseadmete tarnimise ja ehitustööde kohta, mille raames väljastas Soneco Pluss OÜ arveid, muid teenuseid ei ole Soneco Pluss OÜ Raasiku Õlletehas OÜ-le osutanud. Vastustaja on seisukohal, et maksuhaldur kõiki kontrollaktis ja maksuotsuses toodud asjaolusid ning tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses hinnates on jõudnud õigele seisukohale, et tehingut Raasiku Õlletehas OÜ ja Soneco Pluss OÜ vahel ei ole toimunud. Kaebaja on esitanud maksuhaldurile arved, millest osadel puudub igasugune viide lepingule või selgitus, millise tehinguga arve on seotud või on vaid viide müügilepingule nr 1/2013, seega ei olnud võimalik tuvastada, mille eest konkreetselt arvetel näidatud summad on kujunenud. Viidatud müügilepingu nr 1/2013 objektiks on vaid õlle- ja karastusjookide tootmise süsteem ning lepingus puuduvad igasugused kokkulepped ehitusteenuse osutamiseks. Vastustaja märgib, et kui maksuhaldur osutas kaebajale, et müügileping ei sisalda ehitusteenust puudutavat, edastas Raasiku Õlletehas OÜ MTA-le müügilepingu lisa 2, mille kohaselt toimub üldehitustööde teostamine vastavalt projektile, Eesti Vabariigi nõudmistele ja nõudmistega sellise objekti tüübile. Siinkohal vastustaja rõhutab, et müügilepingus endas puudub viide lisale 2, kuigi lepingu punktis 10.2 on toodud lepingu lisad – lisa 1 ja tasumisgraafik, kaebaja ei ole seda asjaolu põhjendanud. Vastustaja leiab, et arved ei vasta arved KMS § 37 nõuetele ning maksuhalduri hinnangul ei ole kaebaja esitatud üldsõnaliste dokumentide põhjal võimalik tuvastada tehingute tegelikku majanduslikku sisu. Vastustaja hinnangul kui kaebaja olekski vaidlusaluse teenuse saanud, puuduks tal ikkagi sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus, sest mahaarvamine saab toimuda vaid nõuetekohase arve alusel, seega puudub kaebajal igal juhul sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus ning tehingute nõuetekohane dokumenteerimine on maksustamise seisukohast määrav. Vastustaja on seisukohal, et kuigi kaup on soetatud ja ehitustööd teatud mahus tehtud, ei ole tegelikuks müüjaks arvetel kajastatud Soneco Pluss OÜ. Maksuhaldur on Soneco Pluss OÜ-le makstud summadest maksustanud vaid selle ettevõtlusega mitteseotud osa 310 833,31 eurot, mille kasutamine kaebaja ettevõtluses tõendamist ei leidnud. Kohus käesolevas asjas hindas nii suulisi kui kirjalikke tõendeid kogumis ja koostoimes, mille pinnalt tegi oma järeldused. Kohus kuulas käesolevas haldusasjas vande all üle tunnistajad V.D.i (Raasiku Õlletehas OÜ omanik/osanik), Andrei Kozlovi (Lilith JK/Soneco Pluss OÜ omanik/juhatuse liige) ja Aleks Verneri (Raasiku Õlletehas OÜ end. juhatuse liige) ning hindas nende ütlusi koostoimes teiste maksuasjas kogutud tõenditega. Tunnistaja V.D.i ütluste kohaselt oli ta seotud mitmete ettevõtetega - Raasiku Õlletehas, Adelan KVK ja Adelan Klaas, viimases oli juhatuse liige 2010-2013. Raasiku Õlletehases oli ta üks osanikest ja ka juhatuse liige aastast 2014. A. Kozlovi ja A. Vernerit tunneb ta juba ammu (Kozlovi 5-7, Vernerit 78 aastat). Tunnistaja ütluste kohaselt Raasiku Õlletehas OÜ-s olid tema ülesanded tehnilist laadi, kuna ta on olnud seotud rohkem tootmisega, tema funktsioon oli tootmise käivitamine ja tootmise eest vastutamine. Raasiku Õlletehasel olid oma töötajad. Raasiku Õlletehas OÜ kasutas ka ühte peatöövõtjat, kelleks oli Lilith JK (Soneco Pluss OÜ) Andrei Kozlovi isikus. V.D.i sõnul vajati peatöövõtjat, kuna see paigaldas seadmeid. Alltöövõtjaid Raasiku Õlletehas ei kasutanud, töötasid vaid Andrei Kozloviga. Töid tehti Raasikul, Meierei 3 aadressil. Arveldamine toimus panga kaudu, kui töö oli valmis ja kui oli raha vaja, raha kanti üle Lilith JK-le. Leping oli sõlmitud seadmete paigaldamiseks ning remondi- ja ehitustöödeks maksumusega kokku 600 000 eurot (hind kujunes seadmete hinnast ning remondi- ja ehitustöödest) Raasiku Õlletehase ja Lilith JK vahel, mille allkirjastasid A. Verner juhatuse liikmena, kelle ülesanne oli lepingute sõlmimine ja dokumentatsiooni vormistamine ning klientidega suhtlemine, ja teiselt poolt allkirjastas lepingu A. Kozlov. See oli tunnistaja väitel kõige odavam pakkumine. Pakkumistega tegeles A.Verner, pakkumised olid ka

Tšehhist ja Saksamaalt, mis olid V.D.i väitel kallimad. 600 000 eurot kanti üle osade kaupa, tunnistaja ei osanud öelda mitmes osas, raha kanti Lilith JK-le. Tunnistaja väitis, et töö alguses tehti ettemaks ja siis töö käigus maksti edasi. Arved koostas Lilith JK. Lilith JK nimetati ümber Soneco Pluss OÜ-ks. Tööde üleandmis- ja vastuvõtmisakte ei koostatud. Tunnistaja Andrei Kozlovi ütluste kohaselt aastal 2013 oli ta seotud Lilith JK-ga, Soneco Pluss OÜ on selle praegune nimetus. Andrei Kozlov kinnitas, et on Lilith JK (Soneco Pluss OÜ) omanik ja juhatuse liige alates 2012. Adelan Klaas OÜ-s oli Andrei Kozlov tema enda sõnade järgi projektijuht, alates 2014 on selle juhatuse liige. Raasiku Õlletehasele toodi seadmed Iisraelist ja Hiinast, valiku tegi Andrei Kozlov ise. Tunnistaja väitis kohtus, et Iisraeli firma A. N. Tecnologies valmistas need seadmed. A. Kozlov selgitas, et osa seadmeid tuli Iisraelist, kust on pärit tehnoloogia, seadmed aga valmistati Hiinas. Iisraelist osteti tehnoloogia. Hiina firma nime A. Kozlov ei teadnud. Tunnistaja väitis kohtule, et summasid ta täpselt ei mäleta, kuid teab, et 2/3 läks Hiinasse ja 1/3 Iisraeli. Lilith JKl ei olnud raha ja Raasiku Õlletehas OÜ maksis neile osade kaupa, summade suurust ta ei osanud öelda. Viimane osamakse toimus siis, kui mõned tööd olid veel tegemata. Tunnistaja väitel kokku läks kõik maksma umbes 690 000 eurot. V.D.i tunneb A. Kozlov alates 2004/2005. aastast Adelan Klaas OÜ kaudu, A. Vernerit tunneb alates 2012. aastast, sai temaga tuttavaks V.D.i kaudu. A. Kozlov tunnistas kohtus, et see oli nende viga, et koostati teistsugune leping, kui see tegelikkuses oli. Tunnistaja kinnitas, et üleandmise- ja vastuvõtmise akti ei koostatud. Tunnistaja Aleks Verneri ütluste kohaselt Raasiku Õlletehasega on ta seotud alates 2013, ta oli seal ainus juhatuse liige. V.D. on algusest peale olnud seotud Raasiku Õlletehasega omanikuna/osanikuna. Tunnistaja väitel arvete ja lepingutega tegeles tema ise, samuti ka maksetega. Raasiku Õlletehasel oli võetud peatöövõtja, see oli Lilith JK, V.D. soovitas seda ettevõtet. Drozdov tundis Lilith JK-st A. Kozlovi. Alltöövõtjatega tegeles Lilith JK. Arved tööde osas esitas A. Kozlov Lilith JK poolt. Lepingule kirjutasid alla A. Verner ja A. Kozlov. Arved vormistas Lilith JK ja A. Verner maksis arvete alusel. Tunnistaja väitel lõppsummast oli keeruline aru saada, kuna ei teatud, kui palju ehitus maksma läheb. Tunnistaja ütluste kohaselt maksti 670 000 eurot pluss k/m, lepingus aga oli 695 000 eurot pluss k/m. Lilith JK oli nende seadmete maaletooja. Lilith JK esitas Raasiku Õlletehas OÜ-le arve, A. Verner või hiljem raamatupidaja kandsid raha üle osade kaupa, suurust ei osanud tunnistaja öelda. Tunnistaja väitel viimase osamakse järgselt teostati veel mingisuguseid parandustöid. Tööde üleandmise- ja vastuvõtmise akte A. Verner ei ole näinud. V.D. kinnitas A. Vernerile, et Iisraeli firma pakkumine on parim. Tunnistaja ütluste kohaselt tunneb ta V.D.i juba kaua aega, seetõttu ka lisalepinguid ei sõlmitud. A. Verneri ütluste kohaselt raamatupidamises on märgitud kogu projekti väärtuseks 695 000 eurot. Tunnistaja V.D. väitis, et arveldamine toimus panga kaudu, kui töö oli valmis ja kui raha oli vaja. Leping oli sõlmitud seadmete paigaldamiseks ning remondi- ja ehitustöödeks maksumusega kokku 600 000 eurot. V.D. väitis A. Vernerile, kes tunnistaja sõnul tegeles pakkumistega, et see on kõige odavam pakkumine. 600 000 eurot kanti üle osade kaupa, samas V.D. ei osanud nimetada mitmes osas, sh summade suurust, raha kanti Lilith JK-le. Tunnistaja A. Kozlov väitis, et Raasiku Õlletehasele toodi seadmed Iisraelist ja Hiinast ning et valiku tegi tema ise. Tunnistaja väitis kohtule, et summasid ta täpselt ei mäleta, kuid teab, et 2/3 läks Hiina firmale, mille nime ta ei teadnud, seadmete eest, ja 1/3 Iisraeli firmale A. N. Tecnologies tehnoloogia ees. Kuna Lilith JK-l ei olnud raha, siis Raasiku Õlletehas OÜ maksis neile osade kaupa, summade suurust A. Kozlov ei osanud öelda. A. Kozlovi sõnul viimane osamakse toimus siis, kui mõned tööd olid veel tegemata. A. Kozlovi väitel kokku läks kõik maksma ca 690 000 eurot. Tunnistaja A. Verneri väitel arvete ja lepingutega tegeles tema ise, samuti ka maksetega. A. Verneri sõnul Raasiku Õlletehas OÜ-l oli peatöövõtja- Lilith JK, seda ettevõtet soovitas kaebajale V.D.. A. Verneri ütluste kohaselt V.D. tunneb Lilith JK-st A. Kozlovi, keda ka A. Verner ise tunneb pikemat

aega. A. Verner selgitas kohtule, et lõppsummast oli keeruline aru saada, kuna ei teatud, kui palju ehitus maksma läheb. A. Verneri ütluste kohaselt maksti 670 000 eurot pluss k/m, lepingus oli kirjas 695 000 eurot pluss k/m. A. Verner väitis, et tema ise või hiljem raamatupidaja kandsid raha üle osade kaupa, samas osade arvu ja summade suurust ei osanud ta öelda, viimase osamakse järgselt teostati veel mingeid parandustöid. A. Verneri väitel V.D. kinnitas temale, et Iisraeli firma pakkumine on parim. A. Verner väitis kohtus, et kuna V.D. on tema kauaaegne tuttav, siis seetõttu ka lisalepinguid ei sõlmitud. A. Verneri ütluste kohaselt Raasiku Õlletehas OÜ raamatupidamises on märgitud kogu projekti väärtuseks 695 000 eurot. Kõik tunnistajad kinnitasid kohtule, et tööde üleandmis-vastuvõtmise akte ei olnud. Nagu nähtub tunnistajate ütlustest, siis vastuolud on näit. summade suuruses, nimelt väidab V.D., et leping oli sõlmitud seadmete paigaldamiseks ning remondi- ja ehitustöödeks maksumusega kokku 600 000 eurot ning et see summa kujunes seadmete hinnast ning remondi- ja ehitustöödest, mis osade kaupa kanti üle Lilith JK-le, osade suurust ja arvu ei osanud V.D. öelda. A. Kozlovi väitel aga kokku läks kõik maksma ca 690 000 eurot. A. Verneri ütluste kohaselt maksti 670 000 eurot pluss k/m, samas kui lepingus oli kirjas 695 000 eurot pluss k/m, Raasiku Õlletehas OÜ raamatupidamises on näidatud kogu projekti väärtuseks 695 000 eurot. A. Verner selgitas kohtule, et lõppsummast oli keeruline aru saada, kuna ei teatud, kui palju ehitus maksma läheb. Tunnistajad ei osanud kohtule nimetada väidetavalt osade kaupa kantud summade suurust ega seda, mitmes osas üle kanti. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vastuolud erinevate osapoolte ütluste vahel on pigem formaalsed ning võivad olla kantud isikute subjektiivsetest kriteeriumitest ja mälust ühe või teise sündmuse talletamisel. Kohus, hinnanud tunnistajate vande all antud ütlusi, leiab, et need on vastuolulised (vastuolud ei ole formaalsed), ebamäärased ja kohtu jaoks ebaveenvad ning ei lükka ümber maksuhalduri seisukohti. Tunnistajad kinnitasid kohtule, et tunnevad üksteist hästi ning juba pikemat aega. Kohus sarnaselt vastustajaga leiab, et seotud isikute vahel tehingute tegemine on põhjendatud kahtlusi tekitav ning hilisemate vaidluste ärahoidmiseks on seesuguses situatsioonis maksukohustuslase kohustus vältida vormistatavates dokumentides ebatäpsusi ning pinnapealsust, sest vastupidiselt tegutsedes on maksuhalduril kohustus tehingute toimumist mittetõendatuteks pidada. Vastustaja hinnangul isikute omavaheline tutvus ja kooskõlastatud tegevus kogumis muude tõenditega omab asjas tähtsust, kohus nõustub vastustaja sellekohaste põhjendustega, mida ei hakka üle kordama (need on välja toodud nii kontrollaktis kui ka maksuotsuses, millega on tutvunud kaebaja pool). Vastavalt HKMS § 165 lg-le 2 kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kohus nõustub vastustaja hinnanguga, et sellise suuremahulise tehingu sõlmimisel peaks tavapäraselt ostjat huvitama, millises summas ja millist kaupa või teenust konkreetselt ostetakse ning selle asjaolu kindlakstegemine peaks olema iga hoolsalt tegutseva juhatuse liikme ülesanne tuvastamaks, et tehtav tehing on mõistlik ja majanduslikult otstarbekas. Vastustaja on õigesti leidnud, et juhul, kui müügilepingu hind lepiti kokku projekti kui terviku eest, olnuks tavapärane eristada, milliste projekti osade eest ja millises ulatuses tasutakse ning kontrollida, kas keegi pakub projekti teostamist ka soodsama hinnaga (antud juhul otsustas parima pakkumise üle V.D., kes soovitas A. Vernerile just Iisraeli firmat A. N. Tecnologies). Raasiku Õlletehas OÜ ega Soneco Pluss OÜ esindajad ei osanud selgitada, milline on õlletootmisseadmete maksumus kogu projekti hinnast. Tunnistaja A. Kozlovi ütluste kohaselt osa seadmeid tuli Iisraelist, kust on pärit tehnoloogia, kuid seadmed valmistati Hiinas ning et Raasiku Õlletehas OÜ-le toodi seadmed Iisraelist ja Hiinast Andrei Kozlovi enda valikul, Hiina

firma nime A. Kozlov ei teadnud. Tunnistaja V.D. väitis, et tema ise valis välja Iisraeli firma. A. Kozlov väitis kohtule, et summasid ta ei mäleta, kuid tema teadmisel 2/3 läks Hiinasse ja 1/3 Iisraeli. Ka V.D. ja A. Verner ei osanud summade kohta midagi konkreetsemat öelda. Kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et 600 000/690 000 euro väärtuses sõlmitud lepingu osapooled ei oska anda sisulisi selgitusi hinna kujunemisest ja jagunemisest seadmete ja ehituse vahel. Vastustaja väitel maksuhaldurile maksumenetluses esitatud arved ei vasta KMS § 37 lg-s 7 sätestatud nõuetele ning asjaolu, et arvel märgitud müüja ei ole tegelik müüja annab aluse pidada sisendkäibemaksu mahaarvamist lubamatuks (KMS § 37 lg 1) ning kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses hinnates on maksuhaldur jõudnud õigele järeldusele, et kaebajal ei ole õigus sisendkäibemaksu maha arvata. Kaebuse esitaja on ise nõustunud maksuhalduriga, et poolte vahel vormistatud dokumendid on üldsõnalised. Kaebuse esitaja küll möönab minetusi dokumentide vormistamises ja säilitamises (eelkõige vajakajäämised ehitusalases dokumentatsioonis), kuid samas ei nõustu kaebaja maksustamisega (sisendkäibemaksu maha arvamise keeld, väljamaksete lugemine ettevõtlusega mitteseotuks). Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja on esitanud maksuhaldurile arved, millest osadel puudub viide lepingule või selgitus, millise tehinguga on arve seotud või on vaid viide müügilepingule nr 1/2013. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik tuvastada, mille eest konkreetselt arvetel näidatud summad on kujunenud. Peale selle müügilepingu nr 1/2013 objektiks on üksnes õlleja karastusjookide tootmise süsteem ning lepingus puuduvad kokkulepped ehitusteenuse osutamiseks. Vastustaja selgituse kohaselt kui maksuhaldur osutas kaebajale, et müügileping ei sisalda ehitusteenust puudutavat, edastas kaebaja MTA-le müügilepingu lisa 2, mille kohaselt toimub üldehitustööde teostamine vastavalt projektile, Eesti Vabariigi nõudmistele ja nõudmistega sellise objekti tüübile. Seejuures vajab äramärkimist, et müügilepingus puudub viide lisale 2, selles on märgitud lepingu lisana vaid lisa 1 ja tasumisgraafik, viide lisale 2 puudub (lisalepinguid A. Verneri kinnitusel ei sõlmitud). Kaebaja viidatud rekonstrueerimisprojekt ei ole maksuhalduri hinnangul piisav tõendamaks, kes, mis ulatuses ja summas ning kus konkreetselt ehitusteenust osutas ning see ei kinnita, et teenuse osutajaks oli Soneco Pluss OÜ. Maksuhalduri hinnangul, millega nõustub ka kohus, ei ole kaebaja esitatud üldsõnaliste dokumentide põhjal võimalik tuvastada tehingute tegelikku majanduslikku sisu. Kohus märgib, et sisendkäibemaksu maha arvamine saab toimuda üksnes KMS § § 37 lg 7 kohase arve alusel. Kuna maksuhaldurile esitatud arved oma sisult ei ole nõuetekohased, siis puudub kaebajal ka sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Kohus nõustub vastustajaga, et tehingute nõuetekohane dokumenteerimine on maksustamise seisukohast määrav. Kohtu hinnangul maksuhaldur on piisavalt põhjalikult selgitanud maksustamisega seonduvaid asjaolusid, viidates tõenditele ja õiguslikule alusele, nii kontrollaktis kui ka maksuotsuses, mida kohus ei hakka üle kordama nendega nõustumisel. Kohtu hinnangul maksuhaldur on õigesti hinnanud asjaolusid ja esitatud tõendeid ning teinud õiged järeldused, mida kaebuse esitaja ei ole kohtus ümber lükanud. Kohus nõustub maksuhalduriga, et Soneco Pluss OÜ ei ole Raasiku Õlletehas OÜ-le kaupa müünud ega ehitusteenust osutanud. MTA-le maksumenetluses esitatud arved ei ole nõuetekohaselt vormistatud ning ei vasta KMS § 37 lg-s 7 sätestatule. Maksuhaldur on maksumenetluses jõudnud õigele järeldusele, et arvel märgitud müüja ei ole tegelik müüja, mis on aluseks sisendkäibemaksu mahaarvamise lubamatuks pidamisele (KMS § 37 lg 1). Vastustaja on maksumenetluses kogunud kõik vajalikud tõendid tuvastamaks maksustamise aluseks olevad asjaolud, millest tulenevalt kaebajal puudub õigus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. Kohus eeltoodust tulenevalt asub seisukohale, et kaevatav maksuotsus on põhjendatud ja õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus tehti kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega menetluskulud jäävad poolte endi kanda.