Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Määruse tegemise aeg ja koht
22. märts 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-17-2005
Haldusasi
Maksu- ja Tolliameti taotlus loa saamiseks X OÜ suhtes täitmist tagavate toimingute sooritamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 5. oktoobri 2017. a määrus
Menetlusosalised
Taotleja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Liisa Nikkarinen Puudutatud isik – X OÜ, esindaja adv Aleksei Vassiljev
Menetluse alus ringkonnakohtus
X OÜ määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta X OÜ määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 5. oktoobri 2017. a määrus haldusasjas nr 3-17-2005 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5; MKS § 1361 lg 4).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollib 26.04.2016 teate nr 12.2-3/037202-1 alusel X OÜ 2016. a käibemaksu tagastusnõude õigsust ning MTA 14.06.2016 korraldusega nr 12.23/037202-2 on kontrolli laiendatud kogu X OÜ 2016. a märtsi käibemaksuarvestusele. Maksuhalduril oli kahtlus, et X OÜ ei soetanud Y OÜ-lt (varasema ärinimega R OÜ) õlletootmisseadmeid maksumusega 576 032,40 eurot (sh käibemaks 96 005,40 eurot), vaid ostu-müügitehingutes on seadmete maksumust näidatud tegelikust oluliselt suuremana. Maksuhaldur hindas võimaliku täiendava maksukohustuse suuruseks 53 545,44 eurot. MTA 15.06.2016 taotluse alusel andis Tallinna Halduskohus 20.06.2016 määrusega nr 3-16-1203 loa taotleda Eesti Vabariigi kasuks (MTA kaudu) kohtuliku hüpoteegi seadmist summas 61 151,18 eurot X OÜ omandis olevale kinnistule Harjumaal Raasiku alevikus XXX (registriosa nr
2.Maksu- ja Tolliamet esitas 03.10.2017 Tallinna Halduskohtule maksukorralduse seaduse (MKS) § 1361 lg 1 alusel taotluse loa saamiseks seada Eesti Vabariigi kasuks (MTA kaudu) kohtulik hüpoteek summas 673 131,65 eurot X OÜ omandis olevale kinnistule Tallinnas RRR (registriosa nr RRRRRRRR). Käimasoleva maksumenetluse tulemuseks on tõenäoliselt X OÜ-le rahalise kohustuse määramine kogusummas 640 254,35 eurot, millest on Tallinna Halduskohtu 20.06.2016 määruse nr 3-16-1203 alusel hüpoteegiga tagatud 53 545,44 eurot. Maksuhalduril on kontrollimenetluses tekkinud kahtlus, et X OÜ võttis 2016. a märtsis üle Y OÜ majandustegevuse (käsitööõlle valmistamine ja müük Harjumaal Raasiku alevikus XXX asuvas tegevuskohas). MTA hinnangul toimus ettevõtte üleminek ja maksumenetlus X OÜ suhtes jätkub eesmärgiga tuvastada, kas Y OÜ ettevõte on läinud üle X OÜ-sse. Käibemaksuseaduse (KMS) § 4 lg 2 p-st 1 tulenevalt ei ole X OÜ 2016. a märtsi käibedeklaratsioonil Y OÜ-lt õlletootmisseadmete soetamist kajastaval 31.03.2016 arvel nr 0001187 märgitud käibemaksu 86 879,40 eurot sisendkäibemaksuna mahaarvamine tervikuna õigustatud. Y OÜ majandustegevuse üleminek X OÜ-sse toob lisaks kaasa solidaarse vastutuse Y OÜ tasumata jäetud maksukohustuste ja nendelt arvestatud intressi eest, mis on 03.10.2017 seisuga kokku 553 374,95 eurot (põhivõlg 312 928,49 eurot, intress 30,99 eurot, arvestuslik intress 240 446,46 eurot). Tõenäolise rahalise kohustuse määramise õiguslikuks aluseks on KMS § 4 lg 2 p 1, MKS § 37 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 183. Maksumenetluste nr 12.2-3/018571 ja 12.2-3/030781 käigus on maksuhaldur tuvastanud, et X OÜ juhatuse liige DD kontrollis tegelikkuses Y OÜ tegevust juba alates ettevõtte asutamisest. Ajakirjanduses on viidatud R-le kui DD ja tema elukaaslase BB pereärile. Y OÜ-le kuulunud õlletootmisseadmed moodustasid äriühingu majandustegevuse sisu ja põhiidentiteedi, mistõttu on õlletehase tegevus läinud 2016. a märtsis üle X OÜ-sse. Y OÜ on likvideerimisel, kuid seda alustati pärast maksuvõlgade tekkimist ja likvideerimisaruandest ei nähtu, millisel põhjusel otsustati ettevõte likvideerida. Kogu Y OÜ tegevus toimus X OÜ-le kuuluval kinnistul Raasiku alevikus XXX, mis oli kuni 2016. a märtsini Y OÜ-le välja renditud. Seejärel andis X OÜ soetatud seadmed ja kinnistu rendile uuele äriühingule R OÜ-le, mille juhatuse liige on alates 10.02.2016 SL, kes selgitas maksuhaldurile, et teda kutsus äriühingut juhtima DD, keda ta tunneb juba varasemalt. Maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et R OÜ on asutatud X OÜ poolt läbi mitteseotud ettevõtte (Q OÜ) selleks, et X OÜ saaks varjatult ja läbi operaatoräriühingu jätkata Y OÜ-s toimunud õlletootmisega. Tavapäraseks ja eluliselt usutavaks ei saa pidada, et täiesti suvaline ettevõte asutaks järsku äriühingu, mille ärinimi ja tegevusala vastab sisuliselt üks-ühele maksuvõlgades oleva ettevõtte tegevusele ja ärinimele. Selliselt toimides on X OÜ taganud selle, et juhul, kui R OÜ-l tekivad maksuvõlad, puuduvad äriühingul varad, mida maksuhaldur või teised võlausaldajad saaksid sisse nõuda. R OÜ kasutab Y OÜ töötajaid, kuid konkreetseid kirjalikke kokkuleppeid töötajate kasutamise kohta maksuhaldurile ei esitatud. Töötajate registri andmetel on Y OÜ töötajad AP, AK, IJ ja LJ olnud registreeritud Y OÜ töötajatena kuni 31.03.2016 ja R OÜ töötajatena alates 01.04.2016. Y OÜ endine töötaja DD ei saa R OÜ-st väljamakseid, kuid töötajate registri andmetel töötab isik periooditi äriühingus tasuta. Samuti R OÜ töötajana registreeritud BB on varasemalt töötanud lühikeste perioodide vältel tasuta ka Y OÜ-s. Y OÜ-le kuulunud kodulehte QQQ ja kontakte UUU kasutab R OÜ. Tavapärane ja eluliselt usutav ei ole, et kaks eraldiseisvat majandusüksust kasutavad ühist e-posti ja kodulehte, sellist kokkulepet eelnevalt fikseerimata. Kuigi MTA-le esitas 02.03.2016 taotluse aktsiisilaopidaja tegevusloa saamiseks R OÜ, tuleneb eeltoodud põhjendustest kahtlus, et äriühing tegutses üksnes X OÜ juhtimisel. X OÜ andis Raasiku alevikus XXX asuvad tootmis- ja laoruumid (pindala 676,2 m2) R OÜ-le rendile hinnaga 150 eurot kuus, mis on peaaegu olematu ja saab kehtida üksnes seotud osapoolte vahel. Samuti on R OÜ kliendid ja hankijad samad, kes olid ka Y OÜ-l. Kuigi mingitel juhtudel ja 2(11)
3-17-2005 teatud tegevusvaldkonnas tegutsevate ettevõtete tehingupartnerite nimekiri võib olla sarnane, viitab see praegusel juhul asjaolule, et X OÜ võttis R OÜ-d kasutades üle Y OÜ tootmistegevuse. R OÜ tasus 2016. a veebruarist kuni aprillini Y OÜ kohustusi (sh kohustused, mille osas puudus kirjalik kokkulepe). R OÜ soetas 01.04.2016 inventuuriakti alusel Y OÜ tooraine- ja laojäägid, kuid tegi seda X OÜ juhtimisel. Ka R OÜ ärinimi sarnaneb oluliselt Y OÜ varasemale ärinimele. Res toimuvat tootmist esitletakse kui ühte majandusüksust, mille tegevus on olnud jätkuv alates 2013. aastast, mis omakorda süvendab kahtlust, et X OÜ on juba alates Y OÜ asutamisest juhtinud ettevõtte majandustegevust. Maksuhalduril on kahtlus, et X OÜ on pannud toime maksupettuse ning ettevõtte varasem käitumine annab alust arvata, et äriühing võib hakata tegema kõik endast oleneva, et jätta X OÜ varatuks enne maksuvõlgade sissenõudmise protsessiga alustamist. X OÜ juhatuse liige DD on varasemalt takistanud täitmistoimingute tegemist vallasvara pantimise kaudu. Kui Tallinna Halduskohus andis 18.06.2015 määrusega nr 3-15-1569 loa seada arest kahele Y OÜ-le kuuluvale õlletangile, sõlmisid Y OÜ ja X OÜ 18.09.2015 kommertspandilepingu, mis muutis järgmistel võimalikel võlausaldajatel seadmetele sissenõude pööramise sisuliselt võimatuks. DD-ga seotud A OÜ-l on maksuvõlg summas 57 494,79 eurot ja OÜ-l P on alates 20.04.2017 maksuvõlg 4442,77 eurot. X OÜ-le ei kuulu väärtpabereid ja äriühingu ettemaksukonto saldo on 0 eurot. Pangakontodel olev raha on väga likviidne ja ei saa olla kindel, et rahalise kohustuse määramise ajal on pangakontodel piisavalt vahendeid ning pangakontode arestimine takistaks ettevõtte igapäevase majandustegevuse toimimist. Liiklusregistri kohaselt X OÜ-le kuuluv Lexus LS460 (reg.nr XXXXXX) turuväärtus on ca 16 000 eurot, kuid liiklusregistri kande informatiivsuse tõttu ei ole keelumärke seadmise või sõiduki arestimise taotlemine otstarbekas. X OÜ-le kuulub kokku 38 kinnisasja, millest enamik on koormatud hüpoteegiga või kuulub mitmele omanikule. Raasiku alevikus asuvale XXX kinnistule täiendava hüpoteegi seadmine ei ole mõistlik, sest seal toimub ettevõtte tootmistegevus, mis võib lõppeda, kui kinnisasi maksukohustuse täitmiseks võõrandatakse. X OÜ ainuomandis on kinnisasi Tallinnas RRR, mille müügihinnaks on kinnisvaramaakler märkinud 1 000 000 eurot. Maksuhaldur taotleb kinnisasjale hüpoteegi seadmist selliselt, et tagatud oleks nii määratav maksusumma kui ka sundtäitmise eeldatavad kulud, kokku 673 131,65 eurot. Maksuhaldur lõpetab täitetoimingud hiljemalt kahe tööpäeva jooksul, kui X OÜ on esitanud MKS § 120 lg 1 p 3, § 121 ja § 122 kohase tagatise summas 673 131,65 eurot või kannab deposiiti tagatissumma 586 708,91 eurot.
3.Tallinna Halduskohus andis 05.10.2017 määrusega loa taotleda Eesti Vabariigi kasuks (MTA kaudu) kinnistusraamatusse kohtuliku hüpoteegi seadmist summas 673 131,65 eurot X OÜ omandis olevale kinnisasjale Tallinnas RRR (registriosa nr RRRRRRRR). MTA 03.10.2017 taotlus vastab MKS § 1361 lg-te 1 ja 2 nõuetele. Maksuhaldur kontrollib X OÜ 2016. a märtsi käibemaksu tagastusnõude õigsust ja käibemaksuarvestust ning taotluse esitamisega jätkatakse äriühingu suhtes läbi viidavat maksumenetlust ettevõtte üleminekumenetlusena. Tuvastades Y OÜ ettevõtte ülemineku X OÜ-sse, on maksu määramine VÕS § 182 lg-st 2 ja § 183 lg-st 1 tulenevalt tõenäoline, sest muu hulgas läheb üle ka kogu Y OÜ maksuvõlg. KMS § 4 lg 2 p-st 1 tulenevalt ei ole ettevõtte ülemineku korral lisaks võimalik kajastada X OÜ sisendkäibemaksuarvestuses Y OÜ 31.03.2016 arvel nr 0001187 kajastatud käibemaksu (vt ka Riigikohtu 03.10.2017 otsus nr 3-15-1022). Maksuhaldur on taotluses üksikasjalikult selgitanud ja tõenditega sidunud, millele tugineb põhjendatud kahtlus, et tegemist on ettevõtte varjatud üleminekuga. Ettevõtte ülemineku korral ei ole välistatud X OÜl kokku 640 254,35 euro suuruse maksukohustuse tekkimine, millest on Tallinna Halduskohtu 3(11)
3-17-2005 20.06.2016 määruse nr 3-16-1203 alusel seatud hüpoteegiga tagatud 53 545,44 eurot (st tagamata on 586 708,91 eurot). Täidetud on ka MKS § 1361 lg-s 1 sätestatud eeldus, et kontrolli tulemusel antava haldusakti sundtäitmine võib osutuda maksukohustuslase tegevuse tõttu raskendatuks või võimatuks. MTA on veenvalt põhjendanud seisukohta, et arvestades võimaliku maksukohustuse suurust ja äriühingu juhatuse liikme DD varasemat käitumist ning samuti teiste juhatuse liikmete teadlikkust DD tegevusest X OÜ juhatuse liikmena ja Y OÜ juhtimises, võib maksuotsuse hilisem sundtäitmine osutuda raskemaks või isegi võimatuks. Tuleb arvestada, et maksuhaldur ei ole koostanud kontrollakti ega maksuotsuse projekti ning välistatud ei ole vajadus koguda täiendavaid tõendeid, mistõttu võib maksumenetlus võtta täiendavalt aega, mille jooksul oleks äriühingul võimalik tema omandis olevat vara võõrandada. Äriühingu ettevõtlusest saadav kasum ei kataks võimalikku määratavat makskohustust. Sõiduk on likviidne vara ja liiklusregistri kanne ei pruugi kajastada sõiduki tegelikku omanikku. Tagamaks, et äriühingul on praegune vara olemas ka võimaliku maksuotsuse sundtäitmise ajal, on vajalik anda maksuhaldurile luba täitmist tagavate toimingute ennetavaks sooritamiseks. Maksude laekumine on oluline avalik huvi ning X OÜ-le kuuluvale kinnistule hüpoteegi seadmine ei takista samas selle igapäevast kasutamist ja äriühingu majandustegevust. Maksuhalduri taotletud täitetoiming koormab äriühingut minimaalselt, tagades samal ajal maksuhalduri võimaliku nõude täitmise. MTA taotluses on mõistlikult põhjendatud, miks ei ole põhjendatud koormata täiendava hüpoteegiga Raasiku alevikus XXX asuvat kinnistut. Kuigi Tallinnas RRR asuv kinnistu on müügis hinnaga 1 000 000 eurot, ei saa sellest järeldada, et tegemist on kinnistu reaalse turuväärtusega. Isegi kui kinnistu õnnestub võõrandada sellise hinnaga, on äriühingul võimalik asendada hüpoteek maksuhaldurile esitatava tagatisega. Maksukohustuse täitmise tagatiseks sellise kinnistu valimine, mille väärtus ületab oluliselt planeeritavat maksusummat, on maksuhalduri valik, mida kohus aktsepteerib. Taotlus sisaldab andmeid tagatise kohta, mille esitamisel maksuhaldur lõpetab täitetoimingud.
4.X OÜ esitas halduskohtu määruse peale 27.10.2017 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 10.11.2017 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.X OÜ palub 27.10.2017 määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ja teha asjas uus määrus, millega jätta MTA taotlus rahuldamata või alternatiivselt anda MTA-le luba taotleda kohtu poolt põhjendatuks loetavas summas hüpoteegi seadmist X OÜ omandis olevale kinnisasjale Narva linnas HHH (registriosa nr HHHHHHH). Puudub selline pooleliolev menetlus, mille käigus võis maksuhalduril tekkida kahtlus X OÜ võimaliku tulevase käitumise suhtes. 2016. a märtsi käibemaksuarvestuse kontrollimenetlus on lõppstaadiumis, sest maksuhaldur on väljastanud X OÜ-le juba 03.03.2017 kontrollakti, millele äriühing esitas 10.04.2017 eriarvamuse koos eksperthinnanguga, mille kohaselt vastab soetatud õlletootmisseadmete turuhind 31.03.2016 müügilepingus märgitule. Edasisi toiminguid ei ole kontrollimenetluses tehtud ning kõik taotluse aluseks olevad asjaolud olid maksuhaldurile teada juba 03.03.2017 kontrollakti koostamisel, kuid selles ei käsitletud 31.03.2016 müügilepingut ettevõtte varjatud üleminekuna. Samuti oli maksuhaldur R OÜ juhatuse liikme poolt äriühingu käibemaksukohustuslasena registreerimise menetluses 17.02.2016 ja 25.02.2016 antud seletustest tulenevalt teadlik, et R OÜ on loodud olemasoleva õlletehase opereerimiseks. Jääb arusaamatuks, mida peab maksuhaldur silmas ettevõtte üleminekumenetluse all ja millist maksustamisperioodi see hõlmab. MKS ei näe üksikjuhtumi kontrolli ja revisjoni kõrval 4(11)
3-17-2005 iseseisva menetluse liigina ette mingit „üleminekumenetlust“. X OÜ 2016. a märtsi käibemaksuarvestuse kontrollimise tulemusena ei saa maksuhaldur määrata äriühingule Y OÜ maksukohustusi, mis ei ole lisaks tekkinud kontrollitaval perioodil. Y OÜ maksukohustuste üleminek X OÜ-le ei ole võimalik isegi MTA taotluses esitatud faktiväidete õigsust eeldades. Kui Y OÜ majandustegevuse tuum (õlletootmine ja alkoholi hulgikaubandus), tegevuskoht, veebikontaktid, töötajad, tooraine- ja laojäägid ning peamised kliendid ja hankijad on läinud üle R OÜ-le, kes tasus ka Y OÜ kohustusi, siis pidanuks maksuhalduril tekkima kahtlus, et Y OÜ ettevõte on läinud üle R OÜ-le. Maksuhaldur ei väida, et X OÜ tegeleks õlletootmise või alkoholi hulgikaubandusega, vaid äriühingu põhitegevuseks on kinnisvaratehingud ning kinnisvara arendamine ja haldamine. MTA on ka ise tuvastanud, et X OÜ andis Y OÜ-lt soetatud õlletootmisseadmed rendile R OÜ-le, mitte ei kasutanud neid oma ettevõtluses. X OÜ ei oma mingit mõju R OÜ tegevuse üle, kuid isegi sellise väite tõendatuse korral ei saaks see olla kohustuste VÕS § 182 lg 2 järgi ülemineku aluseks (st ettevõttega seotud kohustused lähevad üle ettevõtte omandajale, mitte omandaja tegevuse üle mõju omavale isikule). Majandusliku tõlgendamise põhimõttest ei tulene maksuhaldurile õigust hinnata ümber omandisuhteid (vt Riigikohtu 05.04.2017 määrus nr 3-3-1-68-16, p 16). MTA on ise tuvastanud, et Y OÜ majandustegevus ja identiteeti säilitav majandusüksus on läinud üle R OÜ-le, mitte X OÜ-le. Kolmanda isiku kohustuste täitmist ei saa tagada X OÜ varaga. Kohaldatud abinõu ei ole proportsionaalne. Puudub põhjendus, miks tuleb hüpoteegisumma suuruse arvestamisel lisada maksunõudele (586 708,91 eurot) ja kohtutäituri tasule (27 751,85 eurot) veel 58 670,89 eurot võimalike lisakulude katteks ja miks just sellises suuruses. Kohtutäituri erandliku iseloomuga lisatasu võib olla kuni 3% vara müügihinnast, kuid mitte rohkem kui 2000 eurot (nt Riigikohtu 16.12.2015 määrus nr 3-2-1-108-15, p 23). Maksuhaldur ei ole toonud välja asjaolusid, millest järelduks, et seatud hüpoteegi realiseerimine tulevases täitemenetluses võiks olla tehniliselt või õiguslikult keerukas või ajaliselt kulukas. Maksuhaldur ei ole lisaks arvestanud asjaoluga, et isegi kui X OÜ-le saaks 2016. a märtsi eest määrata KMS § 4 lg 2 p 1 tõttu täiendavalt tasumiseks 31.03.2016 tehinguga seoses maha arvatud sisendkäibemaksu 86 879,40 eurot, siis tekiks tehingu teisel poolel (Y OÜ) ühtlasi riigi vastu samas ulatuses käibemaksu tagasinõue, mis läheks MKS § 31 lg 1 p 3 ja § 37 koosmõjus ettevõtte ülemineku korral samuti üle X OÜ-le (vt Riigikohtu 07.12.2015 otsus nr 3-3-1-53-15, p 17), kelle maksukohustus kokkuvõttes ei muutu. Seega on maksunõude tagamine 86 879,40 euro ulatuses põhjendamatu. MTA on halduskohtu eest varjanud ka asjaolu, et paralleelselt X OÜ suhtes läbiviidava maksumenetlusega viib maksuhaldur läbi ka maksuvõla sissenõudmise menetlust Y OÜ suhtes, mille raames on MTA esitanud maakohtule 25.08.2017 hagi Y OÜ ja X OÜ vastu tehingute tühisuse tuvastamiseks, tehingute kehtetuks tunnistamiseks ja tehingute alusel saadu üleandmiseks ning MTA hagi tagamise taotluse alusel on Harju Maakohtu 29.08.2017 määrusega nr 2-17-12749 seatud kohtulik hüpoteek Eesti Vabariigi kasuks (MTA kaudu) summas 676 933,07 eurot X OÜ omandis olevale kinnisasjale Narva linnas HHH (registriosa nr HHHHHHH). Lisaks on Tallinna Halduskohtu 18.06.2015 määrusega nr 3-15-1569 antud kohtutäiturile luba arestida R OÜ-le kuuluvad kaks CKT õlle villimise tanki koguväärtusega 64 800 eurot (tangid arestiti kohtutäituri 26.06.2015 aktiga), mistõttu tuleb nimetatud summa arvata hüpoteegi summast täiendavalt maha. Viidatud menetlusega seoses on MTA 21.07.2015 maksuotsusega nr 12.2-3/027253-8 määratud Y OÜ-le 2014. a aprilli, juuni ja juuli eest täiendavalt tasumisele maksukohustus 30 000 eurot. MTA 08.06.2016 maksuotsusega nr 12.23/030781-11 Y OÜ-le 2013. a aprilli kuni novembri eest täiendavalt tasumisele määratud maksukohustus 184 329,61 eurot on äriühingu poolt vaidlustatud haldusasjas nr 3-16-485. Selle maksuotsusega määratud maksukohustuse sundtäitmine on tagatud Tallinna Halduskohtu 5(11)
3-17-2005 28.01.2016 määrusega nr 3-16-188, millega anti MTA-le luba arestida R OÜ pangakontod Eesti krediidiasutustes kokku 221 626,53 euro ulatuses. Nimetatud summa tuleb hüpoteegi summast maha arvata. Täiendavalt tuleb hüpoteegi summast maha arvata kõik maksusummad, mille Y OÜ on deklareerinud pärast 31.03.2016 ehk väidetavat ettevõtte ülemineku kuupäeva. Koos põhikohustustega tuleb hüpoteegisummast arvata maha ka nendega seoses arvestatud intressisummad. Kokkuvõttes on tagamist vajavate maksukohustuste suurus MTA taotluses märgitust oluliselt väiksem. Valitud täitetoiming ei ole ka põhjendatud, sest Tallinnas RRR asuv kinnistu on äriühingu tavapärase majandustegevuse raames hetkel müügis, kuid selle võõrandamine on kohtuliku hüpoteegi tõttu sisuliselt võimatu. Samas ei ole müügis samuti X OÜ-le kuuluv kinnistu Narva linnas HHH ja sellele kohtuliku hüpoteegi seadmine ei piiraks äriühingu majandustegevust ebamõistlikult. MTA hindas tsiviilasjas nr 2-17-12749, et sellele kinnistule kohtuliku hüpoteegi seadmine tagaks piisavalt 676 933,07 euro suurust nõuet. Kuivõrd kõnealune kohtulik hüpoteek on 09.10.2017 kinnistusraamatust kustutatud, puuduvad takistused täitmist tagava abinõu asendamiseks. Kontrollimenetlust nr 12.2-3/037202 viib läbi MTA maksuauditi osakond, kes on koostanud ka maksuhalduri taotluse, kuid MTA põhimääruse § 13 järgi ei ole võlgade sissenõudmisega seotud tegevuste korraldamine maksuauditi osakonna pädevuses, vaid MTA põhimääruse § 20 lg 2 kohaselt on võlgade sissenõudmisega seotud tegevuste korraldamine tulude osakonna ülesanne. Sellest tulenevalt ei ole Y OÜ maksukohustuste sissenõudmisele suunatud maksumenetluse läbiviimine kontrollimenetlust nr 12.2-3/037202 läbi viiva ametniku pädevuses.
6.Maksu- ja Tolliamet vaidleb 09.11.2017 kirjalikus vastuses määruskaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. Maksuhaldur ei ole alustanud eraldiseisvat „ettevõtte üleminekumenetlust“, vaid tekkinud kahtlust Y OÜ ettevõtte üleminekust X OÜ-sse hinnatakse 2016. a märtsi käibemaksuarvestuse kontrolli raames, millal maksuhalduri arvates ettevõtte üleminek toimus. Kuna tegemist ei ole sissenõudmismenetlusega, on asjakohatud määruskaebuse esitaja väited MTA ametnike pädevuse puudumisest. MTA taotluses on põhjalikult selgitatud asjaolusid, mis annavad alust arvata, et Y OÜ majandustegevus ei ole läinud üle mitte R OÜ-sse, vaid X OÜ-sse. Sellega seoses võib X OÜ maksukohustus haldusasjas nr 3-16-1203 tagatud 53 545,44 euro asemel olla 86 879,40 eurot (s.o 33 333,96 eurot suurem) ning sellele lisanduks MKS § 37 lg 1 ja VÕS § 183 lg 1 alusel solidaarne vastutus Y OÜ tasumata maksukohustuste ja intressivõla eest kogusummas 553 374,95 eurot. Seega oleks maksukohustus kokku 640 254,35 eurot, millest on varasemalt tagatud 53 545,44 eurot. MTA taotluses on käsitletud ka hinnanguliste täitekulude (kokku 86 422,74 eurot) kujunemist. Taotlus on nõutud määral põhjendatud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 03.07.2012 määrus nr 3-12-712, p 6) ja selles esile toodud faktilistel asjaoludel on maksukohustuse määramine võimalik. Maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et määruskaebuse esitaja on pannud toime maksupettuse ning äriühingu varasem käitumine annab alust väita, et ta võib asuda muutma end varatuks. MTA on analüüsinud ka X OÜ majanduslikku olukorda, mille põhjal ei saa olla kindel, et äriühingul on tekkiva maksukohustuse täitmiseks piisavalt rahalisi vahendeid. Täitmist tagavate toimingute sooritamiseks loa andmine on prognoosotsus, mis ei eelda tõsikindlat teadmist, vaid põhjendatud kahtlust (vt Riigikohtu 30.04.2013 määrus nr 3-3-1-4-13, p 22). Kohaldatud abinõu on proportsionaalne, sest arvestades äriühingu rahalist ja varalist seisu ning määratava maksukohustuse suurust, on ainsaks sobivaks täitetoiminguks hüpoteegi seadmine Tallinnas RRR asuvale kinnistule. Hüpoteegi seadmine ei takista mingil viisil kinnistul asuva ärihoone kasutamist X OÜ majandustegevuses (sh kinnistu müüki, mille puhul saab hüpoteegi asendada MTA-le esitatava tagatisega). Maksuhaldur ei ole Y OÜ suhtes täitetoimingute 6(11)
3-17-2005 tegemist varjanud, vaid pole neile viidanud, sest need asjaolud ei ole määravad X OÜ võimaliku maksukohustuse tagamisel. MTA taotluses on esitatud ka MKS § 1361 lg 2 p-s 3 nõutud andmed tagatise kohta, mille esitamisel täitetoimingud MKS § 1361 lg-s 3 märgitud tähtaja jooksul lõpetatakse. Maksuhaldur ei nõustu ka määruskaebuse esitaja alternatiivse taotlusega asendada Tallinnas RRR asuvale kinnistule seatud kohtulik hüpoteek Narvas HHH asuvale kinnistule seatava kohtuliku hüpoteegiga, sest kinnistusraamatu andmetel on viimati nimetatud kinnistu juba koormatud mitmete kehtivate hüpoteekidega, mistõttu ei tagaks see maksuhalduri nõuet.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.X OÜ määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Nõustudes halduskohtu määruse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus HKMS § 201 lg-le 4 ja § 203 lg-le 2 tuginedes vajalikuks neid üle korrata.
8.MTA 03.10.2017 taotluse kohaselt on maksuhalduril tekkinud põhjendatud kahtlus, et Y OÜ ettevõte on läinud 2016. a märtsis üle X OÜ-sse ning sellega seoses võidakse X OÜ-le esitada rahaline nõue kogusummas 640 254,35 eurot, mis koosneb 86 879,40 euro ulatuses Y OÜ 31.03.2016 arvel nr 0001187 kajastatud käibemaksust (s.o vähendatakse X OÜ sisendkäibemaksu KMS § 4 lg 2 p 1 alusel) ja 553 374,95 euro ulatuses Y OÜ maksuvõlast (sh põhivõlg 312 897,50 eurot, intress 30,99 eurot, arvestuslik intress 240 446,46 eurot), mis lähevad MKS § 37 ja VÕS § 182 lg 2 alusel üle ettevõtte omandajale. Y OÜ põhivõlg hõlmab omakorda järgmisi maksukohustusi: 1)
MTA 21.07.2015 maksuotsusega nr 12.2-3/027253-8 määratud 30 000 eurot, mille tühistamiseks esitatud kaebus jäeti haldusasjas nr 3-15-1882 tehtud Tallinna Halduskohtu 27.07.2015 otsusega ja Tallinna Ringkonnakohtu 04.08.2016 otsusega rahuldamata ning Riigikohus tagastas 11.10.2016 määrusega Y OÜ kassatsioonkaebuse, millega kohtuotsused jõustusid;
2)
MTA 08.02.2016 maksuotsusega nr 12.2-3/030781-11 määratud 184 329,61 eurot, mille peale esitatud kaebus jäeti haldusasjas nr 3-16-485 tehtud Tallinna Halduskohtu 06.01.2017 otsuseha ja Tallinna Ringkonnakohtu 05.10.2017 otsusega rahuldamata ning Riigikohus jättis 20.11.2017 määrusega Y OÜ kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata, millega kohtuotsused jõustusid;
3)
Y OÜ 2015. a septembri ja 2016. a jaanuari kuni aprilli maksudeklaratsioonides arvestatud maksusummade ja laekumiste vahest summas 98 567,89 eurot.
Ringkonnakohus täpsustab siinkohal, et kuigi MTA 03.10.2017 taotluses on Y OÜ põhivõla summana märgitud 312 928,49 eurot, mis tegelikkuses sisaldab juba MTA 14.10.2016 intressinõudega nr 13-3/158120 (taotluse lisa 5) määratud intressisummat 30,99 eurot, vastab taotluses toodud Y OÜ maksuvõla kogusumma (553 374,95 eurot) siiski korrektsele arvutuskäigule (s.o 312 897,50 + 30,99 + 240 446,46 = 553 374,95). Seoses asjaoluga, et Tallinna Halduskohtu 20.06.2016 määruse nr 3-16-1203 alusel on maksuhalduri võimalik nõue juba tagatud 53 545,44 euro ulatuses, on taotletud eeldatava rahalise nõude tagamist täiendavalt 586 708,91 euro ulatuses.
9.X OÜ on esmalt seisukohal, et kuna tema 2016. a märtsi käibemaksuarvestuse kontrolli raames olid maksuhaldurile juba 2017. a kevadeks teada kõik tähtsust omavad asjaolud (MTA väljastas 03.03.2017 kontrollakti, millele X OÜ esitas 10.04.2017 eriarvamuse), siis puudus 7(11)
3-17-2005 MTA 03.10.2017 taotluse esitamise ajal selline pooleliolev menetlus, mille käigus võis maksuhalduril tekkida kahtlus X OÜ võimaliku tulevase käitumise suhtes. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. MTA 03.10.2017 taotlusest nähtuvalt on nimetatud kahtlus tekkinud 26.04.2016 teate ja 14.06.2016 korralduse raames läbiviidavas kontrollimenetluses, sest maksuhaldur on kogutud tõendeid analüüsides jõudnud järeldusele, et tegemist võis olla hoopis Y OÜ ettevõtte varjatud üleminekuga X OÜ-sse. Isegi juhul, kui maksuhaldur jõuab alles kontrollimenetluse lõppfaasis äratundmisele, et asjas esineb vajadus taotleda MKS § 1361 lg 1 alusel luba hilisema võimaliku maksukohustuse täitmise ennetavaks tagamiseks, ei ole võimalik väita, et puuduks maksumenetlus, millega seoses on taotlus esitatud. Maksuhaldur ei ole 26.04.2016 teate ja 14.06.2016 korralduse alusel läbiviidavat kontrollimenetlust lõpetanud. MTA 03.10.2017 taotluses on selgelt märgitud, et maksuhalduri kahtlus ettevõtte üleminekust seondub 2016. a märtsis toimunud tehingutega (st kontrolliperioodiks on jätkuvalt 2016. a märts) ning kuigi taotluses on mõnevõrra eksitavalt viidatud käimasoleva maksumenetluse jätkamisele „ettevõtte üleminekumenetlusena“, saab sellest mõistlikult siiski järeldada, et silmas ei ole peetud mingit eraldiseisvat menetlust (mida MKS üldse ette ei näe), vaid sellega on üksnes iseloomustatud läbiviidavas üksikjuhtumi kontrollimenetluses püstitatud n-ö uurimishüpoteesi muutumist.
10.Ainetu on ka määruskaebuse esitaja seisukoht, et isegi juhul, kui maksuhaldur tuvastab Y OÜ ettevõtte ülemineku X OÜ-sse 2016. a märtsis, ei saaks nimetatud maksustamisperioodi kontrollimise tulemusena kohustada X OÜ-d tasuma Y OÜ maksukohustusi, mis ei ole tekkinud kontrollitaval perioodil. Tuleb arvestada, et ettevõtte ülemineku tuvastamise korral ei toimu mitte MKS § 37 ega VÕS § 182 lg 2 alusel maksukohustuste kindlaksmääramist, vaid õigusjärgluse alusel lähevad omandajale ettevõtte vara kõrval (solidaarselt üleandjaga – vt MKS § 38, VÕS § 183 lg 1) üle ka ettevõttega seotud kohustused (sh maksukohustused). Üle läinud maksukohustuste sissenõudmiseks antakse üldjuhul maksuvõla tasumise korraldus, mis võib formaalselt sisalduda ka maksuotsuses (vrd Riigikohtu 26.03.2014 otsus nr 3-3-1-55-13, p 17).
11.Nõustuda ei saa ka selle seisukohaga, et kuna Y OÜ ettevõte sai üle minna ainult R OÜsse, kuid mitte X OÜ-sse, siis ei saa X OÜ kuidagi vastutada ka Y OÜ maksukohustuste eest isegi juhul, kui R OÜ oleks X OÜ mõju all. Määruskaebuses viidatud Riigikohtu 05.04.2017 määrus nr 3-3-1-68-16 (p 16) ei ole asjakohane, sest selles oli tegemist olukorraga, kus MKS § 1361 lg 1 ja lg 11 p 1 alusel sooviti sisuliselt arestida kolmanda isiku vara. Praegusel juhul sellist situatsiooni ei esine, sest X OÜ-le võimalikult esitatava rahalise nõude täitmise ennetavaks tagamiseks on luba taotletud üksnes X OÜ omandis oleva vara suhtes. MTA 03.10.2017 taotlus põhineb selgelt hinnangul, et Y OÜ ettevõte on läinud üle X OÜ-sse. Seega ei ole taotletud R OÜ võimaliku maksukohustuse täitmise tagamist X OÜ varaga. Sisuline küsimus sellest, kas maksuhalduri tuvastatud ja tuvastatavate asjaolude põhjal on võimalik lugeda Y OÜ ettevõte üle läinuks X OÜ-sse või mitte, tuleb lahendada edasise maksumenetluse käigus.
12.MKS § 1361 eesmärk on tagada maksuvõla sissenõudmise võimalus pärast maksukohustuslasele rahalise nõude või kohustuse määramist ning vältida olukorda, kus isik hakkab tõenäoliselt tekkiva maksuvõla tasumise kohustuse vältimiseks oma vara võõrandama või vähendab muul viisil enda võimet maksuvõlga tasuda. Halduskohus otsustab maksuhaldurile täitmist tagavate toimingute sooritamiseks loa andmise olukorras, kus tuleb tegutseda ennetavalt ja puuduvad kindlad tõendid isiku käitumise kohta tulevikus. Seega on tegemist prognoosiga, kus maksuhalduril ja halduskohtul tuleb hinnata isiku käitumise võimalikkust ja kahjulike tagajärgede saabumise tõenäosust. Taotlus esitatakse enne maksude tasumise õigsuse kontrolli lõppemist ja rahalise nõude või kohustuse määramist, mistõttu ei saa ega pea maksuhalduril olema välja kujunenud lõplikku seisukohta maksukohustuse määramisel 8(11)
3-17-2005 tähtsust omavate faktiliste asjaolude tõendatuse ja kontrollitavate tehingute või toimingute õigusliku kvalifikatsiooni suhtes ning seda ei pea taotluse lahendamisel hindama ka kohus. Kohtu ülesandeks MKS § 1361 alusel esitatud taotluse läbivaatamisel ei ole kontrollida, kas maksuhaldur on kogunud piisavalt tõendeid maksusumma määramiseks, vaid kohus kontrollib üksnes järgmiste eelduste täidetust (vt Riigikohtu 18.06.2013 määrus nr 3-3-1-28-13, p 10): 1) maksuhaldur kontrollib maksude tasumise õigsust; 2) kontrolli tõenäoliseks tulemuseks on rahalise nõude või kohustuse määramine; 3) maksuhalduril on kontrollimisel tekkinud põhjendatud kahtlus, et sundtäitmine võib osutuda raskendatuks või võimatuks; 4) sundtäitmise raskendatus või võimatus tuleneb maksukohustuslase tegevusest; 5) taotluses on märgitud andmed tagatise kohta, mille esitamisel maksuhaldur täitetoimingud lõpetab.
13.MTA 03.10.2017 taotlus vastab ringkonnakohtu hinnangul eeltoodud tingimustele. Taotluses on üksikasjalikult põhjendatud, millistele asjaoludele tugineb maksuhalduri kahtlus, et Y OÜ ettevõte on läinud üle X OÜ-sse. Vastav analüüs lähtub selgelt kohtupraktikas välja toodud ettevõtte ülemineku võimalikest tunnustest (nt Riigikohtu 17.06.2013 otsus nr 3-3-1-113, p 12; 01.06.2011 otsus nr 3-3-1-20-11, p 11). Kuivõrd maksuhalduri käsitlus eeldab muu hulgas R OÜ tegevuse omistamist X OÜ-le, on maksuhaldur esitanud oma põhjendused, miks ei saa R OÜ-d pidada iseseisvalt tegutsevaks ettevõtjaks, vaid üksnes n-ö juriidiliseks kehaks, mille kaudu X OÜ tegutseb. Kuna MKS § 83 lg-s 4 ja §-s 84 väljendatud majandusliku tõlgendamise põhimõte võimaldab maksuhalduril tehinguid maksustada nende majandusliku sisu järgi, sõltumata nende tsiviilõiguslikust vormist, siis ei saa välistada, et R OÜ tegevus võib maksuõiguslikult olla kvalifitseeritav näilikuna. See ei eelda ka omandisuhete ümberhindamist, sest Y OÜ põhivara (õlletootmise seadmed) omanikuks on X OÜ, kellele kuulub ka õlletehase tegevuskohaks olev XXX kinnistu Raasiku alevikus.
14.Täitetoiminguks loa andmine MKS § 1361 alusel on prognoosotsus olukorras, kus puudub kindel teadmine isiku võimaliku käitumise kohta tulevikus (nt Riigikohtu 18.06.2013 määrus nr 3-3-1-28-13, p 11.3.1; 30.04.2013 määrus nr 3-3-1-4-13, p 22). Kahtlus täitmise hilisemast raskendatusest ei eelda, et maksukohustuslane oleks juba teinud konkreetseid toiminguid selleks, et takistada võimaliku rahalise kohustuse hilisemat sissenõudmist, vaid MKS § 1361 alusel täitmist tagavate toimingute ennetav rakendamine ongi nähtud ette selliste võimaluste ärahoidmiseks. Eelkõige annavad selliseks kahtluseks alust maksumenetluses kogutud tõendid, mis viitavad isiku ebausaldusväärsele käitumisele maksuõigussuhetes, sest kui isik on varem tegutsenud eesmärgiga vältida maksukohustuse täitmist, on põhjendatud eeldada, et selline soovimatus säilib ka tulevikus (nt Riigikohtu 28.01.2013 määrus nr 3-3-1-16-12, p 10.4).
15.MTA 03.10.2017 taotluses on toodud välja hulgaliselt asjaolusid (sh viited äriühingute esindajate seotusele), mille põhjal ei ole alust välistada, et tehinguosaliste eesmärk oli viia Y OÜ ettevõtte tegevus varjatult üle X OÜ-sse. Sellises olukorras ei saa pidada põhjendamatuks ka maksuhalduri hinnangut, et võimaliku rahalise nõude täitmise tagamiseks tuleks rakendada täitetoiminguid juba enne maksumenetluse lõppu. Seejuures ei oma võimaliku rahalise nõude tagamise ulatuse osas tähtsust, et Tallinna Halduskohtu 18.06.2015 määrusega nr 3-15-1569 ja 28.01.2016 määrusega nr 3-16-188 on Y OÜ maksukohustusi varem tagatud kokku 257 899,14 euro ulatuses (sh 36 272,55 euro suuruse võimaliku nõude tagamiseks arestitud kaks õlle villimise tanki koguväärtusega 64 800 eurot ja 221 626,59 euro ulatuses arestitud Y OÜ pangakontod), sest esiteks ei ole rakendatud täitetoimingud olnud edukad ning teiseks tekib ettevõtte ülemineku tuvastamise korral üleandjal ja omandajal maksukohustuste osas solidaarvõlgnevus, mille puhul on võimalik maksuvõlg nõuda sisse ükskõik kummalt kohustatud isikult. Maksuhaldur ei ole taotlenud luba X OÜ suhtes täitmist tagavate toimingute sooritamiseks suuremas mahus, kui äriühingult oleks võimalik sisse nõuda.
9(11)
3-17-2005
16.Asjaolu, et Y OÜ-l tekiks ettevõtte ülemineku tuvastamise korral KMS § 4 lg 2 p-st 1 tulenevalt omakorda õigus nõuda maksuhaldurilt tagasi 31.03.2016 arvel nr 0001187 kajastatud käibemaks 86 879,40 eurot (eeldades, et see on riigile üle kantud), ei mõjuta X OÜ-le võimalikult määratava rahalise nõude suurust, sest ettevõtte ülemineku tuvastamine ei tähenda, et ettevõtte omandajat oleks võimalik samastada ettevõtja üleandjaga. Riigikohtu 07.12.2015 otsus nr 3-3-1-53-15 (p 17) puudutas üksnes üleantud ettevõtte varasema tegevusega olemuslikult seotud tagastusnõuete MKS § 31 lg 1 p 3 ja § 37 alusel üleminekut, kuid nimetatud alusel ei saa minna omandajale üle ettevõtte üleandmise tehingust endast tekkinud tagastusnõue.
17.Määruskaebuse esitaja märgib iseenesest õigesti, et MTA võinuks taotleda kohtuliku hüpoteegi seadmist ka Narva linnas HHH asuvale kinnistule. Tsiviilasjas nr 2-17-12749 tehtud Harju Maakohtu 29.08.2017 ja 14.09.2017 määrustest nähtuvalt seati MTA 28.08.2017 esitatud hagi tagamiseks HHH kinnistule kohtulik hüpoteek summas 676 933,07 eurot (sh täitekulud 131 067,68 eurot) ning seoses MTA 13.09.2017 avaldusega hagi tagasivõtmiseks jäeti hagi läbi vaatamata ja kustutati ka hagi tagamiseks seatud kohtulik hüpoteek. Olgugi, et maakohtu määrus jõustus alles 05.10.2017 ja kohtulik hüpoteek kustutati kinnistusraamatust 09.10.2017, pidi hüpoteegikande kustutamine olema MTA-le selge juba 03.10.2017 taotluse esitamise ajal. Eeltoodu ei anna siiski alust halduskohtu määruse muutmiseks või tühistamiseks, sest halduskohus sai lahendada üksnes maksuhalduri taotlust, mitte asuda maksuhalduri eest ise otsustama, millisele X OÜ-le kuuluvale kinnistule kohtuliku hüpoteegi seadmine oleks kõige otstarbekam (vt ka Riigikohtu 18.06.2013 määrus nr 3-3-1-28-13, p 14; 09.04.2013 otsus nr 33-1-82-12, p 52; 30.04.2013 määrus nr 3-3-1-4-13, p 21). Maksuhaldur on 03.10.2017 taotluses (lk 13–14) mõistlikult põhjendanud, miks taotletakse kohtuliku hüpoteegi seadmist konkreetselt RRR kinnistule (kinnistu on X OÜ ainuomandis, sellel puuduvad hüpoteegid, kinnistu eeldatav müügihind kataks võimaliku rahalise nõude), ning kui maksukohustuslase hinnangul piiraks HHH kinnistule (mis on samuti X OÜ ainuomandis, kuid millel lasuvad jätkuvalt kehtivad hüpoteegid kogusummas 404 688,56 eurot) kohtuliku hüpoteegi seadmine tema majandustegevust vähem, on tal võimalik esitada MKS § 125 lg 1 alusel maksuhaldurile taotlus tagatise asendamiseks.
18.Ringkonnakohus ei nõustu ka X OÜ väitega, et hüpoteegisummaga hõlmatud võimalikud lisakulud ja muud täitekulud (58 670,89 eurot) on põhjendamatult suured. Vaidlust ei ole selles, et MTA 03.10.2017 taotluses on täitemenetluse alustamise tasu ja kohtutäituri põhitasu koos käibemaksuga arvestatud õigesti (kogukulu 27 751,85 eurot). Vaatamata sellele, et Riigikohus tunnistas 25.01.2018 otsusega nr 2-15-17249 kohtutäituri põhitasu suurust reguleerivad kohtutäituri seaduse (KTS) § 35 lg-d 2 ja 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks (lükates otsuse jõustumise siiski kuue kuu võrra edasi), ei ole kuni seaduse muutmiseni alust väita, et võimalik kohtutäituri põhitasu oleks tagatud ülemäärases summas. Maksuhalduri hinnangul võivad muud täitekulud olla kuni 10% nõude suurusest (s.o 58 670,89 eurot). Kuigi taotluses ei ole summat kujunemist üksikasjalikult põhjendatud, vastab 10% senises kohtupraktikas aktsepteeritule (nt Tallinna Ringkonnakohtu 15.06.2016 määrus nr 3-16-808; 22.12.2015 määrus nr 3-15-1698; 04.12.2014 määrus nr 3-14-51644; 10.03.2014 määrus nr 313-2160) ning eeldatavad täitekulud tervikuna (14,73% nõude suuruses) jäävad samuti kohtupraktikas põhjendatuks peetud kuni 20% piiresse (nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.10.2014 määrus nr 3-14-50918; 01.07.2014 määrus nr 3-14-50489; 17.04.2014 määrus nr 314-50115). Määruskaebuse esitaja on jätnud tähelepanuta, et kõnealune summa ei hõlma mitte üksnes kohtutäituri lisatasu (vt KTS §-d 43–47), mis ei saaks KTS § 45 lg 1 järgi ka näiteks keerukama või ajamahukama enampakkumise korraldamise ja läbiviimise puhul ületada 2000 eurot (vt Riigikohtu 16.12.2015 määrus nr 3-2-1-108-15, p-d 23–24), vaid selles sisalduvad ka
10(11)
3-17-2005 võimalikud muud täitekulud täitemenetluse seadustikus § 37 tähenduses, kusjuures viidatud sättes on tegemist lahtise loeteluga (vt lahend nr 3-2-1-108-15, p 22).
19.Väidetavat MTA sisepädevuse rikkumist ei esine, sest maksuhalduri 03.10.2017 taotlus seondub selgelt kontrollimenetluse nr 12.2-3/037202 läbiviimisega ning vähemasti kuni Y OÜ maksuvõla tasumiseks X OÜ-le vastavasisulise korralduse andmiseni ei ole praegusel juhul alust rääkida käimasolevast sissenõudmismenetlusest.
20.Eelneva põhjal jääb X OÜ määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 05.10.2017 määrus muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt) Jõustunud Riigikohtu 05.04.2019 määruses toodud muudatustega
RESOLUTSIOON
1.Jätta määruskaebus rahuldamata.
2.Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 22. märtsi 2018. a määruse ja Tallinna Halduskohtu
5.oktoobri 2017. a määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
3.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.