V.K.i kaebus Viru Vangla 19.05.2016 käskkirja nr 6-4/363 tühistamiseks ja 10.06.2016 esitatud vaide menetlemisega seotud tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja: V.K. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Eve Kangro
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta V.K.i kaebus täies ulatuses rahuldamata.
2.Jätta kaebaja taotlus täiendavate tõendite välja nõudmiseks rahuldamata.
3.Jätta menetlusosaliste kulud hüvitama.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 09.01.2017. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.
19.05.2016 koostas Viru Vangla (edaspidi vastustaja) käskkirja nr 6-4/363 (tl 8-9), millega otsustas kohaldada V.K.i (edaspidi kaebaja) suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning
spordisaali ja spordiväljakute kasutamise keelamist. Põhjustena märgiti ära samal kuupäeval koostatud õiendist nähtuv teave selle kohta, et kaebaja on oma käitumisega provotseerinud kaaskinnipeetavaid ning vajadus hoida ära pingetest tekkida võivaid kinnipeetavate vahelisi arveteklaarimisi. 09.06.2016 koostas kaebaja vaide (tl 11-14), milles palus eelnimetatud käskkiri tühistada ja taastada tema rikutud õigused. Vaide puuduste kohta 05.07.2016 koostatud kirjas nr 612/140-2 (tl 16) leiti, et vaidest ei tulene selgelt väljendatud nõuet ja selles pole selgelt välja toonud põhjuseid, miks rikub haldusakt vaide esitaja õigusi. Seetõttu paluti tal esitada HMS § 72 kooskõlas olev selgelt väljendatud taotlus ning täpsustada vaidlustatava haldusakti sisu. 06.07.2016 täienduses (tl 15) teatas kaebaja, et haldusakt nr 6-4/363 ei ole korrektne ning rikub tema PS § 26 ja VangS § 4’ lg 1 ja 2 tulenevaid õigusi. 13.07.2016 otsusega nr 6-12/140-4 (tl 18) tagastati vaie põhjusega, et selle esitaja pole kõrvaldanud vaides esinevaid puudusi. 01.08.2016 otsusega nr 6-12/140-5 (tl 78) tühistati see otsus ja otsustati vaie siiski sisuliselt lahendada. 03.08.2016 koostati vaideotsus nr 612/140-6 (tl 75-77), millega jäeti kaebaja vaie täies ulatuses rahuldamata. Veel on toimikusse esitatud kaebaja selgitustaotlustele ja märgukirjadele antud vastused (tl 48-53, 56-68 ja 117-118), K 2 osakonna kambrite lukustamise kohta 16.05.2016 ja 17.05.2016 antud korraldused nr 1-4/504 ja nr 1-4/507 (tl 54-55), 26.06.2016 koostatud teabenõuded (tl 79-81), 18.08.2016 käskkiri nr 6-4/569 (tl 105), millega lõpetati asjaolude äralangemise tõttu kaebaja suhtes käskkirjaga nr 6-4/363 kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud ning teabe- ja uurimisosakonna peaspetsialisti 19.05.2016 õiend (tl 125).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
2.17.07.2016 koostatud kaebuses (tl 1-7) palus kaebaja, et kohus tunnistaks vanglateenistuse ametnike tegevuse vaidemenetluse takistamisel õigusvastaseks ning kohustaks vanglat tema vaiet uuesti läbi vaatama ja tegema selle kohta otsuse. Ta leidis, et vaide puudused polnud määravad ja ei takistanud selle menetlemist, talle oleks saanud osutada abi nende kõrvaldamisel ning lisas, et vaide tagastamise tõttu pole tal võimalust kohtusse pöörduda ega kaitsta oma õigusi ja vabadusi seoses käskkirjaga nr 6-4/363. Oma huvi põhjuse väitis ta seisnevat soovis vältida sarnaste rikkumiste kordumist. 02.08.2016 saabus kaebajalt Jõhvi kohtumajja kaebusena pealkirjastatud pöördumine (tl 36-47), milles ta palus, et 17.07.2016 kaebuses asendataks vaide uuesti läbivaatamise kohta esitatud taotlus 19.05.2016 käskkirja nr 6-4/363 tühistamise nõudega. Kaebaja väitis, et nimetatud haldusakti pole julgeolekuriskide ja meetmete kohaldamise aluste osas põhjendatud, täielikult puuduvad faktid ja tõendid ning seda ei ole võimalik vangla väidete õigsuse osas kontrollida. Lisaks esitas ta arutluse selle kohta, miks pole vastustaja väited tema seotuse kohta käskkirja andmise põhjuseks olnud rikkumisega tõepärased. 07.08.2016 koostatud avalduses (tl 73-74) märkis kaebaja ära, et tema vaiet vaadati läbi peaaegu kolm kuud. 28.03.2016 koostatud avalduses (tl 91) teatas kaebaja, et 22.08.2016 paigutati ta uuesti K-2 sektorisse, pidas seda kuritahtlikuks provokatsiooniks ja palus kohtul neid asjaolusid kontrollida. 18.10.2016 täienduses (tl 113-116) leidis kaebaja, et kaebusele antud vastuse ja 18.08.2016 käskkirjaga nr 6-4/569 pole vastustaja asja sisu kohta midagi tõendanud ning väitis, et ametnikud lasid kinnipeetavate kaudu ise lahti kuulujutu ja paigutasid ta seejärel konflikti loomiseks sektorisse K-2 aga mitte midagi ei toimunud. 30.10.2016 avalduses (tl 127-128) leidis ta jätkuvalt, et vastustaja pole kohtule esitanud tõendeid kinnitamaks, et ta on midagi teinud ja see provotseeris kuu aega hiljem vaenu kaaskinnipeetavatega.
3.Vastustaja kirjalikus vastuses (tl 103-104) ei peetud kaebust põhjendatuks, paluti selles sisalduv tühistamisnõue läbi vaatamata ja tuvastamisnõue rahuldamata jätta ning teatati, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kaebaja suhtes on lõpetatud ja tema vaie on läbi vaadatud. Vastuseks kaebusele selgitati julgeoleku tagamise ja täiendavate julgeolekuabiõude kohaldamise
korda ja tingimusi ning märgiti , et vangla ei saa õigushüve kahjustamist ootama jääda, vaid peab vastava ohu tõenäosuse korral ennetavaid meetmeid rakendama. 25.10.2016 täiendavas vastuses (tl 124) märkis vastustaja, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati kaebaja suhtes, kuna 19.05.2016 õiendi kohaselt laekus teave tema teisi kinnipeetavaid provotseeriva käitumise kohta ning selle põhjal oli alust arvata, et ta tekitab osakonnas omavahelisi pingeid, mis seavad ohtu ta enda ja vangla üldise julgeoleku. Veel märgiti, et kaebajale pole võimalik kõiki teabe- ja uurimisosakonna töömeetodeid avalikustada, kuid infos polnud põhjust kahelda ning lisati, et abinõude kohaldamise põhjuseks oli ka ta enda julgeoleku ohtu sattumise vältimine, kuna kaaskinnipeetavad olid veendunud, et just tema pani toime õiendis kirjeldatud teod.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Käesolevas asjas on vaidluse all küsimused, kas vastustajal oli olemas õiguspärane alus selleks, et kohaldada kaebajale täiendavaid julgeolekumeetmeid, kas vastava käskkirja peale esitatud vaide menetlemine on toimunud õiguspäraselt ning kas tühistamisnõue saab olla muutunud asjaolusid arvestades üldse lubatud.
5.Kaebaja on vaidlustanud tema suhtes tehtud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja selle kehtimise ajal. Kohtumenetluse kestel on aga julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatud ning vastustaja leiab, et seetõttu pole tühistamisnõue enam lubatud. Selle seisukohaga ei saa siiski nõustuda, sest on olemas võimalus, et käskkirjas sisalduv hinnang kaebaja käitumisele võib tähendust omada temast tulenevate riskide hindamisel ja tema iseloomustamisel ning mõjutada seeläbi neid otsuseid ja toiminguid, mida võidakse tulevikus teha näiteks tema distsiplinaarkorras karistamise ja ennetähtaegse vabastamise üle kaalumisel või soodustuste kohaldamisel. Seetõttu ei saa pidada käskkirja mõju täielikult lõppenuks ega tühistamisnõuet lubamatuks.
6.Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega seonduvat reguleerib VangS § 69. Selle lõike kaks punktides 1, 2, 3, 4 ja 5 kehtestatu võimaldab vanglateenistusel kohaldada kuni asjaolude äralangemiseni vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise või kehakultuuriga tegelemise keelamist, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ja ohjeldusmeetmete kasutamist raske õiguserikkumise ärahoidmiseks või kinnipeetava suhtes, kes süstemaatiliselt rikub vangistusalaste õigusaktide nõudeid, kahjustab oma tervist, on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega või on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule.
7.Riigikohus on oma lahendites nr 3-3-1-88-14, 3-3-1-94-10, 3-3-1-33-10 ja 3-3-1-63-09 asunud seisukohale, et VangS § 69 lg 1 toodud aluse esinemisel on vanglal kaalutlusõiguse alusel võimalik otsustada julgeolekuabinõu kohaldamise vajaduse üle ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud abinõudest. Tegemist on laia ulatusega kaalutlusõiguse kohaldamisega haldusorgani poolt, mille puhul on kohtulik kontroll piiratud. Kohus saab hinnata üksnes seda, kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üle otsustamisel või meetmete valikul esines kaalumisvigu või mitte, kuid ta ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust ega hinnata, millist meedet tuli kohaldada ja kas konkreetse meetme rakendamine oli otstarbekas või mitte. Lisaks leiti veel ka seda, et täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleks kohaldada ka preventiivsel või tõkestaval eesmärgil ja isiku suhtes, kelle julgeolek on ohus, et seejuures antakse piiratud teabe ja tulevikku suunatud prognoosi alusel hinnang kaitstava õigushüve kahjustuse tõenäosusele, kahjustuse hilisem tegelik saabumine pole oluline, julgeolekuabinõude kohaldamiseks ei pea olema tõsikindlaid tõendeid ja piisav võib olla ka see, et on tekkinud põhjendatud kahtlus õigushüve kahjustamises ning tagajärge ei saa ootama jääda, vaid peab selle tõenäosuse puhul kasutama ennetavaid meetmeid.
8.Kaebaja suhtes 19.05.2016 koostatud käskkirjast nr 6-4/365 nähtuvalt põhjustas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise samal kuupäeval teabe ja uurimisosakonnale laekunud teave selle kohta, et kaebaja on oma käitumisega provotseerinud kaaskinnipeetavaid ja tekitanud osakonnas pingeid ning selle alusel tehtud järeldused ohust nii talle endale kui vangla üldisele julgeolekule ja vajadusest isoleerida ta edasiste õiguserikkumiste ennetamiseks ja turvalisuse tagamiseks teistest kinnipeetavatest. Kaebaja ise tugineb oma kaebuses ja selle täiendustes üksnes väitele, et vastustajal puuduvad igasugused tõendid ning tõele ei vasta käskkirjas ära nimetatud õiendi väide nagu oleks tema määrinud viie kambri WC prill-lauadadele kõrvetava toimega kreemi. Lisaks viitab ta veel ka sellele, et nimetatud sündmus leidis aset aprillis, julgeolekumeetmeid hakati aga kohaldama alles mais. Seejuures on tal aga tähelepanuta jäänud asjaolu, et sündmuse toimumise aeg üksi ei saa olla määrava tähendusega, olulisem on see, millal vastav informatsioon ametnikeni jõudis. Samuti pole ta arvestanud, et eelnevalt osundatud Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohtade kohaselt ei pea julgeolekuabinõude kohaldamiseks üldse olema tõsikindlaid tõendeid ning piisav on ka see, kui julgeolekuküsimustega tegelevatel vanglaametnikel on nendeni jõudnud informatsiooni alusel tekkinud põhjendatud kahtlus niisuguse julgeolekuohu kohta, mis ei võimalda jääda tagajärge ootama. Antud juhul nähtub vaidlusalusest käskkirjast selgelt, et sellega on kohaldatud ennetavaid meetmeid, et vältida võimalust kaebaja ja teiste kinnipeetavate vaheliste konfliktide tekkimiseks ning hoida seeläbi ära võimalikke raskeid õiguserikkumisi ja ohtu nii talle endale kui vangla üldisele julgeolekule. Vastustaja väidetel polnud tal põhjust teabe- ja uurimisosakonnale laekunud infos kahtlemiseks ning ka kohtul pole selleks tõsiselt võetavat põhjust. Seda, et vastava ohu võimalikkust oli põhjust pidada tõepäraseks, kinnitab kaudselt kaebaja 16.06.2016 selgitustaotlusele 13.07.2016 antud vastuses nr 6-10/17854-2 kajastatud kaebaja soov saada teada, mida teha olukorras, kus kaaskinnipeetavad on tema suhtes vaenulikult meelestatud.
9.HMS §-s 54 sisalduvad haldusakti õiguspärasuse eeldused nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtinud õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Täiendavate julgeolekuabinõude puhul piiratakse kinni peetava isiku õigusi, mistõttu peavad nende rakendamiseks esinema olulised põhjused ja meetmete kohaldamine peab olema taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik ja mõõdukas. Kaebaja puhul see nii ka on, sest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tingis vangla veendumus, et temaga seondub oht vangla julgeolekule. Vaidlustatud käskkirjas sisalduva kohaselt on vangla enne vastava otsustuse tegemist hinnanud selle ohuga seotud tagajärgi ning andnud talle võimaluse omapoolse arvamuse esitamiseks, kuid tema ei soovinud seda teha. Käskkirja kaalutluste osast nähtuv kinnitab, et otsustamise käigus teostati kaalutlusõigust ning tekkis veendumus, et valitud abinõud aitavad ära hoida kokkupuuteid teiste kinnipeetavatega ja välistada seeläbi konfliktide tekkimist ning on seega nii kaebaja enda kui vangla julgeoleku tagamise huvides igati vajalikud ja mõõdukad. Sellejuures ei nähtu, et oleks tehtud otsustuse sisu mõjutada võinud kaalutlusvigu või ületatud kaalutluse piire. Käskkirja on andnud VangS § 69 lg 4 ja VSkE § 12 lg 1 sätestatud otsustuspädevust järgides ning miski kohtule esitatust ei kinnita menetlusnormide või halduse üldiste põhimõtete rikkumist.
10.Lisaks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja vaidlustamisele ei ole kaebaja rahul ka selle peale esitatud vaide menetlemise käiguga, on esitanud preventiivsel huvil rajaneva tuvastamisnõude ning toonud seejuures välja nii asjaolud, et esialgselt tagastati tema vaie ilma selleks mõjuvat põhjust omamata, millega takistati PS § 15 tulenevat kohtusse pöördumise õigust kui selle, et vaidemenetlus on kestnud oluliselt kauem, kui seaduses sätestatud tähtaeg võimaldab. HKMS § 45 lg-tes 2 sätestatust tulenevalt on vaideotsuse peale iseseisva tuvastamisnõude esitamine piiratud, sest niisuguse nõude rahuldamine ei taasta reeglina kaebaja õigusi ega pruugi ka muul viisil talle õiguslikku kasu anda. Käesoleval juhul tugineb kaebaja preventiivsele huvile väites, et soovib vältida samasuguste olukordade kordumist. Tema poolt nimetatud kasu saamise võimalikkus on siiski kaheldav, sest 03.08.2016 tehtud vaideotsuse olemasolu kinnitab, et vastustaja on ka ilma
kohtu vastava hinnanguta jõudnud menetluse käigus järeldusele, et vaide tagastamine polnud õige ja on vastava vea veel enne kaebuse menetlusse võtmist ise ära parandanud. Seega on kujunenud õiguslikult selge olukord ning pole tõsiselt võetavat põhjust arvata, et järgmine kord korratakse sama viga. Vaide esialgne põhjendamatu tagastamine ja vaideotsuse tegemine seaduses sätestatud tähtaega rikkudes on küll õigusvastane, kuid pole rikkunud kaebaja õigust kaebusega kohtusse pöörduda, sest kohus on tema kaebuse menetlusse võtnud ja käesoleva kohtuotsusega ka läbi vaadanud.
11.HKMS § 62 lg 2 kohaselt korraldab kohus ainult selliste tõendite kogumist, millel on asjas tähtsust. 31.07.2016 täienduses on kaebaja soovinud suure hulga niisuguste tõendite väljanõudmist, millised kinnitavad täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise põhjustanud teo toime panemise tema poolt. Eelnevalt juba käsitletu kohaselt ei nähtu, et vastavad tõendid on üldse olemas, mistõttu ei ole võimalik nõuda ka nende esitamist. Vaidlusalune käskkiri ei toetu tõsikindlatele tõenditele, vaid vastavate ametnikeni jõudnud teabele, mis andis aluse arvata, et teised kinnipeetavad olid tema süüs veendunud ja põhjuse kohaldada seetõttu konfliktide vältimiseks ennetavaid meetmeid.
12.Eeltoodud järeldustel pole kohtul mingit alust tühistada vaidlustatud käskkirja ega rahuldada ka vaidemenetlusega seotud tuvastamisnõuet. Seetõttu jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ja kaebaja eest tasutud riigilõiv hüvitamata. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema võimalikud kulutused HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt samuti hüvitamata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.