Boorela OÜ kaebus Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määruse nr 18 „Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri“ tühistamiseks osas, millega Boorela OÜ-le kuuluv Elektrijaama kinnistu (registriosa nr 7009302, asukoht Nõmmeveski küla, Kuusalu vald, Harjumaa) arvati Lahemaa rahvuspargi Kotka sihtkaitsevööndisse Kaebuse esitaja – Boorela OÜ, esindaja v.adv Marit Toom Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindaja Maiu Paloots
Menetlusosalised Asja läbivaatamise vorm
Kohtuistung 14.09.2016
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste kanda.
3.Sekretäril edastada kohtuotsus seaduses sätestatud korras menetlusosalistele. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 2. jaanuaril 2017. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Boorela OÜ-le kuulub Lahemaa rahvuspargi territooriumil asuv Elektrijaama kinnistu (registriosa number 7009302, asukoht Nõmmeveski küla, Kuusalu vald, Harjumaa) (I tl 8). Elektrijaama kinnistu varasem omanik oli AS Raju (registrikood 10464166), kes 2014. aastal jagunes, mille tulemusena läks kinnistu üle Boorela OÜ omandisse (I tl 9). Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määrusega nr 18 „Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri“ määrati Boorela OÜ-le kuuluv Elektrijaama kinnistu (registriosa nr 7009302, asukoht Nõmmeveski küla, Kuusalu vald, Harjumaa) Lahemaa rahvuspargi Kotka sihtkaitsevööndisse.
2.27.03.2015 saabus kohtule Boorela OÜ kaebus Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määruse nr 18 „Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri“ tühistamiseks osas, millega Boorela OÜ-le kuuluv Elektrijaama kinnistu (registriosa nr 7009302, asukoht Nõmmeveski küla, Kuusalu vald, Harjumaa) arvati Lahemaa rahvuspargi Kotka sihtkaitsevööndisse.
3.Oma 30.03.2015 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ja viis läbi eelmenetluse. Asjas toimus kohtuistung 14.09.2016 (protokoll II tl 182-183).
KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
4.Kaebaja leiab, et vaidlustatud määrus on õigusvastane alljärgnevatel põhjustel.
4.1.Kaebaja selgitab, et Elektrijaama kinnistul asub hüdroelektrijaama kompleks, mis koosneb paisust, juurdevoolukanalist ja äravoolukanalist. Elektrijaam rajati 1924. aastal, jaam hävines 1964. aastal. Nõmmeveski hüdroelektrijaam kujutab endast unikaalset tööstuspärandi objekti, tegemist on omapärase ning vaatamisväärse insenertehnoloogiline rajatisega. Elektrijaama kinnistu on 2002. aastal kantud kinnisturaamatusse tootmismaana ning AS Raju omandas selle maaüksuse eesmärgiga taastada kinnistul asuvate rajatiste baasil Nõmmeveski hüdroelektrijaam ning alustada hüdroelektrienergia tootmist. AS Raju on juba ca 15 aastat teinud eelnimetatud eesmärgi saavutamiseks jõupingutusi ja märkimisväärseid kulutusi. Juba aastal 2001 on koostatud Nõmmeveski vana hüdroelektrijaama taaskasutusse võtmise keskkonnamõju hindamise aruanne, mis on heaks kiidetud Keskkonnaministeeriumi Harjumaa keskkonnateenistuse 13.06.2002 kirjaga. Alates 2002. aastast on menetlemisel Elektrijaama katastriüksuse detailplaneering, mida ei ole senini vastu võetud ega kehtestatud Keskkonnaameti vastuseisu tõttu. 20.06.2004 väljastas Harjumaa Keskkonnateenistus AS-ile Maru (praeguse nimega AS Raju) vee erikasutusloa Nõmmeveski paisjärve veetaseme reguleerimiseks, kehtivusajaga 20.06.2009. 05.01.2009 andis AS Raju Elektrijaama kinnistu koos rajatistega rendile AS-ile Veejaam. 20.06.2009 esitas AS Raju Keskkonnaametile taotluse vee erikasutusloa tähtaja pikendamiseks. 03.09.2009 andis Kuusalu vallavalitsus korraldusega nr 732 nõusoleku AS-ile Veejaam vee erikasutusloa väljastamiseks. 14.10.2009 esitas AS Veejaam Keskkonnaametile taotluse vee erikasutusloa saamiseks, mille kohaselt oli vee erikasutuse eesmärgiks endise Nõmmeveski hüdroelektrijaama taastamine koos kalapääsu rajamisega lõheliste kalade rändeks.
Vee-erikasutusloa taotluse menetluse ajal aprillis 2010 purunesid tõusuvee ja jääsurve tõttu Nõmmeveski paisu sildregulaatori varjakonstruktsioonide puittalad ja -varjad, mille tõttu alanes veetase paisjärves rohkem kui 1 m ning paisutus sisuliselt lakkas olemast. Keskkonnaamet väljastas 21.09.2012 vee erikasutusloa, millega oli lubatud silla ja paisu konstruktsioonide renoveerimine tingimusel, et veetaset ei tõsteta kõrgemale 2012. aasta tasemest. Keskkonnaamet keeldus paisutuse lubamisest viitega LKS § 51 lõikele 1 ja 11. AS Veejaam (Elektrijaama kinnistu ja rajatiste rentnik) vaidlustas Keskkonnaameti keeldumise. Tallinna Ringkonnakohtu 12.05.2014 otsusega haldusasjas 3-12-2216 rahuldati AS Veejaam kaebus. Ringkonnakohus leidis, et LKS § 51 lõiked 1 ja 11 ei keela renoveerimisel säilitada varasemat paisutuse aegset veetaset. Ka Riigikohus nõustus oma 04.03.2015 otsuses nr 3-3-1-74-14 sellega, et LKS § 51 ei ole asjakohane säte ning Keskkonnaamet on õigusvastaselt paisutuse lubamisest keeldunud. Loa taotluse menetlus on pooleli. 18.01.2010 avaldas Keskkonnaamet väljaandes Ametlikud Teadaanded loodusobjekti kaitse alla võtmise teated, mille kohaselt algatati keskkonnaministri 26.08.2004 käskkirjaga nr 776 Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja muutmine. Teate kohaselt valmistas Keskkonnaamet ette kaitseala uut kaitse-eeskirja, mis kehtestatakse Vabariigi Valitsuse poolt. Kaitseala kaitsekorra muutmise otsuse eelnõu (uus kaitse-eeskiri) oli teate kohaselt avalikul väljapanekul 18. jaanuarist kuni 30. aprillini 2010.Eelnõu nägi ette Elektrijaama kinnistu osas piirangute olulist muutmist. Varem piiranguvööndis asunud kinnistu arvati sihtkaitsevööndisse, kus majandustegevus on keelatud. AS Raju, kes oli toona Elektrijaama kinnistu omanik, osales eelnõu menetlemisel ning avaldas korduvalt kaitse-eeskirja eelnõu osas oma vastuväiteid, paludes Elektrijaama kinnistu jätta piiranguvööndisse ning mitte arvata seda sihtkaitsevööndisse (I tl 10-13). AS Raju seisukohti ei arvestatud. 19.02.2015 võttis Vabariigi Valitsus vastu määruse nr 18, millega kehtestati uus Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri. Enne nimetatud kaitse-eeskirja vastuvõtmist kuulus Elektrijaama kinnistu terves ulatuses piiranguvööndisse, kus majandustegevus oli lubatud. Uue kaitse-eeskirja kohaselt on Elektrijaama kinnistu osaliselt arvatud Kotka sihtkaitsevööndisse (pangametsade alla jäävas osas) ning osaliselt jäetud Lahemaa piiranguvööndisse. Osa, milles Elektrijaama kinnistu on määratud sihtkaitsevööndisse, ei ole looduses maha märgitud ning kaitse-eeskirjale lisatud kaardist ei ole piiride kulgemist võimalik üheselt kindlaks teha. Kaebaja märgib, et Elektrijaama kinnistu sihtostarve on tootmismaa ning seda soovitakse kasutada hüdroenergia tootmiseks, st majandustegevuseks. Selleks on vajalik rekonstrueerida hüdroelektrijaama hooned ning paisurajatised. Arvestades asjaolu, et Elektrijaama kinnistu on osaliselt määratud Kotka sihtkaitsevööndisse, ei ole kinnistut võimalik kasutada sihtotstarbeliselt, st tootmismaana majandustegevuseks ja kaevatav haldusakt rikub kaebaja õiguseid
4.2.Kaebaja leiab, et Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri on antud kaalutlusvigadega ning see on kaebaja hinnangul viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Kaebaja hinnangul on Vabariigi Valitsus Elektrijaama kinnistu sihtkaitsevööndisse määramisel jätnud mitmed olulised asjaolud kaalumata ning lähtunud ebaõigetest ja lubamatutest kaalutlustest. Sellega on tehtud sisuline diskretsiooniviga. Kuna kaitse-eeskirja kehtestamisel on jäetud olulised asjaolud kaalumata, siis on vaidlustatav haldusakt vastavas osas ka põhjendamata. Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirja (I tl 14-101) kohaselt on Elektrijaama kinnistu arvatud sihtkaitsevööndisse seetõttu, et kinnistul kasvavad pangametsad. Põhjenduste kohaselt leidub pangametsasid Nõmmeveskil Valgejõe kanjonorus vaid 2,7 hektaril ja nende
esinduslikkuseks on määratud C. Madala esinduslikkuse tingib sealne inimmõju: orus, piiranguvööndisse jääval alal, paiknevad vana elektrijaama varemed ning seal paiknev Nõmmeveski juga ja kanjonorg oma järskudel kallastel paiknevate pae- ja liivakivipaljanditega on rahvuspargi üks kõrgeima külastuskoormusega alasid (seletuskirja lk 62). Vaidlustatud määruses ei ole põhjendatud, miks tuleb Elektrijaama kinnistul asuvat pangametsa, mille esinduslikkus on madal, üldse niivõrd rangelt kaitsta. Rangemat kaitserežiimi vajavad eelkõige sellised kooslused, mille esinduslikkus on kõrge (A ja B esinduslikkus), mis on looduskaitse seisukohast väärtuslikumad ning mille säilitamine sellisena on seetõttu õigustatud. Asjaolule, et Elektrijaama kinnistul asuvat C-esinduslikkusega pangametsa ei ole otstarbekas sihtkaitsevööndisse arvata, on viidanud ka ekspert A. Tõnisson oma 2013. aasta Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja ekspertiisis (I tl 102-128). Ekspert on juhtinud tähelepanu sellele, et Nõmmeveski juga kui populaarne külastuskoht, samuti neist eraldi asuv RMK puhkekoht ei pea asuma sihtkaitsevööndis (ekspertiisi lk 17). Ekspert on leidnud (ekspertiisi lk 16), et suure külastuskoormusega kohtade (näiteks Nõmmeveski) tsoneerimine sihtkaitsevööndisse ei ole hädavajalik, sest metsa kõrval ei pruugi muu elustik seal ikkagi vastata nö loodusliku arengu soovitud seisundile ja häirimine on suur. Lahemaa kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirjast ei nähtu, et viidatud asjaolusid oleks arvesse võetud ja kaalutud. Eelnimetatud asjaolude kaalumata jätmine on eriti raske kaalutlusviga arvestades seda, et mitmeid teisi Lahemaa rahvuspargis asuvaid pangametsasid, ka kõrgema esinduslikkusega pangametsasid, mida tuleks just rohkem kaitsta, ei ole sihtkaitsevööndisse arvatud. Näiteks Muuksi piiranguvööndis esineb pangametsi lausa 23,7 hektaril ning tegemist on A-esinduslikkusega metsaga, st väga väärtusliku elupaigatüübiga (seletuskirja lk 91). Lahemaa piiranguvööndis on pangametsasid 5,2 hektaril, tegemist on samuti A-esinduslikkusega metsadega (seletuskirja lk 95). Seletuskirjas toodud põhjenduste kohaselt arvatakse sihtkaitsevööndisse aga just väärtuslikumad metsaalad (seletuskirja lk 26). Kaebaja arvates on antud olukorras tegemist ka ebavõrdse kohtlemisega, sest kaebaja on võrreldes teiste kinnistuomanikega allutatud põhjendamatult rangemale kaitserežiimile, mis oluliselt piirab tema tegevusvabadust. Eelnõu seletuskirjas puuduvad kaalutlused, miks tuleb just kaebajat ebavõrdselt kohelda. Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja kehtestamisel ei ole piisaval määral kaalutud seda, millised tagajärjed on Elektrijaama kinnistu omaniku jaoks selle kinnistu määramisel osaliselt sihtkaitsevööndisse. Puuduvad kaalutlused selle kohta, miks antud juhul on C-esinduslikkusega pangametsa kaitsmise vajadus suurem kinnistu omaniku huvist rekonstrueerida kinnistul asuv hüdroelektrijaam ning selle kaudu oma majandustegevust läbi viia. Ei ole arvestatud sellega, et inimtegevuse mõju antud piirkonnas on niigi olemas, sest tegemist on väga külastatava kohaga sõltumata sellest, et hüdroelektrijaam on hetkel rekonstrueerimata. Samuti ei ole eelnõu seletuskirjas sisuliselt arvestatud sellega, et Nõmmeveski hüdroelektrijaam kui tööstuspärand väärib samuti taastamist, säilitamist ja kaitsmist. Elektrijaama kinnistu omaniku majandustegevuse jätkamise huvi kaalumisel on Vabariigi Valitsus lähtunud valedest kaalutlustest. Eelnõu seletuskirja kohaselt (lk 155, punkt 35) on Elektrijaama kinnistu sihtkaitsevööndisse arvamisel lähtutud muuhulgas asjaolust, et vastavalt LKS §-le 51 on lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana kinnitatud veekogul või selle lõigul keelatud olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, uute paisude rajamine ning veekogu loodusliku sängi ja veerežiimi muutmine. Seega puudub seletuskirja kohaselt ka vajadus hüdroenergia tootmiseks vajalike uute hoonete ja rajatiste püstitamiseks. Nimetatud seisukoht on ebaõige ja vastuolus Tallinna Ringkonnakohtu 12.05.2014 otsuses haldusasjas 3-12-2216 ja Riigikohtu 04.03.2015 otsuses nr 3-3-1-74-14 toodud seisukohtadega. 04.03.2015 lahendis leidis Riigikohus, et LKS § 51 lõige 1 ei reguleeri seda erilist olukorda, mis
Elektrijaama kinnistul esineb, kus kaebaja peab paisu rekonstrueerimist vajalikuks avarii tagajärgede likvideerimiseks. Sätte eesmärgiks on reguleerida töid olukorras, kus soovitakse tõsta väljakujunenud veetaset. Avarii tagajärgede kõrvaldamise välistamine ei saanud selle sätte kehtestamisel olla seadusandja eesmärk. Seega on Vabariigi Valitsus lähtunud vaidlusaluse kaitseeeskirja kehtestamisel ekslikult seisukohast, et LKS § 51 lõige 1 välistab igal juhul paisutuse taastamise ja hüdroenergia tootmiseks vajalike hoonete ning rajatiste püstitamise. Nimetatud valest eeldusest lähtumise tõttu ei ole Vabariigi Valitsus sisuliselt üldse kaalunud Elektrijaama kinnistu omaniku huve majandustegevust läbi viia. Kuna kaebaja soov Elektrijaama kinnistul majandustegevust läbi viia on alusetult välistatud, siis on Vabariigi Valitsus jätnud ebaõigesti kaalumata ka selle, kas kinnistul asuvaid pangametsi oleks võimalik kaitsta hoopis piiranguvööndi tingimustes. Arvestades asjaolu, et Nõmmeveski on väga külastatav piirkond ning inimtegevuse mõju seal on niigi olemas, samuti et teisi pangametsasid on Vabariigi Valitsuse enda arvates võimalik kaitsta piiranguvööndi režiimi tingimustes, ei saa olla sihtkaitsevöönd ainus võimalik lahendus. Eeltoodut silmas pidades ei ole AS Raju poolt Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja menetluses esitatud vastuväiteid ja seisukohti sisuliselt arvestatud, seda on tehtud üksnes näiliselt. AS Raju ettepanekute ja vastuväidete eesmärk oli võimaldada tootmismaa sihtotstarbega Elektrijaama kinnistul majandustegevust läbi viia, kuid see eesmärk on seletuskirja põhjenduste kohaselt alusetult välistatud. Kaebaja leiab, et Vabariigi Valitsuse tegelikud kaalutlused Elektrijaama kinnistu sihtkaitsevööndisse arvamisel on olnud muud, mitte need, mis seletuskirjast nähtuvad. Elektrijaama kinnistu sihtkaitsevööndisse arvamise tegelik põhjus oli välistada iga hinna eest hüdroelektrijaama rajatiste rekonstrueerimine ning elektrienergia tootmine kinnistul. Seda ei ole küll eelnõu seletuskirja põhjendustes nii väljendatud, kuid seda võib järeldada esitatud põhjenduste otsitud iseloomust ning oluliste asjaolude, mis oleks võinud viia teistsuguse järelduse tegemiseni, kaalumata jätmisest. Sellistest põhjendustest lähtumine tähendab, et sisulist kaalumist ei olegi toimunud, mis on oluline diskretsiooniviga. Kaebaja leiab, et eeltoodud vead on olulised ning on kaasa toonud ebaõige otsuse tegemise. Vabariigi Valitsus ei ole vajalikul määral kaalunud, kas Elektrijaama kinnistu määramine sihtkaitsevööndisse on põhjendatud ja vajalik. Samuti on Vabariigi Valitsus lähtunud valedest kaalutlustest. Selle tulemusena on Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri õigusvastane osas, milles Elektrijaama kinnistu arvatakse sihtkaitsevööndisse, ning see tuleb tühistada.
4.3.Kaebaja on seisukohal, et Kaitse-eeskiri ei ole õiguspärane, sest see on ebaproportsionaalne. Kaebaja leiab, et Elektrijaama kinnistu osaline arvamine sihtkaitsevööndisse on küll soovitud eesmärki arvestades kohane, kuid pole vajalik ega mõõdukas lahendus. Meetme vajalikkuse põhimõtte kohaselt ei tohi isiku õigusi piiravaid lahendusi kasutada siis, kui eesmärk on võimalik saavutada ka isiku jaoks leebemate vahenditega. Kaebaja leiab, et eesmärki kaitsta Elektrijaama kinnistul asuvaid pangametsasid on võimalik saavutada ka siis, kui Elektrijaama kinnistu jääb Lahemaa piiranguvööndisse, nagu see varasemalt oli. Nimetatud järeldust kinnitab asjaolu, et mitmed teised Lahemaa rahvuspargis asuvad pangametsad on jäetud piiranguvööndisse. Kaebaja leiab, et Elektrijaama kinnistu arvamine osaliselt sihtkaitsevööndisse ei ole mõõdukas ka kitsamas tähenduses. Seda põhjusel, et Elektrijaama kinnistul kasvavad pangametsad on kõigest C-esinduslikkusega (madala esinduslikkusega), samas nende kaitsmiseks soovitakse kaebaja
majandustegevus kinnistul täielikult välistada. Seega on kaebajale tekkiv kahju tunduvalt suurem, kui piiranguga saavutatav positiivne tagajärg. Eeltoodust tulenevalt on Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri õigusvastane osas, milles Elektrijaama kinnistu arvatakse sihtkaitsevööndisse, ning see tuleb tühistada.
4.4.Kaebaja arvates ei saa tugineda vastustaja poolt välja toodud asjaolule, et Lahemaa Rahvuspargi valitseja ei ole algusest peale pidanud põhjendatuks Elektrijaama kinnistule tootmismaa sihtotstarbe määramist. Vaielda ei saa selle üle, et alates selle kinnistamisest 2002. aastal on Elektrijaama kinnistu sihtotstarve olnud tootmismaa ning selline sihtotstarve on kinnistul tänaseni. Lahemaa Rahvuspargi valitseja arvamus selle kohta, kas selline sihtotstarve on põhjendatud või mitte, ei oma õiguslikku tähendust. Lähtuda tuleb kinnistusraamatusse kantud ning ligi 14 aastat muutumatuna püsinud kinnistu sihtotstarbest. Tõendamata on vastustaja väide, et juba enne kinnistul paiknevate ehitiste võõrandamist oli Lahemaa Rahvuspargi Administratsioon esitanud Loksa Vallavalitsusele seisukohti, millest tuli järeldada, et elektrijaama rajamine või taastamine ei pruugi osutuda võimalikuks. Lisaks ei nähtu Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirjast, et niisugusele asjaolule oleks kaalutlusõiguse teostamisel tuginetud. Seega tuleb nimetatud asjaolu jätta tähelepanuta.
4.5.Tõendamata on vastustaja väide, et Elektrijaama kinnistul asuvad pangametsad on A või B esinduslikkusega või et vastustaja oleks nendele asjaoludele kaitse-eeskirja kehtestamisel tuginenud. Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirjast nähtub, et vastustaja ise on kaitse-eeskirja kehtestamisel tuginenud hoopis asjaolule, et Elektrijaama kinnistul asuvad C esinduslikkusega pangametsad (seletuskirja lk 62). Asjaolu, et Elektrijaama kinnistul asuvad C esinduslikkusega pangametsad, tõendab ka vastustaja 5. juuni 2015 vastuse lisa 4 (2011 metsaelupaikade inventuuri Kotka sihtkaitsevööndi kaard) ning A. Tõnissoni 2013. aasta Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja ekspertiis (kaebuse lisa 6). Seega tuleb lähtuda asjaolust, et Elektrijaama kinnistul asuvad C-esinduslikkusega pangametsad. Ebaõiged ja asjakohatud on vastustaja väited, et Metsakorralduse büroo koostatud Lahemaa rahvuspargi metsade inventuuri ja väärtuste analüüs (vastustaja 5. juuni 2016 vastuse lisa 4) tuleks kõrvale jätta, sest see ei arvesta mitte ainult Elektrijaama kinnistut, vaid tervet piirkonda. Vastustaja 5. juuni 2016 vastuse lisaks 4 olevat kaarti vaadeldes selgub, et enamuse viidatud pangametsa piirkonnast moodustabki Elektrijaama kinnistu. Lisaks nähtub kaardilt, et suuremaid piirkondi on jagatud väiksemateks piirkondadeks (vt kaardil tähistatud „eraldus“) juhul, kui on vajalik piirkonna sees eristada metsade esinduslikkuse klassi. Järelikult, kui eksperdid oleks leidnud, et piirkonnas, milles paikneb ka Elektrijaama kinnistu, esineb erineva väärtusklassiga pangametsasid, oleks see ka kaardile sellisena märgitud. Seega vastustaja põhjendused, miks nimetatud analüüsist lähtuda ei saa, on ebaõiged ja asjakohatud. C esinduslikkusega pangametsade arvamine sihtkaitsevööndisse ei ole vastustaja enda muid kaitse-eeskirja eelnõus esitatud põhjendusi arvestades õigustatud (vt Lahemaa rahvuspargi kaitseeeskirja eelnõu seletuskirja kohaselt lk 26). Ebaõiged ning kohut eksitavad on vastustaja väited, et kuna Elektrijaama kinnistu asub elupaiga keskosas, siis ei saa elupaiga püsimist vaadelda vaid nimetatud kinnistu piires või sellest väljas. Tegelikkuses on sihtkaitsevöönd määratud just mööda Elektrijaama kinnistu piiri jättes sihtkaitsevööndist välja pangametsad, mis paiknevad kõrvalasuval Kärestiku kinnistul. Vastustaja
5. juuni 2016 vastuse lisaks 10 olevalt kaardilt on vastav asjaolu näha. Nimetatud põhjendused tuleb seetõttu jätta tähelepanuta. Ebaõiged ning tõendamata on vastustaja väited selle kohta, miks ei ole Muuksi piiranguvööndi A esinduslikkusega pangametsasid sihtkaitsevööndisse arvatud. Ühtegi tõendit ei ole esitatud selle kohta, justkui oleks Nõmmeveskil võrreldes Muuksi pangametsadega kontsentreeritum erinevate väärtuste esinemine. Samuti ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et vastustaja oleks nimetatud asjaolu tegelikult kaalumisel arvesse võtnud. Nimetatud kaalutlused on esitatud tagantjärgi, mistõttu nendega arvestamine ei ole kohtumenetluses lubatav. Vastustaja on jätnud täiesti käsitlemata asjaolu, et A esinduslikkusega pangametsasid asub lisaks Muuksi piiranguvööndile ka Lahemaa piiranguvööndis. Samuti – kui pangametsasid on Lahemaa rahvuspargis vaid 27,12 hektarit nagu vastustaja väidab, siis jääb arusaamatuks, miks ei ole samamoodi sihtkaitsevööndiga vajalikuks pidada kaitsta palju suuremaid pangametsasid Muuksi piiranguvööndis ja Lahemaa piiranguvööndis. Tegelikkuses ei ole vastustaja kaalunud, miks tuleks just Nõmmeveski madala esinduslikkusega pangametsad määrata sihtkaitsevööndisse olukorras, kus ülejäänud pangametsad, mis on kõrgema A esinduslikkusega, jäävad piiranguvööndisse. Miks just kaebajat tuleb võrreldes teiste kinnistuomanikega, kelle kinnistutel samuti pangametsad kasvavad, ebavõrdselt kohelda, haldusakti põhjendustest ei selgu. Samuti tekitab pangametsade erinev tsoneerimine põhjendatud kahtluse selles, et vastustaja on jätnud sisuliselt kaalumata, miks tuleb Elektrijaama kinnistul asuvaid pangametsasid kaitsta just sihtkaitsevööndina ning miks piiranguvöönd ei ole pangametsade kaitsmiseks piisav. Enamike ülejäänud Lahemaa rahvuspargis kasvavate pangametsade kaitsmist piiranguvööndi režiimi kaudu on vastustaja pidanud piisavaks. Puuduvad kaalutlused, mis sama režiim Elektrijaama kinnistul piisav ei ole. Vastustaja 5. juuni 2015 vastuse lk 8 esitatud väited selle kohta, et piiranguvööndi režiim ei taha metsakoosluste ranget kaitset, ei saa seetõttu olla õige ega asjakohane. Pangametsade kaitse on ilmselgelt võimalik ka piiranguvööndis.
4.6.Kaebaja leiab, et kõik asjaolud ja põhjendused, mis on esitatud alles kohtumenetluses ning millele tuginemine ei nähtu Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja enda põhjendustest, tuleb jätta tähelepanuta (HKMS § 158 lg 2 ja Riigikohtu lahend nr 3-3-1-66-03, 3-3-1-57-07, 3-3-1-62-07, 33-1-13-11, 3-3-1-39-07 ja 3-3-1-49-08).
4.7.Vastustaja seisukohad muude elupaigatüüpide, taime-, linnu- ja kalaliikide esinemise ning geoloogiliste kaitseväärtuste kohta Elektrijaama kinnistul ei ole asjakohased. Esiteks ei nähtu Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirjast, et eelviidatud asjaolude esinemine tingis Elektrijaama kinnistu sihtkaitsevööndisse määramise. Teiseks isegi, kui nende asjaoludele oleks tuginetud (millega kaebaja ei nõustu), siis ei oleks tegemist asjakohaste kaalutlustega. Näiteks ei ole Valgejõgi (elupaigatüüp jõed ja ojad 3260) sugugi terves ulatuses sihtkaitsevööndisse tsoneeritud. Seega nimetatud elupaigatüübi kaitsmine ei saanud ühelgi juhul anda alust Elektrijaama kinnistu sihtkaitsevööndisse määramist. Ka teiste viidatud asjaolude puhul võib esineda samasuguseid vastuolusid, kuid kuna vastustaja nende osas sisulisi kaalutlusi esitanud ei ole, siis ei ole võimalik neid ka kohtumenetluse kontrollida. Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri tuleb vaidlustatud osas tühistada juba ainuüksi põhjendamiskohustuse rikkumise ja kaalutlusreeglite eiramise tõttu. Kolmandaks ei nähtu Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirjast, et vastustaja oleks kaalunud, miks peab eelnimetatud elupaiku, liike ja kaitseväärtusi kaitsma justnimelt
sihtkaitsevööndi režiimi kaudu ning miks varasem leebem piiranguvööndi režiim selleks piisav ei ole. Tegemist on olulise kaalutlusveaga.
4.8.Kaebaja juhib kohtu tähelepanu, et vastustaja tugineb ka oma 5. juuni 2015 vastuses ebaõigele LKS § 51 lõike 1 tõlgendusele, ignoreerides asjakohast Riigikohtu praktikat. Kuna olemasoleva paisu rekonstrueerimine ning avarii tagajärgede kõrvaldamine on LKS alusel lubatud, siis järelikult on põhimõtteliselt võimalik ka elektrijaama taastamine ning elektritootmine. Sellest omakorda järeldub, et kaaluda tuleb ka kaebaja majanduslikke huve. Kaebaja huvide kaalumine on jäetud tegemata, mistõttu on kaitse-eeskirja andmisel rikutud kaalutlusreegleid.
4.9.Lisaks on jäetud kaalumata kõik avalikud huvid (tööstuspärandi säilitamine ja korrastamine, riigi majanduslik huvi ehk kui kulukas oleks riigile vastava kinnistu omandamine) peale looduskaitseliste huvide.
4.10.Kaebaja palub mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud vastavalt menetluskulude nimekirjale summas 4259,20 eurot (II tl 184-189) ja 287,50 eurot (II tl 197-199) so kokku 4546,70 eurot.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja peab kaebust põhjendamatuks ning palub jätta selle rahuldamata.
5.1.Vastustaja leiab, et Elektrijaama kinnistu osaliselt sihtkaitsevööndisse tsoneerimine oli põhjendatud. 1997. aasta kaitse-eeskiri oli kehtestatud enne looduskaitseseaduse (edaspidi nimetatud LKS) jõustumist. LKS § 91 lg 1 kohaselt jäävad enne LKS jõustumist moodustatud kaitsealade kaitseks kehtestatud kaitse-eeskirjad ja kaitsekord kehtima kuni LKS alusel kehtestatud kaitse-eeskirjade jõustumiseni või kaitse kehtetuks tunnistamiseni, kuid mitte kauemaks kui 2016. aasta 1. maini. Kuivõrd Lahemaa Rahvuspargi kaitse-eeskiri tuli LKS § 91 lõike 1 alusel uuesti kehtestada, siis kaitse-eeskirja vastavusse viimisel LKS-ga tehti ka loodusväärtuste esinemisest ja kaitsevajadustest lähtuvalt kaitse-eeskirjas muudatusi. Samuti oli vajalik loodusväärtuste kaitseks kohaldatavate meetmete ajakohastamine tulenevalt asjaolust, et ala esitati 2004. aastal Natura 2000 võrgustikku (kaitseala jääb Lahemaa loodusalale ja Lahemaa linnualale) ning tagada on vaja Euroopa tasandil kaitset väärivate loodusväärtuste (elupaigad, liigid) kaitse.
5.1.1.Elektrijaama kinnistul paiknevad järgmised EÜ Nõukogu direktiivist 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 2006, 22.07.1992, lk 7– 50, edaspidi nimetatud loodusdirektiiv) tulenevad elupaigatüübid (vt lisa 6 (II tl 21-62) lk 4 kaart 2 Natura elupaigad): Elupaigatüüp - pangametsad *9180 Tilio-Acerion-kooslustega nõlvade, rusukallete ja jäärakute metsad. Elektrijaama kinnistu ekspertiisi põhjal Elektrijaama kinnistul pangametsi 0,88 ha ja metsaelupaikade inventuuri andmetel 1,3 ha. Loodusdirektiivi metsaelupaikade inventeerimise juhendis (koostaja Anneli Palo leitav internetiaadressil http://www.envir.ee/sites/default/files/metsainventeerimine_juhend_2011_2605_lopp.pdf, edaspidi metsaelupaikade inventeerimise juhend) on nimetatud elupaigatüüp defineeritud kui karbonaatsetest, aga ka silikaatsetest kivimitest varisenud rusul ja järskudel kaljustel nõlvadel kasvavad metsad, mille puurinde moodustavad enamasti laialehiseid puuliigid – vaher, harilik saar, harilik pärn.
Elupaigatüüp pangametsad *9180 kuulub esmatähtsate elupaigatüüpide hulka. Loodusdirektiivi kohaselt on esmatähtsad hävimisohus olevad looduslikud elupaigatüübid, mida esineb Euroopa Liidu liikmesriikide territooriumil ja mille kaitsmise eest kannab ühendus erilist vastutust, silmas pidades seda, kui suur osa nende elupaigatüüpide looduslikust levilast jääb sellele territooriumile. Eestis kuuluvad sellesse elupaigatüüpi kitsal alal Põhja-Eesti klindi rusukalletel ja rusuvallidel kasvavad metsad, lisaks veel Põhja-Eesti jõeorgude ja Lääne-Eesti paekõlvikute rusukallete metsad. Põhja-Eesti jõeorgude näiteks on „Loodusdirektiivi elupaikade käsiraamatus“ (koostanud Jaanus Paal, leitav internetiaadressil http://www.botany.ut.ee/jaanus.paal/Jaanuse_Artiklite_koopiad/Loodusdirektiivi_2007.pdf, edaspidi nimetatud elupaikade käsiraamat) märgitud Valgejõgi, mis läbib ka Elektrijaama kinnistut. Põhja-Eestis on selle elupaigatüübi sagedamini esinevad puuliigid harilik saar, harilik vaher, jalakas, harilik pärn, sanglepp, arukask, harvem lisanduvad tamm ja üksikud kuused. Looduslike häiringute esinemise kohtades võib mets olla noor või koosneda kaskedest ning hallidest leppadest. Nõmmeveski kanjonorus esinevad elupaigatüübi pangametsad *9180 Tilio-Acerion-kooslustega nõlvade, rusukallete ja jäärakute metsad esinduslikkuse tunnuselemendid on vastavalt loodusdirektiivi metsaelupaikade inventeerimise juhendile järgmised: vastava loodusliku pinnavormi (pank, maismaal asuv pangas, kanjonorg, sälkorg, rusukalle) kaetus laialehistest puudest kooslusega (kokku rinnetes vähemalt 50% laialehiseid puuliike – tamm, saar, pärn, vaher, jalakas, künnapuu); mitmekesine rindeline struktuur (tavaline on kaks rinnet või selgelt eristuvate rinnete puudumine) ja puistu koosseis (esinevad ka teised lehtpuud, harvem üksikud kuused ja männid); puistu erivanuselisus või noorem kasvukohaomase struktuuriga laialehine lehtmets, kus esineb üksikuid vanu laialehiseid puid või neist tekkinud surnud või kõdunevat jämedat puitu; mitmekesine ja enamasti tihe põõsarinne, kohati suure läbimõõduga sarapuupõõsaste esinemine; kuuse puudumine või vähene esinemine kõigis rinnetes; rohke mitmes kõdunemisstaadiumis lamapuit, st lamapuitu on tekkinud juurde pidevalt, pikema aja vältel; unikaalsete elementidena on olulised veel puud eelmistest metspõlvedest, keskkonna looduslik heterogeensus (ojad, allikad, rahnud, kivikülvid, koopad jmt). Vastustaja rõhutab, et kõik need tunnuselemendid on Elektrijaama kinnistul esindatud. Samas on iseloomulike tunnuselementide esindatus, esinduslikkus ja ka inimmõju kinnistu erinevates osades mõnevõrra erinev, mida on ka lõplikul tsoneerimisel arvestatud ja sihtkaitsevööndisse on arvestatud üksnes esinduslikem osa elupaigatüübist. Elektrijaama kinnistu ekspertiisi (lk 19) kohaselt on pangametsa elupaigatüübi *9180 pindala Nõmmeveskil 6,9 % elupaiga kogupindalast Lahemaa loodusalal, millest 1⁄2 asub Elektrijaama kinnistul. Kuna Elektrijaama kinnistu asub elupaiga keskosas, siis ei saa elupaiga püsimist vaadelda vaid nimetatud kinnistu piires (või sellest väljas). Olulise ja harva esineva elupaiga puhul (Lahemaa rahvuspargis on inventeeritud vaadeldavat elupaika vaid 27,12 ha) on 6,9 % kogupinnast (millest osa on väga heas ja esinduslikus seisus) oluline pindala vastava elupaiga säilimiseks Lahemaa loodusalal. Elupaiga esinduslikkuse taastumiseks C esinduslikkusega osas on vajalik välistada raietegevus (ka liigikooseisu taastavaid raieid ei ole alal vaja) ning selle tagab sihtkaitsevööndi režiim. Elupaigatüüp – lubjakivipaljandid 8210, lubjakivipaljandid koos nende lõhedes kasvava taimestikuga. Loodusdirektiivi I lisas nimetatud karbonaatsed paljandid koos nende lõhedes kasvava taimestuga. Elupaikade käsiraamatu järgi kuuluvad sellesse elupaigatüüpi Eestis paeseinandid nende pragudes kasvava taimestikuga ja elupaiga esinemiskohana on nimetatud Valgejõe kanjonorg. Elektrijaama kinnistu ekspertiisi raames elupaikadena kaardistatud paljandid on valdavalt kahjustamata,
looduslikus seisundis. Paljandite ohuteguriks on kõik neid kahjustavad tegevused alates kaevandamisest, ehitustegevusest ja lõpetades nimede kraapimisega (vt ptk 2.3). Elektrijaama kinnistu ekspertiisi (lk 19) kohaselt on lubjakivipaljandite 8210 elupaigad standardandmebaasis Lahemaa loodusalal määratud miinimummääraga, mis tuleneb nende väiksest pindalast (et paljandid on püstloodsed, on nende kaardistatavad pinnad alati väikesed ning enamasti käsitletaksegi neid kaartidel joonobjektidena). Paljandite elupaiku ei ole ekspertiisi esitatud andmekihis määratud, seega ei ole võimalik arvutada Nõmmeveski paljandite osatähtust Lahemaa paljandite hulgas numbriliselt. Samas eksperthinnanguna siiski öeldud, et kuna PõhjaEesti klint on Lahemaa piirkonnas enamasti mattunud kvaternaarsete setete alla, on see elupaik alal väheesinev, paljandid ei ole Lahemaal levinud, esinedes klindipaljandina peamiselt TsistreMuuksi piirkonnas. Et Põhja-Eesti klindipaljandid on orienteeritud põhja suunas, on jõeorus asuvate lääne ja ida suunas orienteeritud paljandite valgustingimused ja mikrokiima nendest erinevad ja Nõmmeveski kanjoni paljandid seetõttu veelgi unikaalsemad ning vajavad võimalikult häirimatut säilitamist, sealhulgas külastuse reguleerimist. Elupaigatüüp - jõed ja ojad 3260. See elupaigatüüp hõlmab jõgede ja ojade neid lõike, mis on püsinud looduslikus või looduslähedas seisundis. Elektrijaama kinnistut läbiv Valgejõgi on Nõmmeveski paisust allavoolu looduslikus sängis, säilinud on iseloomulikud kärestikud. Loodusdirektiivi elupaikade käsiraamatu kohaselt väärivad sellesse elupaigatüüpi kuuluvate jõgede hulgas erilist kaitset Põhja-Eesti pankrannikut läbivad jõed. Kuigi vaidlus puudutab Elektrijaama kinnistu määramist sihtkaitsevööndisse (Kotka sihtkaitsevööndisse on tsoneeritud üksnes elupaigatüübid pangametsad *9180 ning lubjakivipaljandid 8210) ja piiranguvööndisse jääva kinnistu osaga seoses vaidlus puudub, märgib vastustaja siiski, et Valgejõgi on kogu ulatuses määratud keskkonnaministri 15.06.2004 määrusega nr 73 lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistusse. Vastavalt LKS § 51 lg 1 on selles nimistus olevatel veekogudel keelatud uute paisude rajamine ja olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, ning veekogu loodusliku sängi ja hüdroloogilise režiimi muutmine. Natura 2000 võrgustiku eesmärk on kaitsta Euroopas ohustatud ja haruldasi liike ning elupaigatüüpe. Pangametsad *9180 on märgitud loodusdirektiivi lisas I esmatähtsa elupaigatüübina. Loodusdirektiivi artikli 1 punkti d kohaselt iseloomustab esmatähtsaks määratud elupaigatüüpe see, et need on kadumisohus ja nende kaitsmisel on ühendusel ja seega ka liikmesriigil eriline vastutus. Direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lg-test 1 ja 2 tulenevalt on Eesti riigil kohustus rakendada Natura võrgustikku esitatud alal kaitse-eesmärgiks seatud loodusliku elupaigatüübi säilimiseks vajalikke kaitsemeetmeid.
5.1.2.Elektrijaama kinnistul on registreeritud II ja III kaitsekategooria taimeliikide esinemine ja II kaitsekategooria linnuliigi esinemine (vt Elektrijaama kinnistu ekspertiis lk 8,9). Valgejõgi on III kaitsekategooria kaitsealuste kalaliikide võldase ja rohe-vesihobu elupaigaks.
5.1.3.Elektrijaama kinnistul on vastustaja andmetel järgmised geoloogilised kaitseväärtused: Nõmmeveski rändrahn, Nõmmeveski juga, Valgejõe kanjonorg, paljandid ja nõlvallikad (vt Elektrijaama kinnistu ekspertiis lk 9,10,11).
5.1.4.Nõmmeveski maastikulise väärtuse moodustab kanjon ja paeastangud, Valgejõgi, Nõmmeveski juga ja kärestik, allikad koos veejuhtmega (vt Elektrijaama kinnistu ekspertiis lk 13,14).
5.1.5.LKS § 7 kohaselt on loodusobjekti käesoleva seaduse alusel kaitse alla võtmise eeldus selle ohustatud, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus. LKS § 30 lg 1 kohaselt on sihtkaitsevöönd kaitseala maa-või veeala seal väljakujunenud või kujundatavate looduslike ja poollooduslike koosluste säilitamiseks. Sihtkaitsevööndis asuvaid loodusvarasid ei arvestata tarbimisvarudena. Kaitse-eeskirja § 12 kohaselt on sihtkaitsevöönd on kaitseala osa seal väljakujunenud või kujundatavate loodusväärtuste säilitamiseks. Kaitse-eeskirja § 13 lg 3 kohaselt on Kotka sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk looduse mitmekesisuse, maastikuilme, koosluste tüüpide ja neile omase liigilise ja vanuselise mitmekesisuse säilitamine ning loodusdirektiivi elupaigatüüpide, kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse. LKS § 31 lg 1 kohaselt on piiranguvöönd on kaitseala maa- või veeala, kus majandustegevus on lubatud, arvestades käesoleva seadusega sätestatud kitsendusi. Lahemaa piiranguvööndi kaitseeesmärk on § 18 lg 2 kohaselt pärandkultuurmaastiku, sh pärandmaastiku, asustusstruktuuri, taluarhitektuuri, miljööväärtuste, ajaloolis-kultuurilise väärtusega hoonete ning loodusdirektiivi elupaigatüüpide, kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse. Piiranguvööndi režiim ei taga metsakoosluste (sh esmatähtsate elupaigatüüpide) ja lubjakivipaljandite ranget kaitset. Piiranguvööndis on lubatud kõik tegevused, mis ei ole looduskaitseseaduses ning selle alusel kehtestatud kaitse-eeskirjas keelatud ning võimalikud on prognoosimatud tegevused, näiteks pinnase teisaldamine, ehitusmaterjalide ladustamine, kaevise ladustamine jne, mis alal olevaid looduskooslusi kahjustaksid. Metsade raiega seoses ei saa kaitseeeskirjaga piiranguvööndis reguleerida hooldusraiete tegemist. Metsaseaduse alusel tehtud hooldusraied võivad elupaiga hävitada või selle seisundit oluliselt halvendada, väheneb tunnuselementide arv (lamapuit, surnud puud ja tüükad, liigiliselt mitmekesine alusmets). Samuti on piiranguvööndis kinnistu omanikul õigus ilma igasuguse kooskõlastuseta raiuda aastas 20 tm puitu kinnistu kohta. Nii väiksel alal on sellises mahus raie olulise mõjuga. Metsa säilitamine on oluline ka rusukallete varinguohtu ja pinnase erosiooni silmas pidades.
5.1.6.Kotka sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on looduse mitmekesisuse, maastikuilme, koosluste tüüpide ja neile omase liigilise ja vanuselise mitmekesisuse säilitamine ning loodusdirektiivi elupaigatüüpide, kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse. Elupaigatüübid pangametsad *9180, lubjakivipaljandid 8210, jõed ja ojad 3260 on seatud Lahemaa rahvuspargi kaitseeesmärgiks. Nimetatud elupaigatüüpe on vaja kaitsta nii riigisisese kui ka Euroopa tasandil looduskaitse (Natura 2000 võrgustik) vajadusest. Vastustaja selgitab, et eelkirjeldatud elupaikade olemust, väärtust ja esinduslikkust hinnates tsoneeriti sihtkaitsevööndisse kanjoninõlvadel paiknev osa Elektrijaama kinnistust (sh seal paiknev pangamets ca 0,9 ha ja lubjakivipaljandid) (II tl 70 plaan ((kinnistu piir märgitud sinisega, sihtkaitsevöönd punase ja piiranguvöönd kollase tähistusega)). Elektrijaama kinnistu osa, kus minevikus on olnud majandustegevus ja täna hüdroelektrijaama varemed, mis on kujunenud populaarseks külastuskohaks ning millel paiknev pangametsa elupaik on vähese esinduslikkusega, jäeti piiranguvööndisse. Piiranguvööndisse jäi inimmõjulise pangametsa osa jalgraja ja jõe vahelisel alal.
Elektrijaama kinnistust on Lahemaa rahvuspargi Kotka sihtkaitsevööndisse arvatud kaitseeeskirjaga ca 41,8% kinnistust (kaitse-eeskirja menetluse alguses kavandati sihtkaitsevööndisse 96,9% kinnistust). Vastavalt kaitse-eeskirja seletuskirjale (lk 33) Elektrijaama katastriüksusel (42301:005:0158) kulgeb piir mööda Valgejõe idakallast ning jalgraja serva: vööndist on välja tsoneeritud kinnistule jääv jõeosa, elektrijaama rajatiste varemed ning jalgrada. Kotka sihtkaitsevööndisse on tsoneeritud piirkonna väärtuslikud metsaalad ning Valgejõe ürgoru pangametsaala koos pae- ja liivakivipaljanditega.
5.2.Vastustaja vastuväited kaebuse teises osas esitatud põhjendustele
5.2.1.Metsakorralduse büroo koostatud Lahemaa Rahvuspargi metsade inventuuri ja väärtuste analüüsi käigus inventeeriti kogu Lahemaa rahvuspargi territoorium. Nimetatud inventuur ei ole kinnistu põhine vaid piirkonna põhine. Nimetatud inventuuri kohaselt on alale, mille hulka kuulub ka Elektrijaama kinnistu määratud pangametsade esinduslikkus C, struktuuri säilimine III, funktsioonide säilimine ja taastatavus II, looduskaitseline seisund C. C-esinduslikkuse määras inventeerija inimtekkeliste objektide (eelkõige hüdroelektrijaama varemed) olemasolu tõttu alal. Konkreetse Elektrijaama kinnistuga seotud ekspertiisi käigus on tuvastatud kinnistu põhiselt, et pangametsade elupaigatüüp katab suurema osa kinnistust (vt II tl 21-62 lk 4 kaart 2 Natura elupaigad). Elektrijaama kinnistu ekspertiisi käigus on eksperdid pidanud põhjendatuks ala jagada kolmeks (vt II tl 21-62 lk 4 kaart 2 Natura elupaigad) ja hinnata iseseisvalt erineva olemusega alade esinduslikkus järgmiselt: Ala 1 (0,87 ha). Esinduslikkus A. Valmiv laialehiste puuliikide ülekaaluga mets tüüpilisel pinnavormil, otsese inimmõju märgid on juhuslikku laadi (juhuslik prahistamine, veejuheallikast). Struktuur väga hea, inimmõju minimaalne (I). Funktsioneerimine on tulenevalt maakasutuseks ebasoodsast pinnavormist väga hea, praeguse kaitsekorra puhul on küll võimalikud raied, kuid raske ligipääsu tõttu on need ala põhiosas vähetõenäolised, seega säilivus väga hea (I). Taastamisvajadus puudub. Koondhinnang looduskaitselisele seisundile: väga hea (A). Hinnang looduskaitselisele väärtusele: väga kõrge looduskaitseline väärtus (A). Ala 2 (0,35 ha). Alasse on ühendatud märgatava inimmõjuga alad jõe vasakkaldal. Esinduslikkus C. Valdav on keskealise metsaga ala, kus domineerib hall lepp; samas on ka vanemate puude rühmi ning esineb loodusmetsa elemente. Selgelt on märgatavad inimtegevuse jäljed tallamise näol, suurem osa alast jääb tee ja veevõtukoha vahetusse naabrusse ning ala läbib elektrijaama amortiseerunud kanal, mistõttu on inimmõju raske vältida. Struktuur: osaliselt rikutud (III); sage külastatavus koos teede ja radadega. Funktsioneerimine: keskmised võimalused säilimiseks (III), sest prognoositavalt külastus ja veevõtmine jätkuvad. Praeguse kaitsekorra puhul on ka võimalikud raied, mistõttu tuleb hinnata funktsioneerimist keskmiseks, kuid seda on võimalik parandada kaitsekorra muudatusega. Alal taastamistöid vaja ei ole, sest külastuse parema suunamise korral taastub kooslus ka praegu tallatud osades. Koondhinnang looduskaitselisele seisundile: keskmine (C). Hinnang looduskaitselisele väärtusele: väga kõrge (A), sest moodustab osa kanjonoru metsaalast, on veekogu ümbritsev ja selle keskkonnatingimusi säilitav metsaosa, aitab tagada kanjonoru mikrokliimat. Ala 3 (0,65 ha). Esinduslikkus B – keskealine loodusliku uuendusena kasvanud puistu tüüpilisel pinnavormil, esineb ka vanemaid puid. Otsese inimmõju märgid on juhuslikku laadi. Struktuur hea (II); esinevad vähesed inimtegevuse jäljed: juhuslik raie, tee ääres külastusmõjud, juhuslik praht. Funktsioneerimine on tulenevalt maakasutuseks ebasoodsast pinnavormist väga hea, praeguse kaitsekorra puhul on küll võimalikud raied, kuid järsu pinnavormi tõttu on need ala põhiosas raskendatud ning raieohtu on võimalik kõrvaldada kaitsekorra muudatusega. Seega on säilivus
hea. Taastamisvajadus puudub. Koondhinnang looduskaitselisele seisundile: hea (B). Hinnang looduskaitselisele väärtusele: väga kõrge (A), sest moodustab osa kanjonoru metsaalast, ilma vasakkalda metsa säilitamiseta väheneks ka paremkalda metsaosa toimimine elupaigana. Elektrijaama kinnistu ekspertiisis ja kaitse-eeskirja ekspertiisis on peetud otstarbekaks sihtkaitsevööndist välja arvata tee ja kanal ning veevõtukoht. Sellist lähenemist toetab ka loodusdirektiivi metsaelupaikade inventeerimise juhend, mis soovitab puhkekohad ja muud enamkülastatavad kohad elupaigast välja tsoneerida. Eksperdid on välja pakkunud ka lähenemist, et kumbagi jõe kallast käsitletakse eraldi tervikliku elupaigana. Eksperdid on seisukohal, et jõe vasakkaldal tuleb eraldada alad, mis on erineva esinduslikkusega. Elektrijaama kinnistu maa lõplikul tsoneerimisel on arvestatud Elektrijaama kinnistu ekspertiisis, metsaelupaikade inventuuris ja kaitse eeskirja ekspertiisis pangametsadega ja maastikuliselt kanjonioru veergudega seoses esitatud seisukohti ja asjaolu, et pangametsa elupaigatüübi esinduslikkus on Elektrijaama kinnistul erinev. Sihtkaitsevööndisse on arvatud oluliselt väiksem ala kui algselt kavandati (algselt kavandati sihtkaitsevööndisse 96,9% kinnistust). Piiranguvööndisse on jäetud pangametsade väiksema esinduslikkusega Elektrijaama kinnistu osa ja ka elupaigad (jõed ja ojad 3260), mida saab kaitsta piiranguvööndis.
5.2.2.Vastustaja on selgitanud, et Elektrijaama kinnistu ekspertiisis on jagatud Elektrijaama kinnistu, arvestades pangametsade esinduslikkust, kolmeks. Seda on arvestatud lõplikul otsustamisel ja sihtkaitsevööndisse on arvestatud esinduslik kanjoninõlvadel paiknev pangamets. Samuti on vastustaja selgitanud, et lähtutud ei ole üksnes pangametsa esinduslikkusest vaid ka muudest väärtustest. Sihtkaitsevööndisse määratud pangamets kasvab esinduslikel kanjoniseintel, mis on ka iseseisvalt kaitseväärtuseks. Kaebaja poolt viidatud Muuksi piiranguvööndisse arvatud pangametsad asuvad klindil ja paikneb hooldatavate poollooduslike koosluste vahel kitsa ribana. Muuksi piiranguvööndis paiknevatel pangametsadel puudub Nõmmeveskile omane kontsentreeritud erinevate väärtuste esinemine. Seega ei ole käesolevas vaidluses vaadeldavad kanjonis ning kaebuses viidatud Muuksi piiranguvööndis asuvad pangametsad, oma paiknemisest ja olemusest tulenevalt võrreldavad.
5.2.3.Vastustaja peab vajalikuks märkida, et kaitseala valitseja ei ole andnud nõusolekut kinnistule tootmismaa sihtotstarbe andmiseks. Nõmmeveski hüdroelektrijaam ei ole ala kaitse alla võtmisel piiranguvööndina 1997 aastal (ehk ka enne rajatiste võõrandamist kohaliku omavalitsuse poolt AS-le Raju) töötanud, sest see on hävinud 1964. Elektrijaama kinnistu on omandatud kaebaja poolt teadmisega, et see paikneb kaitsealal ja alale kehtivad looduskaitselised piirangud. Vaieldamatult ei saa eeldada, et omaniku huvid kaaluvad alati üles avalikud huvid, antud juhul looduskaitselised huvid. Nõmmeveski hüdroelektrijaama ehitiste võõrandamise ajal ja kinnistu moodustamise ajal oli kaitseala valitsejaks Lahemaa Rahvuspargi Administratsioon, kes ei ole enne kinnistu moodustamist ja ka pärast kinnistu moodustamist, toetanud hüdroelektrijaama taastamist. Vastustaja hinnangul on põhjalikult kaalutud erinevaid huve. Hüdroelektrijaama, kui sellist, täna Elektrijaama kinnistul ei ole. Hüdroelektrijaama rajamine on käsitletav erahuvina. Looduskaitselised huvid on avalikud huvid ja tsoneering on määratud avalike kaitstavate loodusväärtuste ohustatusest lähtudes. Põhjendatult on määratud sihtkaitsevööndisse ohustatud loodusväärtused. Piiranguvööndisse on jäetud Valgejõgi ja inimmõjuline pangametsa osa. Vastustaja rõhutab, et hüdroelektrijaama taastamisega seonduv oli 1997 aasta kaitse-eeskirja järgi ja on ka uue vaidlustatud eeskirja järgi juhtumipõhine kaalutlusotsus, mida ei võeta vastu ala kaitse-eeskirja kehtestamisega. Elektrijaama kinnistu on selle omandamisest alates asunud
kaitseala piiranguvööndis ja kinnistul ei ole tootmistegevust toimunud. Kaitseala valitseja on alates 1999 aastast olnud seisukohal, et looduskaitselistest aspektidest on parim kui hüdroelektrijaama ei taastata.
5.2.4.Vastustaja märgib, et asjas puudub vaidlus, et Elektrijaama kinnistu osa, mis eelkõige on seotud omaniku majandushuvidega, on jäetud jätkuvalt piiranguvööndisse. Piiranguvööndisse on jäetud ka Valgejõgi. Puudub vaidlus, et Valgejõgi on lõheliste elupaigana kaitstav veekogu ning kuulub kogu ulatuses lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistusse. Seega tuleb LKS §-st 51 igal juhul lähtuda ja seda arvestada. Vana paisu rekonstrueerimist ei saa keelata, aga uue paisu rajamist küll. Nagu eelmises punktis selgitati, ei otsustata kaitse-eeskirja kehtestamisel kinnistul tegevuste lubatavust, mis tuleb lahendada juhtumipõhise kaalutlusotsusega. Sellist kaalutlust täna tehtud ei ole ja seega ei saa nõustuda kaebaja kaebust läbiva väitega, et kaebaja soov Elektrijaama kinnistul majandustegevust läbi viia on alusetult välistatud. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja viide LKS §-le 51 ja selle rakendamisel olnud vaidlustele, on kontekstist välja rebitud. Tsoneerimisel on lähtutud selgelt ala kaitseväärtustest. Elektrijaama kinnistu territooriumil ei paikne praegu hüdroenergia tootmiseks kasutatavaid ehitisi ning varemete kasutuselevõtmine ilma põhjalike rekonstrueerimistööde ning uute ehitiste püstitamiseta ei ole võimalik. Kaitse-eeskirja kohaselt on Elektrijaama kinnistu sellel osal, kus mainitud varemed paiknevad ja kinnistut läbival Valgejõel piiranguvööndi režiim. Piiranguvööndis on olemasolevate ehitiste hooldamine lubatud. Kaebus on aga esitatud seoses Elektrijaama kinnistu osa määramisega sihtkaitsevööndisse.
5.3.Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et Kaitse-eeskiri ei ole õiguspärane, sest see on ebaproportsionaalne
5.3.1.Vastustaja on seisukohal, et kanjoninõlvade sh pangametsade määratlemine sihtkaitsevööndisse on vajalik ja mõõdukas. Sihtkaitsevööndis ei kaitsta üksnes pangametsa vaid ka muid väärtusi. Arvestades kogu Elektrijaama kinnistu loodusväärtusi ja kinnistu paiknemist Lahemaa rahvuspargis on põhjendatud määrata kanjoniseinad maa-alaks, kus seal väljakujunenud looduslikke kooslusi säilitataks sihtkaitsevööndis. Piiranguvöönd sellist kaitset ei taga.
5.3.2.Vastustaja toob välja, et kaebusest nähtub, et Elektrijaama kinnistul ei ole majandustegevust alates 1964. aastal toimunud. Kaebaja on omandanud vara kaitsealal ja peab arvestama avalikust huvist tulenevate piirangutega. Põhiseaduse § 32 sätestab küll, et igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kuid sama paragrahv sätestab ka, et omandi valdamisel võib seadus sätestada kitsendusi. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Seega omandi vaba valdamist, kasutamist ja käsutamist kitsendab õiguslikult selline regulatsioon, mis ei võimalda omandiõigust vabalt teostada. Tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega. See on ühiskonnaelu korraldamisel paratamatu ja enamasti ka põhjendatud. Omandiõiguse vaba teostamise piiramise võimaluse on ette näinud LKS. Eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud kaebaja arvamus, et omandi põhiseaduslike väärtuste kaitse prioriteetsusest tulenevalt peab omandit saama alati vabalt kasutada ehk tuleb tagada absoluutne erahuvi kaitse. Elektrijaama kinnistu asub Natura 2000 alal. Natura võrgustiku eesmärk on kaitsta Euroopas ohustatud ja haruldasi liike ning elupaigatüüpe. Pangametsad *9180 on märgitud loodusdirektiivi lisas I esmatähtsa elupaigatüübina. Loodusdirektiivi artikli 1 punkti d kohaselt iseloomustab esmatähtsaks määratud elupaigatüüpe see, et need on kadumisohus ja nende kaitsmisel on ühendusel ja seega ka liikmesriigil eriline vastutus. Direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõigetest 1 ja 2
tulenevalt on Eesti riigil kohustus rakendada Natura võrgustikku esitatud alal kaitse-eesmärgiks seatud loodusliku elupaigatüübi säilimiseks vajalikke kaitsemeetmeid.
5.4.Seoses kaebaja täiendavate seisukohtadega märgib vastustaja esmalt, et on andnud selgitused seoses kinnistu sihtotstarbega selgitamaks, et kaebajal ei ole saanud tekkida õiguspärast ootust maa kasutamiseks tootmismaana ja sellest tulenevalt on põhjendamatu ka kaebaja etteheide, et tootmismaa sihtotstarbega maa on põhjendamatult määratud osaliselt sihtkaitsevööndisse. Kaitse-eeskirja seletuskirjas ei pea kajastuma vaidlused, mis on seotud kaitseala konkreetsete kinnistute maa sihtotstarvete määramisega. Küll on eeltoodut vajalik selgitada, et kohus saaks vaidlusega seotud asjaolusid igakülgselt kaaluda ja hinnata.
5.5.Kaebajale kuuluv Elektrijaama kinnistu on kuulunud alates selle omandamisest kogu ulatuses Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndisse, kus tegevust reguleeris Vabariigi Valitsuse 03.06.1997 määrus nr 109 „Lahemaa rahvuspargi, Ohepalu looduskaitseala ja Viitna maastikukaitseala kaitseeeskirja ja välispiiri kirjelduste kinnitamine” (1997 aasta kaitse eeskiri). Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määrusega nr 18 vastu võetud Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja (edaspidi nimetatud kaitse-eeskiri) kohaselt on Elektrijaama kinnistust (pindala 19514 m2 Lahemaa rahvuspargi Kotka sihtkaitsevööndisse arvatud u 41,8% kinnistust. Sihtkaitsevööndisse on määratud Valgejõe kanjonorgu kahelt poolt piiravad lubjakivipaljandid, millel kasvavad pangametsad. Muus osas, sh Valgejõgi, jäeti kinnistu piiranguvööndisse. Kaebuse täienduses on mitmeid osasid, millest nähtub, justkui oleks kogu Elektrijaama kinnistu määratud sihtkaitsevööndisse, mis võib olla eksitav.
5.6.Vastustaja juhib veelkord tähelepanu, et kaitse-eeskirja seletuskirjas on viidatud kõikidele alusuuringutele ja inventuuridele, millega rahvuspargi vööndite tsoneerimisel on arvestatud. Elektrijaama kinnistu ekspertiisis on selged kinnistupõhised selgitused, miks on põhjendatud kinnistul kohaldada sihtkaitsevööndi režiimi. Lähtudes ka teistest ekspertiisidest ja asjaolust, et osade elupaigatüüpide esinduslikkust viib alla kinnistu külastuskoormus ja endise elektrijaama rajatise varemed, on see Elektrijaama kinnistu külastatav ala (rajad ja endise elektrijaama rajatise varemed) määratud kaitse-eeskirjaga lõplikult piiranguvööndiks. Seega on arvestatud ka A. Tõnissoni ettepanekuga (P. Tomsoni ekspertiisis on tehtud ettepanek kogu Elektrijaama kinnistu määrata sihtkaitsevööndisse, vt II tl 21-62 lk 24), et puhkekoht ei peaks asuma sihtkaitsevööndis.
5.7.Vastustaja selgitab, et kõikide sihtkaitsevööndite, ka Kotka sihtkaitsevööndi tsoneerimisel, on järgitud üldiseid põhimõtted: piiritlemine on väärtusepõhine, aga arvestatakse ka, et ala piirid peavad olema looduses selgelt tuvastatavad ja üheselt mõistetavad. Seetõttu on piiritlemisel kasutatud selgepiirilisi ja ajas vähe muutuvaid objekte (teed, mõõdistatud katastriüksused, metsasihid). Kuna antud asukohas langeb põhikaardile kantud järsaku serv enam-vähem kokku Kärestiku ja Elektrijaama kinnistute vahelise katastripiiriga, on järgitud sihtkaitsevööndi piiritlemisel katastripiiri, kuna see on selgem. Kuna kõlvikupiir on looduses muutuv, kasutatakse neid piirina juhtudel, kui katastripiiri pole võimalik aluseks võtta (nt jääb piiritletavast väärtusest liiga kaugele). Ekslik on kaebaja seisukoht, et lisas 10 olevalt kaardilt on näha, et Kärestiku kinnistul asuvad pangametsad. Viidatud lisa 10 skeemil ei kujutata pangametsi, vaid selgitatakse sihtkaitsevööndi piiri (Kaebuses leidis kaebaja, et see on Elektrijaama kinnistul ebaselge), mille aluseks on võetud Eesti põhikaart 2015.
5.8.Kaebaja poolt viidatud Muuksi piiranguvööndisse arvatud pangametsad asuvad klindil ja paiknevad hooldatavate poollooduslike koosluste vahel kitsa ribana. Muuksi piiranguvööndis paiknevatel pangametsadel puudub Nõmmeveskile omane kontsentreeritud erinevate väärtuste esinemine. Seega ei ole käesolevas vaidluses vaadeldavad Nõmmeveski kanjonis ning kaebuses viidatud Muuksi piiranguvööndis asuvad pangametsad oma paiknemisest ja olemusest tulenevalt võrreldavad. Kaebaja viidatud pangametsade pindalade erinevus tuleneb sellest, et P. Tomson on oma ekspertiisi selgitavas osas kasutanud Natura Standardandmebaasist (http://natura2000.eea.europa.eu/) võetud andmeid. Kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirja koostamisel on elupaigatüüpide pindala täpsustatud inventuuride kaardikihtide järgi. Vastustaja ei leia sellel pindalade erinevusel seost Elektrijaama kinnistuga ning ei pea kaebaja väidet asjakohaseks.
5.9.Lahemaa rahvuspargi Kotka sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on looduse mitmekesisuse, maastikuilme, koosluste tüüpide ja neile omase liigilise ja vanuselise mitmekesisuse säilitamine ning loodusdirektiivi elupaigatüüpide, kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse. Elupaigatüüpe pangametsad 9180*, lubjakivipaljandid 8210 on vaja kaitsta seega ka Euroopa tasandil (Natura 2000 võrgustik). Eelkirjeldatud elupaigatüüpide olemust, väärtust ja esinduslikkust hinnates tsoneeriti kaitse-eeskirjaga sihtkaitsevööndisse kanjoninõlvadel paiknev osa Elektrijaama kinnistust (sh seal paiknev pangamets u 0,9 ha ja lubjakivipaljandid).
5.10.Vastustaja hinnangul on kaitse-eeskirja seletuskirjas, seletuskirja lisades/alusdokumentides (eeskirja menetluses koostatud hinnangud, ekspertiisid (eelkõige kinnistupõhine ekspertiis) jm) ning kirjavahetuses kaebajaga avatud piisavalt otsuse tegemise tagamaad. Kõike kogumis hinnates, on selgelt põhjendatud Elektrijaama kinnistul paiknevate lubjakivipaljandite ja pangametsade tsoneerimine sihtkaitsevööndisse, et tagada nende säilimine ja kaitse.
5.11.Kõiki Elektrijaama kinnistuga seotud kaitseväärtusi on vastustaja käsitlenud oma vastuses kuna puudub vaidlus, et kõik vastuses nimetatud kaitstavad väärtused Elektrijaama kinnistul ka paiknevad. Puudub ka vaidlus, et kaitse-eeskirja menetluses kavandati algselt kogu kinnistul paiknevaid kõiki kaitseväärtusi kogumis vaadeldes sisuliselt kogu kinnistu (96,7% kinnistust, välja jäid maantee koos tammiga) sihtkaitsevööndisse. Kaebaja soovi jätta kinnistu piiranguvööndisse, on kaitse-eeskirja menetluse käigus kaalutud ja kaalumise tulemusel on määratud sihtkaitsevööndisse kinnistul paiknevate A ja B esinduslikkusega pangametsade ja lubjakivipaljandite maa-ala, sest piiranguvööndis ei oleks tagatud nende säilimine ja kaitse. Keskkonnaamet on 24.11.2014 kirjas nr 15-2/14/25572 ja 11.12.2014 kirjas nr V15-2/14/25572-4 teavitanud maaomanikku tsoneeringu muudatustest ja saatnud ka vastavad kaardikihid.
5.12.Vastustaja ei nõustu kaebaja etteheitega vastustajale avalike huvide kaalumata jätmisest. Vastustaja märgib, et puudub vaidlus, et Valgejõge puudutav kinnistu osa ei ole määratud sihtkaitsevööndisse. Vastustaja on vastuses selgitanud, et Valgejõgi on üks kinnistuga seotud kaitseväärtus, kuid Valgejõgi ei ole määratud Kotka sihtkaitsevööndisse. Seoses Valgejõega esitatud kaebaja järeldus, et kui olemasoleva paisu rekonstrueerimine ning avarii tagajärgede kõrvaldamine on looduskaitseseaduse alusel lubatud, siis järelikult on põhimõtteliselt võimalik ka elektrijaama taastamine ning elektritootmine, on meelevaldne. Kaitseeeskirja § 19 lg 2 p 2 kohaselt on kaitseala valitseja nõusolekul piiranguvööndis lubatud vooluveekogude veetaseme alandamine ja kaldajoone muutmine olemasolevate paisude
rekonstrueerimisel, kalda kindlustusrajatiste ehitamisel, loodusliku veerežiimi taastamisel ja kalade läbipääsu tagamisel. Kaitse-eeskirja § 23 lg 2 p 1 kohaselt on piiranguvööndis kaitseala valitseja nõusolekul lubatud ehitiste väliskonstruktsioonide muutmine. Asjaolu, et vastavad tegevused on lubatud kaitseala valitseja nõusolekul, näitab, et tegevused ei ole igal juhul lubatud, vaid selleks on vajalik kaitseala valitseja nõusolek. Kaitse-eeskirja kehtestamisel ei otsustata kinnistul tegevuste lubatavust, mis tuleb lahendada juhtumipõhise kaalutlusotsusega. Vastava kaalutlusotsuse teeb vastav haldusorgan (Keskkonnaamet) loamenetluse juures eraldi. Kaitseala valitseja saab nõusoleku anda, kui on veendunud, et tegevus ei kahjusta ala kaitse-eesmärkide saavutamist ja ala seisundit. Samuti tuleb arvestada ranna ja kalda kaitse-eesmärkidega, kuna tegemist on ehituskeeluvööndis paikneva kinnistuga. Natura 2000 loodus- ja linnualal võib KeHJS § 29 lg 2 kohaselt tegevusloa anda, kui seda lubab Natura 2000 võrgustiku ala kaitsekord ning otsustaja on veendunud, et kavandatav tegevus ei mõjuta ebasoodsalt selle Natura 2000 võrgustiku ala terviklikkust ega kaitse eesmärki. Kuivõrd kaebaja on kaebuses püüdnud jätta muljet, nagu kinnistul paikneks rajatised, mis võimaldaks alustada tootmistegevust, on vastuses kirjeldatud Elektrijaama kinnistu olemust. Ka vastuse täienduse punktis 4.6 on märgitud, et kinnistul paikneb oluline tööstuspärand, mille säilimine kinnistu sihtkaitsevööndisse määramisega satub ohtu. Elektrijaama kinnistu territooriumil ei paikne praegu hüdroelektrienergia tootmiseks kasutatavaid ehitisi ning varemete kasutuselevõtmine ilma põhjalike rekonstrueerimistööde ning uute ehitiste püstitamiseta ei ole võimalik. Kaitse-eeskirja kohaselt on Elektrijaama kinnistu sellel osal, kus mainitud varemed paiknevad ja kinnistut läbival Valgejõel, piiranguvööndi režiim. Piiranguvööndis on olemasolevate ehitiste hooldamine lubatud. Kuivõrd piiranguvööndiga seonduvat ei ole vaidlustatud, jäävad arusaamatuks kaebaja seisukohad, et sihtkaitsevööndi määramisel oleks pidanud kaaluma kaebaja majandushuvisid seoses piiranguvööndis paiknevate varemetega. Mis majandushuvid on kaebajal seoses sihtkaitsevööndisse määratud kinnistu osaga kaebusest ega täiendusest täpsemalt ei selgu. Elektriliine paikneb rahvuspargi mitmes sihtkaitsevööndis. Kaitse-eeskirja § 14 lg 2 p 6 sätestab kaitseala valitseja nõusolekul ehitiste (antud küsimuses elektriliinid) hooldustööde lubatavuse sihtkaitsevööndis ja § 16 lg 1 p 3 sätestab, et kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud tehnovõrgurajatiste püstitamine kaitsealal paikneva kinnistu või kaitseala tarbeks. Kaebaja väidab, et sihtkaitsevööndi tõttu on tekkinud olukord, kus Elektrijaama kinnistul polegi võimalik seoses olemasolevate rajatistega midagi teha – selline tegevusetus ei ole avalikes huvides. Lagunevate rajatiste paiknemine sellises piirkonnas on külastatavatele inimestele ohtlik. Vastustaja selgitab, et Keskkonnaamet väljastas 22.07.2014 Kuusalu Vallavalitsusele vastuskirja HRJ 14-4/14/14744-2 (II tl 172-173 pöördel), milles anti seisukoht, et Elektrijaama kinnistul kavandatavad võsatõrjetööd ehitistele, sh ka rajatistele, sh varemetesse kasvanud ning rajatist kahjustavate noorte puude langetamine, murdunud ja vigastatud puude koristamine, vms heakorratööd, ei ole vastuolus Lahemaa rahvuspargis kehtiva kaitsekorraga. Samuti väljastas Keskkonnaamet 14.09.2015 Kuusalu Vallavalitsusele vastuskirja HRJ 144/15/16492-4 (II tl 174-181), kus on alternatiivina pakutud, et Elektrijaama kinnistul on võimalik juurdevoolukanali ja vundamendi vare rekonstrueerimine külastusrajatisena (vaateplatvormina) olemasolevas mahus, kahjustamata seejuures täiendavalt piirneval alal looduskooslusi ja kanjoniveergu. Vastustaja on seisukohal, et nimetatud kirjade alusel on/oli Elektrijaama kinnistul võimalik korrastustöid teostada.
5.13.Vastustaja viitab täiendavalt ka kaitse-eeskirja menetluses Keskkonnaameti 22.04.2013 kirjas V 15-2/13/6671-39 omanikule selgitatule: Kaitsekorra rakendamise temaatika on sätestatud kaitsekorralduskavaga, kus esitatakse täpne kaitsekorralduslike tegevuste tegevusplaan koos tegevuste eeldatavate maksumusega. Kaitsekorralduslikud tegevused ei ole samastatav riigile omandamisega. Kaitsekorralduskava ei käsitle maade riigile omandamist, see ei ole kaitsekorralduskava eesmärk. Uue kaitse-eeskirja rakendamise sotsiaal-majanduslikke mõjusid on analüüsitud kaitse-eeskirja seletuskirja 5. peatükis „Määruse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused”. Mõjusid aladele on analüüsitud riiklikult tasandilt, nii eelnõu kui seletuskiri on kooskõlastatud teiste ministeeriumitega. Kaitserežiimi rangemaks muutmisega võib kaasneda kohalikule omavalitsusele tulubaasi muutus, mis on seletuskirjas ka välja toodud (lk 167). Konkreetse kinnistu kohta käivad kulutused, mis tekivad riigile kinnisasja omandamisel, selguvad siis, kui huvitatud isik esitab riigile kinnisasja omandamise ettepaneku ning riik nõustub kinnistu omandamisega. Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et otsus määrata Elektrijaama kinnistul paiknevad A ja B esinduslikkusega hinnatud pangametsad (*9180), mis kasvavad esinduslikel kanjoniseintel (lubjakivipaljandid 8210) sihtkaitsevööndisse on põhjendatud ja põhjendused selguvad piisavalt kaitse eeskirja seletuskirjast, selle koostamise alusdokumentidest ning kaebajaga peetud kirjavahetusest. Vastustaja hinnangul tugineb otsus õigetel asjaoludel ja on piisavalt põhjendatud, samuti on kaalutud omaniku huve jättes osa kinnistust piiranguvööndisse. Vastustaja on seisukohal, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata.
5.14.Vastustaja palub jätta kohtukulud kaebaja kanda. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja kantud menetluskulud osaliselt põhjendatud ega vajalikud. Vastustaja hinnangul oleks kaebaja saanud vältida teatud menetlustoimingute tegemist või piirata nende tegemiseks kulunud ajamahtu ja sellega seotud kulusid (mahukast täiendava seisukoha esitamise kirjast ei nähtu lisaks kaebuses esitatule uut infot, kaebaja soovis kohtuistungit, millel osalemiseks oli vajalik täiendav ettevalmistustöö, kuid kohtuistungil midagi uut võrreldes kaebuse ja selle täiendusega ei esitatud). Samuti ei ole kaebuse esitamine olnud ülemäära keerukas ning sarnane vaidlus ei ole kohtupraktikas esmakordne. Eeltoodut saab kohus kaebuse rahuldamise korral menetluskulude väljamõistmise taotlust lahendades arvestada. Vastustaja hinnangul on kaebuse rahuldamise korral põhjendatud menetluskulude vähendamine (II tl 201 pöördel -202).
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Kohus leiab pärast kõigi menetluse käigus kogutud seisukohtade ja tõendite uurimist ja kaalumist, et ta nõustub enamiku vastustaja toodud seisukohtadega ja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ning põhjendab oma otsust järgnevaga.
7.Käesolevas asjas on vaidlusaluseks küsimuseks, kas Eesti Vabariigi Valitsus on oma 19.02.2015 määruses nr 18 „Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri“ õiguspäraselt määranud kaebaja omandisse kuuluva Elektrijaama kinnistu osaliselt sihtkaitsevööndisse. Kaebaja leiab, et vastustaja on sellise otsustuse langetamisel teinud kaalutlusvigu, jätnud määruse vajalikul määral põhjendamata seoses Elektrijaama kinnistule sihtkaitsevööndi režiimi rakendamisega ja kohelnud kaebajat ebavõrdselt võrreldes mõnede teiste kinnisasjade omanikega. Samuti leiab kaebaja, et vaidlustatud osas pole kaitse-eeskirjaga seatud omandi kasutamist piiravad kitsendused (Elektrijaama kinnistu osaline
arvamine sihtkaitsevööndisse) proportsionaalne, kuna tegemist ei ole vajaliku ega mõõduka lahendusega.
8.Vaidlustatud määrus on kehtestatud looduskaitseseaduse (LKS) § 10 lõike 1 alusel. Nimetatud seadusesäte näeb ette, et „Ala võtab kaitsealana või hoiualana kaitse alla Vabariigi Valitsus.“. Vaidlust ei ole, et käesoleval juhul on osaliselt vaidlustatud haldusakti vastu võtnud selleks pädev haldusorgan.
9.Kohus märgib, et vaidlustatud määrus (haldusakt) asendas vastavalt LKS § 91 lg 1 enne LKS vastuvõtmist Vabariigi Valitsuse poolt 03.06.1997 määrusega nr 109 kinnitatud Lahemaa rahvuspargi ja Viitna maasikukaitseala kaitse-eeskirja, mis tunnistati kehtetuks vaidlustatud määruse §-ga 26. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et kuni uue kaitse-eeskirja kehtestamiseni asus Elektrijaama kinnistu tervikuna Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndis ja sellele rakendusid muuhulgas LKS vastavad sätted (§ 31 ja § 91 lg 1 ja 4). Vaidlust ei ole ka asjaolu üle, et uue kaitseeeskirjaga rakendati osale kaebaja kinnistule sihtkaitsevööndi (LKS § 30) õiguslik režiim, mis on omandi kasutamise võimalustest lähtudes maaomanikule rangem kui piiranguvööndi õiguslik režiim ja sealhulgas on sihtkaitsevööndis võrreldes piiranguvööndiga juba tulenevalt seadusest oluliselt piiratum võimalus tegelda majandustegevusega.
10.Erinevate alade kaitse alla võtmist ja looduskaitseliste režiimide seadmist reguleerib LKS. Vastavalt LKS § 1 lg 1 on LKS eesmärgiks 1) looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega; 2) kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine ja 3) loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine. LKS § 2 lg 1 kohaselt „Loodust kaitstakse looduse säilitamise seisukohalt oluliste alade kasutamise piiramisega, kaitse alla võetud loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku isenditega ning kivististega sooritatavate toimingute reguleerimisega ning loodushariduse ja teadustöö soodustamisega.“ Ja lg 2 kohaselt „ Looduse kaitsel lähtutakse tasakaalustatud ja säästva arengu põhimõtetest, kaaludes iga kord alternatiivsete, looduskaitse seisukohalt tõhusamate lahenduste rakendamise võimalusi.“. LKS § 4 lg sätestab, et „ Kaitseala on inimtegevusest puutumatuna hoitav või erinõuete kohaselt kasutatav ala, kus säilitatakse, kaitstakse, taastatakse, uuritakse või tutvustatakse loodust.“. Rahvuspark kuulub vastavalt samale sättele kaitsealade hulka. Vaidlust ei ole, et kaitserežiimide üle otsustamisel on vastavat otsust tegeval haldusorganil küllaltki lai diskretsiooniõigus, mille teostamisel tuleb lisaks LKS sätetele arvestada ka haldusmenetluse seaduse normide (LKS § 6) ja mitmetes muudes looduskaitselisi objekte ja looduskaitseküsimusi täpsustavates õigusaktides (kaasa arvatud EL õigusaktid, vt näiteks EÜ Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 2006, 22.07.1992) ja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.01.2010)) sätestatut.
11.Loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused on toodud LKS §-s 7 ja nendeks on „ ... selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus.“. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et vastustaja on kaitse-eeskirja kehtestamisel läbi viinud asjakohase haldusmenetluse (eelkõige LKS § 8 ja 9) ja kaebajal on olnud selles võimalik seaduses sätestatud korras osaleda ja esitada oma ettepanekuid ja vastuväiteid.
12.Kaebaja põhilised etteheited vastustajale seisnevad väidetavates vigades kaalutlusõiguse teostamisel ja haldusakti osaliselt põhjendamata jätmises. Kaalutulusõiguse teostamist reguleerivad kõige üldisemal tasemel HMS § 4, mille lõige 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada „... kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve“, ja HMS § 56, mille lg 3 sätestab, et „Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes tuleb märkida kaalutlused, milles haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Samuti laieneb kaalutlusõiguse alusel antavale haldusaktile HMS § 56 lg 1. Käesoleval juhul seab kaalutlusõiguse teostamisele lisaks üldistele LKS sätestatud eesmärkidele põhimõtetele (§ 1 ja 2) kõige selgemad piirid LKS § 11 lg 4, mille kohaselt tuleb loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse seletuskirjas esitada: 1) põhjendused kaitse alla võtmise eesmärkide vastavuse kohta kaitse alla võtmise eeldustele; 2) põhjendused loodusobjekti kaitse alla võtmise otstarbekuse kohta; 3) põhjendused kaitstava loodusobjekti tüübi valiku kohta; 4) põhjendused kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndite piiri kulgemise kohta; 5) põhjendused kaitsekorra kohta; 6) kaitse alla võtmise menetluse kirjeldus, sealhulgas menetlusetappide kronoloogiline loetelu, ärakuulamise tulemused ja menetluse käigus tehtud ettepanekute tulemusel tehtud muudatused koos põhjendustega.
13.Kohus leiab vaidlustatud haldusakti puhul vastustaja poolt kaalutlusõiguse teostamist üldiselt hinnates, et käesolevas asjas vaidlustatud õigusaktis ja selle seletuskirjas on kaalutlusõiguse teostamisel otsuse punktis 12 mainitud seadusesätetest põhiosas nii vormiliselt kui ka sisuliselt kinni peetud. Kohus märgib kaalumisõiguse teostamise kohalt kõigepealt asjaolu, et nähtuvalt nii kaebaja esitatud kaebusest, kui sellele lisatud täiendavatest seisukohtadest (II tl 160-162) ja ka kohtuistungil avaldatust, et kaebaja põhiliseks haldusmenetluse ja kohtumenetluse käigus väljendatud huviks on ilmselgelt Elektrijaama kinnistul asunud hüdroelektrijaama taastamine ja elektrienergia tootmise käivitamine. Kohus märgib, et kaebaja väitel on vastustaja jätnud kaebaja selle huvi kaalumata ja kinnistu sihtkaitsevööndisse tsoneerimisega sisuliselt välistanud kaebaja võimaluse hüdroelektrijaama ehitamiseks ning tekkinud olukorras jätnud hindamata ka võimalikud kulud maatüki sundvõõrandamiseks. Kohus märgib kaebaja neid põhilisi väiteid hinnates kõigepealt, et vastustaja toob õigesti välja, et ta on kõigepealt osaliselt arvestanud kaebaja haldusmenetluse käigus esitatud vastuväidetega ja vähendanud esialgses Lahemaa Rahvuspargi metsade inventuuri ja väärtuste analüüsis tehtud ettepanekut arvestada Elektrijaama kinnistu 96.9% ulatuses Kotka sihtkaitsevööndisse oluliselt määrates lõplikus haldusaktis Kotka sihtkaitsevööndisse ainult 41,8% Elektrijaama kinnistust. Kaebaja majanduslikke huve arvestades on siinkohal veelgi olulisem asjaolu, et 2013 aasta kaitseeeskirja eelnõu ekspertiisi ja kaebaja ettepanekuid arvestades arvati vaidlustatud määrusega Lahemaa rahvuspargi Kotka sihtkaitsevööndisse ainult osa kaebajale kuuluvast kinnistust ja sellest vööndist jäi välja kinnistule jääv jõeosa, elektrijaama rajatised ja matkarada, mis jäid nii nagu need olid ka varasemalt piiranguvööndisse. Kohus märgib, et tulenevalt sellest on sisuliselt asjakohatud kõik kaebaja väited, mis puudutavad tema võimaliku hüdroelektrijaama taastamisega seotud majandushuvidega mittearvestamist. Kohus märgib, et vähemalt selles osas ei muutunud kaebaja olukord erinevalt tema poolt väidetust võrreldes varasemaga märgatavalt halvemaks. Kohus märgib, et sisuliselt muudab eelnev tähtsusetuks ka asjaolu, et vastustaja viitas eelnõu seletuskirja punktis 35 muuhulgas asjaolule, et vastavalt LKS § 51 tulenevalt keelule rekonstrueerida paise (tamme). Kohus märgib, et kaebaja viitab õigustatult asjaolule, et Riigikohus leidis oma 4. märtsil 2015 tehtud ja jõustunud otsuses
haldusasjas nr 3-3-1-74-14 tõepoolest, et nimetatud LKS § 51 lg 1 ei reguleeri olukorda, mis Elektrijaama kinnistul paisu purunemise tõttu on tekkinud. Samas selgitas Riigikohus otsuse punktides 19 ja 20, et esitatud vee-erikasutusloa taotluse uuesti läbivaatamisel tuleb muuhulgas arvestada vahepeal muutunud olukorda ja muuhulgas sellega seotud looduskaitse-eesmärke ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik, seatud eesmärki parandada pinnavee seisundit. Vaidlusalust ala puudutavas osas on Vabariigi Valitsus seda eesmärki täpsustanud 1. aprilli 2010. a korraldusega nr 118 kinnitatud Lääne-Eesti vesikonna veemajandus-kavaga. Samuti tuleb loa andmise või mitteandmise üle otsustamisel teostada uus avalike ja kaebaja majanduslike huvide kaalumine. Kohus märgib, et eeltoodust nähtuvalt on ei andnud Riigikohtu otsus, mis langetati ja jõustus peale käesolevas kaebuses vaidlustatud kaitse-eeskirja kehtestamist, kaebajale otseselt õigust ja võimalust hüdroelektrijaama taastamiseks vajalike tegevuste läbiviimiseks uue veekasutusloa väljastamise näol, vaid ainult kohustas vastustaja kaebaja taotluse selle saamiseks uuesti läbi vaatama. Samuti ei muutnud see mingilgi määral hüdroelektrijaama taastamisega seotud kinnistuosade õiguslikku regulatsiooni ehk tehtud viide ei oma vaatamata oma ekslikkusele tähendust kaebaja hüdroelektrijaama taastamisega seotud võimaliku majandustegevusega seotud õiguste seisukohalt ja ei põhjusta haldusakti õigusvastasust. Kohus peab vajalikuks märkida, et sisuliselt alusetu on ka kaebaja kohtuistungil väljendatud kartus, et isegi juhul, kui ta saab õiguse hüdroelektrijaama taastamiseks, ei ole tal seda võimalik teha, kuna sihtkaitsevööndi seadmise tõttu ei ole tal võimalik viia ehituplatsile ehitusmaterjale. Kohus märgib, et selline kartus on asjatu, sest on ilmselge, et koos võimaliku ehituslubade väljastamisega tuleb sellisel juhul lahendada ka ehitusmaterjalide ja seadmete ehitusplatsile transportimisega seotud küsimused ja nende lahendamiseks annab kaitse-eeskiri ka võimaluse (vt näiteks § 6 lg 3 p 3). Kohus märgib ühtlasi, et ainuüksi sihtkaitsevööndi olemasolu jõekallastel ei anna iseenesest alust piiranguvööndis asuval kinnistuosal majandustegevuse keelamiseks.
14.Eelmises punktis toodust ja eelkõige asjaolust, et hüdroelektrijaama taastamisega seotut sihtkaitsevööndi kehtestamine otseselt ei puuduta, tulenevalt on alusetud kaebaja väited, et vastustaja on põhjendamatult jätnud kaalumata küsimuse, et miks antud juhul on Cesinduslikkusega pangametsa kaitsmise vajadus suurem kinnistu omaniku huvist rekonstrueerida kinnistul asuv hüdroelektrijaam ning selle kaudu oma majandustegevust läbi viia.
15.Kohus ei nõustu kaebajaga, et haldusaktis ei ole põhjendatud, miks tuleb Elektrijaama kinnistul asuvat pangametsa, mille esinduslikkus on madal, üldse niivõrd rangelt kaitsta. Rangemat kaitserežiimi vajavad eelkõige sellised kooslused, mille esinduslikkus on kõrge (A ja B esinduslikkus), mis on looduskaitse seisukohast väärtuslikumad ning mille säilitamine sellisena on seetõttu õigustatud. Erinevalt kaebaja väidetest leiab kohus, et vastustaja on põhjendanud haldusakti seletuskirjas ja selles viidatud dokumentides ning ka kirjavahtuses kaebajaga korduvalt ja täiesti arusaadavalt, millest lähtudes peeti vajalikuks C-esinduslikkusega pangametsa vajalikuks kaitsta sihtkaitsevööndi režiimi kehtestamisega. Lühidalt võib need põhjendused käesoleval juhul kokku võtta asjaoludena, et sihtkaitsevööndisse arvati just nimelt Valgejõe Nõmmeveski kanjonis asuvad pangametsad arvestades ka asuvaid paeastanguid ning kanjonis olevat erilist mikrokliimat ning eriilmelisi elupaiku. Kohus märgib, et tulenevalt HMS § 56 lg 1 antakse haldusakti põhjendused haldusaktis või menetlusosalistele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et tulenevalt kaitse-eeskirja sisust ja ulatusest ei ole otstarbekas ja vajalik iga sellega hõivatud kinnistu suhtes kõiki kaitserežiimiga seotud küsimusi kajastada haldusaktis
eneses. Kohus peab piisavaks, et haldusaktis on toodud ära kõige olulisemad seaduses sätestatud küsimused ja nende detailsem käsitlus on toodud haldusmenetluses kogutud ja isikutele kättesaadavates dokumentides. Käesoleval juhul on haldusakti § 29 antud selge viide ka haldusmenetluse ja selle tulemuste kajastamisele haldusakti seletuskirjas. Haldusakti seletuskirjas on omakorda viited kõigile kasutatud ja teostatud uuringutele, millest käesoleval juhul on kõige olulisemateks seletuskirja punktis 2.6.1. Kaitsekorra kavandamine viidatud Eerik Leibaku poolt 2004/2005. a, Kaili Preismanni poolt 2008/2009. a ja Andres Tõnissoni poolt 2012/2013. a koostatud eksperdiarvamustest Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja eelnõu, tsoneeringu ja kaitsekorra kohta. Samuti on kaitsekorra kehtestamisel arvestatud 2011. a Pille Tomsoni koostatud ekspertiisiga Elektrijaama katastriüksusel (42301:005:0158) esinevate kaitseväärtuste ja nende kaitse vajaduse kohta. Kaitse-eeskirja koostamisel on arvestatud ka kaitsekorra mõjuga loodusala kaitse-eesmärkidele ning Natura 2000 võrgustiku alade suhtes kehtivate erisustega.
16.Kohus märgib, et ei pea põhjendatuks kaebaja väiteid, et vastustaja ei ole põhjendanud, miks oli vajalik osa Elektrijaama kinnistu arvamine sihtkaitsevööndisse. Kohus peab vajalikuks selgitada, et vaatamata asjaolule, et üks ekspertidest Andres Tõnisson on oma 2013 aasta Lahemaa kaitse-eeskirja eelnõu ekspertiisis teinud soovituse teinud ettepaneku jätta teatud objektid Kotka sihtkaitsevööndist välja (Nõmmemetsa juga ja eraldiasuv RMK puhkekoht sihtkaitsevööndist välja), on see olnud ainult üks ekspertide poolt tehtud ettepanekutest. Kohus peab õigustatuks, et vastustaja on siinkohal arvestanud hoopis 2011. a Pille Tomsoni koostatud ekspertiisiga Elektrijaama katastriüksusel (42301:005:0158) esinevate kaitseväärtuste ja nende kaitse vajaduse kohta. Kohus leiab, et nn. Pille Tompsoni ekspertiisi puhul, erinevalt Andres Tõnissoni ekspertiisist, on tegu spetsiifiliselt ja spetsiaalselt Elektrijaama kinnistut uurinud ekspertiisiga ja seetõttu on ka loogiliselt arusaadav, miks eelistas kaebaja selle ekspertiisi tulemusi üldisema ekspertiisi järeldustele. Kohus peab vajalikuks eraldi välja tuua, et P. Tomsoni ekspertiisis on võrreldes A. Tõnissoni ekspertiisiga vaadeldud Elektrijaama kinnistut osade kaupa ja leitud, et esinduslikkus selle erinevates osades on erinev. Kohtu arvates väärib märkimist, et P. Tomson leidis jagades kinnistu kolmeks tsooniks esinduslikkuse seisukohalt, et 0.87 ha osas on esinduslikkus A, 0,65 ha osas B ja 0, 37 ha osas C. Viimasesse ossa on arvatud märgatava inimmõjuga alad jõe vasakkaldal. Nähtuvalt ekspertiisist on kõigi nende osade looduskaitseline väärtus väga kõrge (A) (II tl 22 pöördel – 23 pöördel). Sama ekspertiisi analüüsi osas on samuti eraldi põhjendatud, miks on pangametsa elupaiga osas vajalik sihtkaitsevööndi režiim ja miks see pole vajalik Valgejõe osas (II tl 30). Eeltoodust ja kaitse-eeskirja seletuskirjast toodust (vt vastavaid osi Määruse seletuskirjas näiteks lk 61-62, 98, vastuseid kaebaja ettepanekutele lk 111112 ja 155-156) nähtub selgesti, miks on vastustaja võtnud vastu otsuse üldise C esinduslikkusega märgitud ala sihtkaitsevööndisse arvamiseks. Ühe eraldi täiendava asjaoluna on siinkohal välja toodud ka vajadus välistada raietegevus C esinduslikkusega asja osas, et viimane saaks taastada oma esinduslikkuse. Nimetatud eesmärk on kohtu hinnangul igati kooskõlas nii Lahemaa Rahvuspargi üldiste kaitse-eesmärkide kui ka Kotka sihtkaitsevööndi spetsiifiliste eesmärkidega. Lisaks eeltoodule on P. Tomsoni ekspertiisil lehekülgedel 20-22 (II tl 88-89 pöördel) põhjalikult käsitletud enne uue kaitse-eeskirja kehtestamist eksisteerinud kaitserežiimi ja soovitatavat uut kaitserežiimi ning vajadust osaliselt just sihtkaitsevööndi režiimi sisseviimiseks. Kohus peab käesolevas otsuse punktis nimetatud põhjendusi piisavalt arusaadavaks ja leiab, et nende arvesse võtmisel ei ole vastustaja teinud kaebaja poolt väidetud kaalutlusviga. Asjaolu, et mõnes teises kohas on piirdutud ka A-kategooria esinduslikkusega pangametsade alade puhul nende määramisega piiranguvööndi kaitserežiimi alla (Muuksi piiranguvööndisse arvatud pangametsad), ei ole seetõttu kohtu arvates ka käsitletav maaomanike ebavõrdse kohtlemisena. Käesoleval juhul ei ole faktiliselt tegemist sarnaste olukordadega. Nii on Elektrijaama kinnistul lisaks pangametsa elupaigatüübile näiteks eraldi välja toodud kaitsmist vääriv elupaigatüüp
lubjakivipaljandid (8219) ja seetõttu ei ole võimalik haldusorgani põhjendatud ja erinevaid lahendusi ainult ühe näitaja põhjal paljudest käsitleda kaebaja ebavõrdse kohtlemisena. Kohus leiab, et alusetu on ka kaebaja väide, mis puudutab kaebaja ebavõrdset kohtlemist võrreldes Kärestiku kinnistu omanikuga. Nähtuvalt kaardimaterjalist ja vastustaja kohtuistungil antud selgitustest, jääb Kärestiku kinnistule ainult kitsas viirg pangametsa ja see ei asu jõesängi kaldakalletel. Seetõttu ei saa ka kohtu arvates siinkohal arvestades metsariba väikest pindala ja vajadust selgelt määratleda sihtkaitsevööndi piir rääkida maaomanike ebavõrdsest kohtlemisest.
17.Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et loodusväärtuste kaitsmiseks valitud meetmed oleks ebaproportsionaalsed. Eelnevates punktides käsitletust nähtus selgus, et piiranguvööndi režiim ei taga sihtkaitsevööndisse arvatud aladel seatud kaitse-eesmärkide saavutamist ja lubaks teostada näiteks teatud tüüpi raieid, millisel juhul oleks võimatu saavutada soovitud kaitse-eesmärke ja sihtkaitsevööndisse arvatud pangametsade esinduslikkuse tõusu. Samal ajal juhib kohus tähelepanu asjaolule, et kaebajat majanduslikus mõttes huvitav kinnistuosa koos seal asuvate hüdroelektrijaama varemete ja rajatistega on tsoneeritud piiranguvööndisse, kus ei ole majandustegevus täielikult õiguslikult välistatud ja mille arendamise taotlemise korral tuleb vastavaid majandus- ja ehitustegevuse lubasid väljastavatel organitel läbi viia haldusmenetlus ja õiguspärase kaalutlusõiguse teostamise järel otsustada lubade andmine või nendest keeldumine. Võrreldes varasema õigusliku režiimiga tuleb siinkohal otsustajatel arvesse võtta muutunud seadusandlust ja kaitse-eeskirja ning Riigikohtu poolt viidatuna kaaluda kõiki faktilisi asjaolusid ja poolte huve. Kohus ei leia seetõttu, et vastustaja oleks rikkunud kaitse-eeskirjas sätestatud meetmete rakendamisel proportsionaalsuse põhimõtet.
18.Kohus leiab, et põhjendamatud on ka kaebaja 14. juulil 2016 esitatud täiendavates seisukohtades (II tl 160-162) tehtud etteheited justkui oleks viimane esitanud kohtumenetluses vaidlustatud haldusaktile täiendavaid selgitusi ja põhjendusi (eelkõige kaitserežiimi määramise erinevate põhjenduste osas), mida varasemas menetluses ei ole esitatud ja mida seetõttu ei tohi arvesse võtta. Kohus märgib, et kõik põhilised põhjendused, millest sõltub vaidlustatud haldusakti õiguspärasus, on toodud haldusaktis endas ja kaebaja on oma vastuses kaebusele läbivalt viidanud vastavatele haldusmenetluse dokumentidele. Kohus nõustub vastustajaga, et seoses kinnistu sihtotstarbega antud selgitusi (vt näiteks II tl 1-3 ja 164 pöördel) ei olnud vaja kajastada kaitse-eeskirjas, kuid aitasid kaasa asjaolude hindamisele.
19.Kohus leiab, et alusetud on kaebaja nõuded tunnistada vaidlustatud haldusakt kehtetuks, kuna selles pole käsitletud selle rakendusega seotud kulusid ja muuhulgas tema kinnistu võimaliku sundvõõrandamisega seotud kulusid. Kohus märgib, et kaitse-eeskirja rakendamisega seotud kulusid on käsitletud selle seletuskirja punktis 5 ja selles punktis on käsitletud ka võimalike sundvõõrandamistega seotud kulusid. Kohus leiab, et selles punktis toodu on asjakohane ja vastab seaduses toodud nõuetele. Samuti ei saa ühe kinnistu sundvõõrandamise kulud vastavalt sellele punktile olla nii suured, et neid ei oleks võimalik vastustajal vajadusel sundvõõrandamismenetluse läbiviimisel kanda.
20.Kohus leiab, et kõike eeltoodut arvesse võttes ei ole kaebuses toodud etteheited vaidlustatud haldusaktile põhjendatud ja see tuleb rahuldamata jääda.
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tegi kohus otsuse kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude hüvitamise taotlust ja need jäävad menetlusosaliste kanda.