A.N.a kaebus Harku Vallavalitsuse 17.03.2015 otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – A.N., volitatud esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme; Vastustaja – Harku vald, volitatud esindaja Hannes Raudleht
Asja läbivaatamise vorm
Avalikul kohtuistungil 20.10.2016
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt. Tunnistada Harku Vallavalitsuse 17.03.2015 e-kiri õigusvastaseks osas, milles leitakse, et eskiisprojekti kohane elamu on ümbruskonda sobimatu (e-kirja punkt 1).
2.Rahuldada kaebaja taotlus menetluskulude välja mõistmiseks osaliselt ning mõista Harku vallalt A.N.a kasuks välja menetluskulud summas 2 041,50 eurot. Muus osas jäävad kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda ning vastustaja menetluskulud jäävad vastustaja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 19.12.2016 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
1.Kaebajale kuulub kinnistu asukohaga Kodu põik 1, Tabasalu alevik, Harku vald (katastriüksuse tunnus 19801:001:2374; kinnistusraamatu registriosa number 14588102), millele elamu ehitamiseks esitas kaebaja Harku Vallavalitsusele kooskõlastamiseks üksikelamu arhitektuurse eskiisprojekti.
2.Harku Vallavalitsuse arhitekt teatas 17.03.2015 e-kirjaga, et planeerimis- ja ehituskomisjoni koosolekul otsustati eskiisprojekti mitte kooskõlastada, kuna selle arhitektuurne lahendus ei sobi olemasolevate hoonetega ning ehitusalune pind ei vasta kehtivale detailplaneeringule.
3.Kaebaja esitas 17.03.2015 kirjale vaide, milles palus vallavalitsusel teha planeerimis- ja ehituskomisjonile ettekirjutus asja uueks otsustamiseks ja eskiisprojekti kooskõlastamiseks, kuid Harku Vallavalitsuse 25.05.2015 vaideotsusega nr 400 jäeti vaie rahuldamata.
4.Kaebaja esitas 25.06.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Harku Vallavalitsuse planeerimis- ja ehituskomisjoni 17.03.2015 otsus ja Harku Vallavalitsuse 25.05.2015 vaideotsus, kohustada Harku Vallavalitsuse planeerimis- ja ehituskomisjoni uuesti läbi vaatama ja kooskõlastama Tabasalu alevikus asuva Kodu põik 1 kinnistule planeeritud elamu eskiisprojekti ning mõista Harku vallalt kaebaja kasuks välja hüvitis varalise kahju eest 3 472 eurot.
5.Tallinna Halduskohus tagastas kaebuse 07.09.2015 määrusega ning Tallinna Ringkonnakohus jättis halduskohtu määruse 14.10.2015 määrusega muutmata. Kaebaja esitas määruskaebuse Riigikohtule, kes selle 08.06.2016 määrusega nr 3-3-1-12-16 Harku vallavalitsuse 17.03.2015 kirja õigusvastasuse tuvastamise nõude osas rahuldas. Muus osas on halduskohtu 07.09.2015 määrus jõustunud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja seisukohad
6.1.17.03.2015 kiri on õigusvastane, vastustaja ei ole üksikelamu arhitektuurse eskiisprojekti kooskõlastamisest keeldumist põhjendanud ning see on kaalutlusvigadega.
6.2.Nõustuda ei saa vastustajaga, et 17.03.2015 kirja õiguspärasuse selgitamiseks piisab kasvõi ühe asjaolu tuvastamisest, millest nähtub eskiisprojekti nõuetele mittevastavus. Seda kinnitab ka Riigikohtu lahend käesolevas asjas, kus on märgitud, et isikul on õigus kontrollida enne ehitusloa taotlemist eskiisprojekti muutmise kohta antud soovituste õiguspärasust ning, et asutuse faktiväidetele ja hinnangutele tuleb anda sisuline hinnang. Seega tuleb Riigikohtu juhiste kohaselt käesoleva asja menetluses hinnata kõikide 17.03.2015 kirjas antud vastustaja soovituste (so faktiväited ja hinnangud) õiguspärasust. Kui kohus peaks leidma, et kõik vastustaja poolt 17.03.2015 otsuses antud soovitused ei ole õigusvastased, siis on kohtul võimalik tuvastada ka osa soovituste õigusvastasus.
6.3.Eskiisprojekti ei ole alust nimetada ümbruskonda sobimatuks või detailplaneeringule mittevastavaks ning see nähtub ka kaebaja esitatud eksperthinnangutest. Kuigi vastustaja püüab ekspertide pädevust kahtluse alla seada, siis nähtub juba ainuüksi Eesti Arhitektide Liidu hinnangust nende erapooletus, kus on nõustutud, et Harku valla ehitusmäärust aluseks võttes peaks eskiisi vastavuseks detailplaneeringule loobuma terrasse kandvatest vundamendiga postidest, lahendades terrassid konsoolselt. Samas ehitusaluse pinna osas on tegemist õigusliku küsimusega ja detailplaneeringus toodud sõnastuse tõlgendamisega.
6.4.Nõustuda tuleb vastustaja vaideotsuses tooduga, mille kohaselt on kehtiva detailplaneeringu järgimine kohustuslik ning kaebaja on seda ka teinud. Samas tõlgendab vastustaja meelevaldselt detailplaneeringu punkti 5.1, mille kohaselt peavad planeeringualale rajatavad hooned olema nii
2(12)
põhiplaanis kui ka mahus naaberkinnistute hoonetele sarnaste gabariitide, katusekuju ja katusekalletega. Seega peaks projektikohane elamu olema sarnane just nimelt ja ainult ühele poole arenduspiirkonda jäävate (so Kodu tänav aiamajad) elamute stiilile. Nii detailplaneeringu punkt 3 kui ka arvamuse andnud eksperdid kinnitavad, et planeeringuala vahetus läheduses asuv hoonestus ongi eriilmeline, jäädes 1 korruselistest ühepereelamustest kuni 3 korruseliste ühepereelamuteni. Kodu tänava hooned on erineva stiili ja arhitektuuriga ning vastustaja nõue arvestada ainult Kodu tänava hooneid on põhjendamatu. Kui detailplaneeringu eesmärgiks oleks olnud planeeringuala hoonestamine justnimelt Kodu 1, Kodu 1a, Kodu 2 ja Kodu 4 asuvate elamutega sarnasel viisil, siis oleks seda tulnud ka detailplaneeringus sellisena väljendada. Detailplaneeringust nähtub, et planeeringualale rajatavad hooned peavad olema sarnased, kuid sinna ei ole ühtegi hoonet rajatud. Seega on vastustaja nõue, et projektijärgne elamu peaks olema sarnane Kodu tänava 70-80-ndate aastate eri stiilis ja eri arhitektuuriga elamutega, on põhjendamatu ja vastuolus detailplaneeringuga. Praegusel juhul on detailplaneeringus ette nähtud, et hoonel võib olla 2 korrust, hoone kõrgus 9 m, katuse kalde nurk 0-35 kraadi – puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks on detailplaneeringu kohaselt lubatud just sellised näitajad (eelkõige 2 korrust, hoone kõrgus 9 m), kui on teada, et eelviidatud kinnistutel asuvad 1976.a. rajatud aiamajad on oluliselt väiksemate mahtudega (ühekordsed, madalad). Eskiisprojekti kohane hoone vastab kõikidele detailplaneeringus nimetatud tingimustele (sh 2 korrust, kõrgus kuni 9 m, katuse kalde nurk 0-35 kraadi) ning mingite muude nõuete esitamine (sh vastustaja viited ühekordse, madala ja lihtsa ajamaja ehitamisele) ei ole detailplaneeringu kohaselt põhjendatud. Isegi kui nõustuda vastustaja tõlgendusega, et silmas on peetud laiemat piirkonda kui 7 uut kinnistut, siis ei ole detailplaneeringus defineeritud naaberkinnistu mõistet ning sel põhjusel ei saa piirduda ka Kodu tänava äärsete hoonetega ning arvestada tuleks planeeringuala kontaktvööndiga tervikuna. Sellega on ka vastustaja vaideotsuse punktis 1 nõustunud, kuid arusaamatuks jääb vastustaja arvamus, et miks arvestama peab vaid üht, Staadioni 12A, elamut.
6.5.Vastustaja on 25.05.2015 korraldusega asunud otsima täiendavaid ja uusi argumente, miks 17.03.2015 kirja põhjendada ning seda ei saa pidada hea halduse põhimõttega kooskõlas olevaks. Ühtlasi on lubamatu vastustaja poolne uute, so 17.03.2015 kirjas nimetamata aluste esitamine eskiisprojekti kooskõlastamisest keeldumise alusena. Näiteks on vastustaja 25.05.2015 korralduses asunud väitma, et eskiisprojekti ei saa kooskõlastada ka autovarjualuse tõttu, samas kui 17.03.2015 kirjas on sõnaselgelt toodud, et autovarjualune on pinnasel ehk sillutisel ja seda ehitusaluse pinna hulka ei arvesta ja see võib nii jääda.
6.6.Elamu ehitusalune pind vastab detailplaneeringule ning selles osas tuleb ühtlasi arvestada ka õiguspärase ootuse põhimõtet. Projekti koostamise käigus suhtles kaebaja arhitekt ka vastustaja arhitektiga ning nende kohtumiste eesmärgiks oli projekti põhimõtteline kooskõlastamine juba projekteerimise staadiumis selliselt, et valminud projekt vastaks detailplaneeringule ja kõikidele võimalikele täiendavatele vastustaja nõuetele. Sellest tulenevalt on ka põhjendamatu vastustaja halvustav väide, et kaebaja soovib seoses väidetava suure rahalise kulutuse tegemisega enda taotletava elamu ehitamist hoolimata, kas see vastab detailplaneeringule või mitte. Kohtumiste käigus anti planeerimis-ja ehituskomisjoni arhitekti poolt nõusolek, et rõdualust terrassi ja katusealust ei arvestata ehitusaluse pinna (so 200 m2) sisse ning eelnev ei saa takistuseks projekti kooskõlastamisele. Samas 17.03.2015 otsuses asuti eelnevast vastupidisele seisukohale ning sel põhjusel projekti kooskõlastamata jätmine on vastuolus nii hea halduse kui ka õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisega. Seega on vastustajal kohustus teha kõik endast olenev kaebajale
3(12)
varasemalt antud lubaduse murdmisest tekkinud kahjuliku tagajärje kõrvaldamiseks, milline kahjulik tagajärg on võimalik ja otstarbekas kõrvaldada selliselt, et vastustaja jääb kaebajale varasemalt antud seadusliku lubaduse juurde. Siinjuures tuleb osutada Detailplaneeringu p-le 5.1., mille kohaselt on ka planeeringuga ette nähtud krundi hoonestusaluseks pinnaks maksimaalselt 300 m2.
6.7.Ehitusaluse pinna küsimuse lahendamisel ei oma tähtsust mitte niivõrd ehitisaluse ja ehitusaluse pinna mõistete tähendus Harku valla ehitusmääruses, vaid eelkõige detailplaneeringus endas toodu. Nimelt on detailplaneeringu lk 17 ja 19 on toodud, et planeeringuga on ette nähtud krundi hoonestusaluseks pinnaks maksimaalselt 300 m2 ning kaebajale kuuluva krundi osas on hoonestusalase pinnana ette nähtud 200 m2. Detailplaneeringu kohaselt võib hoonestusalast võib välja ulatuda hoone suletud pinnata osa maapinnal või hoone väljaulatuv osa õhus (terrass, trepp, varikatus). Eelnevast nähtuvalt on detailplaneeringus termini „hoonestusalune pind“ all silmas peetud ehitusalust pinda, mille hulka ei arvestata ei hoone katuseräästaste alust pinda ega hoone suletud pinnata osasid maapinnal või hoone väljaulatuvaid osasid õhus (terrass, trepp, varikatus). Rõdualune terrass, katusealune ja autovarjualune on hoone suletud pinnata osad, seega ei saa neid detailplaneeringu kohaselt arvestada ehitusaluse pinna sisse. Kuna detailplaneering ei näe ette rajatava terrassi, trepi ja varikatuse pinna täpseid suurusi, siis vastab projektikohase hoone ehitusalune pind detailplaneeringule – hoonestusalune pind on vastavalt detailplaneeringule 200 m2, millele lisanduvad katusealune terrass, katusealune välitrepp ja auto varikatus kokku ehitisealuse pinnaga 89,8 m2, millised pinnad võivadki detailplaneeringu kohaselt lisanduda hoonestusalusele pinnale. Kuna detailplaneeringus on kindlaks määratud vaid suurim lubatud hoonestusalune pindala ja selle all ei käsitata ehitiste alust pindala. Ehitise alune pind ja hoonete ehitusalune pind on erinevad mõisted (vt Riigikohtu otsus nr 33-1-59-13). Kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseaduse (edaspidi EhSv.r) § 2 lg-d 2 ja 3 sätestavad hoone ja rajatise mõiste ning nende kohaselt ei ole terrass, katusealune ja ja autovarjualune ei ole hoonena kvalifitseeritavad ka sel juhul, kui need on vundamendil ning kui hoone ja rajatise vundamendid on ühendatud. Detailplaneeringus on kindlaks määratud vaid suurim lubatud hoonete ehitusalune pindala ja selle all ei käsitata ehitiste alust pindala. Ehitise alune pind ja hoonete ehitusalune pind on erinevad mõisted. Seda kinnitab ka Riigikohtu lahend 3-3-1-59-13, mille punktis 24 märgib kohus, et puudub õiguslik alus järeldusteks, et planeerimismenetluses tuleb krundi ehitusõiguse piiritlemisel hoone pindala hulka arvata rajatiseks olev terrass isegi juhul, kui ta ei ole selle hoonega ehituslikult seotud. Seega on ka Riigikohus leidnud, et esine aluseid arvestada terrassi ehitusaluse pinna sisse. Samas lahendis selgitab Riigikohus täiendavalt, et planeerimisseaduses kasutatav mõiste "ehitusalane pindala" ei ole planeerimisseaduses määratletud. /.../ Selline olukord, kus mõiste sisustamine on jäetud kohaliku omavalitsuse otsustuspädevusse, võib tingida halduspraktika põhjendamatu lahknevuse, aga ka puudutatud isikute õiguste põhjendamatu riive. Nimetatud seaduselünga peab täitma seadusandja. Seega on Riigikohus asunud ühesele seisukohale, et lubamatu on jätta ehitusaluse pinna mõiste sisustamist kohaliku omavalitsuse pädevusse, kuna see võib põhjustada puudutatud isikute õiguste põhjendamatu riive, mis käesoleval juhul on vastustaja ebaõige tõlgenduse tõttu ka juhtunud. Sellest tulenevalt on ka ekslik vastustaja tõlgendus, mille kohaselt tuleb terrass ja katusealune välitrepp arvestada ehitusaluse pindala sisse, kuna ehitusseaduse § 2 lg 1 kohaselt ehitis on aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi, on ilmselgelt väär. Vastustaja on ekslikult jätnud eristamata hoone ja rajatise mõiste.
4(12)
Katusealune terrassi, katusealuse välitrepi ja autovarjualuse näol ei ole EhS § 2 lg 2 ja lg 3 kohaselt tegemist mitte hoonega, vaid rajatistega, mis ei ole EhS kohaselt hoone osaks, seega ei saa neid ka sel põhjusel arvestada ehitusaluse pinna sisse.
7.Vastustaja seisukohad
7.1.Riigikohtu 08.06.2016 määrusest nr 3-3-1-12-16 saab haldusasja sisuks olla vastustaja 17.03.2015 meilis sisalduvate faktiväidete ja hinnangute tõepärasuse võimaluste piires kontrollimine. Vastustaja 17.03.2015 meil on jaotatud kahte punkti, milles esimene sisaldab hinnangut projekti arhitektuurse lahenduse sobivuse kohta ümbruskonda ning faktiväidet, et projekt ei vasta selles osas detailplaneeringule. Kirja teine punkt sisaldab faktiväidet, et projektis toodud ehitise ehitusalune pind ei vasta detailplaneeringule. Ehkki 17.03.2015 kirjas on auto varikatuse osas esinev väide on kaebajale soodne, siis 25.05.2015 nr 400 põhjendava osa punktis 3.2.3. väljendanud seisukohta, et ka auto varikatuse alust pinda tuleb arvestada detailplaneeringuga määratud hoonete suurima ehitusaluse pindalaga kooskõla selgitamisel, on põhjendatud ka selle väite õiguspärasuse hindamine.
7.2.Vastustaja 17.03.2015 e-kiri ei sisalda hinnangut, et ehitusprojekti eskiis on ümbruskonda sobimatu. Kaebaja on iseseisvalt teinud sellise meelevaldse üldistuse ning esitanud sellest johtuvalt ka küsimuse ekspertidele, kelle erapooletuses on vastustajal põhjust kahelda, kuna need on tellitud kaebaja poolt. Detailplaneeringu seletuskirja punktist 5.1 tuleneb, et planeeringuala hoonetele esitatud tingimused ei ole seotud mitte abstraktselt ümbruskonna elamute välisilmega, vaid viidatud on naaberkinnistutel paiknevate hoonete gabariitidele, katusekujule ja katusekaldele, millele sarnane peab planeeringualale ehitatav hoone olema. Vastustaja seisukohta, et Kodu põik 1 elamu arhitektuurne lahendus ei sobi gabariitide, katusekuju ning -kallete osas kokku Kodu tänava äärsete olemasolevate hoonetega, ei lükka ümber S. Olop ega ka A. Kose. Ka EAL arvamus on selles püstitatud küsimuse tõttu tõendina ebausaldusväärne. Ekspertide hinnangud vastustaja tegevusele on olnud pealiskaudsed, üldsõnalised ja ekslikud. Olukorras, kus eksperdid ei ole seadnud eesmärgiks analüüsida ja hinnata kaebaja ja kaebaja kirjavahetuses püstitatud väidete õiguslikku vastavust või mittevastavust EV kehtivatele seadustele ning objektiivsetele faktidele, peaks eksperdid järeldustest hoiduma. Iga uuel ajajärgul kehtestatav detailplaneering loob mõnevõrra eripärase keskkonna ning Kodu põik 1 hõlmava detailplaneeringuga on soovitud uut hoonestust ümbritseva olemasoleva hoonestusega lähendada. Seetõttu on arvamuse koostajate etteheited detailplaneeringus uute hoonete olemasolevatega suhestumise reguleerimata jätmise osas arusaamatud.
7.3.Nõustuda ei saa kaebaja käsitusega ehitusaluse pinna määratlusest. Nii Harku Vallavolikogu 31.05.2012 määrus nr 8 „Harku valla ehitusmäärus“, Eesti Vabariigi Ehitusministeeriumi 19.06.1991 käskkiri nr 63 „Hoonete näitajad ja nende arvutamise eeskirjad. Juhend“, Tallinna Linnavolikogu 06.09.2012 määruse nr 21 „Tallinna linna ehitusmäärus“, Majandus- ja taristuministri 01.10.2014 määrus nr 84 „Ehitise tehniliste andmete loetelu ja pindade arvestamise alused“; EVSEN 15221-6:2011 „Kinnisvarakeskkonna juhtimine. Osa 6: Pinna ja kubatuuri mõõtmine kinnisvarakeskkonna juhtimisel“ ja Riigikogu otsus haldusasjas nr 3-3-1-4-12 toetavad vastustaja seisukohta, et katusealuse terrassi, katusealuse välitrepi ja seina osadele toetuva auto varikatuse aluse pinna Kodu põik 1 üksikelamu ehitusaluse pindala sisse arvamist.
5(12)
Seega ei saa nõustuda, et auto varikatuse näol võiks olla tegemist eraldioleva rajatisega. Kaebaja jätab katusealuse terrassi ja katusealuse välistrepi osas tähelepanuta, et ehitise üldmääratluses esineb tingimus „terviklik asi“ (ehitusseaduse § 2 lg 1). Ehitusprojekti eskiisist nähtub, et katusealuse terrassi, katusealuse välistrepi ja auto varikatuse aluse näol on tegemist elamu osadega, mis ei ole elamu ülejäänud osaga ümbritsetud vaid ühest küljest, vaid kahest küljest (katusealune välistrepp kolmest küljest).
7.4.Vastustaja käsitab Kodu põik 1 ümbritsevate kinnistutena kodu 1, kodu 2, staadioni 12a, kodu 1a, kodu 4 kinnistuid. Need on detailplaneeringu seletuskirja punktis 5.1. märgitud naaberkinnistud. Samas kaebaja püüab naaberkinnistute alla käsitelda ümbruskonda. Teisi planeeringuga moodustatud kinnistuid ei saa naaberkinnistutena käsitada sel põhjusel, et ühelegi detailplaneeringuga hõlmatud kinnistule ei ole ehitusluba väljastatud. Ehkki vastustaja 17.03.2015 kiri sisaldab viidet Kodu põik tänava hoonetele, siis tegemist on eksimusega ning mõeldud on Kodu tänava äärset hoonestust. Et Kodu tänaval on olemasolevad hooned enamasti ühekorruselised ja madalad, ei tohiks olla vaidluse all. Samas ei ole vastustaja võtnud seisukohta, et Kodu põik 1 elamu peab olema täpselt samasugune Kodu tänaval olevatele.
7.5.Kaebusest nähtub, et Kodu põik 1 elamu katusealuste põrandapind on kokku 83,9 m2 ning nende ehitisealune pind on 89,8 m2. Ehitisealune pind koos katusealustega on 289,8 m2 ning ehitusalune pind ilma katusealusteta on 200 m2. Seega ületab Kodu põik 1 elamu ehitisealune pind koos katusealustega detailplaneeringuga määratud hoonete suurimata ehitusalust pinda (200 m2) 89,8 m2 võrra. Nõustuda ei saa kaebajaga, et kuna detailplaneeringu seletuskirja kohaselt võib hoonestusalast väljapoole ulatuda hoone sulatud pinnata osa maapinnal või hoone väljaulatuv osa õhus, siis ei saa neid arvestada ehitusaluse pinna sisse. Asjaolu, et mingi hoone osa võib detailplaneeringu kohaselt hoonestusalast väljaspoole ulatuda, ei ole tuletatav õigus jätta sel alusel hooneosa ehitusaluse pindala arvutamisel arvestamata. Krundi hoonestusala (PlanS § 9 lg 2 p 3) ja hoonete suurim lubatud ehitusalune pindala (PlanS § 9 lg 4 p 3) on eraldiolevad mõisted. Samuti ei nõustu vastustaja kaebaja seisukohaga, et kuna EhS § 2 lg 3 kohaselt on rajatis mis tahes ehitis, mis ei ole hoone, ja et kuna katusealune terrass, katusealune välistrepp ja auto varikatus ei ole väliskeskkonnast eraldatud siseruumi puudumise tõttu hooned, siis on need rajatised. Kõnealused objektid ei ole terviklikud asjad (EhS § 2 lg 1), vaid hoone osad. Oma suunise, mida hoone aluse pindala arvutamisel arvestada, on siinkohal läbi Majandus- ja taristuministri 01.10.2014 määruse nr 84 ja alates 01.07.2015 Majandus- ja taristuministri 05.06.2015 määruse nr 57, andnud ka riik.
7.6.Samuti ei nõustu vastustaja kaebaja järeldustega Riigikohtu otsusest 3-3-1-59-13. Esiteks ei ole Riigikohtu seisukohad otsekohalduvad ilma olukordade võrdluseta. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et terrass, kaetud välitrepp ja seina osadele toetuv varikatus on hoonega ehituslikult seotud. Lisaks on praegusel juhul vastustaja ka määratlemata õigusmõiste sisustanud, kuid sellega ei nõustu kaebaja. Lisaks tuleb märkida, et erinevalt kaebaja tõlgendusest, mille kohaselt asus Riigikohus ühesele seisukohale, et lubamatu on jätta ehitusaluse pinna mõiste sisustamist kohaliku omavalitsuse pädevusse, on Riigikohus siiski vaid möönnud, et selline olukord, kus mõiste sisustamine on jäetud kohaliku omavalitsuse otsustuspädevusse, võib tingida halduspraktika põhjendamatu lahknevuse, aga ka puudutatud isikute õiguste põhjendamatu riive.
6(12)
Teisalt tuleb arvestada ka haldusasjas nr 3-3-1-4-12 tehtud otsust, mille punktis 22 leidis Riigikohus, et ehitusaluse pinna piirangu eesmärgiks on krundi liigse täisehitatuse vältimine eelkõige visuaalsest aspektist. Kuna näiteks juurdepääsuteede ning elamu juurde väikese parkimisplatsi rajamine seda eesmärki ei kahjusta ning üldreeglina ei riku ka naabrite õigusi, puudub vajadus selliste rajatiste planeeringujärgse ehitusaluse pinna sisse arvestamiseks. Vastustajal puudub kahtlus asjaolus, et olles hoonega selgelt seotud, on katusealune terrass, katusealune välitrepp ja seina osadele toetuv auto varikatus eemalt selgelt nähtavad ja märgatavad kui hoone osad, täites ühtlasi krundi maapealset ruumi. Eelnev toetab katusealuse terrassi, katusealuse välitrepi ja seina osadele toetuva auto varikatuse aluse pinna Kodu põik 1 üksikelamu ehitusaluse pindala sisse arvamist.
8.20.10.2016 toimunud kohtuistungil jäid menetlusosalised menetluses esitatud seisukohtade juurde.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.08.06.2016 määrusega nr 3-3-1-12-16 andis Riigikohus asja lahendavale kohtule menetluse jätkemiseks juhised, mis on sama asja raames kohtule siduvad (HKMS § 233 lg 1). Riigikohus tõi eelviidatud lahendis välja, et 17.03.2015 kirjaga kooskõlastuse andmisest keeldumine ja eskiisprojektis muudatuste tegemiseks juhiste andmine on halduse toiming (punkt 9), mille puhul saab isik nõuda, et talle asutuse poolt antav teave ei ole eksitav, st väär, vastuoluline, fakte moonutav jne (punkt 10). Lisaks märgib Riigikohus, et kuna kaebaja väitis kaebuses, et 17.03.2015 kirjas on eskiisprojekti põhjendamatult ja ebaõigesti nimetatud ümbruskonda sobimatuks ja detailplaneeringule mittevastavaks, siis pole kohtud asunud seisukohale, et kaebaja need väited oleks ilmselgelt põhjendamatud (punkt 13).
10.HMS 107 kohaselt peab toiming olema kooskõlas õigusaktidega ning see võib piirata isiku õigusi või vabaduse ainult siis, kui selleks on seaduslik alus (lõige 1) ning toiming sooritamisel tuleb järgida kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid (lõige 2). Riigikohus selgitas asjas 3-3-1-19-13, et toimingu põhjendamise nõuded, ulatus ja aeg erinevad oluliselt haldusaktile kohaldatavatest nõuetest. Toimingut ei pea eelnevalt põhjendama, põhjendused tuleb esitada isiku nõudmisel (HMS § 108) või toimingu õiguspärasuse kontrollimisel vaidevõi kohtumenetluses. Praegusel juhul on Harku vald 17.03.2015 toimingu põhjendused esitanud muu hulgas 25.05.2015 vaideotsuses ning vastustaja tugineb nendele ka kohtumenetluses. Seega võtab kohus 17.03.2015 toimingu õiguspärasuse hindamisel muu hulgas aluseks ka vastustaja 25.05.2015 vaideotsuse.
11.Esmalt analüüsib kohus eskiisprojekti vastavust detailplaneeringule osas, mis puudutab ehitusalust pinda (17.03.2015 e-kirja punkt 2) ning seejärel analüüsib kohus Harku valla väiteid arhitektuurse lahenduse ja selle sobimatuse osas (17.03.2015 e-kirja punkt 1). 17.03.2016 e-kirja punkt 2
12.EhSv.s § 19 lg 1 p-i 1 kohaselt on ehitise püstitamiseks koostatava ehitusprojekti aluseks detailplaneeringu koostamise kohustuse korral kehtestatud detailplaneering ning olemasolu korral kohaliku omavalitsuse väljastatud lisatingimused, mis täpsustavad ehitise arhitektuurseid ja ehituslikke tingimusi, mida detailplaneering ei sisalda.
7(12)
Praegusel juhul ei ole kohalik omavalitsus arhitektuurseid ja ehituslikke lisatingimusi seadnud, mistõttu tuli eskiisprojekti koostamisel lähtuda detailplaneeringust, mille koostamine tol ajal kehtinud planeerimisseaduse (edaspidi PlanSv.r) § 3 lg 2 punkti 1 kohaselt oli kohustuslik. PlanSv.r § 9 lg 9 kohaselt koostatakse detailplaneeringu koostamise kohustuse korral ehitusprojekt kehtestatud detailplaneeringu alusel ehitusseaduses sätestatud korras.
13.Kaebaja kinnistut hõlmav detailplaneering (kd I, lk 21-37) kehtestati 27.02.2014 (kd I, lk 183188 pöördel). Detailplaneeringu ülesandeks on muu hulgas määrata hoonestamise põhimõtted (kd I, lk 22 pöördel), lahendada maa-ala jaotamine kruntideks ja kehtestada maakasutuse ja ehitustingimused vastavalt planeerimisseadusele (kd I, lk 29). Elamute projekteerimise osa on toodud detailplaneeringu punkti 5 alapunktides 5.1–5.2. Detailplaneeringus on kaebajale kuuluv Kodu põik 1 kinnistu nimetatud Kodukolde tänav 3 (vrdl kd I, lk 13 ja 37) .
14.Kodu põik 1 kinnistu ehituslikud näitajad on toodud nii detailplaneeringu tekstilises osas kui ka joonistel (kd I, lk 30 ja 37). Seejuures on detailplaneeringu tekstilises osas kinnistu hoonestusaluse pinnana märgitud 200 m2 ning põhijoonisel on märgitud ehitusalune pind 200 m2. Kohtu hinnangul on tegemist samasisuliste mõistetega ning need reguleerivad ühte ja sama asja – krundi maksimaalset ehitusõigust.
15.Toimingu tegemise ajal kehtinud Harku Vallavolikogu 31.05.2012 määruse nr 8 „Harku valla ehitusmäärus“ (edaspidi ehitusmäärus) eesmärgiks on reguleerida kohaliku omavalitsuse pädevust planeerimis- ja ehitusalase tegevuse korraldamisel ning menetluskorda planeeringute koostamisel, ehitiste projekteerimise, ehitamise ja kasutamise korraldamisel ning ehitusjärelevalve teostamisel (§ 1 lg 1) ning tagada Harku valla haldusterritooriumi ruumilise arengu põhimõtete kujundamise, ruumilise planeerimise ja ehitamise eesmärgipärasus, efektiivsus ja läbipaistvus (§ 1 lg 2). Seega on kohtu hinnangul võimalik ehitusmäärust kohaldada ka praegusel juhul ning lähtuda selles defineeritud mõistetest. Ehitusmääruse § 29 lg 17 kohaselt on ehitise ehitisealune pind ehitise horisontaalprojektsiooni pind, mille hulka arvatakse ka ehitise väljaulatuvad osad ning sammastel olev ehitise osa (punkt 1) ning ehitusalune pind on hoone alune pind, mille hulka ei arvestata katuseräästaste alust pinda ja hoone vundamendita väljaulatuvate osade pinda (punkt 4). Kuigi ehitusmääruse § 29 asub ehitamise peatükis, siis ei nähtu kohtule miks selles defineeritud ehitamist puudutavaid üldmõisted, mida kohalik omavalitsus on pidanud vajalikuks defineerida, ei peaks saama kohaldada praeguses asjas.
16.Ehitusaluse pinna piirangu eesmärgiks on krundi liigse täisehitatuse vältimine eelkõige visuaalsest aspektist (Riigikohtu 28.03.2012 otsus nr 3-3-1-4-12, punkt 22). Detailplaneeringus on uue hoone lubatud ehitusaluseks pinnaks 200 m2 (kd I, lk 37). Kaebusele lisatud ehitusprojektis (kd I, lk 10-20) on kavandatud elamu ehitisalune pindala 289,8 m2, millest katusealused moodustavad 89,8 m2. Vastustaja esitatud eskiisprojekti originaalis (kd I, lk 167-182) on ehitisealuseks pinnaks märgitud 289 m2 ning ehitusaluseks pinnaks on arvestatud 200 m2. Samas nähtub mõlemast projektist, et osaliselt toetub teine korrus (terrassid) vundamendiga postidele ning need vundamendil hoone osad on vastustaja ka ehitusaluse pinna arvestamisel sisse lugenud, kuna 17.03.2015 e-kirjast, et ehituslause pinna sisse arvestatakse rõdualune terrass ja katusealune (vundamendil hoone osad; kd I, lk 38). Ka kaebaja esitatud EAL ekspertarvamuses nähtub, et eskiisprojekt vastaks detailplaneeringule kui loobuda terrasse kandvatest vundamendiga postidest, lahendades terrassid konsoolselt (kd I, lk 58). Et eskiisprojekt on vastuolus ehitusmäärusega nentis ka kaebaja esindaja 20.10.2016 toimunud kohtuistungil (helisalvestis alates 11:06:49).
8(12)
17.Riigikohus on selgitanud, et planeerimisõiguses kasutatav termin „ehitisealune pindala“ ja ehitusõiguses kasutuses olev „ehitise ehitisealune pind“ ei kattu (Riigikohtu 04.06.2014 otsus nr 33-1-59-13, punkt 24) ning seejuures pidas Riigikohus eelkõige silmas terrasse kui avatud hoone osasid. Praegusel juhul aga soovib kaebaja ehitusaluse pinna arvestusest välja jätta katusealused terrassid ja katusealuse trepi, mis on pealt kinni ehitatud ning mis moodustavad kavandatava eramuga ühtse terviku ning asuvad vundamendil. Eskiisprojektist nähtub, et eskiisprojektijärgne ehitis on osalt kavandatud vundamendiga sammastele ning nii sissepääsu trepp kui ka hoovi jääv terrass on osaliselt pealt kinni ehitatud (vt toimiku lk10-19 pöördel ja 168-182), seejuures ei ole tegemist lihtsalt kinni ehitamisega, vaid tegemist on elamu konstruktsiooniga. Sellisel juhul tuleb ka pealt kinni ehitatud terrassialune pind lugeda ehitusaluseks pinnaks planeerimisõiguse mõttes. Vastasel korral võiks ehitise püstitada 100% ulatuses sammastele ja väita, et ehitusaluse pinna arvestuses sammaste vahele jäävat ala arvestada ei tule. Kohus märgib, et kuigi 17.03.2015 e-kirjas on auto varjualune selle pinnasel asumise tõttu välja jäetud, siis kohtumenetluses esitatud väited pigem toetavad ka selle arvestamist ehitusaluse pinna hulka. Ent isegi kui jätta auto varjualune ehitusaluse pinna hulgast välja (nagu seda tehti 17.03.2015 kirjas), siis katusealust terrassi ja katusealust treppi arvesse võttes oleks ehitusaluse pinna ületamine ikkagi 57,9 m2. Seega kuna vaidlusaluse hoone projektis ettenähtud ehitisealune pindala suurem kui detailplaneeringuga lubatud ehitusalune pind, on eskiisprojekt selles osas vastuolus detailplaneeringuga.
18.Ehitusaluse pinna vastuolu detailplaneeringuga ei väära ka kaebaja väide, et ehitusalusest pinnast tuleks maha arvestada detailplaneeringu punktis 5.1. märgitud terrass, trepp ja varikatus, mille võib ehitada krundi hoonestusalast välja jäävale alale. Kuigi nõustuda saab kaebajaga, et katusealusel terrassil ja välitrepil puudub siseruum, siis ei saa sellest teha järeldust, et tegemist oleks iseseisva rajatisega, mitte hoone osaga. Ehitist tuleb vaadelda ühtse tervikliku asjana (EhSv.r § 2 lg 1) ning katusealune terrass ja katusealune välitrepp moodustavad ehitisega ühtse terviku. Seega ei saa nõustuda, et lubades ehitada midagi väljapoole hoonestusala oleks koheselt samastatav juhisega jätta teatud hoone osad ehitusaluse pinna arvestamisest välja.
19.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et vastustaja on 17.03.2015 kirjas õiguspäraselt leidnud, et eskiisprojekt ei vasta ehitusaluse pinna osas kehtivale detailplaneeringule. 17.03.2015 e-kirja punkt 1
20.Seoses ehitise arhitektuurse lahendusega ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust selles, et eskiisprojekti kohane elamu korruselisus ja kõrgus vastavad detailplaneeringule (2. korruseline ja 8,9 meetrit). Samuti vastab elamu katusekalde nurk detailplaneeringus toodule (13o). Ka ei ole vaidlust selles, et elamu ehitamisel kasutatavad materjalid on detailplaneeringuga kooskõlas. Vaatamata sellele on menetlusosaliste vahel vaidlus selles, kas ehitis sobitub ümbritsevasse miljöösse või mitte.
21.Kohus märgib, et sobivus miljöösse on subjektiivselt tajutav esteetiline kategooria, mille sisustamine allub kohaliku omavalitsuse laiale planeerimisdiskretsioonile (vt ka Riigikohtu otsuse nr 33-1-15-08, punkt 18). Seega on kavandatava hoonestuse miljöösse sobivus ja selle arhitektuurilise lahendus planeeringulahenduse otstarbekuse küsimus, mille osas on kohtulik kontroll piiratud ning arhitektuurilise ja ehitusliku meeldivuse puhul tuleb arvestada, et iga arvamus on subjektiivne.
22.Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest ning samuti ei hinda kohus eraldivõetuna kaaltuluotsuse otstarbekust (HKMS § 158 lg 3).
9(12)
Samas nendib kohus, et praegusel juhul ei nähtu 17.03.2015 kirjast või toimingu põhjendustest huvide kaalumist ega ka seda, et kaalutlusõiguse teostamisel oleks lähtutud haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 4 lõikes 2 loetletud asjaoludest. Nimelt näeb HMS § 4 lg 2 ette, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. On ilmne, et koostades eskiisprojekti elamule lähtub isik enda ja oma perekonna vajadustest ning seda ei saa isikule ette heita. Praegusel juhul ei nähtu ühtestki dokumendist ega vastustaja väitest, et lugedes kaebaja esitatud eskiisprojekti piirkonda ebasobivaks oleks kaebaja huve arvestatud või isegi kaalutud. Samuti ei nähtu, et vastustaja oleks analüüsinud kaebaja esitatud eksperthinnanguid, mis loevad vastupidiselt vastustajale ehitise piirkonda sobivaks.
23.Kaebaja esitas ühes vaidega vastustajale eskiisprojekti arhitekti ning arhitekt Anne Kose arvamused (kd I, lk 47-48). 25.05.2015 otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks sellega arvestanud või seda hinnanud. Samad tõendid on kaebaja esitanud ka kohtule ning täiendavalt on kaebaja 18.06.2015 tellinud arvamuse Eesti Arhitektide Liidult (kd I, lk 57-58). Kohus ei pea põhjendatuks nendega mitte arvestada, kuna ekspertarvamust ei muuda ebausaldusväärseks asjaolu, et selle on tellinud ning selle eest on tasunud kaebaja. Eesti Arhitektide Liidu juures tegutseb ekspertiisi töögrupp, mille eesmärkideks on muuhulgas osaleda planeerimis-, arhitektuuri- ja ehitusala korraldamises ning avalikkuse vastavate väärtushinnangute kujundamises, mille üheks osaks on ka eksperdiarvamuste koostamine ehitatava keskkonna kavandamise ja teostamise kohta. Vastustaja ei ole toonud välja ainsatki veenvat põhjendust ühes vaidega esitatud ekspertarvamuste objektiivsuse kummutamise kohta. Kohus peab Eesti Arhitektide Liidu ekspertiisi töögrupi koostatud ekspertarvamusi objektiivseteks hinnanguteks. Töögrupile koostatud eksperdiarvamusejuhendi järgi on eksperdiarvamuse koostamise eesmärgiks anda professionaalne hinnang eksperdiarvamuse objekti arhitektuurilisele ja linnaruumilisele kvaliteedile selle kavandamisel ja teostamisel, lähtudes headest tavadest ning väljendades võimalikult laia erialainimeste ringi ühist seisukohta. Kohtu hinnangul tõendavad kaebaja esitatud ekspertarvamused, et piirkonda sobivuse hindamine on väga subjektiivne ning isegi kui jätta välja eskiisprojekti koostanud arhitekti enda väited, siis Eesti Arhitektide Liit on oma ekspertarvamuses leidnud, et eskiisi ei ole põhjust pidada ümbruskonda sobimatuks.
24.Detailplaneeringu kohaselt (kd I, lk 24 pöördel) on planeeringuala vahetus läheduses asuv hoonestus suhteliselt eriilmeline – 1 korruselistest ühepereelamustest kuni 3-korruseliste ühepereelamuteni. Praegusel juhul on vastustaja leidnud, et ehitise arhitektuurne lahendus ei ole ümbruskonda sobituv ning lähtub arvamuse kujundamisel Kodu 1, Kodu 2, Staadioni 12a, Kodu 1a ja Kodu 4 kinnistute arhitektuurilistest karakteristikutest. Lisaks on vastustaja 17.03.2015 kirjas toonud soovitusena välja, et kaebaja peaks arhitektuurse lahenduse osas lähtuma Kodu tänava majadest, mis on enamasti ühekorruselised, madalad ja lihtsa arhitektuurse vormikeelega. Kohus märgib, et kaebajal on õigustatud ootus rajada kinnistule detailplaneeringu nõuetele vastav elamu, mistõttu ei saa kaebajale ja eskiisprojektile heita ette kahe korruselise, 8,9 meetri kõrguse ja 130 kaldenurgaga elamu ehitamise soovi. Samuti ei saa kaebajale ette heita, et isik soovib ära kasutada detailplaneeringuga lubatud maksimaalset ehitusõigust.
25.Vastustaja kirjeldab 25.05.2015 otsuses Kodu tänava hoonestust järgmiselt: elamud vastavad oma mahult ja gabariitidelt Harku valla aiandusühistusse lubatud aiamajade arhitektuuriliste ja ehituslike tingimustega: katuseharja suurim lubatud kõrgus 7,5 meetrit, korruselisus – üks maapealne
10(12)
korrus+katusekorrus, maht ca 600 m3. Teisisõnu on olemasolev hoonestus naaberkinnistutel sarnane pigem aiamajade piirkonnale, mida iseloomustavad väikesed mahud ja hoonete gabariidid võrreldes uuselamurajooniga (kd I, lk 51). Kaebajale aga heidetakse aga ette, et võrreldes naaberkinnistutega on suurim erinevus hoone mahus, mis on üle kahe korra suurem kui olemasoleval hoonestusele, Kodu põik 1 üksikelamu katusehari on naaberkinnistutel paikenvatest hoonetest kõrgeima hoonega võrreldes 1,5 meetrit kõrgem ning ülejäänud naaberkinnistutel paikevatest elamustest 3-4 meetrit Kõrgem. Samuti heidab vastustaja eskiisprojektile ette, et kahe maapealse korrusega hoonet naaberkinnistutel ei esine. Kohtule ei nähtu, et lugedes projekti ümbruskonda sobimatuks oleks vastustaja lähtunud ka muude detailplaneeringus määratud tingimustega, mille kohaselt on lubatud ehitada 2 korruseline, 9 meetri kõrgune ning 00–350 kaldenurgase katusega elamu. Kuigi detailplaneering kohustab arvestama olemasolevat ümbruskonda, siis kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt, on vastustaja võtnud aluseks üksnes detailplaneeringu selle osas, mis seab kohustuseks arvestada naaberkinnistuid, kuid arvesse ei ole võetud muid detailplaneeringuga lubatud kriteeriume. Kuna kaebaja naaberkinnistud on hoonestatud varasemalt ning need elamud olid olemas ka detailplaneeringu kehtestamise ajal, siis oleks vastustaja pidanud detailplaneeringut kehtestades ja menetledes ka sellega arvestama ning mitte lubama detailplaneeringuga teistsuguse elukeskkonna kujundamist või seadma detailplaneeringus ehitusõiguse piirangud lähtuvalt kinnistu asukohast ja selle suhestumisest ümbritsevasse. Seda vastustaja teinud ei ole.
26.Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et 17.03.2015 e-kiri on punkti 1 osas õigusvastane, kuna see on antud kaalutlusõigust rikkudes. Kaalutlusõiguse olulise rikkumisega on tegemist juhul, kui haldusorgan on otsuse tegemisel jätnud tähelepanuta olulised asjaolud või ei nähtu nendega arvestamine otsustuse põhjendustest. On ilmne, et praegusel juhul on detailplaneeringust tulenevalt vastustajal väga laiaulatuslik diskretsiooniõigus, kuid selle teotamisel ei nähtu kohtule, et arvestatud oleks ka kaebaja kui maaomaniku õiguste ja huvidega detailplaneeringu realiseerimiseks. Samuti ei nähtu, et vastustaja oleks kaalutlusõigust teostades lähtunud detailplaneeringu teistest karakteristikutest ning lähtutud on üksnes olemasoleva olukorraga võrdluse teel saadust. Seega ei nähtu kohtule, et hoone piirkonda sobimatuks lugemisel oleks vastustaja kõikide asjaoludega ning detailplaneeringuga lubatud nõuetega arvestanud. Menetluskulud
27.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning seejuures mõistab kohus välja vaid põhjendatud ja vajalikud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kuna kohus tunnistab vastustaja toimingu osaliselt õigusvastaseks, siis peab kohus põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks poole kaebaja vajalikest ja põhjendatud menetluskuludest. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamiseks taotlust esitanud, siis jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja kanda.
28.Kaebaja on taotlenud menetluskulude hüvitamist kogusummas 6 223 eurot, millest riigilõiv moodustab 15 eurot, kulutused dokumentaalsete tõendite saamiseks 1 600 eurot, õigusabikulud 4 176 eurot ning 20.10.2016 kohtuistungil osalemisega seotud kulud 432 eurot.
28.1.Kohtu hinnangul ei saa kaebaja Eesti Arhitektide Liidu ekspertarvamust ja sellega seonduvat kulu käsitada dokumentaalse tõendi saamise kuluga HKMS § 102 p 2 tähenduses, kuna sellise kuluna saab mõista mingi olemasoleva asjassepuutuva dokumendi saamise kulusid, mitte hinnanguid sisaldava asjatundja arvamuse koostamisega seotud kulu. Asjatundja arvamust ei saa käsitada
11(12)
ka kaebaja esindaja ega nõustaja kuluna HKMS § 103 lg 1 p 1 tähenduses. Seega jääb Eesti Arhitektide Liidu ekspertarvamusega seotud kulu kaebaja enda kanda.
28.2.Kaebaja õigusabikulu on vaidluse õiguslikku ja faktilist keerukust ning mahukust silmas pidades ebamõistlikult suur ning selle välja mõistmine on õigustatud oluliselt väiksemas mahus. Kohtule esitatud arvete ja spetsifikatsiooni alusel on kaebajale õigusabi osutatud kokku 32 tundi (kd II, lk 39, sh pöördel ja lk 50). Kuigi praegusel juhul on vaidlus enne sisulise lõpplahendi saamist vaidlustatud kaebuse tagastamise tõttu Riigikohtuni, siis tegelikult ei ole tegemist keeruka vaidlusega ning kaebaja positsiooni väljatöötamine ja kaebuse esitamine ei eeldanud iseäranis keerukat ega ajamahukat õiguslikku analüüsi ega tõendite hindamist. Kaebajale ei saa iseenesest kuidagi ette heita talle usaldusväärseimana ja parima võimalikuna tunduva õigusteenuse osutaja valikut. Kuna kaebus rahuldatakse osaliselt, siis peab kohus põhjendatuks mõista kaebaja kasuks pool õigusabi kuludest, milleks on 2 304 eurot. Samuti tuleb kaebajale hüvitada pool kaebuse esitamisel tasutud riigilõivust.
29.Kokku tuleb kaebajale kohtumenetlusega seotud kulusid hüvitada summas 2 041,50 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Prigoda
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.