3-15-2190/21 - Maksuõigus - Maksuotsused - Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

3.2 Mõningad ebatäpsused lepingutes ei oma vähimatki mõju maksustamise seiskohalt. Kirjalikud müügilepingud sõlmiti peamiselt seetõttu, et suhkur oli maksuhalduri kõrgendatud tähelepanu all ja kaebaja pidas seetõttu targemaks tehingute toimumise tõendamiseks täiendavat hoolsust rakendada. Osaliselt samal põhjusel nõuti tehingupartnerite juhatuse liikmetelt lepingutes isiklikku käendust. Kui mõni müügileping vormistati alles pärast tehingu toimumist, oli põhjuseks operatiivse tegutsemise vajadus. Suhkur on likviidne ja nõutud kaup, mida teinekord kaebaja laos nappis, ent klientide vajadused tuli viivituseta rahuldada ning kaebaja pidas paremaks vormistada kirjalik leping tagantjärele kui jätta see üldse tegemata. Asjaolu, et käendajatest juhatuse liikmetel ei olnud sel perioodil vara, millega vastutada, ei oska kaebaja kommenteerida, sest tal puudus võimalus ja oskusteave tehingupartnerite isikute varalise seisu kontrollida. Asjaoludest, et kaup transporditi tootjalt otse kaebaja tegevuskohta ning tehingupartnerid ei olnud äriregistris suhkru hulgimüüki või vahendustegevust enda tegevusalana näidanud, ei saa tehingute mittetoimumist järeldada. Vahendajatel pole vaja omada ladusid ja transpordivahendeid, sest vastavad teenused on võimalik sisse osta. Samuti pole midagi kahtlast selles, kui vahendajad korraldavad kauba toimetamise otse lõppostja territooriumile. Kaebajal puudus vajadus ja huvi kontrollida seda, kuidas tehingupartnerid oma kauba müügihinda kujundasid. Kauba vahendamine kujutab endast täiesti reaalset majandustegevust. Kui MTA oma kontrolli käigus jõudis tagantjärele teistsuguse järelduseni, siis kaebajat see puudutada ei saa. 3.3 Maksuhaldur ei ole tõendanud, mille alusel on tal tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaebaja osales maksupettuses. Pole ka näidatud, milles seisnes maksupettus ning millise maksueelise sai kaebaja. Puuduvad igasugused seosed kaebaja ja suhkru müüjate vahel. Kauba olemasolu üle vaidlust ei ole. Kauba üle andnud isikud on tuvastatud. Kauba eest esitatud arved vastavad seaduses toodud nõuetele. Kaebajal ei olnud võimalik teada müüjate majandustegevuse puudumist. Kaebaja on tegutsenud tavapäraseid äritegevuse reegleid järgides. Kontrollinud suhkru kvaliteeti, hinda ja kontrollinud müüja käibemaksustaatust ning arvete vastavust nõuetele. Ebaõige on nõuda ostjalt vorminõuetele vastava arve olemasolul kohustust kontrollida ka müüja esindaja volitusi ja seda, kas müüja käitub maksuõigussuhtes õiguspäraselt. 3.4 Maksuhaldur väidab, et suhkur osteti tegelikult otse teise liikmesriigi ettevõtjalt, mitte Eesti äriühingust vahendajalt. Esimesel juhul oleks kaebaja pidanud kauba soetuse pöördmaksustama ja teisel juhul maksis reaalselt käibemaksu kauba müüjale ära ja küsis selle riigilt tagasi. Tagasi küsitud raha eest sai kaebaja väidetavalt kustutada teiste maksude maksukohustust. Selline väide on vastuolus igasuguse tavapärase äriloogikaga. Vastupidiselt maksuhalduri väidetele, on ettevõtjatele palju kasulikum kasutada pöördmaksustamise võimalust, sest sellisel juhul ei ole vaja reaalselt käibemaksu riigile ära maksta ja ostmisel tasutud maksusummat kuni 120 päeva maksuhaldurilt tagasi oodata. 3.5 Kaebaja ei nõustu maksuhalduri väitega, et kaebaja teadis tehingute kohta esitatud dokumentide fiktiivsusest, kuid kajastas neid dokumente siiski maksukohustust vähendavana oma maksudeklaratsioonis. Esiteks ei ole tõendatud dokumentide fiktiivsus. Teiseks ei ole tõendatud, et kaebaja oli teadlik maksuhalduri nägemuses toimunud „tegelikest asjaoludest“. Kaebaja on nõus, et maksuhaldur ei pea tõendama ostja osalemist maksupettuses, aga ta peab esitama tõendid selle kohta, et tal on põhjendatud kahtlus. Maksuhaldur ei ole esitanud mitte ühtegi sellekohast tõendit. 3.6 Kaebajal puudus igasugune kohustus osta tehasest kallima hinnaga suhkrut kui vahendaja pakkus. Selline käitumine oleks äriloogikaga vastuolus ja lülitaks kaebaja turul konkurentsist välja. Vahendajad opereerivad teadaolevalt oluliselt suuremate kaubakogustega kui kaebaja seda teha suudaks ja sellel põhjusel said vahendajad arvatavasti ka tehasest soodsama hinna. Võis ka olla, et suhkur oli vahendajatel varem odavama hinnaga ostetud ja tehas tõstis vahepeal hinda.

4.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ja esitab sellele järgmised vastuväited. 4.1 Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et maksuhaldur on alusetult piiranud kaebaja sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust, kuna käesolevas asjas on tõendatud, et kaebaja teadis, et vaidlusalustel arvetel märgitud müüja ei ole tegelikuks müüjaks. Väidetavate tehingupartneritega sõlmitud müügilepingud esitas kaebaja alles ca neli kuud peale seda, kui maksuhaldur vastava korraldusega kõiki kontrollitava perioodi tehinguid puudutavate lepingute esitamist nõudis. Esineb põhjendatud kahtlus, et need lepingud on koostatud tagantjärgi, seda enam, et kaebaja 24.04.2013.a suuliste selgituse kohaselt tavapäraselt Eesti hankijatega lepinguid ei sõlmitagi. Samale järeldusele viitab asjaolu, et kõik lepingud on identsed ja koostatud kaebaja seletuste kohaselt tema enda poolt. Nii järeldub ka kaebusest, et lepingud on koostatud mitte niivõrd tehingute tõrgeteta läbiviimise kindlustamiseks, vaid maksuhaldurile nende toimumise tõendamise jaoks. Kaebaja varasematest suulistest seletustest järeldub muidki tõiku, mis viitavad sellele, et lepingud olid vaid formaalsed. Erinevalt kaebaja seletustes väljendatust oli lepingu p 1.3 järgi müüjate nn taust mõningal määral siiski oluline ja lepingutesse oli lisatud klausel tehingupartnerite juhatuse liikmete isikliku käenduse kohta (kuigi jääb arusaamatuks, milleks see säte lisati, kui kaebuses möönab AS Haljas isegi, et tal ei olnud võimalik juhatuse liikmete varalist seisundit hinnata); seletuste järgi ei olnud kauba päritolu oluline, kuid lepingu p 1.4 järgi tõestab müüja kauba kvaliteeti tootja kvaliteedisertifikaadiga; lepingu p 2.1 ja 3.1 on kauba kohaletoimetamise koha osas risti vastupidisel seisukohal – kui esimese sätte järgi pidi kaup toimetatama kaebaja asukohta, siis teise sätte järgi tuli kaup üle anda müüja asukohas. Lisaks on nt OÜ-ga Isocom tehtud tehinguid juba enne vastava müügilepingu sõlmimist. Samuti erinevad need lepingud tunduvalt kaebaja osalusel sama kauba edasimüügil sõlmitud oluliselt üksikasjalisematest müügilepingutest. Maksuhaldurile siiski osaliselt esitatud sertifikaadid on puudulikud ja ebaõiged. Erinevalt nn ametlikult kaebaja enda poolt ühendusesiseselt soetatud (teisi) kaupu puudutavatest hoopis põhjalikumatest sertifikaatidest puuduvad neil enamasti klientide nimed, templijäljendid, väljastaja allkirjad, kauba saaja andmed, transpordivahendite registreerimisnumbrid jne, lisaks on neil väärad andmed (nt kauba teekonna kohta). Erinevatelt tehingupartneritelt erineval ajal soetatud kauba kohta on kohati esitatud identsed (sh sama numbriga) sertifikaadid, mis samuti tähendab tavapärase majandustegevuse loogikat ja kaebaja muljetavaldavat turukogemust (ca 20 aastat) arvestades kummalist lohakust või huvipuudust. Vastustaja on nõus kaebaja väitega, et mõningased ebatäpsused lepingutes ei oma mõju maksustamise seisukohalt, kuid, et maksuhaldur on oma seisukohad võtnud kõiki tõendeid kogumis hinnates ning lepingutes olevad ebatäpsused on maksuhalduri jaoks oluline tõendtõendite kogumis. 4.2 Kuigi kaebaja esitas tehingute kohta arved, müügilepingud ja tasumist tõendavad dokumendid, on maksuhaldur kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses hinnates põhjendatult leidnud, et OÜ Isocom, OÜ Basashop, OÜ Rueont, OÜ Reltex Group ja OÜ VMV Trade ei ole kaebajale arvel näidatud kaupa (suhkrut) müünud ning et need osaühingud ja nende

allhankijad olid kaasatud tehinguahelasse vaid selleks, et tekitada kaebajale maksueelis. Suhkrut otse ühendusesisestelt müüjatelt ostes kohaldub kaebajale pöördmaksustamise põhimõtte tõttu nii sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus kui koheselt ka samas suuruses käibemaksu tasumise kohustus; tehinguid mainitud osaühingute kaudu tehtutena näidates soovis kaebaja käibemaksukohustusest pääseda. Vastavalt käibemaksuseaduse (KMS) § 1 lg 1 p-le 5 on käibemaksu objektiks kauba ühendusesisene soetamine sama seaduse § 8 lg 1 tähenduses. KMS § 3 lg 4 kohustab maksukohustuslast arvestama käibemaksu sama seaduse § 1 lõikes 1 nimetatud tehingutelt ja toimingutelt. Eeltoodu tähendab, et ühendusesisese soetamise puhul tuleb lisaks sisendkäibemaksu mahaarvamise õigusele (KMS § 29 lg 3 p 4) maksukohustuslasel samalt tehingult deklareerida ka käibemaks. Seega on tegemist pöördmaksustamisega ehk ostjal on kohustus deklareerida soetuse summa nii tasumisele kuuluva käibemaksu kui ka sisendkäibemaksuna, mistõttu ei teki pöördmaksustamisest võimalust vähendada tasumisele kuuluvat käibemaksu. Seega annaks vaidlusaluses asjas kohane tehing ehk soetus ühendusesisestelt müüjatelt kõrgema maksukoormuse seeläbi, et ei võimaldaks sedavõrd palju sisendkäibemaksu maha arvata, mis omakorda tooks kaasa suurema käibemaksukohustuse. Nimetatud tehingute kaudu sai kaebaja majandusliku eelise seeläbi, et jättis käibemaksu tasumise kohustuse tehingusse kaastaud isiku kanda ja deklareeris vaidlusaluste tehingutega seoses üksnes sisendkäibemaksu, mis võimaldas tal vähendada tasumisele kuuluvat käibemaksu. 4.3 Maksuhaldur ei ole viidanud sellele, et kaebaja on osalenud maksupettuses. Maksuhaldur on välja toonud, et maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et kaebaja osales maksupettuses. Maksuhaldur jõudis kontrolli käigus järeldusele, et kaebaja oli teadlik, et suhkru müüjad ei ole tegelikud müüjad. Esiteks on maksuhaldur põhjalikult selgitanud, et sarnased fiktiivsed tehingud tehaksegi ja deklareeritaksegi vaid maksupettuste läbiviimise ja maksueelise saamise eesmärgil. Teiseks omas kaebaja informatsiooni kogu tarneahela (kauba eelnevate ostjate-müüjate) kohta. Kauba rahvusvahelised veoselehed CMR-d olid tema valduses (kuigi vastav müüjate „ärisaladus“ ei pidanuks loogiliselt tema valduses olema). Kaebaja väide, et müüjate CMR-id sattusid tema valdusesse juhuslikult vedajate hooletuse tõttu, ei ole usutav, sest kaebajal oli olemas ülekaalukas osa eri vedajate poolt veetud kaupa puudutavatest CMR-idest (37 arve puhul 40-st). Kaebaja võinuks CMR-dest nähtuva teabe tõttu tehingud ka ise ja otse teha, sest tavapärases majandustegevuses oleks soovitav kaup seda odavam, mida vähem kõikvõimalikke vahendajaid on, seda enam, et vastav pikaajaline kogemus erinevate kaupade maaletoomisega on kaebajal tegelikult endal olemas. Nimetatud probleemseid tehingupartnereid valides ja nende küllalt suure hulga ja tehingute tegemise asjaolude suure sarnasuse ja taas kaebaja pikaajalise valdkondliku kogemuse tõttu ei pea vastustaja usutavaks, et kaebaja on nende äriühingute otsa nö juhuslikult ja heausklikult komistanud. 4.4 Maksuhalduri kahtlusi suurendab seegi, et raha liikus müüjatelt allhankijateni jne alles peale seda, kui kaebaja oli arvete alusel viiele väidetavale tehingupartnerile tasunud st ilma kaebaja finantseerimiseta ei oleks müüjatel olnud võimalik kõnealust suhkrut üldse soetadagi. Ülekantud raha liikus kiiresti (samal või järgneval päeval) läbi mitme äriühingu ja kuna ka arve tasumise tähtajad on niivõrd lühikesed, et ilma tehinguahela eri etappide tegevuse eelneva kooskõlastamise või koordineerimiseta ei oleks tasumine võimalik (kontrollakti lk 18 on maksuhaldur osundanud asjaolule, et nii kaebaja kui ka suhkru talle müünud Reltex Group OÜ väidetav allhankija pidid Leedu äriühingule UAB Aldrin tasuma suhkru eest samal päeval), võib tehingute taga kaebaja kontrolli tehingu üle aimata. Pealegi toodi kaup alati ja eranditult just kaebaja mitte arvel näidatud müüjate või kõikvõimalike muude vahendajate lattu. Veelgi enam, kontrollakti lk 8-9 on maksuhaldur välja toonud, et ühele kolmandale isikule (OÜ Kaubaekspress) justkui OÜ Isocom poolt esitatud suhkrutehingutega seonduva tellimuse kontaktiks oli märgitud tegelikult kaebaja ekspordimänedžerile kuuluv number (55 588 760). Kõige nimetatu koosmõjus ja valguses on maksuhalduri järeldus, et kaebaja arvetel näidatud

isikutega tehinguid tegelikult ei teinud, ja et kaebaja oli arvete fiktiivsusest ning kauba soetamisest nn tundmatutelt kolmandatelt isikutelt teadlik, veelgi enam, et need tehingud tehtigi tegelikult tema initsiatiivil ja osalusel, tunduvalt usutavam, kui kaebaja vastupidised väited. 4.5 Vastustaja märgib, et pikemas tarneahelas tootjatelt eri vahendajate kaudu kaebajani jõudnud suhkru hind oli võrreldes tootjate hinnaga ebaloogiliselt mitte tõusnud, vaid hoopis langenud. Sisuliselt kasumist mittehuvitumine viitab samuti asjaolule, et väidetavad tehingupartnerid ei viljelenud iseseisvat, tulule orienteeritud majandustegevust, vaid tegutsesid kokkuvõttes hoopis kaebaja huvides. Näiteks Poola tootja P.H. Wojan Janusz Woznica esialgse hinnaga võrreldes sai kaebaja suhkru kätte 5,6% väiksema hinnaga, UAB Aldrinist soetati suhkur keskmise hinnaga 788 eurot/tonn, ning sama suhkur jõudis kaebajani keskmise hinnaga 680 eurot/tonn. Kaebaja väited suhkruhinna kõikumisest või vahendajate poolt varem lattu ostetud (odavama) suhkru realiseerimisest jäävad arusaamatuks, sest esiteks ei nähtu asja materjalidest, et müüjatel üldse mingis laod olnuks, teiseks aga on maksuhaldur maksuotsuse leheküljel 6 osundanud sellele, et tegelikult ei olnud mainitud Poola tootja hind kolme uuritud kuu jooksul väga palju kõikunud ning ka terve Euroopa suhkruturu hinnastatistika andmetel oli suhkru keskmine hind 2012.a lõpus ja 2013.a esimesel poolel stabiilne. Sarnaselt jääb väheveenvaks kaebaja väide selle kohta, et vahendajatel oli võimalik suuremate koguste tõttu saada tehastest soodsamat hinda. Maksuhalduril ei ole esiteks andmeid selle kohta, et tootjatehased oleksid olnud nõus suurema koguse ostjatele hinda alandama, teiseks oli väidetavate tehingupartnerite näol tegemist nö juhuslike (paar kuud tegutsenud) vahendajatega, mille tõttu võib ilmselt nt kõikvõimalike püsivõi suurkliendi soodustuste olemasolus kahelda ning kolmandaks paistab kaebaja olema hoopis suurem ostja kui väidetavad vahendajad olidki (soovitud suhkrukoguse saamiseks pidi kaebaja kasutama koguni viit vahendajat). 4.6 Maksuhaldur on põhjendatult välja toonud, et väidetavatel tehingupartneritel tegelikult reaalne majandustegevus ja töötajad puudusid ning nende juhatuse liikmed ei teadnud tehingute toimumisest midagi või andsid ebausutavaid ja vastuolulisi seletusi ning kaebaja pidi reaalse majandustegevuse puudumisest teadlik olema. Äriühingutel ei olnud vastavaid registreeringuid, avalikes allikates puudus igasugune teave ja reklaam suhkru vahendamise kohta, esitamata olid majandusaasta aruanded, puudusid reaalsed tegevuskohad (äriühingud olid enamasti registreeritud kortermajadesse). Vastustaja on nõus, et ka vahendustegevus on Eesti äriruumis iseenesest täiesti tavaline ja aktsepteeritud tegevusala, ent leiab, et kõnealuses asjas ei ole väidetavad tehingupartnerid ja nende allhankijad nn tavapärase vahendustegevusega tegelenud. Kuigi kaebaja väitel oli tegemist korrektsete ja toimivate äriühingutega, siis asja materjalidest nähtub, et ka kaebaja ise loobus nendega tehingute tegemisest õige pea peale seda, kui tema suhtes algas kõnealune maksukontroll. Vastustaja on nõus, et kaupade vahendamine on täiesti reaalne majandustegevus ning kaupade vahendajatel ei pea olema alati ladu ja transpordivahendeid. Väljastatud kontrollaktis oleme välja toonud mitmeid tõendeid selle kohta, et hankijatel puudus reaalne majandustegevus (äriühingud suhkru vahendamisest kasu ei saanud; tegevusaladeks äriregistri andmetel kontrolliperioodil ei olnud kaupade vahendamine ja suhkru müük; ei ole esitatud majandusaastaaruandeid, mis tõendanuks majandustegevuse olemasolu; juhatuse liikmete staatused on olnud väga lühiajalised; juhatuse liikmete poolt maksuhaldurile antud seletuste kohaselt nemad suhkruga kokku ei puutunud, mõned isegi ei näinud kontrolliperioodil suhkrut; puuduvad laod; juriidiline aadress oli äriregistri andmetel kontrolliperioodil kortermaja; ei omanud tuntust suhkru müüjana Eesti toiduainete turul; tegutsemine käibemaksukohustuslasena jäi väga lühikeseks ning äriühingud lõpetasid järgnevate kuude jooksul, pärast aktsiaseltsiga Haljas tehingute tegemist, oma äritegevuse). Maksuhaldur leiab, et reaalselt tegutsevad äriühingud omavad ülevaadet toimunud tehingutest ning on huvitatud maksuhaldurile ja äriregistrile oma ettevõtlustegevuse ning toimunud tehingute tõendamisest.

5.Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjendustel. 5.1 OÜ Isocom on väljastanud 2013.a veebruaris AS-le Haljas kokku 10 arvet (kd I tl 91-106p) kogusummas 279 508 eurot (sh käibemaks 46 588 eurot), mille kohaselt on AS Haljas soetanud OÜ-lt Isocom 360 000 kg suhkrut. OÜ Basashop on väljastanud 01.02.2013.a AS-le Haljas arve nr 12 (kd I tl 84) summas 37 440 eurot (sh käibemaks 6240 eurot), mille kohaselt on AS Haljas soetanud OÜ-lt Basashop 48 000 kg suhkrut. OÜ Rueont on väljastanud 2013.a veebruaris ASle Haljas kokku 13 arvet (kd I tl 116-134p) kogusummas 273 859,20 eurot (sh käibemaks 45 643,20 eurot), mille kohaselt on AS Haljas soetanud OÜ-lt Rueont 334 200 kg suhkrut. OÜ Reltex Group on väljastanud 2013.a veebruaris AS-le Haljas kokku 10 arvet (kd I tl 154-171) kogusummas 216 086,40 eurot (sh käibemaks 36 014,40 eurot), mille kohaselt on AS Haljas soetanud OÜ-lt Reltex Group 263 400 kg suhkrut. VMV Trade OÜ on väljastanud 2013.a veebruaris AS-le Haljas kokku 6 arvet (kd I tl 175-182) kogusummas 115 182 eurot (sh käibemaks 19 197 eurot), mille kohaselt on AS Haljas soetanud VMV Trade OÜ-lt 142 200 kg suhkrut. 5.2 Vaidlustatud maksuotsuses asus maksuhaldur seisukohale, et reaalseid tehinguid kaebaja ning OÜ Isocom, OÜ Basashop, OÜ Rueont, OÜ Reltex Group ja OÜ VMV Trade vahel ei toimunud ning kaebaja oli sellest teadlik. Seetõttu puudub kaebajal õigus nimetatud äriühingute arvete alusel sisendkäibemaksu arvestada sõltumata sellest, et arvetel kajastatud kaubad olid tegelikult olemas. Kuna kontrolli käigus ei tuvastanud maksuhalduri tehingute teist poolt, luges ta kaebaja tehingupartneriteks tundmatud kolmandad isikud. 5.3 KMS § 29 lg-st 1 tulenevalt on maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluvaks käibemaksusummaks maksustamisperioodil maksustatava käibena kvalifitseeruvatelt tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. Sisendkäibemaks on määratletud KMS § 29 lg-s 3 ning käesoleva vaidluse seisukohast on tähtis selle lõike esimene punkt, mille kohaselt on sisendkäibemaksuks teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. Eeltoodust tulenevalt on arve alusel sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse seisukohast lisaks sellele, et maksukohustuslane kauba soetas, oluline ka see, et ta soetas selle käibemaksukohustuslaseks oleva ettevõtja käest. Käesolev vaidlus taandubki sellele, kas AS Haljas soetas vaidlusaluse kauba OÜ-delt Isocom, Basashop, Rueont, Reltex Group ja VMV Trade või mitte. Olukorras, kus vaidlust pole selles, et kaebaja on reaalselt nimetatud äriühingute arvetel kajastatud kaubad saanud, tuleb eitava vastuse korral asuda seisukohale, et kaebaja soetas kauba tundmatult kolmandalt isikult, kelle puhul ei saa eeldada, et tegemist on käibemaksukohustuslasega ning seetõttu ei saa kaebajal olla ka õigust sisendkäibemaksu maha arvamiseks. Sellisel juhul oleks kaebajal siiski õigus vaidlusaluste arvete alusel sisendkäibemaksu arvestada, kui leiaks kinnitust, et kaebaja heauskselt eeldas, et

kauba müüjaks on arvel näidatud isik ning oli seejuures piisavalt hoolas müüja isikusamasuse tuvastamisel. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et maksukohustuslase heausksust tuleb üldjuhul eeldada, ent see eeldus ei kehti olukorras, kus maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et maksukohustuslane on osalenud maksupettuses. Sellisel juhul tuleb maksukohustuslasel esitada täiendavad tõendid, mis kinnitaksid vaidlusaluste tehingute tegelikku toimumist arve väljastanud isikuga (vt nt RKHKo nr 3-3-1-50-03, p-d 9 ja 10). 5.4 Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust selles, et vaidlusalusel perioodil olid nii AS Haljas kui OÜ Isocom, OÜ Basashop, OÜ Rueont, OÜ Reltex Group ja OÜ VMV Trade registreeritud käibemaksukohustuslastena ning AS-le Haljas esitatud arved vastavad formaalselt KMS § 37 lg-s 7 loetletud tunnustele. Maksustamise aluseks on aga reaalsed majanduslikud sooritused, mitte üksnes formaalsetele nõuetele vastavate dokumentide olemasolu. Arve, mis ei kajasta tegelikku majanduslikku sooritust või kajastab seda valesti, ei vasta raamatupidamise seaduse § 7 lg 1 p-s 3 ning KMS § 37 lg 7 p-s 5 sätestatud nõuetele. 5.5 Kohus leiab, et maksuhaldur on 06.05.2015.a kontrollaktis põhjalikult käsitlenud asjaolusid, mis kinnitavad, et OÜ-delt Isocom, Basashop, Rueont, Reltex Group ja VMV Trade ei olnud ASle Haljas kauba tegelikuks müüjaks ning AS Haljas oli sellest teadlik. Maksuhaldur on veenvalt põhjendanud oma seisukohta, et AS Haljas osales maksupettuses, soetades oma majandustegevuses kasutatava kauba Läti ja Leedu äriühingutelt ent vormistades oma raamatupidamis- ja maksuarvestuses OÜ-de Isocom, Basashop, Rueont, Reltex Group ja VMV Trade nimel tegutsevate isikute abil kauba soetamise läbi Eesti ettevõtete. Sellise pettuse tulemusena tekitas AS Haljas endale õiguse kaupade soetamisel sisendkäibemaksu arvestada, millist õigust tal kauba ühendusesisese soetamise deklareerimisel olnud ei oleks. 5.6 OÜ Isocom puhul on tehingu pooleks olemine välistatud juba seetõttu, et selle äriühingu juhatuse liige R.Safonov on tehingu tegemist eitanud ning parandanud 2013.a veebruarikuu KMD-d, võttes maha nii suhkru soetuse kui ka edasimüügi (kd II tl 191). Tehingute mittetoimumisele teiste äriühingutega viitab maksumenetluses tuvastatu, mille kohaselt on tegemist äriühingutega, mis vastavad reaalse majandustegevuseta variäriühingu tunnustele (kontrollakti p-d 1.2-1.5). Pole ühtegi tõendit, millest saaks järeldada, et OÜ-d Isocom, Basashop, Rueont, Reltex Group ja VMV Trade oleks reaalselt mingite toimingutega (peale arvete väljastamise ja dokumentide allkirjastamise) kõnealuse kauba tarneahelas osalenud. Eluliselt on ebausutav, et mingisuguses valdkonnas aastaid tegutsenud ettevõtja otsustab asuda oma majandustegevuses tavapäraseid kaupu soetama varem sel turul tundmatutelt äriühingutelt (tegemist oli nö juhuslike, paar kuud tegutsenud vahendajatega), kontrollimata eelnevalt selliste äriühingute tausta, pööramata tähelepanu tehingute kohta koostatud dokumentatsiooni (lepingud, kvaliteedisertifikaadid, üleandmis-vastuvõtmisaktid) korrektsusele ning kontrollimata kauba kvaliteeti. Põhjendatult on maksuhaldur viidanud asjaolule, et müüjad suhkru vahendamisest kasu ei saanud, st nende väidetaval vahendustegevusel puudus majanduslik eesmärk. Kaup liikus ühendusesisesest riigist otse kaebaja asukohta ning kaebaja valduses oli kogu informatsioon kogu tarneahela kohta. Kohus nõustub vastustajaga, et ei ole usutav kaebaja väide, nagu oleksid müüjate CMR-d sattunud tema kätte juhuslikult vedajate hooletuse tõttu. Olukorda, kus kaebaja valduses oli valdav osa eri vedajate poolt veetud kaupa puudutavatest CMR-dest, ei ole võimalik õigustada vedajate inimliku eksimusega. Asjaolu, et kaebaja poolt ülekantud raha liikus kiiresti (samal või järgneval päeval) läbi mitme äriühingu ning võeti koheselt sularahas välja, viitab tehinguahela eri etappide tegevuse eelnevale kooskõlastamisele või koordineeritusele. Eeltoodust lähtuvalt nõustub kohus vastustajaga, et asjas kogutud tõendite ja tuvastatud asjaolude koosmõju ei jäta võimalust arvamuseks, et OÜ Isocom, Basashop OÜ, Rueont OÜ, Reltex Group OÜ ja VMV Trade olid kaebajale kauba müüjaks. Kaebaja väited ei lükka ümber maksuhalduri poolt nimetatud äriühingute kohta tuvastatud faktilisi asjaolusid ja nendest tehtud järeldusi.

5.7 Maksuotsuses viidatud tõendite valguses on välistatud ka võimalus, et kaebaja ei olnud teadlik, et OÜ-d Isocom, Basashop, Rueont, Reltex Group ja VMV Trade ei olnud kauba tegelik müüja. Maksuhalduri kogutud tõendid kinnitavad maksuotsuses tehtud järeldust kaebaja huvides aset leidnud maksupettuse kohta ning selle kohta, et kaebaja osales selle korraldamises. Käibemaksukohustuslasest ostja on tegutsenud heas usus, kui ta eeldas, et arvel kauba müüjana märgitud isik on ka tegelik kauba müüja ning kui ta on sealjuures üles näidanud äris nõutavat või tavapärast hoolsust müüja tuvastamiseks. Haldusasjades nr 3-3-1-50-03 ja 3-3-1-39-03 tehtud otsustes on Riigikohus rõhutanud, et ostja heausksuse eeldamise põhimõte ei laiene juhtumile, kus maksuametil on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses. Maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ei pea maksuhaldur seejuures tõendama, et kaebuse esitaja on osalenud maksupettuses, vaid piisab kui ta põhjendab oma sellekohaseid kahtlusi ning kahtlust, et maksuarvestuse aluseks olevatel raamatupidamisdokumentidel kajastatud tehinguid tegelikkuses toimunud ei ole ja kaebuse esitaja oli sellest teadlik. Sellisel juhul tuleb maksukohustuslasel tõendada tehingute tegelik toimumine ja maksuhalduri kahtlused hajutada. Kui maksukohustuslane seda teha ei suuda, on maksuhalduril õigus lähtuda sellest, et tehingut toimunud pole ning kohaldada maksukohustuslase suhtes vastavaid maksuõiguslikke järelmeid. Kohus leiab, et maksuhaldur on vaidlusaluses otsuses piisavalt põhjendanud oma seisukohta, et kaebaja osales maksupettuses, st kasutas oma maksuarvestuses teadlikult tehingute tegelikku sisu mitte kajastavaid arveid, jätmaks muljet kauba soetamise kohta Eesti käibemaksukohustuslaseks olevalt äriühingult ning õigustamaks seeläbi sisendkäibemaksu maha arvamist. Maksupettuse toimepanemise kohta otseste tõendite leidmine on sellise tegevuse konspiratiivse iseloomu tõttu sageli võimatu. 5.8 Maksuotsus on põhjendatud ka tulumaksu määramise osas. Kohus nõustub maksuotsuse põhjendustega ning ega pea vajalikuks neid käesolevas otsuses korrata (HKMS § 165 lg 2).