Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
KOHTUMÄÄRUS
3-3-1-33-16 2. november 2016 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Eerik Kergandberg ja Nele Parrest X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks ja avaldatud ebaõige teabe ümberlükkamiseks Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Paavo Paas Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2016. a määrus haldusasjas nr 3-15-1742 X kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2016. a määrus nr 3-15-1742 muutmata.
3.Arvata X tasutud kautsjon riigituludesse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohus rakendas 14. mai 2013. a määrusega tsiviilasjas nr 2-13-21540 (kohtuasjas on neli avaldajat) esialgse õiguskaitse korras X suhtes järgmisi hagi tagamise abinõusid: 1) keelata kaebajal siseneda avaldajate eluruumi; 2) kui kaebaja viibib avaldajatega samal ajal elumaja ühiselt kasutatavates ruumides, sh trepikojas, ei tohi kaebaja läheneda avaldajatele lähemale kui 5 meetrit; 3) keelata kaebajal läheneda väljaspool elumaja avaldajatele lähemale kui 10 meetrit; 4) keelata kaebajal rääkida omal algatusel avaldajatega ning samuti keelata kaebajal võtta nendega ühendust elektrooniliste sidevahendite kaudu. Tallinna Ringkonnakohus tegi kõnealuses tsiviilasjas 29. aprillil 2016 määruse, millega tühistas esialgse õiguskaitse korras kohaldatud hagi tagamise abinõud (s.o lähenemiskeelu). Samuti jäeti n-ö põhimenetluses rahuldamata avaldajate avaldus kaebaja suhtes lähenemiskeelu kohaldamiseks. Kohtumäärus on jõustunud.
2.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuuri infosüsteemis registreeriti avaldaja avalduse alusel 3. veebruaril 2015 sündmus nr 2316,15,0001752 selle kohta, et 25. jaanuaril 2015 rikkus kaebaja elumaja trepikojas ja hiljem tänaval kaebajale kohaldatud lähenemiskeeldu.
3.PPA asus 3. veebruari 2015. a kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises nr 3.2-1.4/2822-2 seisukohale, et kriminaalmenetluse alustamiseks puudub alus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 1 tähenduses. Teatises märgiti järgmist: "Tegemist on esmakordse rikkumisega. Seega ei ole alust kriminaalmenetlust alustada. Küll on aga alus menetluse alustamiseks järgmise rikkumise puhul, kuna antud dokumendiga on fikseeritud, et 25.01.2015 toimus X poolt esmakordne
lähenemiskeelu rikkumine." Teatises on märge, et KrMS § 198 lg 2 alusel jäetakse ärakiri teatisest edastamata isikule, kelle kohta on kuriteokaebus esitatud.
4.Avaldaja edastas 10. märtsil 2015 kohtutäiturile PPA 3. veebruari 2015. a teatise. Täitur koostas
30.märtsil 2015 täiteasjas nr 194/2013/4100 sunniraha määramise otsuse, millega määras kaebajale täitedokumendist tuleneva kohustuse täitmata jätmise eest sunniraha 192 eurot. Kaebaja vaidlustas sunniraha määramise otsuse. Vastuseks kohtutäituri järelepärimisele märkis PPA 7. mai 2015. a e-kirjas, et "on tuvastatud, et 25.01.2015 toimus X poolt temale Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja 14.05.2013 kohtumääruse nr 2-13-21540 alusel kohaldatud lähenemiskeelu rikkumine". Kohtutäitur jättis 8. mai 2015. a otsusega kaebaja kaebuse sunniraha määramise otsuse peale rahuldamata. Kaebaja pöördus täituri otsuse vaidlustamiseks kohtusse. Harju Maakohus tühistas 11. juuli 2016. a määrusega tsiviilasjas nr 2-15-7665 kohtutäituri 30. märtsi 2015. a ja 8. mai 2015. a otsused. Kohus asus mh seisukohale, et PPA 3. veebruari 2015. a teatis ei ole dokumendiks, millega on usaldusväärselt dokumenteeritud õigusrikkumise toimepanemine. Kohtumäärus on jõustunud.
5.Kaebaja esitas 9. juulil 2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles järgmist: 1) tunnistada õigusvastaseks PPA toimingud, millega omistati kaebajale õigusvastase teo – lähenemiskeelu rikkumise – toimepanemine 25. jaanuaril 2015; 2) kohustada PPA-d hiljemalt 7 päeva möödumisel kohtulahendi jõustumisest kirjalikus vormis ümber lükkama tema poolt kohtutäiturile 7. mai 2015. a e-kirja teel avalikustatud teabe. Kaebaja sõnul ei ole ta 25. jaanuaril 2015 ajutist lähenemiskeeldu rikkunud. Kuigi PPA ei alustanud kriminaalmenetlust, on PPA siiski asunud teatises (kinnitades seda ka kohtutäiturile 7. mail 2015 saadetud vastuses) seisukohale, et kaebaja pani toime õigusrikkumise. Sellega on PPA loonud aluse kriminaalmenetluse alustamiseks järgmisel korral, toonud kaasa kaebajale sunniraha määramise 192 eurot ning kinnitanud kolmandatele isikutele teo toimepanemise tuvastamise fakti. KrMS §-d 228– 230 järgi saab kaebuse esitada üksnes siis, kui kriminaalmenetlus on alustatud. Seda ei ole praegusel juhul aga tehtud. Vaidlustatavad PPA toimingud (lähenemiskeelu rikkumise omistamine kaebajale) on avalik-õiguslikus suhtes tehtud toimingud, mille vaidlustamine on erikorra puudumise tõttu seega halduskohtu pädevuses.
6.Tallinna Halduskohus tagastas 8. septembri 2015. a määrusega kaebaja kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1 alusel halduskohtu pädevuse puudumise tõttu. Kaebaja vaidlustatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatis on uurimisasutuse menetlustoiming, mille lahendamiseks sätestavad menetluskorra KrMS §-d 228 jj. Kaebaja saab esitada uurimisasutuse menetlustoimingu peale kaebuse prokuratuurile. Kuna halduskohtu pädevuses ei ole kontrollida PPA tegevust lähenemiskeelu rikkumise tuvastamisel, puudub halduskohtul ka võimalus kohustada PPA-d kohtutäiturile avaldatud teavet ümber lükkama.
7.Kaebaja palus 21. septembri 2015. a määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega võtta kaebus menetlusse. KrMS §-d 228–230 kohalduvad vaid juhul, kui kriminaalmenetlust on alustatud. Praegusel juhul kriminaalmenetlust ei alustatud. Kohtumäärusest ei selgu, miks kohus sellise seisukohaga ei nõustunud. Kaebaja esitas 29. mail 2015 kaebuse Põhja
Ringkonnaprokuratuurile, kuid prokuratuur keeldus 16. juuni 2015. a kirjaga kaebust sisuliselt läbi vaatamast, kuna prokuratuuri pädevusse ei kuulu järelevalve politsei koostatud teabenõude vastuste sisu üle.
8.Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. jaanuari 2016. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu hinnangul soovib kaebaja seda, et halduskohus kontrolliks üle PPA poolt kriminaalasja alustamise otsustamisel tuvastatud asjaolud. Kuigi KrMS §-d 228–230 kohalduvad olukorras, kus kriminaalmenetlust on alustatud, ei tähenda see, et praegusel juhul rakenduks HKMS § 4 lg 1 üldklausel ja et asi oleks halduskohtu pädevuses. Kaebajal on võimalik kaitsta oma õigusi kohasemates menetlustes. Esiteks on kaebajal võimalik vaidlustada täitemenetluses tehtud sunniraha määramise otsus. Asjaolu, et kohtutäitur lähtus otsuse tegemisel mh PPA edastatud teabest, ei tähenda, et kõnealune PPA teave tuleks halduskohtumenetluses ümber lükata. Teiseks, PPA poolt teatises tuvastatut on võimalik vaidlustada ka juhul, kui PPA peaks millalgi siiski alustama menetlust karistusseadustiku (KarS) § 3312 järgi väidetava korduva rikkumise tõttu. Kuna nimetatud menetluses on vaja tõendada ka rikkumise korduvus, saab kaebaja esitada vastuväited
25.jaanuari 2015. a sündmuse kohta.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kaebaja palus määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu määrused ning teha uus määrus, millega rahuldada määruskaebus ja saata asi menetlusse võtmiseks Tallinna Halduskohtule. Vaidlust ei ole selle üle, et KrMS §-des 228–230 sätestatud menetluskord ei ole praegusel juhul kohaldatav. Ka ringkonnakohtu viidatud alternatiivid ei ole kohaseks õiguskaitsevahendiks Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-de 13–15 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 13 mõttes. Täitemenetluses tehtud sunniraha otsuse vaidlustamisel ei anna maakohus hinnangut PPA toimingute õiguspärasusele. Ka viide kriminaalmenetlusele ei ole asjakohane: kriminaalmenetluse alustamine ei sõltu kaebajast ning ei ole proportsionaalne eeldada, et isik peaks enda avalik-õiguslikus suhtes rikutud õiguste kaitsmiseks laskma enda vastu algatada põhiõigusi intensiivselt riivava kriminaalmenetluse.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegiumi hinnangul keskendub käesolev vaidlus üksnes PPA kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises võetud seisukoha õiguspärasuse vaidlustamise küsimusele. PPA vastus kohtutäituri järelepärimisele, s.o 7. mai 2015. a e-kiri, milles korrati kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises sisalduvat, ei ole käsitatav kaebaja õiguste uue või täiendava rikkumisena. Seda põhjusel, et - PPA kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatis oli juba enne PPA e-kirja saatmist kohtutäituri käsutuses (sh sisaldas teatis asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabe märget), - teatises sisalduv PPA seisukoht oli täiturile ametiülesannete täitmiseks vajalikuna teada ja tal on seadusest tulenev õigus sellist teavet töödelda (vt ka täitemenetluse seadustiku (TMS) § 26) ning
- e-kiri ei sisaldanud kaebaja õiguste võimalikku riivet silmas pidades midagi lisaks, võrreldes teatises sisalduvaga. Seega ei saanud e-kirjas sisalduva teabe edastamine kohtutäiturile ega edastatud teabe sisu kaebaja õigusi riivata.
11.Halduskohtu pädevuses on avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda (HKMS § 4 lg 1). Seega tuleb selles asjas leida vastus küsimusele, kas PPA poolt kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tehtud toiming (õigusrikkumise tuvastatuks lugemine) olukorras, kus kriminaalmenetluse alustamisest keeldutakse, on vaidlustatav halduskohtus.
12.Riigikohus on varem korduvalt pidanud tegelema küsimusega, kas avaliku võimu tegevus on toimunud haldusmenetluses või süüteomenetluses. Nii haldus- kui ka kriminaalkolleegium on tõdenud, et süüteomenetluse alustamiseks vajaliku ajendi ja aluse olemasolu tuvastatakse sageli haldusmenetluses (nt järelevalvemenetluses) kogutud teabe alusel (vt nt haldusasjad nr 3-3-1-65-07, 3-3-1-4-10, p 11; väärteoasi nr 3-1-1-22-14, p 7.2), st haldusmenetlus võib eelneda süüteomenetlusele. Kuid mõistetavalt ei pea kaugeltki mitte alati korrakaitselise suunitlusega haldusmenetlus kasvama üle süüteomenetluseks. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et haldusmenetluse ja süüteomenetluse piiritlemisel saab ja tuleb lähtuda mh toimingu eesmärgist ja olemusest ning menetleja tahtest ja selle avaldamisest (nt haldusasjad nr 3-3-1-75-11, p 16; 3-3-1-68-13, p 11). Korrakaitseseaduse § 1 lg 4 järgi määrab tegevuse õigusliku aluse valiku riikliku järelevalve menetluse või süüteomenetluse vahel meetme objektiivne eesmärk.
12.1.Praeguses asjas sisaldub PPA tõdemus, et kaebaja rikkus lähenemiskeeldu, kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises. Kuriteoteate esitamist, sellele vastamist ja kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamist kannatanu poolt reguleerib KrMS. PPA teatises selgitatakse ka, et kaebajale õigusrikkumise omistamine omab edaspidist tähendust kriminaalmenetluse kontekstis rikkumise korduvuse (retsidiiv) arvestamisel. Eeltoodust võiks olla tuletatav PPA arusaam meetme olemusest ja eesmärgist – tegemist on kriminaalmenetluse kontekstis tehtava toiminguga. Sellist ennatlikku arusaama võib toetada ka siseministri 22. detsembri 2009. a määrusega nr 92 kinnitatud "Politsei andmekogu pidamise põhimäärus", mis liigitab kuriteoteate esitamisega seonduva süüteomenetluse andmestiku alla kuuluvaks (vt § 9 lg 2 p 2, § 24 lg 2 p 1). Kolleegiumi hinnangul ei saa aga PPA võimalikust arusaamast ega ülalnimetatud põhimäärusest teha järeldusi kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise olemuse kohta ilma kriminaalmenetlusõiguse süstemaatikat arvestamata. Viimati märgitu jätkuna tuleb ka tõdeda, et KrMS ei anna uurimisasutusele volitust õigusrikkumise tuvastamiseks, kui kuriteoteatele vastates jäetakse kriminaalmenetlus alustamata (KrMS § 198).
12.2.Kaebaja näeb oma õiguste rikkumist selles, et teatises sisalduva eksliku tõdemusega on PPA loonud aluse kriminaalmenetluse alustamiseks järgmise kuriteoteate esitamisel. Lisaks on see toonud talle kaasa 192 euro suuruse sunniraha määramise täitemenetluses ning PPA on avaldanud kolmandatele isikutele (kohtutäiturile ja tema büroo töötajatele) tema poolt õigusvastase teo toimepanemise tuvastamise fakti. Seega ei ole kaebaja eesmärgiks vaidlustada kriminaalmenetluse
alustamata jätmist konkreetsel juhul, st kaebaja eesmärk pole seotud politsei kõnealuse tegevuse lõpptulemusega.
12.3.Kaebaja vaidlustab kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatist selles sisalduva andmetöötluse osas. Kolleegium on seisukohal, et selles osas on teatise näol tegemist haldustoiminguga.
13.Kolleegium nõustub kaebajaga, et tal ei ole võimalik vaidlustada PPA teatises sisalduvat KrMS §-des 207–208 ega ka §-des 228–232 sätestatud korras. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamisõigus süüdistuskohustusmenetluses on seaduse järgi üksnes kannatanul (vt ka kriminaalasi nr 3-1-1-19-10, p 8.2) ning uurimiskaebemenetluse vaidluste lahendamise kord on kohaldatav vaid juhul, kui kriminaalmenetlus on alustatud (vt ka kriminaalasi nr 3-3-1-47-09, p-d 12 jj).
14.Tegevuse haldustoiminguks kvalifitseerimisest ei tulene tingimata halduskohtule pädevust sellega seotud vaidluste lahendamiseks. Seadus võib ka haldusaktide ja toimingute puhul näha ette teistsuguse vaidlustuskorra (HKMS § 4 lg 1). Nagu öeldud, PPA teatises sisalduva kaebajale õigusrikkumise toimepanemise omistamise tagajärgedeks, mis kaebaja hinnangul tema õigusi riivavad, on sunniraha määramine täitemenetluses ja tulevikus võimalik kriminaalmenetluse alustamine KarS § 3312 tunnustel (teabe avaldamise kohta kohtutäiturile ja selle büroo töötajatele vt p 10). Nende olukordade kohtulikuks arutamiseks on ette nähtud teistsugused menetluskorrad: esimese puhul tsiviilkohtumenetlus ja teise puhul kriminaalasja kohtulik menetlus. Halduskohtu funktsioon ei ole läbi viia eeltõendamismenetlust teist liiki kohtumenetluste jaoks.
14.1.Karistusseadustikus sätestatud koosseis, mille kohta kuriteoteade esitati, näeb ette karistuse lähenemiskeelu rikkumise eest mh juhul, kui tegu on korduva rikkumisega (KarS § 3312). Rikkumise korduvust tuleb siinjuures mõista nn faktilise (mitte õigusliku ja juba tuvastatud) retsidiivina. See tähendab, et kui politseid teavitatakse lähenemiskeelu uuest rikkumisest ja politsei hinnangul on olemas nii ajend kui ka alus kriminaalmenetluse alustamiseks, tuleb alustatava kriminaalmenetluse raames võrdses ulatuses tuvastada mõlema lähenemiskeelu väidetava rikkumise asjaolud (vt kriminaalasjad nr 3-1-1-87-08, p 10; 3-1-1-75-15, p 8; väärteoasi nr 3-1-1-82-15, p 8). Teisisõnu, tegelik ja karistusõigusliku tähendusega vastus küsimusele, kas väidetav kaebaja õigusrikkumine on toime pandud ja tõendatud, tuleks anda võimalikus uues KarS § 3312 tunnustel algatatavas kriminaalmenetluses.
14.2.Ka nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et kaebajal on võimalik kaitsta oma õigusi täitemenetluses. Tal on võimalik vaidlustada täituri tegevus sunniraha määramisel (TMS §-d 217 jj). Seda on kaebaja ka teinud ja sunniraha määramise otsus on tänaseks jõustunud kohtulahendiga tühistatud.
14.3.Vaidlusaluste hinnangute kontrollimine halduskohtus lisaks tsiviil- ja kriminaalmenetlusele looks vastuoluliste kohtulahendite tegemise ohu ning võib kahjustada menetluslikke garantiisid.
15.Kolleegium lisab, et PPA peab kuriteoteatele reageerides võetavates seisukohtades kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises olema hoolikas mitte üksnes resolutsioonis (alustada/mitte alustada kriminaalmenetlust), vaid ka põhjendustes. Kuigi põhjendustes sisalduv ei oma iseseisvat
õiguslikku tähendust, võib see kaasa tuua isiku õiguste iseseisva rikkumise, kui põhjendustes avaldatakse ebaõigeid faktiväiteid või ebakohaseid väärtushinnanguid. Lisaks võib see riivata süütuse presumptsiooni (PS § 22 lg 1, KrMS § 7 lg 1). Riigi autoriteedi tõttu on tema jagataval teabel avalikkuse silmis suurem tõeväärtus (vt haldusasi nr 3-3-1-3-12, p 14). Avalik võim peab sõnakasutuses olema hoolas ja vältima väärtõlgendusi (haldusasi nr 3-3-1-22-15, p 22).
16.Eeltoodust tulenevalt jääb X määruskaebus rahuldamata. Tasutud kautsjon tuleb arvata riigituludesse (HKMS § 107 lg 4).
17.HKMS § 178 lg 3 ja § 175 lg 3 alusel asendatakse kohtu algatusel avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.