Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Andres Parmas
Määruse tegemise aeg ja koht
22. november 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-17-2024
Haldusasi
XX kaebus Tallinna Vangla Ida-Harju kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldusametniku
5.septembri 2017. a hoiatuse tühistamiseks või õigusvastasuse tuvastamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Tallinna Vangla
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 9. oktoobri 2017. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 9. oktoobri 2017. a määrus haldusasjas nr 3-17-2024 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohus tunnistas 7. juuli 2016. a otsusega nr XXX (tl 8-16) XX süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 2 järgi ja mõistis talle karistuseks 3 aastat vangistust. Otsuse kohaselt jäeti mõistetud vangistus KarS § 74 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata, kui XX ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid, mh ilmub kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele ning allub kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ja esitab kriminaalhooldajale andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta.
2.XX esitas 26. aprillil 2017 Tallinna Vangla Ida-Harju kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldusametnikule avalduse, milles taotles KarS § 75 lg 1 p-le 6 vastavat luba Eesti territooriumilt lahkumiseks ning väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks perioodil 30.
3-17-2024 augustist kuni 30. septembrini 2017. Kriminaalhooldusametnik jättis 1. juuni 2017. a otsusega XX taotluse rahuldamata (esialgu ilma põhjendusteta tehtud 28. aprilli 2017. a otsus tunnistati
21.juunil 2017 kehtetuks). Tallinna Halduskohus tühistas 28. augusti 2017. a otsusega nr 3-171153 kriminaalhooldusametniku 1. juuni 2017. a otsuse ning kohustas Tallinna Vangla kriminaalhooldusosakonda otsustama XXle KarS § 75 lg 1 p-s 6 sätestatud loa andmise küsimuse uuesti.
3.Tallinna Vangla Ida-Harju kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldusametnik SH tegi XX-le KarS § 74 lg 4, § 69 lg 6, § 871 lg 4 ja § 76 lg 7 alusel 5. septembril 2017 hoiatuse (tl 24) KarS § 75 lg 1 p 3 kohase rikkumise kohta, sest hooldusalune ei esitanud tõendeid registreerimiskohustuse täitmise kohta. Hoiatuse kohaselt ei ilmunud XX 12. juulil 2017 registreerimisele. XX väitis 18. juulil 2017 kriminaalhooldusosakonnas toimunud registreerimisel, et talle välja kirjutatud ravimite tõttu magas ta kaks päeva ja ei saanud seetõttu õigel ajal registreerimisele tulla. Kuigi XX-l paluti võtta järgmisel registreerimisel (9. augustil 2017) kaasa viidatud ravimite retseptid, ei esitanud ta nõutud dokumente. XX esitas tõendi ravimi tarvitamise kohta 16. augustil 2017. Arsti väljastatud tõendil puudub selgitus selle kohta, et ravim võiks põhjustada mitme päeva pikkust magamist.
4.XX esitas 5. oktoobril 2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 3-6) Tallinna Vangla IdaHarju kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldusametniku 5. septembri 2017. a hoiatuse tühistamiseks või õigusvastasuse tuvastamiseks. Alusetu on etteheide, et kaebaja ei ole esitanud kriminaalhooldajale andmeid oma kohustuste täitmise kohta. Kriminaalhooldajale oli teada, et kaebaja tarvitab raviarsti määratud ravimeid, mis põhjustavad kõrvaltoimena une- ja mäluprobleeme. Kõrvaltoimed on näha ravimite infolehtedelt. Kaebajale heidetakse ette KarS § 75 lg 1 p 3 rikkumist. Nimetatud normis peetakse silmas KarS § 75 lg-s 2 loetletud kohustusi. KarS §-s 75 eristatakse kontrollnõudeid (lg 1), mille aluseks on seadus, ja kohustusi (lg 2), mille aluseks on kohtulahend. Kriminaalhooldusametnik ei saa panna hooldusalusele täiendavaid kohustusi lisaks sellele, mis on talle pandud kohtuotsusega. Kriminaalhooldusametniku nõutud dokumendi esitamata jätmine ei saa täita KarS § 75 lg 1 p 3 normikoosseisu. Ainsaks kohustuseks, mille kohus on kaebajale pannud, on kohustus mitte omada ja mitte tarvitada narkootilisi ja psühhotroopseid aineid. Kaebaja ei ole seda kohustust rikkunud. Hoiatusotsuse tegemise ainsaks põhjuseks on vastustaja õigusvastane soov põhjendada sellega tulevikus erakorralist ettekannet kohtule, mis võib tuua kaasa karistuse täitmisele pööramise. Hoiatusotsusel on regulatiivne toime ja see riivab kaebaja subjektiivseid õigusi. Vangla direktorite 31. detsembril 2014 heaks kiidetud “Kriminaalhoolduse standardite” (standardid) kohaselt järgneb kahele kriminaalhooldusametniku kirjalikule hoiatusele erakorraline ettekanne kohtule, mis võib tuua kaasa karistuse täitmisele pööramise. Kriminaalhoolduse teostamine, sh KarS § 74 lg-s 4 nimetatud hoiatuse tegemine, toimub haldusmenetluses ning sellele kehtivad kõik haldusmenetluse nõuded. Seda järeldust toetavad õiguskantsleri seisukohad, mille kohaselt on standardite näol tegemist üldise iseloomuga halduse siseakti, halduseeskirjaga, mis täpsustab seaduse või määrusega haldusorganile antud kaalutlusõiguse ja määratlemata õigusmõistete kasutamisega seonduvat ja mille eesmärgiks on tagada haldusorgani ühetaoline praktika. Kriminaalhooldusametniku hoiatus ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) nõuetele. Sellest ei nähtu, millised on hoiatuse õiguslikud tagajärjed ja milline on selle vaidlustamise kord. Kaalutlus- ja põhjendamiskohustuste rikkumine muudavad haldusakti õigusvastaseks ja toovad kaasa selle tühistamise. Vastustaja on rikkunud ka menetlusnõudeid, jättes kogumata ja hindamata asjassepuutuvad tõendid. Rikkumine võis mõjutada asja tulemust. Kaebajal on tuvastamiskaebuse esitamisel 2(7)
3-17-2024 preventiivne huvi vältida sarnaste hoiatuste tegemist tulevikus, sest hoiatustele võib järgneda vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramine.
Tallinna Halduskohus tagastas 9. oktoobri 2017. a määrusega kaebuse.
Kriminaalhooldusega seotud vaidluste lahendamiseks on ette nähtud teistsugune menetluskord, mistõttu ei kuulu kaebuse lahendamine halduskohtu pädevusse ja see tuleb HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel läbivaatamatult tagastada. Kuigi kriminaalhooldusametniku hoiatuses on tuginetud KarS § 74 lg-le 4, § 69 lg-le 6, § 871 lg-le 4 ja § 76 lg-le 7, on ainus asjakohane norm KarS § 74 lg 4. Selle sätte kohaselt kontrollivad süüdlase käitumist katseajal kriminaalhooldusametnik ja kohus, seejuures omab kontrolli teostamise pädevust maakohus, mitte halduskohus. Maakohus on pädev lahendama kriminaalasju (kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 18), maakohtul tuleb kriminaalmenetluse raames kohtuotsuse tegemisel otsustada süüdlase karistamise või karistusest vabastamise üle (KrMS § 306 lg 1 p-d 6 ja 7) ning lahendada kohtulahendi täitmisel tekkivaid küsimusi, mh kriminaalhoolduse täitmisel tekkivaid küsimusi (KrMS § 427). Seega otsustab KarS § 74 lg 4 kohaselt süüdlasele määratud karistuse täitmisele pööramise üle maakohtu täitmiskohtunik. Täitmiskohtuniku ülesanne on vaadata läbi kriminaalhooldusametniku esitatud erakorraline ettekanne (KrMS § 427 lg 3), aga ka korraline ettekanne (kriminaalhooldusseaduse (KrHS) § 30 lg 4). Eeltoodust tuleneb, et seadusandja on soovinud jätta kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsuste täitmise kontrolli maakohtu pädevusse, mistõttu ei saa olla kriminaalhooldusametniku hoiatuse peale esitatud kaebuse lahendamine halduskohtu pädevuses. Halduskohtu pädevuses ei ole maakohtu otsuse tõlgendamine ja selle täitmise kontrollimine. Vastasel juhul puuduks selge piir, millised konkreetsed vaidlused alluksid halduskohtule ja millised maakohtule. Selline dubleeriv menetlus ei ole otstarbekas menetlusökonoomia seisukohalt ning võib viia vastuoluliste lahendite tegemiseni. Kuna kriminaalhoolduse läbiviimine toimub maakohtu kontrolli all ning sellega seotud vaidluste lahendamisel tuleb lähtuda KarS-st ja KrMS-st, peab ka kriminaalhooldusametnike peale esitatud kaebuste lahendamine olema maakohtu pädevuses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.XX palub 1. novembri 2017. a määruskaebuses (tl 39-41p) Tallinna Halduskohtu 9. oktoobri 2017. a määruse tühistada ja saata asi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Kriminaalhooldusametniku 5. septembri 2017. a hoiatusotsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamine on halduskohtu pädevuses. Kriminaalhoolduse käigus teostatava käitumiskontrolli näol on tegemist haldusmitte kriminaalmenetlusega. Kriminaalhooldusametnik teostab käitumiskontrolli käigus järelevalvet ja kontrollib, kas süüdlane järgib kontrollnõudeid. Selle seisukoha õigsust toetavad ka õiguskantsleri seisukohad (õiguskantsleri 26. mai 2011. a vastus nr 6-1/110739/1102693; tl 51-54). Hoiatusotsuse õiguslikud tagajärjed ei piirdu karistuse võimaliku täitmisele pööramisega, vaid hoiatusotsus võib omada tähendust ka kaebaja välisriiki lubamise taotluse lahendamisel (standardid, lk 51). Üheski eriseaduses ei ole sätestatud hoiatusotsuse vaidlustamise korda. Ka halduskohus on jätnud selgitamata, kuidas ja millises menetluskorras saab hoiatusotsust vaidlustada maakohtus. Asjakohane ei ole KrMS § 427, sest selle sätte kohaselt kuulub maakohtu täitmiskohtuniku pädevusse üksnes süüdimõistetule täiendavate kohustuste määramise, kohustuste kergendamise või tühistamise, katseaja pikendamise või karistuse täitmisele pööramise otsustamine, mitte kriminaalhooldusametniku kriminaalhoolduse raames, s.o haldusmenetluse käigus, tehtud otsuste ja toimingute õiguspärasuse kontrollimine. Kaebuse esitamine ei olnud tingitud kaebaja suhtes erakorralise ettekande esitamisest või karistuse täitmisele pööramisest, vaid sellest, et kaebajale teadaolevalt soovis vastustaja tugineda õigusvastasele hoiatusele kaebaja välisriiki 3(7)
3-17-2024 lubamise taotluse rahuldamata jätmisel. Kriminaalhooldusametnik tegigi 18. oktoobril 2017 otsuse nr 8-3/16/18660-20 (tl 45-47), millega otsustas mitte anda kaebajale luba Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumit viibimiseks, tuginedes seda tehes muu hulgas 5. septembri 2017. a hoiatusotsusele. Kriminaalhooldusametniku otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamine halduskohtumenetluses on kooskõlas varasema kohtupraktikaga. Halduskohus on menetlenud näiteks kaebaja kaebust kriminaalhooldusametniku tegevuse peale haldusasjas nr 3-17-1153. Samuti on kriminaalhooldusametniku tegevuse peale esitatud kaebusi menetletud haldusasjades 3-17-8 ja 3-16-805. Tartu Halduskohus ei pidanud asjas nr 3-16-805 KrMS § 431 kohaldatavaks, sest kriminaalhooldusametniku otsuse andmist ei põhjustanud kohtulahendist tulenev ebaselgus või tahtlus (Tartu Halduskohtu 19. juuli 2016. a määrus nr 3-16-805, p 4). Kaebuse tagastamisel jääks kaebaja tõhusa õiguskaitseta, mis riivaks ebaproportsionaalselt põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatud põhiõigust. Kuna vastustaja ei ole teinud seoses väidetava rikkumisega maakohtule ettekannet karistuse täitmisele pööramiseks ning kaebajal endal puudub õigus nimetatud küsimuses maakohtu poole pöördumiseks, ei tule hoiatusotsuse õiguspärasusega seonduv arutamisele maakohtus. Seetõttu puudub kaebajal hoiatusotsuse õiguspärasuse kahtluse alla seadmiseks muu alternatiiv kui halduskohtule kaebuse esitamine.
7.Tallinna Vangla palub 7. novembri 2017. a vastuses määruskaebusele (tl 61) jätta määruskaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtuga, et kriminaalhooldusametniku koostatud hoiatuse peale esitatud kaebuse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Sellest sättest tulenevalt peab kohus esmalt kontrollima, kas vaidlus on oma üldiselt laadilt avalik-õiguslik, ning teiseks, kas eriseadus teeb konkreetset liiki avalik-õiguslike vaidluste puhul erandi, nähes ette teistsuguse kohtumenetluse korra. Üksnes tegevuse kvalifitseerimisest haldusaktiks või toiminguks ei tulene tingimata halduskohtule pädevust sellega seotud vaidluste lahendamiseks. Seadus võib ka haldusaktide ja toimingute puhul näha ette teistsuguse vaidlustuskorra (2. novembri 2016. a RKHKm 3-3-1-33-16, p 14).
9.Kaebaja suhtes on Tartu Maakohtu 7. juuli 2016. a otsusega nr 1-16-5409 (tl 8-16) kohaldatud käitumiskontrolli (KarS § 75) ning tal tuleb 3 aasta pikkuse katseaja jooksul alluda kriminaalhooldaja kontrollile. Kaebaja on vaidlustanud kriminaalhooldaja 5. septembri 2017. a hoiatuse (tl 24), milles on heidetud talle ette KarS § 75 lg 1 p-s 3 sätestatud kontrollnõude rikkumist. Kriminaalhoolduse täideviimine on reguleeritud avaliku õiguse normidega (KrHS, KarS) ning kriminaalhooldussuhte raames valvatakse kriminaalhooldusaluste käitumise ja temale kohtu või prokuröri pandud kohustuste täitmise järele ning soodustatakse kriminaalhooldusaluse sotsiaalset kohanemist, eesmärgiga mõjutada teda hoiduma kuritegude toimepanemisest (KrHS § 1 lg 1). Tegemist on seega isiku suhtes avaliku võimu teostamisega ning olemuslikult avalik-õigusliku suhtega.
10.KarS §-s 74 lg 4 sätestatakse katseajal käitumiskontrolli tingimuste rikkumise õiguslikud tagajärjed. Käitumiskontrolli tingimuste rikkumisega on tegemist juhul, kui isik ei järgi kontrollnõudeid (KarS § 75 lg 1) või ei täida talle pandud kohustusi (KarS § 75 lg-d 2 ja 4). Mõlemale reageerimiseks nähakse KarS § 74 lg-s 4 ette neli võimalust: a) kriminaalhooldusametniku hoiatus, mis vormistatakse kirjalikult; b) täiendavate kohustuste määramine süüdlasele kooskõlas KarS § 75 lg-ga 2; c) süüdlasele määratud katseaja pikendamine, kuid mitte rohkem kui ühe aasta võrra; d) mõistetud karistuse täitmisele 4(7)
3-17-2024 pööramine. Seega on KarS § 74 lg 4 alusel kriminaalhooldusalusele kirjaliku hoiatuse tegemine üks alternatiiv tema toime pandud rikkumisele reageerimisel. Kriminaalhooldaja pädevuses olev hoiatamine on mõeldud reageerimiseks kriminaalhooldusaluse kõige kergematele, valdavalt karistuse täideviimise protseduurilist külge puudutavatele üleastumistele (nt KarS § 75 lg 1 p-s 2 sätestatud registreerimiskohustuse ühekordne eiramine) (J. Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2015, § 69, komm 6.1).
11.KarS § 74 lg 4 alusel tehtud kirjalikul hoiatusel puudub isiku jaoks iseseisev regulatiivne toime, kuid see võib omada tähtsust edaspidiste toimingute sooritamisel, mida kriminaalhooldusametnik isiku suhtes teeb. Vastavalt kriminaalhoolduse standarditele võib kriminaalhooldusametnik koostada süüdlasele kontrollnõuete täitmata jätmise või kohtu pandud kohustuste täitmata jätmise korral kuni kaks kirjalikku hoiatust või esitada kohtule erakorralise ettekande (standardite lk 28). Samuti võetakse kriminaalhooldusaluse kontrollnõuete järgimist arvesse välisriiki lubamise taotluse lahendamisel (standardite lisa 5). Seega on kirjaliku hoiatuse võimalikud tagajärjed, mis kaebaja õigusi riivavad, maakohtule erakorralise ettekande esitamine kaebajale määratud karistuse täitmisele pööramiseks (KrHS § 31, KarS § 74 lg 4, KrMS § 427) või kaebaja välisriiki lubamise taotluse rahuldamata jätmine (KarS § 75 lg 1 p 6). Viimati nimetatu on kaebaja suhtes ka realiseerunud, sest kriminaalhooldusametnik on 18. oktoobri 2017 otsusega korduvalt keeldunud kaebajale loa andmisest Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks (tl 45-47), tuginedes otsuses muu hulgas kaebaja suhtes 5. septembril 2017 tehtud kirjalikule hoiatusele. Lisaks ei ole välistatud, et kaebajal võib tekkida katseaja jooksul vajadus taotleda kriminaalhooldusametnikult KarS § 75 lg 1 p-des 4 ja 5 sätestatud lubasid (elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui 15 päevaks; elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks) ning ka nende lubade andmise otsustamisel võib kriminaalhooldusametnik tugineda kaebaja suhtes tuvastatud kontrollnõude rikkumisele. Järgnevalt tuleb kontrollida, kas nimetatud olukordades tekkivate vaidluste lahendamiseks on ette nähtud teistsugune menetluskord kui halduskohtumenetlus.
12.Olukorras, kus kriminaalhooldusametnik esitab pärast kaebaja kontrollnõuete rikkumise tuvastamist erakorralise ettekande maakohtule, on kaebajal võimalik kaitsta oma õigusi maakohtus algatatavas menetluses. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on korduvalt rõhutatud, et juhul, kui kriminaalhooldaja taotleb maakohtule esitatavas erakorralises ettekandes karistuse täitmisele pööramist mõne KarS § 75 lg-s 1 toodud kontrollnõude rikkumise tõttu, tuleb kohtul hinnata, kas nõuet rikuti tahtlikult või ettevaatamatusest ning millega isik oma rikkumist põhjendab. Kohus peab hindama, kas see põhjus on mõjuv või mitte (11. juuni 2013. a RKKKm asjas 3-1-1-61-13, p 9.2; 5. augusti 1997 RKKKo asjas 3-1-3-24-97, p 1). Seega juhul, kui kriminaalhooldaja peaks esitama maakohtule erakorralise ettekande ning tuginema ettekandes kaebaja suhtes tehtud 5. septembri 2017. a kirjalikule hoiatusele, saab täitmiskohtunik hinnata ka kontrollnõuete täitmata jätmise kohta tehtud etteheidete põhjendatust, sh kaebaja vastuväiteid nendele etteheidetele.
13.Kriminaalmenetlusõigus ei näe ette menetlusreegleid kaebuse lahendamiseks, millega isik vaidlustab kriminaalhooldusametniku keeldumist anda talle KarS § 75 lg 1 p-de 4-6 kohaselt nõutav luba. KrMS § 427 kohaselt on maakohtu pädevuses küll süüdimõistetule täiendavate kohustuste määramise, kohustuste kergendamise või tühistamise, katseaja pikendamise ning karistuse täitmisele pööramise otsustamine, kuid sellest sättest ei tulene täitmiskohtunikule pädevust kriminaalhoolduse käigus tehtud otsuste ja toimingute õiguspärasuse kontrollimiseks. Siiski on ka selliste vaidluste korral tegemist pigem karistusõigusliku kui haldusõigusliku küsimuse lahendamisega.
5(7)
3-17-2024
14.Kriminaalhooldus kätkeb endas kahesugust iseloomu – ühelt poolt süüdimõistetu valve ja riikliku sunni kasutamine ning teisalt tema reintegratsiooni soodustamine ja sotsiaalse abi osutamine (Seletuskiri kriminaalhooldusseaduse 16. septembri 1997. a eelnõu juurde, Riigikogu VIII koosseisu SE 656, lk 2). Kriminaalhoolduse peamiseks ülesandeks on aidata kaasa kuritegevuse vähendamisele (standardite lk 5). Kriminaalhooldusametnikul tuleb kriminaalhoolduse toiminguid kavandades ja täide viies muu hulgas alati arvestada uue kuriteo sooritamise riski ja kriminaalhoolduse tingimuste rikkumise võimalusega ning viia selle tõenäosus ja võimalik kahju miinimumini (standardite lk-d 5-6). Samadest põhimõtetest peab kriminaalhooldusametnik lähtuma ka KarS § 75 lg 1 p-des 4-6 sätestatud lubade andmisel. Standardite lisa 5 kohaselt tuleb isiku välisriiki lubamise otsustamisel lähtuda kontrollnõuete ja kohustuste täitmise tagamisest ning kriminaalhooldusaluse riskidest, hinnates võimalikke uusi õigusrikkumisi. Riskide hindamisel tuleb vältimatult arvestada isiku toime pandud kuritegu, mille eest ta karistust kannab, võimalikke varasemalt toime pandud kuritegusid ja võimalike uue kuriteo toimepanemise riskide maandamise võimalusi. Tegemist on vähemalt osaliselt samade asjaoludega, mida arvestab maakohus KarS § 74 lg 1 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamisel käitumiskontrollile allutamisega (kuriteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik).
15.Eeltoodust nähtub, et kriminaalhoolduse toimingute aluseks olevad kaalutlused on karistusõiguslikud, lähtudes sisuliselt samadest põhimõtetest, millest juhinduvad maakohtud süüdlase karistusest tingimisi vabastamisel ja käitumiskontrolli ajal kehtivate nõuete seadmisel. On oluline osutada ka sellele, et kriminaalhooldus kaasneb KarS § 74 alusel karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisega seadusest tulenevalt olemuslikult. Karistusest tingimisi vabastamine on põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest (13. mai 2004. a RKKKo asjas 3-1-140-04, p 8 ja 13. aprilli 2011. a RKKKo asjas 3-1-1-18-11, p 8.2). Seega kujutab ka karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmine endast siiski karistuse kohaldamist. Karistuse kohaldamine on aga kahtlemata karistusõiguslik mateeria, mistõttu allub see kriminaalasja lahendamise pädevusega kohtu kontrollile. Karistuse kohaldamisega seonduvatele asjaoludele hinnangu andmine halduskohtumenetluses oleks ebamõistlik ja võiks tekitada vastuolulisi lahendeid. Ka menetlusökonoomia ja menetluslike garantiide tagamise seisukohalt oleks ebamõistlik jagada kahe kohtuharu vahel küsimusi, mis on omavahel tihedalt seotud.
16.KrMS § 431 lg-s 1 nähakse ette, et KarS §-des 424-4281 ja 430 reguleerimata küsimused ning muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendab lahendi teinud kohus või kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. KrMS § 431 kommentaaride kohaselt on tegemist üldklausliga, millega volitatakse maakohut lahendama kõiki muid kohtulahendi täitmise käigus tõusetuda võivaid küsimusi, mille läbivaatamiseks ei ole §-dega 424-4281 ja 430 sätestatud eriregulatsiooni või mis nõuavad lahendi õigeks täitmiseks selle täpsustamist. KrMS §-dest 431 ja 432 koostoimes moodustub normistik, mis välistab kõnealuses osas täitmisasutuse tegevuse peale halduskohtusse pöördumise HKMS § 121 lg 1 p 1 mõttes (E. Kergandberg, P. Pikamäe. Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2012, komm 4). Seda, et KrMS § 431 sätestab ulatuslikult täitmiskohtuniku pädevuse kohtuotsuse täitmisel tekkivate probleemide lahendamiseks, on rõhutanud ka Riigikohus (16. septembri 2015. a RKHKm asjas 3-3-1-45-15; 21. novembri 2012. a RKHKo asjas 3-3-1-52-12; 3. oktoobri 2012. a RKEKm asjas 3-3-4-2-12; 8. juuni 2016. a RKEKm asjas 3-3-4-1-16, p 13). Riigikohus asus nendes haldusasjades maakohut pädevaks kohtuks lugedes seisukohale, et erinevates kohtutes toimuv menetlus ei oleks otstarbekas ega aitaks vaidluse kiirele lahendamisele kaasa.
17.Ringkonnakohus leiab, et ka kohtu määratud kontrollnõuete kohaldamisel (nt KarS § 75 lg 1 p-des 4-6 sätestatud loa andmise otsustamisel) tekkivad küsimused on kohtulahendi 6(7)
3-17-2024 täitmisel tekkivad küsimused KrMS § 431 tähenduses, mida ei ole peetud vajalikuks reguleerida eraldi KrMS §-s 427. Kui kriminaalhooldusametnik jätab KarS § 75 lg 1 p-des 4-6 nimetatud loa andmata, on sisuliselt tegemist maakohtu lahendist tuleneva piiranguga, mille põhjendatust peaks kohtusüsteemi terviklikkust ja ülesehitust arvestades hindama samuti maakohus. Nii eelnevalt viidatud kohtupraktikas kui ka õiguskirjanduses on peetud asjakohaseks vormistada KrMS § 431 alusel esitatavad vastuväited kaebusena täitmisasutuse tegevuse peale (E. Kergandberg, P. Pikamäe. Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2012, komm 4). Kaebuse läbivaatamisel saab maakohus hinnata, kas käitumiskontrolli raames kriminaalhooldaja pandud nõuded on liialt ranged või on need süüdlase isikut ning tema uute kuritegude toimepanemise riski arvestades põhjendatud.
18.Eelnevast tulenevalt saab kaebaja kaitsta oma õigusi seoses talle 5. septembri 2017. a kirjaliku hoiatuse tegemisega teistsugustes menetlustes kui halduskohtumenetlus (KrMS § 427 alusel kriminaalhooldusametniku algatatud menetluses või KrMS § 431 alusel kaebaja esitatava kaebusega algatatavas menetluses). Seega on halduskohus õigesti tagastanud kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel halduskohtul pädevuse puudumise tõttu. Määruskaebus jääb rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 9. oktoobri 2017. a määrus muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.