Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Agu Timmi ja Einar Vene 13. september 2016, Tartu 3-15-288
Haldusasi
Ester Petersoni kaebus Maksu- ja Tolliameti 5. jaanuari 2015. a vastutusotsuse nr 13-7/497-11 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 31. augusti 2015. a otsus Ester Petersoni apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Ester Peterson Vastustaja Maksu- ja Tolliamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. augusti 2015. a otsus muutmata.
2.Jätta apellandi menetluskulu tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 13. oktoober 2016).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliameti 5. jaanuari 2015. a vastutusotsusega nr 13-7/497-11 kohustati Ester Petersoni tasuma OÜ Valga Autopoed maksuvõlg 20 660,91 eurot. Vastutusotsuse kohaselt oli OÜ-le Valga Autopood 22. mai 2013. a maksuotsusega nr 12.2-3/9334-17 määratud tasumiseks käibemaksusumma 19 440 eurot. Maksuotsuse aluseks oli asjaolu, et OÜ Valga Autopood oli kajastanud 2012. a maikuus raamatupidamises OÜ Sarrago arveid, mille järgi ostis OÜ Valga Autopoed sellelt äriühingult kaks autot, kuid tegelikkuses ei ostetud autosid mitte sellelt äriühingult, vaid otse Saksamaalt sealselt äriühingult. Maksuotsus on jõustunud. Kuna E. Peterson oli OÜ Valga Autopoed juhatuse liikmeks kuni 6. augustini 2013, vastutab tema maksukorralduse seaduse (MKS) § 8 lg 1 järgi OÜ Valga Autopoe 2012. a maikuus tekkinud maksuvõla eest.
2.E. Peterson esitas halduskohtule kaebuse, milles palus vastutusotsus tühistada. Kaebuse kohaselt tugineb vastutusotsus üksnes meelevaldsetele eeldustele, mitte kogutud tõenditele. Tõendatud ei ole juhatuse liikme kohustuste süüline rikkumine. Kaebaja oli usaldanud kogu ettevõtte majandamise volituse alusel teisele isikule ning ei teadnud, et too ei järginud kahe tehingu osas seadust.
3.Tartu Halduskohtu 31. augusti 2015. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.MKS § 40 lg 1 sätestab, et kui seaduslik esindaja rikub tahtlikult või raskest hooletusest MKS §-s 8 sätestatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. MKS § 8 lg 1 järgi on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava maksuseadustest tulenevate rahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Kuna nõutav maksusumma koos intressiga on 2012. a maikuu eest, ei olnud vastutusotsuse tegemise ajaks möödunud maksusumma määramise 3-aastane tähtaeg.
3.2.Maksumenetluses on tuvastatud, et vaidlusalustel arvetel näidatud sõidukid ostis Saksamaa äriühingutelt OÜ Valga Autopoed, mitte OÜ Sarrago. E. Peterson oli volitanud OÜ Valga Autopoed nimel tegutsema oma abikaasa E. P, kes tõi Saksamaalt autosid ning vormistas teadlikult sõiduautode soetamise OÜ Sarrago nimele. Maksumenetluses on tuvastatud OÜ Sarrago osalemine maksupettuses.
3.3.E. Peterson oli teadlik äriühingus toimuvast, kuna oli allkirjastanud majandusaasta aruanded, osalenud müügitehingutes ja allkirjastanud sellekohaseid dokumente ning oli teadlik abikaasa tegevusest äriühingus, kuna ta andis abikaasale volikirja äriühingus tegutsemiseks. E. Peterson oli teadlik ka äriühingus toimuvast õigusvastasest käitumisest, kuid ei ole seda takistanud. E. Peterson jättis täitmata juhatuse liikme hoolsuskohustuse. Maksuhaldur on õigesti leidnud, et E. Petersoni poolt raske hooletusega toime pandud rikkumise ja OÜ Valga Autopoed maksuvõla tekkimise vahel on otsene põhjuslik seos.
3.4.Täidetud on Riigikohtu praktikas esitatud vastutusotsuse tegemise eeldused – juhatuse liige on rikkunud tahtlikult või raskest hooletusest kohustust tagada maksuseadustest tulenvate rahaliste kohustuste täitmine, mille tõttu on tekkinud maksuvõlg.
3.5.Kaebaja suhtes ei ole rikutud ärakuulamis- ega uurimispõhimõtet.
3.6.Kaebuses toodud asjaolud ja põhjendused on otsitud. Kohus ei pea hindama kaebaja väiteid, millel pole asja otsustamisel määravat tähtust. Kaebaja on välja toonud põhjendusi, mis on käsitletud maksumenetluses ja mille kohta on olemas jõustunud maksuotsus ning mida kohus ei pea vajalikuks üle korrata.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.E. Petersoni apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.
4.1.Halduskohus ei ole nõuetekohaselt põhjendanud, milles väljendub kaebaja raske hooletus. Riigikohus on selgitanud, et üksnes juhatuse liikme staatus ei anna automaatselt alust käsitada isikud süüdiolevana (RKHKo 3-3-1-41-15). Ometi on halduskohus ja maksuhaldur käsitanud kaebajat süüdiolevana üksnes juhatuse liikmeks olemise tõttu. Halduskohtu otsusest nähtub pigem, et maksuhaldur on tuvastanud kaebaja abikaasa E. P. teadliku ja tahtliku tegevuse maksuvõla tekitamisel, mitte aga kaebaja teadliku tegevuse. Ehkki tõendatud on E. P. osalus sõiduautode toomises ja arvete vormistamises, ei nähtu vastutusotsusest ega kohtuotsusest kaebaja osalust ega teadlikkust arvete vormistamises, autode ostu korraldamises või maksuarvestuse koostamises.
4.2.Vastutusotsuses on suures ulatuses tuginetud maksuhalduri kaudsetele tõenditele ja faktile, et kaebaja on abielus E. P.-ga. Raske hooletuse põhjendamiseks ei piisa kõigest faktist, et kaebaja on E. P.-ga abielus või et kaebaja oli OÜ Valga Autopoed juhatuse liige.
4.3.Käibedeklaratsioonid esitas kaebaja E. P. poolt koostatud andmete alusel ning kaebajal puudusid mistahes alused kahelda tehingute toimumises. Kaebajal ei saanudki põhjendatud kahtlust tekkida, kuna sõiduautod olid reaalselt olemas ja võõrandati edasi kolmandatele isikutele. Kaebaja rasket hooletust ei saa tuletada ka sellest, et kaebaja allkirjastas autode müügilepingud. Üksnes asjaolu, et juhatuse liige omas ülevaadet raamatupidamisdokumentidest, ei tähenda veel, et ta teadis raamatupidamise algdokumentidel kajastatud majandustehingute tegelikku sisu ja kajastas deklaratsioonides tahtlikult ebaõigeid andmeid (RKHKo 3-3-1-43-14, p 18).
4.4.Ei ole põhjendatud, milles seisnes kaebaja raske hooletus või millist konkreetset seadusest tulenevat kohustust on kaebaja rikkunud. Enne vaidlusaluseid tehinguid ei olnud ca 2 aasta jooksul esinenud ühtegi minetust E. P. poolt ettevalmistatud tehingutes.
4.5.Juhatuse liikmel ei ole kohustust kontrollida igat üksikut majandustehingut.
4.6.Maksuhaldur ei ole kogunud kaebaja süüd vähendavaid tõendeid, vaid kogunud ja tõlgendanud tõendeid üksnes viisil, mis kinnitavad kaebaja süüd. Maksuhaldur on osundanud, et kaebaja pidi märkama ca 100 000 euro isiklike vahendite kasutamist autode ostmiseks, kuid ükski maksumenetluses kogutud tõend seda järeldust ei tõenda. Tegelikult maksuhaldur isegi ei küsinud E. P.-lt, millistest vahenditest autod soetati.
4.7.Uurimispõhimõtte rikkumine seisnes ka selles, et maksuhaldur ei seostanud vastutusotsuses kaebaja käitumist ühegi seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega. Maksuhaldur pole suutnud tõendada, et E. Peterson oli teadlik tehingute näilisusest.
5.Maksuhalduri vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja põhjendatakse seda järgnevalt:
5.1.Vastutusotsuse tegemise eeldused on täidetud.
5.2.Tuginetud pole üksnes kaebaja ja E. P. abielus olemise faktile, vaid ka muudele tõenditele. Isik, kes on lasknud end vabatahtlikult äriregistrisse kanda äriühingu juhatuse liikmena, peab endale teadvustama, et selle positsiooni võtmisega laienevad talle ka teatavad kohustused. On mõistlik eeldada, et juhatuse liige on võimeline aru saama, et kontrollimatute andmete maksuhaldurile esitamise korral ei suuda ta tagada esitatavate andmete õigsust. Kui ettevõtte juhatuse liige on ettevõtte andmed esitanud ilma, et ta oleks andmete õigsust kontrollinud ning selles veendunud, tuleb seda käsitada vähemalt raske hooletusena.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Kaebaja ei vaidlusta seda, et OÜ-le Valga Autopoed maksuotsuse tegemine oli põhjendatud, kuna OÜ Valga Autopoed kajastas vaidlusalusel perioodil raamatupidamises arveid, mis ei vastanud tõele, kuna sõidukeid arvetel näidatud äriühingutelt tegelikult ei saadud, vaid soetati otse Saksamaalt, ning OÜ Valga Autopoed oli sellest ka teadlik. Maksuotsus on kehtiv. Kaebaja põhiseisukoht on, et tõendatud pole kaebaja raske hooletus äriühingu juhtimisel ning kuna raske hooletus või tahtlus puudub, ei ole MKS § 40 lg-s 1 sätestatud vastutusotsuse tegemise eeldus täidetud. Väites, et kaebaja tegevus pole olnud tahtlik või raskelt hooletu, tugineb kaebaja eeskätt sellele, et ta oli äriühingu juhatuse liikmena andnud volituse tegutsemiseks oma abikaasale E. P.le ning ei teadnud vaidlusaluste tehingute tegelikke asjaolusid ning ka mitte seda, et E. P. poolt esitatud dokumendid vaidlusaluste tehingute kohta ei vastanud tõele. Ringkonnakohus kaebaja seisukohta ei jaga.
8.MKS § 40 lg 1 sätestab vastutusotsuse tegemise alusena äriühingu seadusliku esindaja tahtluse või raske hooletuse MKS-s §-s 8 sätestatud kohustuste rikkumisel. MKS § 40 lg 4 järgi lähtutakse tahtluse ja raske hooletuse tuvastamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg-tes 3-5 sätestatust. VÕS § 104 lg 4 järgi on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel.
9.Asjaoludena, mis tõendavad kaebaja süüd, on maksuhaldur välja toonud kokkuvõtlikult järgmist: kaebaja volitas OÜ Valga Autopoed nimel tegutsema oma abikaasat E. P.-d; kaebaja esindas (allkirjastas vajalikud dokumendid) OÜ-d Valga Autopoed nii vaidlusaluste sõiduautode väidetaval ostmisel OÜ-lt Sarrago kui ka nende edasivõõrandamisel kolmandatele isikutele; samuti esitas ta maksuhaldurile kõik OÜ Valga Autopoed maksudeklaratsioonid, sh ka vaidlusalust perioodi kajastavad deklaratsioonid ning sai töötasu äriühingu esindusfunktsiooni eest (vastutusotsuse lk 12-14, tl 54-55, kd I). Järeldusena neist asjaoludest on maksuhaldur märkinud, et kaebaja pidi omama ülevaadet äriühingu majandustegevusest ning olema teadlik OÜ-s Valga Autopoed toimuvatest seaduserikkumistes. Hiljem on vastutusotsuse samas lõigus asutud seisukohale, et „kuna maksuhaldur ei suuda näidata, et Ester Peterson kindlalt teadis eeltoodud asjaolusid, tuleb asuda seisukohale, et kui ta oleks täitnud juhatuse liikme kohustusi ettenähtud määral, oleks ta teadnud, et tehinguid ei toimunud arvel näidatud poolte vahel. Seega on MTA seisukohal, et tegemist oli raske hooletusega.“ (tl 55, kd I). Ringkonnakohus möönab, et neil asjaoludel on maksuhalduril keeruline tõendada kaebaja tahtlust VÕS § 104 lg 5 mõttes.
10.Kõrvalmärkusena osundab ringkonnakohus siinkohal, et keeruliseks muudab sellise tõendamise muuhulgas see, et vastutusotsuse tegemisel tuleb MKS § 40 lg 4 järgi tahtluse ja raske hooletuse tuvastamisel lähtuda võlaõigusseaduses sätestatud tahtluse ja raske hooletuse määratlusest. Need määratlused, eeskätt tahtluse definitsioon, ei pruugi olla maksuõigussuhtes kõige paremini toimivad. Nii ei pruugi iseseisvat väärtust olla nt sellel, kui maksuhaldur suudab ära näidata selle, et vastutusotsuse adressaat pidi olema teadlik äriühingus toimunud maksuõigusrikkumisest, sest teadmine üksi ei pruugi tähendada õigusvastase tagajärje soovimist ja seega ka tahtlust VÕS § 104 lg 5 mõttes. Võimalik aga, et sellise teadmise oleks saanud kvalifitseerida kaudseks tahtluseks. Kuid paraku kaudse tahtluse mõistet võlaõigusseadus ei kasuta. Kehtiva regulatsiooni korral võib tekkida ka paradoksaalne olukord, kus äriühingule maksuotsuse tegemise eeldused on täidetud (nt tüüpilises käibemaksuvaidluse situatsioonis on ära näidatud, et juhatuse liige pidi olema teadlik sellest, et arvetel näidatud müüjad ei olnud tegelikeks müüjateks), kuid vastutusotsuse tegemiseks sellelesamale juhatuse liikmele tuleb maksuhalduril tõendada täiendavalt veel selle juhatuse liikme tahtlust või rasket hooletust. Võrdluseks võib tuua teise juhtumi, kus nt sarnases käibemaksuvaidluses tehti maksuotsus pisut teisel kohtupraktikas kujundatud alusel - et äriühingu juhatuse liige ei olnud piisavalt hoolas ning oleks äritegevuses tavapärast hoolsust üles näidates saanud aru, et arvetel näidatud isikud ei ole tegelikeks müüjateks. Sellise juhtumi puhul oleks sellisele äriühingu juhatuse liikmele vastutusotsuse tegemine märksa lihtsam, kuna maksuotsus põhinebki juba sellesama isiku hooletusel. Samuti on võimalik ka paradoksaalne olukord, kus juhatuse liige mõistetakse kaudse tahtluse põhjal süüdi maksukuriteos, kuid temale vastutusotsuse tegemine samadel põhjendustel kaudsele tahtlusele tuginedes ei ole võimalik.
Eelkirjeldatud probleemide tõttu ei ole ringkonnakohus veendunud, et MKS § 40 lg-s 4 ette nähtud vastutusotsuse tegemise eelduste sidumine võlaõigusseaduses sätestatud süü vormidega on kõige mõistlikum lahendus.
11.Käesoleva haldusasja lahendamise juurde tagasi tulles nõustub ringkonnakohus kehtiva õiguse kontekstis maksuhalduri seisukohaga, et kaebaja süü tuleb kvalifitseeruda raskeks hooletuseks. Maksuhaldur on põhjendatult osundanud sellele, et kaebaja esindas OÜ-d Valga Autopoed nii vaidlusaluste sõiduautode väidetaval ostmisel OÜ-lt Sarrago kui ka nende edasivõõrandamisel kolmandatele isikutele. Samuti esitas ta kõik OÜ Valga Autopoed maksudeklaratsioonid, sh ka vaidlusalust perioodi kajastavad deklaratsioonid ning sai töötasu äriühingu esindusfunktsiooni eest (vastutusotsuse lk 13-14, tl 54p-55, kd I). Põhjendatud on maksuhalduri järeldus, et kaebaja jättis juhatuse liikmena kasutamata võimalused eelnevalt nimetatud dokumentide ja neis kajastatud asjaolude kontrollimiseks ning oli järelikult vähemalt raskelt hooletu. MKS § 8 lg 1 sätestab, et juriidilise isiku seaduslik esindaja on kohustatud tagama esindatava käesolevast seadusest ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Selle kohustuse täitmisel on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (ehk raske hooletus VÕS § 104 lg 4 järgi) muuhulgas ka see, kui kolmandale isikule juriidilise isiku nimel tegutsemiseks volituse andnud juhatuse liige ei kontrolli üldse volitatu tegevust ega viimase poolt esitatud dokumente ning vahendab need kontrollimatult edasi maksudeklaratsioonidesse. Majandustegevuses vajalik hoolsus eeldab siiski seda, et volituse andja kontrollib mõistlikkuse piires ka volitatu tegevust, sest vastasel juhul riskiks ta sellega, et volitatu toob oma tegevusega äriühingule kaasa kahjulikke tagajärgi (teeb kahjumlikke tehinguid vms). Käibes vajaliku hoolsusena ei ole käsitatav see, kui juhatuse liige ei kontrolli volitatud isiku tegevust üldse, nagu on toimunud käesoleval juhul.
12.Siinkohal rõhutab ringkonnakohus, et eelnevalt kirjeldatud asjaolu (et kaebaja ei kontrollinud E. P. tegevust), tuleb vaadelda selle fakti valguses, et kaebaja ja E. P. olid abikaasad. On eluliselt usutav, et kui üks abikaasa on volitanud teist abikaasat tegutsema äriühingu nimel, siis ta pigem teab tehingute tegelikke asjaolusid oma abikaasa käest. Seda eriti asjaolu arvestades, et E. P., kes oli saanud abikaasa käest volituse OÜ Valga Autopoed nimel tegutsemiseks, oli samal ajal ka OÜ Sarrago töötaja, ning OÜ Sarrago oligi näidatud vaidlusaluste sõidukite müüjana OÜ-le Valga Autopoed. Eluliselt väheusutav on see, et sellises olukorras teeb äriühingu nimel tegutsemiseks volitatud abikaasa näilikke tehinguid ning esitab raamatupidamises kajastamiseks fiktiivseid arveid ilma, et teisel, äriühingu liikmeks oleval abikaasal tehingute tegelikest asjaoludest vähimatki aimu oleks. Ringkonnakohus märgib, et ehkki tõepoolest ei pruugi üksnes abielus olemise faktile olla võimalik rajada täielikku ja tõsikindlat järeldust, et kaebaja oli tehingute tegelikest asjaoludest abikaasa käest teadlik, tähendab see asjaolu siiski järeldust, et see oli äärmiselt tõenäoline. Kaebaja täielikku teadmist ongi maksuhalduril sellises olukorras sisuliselt võimatu tõendada, kui kaebaja seda ise eitab. Kuid selline väga suur tõenäosus kallutab ringkonnakohtu hinnangul tõendamiskoormise jaotuse siiski juba selliseks, et kaebaja peaks tõendama vastupidist – et abielulised suhted olid mingil põhjusel kujunenud selliseks, kus abikaasade vahel täielik usaldus puudus või esinesid muud asjaolud, mis annavad aluse uskumiseks, et äriühingu nimel tegutsemiseks volitatud abikaasa tegutses õigusvastaselt tõepoolest ilma volituse andnud abikaasa teadmiseta. Sellistele asjaoludele kaebaja viidanud ei ole. Olukorras, kus abikaasad on ca 10 aastat abielus ning elavad koos (tl 54, kd I), ei ole seetõttu kaebaja väide, et ta ei teadnud E. P. kõnealusest tegevusest, usutav. Seda, et kaebaja oli abikaasa E. P. tegevusest teadlik, kinnitab ka asjaolu, et E. P. käitumisest sai rahalise eelise (pöördmaksustamise vältimine ja sisendkäibemaksu mahaarvamise võimalus) OÜ Valga Autopoed. Asja materjalidest ei ilmne, millist kasu või rahalist eelist oleks E. P. saanud
sellest siis, kui ta oleks tegutsenud nii, nagu väidab kaebaja – et ta näitas autode müüjana OÜ-d Sarrago ning varjas abikaasa eest seda, et ta otsis need sõidukid otse Saksamaalt. Kui aga arvestada seda, et E. P. abikaasa (kaebaja) oli OÜ Valga Autopoed juhatuse liige, siis võib eeldada, et mõlemad abikaasad olid huvitatud OÜ-le Valga Autopoed maksueelise saamisest. See aga kinnitab veenvalt, et kaebaja pidi olema E. P. käitumisest ja tehingute tegelikest asjaoludest teadlik. Minimaalselt pidanuks tal tekkima arusaam, et olukorras, kus tema abikaasa E. P. oli nii OÜ Valga Autopoed volitatud esindaja kui OÜ Sarrago töötaja ning E. P. tegutses väidetavalt autode hankimisega müügiks mõlemale äriühingule, tuleb müügitehingutesse OÜ-ga Sarrago sõltuda iseäranis hoolikalt, kuivõrd mõlema äriühingu nimel tegutsemine avas tema abikaasale ülimalt lihtsa võimaluse maksukohustusest möödahiilimiseks.
13.Seega pidi kaebaja olema tehingute tegelikest asjaoludest oma abikaasa kaudu teadlik. Olukorras, kus kaebaja jättis sellest hoolimata kontrollimata E. P. kaudu esitatavad dokumendid ning vahendas need otse maksudeklaratsioonidesse, on põhjendatud rääkida kaebaja raskest hooletusest ning vastutusotsus on järelikult õiguspärane.
14.Siinkohal rõhutab ringkonnakohus, et kaebaja konstruktsiooniga nõustumine tähendaks sisuliselt seda, et vastutusotsuse tegemine äriühingu juhatuse liikmele olukorras, kus vaidlusaluseid tehinguid tegi volituse all mitte see äriühingu liige, vaid volituse alusel kolmas isik, muudaks vastutusotsuste tegemise sisuliselt võimatuks. Äriühingu juhatuse liige saaks selliseid maksõiguslikult probleemseid tehinguid sooritada alati volitatud kolmanda isiku kaudu ning maksuhalduri kontrolli alla sattudes vabaneks hõlpsasti vastutusotsuse tegemisest enda suhtes sellega, et väidaks, et ta ei teadnud volitatud kolmanda isiku tegevusest. See ei ole aga vastutusotsuse tegemise regulatsiooni eesmärk. Seetõttu tuleb niisugusel juhul mõista juhatuse liikme raske hooletusena ka seda, kui viimane jätab volitatava tegevuse kontrollimata.
15.Asjaolu, et enne vaidlusaluseid tehinguid ei esinenud väidetavalt E. P. poolt ettevalmistatud tehingutes minetusi, ei vabasta kaebajat vastutusest käesoleva vaidluse põhjustanud tehingutega seotud tagajärgede eest. Lisaks ei ole tegelikkuses teada, milline oli E. P. käitumine varasemal perioodil, kuna vastutusotsusele eelnenud 22. mai 2013. a maksuotsuse kontrolliperioodiks oli üksnes 2012. a maikuu.
16.Ehkki kaebaja väide, et juhatuse liikmel ei ole kohustust kontrollida igat üksikut majandustehingut, on sellisel kujul õige, vaatab kaebaja mööda siiski faktist, et juhatuse liikmel on MKS 8 lg 1 järgi kohustus tagada esindatava maksukohustuste täitmine. Selline tagamiskohustus eeldab seda, et juhatuse liige viib miinimumini võimaluse, et äriühingu raamatupidamisdokumentide hulka või maksudeklaratsioonidesse satuvad andmed, mis viivad maksukohustuse rikkumiseni. Olukorras, kus kaebaja andis täisvolituse kogu tegevuseks E. P.-le, viimane korraldas ka OÜ Valga Autopoed raamatupidamist (tl 53) ning kaebaja jättis samal ajal E. P. tegevuse ning tema poolt esitatud dokumendid täielikult kontrollimata, ei ole kaebaja ilmselgelt käitunud viisil, mis tagaks OÜ Valga Autopoed maksukohustuste täitmise ning on jätnud seega käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata, st olnud raskelt hooletu VÕS § 104 lg 4 mõttes.
17.Eelnevat arvestades ei oma määravat tähtsust see, kust sai E. P. raha vaidlusaluste autode ostmiseks ning ringkonnakohus ei peatu kaebaja poolt osundatud vastuoludel (vt ülal p 4.6) pikemalt.
18.Kaebaja etteheited uurimispõhimõtte rikkumisest põhinevad jätkuvalt sellel, et kaebaja jaoks aktsepteeritaval määral pole tõendatud kaebaja raske hooletus. Kuna eelnevast nähtuvalt on see piisavalt tõendatud, on väide uurimispõhimõtte rikkumisest alusetu.
19.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja taotletud menetluskulud ringkonnakohtus (3808,46 eurot) jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.