Mõista XXXvälja XXX kasuks menetluskulud 2449,50 eurot (kaks tuhat nelisada nelikümmend üheksa eurot ja 50 senti).
4.Välja mõista XXXEesti Vabariigi kasuks 830 (kaheksasada kolmkümmend) eurot, mis tuleb tasuda 15 päeva jooksul käesoleva lahendi jõustumisest alates. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Eesti Vabariigi kasuks välja mõistetud kulud tuleb tasuda vastavalt kohtuotsusele lisatud andmetele.
5.Saata kohtuotsuse ärakiri Rahandusministeeriumile. Edasikaebamise kord
6.Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.Hageja ja kostja elasid vabaabielus alates 1988. aastast kuni 2014. aastani. Kostja on kantud kinnistusraamatusse XXXTallinn asuva korteri omanikuna, kuid hageja leiab, et korter on tegelikkuses kaasomandis, kuna korter oli soetatud poolte vabaabielu kestel. Hageja leiab, et korteriomand aadressil XXXTallinn oli soetatud seltsingulepingu alusel seltsinglaste huvideks (mõlemale seltsinglasele elamiseks).
2.Hageja hinnangul on korteriomandi aadressil XXXTallinn turuhind umbes 40 000 eurot. Hagejal ja kostjal oli korraldatud ühine majapidamine. Hageja töötas või sai pensioni ning panustas selle arvelt kostja korterisse.
3.Hageja palub anda korteriomand aadressil XXXTallinn kostjale, pannes kostjale kohustuse maksta hagejale välja tema osa rahas 20 000 eurot või mõista kostjalt välja hageja poolt kostja korterile tehtud kulutused summas 20 000 eurot. Kostja vastuväited hagile
4.Kostja hagi ei tunnista. Pooled tõepoolest elasid koos umbes 1990 aastast, kuid poolte suhted lõppesid juba üle 10 aasta tagasi. Kostja omandas korteriomandi asukohaga XXXTallinnas võõrandades talle kuulunud korteriomandi XXXTallinn. Korteriomand asukohaga XXXTallinn oli omandatud täielikult kostja vahendite arvel ning seda ei ole käesoleva ajani remonditud.
5.Hageja väited, et poolte vahel oli seltsing kuni 2014 aastani, on alusetud. Hageja ei osalenud kostja poolt vara soetamises ega panustanud sellesse midagi. Kostjal ei olnud mingit tahet soetada vara hagejaga ühiselt ning hageja ei teinud sellesse panuseid. Isegi, kui oletada, et poolte vahel olid kunagi hageja väidetud seltsingulepingulised suhted, siis need lõppesid juba üle kümne aasta tagasi. Seega hageja nõue on aegunud.
6.Mis puudutab kostja poolt korteri aadressil XXXTallinn soetamist, siis kostja erastas selle korteri enda erastamisväärtpaberite eest 07.07.1995 ning hageja selle korteri soetamises kuidagi ei osalenud.
7.Hageja ja kostja vahel ei olnud mingit kokkulepet, mis oleks suunatud seltsingulepingu sõlmimisele. Kostja ei ole selleks tahet avaldanud. Asjaolu, et kostja lasi hageja elama oma korterisse, ei tähenda seltsinglepingu sõlmimist. Samuti ei ole kostja sellest kasumit saanud ja seetõttu ei ole midagi jagada, mingeid aruandeid pooled üksteisele ka ei teinud. Seadusest tulenevalt korteri omandamiseks ja mistahes viisil käsutamiseks (sh koormamiseks, pantimiseks, seltsingu loomiseks jne) mõeldud leping pidi varem kehtinud seaduse ja praegu kehtiva seaduse (AÕS § § 641, 119 lg 1) kohaselt olema sõlmitud notariaalses vormis. Hageja sellist lepingut oma väidete tõendamiseks ei esitanud. Sellist lepingut ka ei eksisteeri, kuna poolte vahel ei olnud mistahes kokkuleppeid kostja korteri puhul. Kõik hageja väited selles osas on paljasõnalised. Kostja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused
8.Kohus, kuulanud pooled kohtuistungil ära ja uurinud esitatud avaldusi ja tõendeid, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
9.Hageja on esitanud kostja vastu nõude 20 000 euro väljamõistmiseks lähtuvalt asjaolust, et Tallinnas XXX asuv korteriomand on tegelikkuses poolte ühisomandis ning kostja peab hagejale hüvitama poole selle väärtusest. Alternatiivselt palub hageja kostjale välja mõista seltsingulepingu sätete alusel 20 000 eurot seoses kulutustega, mida hageja kostja korterile on teinud. Kostja vaidleb esitatud hagile vastu, kuna korteriomand on tervikuna kostjale kuulunud, kostja ja hageja vahel ei ole seltsingulepingut ning hageja ei ole tõendanud kostja korterile ühegi kulutuse tegemist.
10.Käesolevas asjas puudub poolte vahel vaidlus, et kostja oli kantud kinnistusraamatusse Tallinnas XXX asuva korteriomandi omanikuna. Pooled elasid vabaabielus üle 20 aasta, kuid nüüdseks on kooselu lõppenud. Pooled vaidlevad küsimustes, kas Tallinnas XXX asuv korteriomandi näol oli tegemist poolte ühisvaraga ning kas hageja on teinud korterile kulutusi, mille hüvitamist tal on õigus nõuda.
11.Kohus analüüsib esmalt küsimust, kas Tallinnas XXX asuva korteriomandi näol võis olla tegemist poolte ühisvaraga. Asjas puudub vaidlus, et kõnealune korteriomand oli alates soetamisest hetkest kinnistusraamatusse kantud üksnes kostja nimele. Kostja on esitanud 22.12.2011 sõlmitud korteriomandite müügilepingu ja asjaõiguslepingu (kd I lk 147-159), millest nähtub, et Tallinnas XXX asuva korteriomandi on notariaalselt tõestatud lepinguga omandanud kostja ainuisikuliselt. Kohus märgib, et asjaõiguslepingu (AÕS) § 119 lg 1 kohaselt peab tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Käesoleval juhul on notariaalselt tõestatud lepinguga kõnealuse korteriomandi omandanud üksnes kostja ning hageja vastava lepingu osapool ei olnud. Seega ei ole hageja saanud asjaõiguslepingu alusel korteriomandi omanikuks. Kohus märgib, et ka juhul, kui poolte vahel leiaks tõendamist suulise seltsingulepingu olemasolu, ei tähendaks see hageja poolt korteriomandi omandiõiguse tekkimist, kuna kohus on eelnevalt juba viidanud AÕS § 119 lg-le 1, millest tulenevalt saab kinnisasja omanikuks üksnes notariaalselt tõestatud lepingu alusel. Samuti selgitab kohus, et tulenevalt perekonnaseaduse (PKS) §-st 25 lähevad varaühisuse puhul abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. Lähtuvalt viidatud sättest on ühisvara tekkimise vältimatu eeldus asjaolu, et tegemist on abikaasadega. Antud asjas puudub vaidlus, et hageja ja kostja näol oli tegemist elukaaslastega, kes abielu
sõlminud ei olnud. Seega ei saanud kostja omandatud korter minna poolte ühisomandisse ka lähtuvalt perekonnaseaduse sätetest.
12.Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et Tallinnas XXX asuva korteriomandi näol ei olnud tegemist poolte ühisvaraga ning hageja selle omanikuks kunagi saanud ei ole. Seetõttu ei ole hagejal võimalik nõuda ka korteri suhtes kaasomandi lõpetamist ning kostja kohustamist hagejale poole korteri väärtuse hüvitamiseks, kuna AÕS § 77 kohaselt on kaasomandi lõpetamist võimalik nõuda üksnes ühel kaasomanikest.
13.Järgnevalt analüüsib kohus hageja nõuet kohustada kostjat hagejale hüvitama kostja korterile tehtud kulutused 20 000 euro ulatuses. Hageja on seisukohal, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud suuline seltsinguleping. Seoses seltsingulepinguga on Riigikohus andnud põhjalikud juhised seltsingulepingu tunnuste osas lahendis nr 3-2-1-109-14 punktis 14. Riigikohus on selgitanud, et kuigi seltsingulepingu eesmärk on VÕS § 580 lg-s 1 formuleeritud laialt (isikud kohustuvad seltsingulepinguga tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks), nähtub seltsingu ülejäänud regulatsioonist, et tegu on eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga. Seda kinnitab mh panuste tegemise nõue (VÕS § 581), juhtimise korraldus (VÕS §-d 582–587), seltsingu orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sellega seotud aruandluse nõuded (mh VÕS §-d 586, 591, 592). Sellise regulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka tahet avaldanud. Ainuüksi isikute abieluväline kooselu kolleegiumi arvates seltsingu kriteeriumitele ei vasta. Sellest ei teki isikutele siduvaid kohustusi, st võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvalt kohustuda midagi tegema või tegemata jätma.
14.Kohus on seisukohal, et tulenevalt eelviidatud Riigikohtu lahendist ei ole võimalik asuda seisukohale, et käesoleval juhul oli hageja ja kostja vahel sõlmitud seltsinguleping. Poolte vahel ei ole vaidlust asjaolus, et pooltel oli abieluna mitte registreeritud lähedane suhe, kuid Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-109-14 selgitanud, et sellisest suhtest ei teki isikutele siduvaid kohustusi, s.o võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Kohtu hinnangul ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et hageja ja kostja vahel oli kokkuleppe, mis oli suunatud ühisele majanduslikule eesmärgile ning pooltel oli kokku lepitud panuste tegemise nõue, juhtimise korraldus, orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sätestatud aruandluse nõuded. Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et hageja ja kostja vahel ei olnud sõlmitud seltsingut VÕS § 580 lg 1 mõttes, kuna antud asjas ei ole esitatud asjaolusid ega tõendeid, mis võimaldaksid tuvastada, et täidetud olid Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-109-14 nimetatud seltsingulepingu tunnused.
15.Kohus on pooltele 04.01.2016 määruses selgitanud, et kohtu hinnangul võib hageja nõue põhineda alusetu rikastumise sätetel (kd II lk 28). Alusetut rikastumist käsitleva VÕS § 1042 lg 1 kohaselt võib teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata.
16.Kostja on hageja nõudele esitanud aegumise vastuväite, mistõttu kohus analüüsib esmalt, kas hageja on oma nõude esitanud seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Riigikohus on asunud lahendis nr 3-2-1-180-14 p-s 12 seisukohale, et TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi algab aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust. Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust. Kohus selgitab, et tulenevalt TsÜS § 151 lg-st 1 ja eelviidatud Riigikohtu lahendist on hagejal õigus nõuda üksnes nende kulutuste hüvitamist, mida hageja on teinud kolme aasta jooksule enne hagiavalduse esitamist. Võttes arvesse, et hageja on hagi esitanud 09.04.2015, on hagejal õigus nõuda tagasi kulutusi, mida hageja on teinud pärast 09.04.2012.
17.Kohus on hagejale 03.08.2015 kirjas (kd I lk 160) selgitanud, et olukorras, kus hageja väidab, et ta on teinud kostja korterile 20 000 euro ulatuses kulutusi, tuleb hagejal iga konkreetset kulutust tõendada. Samuti tuleb hagejal esitada tõendid ja selgitused selle kohta, millal iga konkreetne kulutus on tehtud. 04.01.2016 määruses on kohus välja toonud, et kohtu hinnangul ei ole hageja menetluses seni on väidete tõendamiseks vajalikke tõendeid esitanud ning hagejale täiendavalt selgitanud, et tehtud kulutusi on hagejal võimalik tõendada konkreetsete dokumentaalsete tõenditega (ostutšekid, arved, pangakonto väljavõtted), millelt on näha kulutuse tegemise täpne aeg ja summa. Vaatamata kohtu selgitustele ei ole hageja esitanud menetluses mitte ühtegi tõendit selle kohta, et hageja oleks pärast 09.04.2012 kostja korteriomandile kulutusi teinud. Täiendavalt peab kohus vajalikuks märkida, et hageja ei ole menetluses esitanud tõendeid, et hageja üldse oleks kunagi kostja korterisse materiaalselt panustanud. Hageja on 16.02.2016 kohtuistungil kinnitanud, et tal puuduvad dokumentaalsed tõendid oma väidete kinnitamiseks ning asunud seisukohale, et hageja kulutuste tõendamiseks piisab üksnes asjaolust, et pooled elasid enam kui 20 aastat koos. Kohus hageja väitega ei nõustu ning asub seisukohale, et hageja hagi on tervikuna tõendamata ning tuleb rahuldamata jätta, kuna hageja ei ole tõendanud VÕS § 1042 alusel teise isiku esemele kulutuste tegemist.
18.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 124 lg 1 alusel on hagihind 20 000 eurot. Menetluskulud
19.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Võttes arvesse, et kohus jätab hagi rahuldamata, jätab kohus tsiviilasja menetluskulud hageja kanda.
20.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
21.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kostja on esitanud menetluskulude nimekirja, mille
kohaselt on kostja menetluskulud kokku 2673,75 eurot. Hageja on esitanud kostja menetluskulude nimekirjale oma seisukoha, milles on märkinud, et hageja hinnangul on kostja menetluskulud põhjendamatult suured.
22.Antud juhul on kostja lepinguline esindaja menetluskulude nimekirja kohaselt osutanud kostjale õigusabi kokku 23 tundi ja 15 minutit. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt kulus kostja esindajal 1,5 tundi elatise vähendamise konsultatsiooniks, 7,5 tundi hagimaterjalidega tutvumiseks ja vastuse koostamiseks, 7,9 tundi hageja täiendava seisukohaga tutvumiseks ja vastuse koostamiseks, 1,2 tundi hageja täiendava vastusega tutvumiseks, 0,3 tundi kohtule kirja koostamiseks, 0,2 tundi kohtumäärusega tutvumiseks, 2,1 tundi täiendavate vastuväidete koostamiseks, 0,8 tundi hageja täiendava seisukohaga tutvumiseks, 1,5 tundi istungiks ettevalmistamiseks ning 15 minutit istungil osalemiseks.
23.Kohus leiab, et kostja esindaja eelnimetatud toimingutest on põhjendamatu 1,5 tunni ulatuses elatise vähendamise konsultatsiooniks kulunud aeg, kuna käesolevas asjas ei ole tegemist elatise vaidlusega. Samuti on kohus seisukohal, et kostja esindaja nimetatud 7,9 tunnine aeg hageja täiendava seisukohaga tutvumiseks ja sellele vastuse koostamiseks on veidi ülepaisutatud, kuna täiendava vastuse koostamise ajal oli kostja esindaja vaidluse asjaoludega juba kursis, millest tulenevalt kohus peab hageja täiendava vastuse ning sellele seisukoha esitamiseks põhjendatud ajaliseks mahuks 3,9 tundi. Ülejäänud toimingute ajalist mahtu peab kohus põhjendatuks. Pooled on menetluses esitanud seisukohti ja arvamusi, samuti on toimunud kohtuistung, mistõttu kohus loeb kostja esindaja tööde mahu põhjendatuks kokku 17 tunni ja 45 minuti ulatuses.
24.Kostja nõuab menetluskulude väljamõistmist koos käibemaksuga. Kooskõlas Riigikohtu praktikaga on menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks menetlusosalise kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (RKTKo 32-1-65-13 p 16). Kuivõrd käesoleval juhul kostja kinnitab, et ei ole käibemaksukohuslane ega saa tekkinud menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada, tuleb menetluskulud välja mõista koos käibemaksuga.
25.Lähtudes Riigikohtu praktikast tuleb lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele hinnata ka ühe tööühiku (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (RKTKo 3-2-1-115-13 p 25). Kohus leiab, et kostja esindaja töötunnihind 115 eurot (ilma käibemaksuta) on mõistlik ja jääb turuhinna raamidesse. Seega arvestades, et kostja esindaja töötundide põhjendatud maht oli 17 tundi ja 45 minutit ning töötunni hind (ilma käibemaksuta) 115 eurot, on hageja esindaja õigusabiteenuse kulud ilma käibemaksuta 2041,25 eurot ning koos käibemaksuga 2449,50 eurot.
26.Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus kostja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja kohustab hagejat hüvitama kostja menetluskulusid 2449,50 euro ulatuses.
27.Kohus on käesolevas asjas andnud hagejale 24.04.2015 määrusega menetlusabi ning vabastanud hageja riigilõivu tasumise kohustusest kokku 750 euro ulatuses. Samuti on hagejale antud menetlusabi 04.05.2015 määrusega 50 euro ulatuses hagi tagamise avalduselt riigilõivu tasumiseks. 16.06.2015 määrusega anti hagejale menetlusabi 30 eurot kohtutäituri tasult riigilõivu tasumiseks. Kokku on hageja saanud menetlusabi 830
euro ulatuses. TsMS § 190 lg-le 2 sätestab, et pool, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on kohtukulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi kohtukulude tasumiseks. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt, kui hageja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Lähtuvalt eeltoodust tuleb hagejalt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista 830 eurot.
28.TsMS § 179 lg 9 alusel tuleb tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 179 lg-st 5 tulenevalt tuleb lahend täita 15 päeva jooksul selle jõustumisest.