Täitmine › Kaebus täituri tegevuse(tuse) peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumise peale

05.04.2016 saabus kohtule kohtutäitur Rocki Alberti seisukoht. Kohtutäitur ei nõustunud kaebaja seisukohaga. Kohtutäitur selgitas, et käesolevas täiteasjas tehtud ühinemisotsused ei laienda ega muuda 11.07.2006 sõlmitud hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingut ning selleks puudub ka igasugune vajadus. Hüpoteegi realiseerimise nõude korral on võlgnikuks kinnisasja omanik, millest tulenevalt on käesolev täitemenetlus suunatud kinnisasja omaniku isikliku võlgnevuse sissenõudmisele hüpoteegi realiseerimise kaudu. Võlgniku omandisse kuulub korteriomand aadressiga XXX, Kuressaare linn. Teiste täiturite ühinemiseks teeb kohtutäitur, kelle poolt on kinnisasjale keelumärge seatud, otsuse lubada sissenõudjal osaleda menetluses, uut arestimisakti ei koostata ja uut keelumärget kinnistusraamatusse ei kanta. Kohtutäitur selgitab, et TMS § 149 lg 1 sätestatud sundtäitmisega ühinemise eesmärgiks on anda sissenõudjatele võimalus osaleda teise sissenõudja poolt algatatud täitemenetluses kinnisasja müügist saadud tulemi jaotamises vastavalt TMS §-le 174. Avaldaja väide, mille kohaselt on kohtutäitur rikkunud hoolsuskohustust ning võtnud menetlusse kohtutäiturite avaldused, mis ei saa olla aluseks ühinemiseks, on alusetu ning põhjendamatu. Kohtutäiturile esitatud avaldused ühinemiseks on menetlusse võetud TMS § 149 lg 1 alusel ning täitemenetlusega ühinemiseks on esitatud kõik vajalikud dokumendid (ühinemisavaldus, täitedokument, kohtutäituri tasu otsus). Eelnevast tulenevalt puudus kohtutäituril seaduslik alus jätta ühinemisavaldused rahuldamata. TMS § 149 lg 1 ei anna kohtutäiturile õigust otsustada, kas ühinemisavalduse esitajal on õigus täiteasjaga ühineda või mitte, millest tulenevalt on kohtutäitur kohustatud avalduse ka rahuldama. Ka Riigikohus on seda oma lahendis nr 3-2-1-164-13 punktis 12 leidnud. Asjaolu, et käesoleva nõude sisuks on hüpoteegi realiseerimine, ei välista võlgniku vastutust oma varaga teiste sissenõudjate ees. Võlgnik vastutab täitemenetluses kogu oma arestitava varaga ning on kohustatud taluma sundtäitmist. Antud täitemenetluse raames vastutab võlgnik oma korteriomandiga, mille tulemi jaotamises on ühinenud sissenõudjatel õigus osaleda. 05.04.2016 saabus kohtule kohtutäitur Hille Kudu seisukoht, milles paluti esitatud kaebus jätta rahuldamata. Täitemenetluses oleva nõude täitmiseks pöörab kohtutäitur sissenõude võlgniku varale. Varale sissenõude pööramisel vara arestitakse ja müüakse. Sissenõudja nõue rahuldatakse vara müügist saadud raha arvel (TMS § 52 lg 1). Täitemenetluse seadustiku 8. peatükk lubab sissenõude pöörata võlgniku kinnisasjale. TMS § 140 lg 1 kohaselt võib nõude täitmiseks kinnisasjale pöörata sissenõude, kui võlgnik on kantud kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse. Kinnistusraamatust nähtub, et võlgnikule kuulub korteriomand registriosa numbriga 901734. Eeltoodule tuginedes on õigus sissenõue pöörata võlgnevuse sundtäitmiseks korteriomandile registriosa numbriga 901734. Kui eelnevalt on sissenõude pööranud võlgniku kinnisasjale teine kohtutäitur, siis uut arestimisakti ei koostata ning ainus võimalus sissenõude pööramiseks võlgniku kinnisasjale on esitada avaldus osaleda kinnisasjale sissenõude pööranud kohtutäituri läbiviidavas menetluses (TMS § 149). Teistel sissenõudjatel puudub registrisse kantud käsutuskeelu tõttu võimalus saavutada oma täitemenetluses sissenõude pööramist võlgniku kinnisasjale. Sundtäitmisega ühinemisel vastavalt TMS § 149 ei ole ühineval kohtutäituril TMS kohaselt võimalust täitetoimingute läbiviimiseks, kuna teist arestimisakti ei koostata ja keelumärget kinnistusraamatusse ei kanta. See tähendab, et müügimenetluse viib läbi kohtutäitur, kes esimesena keelumärke kinnistule seadis. Asjaolu, et täiteasi nr 176/2009/248 on algatatud hüpoteegiga tagatud nõude täitmiseks, ei tähenda, et muust täitedokumendist tekkinud nõude omanikul puudub õigus saada oma nõue rahuldatud selle täiteasja täitmise käigus. Sundtäitmisega ühinemisel ei oma tähtsust, mis nõue on algselt kohtutäiturile täitmiseks esitatud. Samuti ei piira ühe sissenõudja nõue (hüpoteegiga tagatud nõue) teiste sissenõudjate

õigust oma nõude täitmiseks. Sissenõude pööramist võlgniku kinnisasjale ei saa piirata ka kinnisasjale seatud hüpoteek. Hüpoteegi realiseerimiseks vara arestimisel ja võõrandamisel on hüpoteegi omanikul õigus saada oma nõue eelisjärjekorras rahuldatud. 05.04.2016 saabus kohtule Riigi Kinnisvara AS seisukoht, milles palutakse esitatud kaebus jätta rahuldamata. Käesoleval juhul ei oma mingit sisulist tähtsust, millisel põhjusel või alusel on algatatud sundtäitmine võlgnikule kuuluva korteriomandi realiseerimiseks (st kas hüpoteegi realiseerimine on seotud võlgniku õiguseellase isikliku võlgnevusega või mitte vms). Puudub vaidlus, et võlgnik on Kuressaares, XXX asuva korteriomandi omanik. Samuti puudub vaidlus, et kõik täiteasjaga nr 176/200/248 ühinemistaotluse teinud isikud (sh Riigi Kinnisvara AS) omavad võlgniku vastu TSM kohaste täitedokumentide alusel sundtäitmisele pööratud rahalisi nõudeid. TMS § 140 võimaldab sissenõudja nõude täitmiseks pöörata sissenõude võlgniku kinnisasjale, kui võlgnik on kantud omanikuna kinnisturaamatusse. Kohtutäitur Rocki Albert märgib oma 17.03.2016 otsuses õigesti, et kui kinnisasi on juba kohtutäituri poolt arestitud, puudub teisel kohtutäituril õigus mõne muu täitemenetluse raames täiendavat keelumärget seada ning taolistel juhtudel tuleb TSM § 149 lg 1 alusel võimaldada teistel sissenõudjatel ühineda selle täitemenetlusega, mille raames on võlgniku kinnisasi arestitud. TSM § 149 lg 1 nimelt määratleb, et kui kinnisasjale sissenõude pööramise avaldus esitatakse pärast kinnisasja arestimist teise sissenõudja kasuks, teeb kohtutäitur otsuse lubada avalduse esitanud teistel sissenõudjatel osaleda menetluses. Teist arestimisakti ei koostata ja keelumärget kinnistusraamatusse ei kanta. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on menetlusega ühinenud sissenõudjal samad õigused kui sissenõudjal, kelle avalduse alusel kinnisasi arestiti, kui seadusest ei tulene teisiti. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-164-13 p-s 12 selgitanud, et TMS § 149 eesmärgiks on vältida ühe kinnisasja müümist korraga mitmes täitemenetluses, võimaldades ka teistel sissenõudjatel osaleda kinnisasja müügist saadava tulu jaotamises. Võlgniku väiteid nagu poleks kõnealuses Riigikohtu kaasuses sisalduvad suunised õigusakti tõlgendamise kohta käesoleva vaidluse kontekstis asjakohased on ainetud. Viidatud Riigikohtu kaasuses oli teise täiteasjaga ühinemise taotlejaks kohtutäitur kohtutäituri tasu ja täitekulude nõudes (sarnaseid nõudeid on esitatud ka käesolevas kaasuses). Veelgi enam. Kohtutäituri tasu ja täitekulude väljamõistmise otsus on üks TMS § 2 loetletud tavapärastest sundtäidetavatest dokumentidest (oma olemuselt ei ole mingit vahet, kas täitedokumendiks on kõnealune otsus või näiteks kohtuotsus). Seega vastavas kohtulahendis sisalduvad seisukohad TMS § 149 tõlgendamiseks on vaieldamatult asjakohased ja arvesse võetavad ka käesoleva vaidluse lahendamisel. Kuivõrd täitemenetlusega nr 176/2009/248 ühinemist võimaldanud kohtutäituri otsused olid õiguspärased ja põhjendatud, siis on kaebaja viited hoolsuskohustuse (TMS § 7 lg 1, § 8 lg 1, § 10 lg 1 ja § 24 lg 1) väidetavale rikkumisele asjakohatud ja ainetud. Riigi Kinnisvara AS vaidles vastu ka võlgniku taotlusele jätta TMS § 149 lg 1 osas, mis ei anna kohtutäiturile õigust keelduda täitemenetlusega ühinemast Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (edaspidi nimetatud PSKJK) § 9 lg 1 alusel kohaldamata ning tunnistada see põhiseadusega vastuolus olevaks. Esiteks ei näe TMS § 149 lg 1 esimene lause tõepoolest kinnisasja arestinud kohtutäiturile ette diskretsiooniruumi, kaalutlemaks, kas lubada avalduse esitanud teisel sissenõudjal osaleda vastavas täitemenetluses või mitte, vaid kinnisasja arestinud kohtutäitur peab ühinemisavalduse esitanud kohtutäituri avalduse rahuldama. Samas ei saa järeldada, et taolise diskretsiooniruumi puudumine oleks põhiseadusevastane. Ka võlgniku väidetest ei ole aru saada, millise põhiseaduse sättega väidetav vastuolu esineb. Riigi Kinnisvara AS hinnangul ei ole vastavas küsimuses kohtutäituril diskretsiooniruumi puudumine vastuolus ühegi põhiseaduse sättega. Vastupidi. Lähtudes Riigikohtu praktikas kinnistunud täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest puudub kohtutäituril õigus sisuliselt kontrollida või hinnata täitedokumenti täidetavust. Kuivõrd kohtutäituri õigus kaaluda

ühinemisavalduste liitmise põhjendatust tähendaks oma olemuselt kohtutäituri hinnangut täitedokumendi täidetavusele, siis on vastavas küsimuses kaalutulusõiguse puudumine igati põhjendatud ja seaduslik. Teiseks on oluline märkida, et isegi juhul, kui kohtutäituril oleks taoline kaalutusõigus, siis ka sellisel juhul ei esineks mistahes asjaolusid, mis annaksid aluse ühinemistaotlused esitanud sissenõudjad täitemenetluses nr 176/2009/248 toimuvast võlgniku vara realiseerimisest ning võimaliku tulemi jaotamisest kõrvale jätta. 05.04.2016 saabus kohtule kohtutäitur Elin Vilippuse seisukoht, milles palutakse esitatud kaebus jätta rahuldamata. Kinnistusraamatu andmetel kuulub võlgnikule kinnisasi Saare maakond, Kuressaare linn, XXX, millele on 25.01.2011 esitatud avalduse alusel seatud käsutamise keelumärge kohtutäitur Rocki Albert ja BIGBANK AS kasuks. TMS § 149 lg 1 esimene lause ei näe kinnisasja arestinud kohtutäiturile ette diskretsiooniruumi, otsustamaks selle üle, kas lubada avalduse esitanud isikul osaleda menetluses või mitte. Seetõttu peab kinnisasja arestinud kohtutäitur ühinemisavalduse esitanud kohtutäituri avalduse üldjuhul rahuldama. TMS § 149 lg 1 sätestatud sundtäitmisega ühinemise eesmärgiks on anda sissenõudjatele võimalus osaleda teise sissenõudja poolt algatatud täitemenetluses kinnisasja müügist saadud tulemi jaotamises vastavalt TMS §-le

Esitatud kaebuse kohaselt peab avaldaja seadusevastaseks kohtutäituri otsust lubada Eviman OÜ-d (täiteasi 022/2009/3831), Rahandusministeeriumit (täiteasi 088/2007/6197), Eesti Vabariiki (Tartu Maakohtu registriosakonna kaudu, täiteasi nr 035/2007/637), Kuressaare Elamute Hooldus OÜ-d (täiteasjad nr 180/2015/733 ja nr 180/2015/732) ja Riigi Kinnisvara AS-i (täiteasi 008/2008/11509) ühineda sundtäitmisega täiteasjas nr 176/2009/248. Avaldaja arvates on täituri 17.03.2016 otsus seadusevastane seetõttu, et täiteasjas nr 176/2009/248 pole sissenõue pööratud mitte KŠ (pärijaks on avaldaja) kui isikliku võlgniku vastu, vaid korteriomandile seatud hüpoteegi realiseerimiseks, st täitemenetlus ei ole suunatud kinnisaja omanikult kui isiklikult võlgnikult võla saamisele, vaid täitemenetlus piirdub koormatud kinnisasjaga. Asja materjalidest nähtuvalt on 11.07.2006 sõlmitud KŠ ja sissenõudja BigBank AS-i vahel hüpoteegi seadmise ja asjaõigusleping. Viidatud lepinguga seati sissenõudja kasuks hüpoteek XXX, Kuressaare korteriomandile, millega tagati sissenõudja ning OÜ Berninvest (asutaja kaebaja) vahelisest krediidilepingust nr 0602599/95ak tulenevaid nõudeid. 13.10.2010 KŠ suri ning tema pärijaks on avaldaja. 11.07.2006 sõlmitud hüpoteegi seadmise ja asjaõigusleping on täiteasjas nr 176/2009/248 täitedokumendiks. TMS § 5 lg 1 sätestab, et täitemenetluse osalised on isik, kes on täitmiseks esitanud nõude (sissenõudja), isik, kelle vastu on täitmiseks esitatud nõue (võlgnik), ja muud isikud, kelle õigusi täitemenetlus puudutab. Viidatud sättest nähtuvalt saab võlgnikuks olla üksnes isikud (füüsilised või juriidilised). Seega ongi täitemenetlus suunatud konkreetse isiku isikliku võlgnevuse sissnõudmiseks. Täitemenetluse aluseks on täitedokument, millest isiku võlgnevus tuleneb. Seega ka hüpoteegilepingu (täitedokument) puhul on võlgnikuks kinnisasja omanik (TMS § 5 lg 1 ja § 2 lg 1 p 192) ning konkreetne täitemenetlus ongi suunatud kinnisasja omaniku isikliku võlgnevuse sissenõudmiseks hüpoteegi realiseerimise kaudu. TMS § 149 lg 1 sätestab, et kui kinnisasjale sissenõude pööramise avaldus esitatakse pärast kinnisasja arestimist teise sissenõudja kasuks, teeb kohtutäitur otsuse lubada avalduse esitajal osaleda menetluses. Teist arestimisakti ei koostata ja keelumärget kinnistusraamatusse ei kanta. Viidatud regulatsiooni eesmärk on võimaldada kõikide käimasolevate täitemenetluste sissenõudjate ühinemist ühe kinnisasja müümise korral, et vältida ühe kinnisasja müümist korraga mitmes täitemenetluses ning võimaldada teisel sissenõudjal osaleda kinnisasja müügist saadava tulu jaotamises. Seetõttu ei välista hüpoteegi realiseerimine ühes täitemenetluses avaldaja vastutust oma varaga teiste sissenõudjate ees ega teiste sissenõudjate õigust ühineda täitemenetlusega, mille esemeks on hüpoteegi realiseerimine (TMS § 149 lg 1). Õige on ka täituri seisukoht, et kohtutäituril endal puudub diskretsiooniruum otsustamaks, kas esitatud ühinemisavalduse rahuldada või mitte. Sellist seisukohta kinnitab ka Riigikohtu 29.01.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-13 p 12. Nimetatud lahendile viitamine oli igati asjakohane, kuivõrd selle punktis analüüsiski Riigikohus TMS § 149 lg 1 kohaldamist ning andis suunised, kuidas viidatud normi tõlgendada, sh oli selles asjas vaidluse all teise täituri ühinemine käimasoleva täitemenetlusega. Kuivõrd vaidlus puudub asjaolus, et avaldaja on XXX, Kuressaare korteriomandi omanik, vaidlus puudub, et avaldaja suhtes on käimas määruse p-s 6 loetletud täitemenetlused ning et nendes täitemenetlustes on esitatud avaldus sundtäitmisega ühinemiseks, on kohtutäitur õiguspäraselt leidnud, et teiste täiturite avaldused sundtäitmisega ühinemiseks tuli rahuldada. Esitatud kaebus jääb rahuldamata. Et kohus on eelnevalt leidnud, et täitur on ühinemisavaldused õiguspäraselt rahuldanud, on alusetud avaldaja etteheited täituri poolt hoolsuskohustuse rikkumisele.

Avaldaja esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise taotlus jääb samuti rahuldamata. Esmalt ei selgu sellest, millist kaebaja põhiõigust TMS § 149 lg 1 rikub ning teiseks nõustub kohus Riigi Kinnisvara AS-i seisukohaga, et täiturile TMS § 149 lg 1 osas diskretsiooniruumi jätmine tähendaks sisuliselt täituri poolt hinnangu andmist täitedokumendi täidetavusele. Eelöeldu pole kooskõlas aga täitemenetluse formaliseerituse põhimõttega ega Riigikohtu praktikaga. Avaldajale on antud menetlusabi ning ta on vabastatud 65 euro suuruse riigilõivu tasumisest kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamiselt (tl 36-39). Avaldajat on hoiatatud, et avalduse rahuldamata jätmisel mõistetakse menetluskulud temalt välja riigituludesse (TsMS § 190 lg 4). Kuna kohus jätab esitatud kaebuse rahuldamata ning samuti on jätnud kohus esialgse õiguskatise taotluse rahuldamata, mõistab kohus TsMS § 190 lg 4 alusel riigilõivu summas 65 eurot avaldajalt riigituludesse. Riigilõiv tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse jõustumisest (TsMS § 179 lg 5). Kooskõlas TsMS § 179 lg-ga 9 peab avaldaja riigilõivu tasumisega viivitamise korral maksma alates käesoleva kohtumääruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Riigilõivu tähtaegselt tasumata jätmise korral suunatakse nõue sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (TsMS § 179 lg 6). Määruskaebus 13.04.2016 esitatud määruskaebuses palub avaldaja peatada TsMS § 377 lõike 1 ja § 378 lg 1 punkti 6 alusel täiteasja nr 176/2009/248 täitemenetlus ilma tagatiseta kuni kohtulahendi jõustumiseni käesolevas asjas, tühistada Pärnu Maakohtu 12.04.2016 määrus ja jätta PSJKS § 9 lg 1 alusel käesoleva asja lahendamisel kohaldamata TMS § 23 lg 1 2. lause sõnastuses „Kohtutäitur viib täitemenetluse läbi sõltumata sissenõudja avaldusest, kui täitedokumendiks on kohtutäituri tasu maksmise või täitekulu väljamõistmise otsus, samuti muul seaduses sätestatud juhul.“ ja TsÜS § 157 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg 10 aastat, tunnistades sätted põhiseadusega vastuolus olevaks. Samuti palus avaldaja rahuldada tema menetlusabi taotluse ja vabastada ta määruskaebuselt ja hagi tagamise taotluselt riigilõivu tasumise kohustusest. Avaldaja on arvamusel, et kohus on määruse koostamisel jätnud tähelepanuta, et Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-164-13 p-s 12 väljendatud seisukoht puudutab kohtutäituri enda kui sissenõudja kohtutäituri täite- ja menetluskulude sissenõudmist ja õigust ühineda teise kohtutäituri menetluses oleva täitemenetlusega. Tsiviilasjas nr 3-2-1-164-13 oli täitmisel sissenõudja Maksu- ja Tolliameti maksunõue võlgniku enda vastu, millega kohtutäitur soovis ühineda. Käesolevas asjas on sissenõue pööratud mitte KŠ ega tema pärija (AS) kui isikliku võlgniku vastu, vaid korteriomandile seatud hüpoteegi realiseerimiseks, tegemist on kinnisasjaga seotud asjaõigusliku realiseerimisnõudega, mille alusel sundtäitmise korraldamise võimaluse annab TMS § 2 lg 1 p-st 19 tulenevalt kohese sundtäitmise kokkulepe. Hüpoteegi alusel toimuv täitemenetlus ei ole suunatud mitte kinnisasja omanikult kui isiklikult võlgnikult võla saamisele, vaid täitmine piirdub koormatud kinnisasjaga. Asjaolu, et võlgnik on pärinud KŠ vara, ei laienda ega muuda 11.07.2006 sõlmitud hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingus sätestatud kohese sundtäitmise kokkulepet. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-79-06 p-s 12 väljendatud seisukoht ja antud kaasus on erinevad. Maakohus oleks pidanud juhinduma Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-164-13 p-s 23 väljendatud seisukohadest, et „Hüpoteegi kui asjaõiguse põhisisu on ette nähtud AÕS § 325 lg-s 1, mille kohaselt annab hüpoteek hüpoteegipidajale õiguse hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel. Kui tagatud nõuet ei täideta, on hüpoteegipidajal AÕS § 352 lg 1 järgi õigus nõuda sundtäitmist. Hüpoteegipidajal on AÕS § 353 kohaselt õigus saada oma

nõue rahuldatud kinnisasja sundtäitmisest saadud rahast. Hüpoteegiga tagatud nõude põhjal sundtäitmise alustamist ning selle korraldamist, tuleb kolleegiumi arvates lugeda asjaõiguse teostamiseks TsÜS § 88 lg 2 tähenduses. /.../ Kui asuda seisukohale, et kinnisasja omaniku suhtes seatud kinnisasja käsutamise keeld tähendaks ka hüpoteegipidaja jaoks keeldu hüpoteeki sisse nõuda, vähendaks see oluliselt ja põhjendamatult hüpoteegi tagatisväärtust. Pealegi ei annaks käsutamise keelamine mingit eelisõigust kinnisasja arvel nõuete rahuldamisel, st hüpoteegiga tagatud nõuded täidetaks nagunii esimeses järjekorras“. Ilmselt on kohus läinud eksiteele tulenevalt asjaolust, et Pärnu kohtutäitur Rocki Albert on õigusvastaselt seadnud XXX korteriomandile käsutamiskeelu ning arestinud korteriomandi BIGBANK AS-i kasuks. Tegemist on/oli ilmselgelt põhjendamatu tegevusega kuna BIGBANK AS-i pandiga tagatud nõue on AÕS § 280 kohaselt eelistatud teistele nõuetele panditud vara suhtes. Avaldaja on veendunud, et TMS § 149 lg 1 annab kohtutäiturile otsustamisõiguse sealhulgas õiguse otsustada täitemenetlusega ühinemise lubamatust. Juhul kui kohus leiab, et TMS § 149 lg 1 ei anna kohtutäiturile otsustusõigust keelduda täitemenetlusega ühinemast, palub avaldaja PSJKS § 9 lg 1 alusel jätta käesoleva asja lahendamisel kohaldamata TMS § 149 lg 1, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks kuna piirab KTS §-des 6 ja 8 sätestatud kohtutäituri tegutsemis- ja otsustusvõimet. Samuti palub avaldaja määruskaebuses peatada täiteasjas nr 176/2009/248 toimuv enampakkumine. Avaldaja palub kohtul TMS § 218 lg 2 alusel otsustada täitemenetluse (see on elektroonilise enampakkumise korraldamise avaldajale kuuluva korteriomandi aadressil XXX, Kuressaare linn, Saaremaa, müügiks, alustatud 18.03.2016 kell 16.00 lõpeb 19.04.2016 kell 12.00) peatamise ilma täiendava tagatiseta kuni kaebuse lahendamiseni. Avaldaja leiab, et põhjendamatu on täitemenetluste nr 022/2009/3831, 022/2011/6716, 022/2013/3822, 008/2008/11509, 022/2011/6716, 035/2007/637, 180/2015/732, 180/2015/733 ühinemine ja tegelik toimumine enne vaidluse, kas kohtutäituritel on/oli õigus nõuda sundtäitmisega ühinemist täiteasjaga nr 176/2009/248, lahendamist. Esitatava taotluse eesmärgiks on olemasoleva olukorra säilitamine vältimaks tagasitäitmist hüpoteegi realiseerimisest saadud tulemi korral kuna ilmselgelt ei kata tulem kõigi täitemenetluses osalejate nõudeid ja kohtutäitur koostab jaotuskava. TMS § 109 lõikest 1 puudub avaldajal õigus vaidlustada müügist saadud tulemi jaotuskava. Ilmselgelt ei arvestaks ka jaotuskava 11.07.2006 sõlmitud hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu punktis 4.1 sätestatud kokkulepet ning võlgnik jääks jätkuvalt BIGBANK AS-i ees võlglaseks. Vastused määruskaebusele Kohtutäitur Rocki Albert palub jätta määruskaebuse rahuldamata, maakohtu määruse muutmata ja menetluskulud avaldaja kanda. Riigi Kinnisvara AS palub jätta avaldaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. BIGBANK AS palub jätta määruskaebuse ja taotluse täitemenetluse peatamiseks rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Kohtutäitur Elin Vilippus palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda.

Osaühing Eviman avaldas, et ei ole nõus avaldaja taotlusega ja leiab, et vara realiseerimise kaudu saadav tulu on üks väheseid võimalusi avaldajalt võlgnevus kätte saada. Edasine menetluse käik Pärnu Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Pärnu Maakohtu 12.04.2016 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vaidlustatud määruses toodud põhjendustel jõudnud õigele järeldusele, et avaldaja kaebus kohtutäitur Rocki Alberti 17.03.2016 otsusele täiteasjas nr 176/2009/248 tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu seisukohti pikemalt korrata. Avaldaja ei ole määruskaebuses toonud esile asjaolusid, mis võimaldaksid maakohtu seisukohti väärata. Põhjendamatu on määruskaebuses osundatu, justkui oleks Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-164-13 p-s 12 väljendatud seisukoht käesoleva vaidluse kontekstis asjakohatu. Asjaolu, et viidatud Riigikohtu lahendis oli teise täiteasjaga ühinemise taotlejaks kohtutäitur kohtutäituri tasu ja täitekulude nõudes, ei muuda selles antud tõlgendusi TMS § 149 osas antud vaidluse seisukohast asjassepuutumatuteks. Oluline ei ole, kas täitedokumendiks on kohtutäituri tasu ja täitekulude väljamõistmise otsus või muu TMS §-s 2 loetletud täitedokument. Seega on Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-164-13 sisalduvad seisukohad asjakohased ka käesoleva vaidluse lahendamisel. Ka ei võimalda maakohtust erinevale seisukohale asuda määruskaebuse väited sellest, et käesolevas asjas ei ole sissenõue pööratud mitte KŠ ega tema pärija (AS) kui isikliku võlgniku vastu, vaid korteriomandile seatud hüpoteegi realiseerimiseks. Maakohus on vaidlustatud määruses õigesti märkinud, et TMS § 5 lõikest 1 nähtuvalt saavadki täitemenetluses võlgnikuks olla üksnes isikud (füüsilised või juriidilised) ning täitemenetlus on järelikult suunatud konkreetselt isikult tema isikliku võlgnevuse sissenõudmiseks. Hüpoteegilepingu (täitedokument) puhul on võlgnikuks kinnisasja omanik (TMS § 5 lg 1 ja § 2 lg 1 p 192) ning täitemenetlus ongi praegusel juhul suunatud avaldaja kui XXX, Kuressaare korteriomandi omaniku isikliku võlgnevuse sissenõudmiseks hüpoteegi realiseerimise kaudu. Avaldaja on määruskaebuses taotlenud esialgse õiguskaitse korras täieasjas nr 176/2009/248 toimuva korteriomandi asukohaga XXX, Kuressaare linn enampakkumise peatamist ilma täiendava tagatiseta kuni kaebuse lahendamiseni. Ringkonnakohus, kaaludes täitemenetluse peatamise küsimuse otsustamisel kaebuse õiguslikku perspektiivikust ja kaebuse asjaolude põhistatust, leiab, et avaldaja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Taotlusest ei selgu, millistel põhjendustel oleks esialgse õiguskaitse rakendamine vajalik ja põhjendatud. Ka ei ole avaldaja nõue õiguslikult perspektiivikas, mistõttu puudub alus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud võlgniku taotlus TMS § 149 lg 1 osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Ringkonnakohus ei näe võlgniku märgitus, et TMS § 149 ei anna kohtutäiturile diskretsiooniruumi, kaalutlemaks, kas lubada avalduse esitanud teisel sissenõudjal osaleda vastavas täitemenetluses või mitte, vastuolu põhiseadusega. Ka ei ole võlgnik kaebuses märkinud, millist võlgniku põhiõigust TMS § 149

lg 1 rikub. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastavas küsimuses kohtutäituril diskretsiooniruumi puudumine vastuolus ühegi põhiseaduse sättega. Kuivõrd kohtutäituri õigus kaaluda ühinemisavalduste liitmise põhjendatust tähendaks oma olemuselt kohtutäituri hinnangut täitedokumendi täidetavusele ja oleks seega vastuolus täitemenetluse formaliseerituse põhimõttega, siis on vastavas küsimuses kaalutulusõiguse puudumine igati põhjendatud ja seaduslik. Kuna määruskaebus jääb eeltoodud põhjendustel rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemise kulud TsMS § 171 lg 1 järgi avaldaja kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.