Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
3-2-1-140-16 Tartu, 15. veebruar 2017 Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve Citadele Leasing & Factoring OÜ hagi Oleg Rebase (Rebane) ja Valentina Rebane-Sikorska vastu kinkelepingute ning isikliku kasutusõiguse seadmise kokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks ja Valentina Rebane-Sikorska vastu hüvitist kohtutäiturile üle andma kohustamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-13-57340 Valentina Rebane-Sikorska kassatsioonkaebus 128 000 eurot Hageja Citadele Leasing & Factoring OÜ, lepingulised esindajad vandeadvokaadid Paul Varul ja Kedli Anvelt Kostja Oleg Rebane Kostja Valentina Rebane-Sikorska, lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma 16. jaanuar 2017. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-13-57340 osas, milles ringkonnakohus mõistis Valentina Rebane-Sikorskalt välja ja kohustas kohtutäiturile üle andma Tallinnas Tuukri 52 asuva kinnistu 2/12 mõttelise osa väärtusele vastava hüvitise 62 000 eurot, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-13-57340 on jõustunud osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks Oleg Rebase (Rebane) ja Valentina Rebane-Sikorska vahel
24.aprillil 2012 sõlmitud Tallinnas Virbi 18-13 asuva kinnistu (registriosa nr 14606301) ja Tallinnas Tuukri 52 asuva kinnistu 2/12 mõttelise osa (registriosa nr 19684901) kinkelepingud ning Tallinnas Virbi 18-13 asuvale kinnistule Oleg Rebase kasuks isikliku kasutusõiguse seadmise kokkuleppe, mõistis Valentina Rebane-Sikorskalt välja Tallinnas Virbi 18-13 asuva kinnistu väärtusele vastava hüvitise 66 000 eurot, ning osas, milles ringkonnakohus jättis otsuse täitmist tagavate abinõudena jõusse maa- ja ringkonnakohtu menetluses kohaldatud hagi tagamise abinõud.
1.Citadele Leasing & Factoring OÜ (hageja) esitas 5. detsembril 2013 Harju Maakohtule hagi Oleg Rebase (kostja I) ja Valentina Rebane-Sikorska (kostja II) vastu. Hageja palus esiteks tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks kostjate vahel 24. aprillil 2012 sõlmitud Virbi 18-13 korteriomandi (korteriomand) ja Tuukri 52 kinnistu 2/12 mõttelise osa (kinnistu mõtteline osa) kinkelepingud ning korteriomandile kostja I kasuks isikliku kasutusõiguse seadmise kokkuleppe (isikliku kasutusõiguse kokkuleppe). Teiseks palus hageja kohustada kostjat II andma kohtutäiturile üle korteriomandi väärtusele vastav hüvitis 66 000 eurot ja kinnistu mõttelise osa väärtusele vastav hüvitis 62 000 eurot. Kui isikliku kasutusõiguse kokkulepet ei ole võimalik kehtetuks tunnistada, siis palus hageja alternatiivselt kohustada kostjat II hüvitama kokkuleppe tõttu korteriomandi väärtuse vähenemine 66 000 eurot ning kohustada kostjat II andma kohtutäiturile üle vastav hüvitis. Hagiavalduse kohaselt on hageja kasuks algatatud kostja I vastu erinevate kohtuotsuste alusel 11 täitemenetlust. Täitemenetlustes ei ole suudetud nõudeid rahuldada. Kostja I on kinkinud kogu kinnisvara oma emale (kostjale II) ja seadnud korteriomandile enda kasuks isikliku kasutusõiguse. Kostjat II esindas tehingus kostja I, kelle teadmine võlausaldajate huvide kahjustamisest tuleb omistada ka kostjale II. Kostja II on andnud kinnisasjade omandi üle kolmandale isikule.
2.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja I leidis, et kinkimise ajal oli kinnistu mõtteline osa (koos kahe teise mõttelise osaga) koormatud hüpoteegiga summas 10 700 000 krooni. Hüpoteegiga tagatud kohustus ei olnud täidetud. Seega oli kinnistu mõtteline osa sisuliselt väärtusetu. Kinnistu mõttelise osa kinkimise osas ei ole sissenõudjate huvide kahjustamine võimalik. Korteriomandi kinkimine ei kahjustanud hageja huve, sest kinkimise ajal oli kostja I maksejõuline. Hageja ei ole tõendanud, et isikliku kasutusõiguse seadmine kahjustas tema huve. Hageja primaarset nõuet ei ole võimalik rahuldada, kuivõrd kinnistud ei ole kostja II omandis. Kostjatelt ei ole võimalik välja nõuda tagasivõidetud tehingu alusel saadut. Hageja ei ole tõendanud korteriomandi väärtuse vähenemist isikliku kasutusõiguse säilimise tõttu. Kostja II leidis, et korteriomandi ja kinnistu mõttelise osa kinkis kostja I temale vastavalt poolte tahtele, mis omakorda põhines kostja II abikaasa viimasel tahtel. Abikaasa oli alguses pärandanud korteriomandi ja kinnistu mõttelise osa pojale (kostjale I), kuid soovis pärast need pärandada abikaasale (kostjale II). Kinkelepingu sõlmimine vastas kostja I majanduslikule olukorrale. Kostjal II ei olnud lepingu sõlmimise ajal teavet selle kohta, et kostjal I oleks kellegi vastu täitmata kohustusi. Kostja II võõrandas korteriomandi ja kinnistu mõttelise osa kolmandale isikule, kellele ta oli võlgu. Hageja alternatiivne nõue ei ole põhjendatud ega tõendatud, sh taotletav rahasumma.
3.Harju Maakohus rahuldas 26. märtsi 2015. a otsusega hagi ja tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks kostjate vahel 24. aprillil 2012 sõlmitud kinkelepingud ja kostja II kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kokkuleppe, kohustas kostjat II andma kohtutäiturile üle korteriomandi väärtusele vastava hüvitise 66 000 eurot ja kinnistu mõttelise osa väärtusele vastava hüvitise 62 000 eurot,
kokku 128 000 eurot. Menetluskulud jäid solidaarselt kostjate kanda. Kohus mõistis kostjatelt solidaarselt hagejale välja menetluskulu hüvitisena 13 867 eurot 47 senti ja viivise. Samuti mõistis kohus kostjatelt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks välja täiendava riigilõivu 200 eurot ja viivise. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on vaidlusaluste tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamine põhjendatud. Samuti on põhjendatud kostja II kohustamine andma kohtutäiturile üle kinnisasjade väärtusele vastava hüvitise. Kohus ei nõustunud kostjate vastuväidetega kinnistute turuväärtusele. Kohus määras asjas ekspertiisi. Ekspert asus seisukohale, et 9. septembri 2014 seisuga on kinnistu mõttelise osa turuväärtus hinnanguliselt 62 000 eurot. Ekspert on hinnangu kehtivuse eeldustes välja toonud, et kinnistu hindamisel ei arvestata kinnistut koormavate hüpoteekidega. Seega ei ole tähtsust, kas vaidlusalusel kinnistul lasus kinkimise ajal hüpoteek või mitte. Kohus ei nõustunud väitega, et kinnistute väärtust oleks tulnud arvestada tehingute tegemise aja seisuga. See ei tulene võlaõigusseaduse (VÕS) § 1032 lg-st 2. Kuivõrd tagasinõudeõigus tekkis tehingu kehtetuks tunnistamisega, tuleb selle aja seisuga hüvitada saadu harilik väärtus. Eksperdihinnangu järgi on korteriomandi hinnanguline turuväärtus 13. oktoobri 2014 seisuga 66 000 eurot.
4.Hageja esitas 6. aprillil 2015 maakohtule täiendava otsuse tegemise taotluse. Hageja palus teha täiendav otsus, millega jätta kuni kohtuotsuse täitmiseni selle tagamise eesmärgil jõusse maakohtu kohaldatud hagi tagamise abinõud ja täiendada maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 5 selliselt, et juhul, kui kostja II vabatahtlikult ei täida hüvitise üleandmise kohustust, mõista hüvitis kostjalt hageja kasuks täitemenetlust korraldava kohtutäituri käsutusse. Harju Maakohus jättis 30. juuni 2015. a määrusega hageja täiendava otsuse tegemise taotluse rahuldamata.
5.Kostja II esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada osaliselt maakohtu otsus ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta rahuldamata hageja nõue kostja II vastu hüvitise väljamõistmiseks ja/või kohtutäiturile üle andma kohustamiseks. Kostja II palus jätta menetluskulud hageja kanda. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 5 ning teha selles osas uus otsus, millega määrata kindlaks ka otsuse täitmise viis ja kord. Hageja palus jätta menetluskulud kostjate kanda. Hageja vaidles kostja II apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja II vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 29. juuni 2016. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse ja jättis kostja II apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, kuid täpsustas maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 5 sõnastust ja lisas resolutsiooni otsustuse hagi tagamise abinõude kehtivuse kohta otsuse täitmise tagamise abinõudena. Apellatsioonimenetluse menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja II kanda ning mõistis kostjalt II hageja kasuks välja 2409 eurot ning viivise.
Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei võimaldanud maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 5 sõnastus lahendit kostja II suhtes sundtäita. Kostjalt II ei ole asjakohast rahasummat välja mõistetud, vaid teda on ainult kohustatud rahasummat üle andma. Hageja esitas ka hüvitise väljamõistmise nõuded ega ole neist loobunud. Ringkonnakohus täiendas maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 5 osaga, mis võimaldab otsust sundtäita täiendava kohtumenetluseta. Samas ei esitanud hageja maakohtus taotlust otsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 järgi. Kostja II apellatsioonkaebus jäi rahuldamata. Maakohus võttis edasivõõrandatud kinnisasjade väärtuse hindamisel aluseks tehinguid kehtetuks tunnistava kohtuotsuse tegemisele võimalikult lähedase aja. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga. Tehingute kehtetuks tunnistamise osas maakohtu otsust ei vaidlustatud. Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et kostja II on võlgniku lähikondne, kes teadis või pidi teadma tagasivõitmise alustest, mistõttu ei saanud temal olla õiguslikku ootust, et tehing jääb kehtima, ja teda tuleb kohelda kui võõrast, kelle käes oli ajutiselt hoiul võlgniku vara, kuid kes ei taganud selle säilimist. Tagasivõitmise kohustusele kohaldatakse VÕS §-des 1032-1035 sätestatut niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus pankrotiseaduse (PankrS) § 119 lg-tes 2-4 sätestatuga. Hageja määruskaebus maakohtu määruse peale, millega hageja vaidlustas täiendava otsuse tegemisest keeldumise, tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Olukorras, kus ringkonnakohus oli juba apellatsioonkaebuse menetlusse võtnud, ei olnud määruskaebuse esitamine vajalik, kuna hageja õiguskaitsevajadus oli realiseeritud apellatsioonimenetluses.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja II palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles ringkonnakohus jättis kostja II apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse kostja II taotletud ulatuses muutmata ja menetluskulud kostja II kanda. Kostja II palub teha uus otsus, millega tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta rahuldamata nõue kostja II vastu 66 000 euro ja 62 000 euro väljamõistmiseks ja kohtutäiturile üleandmiseks ning jätta menetluskulud hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud tehingu alusel üleantu väärtuse hüvitamisel VÕS § 1032 lg 2 mõttes määravaks vara väärtus kehtetu tehingu tegemise ajal. Tagasinõudmise õiguse tekkimise ajaks tuleks lugeda tagasivõitmise õiguse tekkimise (tagasivõitmise õiguse aluseks olevate asjaolude esinemise) aega. Praegu on tagasinõudmise õiguse tekkimise hetkeks 24. aprill 2012, mil kostja I kinkis kostjale II kinnisasjad, kuivõrd selle tehinguga täideti tagasivõitmise eeldus. Tehinguga kahjustasid kostjad hageja huve, millest tulenevalt tekkis hagejal alus esitada tagasivõitmise nõue. Tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud tehingu alusel saadu väärtust hüvitama kohustatud isik saab olla hüvitamiseks kohustatud maksimaalselt vaid sellises ulatuses, milline oli temale üleantud vara väärtus üleandmise hetkel. Saadu edasivõõrandamise korral ei allu selle väärtuse võimalik suurenemine enam saaja kontrollile. Ka PankrS § 119 lg 3 kohaselt tuleb tagastamise võimatuse korral hüvitada saadu. Kui saaja võõrandab eseme, siis ei ole ta saanud sama eseme väärtust mingil hilisemal ajal. Isiku kohustused peavad olema
ettenähtavad ja ka välditavad. Kohtud on kinnisasjade väärtuse tuvastamisel jätnud arvestamata kinnisasju koormavate asjaõigustega. Kostja II omandas kinnistu mõttelise osa teadmisega, et kinnistut koormab hüpoteek summas 10 700 000 krooni. Kinnistu hüpoteegiga koormatus vähendab alati kinnisasja hinda. Seetõttu oleks pidanud kinnistu mõttelise osa väärtuse hindamisel arvestama, et kinnisasja koormas hüpoteek. Hüpoteek koormas kinnisasja nii siis, kui kostja II kinnisasja omandas, kui ka selle võõrandamise ajal. Maakohus palus ekslikult eksperdil hinnata kinnisasja väärtust ekspertiisi tegemise seisuga ja hüpoteeke arvesse võtmata. Seetõttu ei ole eksperdi vastustel hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tähendust. Kostja tegi ettepaneku muuta eksperdile esitatavat küsimust, kuid maakohus ettepanekuga ei arvestanud ja seda ka ei põhjendanud. Maakohus küll märkis ekspertiisi määramise määruses, et kostjad on esitanud oma tähelepanekud tähtaega ületades, kuid see ei olnud ettepanekuga arvestamata jätmise põhjus. Selline põhjendus oleks ka alusetu. Puuduvad tõendid asja lahendamiseks vajaliku asjaolu tõendamiseks (kinnisasja väärtus koos hüpoteegiga 24. aprilli 2012. a seisuga). Kinnisasi oli selle hüpoteegiga koormatuse tõttu väärtusetu, kuna hüpoteegi suurus ületas oluliselt kinnisasja väärtust hüpoteegita. Sõltumata ekspertiisi tegemise ajast oleks kohtud igal juhul pidanud välja selgitama kinnisasja osa tegeliku väärtuse, võttes mh arvesse seda koormavat hüpoteeki. Kostja II ei pea kandma ka korteriomandile seatud isiklikust kasutusõigusest tulenevat väärtuse vähenemise riski. Kostja I kasuks isikliku kasutusõiguse seadmine oli kinkelepingu sõlmimise eeltingimus, mis kinkelepingu sõlmimise hetkel muutis kinnisasja väärtuse nulliks. Kostja II omandas väärtusetu kinnisasja. Isikliku kasutusõiguse tagasivõitmine ei mõjuta kinnisasja väärtust, kuivõrd kinnisasja vastu võttes kaasnes sellega asja koormav isiklik kasutusõigus. Seda, et kõnealusel kinnisasjal puudub koos isikliku kasutusõigusega väärtus, on kinnitanud ka ekspert. Seega on kõnealuse kinnisasja kohta olemas tõend, mis kinnitab selle väärtusetust, kuid kohtud on selle asja lahendamisel jätnud alusetult arvesse võtmata. Kohtud on jätnud tähelepanuta asjas olulise tähendusega tõendi. Kinkelepingu punktis 4 on kajastatud kinnisasjade väärtused. Kinkelepingu pooled on avaldanud vaidlusaluste kinnisasjade väärtusena vastavalt 3800 eurot ja 1278 eurot. Notar on aktsepteerinud nimetatud summasid tehingu väärtusena. Seega kinnitavad need esemete tegelikku väärtust. Kohus on jätnud viidatud punkti kui tõendi üldse hindamata.
8.Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud kostja II kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles ringkonnakohus mõistis kostjalt II välja ja kohustas kohtutäiturile üle andma 62 000 eurot, samuti menetluskulude jaotuse ning kindlaksmääramise osas. Asi tuleb saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse
osaliselt.
10.Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida kumbki pool ei ole kassatsiooniastmes vaidlustanud: ·
kostjale I kuulusid vaidlusalused korteriomand ja kinnistu mõtteline osa;
24.aprillil 2012 kinkis kostja I kostjale II korteriomandi ja kinnistu mõttelise osa ning lisaks
sõlmisid pooled korteriomandile kostja I kasuks isikliku kasutusõiguse seadmise kokkuleppe; ·
5.maist 2012 on korteriomandile kostja I kasuks kinnistusraamatusse kantud isiklik kasutusõigus;
·
4.detsembril 2013 võõrandas kostja II korteriomandi ja kinnistu mõttelise osa;
·
20.veebruaril 2014 kustutati 18. detsembri 2013 avalduse alusel kinnistusraamatust kinnistu
mõttelist osa koormanud hüpoteek.
11.Kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks korteriomandi ja kinnistu mõttelise osa kinkelepingud ning kostja I kasuks sõlmitud korteriomandile isikliku kasutusõiguse seadmise kokkuleppe (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3 ja 4). Seega on vastavas osas maakohtu otsus jõustunud (TsMS § 456 lg 4 teine lause).
12.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas ja millises summas tuleb kostjal II hüvitada kehtetu tehingu alusel üle antud kinnisasjade väärtus. Täpsemalt on pooled eri meelt küsimuses, milline aeg tuleb aluseks võtta kehtetu tehingu alusel üle antud kinnisasjade väärtuse hindamisel ja kas hindamisel tuleb arvestada kinnisasju koormavaid õigusi.
13.Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 195 lg 1 esimese lause kohaselt, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt kohaldatakse tagasivõitmise õiguslikele tagajärgedele PankrS § 119 lg-tes 2-4 sätestatut. PankrS § 119 lg 3 kohaselt peab tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävimise või kahjustumise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, teine pool hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Pooled ei vaidle selle üle, et kuivõrd kinnisasjad on võõrandatud kolmandale isikule, on kostjal II PankrS § 119 lg 3 mõttes võimatu tagastada kehtetuks tunnistatud tehingute alusel saadut. PankrS § 119 lg 3 järgi tuleb kostjatel seega saadu väärtus hüvitada, kuid säte ei määra kindlaks saadu väärtuse hindamise aega. Tagasivõitmise kohustusele tuleb lisaks kohaldada VÕS §-des 10321035 sätestatut niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus PankrS § 119 lg-tes 2-4 sätestatuga (Riigikohtu 18. novembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-09, p 10).
14.VÕS § 1032 lg 1 esimese lause järgi võib üleandja saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu ja teise lause järgi võib üleantud eseme hävimise, äratarvitamise, kahjustumise või äravõtmise korral nõuda ka selle eest hüvitisena omandatu väljaandmist. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt, kui saadu väljaandmine ei ole saadu olemuse tõttu või muul põhjusel võimalik, peab saaja hüvitama
saadu hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal. Maakohus leidis, et kuna tagasivõitmise korral tehingu kehtetuks tunnistamisel tekib tagasinõudeõigus tehingu kehtetuks tunnistamisega, tuleb selle aja seisuga hüvitada ka saadu harilik väärtus (maakohtu otsuse p 36). Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega (ringkonnakohtu otsuse p 31). Seetõttu on kohtud hüvitise määramisel lähtunud kohtuotsusele võimalikult lähedasest ajast.
15.Kolleegium leiab, et PankrS § 119 lg 3 järgi hüvitise määramisel on kohtud ekslikult jätnud kindlaks määramata, mida kostja II kehtetuks tunnistatud tehingu alusel sai. Saadu väärtust saab hinnata alles pärast hüvitamisele kuuluva vara kindlaksmääramist. Tagasivõitmise mõte on saada pankrotivarasse tagasi sealt ebaõiglaselt välja läinud vara, tagades võimaluse pankrotivõlausaldajatele selle vara arvel oma nõudeid rahuldada (vt Riigikohtu
15.jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 55). Riigikohus on pankrotimenetluses tagasivõitmise kontekstis leidnud, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, siis PankrS § 119 lg 1 järgi on lähtekohaks, et teine pool peab tagasivõidetud tehingu järgi üleantud vara tagastama (Riigikohtu 17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-15, p 14). Kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool üldjuhul TMS § 195 lg 1 järgi kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust korraldava kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. Seega kui saadu tagastamine on võimalik, siis tuleb vara tagastada selles seisus, nagu see tagasivõidetud tehingu alusel teisele poolele kuulub, sh parendused, viljad ja muu kasu. Eelnevast aga tuleneb, et kui saadu tagastamine muutub PankrS § 119 lg 3 mõttes võimatuks, siis tehingu teine pool ei vastuta hiljem vara seisundis tekkinud muudatuste eest. Seega kui vara pärast võõrandamist parendatakse või see hävib, siis need muudatused ei mõjuta seda, mis tagasivõidetava tehingu teine pool TMS § 195 lg 1 ja PankrS § 119 lg 3 mõttes tehingu alusel sai. Näiteks ei saa PankrS § 119 lg 3 järgi arvesse võtta, et pärast saadu tagastamise võimatust on varale seatud hüpoteek kustutatud, kinnisasjale ehitatud hoone või mõni hoone hävinud. Vastasel juhul võiks võlgnik sattuda paremasse olukorda kui siis, kui ta ei oleks varaga tehingut teinud, mis ei ole tagasivõitmise eesmärgiks (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 55). Kui aga vara hävib tehingu teise poole valduses olemise ajal, siis tuleb hävinud vara väärtus PankrS § 119 lg 3 järgi hüvitada.
16.Teisalt nõustub kolleegium kohtutega, et tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud lepingu alusel saadu väärtus tuleb kindlaks määrata tehingu kehtetuks tunnistamise aja seisuga, sest enne seda ei ole tagasinõudmise õigus VÕS § 1032 lg 2 mõttes tekkinud. Tagasivõitmise korras lepingu kehtetuks tunnistamisel tekib saadu tagasinõudmise õigus VÕS § 1032 lg 2 mõttes alles hagi rahuldava kohtuotsuse tegemisest. Seetõttu tuleb hüvitise määramisel arvestada, milline on vara väärtus kohtuotsuse tegemise ajal, isegi kui see on pärast tagasivõidetud tehingu tegemist tõusnud või langenud. Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel kehtib tehing kuni hagi rahuldava kohtuotsuse jõustumiseni. Alles kohtuotsuse jõustumisest tekib sissenõudja õigus
nõuda tehingu teiselt poolelt saadu üleandmist kohtutäiturile või saadu hüvitamist.
17.Kolleegium märgib, et juhul, kui saaja teeb ise kulutusi kinnistu parendamiseks (nt hüpoteegi kustutamiseks), on saajal õigus VÕS § 1033 lg 2 alusel nõuda tehtud kulutuste hüvitamist juhul, kui saaja uskus saadu omamise kestmisse ja on kulutusi teinud sellest lähtudes. Saaja heausksust hinnatakse VÕS § 1035 lg-te 1 ja 2 järgi.
18.Eelnevast tulenevalt ei nõustu kolleegium kostja II väitega, et saadu väärtust hüvitama kohustatud isik saab olla hüvitamiseks kohustatud maksimaalselt vaid sellises ulatuses, milline oli temale üleantud vara väärtus üleandmise hetkel. Esiteks peab teine pool PankrS § 119 lg 3 järgi hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Seega on hüvitist maksma kohustatud vaid isik, kes vähemalt pidi teadma, et kahjustab tehinguga võlgniku sissenõudjate huve. Teiseks on kohtuotsuse tegemise aja järgi saadu väärtuse määramise korral saaja kohustused samad sõltumata sellest, kas saadu tagastamine on võimalik või võimatu.
19.Eelnevast tulenevalt on kohtud saadu väärtuse hüvitise määramisel põhjendamatult jätnud arvestamata kinnisasja koormanud hüpoteegiga. Kuivõrd Riigikohus ei saa tõendeid ise koguda ega uurida (TsMS § 688 lg 5), siis tuleb asi uueks läbivaatamiseks saata tagasi ringkonnakohtule. Eseme, sh kinnisasja väärtuseks loetakse TsÜS § 65 järgi üldjuhul selle harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) (vt ka nt Riigikohtu 22. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1141-09, p 15). Kohtute tuvastatud asjaoludel koormas kinnistu mõttelist osa hüpoteek nii tagasivõidetava tehingu alusel kinnistu üleandmise hetkel kui ka hetkel, mil saadu tagastamine selle edasivõõrandamise tõttu muutus võimatuks. Seetõttu tuleb hüpoteeki kinnisasja hariliku väärtuse kindlakstegemisel ka arvestada (vt ka Riigikohtu 17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17215, p 19 viimane lõik). See tähendab, et kinnistu mõttelise osa tagastamise asemel tuleb PankrS § 119 lg 3 järgi hüvitada selle väärtus tehingu kehtetuks tunnistamise aja seisuga arvestades ka kinnisasja mõttelist osa koormanud hüpoteeki.
20.Kolleegium selgitab, et hüpoteegi olemasolu iseenesest ei muuda kinnisasja väärtusetuks. Samuti ei määra kinnisasja väärtust ainuüksi hüpoteegisumma suurus. Kinnisasja väärtuse hindamiseks tuleb välja selgitada, kas ja kui suurt nõuet hüpoteek tagab. Kuigi hüpoteek asjaõigusseaduse (AÕS) § 325 lg 4 järgi tagatavat nõuet ei eelda, ei või hüpoteeki siiski realiseerida tagatava nõudeta, st täitemenetluse võib korraldada üksnes ulatuses, milles hüpoteek tagab nõudeid, mille rahuldamist kinnisasja arvel võib hüpoteegipidaja nõuda (Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-164-12, p 19). Teisalt tuleb arvestada, et hüpoteegil on väärtus ka juhul, kui see hüpoteek parajasti ühtegi nõuet ei taga. Muuhulgas on võimalik hüpoteegiga tagada tulevasi nõuded (vt täpsemalt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p-d 27-31) ning ka sellisel juhul on hüpoteegiga tagatud nõue eelistatud (AÕS §-d 280 ja 353). Hüpoteek, mis ei taga ühtegi nõuet, kinnisasja väärtust üldjuhul oluliselt siiski ei vähenda, sest kinnisasja igakordne omanik võib nõuda sellise hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist (AÕS § 349) (vt ka Riigikohtu 24. septembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-2-1-61-09, p 30.1).
Praegusel juhul, kui lepingupoolel tuleb hüvitada tagasi võidetud tehingu alusel üle antud kinnistu väärtus, tuleb kinnistu väärtuse hindamisel arvestada, kas ja kui suurt nõuet tagas hüpoteek sel hetkel, kui kinnistu tagastamine muutus võimatuks (vt otsuse p 15). Kuivõrd kostja II väidab, et kinnistu väärtus ja seega makstav hüvitis on väiksem, siis on kostja II kohustus tõendada, kas ja kui suurt nõuet hüpoteek tagas. See tähendab, et kostja II peab tõendama, kui palju on kinnistu väärtus arvestatava hüpoteegi tõttu väiksem. Vajadusel saab kostja II taotleda kohtult tõendite kogumist (TsMS § 236 lg 2).
21.Kohus määras asjas tähtsate asjaolude selgitamiseks ekspertiisi. Ekspertiisi määramisel palus maakohus hinnata kinnistu mõttelise osa väärtust selle hindamise aja seisuga (III kd, tl-d 56-57), lähtudes sealjuures hageja ettepanekust. Ekspert ei arvestanud kinnistu mõttelise osa hindamisel vaidlusalust hüpoteeki (III kd, tl 76), mida maakohus õigeks pidas (maakohtu otsuse p 35). Mõlemad kostjad vaidlustasid hageja esitatud küsimused (III kd, tl-d 22 jj, 37 jj). Kostjate vastuväited ekspertiisi määramisele jättis maakohus hilinemise tõttu tähelepanuta (III kd, tl 169 pöördel). Apellatsioonkaebuses taotles kostja II uue ekspertiisi tegemist, hinnangut kinnistu väärtusele seisuga 24. aprill 2012, arvestades koormava hüpoteegi olemasolu (IV kd, tl 43 pöördel). Ringkonnakohus jättis taotluse rahuldamata, sest ei näinud alust ekspertiisi määramiseks (V kd, tl 83 pöördel). Maa- ega ringkonnakohus ei ole seotud poolte õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7, TsMS § 652 lg 8). Kohus kohaldab õigust asjas tuvastatud asjaoludest lähtudes ise (vt nt Riigikohtu 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 15; 23. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-12, p 13). Isegi kui poolte ettepanekud eksperdile esitatavate küsimuste kohta olid ekslikud, on kohtu kohustus määrata eksperdile vastavalt kohalduvale materiaalõigusele asjakohased küsimused (TsMS § 298 lg 1 teine lause). Seejuures tuleb kohtul arvestada siiski ka tõendamiskoormise jaotust, st kohus ei pea määrama küsimust, mille esitamist tõendamiskoormist kandev pool ei ole taotlenud. Kui pooled esitavad asja uuel läbivaatamisel ekspertiisi määramise taotluse, siis peab ringkonnakohus otsustama, kas selline taotlus on TsMS § 652 lg 3 alusel lubatav, ning arvestades käesolevas otsuses selgitatut, määrama materiaalõiguslikult asjakohased küsimused.
22.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul ülaltoodut arvestades hinnata, mis oli TMS § 195 lg 1, PankrS § 119 lg 3 ja VÕS § 1032 lg 2 järgi vaidlusaluste kinnisasjade väärtus tagasivõitmise korras tehingute kehtetuks tunnistamise (st maakohtu otsuse jõustumise) aja seisuga, arvestades, et kinnistu mõttelist osa koormas vaidlusalune hüpoteek.
23.Küll aga on kohtud hüvitise määramisel jätnud põhjendatult arvestamata korteriomandit koormanud isikliku kasutusõiguse. Kohtud ei ole korteriomandi väärtuse hindamisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Seetõttu jääb muutmata ringkonnakohtu otsus osas, milles ringkonnakohus mõistis kostjalt II välja korteriomandi väärtusele vastava hüvitise. Kolleegium leiab, et tehingu teine pool ei saa tugineda vara väärtust vähendavale piiratud asjaõigusele, mis on tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud. Seega ei saa asuda seisukohale, et asjakohasel hetkel (vt otsuse p 15) koormas kinnistut isiklik kasutusõigus. Lisaks peaks igal juhul kostja II PankrS § 119 lg 3 järgi hüvitama ka saadu väärtuse vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma
tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Praegusel juhul koormati korteriomand isikliku kasutusõigusega kostja II nõusolekul. See tähendab, et piiratud asjaõiguse tõttu vähenes saadu väärtus kostjate kokkuleppel. Eelnevast tulenevalt on kohtud põhjendatult jätnud isikliku kasutusõiguse korteriomandi väärtuse hindamisel arvestamata.
24.Kostja II leiab, et kohtud on jätnud olulise tõendina hindamata kinkelepingu punktid, milles pooled on avaldanud vaidlusaluste kinnisasjade väärtuse. Kostja II etteheide on põhjendamatu, kuivõrd kinnisasjade väärtus tuleb kindlaks määrata tehingute kehtetuks tunnistamise, mitte tehingu tegemise aja seisuga (vt otsuse p 16).
25.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. TsMS § 174 lg 6 järgi määrab ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ringkonnakohus.
26.Kostja II kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.