Heiki Lindpere hagi Eesti Vabariigi (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) vastu kahju hüvitamiseks ja ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks Apellatsioonkaebuse hind 22 725,82 eurot Vastuapellatsioonkaebuse hind 11 083,44 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 27. veebruari 2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eesti Vabariigi (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) apellatsioonkaebus Heiki Lindpere vastuapellatsioonkaebus Kirjalik menetlus
Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): Eesti Vabariik (Haridusja Teadusministeeriumi kaudu) (registrikood 70000740), esindaja vandeadvokaat Katrin Sarap Vastuapellatsioonkaebuses apellant (hageja): Heiki Lindpere (isikukood XXXXXXX), esindajad vandeadvokaat Piret Blankin ja advokaat Kadri Lember
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 27. veebruari 2015 otsus osas, milles maakohus mõistis Eesti Vabariigilt (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) välja Heiki Lindpere kasuks kahjuhüvitise summas 22 725,82 eurot ja jättis Heiki Lindpere nõude õigusabi kulude hüvitamiseks rahuldamata.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Heiki Lindpere nõue varalise kahju (saamata jäänud töötasu) väljamõistmiseks rahuldamata ja välja mõista Eesti Vabariigilt (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) Heiki Lindpere kasuks õigusabikulude hüvitis summas 144 eurot. Muuta Viru Maakohtu 27. veebruari 2015 otsust viivise väljamõistmise osas
3.Muus osas jätta Viru Maakohtu 27. veebruari 2015 otsus muutmata.
4.Lugeda Viru Maakohtu 27. veebruari 2015 otsuse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt: „4.1. Hagi rahuldada osaliselt.
4.2.Välja mõista Eesti Vabariigilt (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) Heiki Lindpere kasuks õigusabikulude hüvitis summas 144 eurot.
4.3.Välja mõista Eesti Vabariigilt (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) Heiki Lindpere kasuks õigusabikulude hüvitiselt (144 eurolt) alates 14. aprillis 2014 kuni 5. oktoobrini 2015 viivis 17,30 eurot ning alates
6.oktoobrist 2015 viivis õigusabikulude hüvitiselt (144 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. 4..4. Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata.“
5.Apellatsioonkaebus rahuldada.
6.Vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
Menetluskulude jaotus
1.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Heiki Lindpere kanda.
2.Välja mõista Heiki Lindperelt Eesti Vabariigi (Haridusja Teadusministeeriumi kaudu) kasuks menetluskulude katteks 5875,20 eurot.
3.Välja mõista Heiki Lindperelt Eesti Vabariigi (Haridusja Teadusministeeriumi kaudu) kasuks viivis menetluskuludelt (5875,20 eurolt) alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada
üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Heiki Lindpere (hageja) esitas 14. aprillil 2014 Viru Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Haridusja Teadusministeeriumi kaudu) (kostja) vastu kahju hüvitamiseks ja ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks. Hageja palus mõista kostjalt välja kahjuhüvitis summas 35 885,52 eurot, kahjuhüvitis isikuõiguste rikkumise eest kohtu õiglasel äranägemisel ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kohtuotsusega hageja kasuks väljamõistetavalt summalt alates hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Hageja palus kohustada kostjat esialgse informatsiooniga samas formaadis, mahus ja meediakanalis, milles väited avaldati, ümber lükkama hageja suhtes avaldatud järgnevad väited: 1) 28.11.2013 ajalehe Postimees online veebilehel ja ERR ETV saates Aktuaalne Kaamera avaldatud väide „Haridusministeerium avastas mereakadeemias läbi viidud teenistusliku järelevalve käigus hulgaliselt eelarve- ja finantsdistsipliini rikkumisi. Muu hulgas esitas akadeemia valeandmeid ja fabritseeritud dokumendi“; 2) 19.12.2013 ajalehes Äripäev avaldatud väide: „Rektor pole täitnud talle seadusega pandud kohustust kanda vastutust rahaliste vahendite õiguspärase ja otstarbeka kasutamise eest“; 3) 04.02.2014 portaalis delfi.ee avaldatud väide: „Ministeeriumi teatel polnud Lindpere täitnud talle seadusega pandud kohustust kasutada rahalisi vahendeid õiguspäraselt ja otstarbekalt ning esitas akadeemia tegevuse kohta järelevalve käigus eksitavaid andmeid“.
8.detsembri 2014 menetlusdokumendis täpsustas hageja oma nõuet. Hageja palus mõista kostjalt välja kahjuhüvitis summas 26 028,80 eurot, kahjuhüvitis isikuõiguste rikkumise eest kohtu õiglasel äranägemisel ning viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kohtuotsusega hageja kasuks väljamõistetavalt summalt alates hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Hageja täpsustas, milliste avalduste avaldamiseks tuleb kostjat kohustada. 26. jaanuari 2015 istungil täpsustas hageja, et hageja rahaline nõue on 26 028,80 eurot + 4033,84 eurot (õigusabi kulud). Hagiavalduses märgitu kohaselt ütles kostja 28. novembril 2013 hagejaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles. Töövaidluskomisjon on 3. veebruari 2013 otsusega tunnistanud kostjapoolse töölepingu ülesütlemise tühiseks, lõpetanud hageja töölepingu alates 28. novembrist 2013 ning mõistnud hageja kasuks välja hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses (8 637,21 eurot). Nimetatud otsus on jõustunud 5. märtsil 2014. Hagejale on kostja õigusvastase tegevuse käigus tekkinud täiendavat kahju lisaks töövaidluskomisjoni poolt väljamõistetule, seda eelkõige kaotatud töötasu näol. Poolte vahel oli sõlmitud tähtajaline tööleping kestusega kuni 31. detsember 2015. Hageja saamata jäänud töötasu on 31 851,68 eurot. Hagejale on tekkinud täiendavad kulud kohtuväliste õigusabi kulude näol. Hageja on sõlminud õigusabiteenuse osutamise lepingu Gabriel Tavitsaga hageja esindamiseks töövaidluskomisjonis ning tasus talle 400 eurot. Samuti on hageja sõlminud õigusabi teenuse osutamise lepingu advokaadibürooga Tark Grunte Sutkiene vaidluse kohtueelseks menetlemiseks, mille eest on ta kohustatud tasuma 3633,84 eurot. Kostja on kohustatud hagejale VÕS § 115 lg 1, § 128 lg 3, § 1131 lg-te 1 ja 2 alusel õigusabi kulud hüvitama.
Samuti peab kostja hüvitama hagejale tekitatud mittevaralise kahju (VÕS § 134 lg 2) ja lükkama ümber avaldatud ebaõiged andmed (VÕS § 1047 lg 4). Kostja on esitanud oma esindajate vahendusel üleriigilise levikuga meedia vahendusel korduvalt valesid faktiväiteid. Uudislugude kontekstist ning teemapüstitusest tuleneb üheselt, et viidatud etteheited on esitatud hageja kui füüsilise isiku, mitte üksnes Eesti Mereakadeemia kui juriidilisi isiku suhtes. Poolte vahelisest suhtlusest ega läbiviidud järelevalve tulemusel koostatud õiendist ei tulene, et hageja oleks kasutanud Eesti Mereakadeemia rahalisi vahendeid mitteotstarbekalt.
2.Eesti Vabariik (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) vaidles hagile vastu. Kostja taotles menetluse lõpetamist TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel. Hageja nõue on aegunud. Hageja kohtuvälise õigusabi kulu summas 3663,84 eurot ei ole ilmselt põhjendatud ega vajalik. Kostja ei ole hageja isikuõigusi rikkunud. 28.11.2013 Postimees online’is ja Aktuaalses Kaameras toodud väited ei ole esitatud hageja kohta. Hagejalt puudub õigus nõuda kostjalt andmete ümberlükkamist ning hageja oleks pidanud esitama hagi meediaväljaannete vastu. Kostja ei ole avaldanud meediaväljaannetele hageja kohta valeandmeid. Kostja on avaldatud andmeid piisavalt kontrollinud. Hageja pole kahju tõendanud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 27. veebruari 2015 otsusega hagi osaliselt, mõistis Eesti Vabariigilt (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) H. Lindpere kasuks välja varalise kahju summas 22 725,82 eurot (s.o põhinõue 21 220,24 eurot + 27. veebruari 2015 seisuga arvestatud viivis 1 505,58 eurot) ja viivise põhinõudelt (21 220,24 eurolt) alates 28. veebruarist 2015 kuni põhinõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Muus osas jättis maakohus hagi rahuldamata, mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud (s.o 1⁄2 riigilõivust) summas 425 eurot, viivise menetluskuludelt (425 eurolt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning jättis muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole pooltevaheline tööleping tööandjapoolse ülesütlemisega lõppenud, kuivõrd töövaidluskomisjon on tuvastanud, et hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemine oli tühine. Käesolevas vaidluses on tööleping lõpetatud töövaidluskomisjoni otsusega alates 28. novembrist 2013. Maakohus ei nõustunud kostja vastuväidetega, et kuna töötaja on esitanud töövaidluskomisjonile nõude töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel lõpetamiseks, siis puudub alus kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Kohus viitas Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-79-13 p-le 35, p-dele 32.2 ja 32.3. Hageja kaotatud (saamata jäänud ja jääv) töötasu on käsitletav kahjuna. Kohus ei nõustunud kostja vastuväidetega, et kuna hageja töövaidluskomisjonile kahju hüvitamise nõuet ei esitanud, siis ei ole hagejal enam õigust kahju hüvitamist nõuda. TLS-s puudub säte, mis reguleeriks töölepingust tuleneva kahju hüvitamist, seega kohalduvad kahju hüvitamisele ja aegumisele VÕS-i sätted. Kui kostja ei ole töölepingut rikkunud ja seda ebaseaduslikult üles öelnud, oleks hagejal võimalik kuni
31.detsembrini 2015 teha lepinguga kokkulepitud tööd ja saada töötasu. Isegi kui eeldada, et TsÜS § 146 lg 1 sätestatud üldist tähtaega töölepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumisele ei kohaldu, kohaldub sellise nõude aegumisele TLS §-s 110 kui erisättes sätestatud aegumistähtaeg. Töövaidluskomisjon tegi otsuse hageja nõudes 3. veebruaril 2014 (otsus jõustus 5. märtsil 2014). Hagi on esitatud kohtule 14. aprillil 2014, s.o enne nõude aegumist. Maakohus viitas VÕS § 127 lg-le 5 ja § 128 lg-le 4. Kokku on välja mõistetud, teenitud ja tulevikus teenitavad tasud 50 817,21 eurot (s.o 7680 + 24 000 + 10 500 + 8637,21). Tähtajalise töölepingu kehtivuse ja selle järgi töötamise korral oleks hageja saanud kuni 31. detsembrini 2015 teenida brutosummas 72 037,45 eurot. Pärast hageja poolt saadud või tulevikus teenitava tulu
mahaarvamist on hagejal tekkinud varaline kahju, s.o saamata jäänud ja tulevikus saamata jääv tulu 21 220,24 eurot. Nimetatud osas tuleb hagi rahuldada. Maakohus ei nõustunud kostja väidetega tsiviilasja menetluse TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetamise vajaduse kohta. Poolte vahel ei ole jõustunud lahendit kohtueelses menetluses kahju hüvitamise nõude lahendamise kohta. Maakohus leidis, et hagejal oleks võimalik VÕS § 1131 kohaselt nõuda kostjalt välja seoses töövaidluskomisjoni vaidlusega tekkinud õigusabikulude väljamõistmist, kui ta vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 tõendaks, milline osa hagejale 02.01.2014 esitatud arvest nr 01/14/TR (400 eurost) oli tekkinud töövaidluskomisjoni vaidlusega seoses. Hageja esitas töövaidluskomisjonile avalduse ise (mitte esindaja vahendusel), seega ei ole hagejal võimalik nõuda kostjalt välja avalduse esitamisega seoses tekkinud kulusid. Hagejat esindas töövaidluskomisjoni istungil TsMS § 218 lg 1 p-s 2 sätestatud lepinguline esindaja, kuid arvest ei nähtu, milline osa on seotud istungil esindamisega. Istungi pikkuse kohta ei ole tõendeid esitatud ja kohus ei saa ise selle aja eest mõistlikku tasu arvestada. Hageja ei ole tõendanud, millise osa arvest halduskohtumenetlusega seoses tekkis. Halduskohtumenetlus ei ole kostjale kohustusi tekitanud ja puudub alusel sellega seotud kulude kostjalt väljamõistmiseks. Hageja ei ole tõendanud, kuidas tema poolt enne hagi esitamist tehtud õigusabikulud on vähendanud kahju tekitamist või on kahju ära hoidnud. Kostja on riigiasutus, kes ei saa ilma tema kahjuks tehtud lahendita midagi riigi eelarvest välja maksta. Maakohus asus seisukohale, et töövaidluskomisjoni otsusega töötaja selgituste alusel tuvastatud asjaolud kinnitavad seda, et osa kostja poolt meediaväljaannetes avaldatud andmetest vastavad tõele. Haridus- ja Teadusministeeriumi 28.11.2013 õiendi alusel on võimalik järeldada, et kostja kontrollis vastavalt VÕS § 1047 lg-le 3 andmeid põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Väljaannetel, kellele avaldaja kohta andmed avaldati, oli õiguslik huvi avaldaja vastu. Kostja käitumist ei saa lugeda VÕS § 1047 g 3 alusel õigusvastaseks. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mida hageja kostjale täiendavalt esitas. Rikkumisi EMERA-s on avastanud ka Riigikontroll. Kohus leidis, et nimetatud tõendis toodud andmetega ei ole võimalik kostja poolt meediaväljaannetele avaldatud andmete õigsust tõendada ega hageja väiteid ümber lükata, sest kokkuvõte on koostatud pärast väljaannetes hageja kohta andmete avaldamist. Asjas ei ole tõendatud, et hageja poolt omapoolsete kommentaaride esitamisega ei oleks võimalik hageja kohta esitatud ebaõigeid andmeid ümber lükata või, et ka hageja poolt vastava seisukoha esitamisel oleks väidetav mittevaraline kahju tekkinud ning, et ei oleks ümberlükkamise hagi esitamise vajadus ära langenud. Hageja poolt kahju ärahoidmine ei olnud välistatud. Väidetavalt ebaõiged andmed, mille ümberlükkamist hageja taotleb, on 28.11.2013 avaldatud ka Haridus- ja Teadusministeeriumi veebilehel, kuid nõuet seal avaldatud andmete ümberlükkamiseks ei ole hageja esitanud. Seega on arusaamatu, kuidas hageja poolt loetletud väljaannetes avaldatud andmed hagejale kahju tekitavad ja kuidas veebilehel avaldatud andmete ümber lükkamata jätmisega hagejale kahju ei tekita. Maakohus leidis, et andmete ümberlükkamiseks kohustamise nõudes ei ole Haridus- ja Teadusministeeriumi näol tegemist kohase kostjaga. Kostjat tema poolt mitte avaldatud andmete ümberlükkamiseks kohustav otsuse resolutsioon ei olla täidetav. Maakohus ei tuvastanud, et hageja kohta avaldatud andmed oleksid ebaõiged või valed. Pärast 03.02.2014 ei olekski kostja enam saanud hagejale kahju tekitada, sest töövaidluskomisjoni otsusega tuvastatu kohaselt ei pannud hageja toime selliseid rikkumisi, mis oleks põhjustanud töölepingu ülesütlemist. Ministeeriumil oli õigus jääda oma varasemale seisukohale, mida ei ole võimalik hinnata heade kommetega vastase tahtliku käitumisena ega kahju tekitamisena. Hageja maine saab parandatud ka ilma hageja väidetud andmete ümber lükkamiseta ning käesolevas asjas tehtav lõpplahend kõrvaldab kõik piirangud, mis siiamaani mõningal määral tekitas takistusi
hagejale tema teadmistele, võimete ja oskustele vastava töökoha otsimisel ning teadmisi ja oskusi arvestades konkurentsivõimelise töötasu teenimisel.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Eesti Vabariik (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu 27. veebruari 2015 otsus osas, milles maakohus hagi rahuldas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta H. Lindpere hagi täielikult rahuldamata. Apellant palus jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) ei ole maakohtu otsus kahju hüvitamise nõude osas, mida apellant vaidlustab, põhjendatud, mistõttu on kohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1. Kohus on ebaõigesti kohaldanud TLS § 109 lg-t 1 ja § 110; 2) esineb alus menetluse lõpetamiseks TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel. Töövaidluskomisjoni poolt TLS § 109 alusel väljamõistetud hüvitis ning hageja kahju nõue TLS § 109 järgi on kattuvad, tegemist on sama nõudega; 3) on hageja nõue aegunud. Kohaldamisele kuulub Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVLS) § 6 lg 1, mitte TsÜS § 146 lg 1. TLS § 110 reguleerib olukorda, kus hageja/avaldaja on esitanud nõude töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, kuid on jätnud esitamata TLS § 109 lg-st 1 tuleneva hüvitise nõude või TLS §-st 71 tuleneva kasutamata puhkuse hüvitise nõude; 4) puudub vastustajal alus nõuda saamata jäänud tulu tähtajalise töölepingu lõppemiseni, sest vastustaja ise taotles lepingu lõpetamist töövaidlusorgani poolt; 5) on maakohus ebaõigesti leidnud, et TLS-s ei ole sätet, mis reguleeriks töölepingust tuleneva kahju hüvitamist, mistõttu kohalduvad VÕS-i sätted. Apellant viitab Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-79-13 p-le 53.
5.H. Lindpere vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus piisavalt põhjendanud menetluse lõpetamise taotluse rahuldamata jätmist. Kostja ei ole mõistnud, et nõude materiaalõiguslik alus ei ole samastatav hagi aluse ehk faktiliste asjaoludega. Kohus ei ole kostjalt välja mõistnud hüvitist töövaidluskomisjoni poolt välja mõistetud hüvitisega kattuvas osas; 2) on maakohus õigesti leidnud, et nõue ei ole aegunud. Kohus on õigesti kohaldanud TLS §-le 110. Kostja argumentatsioon TLS § 110 osas lähtub ekslikust arusaamast, et hageja nõuab sama hüvitist kaks korda; 3) ei takista lepingu lõpetamine TLS § 107 alusel kahju hüvitise väljamõistmist. Töölepingu lõppemine oli tingitud üksnes kostja õigusvastasest tegevusest ja seda olenemata selles, et formaalselt lõpetas töövaidluskomisjon töölepingu TLS § 107 alusel. Apellatsioonkaebuse p-des 3.20 – 3.22 toodud väited on asja lahendamise seisukohast asjakohatud.
6.H. Lindpere esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 27. veebruari 2015 otsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda, ning uue otsuse tegemist, millega rahuldada vaidlustatud osas hagi ning jätta menetluskulud Eesti Vabariigi (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) kanda. Vastuapellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:
1) on kohtuvälised õigusabi kulud põhjendatud ja vajalikud. Tasu arvestamine koondtasuna ei muuda ühelgi juhul kogu nõuet põhjendamatuks. Nõude täielikult rahuldamata jätmine otsuses toodud põhjusel on alusetu ja vastuolus TsMS § 233 lg-s 1 sätestatud kohtu diskretsiooniotsusega. Kostja käitumine kinnitab, et halduskohtusse kaebuse esitamine oli apellandi õiguste kaitseks vajalik. Õigusabi kasutamine oli vajalik õigusliku olukorra põhjalikuks analüüsimiseks ja kostjale kohtuvälise nõude ja kompromisslahenduse pakkumiseks. Riigiasutusel on võimalik kasutada eelarvevahendeid mõistliku kompromissi sõlmimiseks ning selleks ei ole vältimatult vajalik alustada kohtumenetlust. Analüüsimata on apellandi väide, et professionaalse õigusabi kasutamata jätmine oleks lisanduva ajakulu tõttu muutnud võimatuks hagejal alternatiivse sissetuleku leidmise, mistõttu oleks hageja saamata jäänud töötasu nõue olnud oluliselt suurem. VÕS § 128 lg 3 kohaldamise vältimatuks eelduseks ei ole kahju ärahoidmine või vähenemine, vaid see, kas õigusabi kasutamine oli apellandi õiguste kaitseks vajalik; 2) on maakohus ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude lahendamisel eksinud. Kohus on jätnud tõendina hindamata töövaidluskomisjoni otsuse, millega on üheselt tuvastatud, et vastustaja poolt väidetud rikkumised olid ebaolulised, põhjustatud objektiivsetest asjaoludest ning need ei andnud alust töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Kohus ei analüüsinud, millised andmed vastasid tõele ja millised mitte. Nõude rahuldamata jätmiseks ei anna alust asjaolu, et hageja ei soovinud kostja laimavaid väiteid meediaväljaannetes kommenteerida. Kohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 1047 lg-t 4 ning teinud Riigikohtu praktikaga vastuolus oleva järelduse, et tegemist ei ole õige kostjaga. Meedias andmete avaldamise korral saab avaldajaks olla ka meediaväljaandele andmeid edastanud isiku (RKTKo nr 3-2-1-95-05, p 25). Kohus on jätnud arvestamata hageja väitega, et hageja on taotlenud, et kostja pöörduks meediaväljaannete poole ebaõigeid andmeid ümberlükkava avalduse kostja kulul avaldamiseks; 3) on mittevaralise kahju nõue asjaolusid arvestades õigustatud. Hageja ei nõustu kohtu järeldusega, et tema maine kahjustamine saab heastatud varalise kahju (saamata jäänud töötasu) väljamõistmisega. Kohus on jätnud tähelepanuta hageja väited, et kostja poolt läbiviidud laimukampaania on olnud hagejale sügavalt emotsionaalne ja raskeid läbielamisi põhjustanud intsident; 4) tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta täies ulatuses kostja kanda. Igal juhul on maakohus lähtunud ebaõigesti hagi hinnast ja selle tõttu leidnud vääralt, et hagi kuulus rahuldamisele 50% ulatuses. Kohus on rahuldanud hagi 62% ulatuses.
7.Eesti Vabariik (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus õigesti jätnud töövaidluskomisjoni menetlusega seonduva kahju välja mõistmata, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, kui suure osa koondarvest moodustas tasu töövaidluskomisjoni menetluse eest. Õige on maakohtu järeldus, et halduskohtumenetluses ei tekitanud kostjale kohustusi ning seega puudub alus halduskohtumenetlusega seotud kulude kostjalt väljamõistmiseks. Saamata jäänud töötasu nõude väljaarvutamine ning kompromissettepaneku tegemine ei eelda õigusabi 21 tunni ulatuses summas 3633,84 eurot; 2) on maakohus piisavalt põhjalikkusega ebaõigete andmete ümberlükkamisega seonduvat analüüsinud ning põhjendanud. Kohus on töövaidluskomisjoni otsust tõendina hinnanud. Töövaidluskomisjoni otsus ei muuda kehtetuks teenistusliku järelevalve õiendit. Meediaväljaannetes esitatud avaldused põhinevad teenistusliku järelevalve tulemustel. Isegi kui kohus oleks rahuldanud hageja nõude, oleksid vastavad andmed avalikkusele endiselt kättesaadavad kostja veebilehel;
3) on õige maakohtu järeldus selle kohta, et kostjal oli õigus jääda oma varasemale seisukohale, mida ei ole võimalik hinnata heade kommetega vastase tahtliku käitumisena ega kahju tekitamisena. Hageja ei ole menetluses tõendanud, et töölepingu ülesütlemine on tema jaoks sügavalt emotsionaalne ning põhjustanud raskeid läbielamisi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 27. veebruari 2015 otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis Eesti Vabariigilt (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) H. Lindpere kasuks välja varalise kahju summas 22 725,82 eurot ja jättis H. Lindpere nõude õigusabi kulude hüvitamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab H. Lindpere nõude varalise kahju (saamata jäänud töötasu) väljamõistmiseks rahuldamata ja mõistab välja Eesti Vabariigilt (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) H. Lindpere kasuks õigusabikulude hüvitis summas 144 eurot. Maakohtu vaidlustatud otsust tuleb muuta viiviste väljamõistmise osas. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele täielikult ning vastuapellatsioonkaebus osaliselt. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, millepeale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust osas, milles maakohus hagi rahuldas (mõistis välja varalise kahju summas 22 725,82 eurot). Vastuapellatsioonkaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte kanda.
9.Asja materjalidest nähtuvalt oli poolte vahel 14. detsembril 2010 sõlmitud tööleping nr 971 (I kd tl 14-15) tähtajaga kuni 21. detsember 2015. Kostja ütles hagejaga sõlmitud töölepingu
23.novembril 2013 erakorraliselt üles TLS § 88 lg 1 alusel töökohustuste mittenõuetekohase täitmise tõttu. Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjon tegi 3. veebruaril 2014 otsuse (I kd tl 23-28), millega tunnistas kostjapoolse töölepingu ülesütlemise tühiseks, lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 28. novembrist 2013, mõistis kostjalt hageja kasuks välja kolme kuu keskmise töötasu summas 8637,21 eurot ning viivise (otsus on jõustunud). Hageja esitas 14. aprillil 2014 maakohtule hagi kostja vastu 1) varalise kahju (saamata jäänud töötasu) hüvitamiseks summas 26 028,80 eurot (8. detsembri 2014 nõude täpsustus, II kd tl 40-46); 2) mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu õiglasel äranägemisel; 3) kostja kohustamiseks 28.11.2013 ajalehe Postimees online veebilehel ja ERR ETV saates Aktuaalne Kaamera, 19.12.2013 ajalehes Äripäev ja 04.02.2014 portaalis delfi.ee avaldatud ebaõigete väidete ümberlükkamiseks. Maakohus rahuldas vaidlustatud otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks varalise kahju (saamata jäänud töötasu) summas 21 220,24 eurot.
10.Eesti Vabariik (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) on vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu otsust osas, milles hagi osaliselt rahuldati ja mõisteti kostjalt välja hageja kasuks varaline kahju summas 22 725 eurot (otsuse resolutsiooni punkt 2). Ringkonnakohus rahuldab Eesti Vabariigi (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) apellatsioonkaebuse järgmistel põhjustel.
10.1.Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja kahjuhüvituse nõue, mis tuleneb saamata jäänud töötasust kuni 31.12.2015, on aegunud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 146 lg-st 1 tulenevat kolmeaastast nõude aegumistähtaega. ITVLS § 2 kohaselt on individuaalne töövaidlus käesoleva seaduse tähenduses töölepingu alusel tekkinud tööandja ja töötaja vaheline eraõiguslik vaidlus. ITVLS § 6 lg 1 kohaselt on töösuhetest
tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud, välja arvatud käesoleva paragrahvi
2.ja 3. lõikes ettenähtud juhul; lg 2 alusel on töölepingu ülesütlemise vaidlustamise nõude aegumise tähtaeg 30 kalendripäeva ülesütlemisavalduse saamisest; ning lg 3 kohaselt on töötasu nõude esitamise tähtaeg kolm aastat. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-27-11 tehtud otsuse p-s 11 asunud seisukohale, et „Kuna sellise tuvastushagi esitamine ei peataks töölepingu tühisusest tuleneda võivate hüvitisnõuete aegumist tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 160 lg 1 järgi, siis võiks tuvastushagi menetlemine (ilma hüvitiste saamise nõuet esitamata) kaasa tuua hüvitisnõuete aegumise individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 1 järgi (hüvitisnõuded aeguvad nelja kuu jooksul pärast töölepingu ülesütlemist). Kolleegium selgitab, et juhul, kui töötaja esitab töölepingu ülesütlemise tühisusest tulenevad hüvitisnõuded, siis kohaldatakse aegumisel ITVS § 6 lg-t 1, mitte ITVS § 6 lg-t 2, mille järgi töölepingu ülesütlemise vaidlustamise nõude aegumise tähtaeg on 30 kalendripäeva ülesütlemisavalduse saamisest.“ Antud vaidlus hageja kahjuhüvituse nõude üle, mis tuleneb saamata jäänud töötasust kuni 31.12.2015, on ITVLS § 2 kohaselt töölepingu alusel tekkinud tööandja ja töötaja vaheline eraõiguslik vaidlus ning sellisele töölepingust tulenevale vaidlusele kohalduvad ITVLS §-s 6 sätestatud nõude esitamise tähtajad. Käesoleva juhul kohaldub ITVLS § 6 lg 1 ning hagejal oli õigus pöörduda oma rikutud õiguste kaitseks kohtusse nelja kuu jooksul alates rikkumisest. Tööleping on lõppenud alates 28. novembrist 2013, kuid hagi maakohtule on esitatud 14.04.2014, s.o 4 kuud 17 päeva pärast seda, kui hageja sai teada oma rikutud õigustest, s.o arvestades neljakuulist tähtaega hilinemisega. Kostja on taotlenud aegumise arvestamist (TsÜS § 143) ning seetõttu jätab ringkonnakohus hageja nõude, mis tuleneb saamata jäänud töötasust kuni 31.12.2015, rahuldamata seoses aegumisega.
10.2.Siinkohal märgib ringkonnakohus, et teistsugusele seisukohale ei anna alust asuda ka Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13 tehtud otsuse p 32.3, mille kohaselt TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohaldatakse TLS § 1 lg-st 3 tulenevalt VÕS-i 7. peatüki sätteid. VÕS-i 7. peatükk reguleerib kahju hüvitamist, kuid viidatud peatükis ei ole reguleeritud aegumist.
10.3.Ringkonnakohus on seisukohal ei käesoleval juhul ei kohaldu TLS §-s 110 sätestatud aegumistähtaeg. TLS § 110 kohaselt kui töötaja esitas õigel ajal hagi või avalduse töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, ei aegu vaidluse kestel sissenõutavaks muutuvad ja vaidluse tulemusest sõltuvad töötaja nõuded enne, kui on möödunud kolm kuud vaidluses tehtud lahendi jõustumisest. Antud juhul ei ole hageja esitatud täiendava kahjuhüvituse nõue (saamata jäänud töötasu kuni 31.12.2015) muutunud sissenõutavaks vaidluse kestel. TLS § 84 lg 1 alusel muutub töölepingu lõppemise asjast sissenõutavaks ka töölepingu lõpetamise korral makstava hüvitise nõue. Seega muutub TLS § 109 lg-1 sätestatud hüvitise nõue sissenõutavaks ajast, kui töövaidlusorgan lõpetab TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu, s.o ajast, mil leping oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Asjaolu, et otsus, millega töövaidlusorgan töölepingu lõpetab, jõustub pärast töölepingu lõppemise aega, ei muuda hüvitise maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumise aega (Riigikohtu 10. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-12, p 18). Ringkonnakohus leiab, et TLS § 110 kaitseb töötajat eelkõige olukorras, kus töötaja on töövaidlusorganile esitanud nõude töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, kuid on jätnud üldse esitamata TLS § 109 lg-st 2 tuleneva hüvitise nõude. Sellisel juhul ei aegu töötaja hüvitise nõue TLS §-st 110 tulenevalt enne, kui on möödunud kolm kuud vaidluses tehtud lahendi jõustumisest. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et hageja esitas töövaidluskomisjonile nõude
töölepingu ülesütlemise tühistuse tuvastamiseks ja TLS § 109 lg-st 2 tuleneva hüvitise väljamõistmiseks. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus töötaja on esitanud töövaidlusorganile töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude koos hüvitise nõudega, ei ole TLS § 110 kohaldatav.
10.4.Ringkonnakohus ei nõustu kostja apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et käesoleval ajal esineb alus menetluse lõpetamiseks TsMS § 428 lg 1 p 2 järgi. TsMS § 428 lg 1 p 2 järgi lõpetab kohus menetluse otsust tegemata mh juhul, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud lahend kohtueelses menetluses. Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni 3. veebruaril 2014 otsus on küll tehtud samade poolte vahel, kuid erinev on hagiese. Hageja poolt töövaidluskomisjonile ning maakohtule esitatud hüvitise nõuded ei ole kattuvad, kuigi mõlema nõude aluseks on TLS § 109 lg 1. TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike (varaline kahju, tulevikus tekkiv varaline kahju ja tekkinud mittevaraline kahju). Töövaidluskomisjoni 3. veebruari 2014 otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja TLS § 109 lg 1 alusel kolme kuu hüvitis summas 8637,21 eurot. Hageja maakohtule esitatud nõudes varalise kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamiseks on töövaidluskomisjoni poolt väljamõistetud hüvitisega arvestanud ning selle maha arvanud. Lähtudes eeltoodust puudub alus menetluse lõpetamiseks TsMS § 428 lg 1 p 2 järgi.
10.5.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga ka selles, et hagejal puudub alus nõuda saamata jäänud tulu tähtajalise töölepingu lõppemiseni, sest hageja ise taotles lepingu lõpetamist töövaidlusorgani poolt. Töölepingu lõpetamise nõude esitamine TLS § 109 lg-st 2 tulenevat hüvitise nõuet ei välista. Riigikohtu lahendist (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13) tuleneb, et lisaks hüvitisele tulu eest, mis töötajal jäi saamata ajavahemikul alates töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni, on töötajal võimalik nõuda hüvitist pärast töölepingu lõppemist saamata jääva töötasu eest.
11.H. Lindpere on vastuapellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, s.o hageja palub välja mõista kostjalt kohtuvälised õigusabikulud summas 4033,84 eurot, mittevaraline kahju kohtu äranägemisel ning kohustada kostjat ümber lükkama ebaõiged andmed. Ringkonnakohus leiab, et vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning välja mõista kostjalt hageja kasuks kohtuvälised õigusabikulud summas 144 eurot. Muus osas tuleb jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
11.1.Hageja on põhjendanud kohtuväliste õigusabikulude summas 4033,84 eurot kandmist seoses sellega, et ta sõlmis õigusabiteenuse osutamise lepingu Gaabriel Tavitsaga hageja esindamiseks töövaidluskomisjonis (400 eurot) ning advokaadibürooga Tark Grunte Sutkiene vaidluse kohtueelseks menetlemiseks (3633,84 eurot). Riigikohus on 3. aprilli 2013 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13 p-s 11 märkinud, et õigusabikulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega. Õigusabiteenuse korral peab hageja tõendama, mitu tundi talle teenust osutati ning kui suurt tasu ta ühe tunni eest maksis või peab maksma.
11.1.1.Arvelt nr 01/14/TR (I kd tl 40) nähtuvalt osutas G. Tavits hagejale järgmisi teenuseid:
1.Hageja esindamine halduskohtumenetluses Tartu Halduskohtus õiendi kehtetuks/õigusvastaseks tunnistamiseks, mis puudutab vigu EMERA juhtimisel; 2. Hageja esindamine töövaidlusasjas kostja vastu töösuhte lõpetamise vaidluses.
Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puudub alus halduskohtumenetlusega seotud kulude kostjalt väljamõistmiseks. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et hageja kaebus kostja
28.novembri 2013 käskkirja nr 518 tühistamiseks või õigusvastaseks tunnistamiseks jäeti menetlusse võtmata. Olukorras, kus hageja poolt halduskohtule esitatud kaebus jäetakse menetlusse võtmata, ei saa asuda seisukohale, et kaebuse esitamine oli hageja õiguste kaitseks vajalik. Kaebuse esitamise (ning sellega kaasnevate õigusabi kulude) vajalikkust saaks jaatada olukorras, kus halduskohus oleks kaebuse rahuldanud ja 28. novembri 2013 käskkirja nr 518 tühistanud (kostja ega kohus ei saaks edaspidi tühisele/õigusvastasele käskkirjale tugineda). Ringkonnakohus leiab, et õigusabi kasutamine töövaidluskomisjonis esindamiseks oli vajalik. Kuigi arvelt ei nähtu, mitu tundi töövaidluskomisjonis esindamiseks kulus ning milline oli esindaja tunnitasu, on õige vastuapellatsioonkaebuses toodud väide, et tasu arvestamine koondtasuna ei muuda nõuet automaatselt põhjendamatuks. Kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja avalduse töövaidluskomisjonile ise (I kd tl 45-58), ei ole põhjendatud mõista kostjalt välja avalduse koostamisega seotud kulud. Samas on töövaidluskomisjoni otsusest (I kd tl 23-28) nähtuvalt hageja esindajaks märgitud G. Tavits, kes eelduslikult esindas hagejat töövaidluskomisjoni istungil. Õigusabikulude väljamõistmisel lähtub ringkonnakohus eeldusest, et töövaidluskomisjoni istung ei kesta üldjuhul üle tunni ning esindaja mõistlikuks ning põhjendatuks tunnitasuks on peetud 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Kuivõrd hageja näol on tegemist füüsilise isikuga, puudub temal käibemaksu tagasisaamise võimalus.
11.1.2.Arvelt nr 1422042 (I kd tl 41) nähtuvalt osutati hagejale järgmisi teenuseid: töövaidluskomisjoni otsuse ja teiste materjalidega tutvumine; Haridus- ja Teadusministeeriumi vastu nõude esitamise perspektiivi hindamine; memorandumi koostamine. Arvel kajastub ka büroo üldkulu summas 88,20 eurot. Hagiavalduses on hageja täpsustanud, et töövaidluskomisjoni ja teiste asja materjalidega (sh järelevalve õiendi) analüüsile on kulunud 5 tundi, nõupidamisele ja kirjavahetusele kliendiga 2 tundi, kliendilt saadud täiendavate materjalide analüüsile 1 tund, Haridus- ja Teadusministeeriumi vastu nõude koostamisele ja perspektiivi hindamisele 3,5 tundi, memorandumi koostamine 8,5 tundi, täiendavale tagasisidele kliendiga 1 tund, kokku 21 tundi. Ringkonnakohus leiab, et arvel kajastatud õigusabi kasutamine ei olnud VÕS § 128 lg 3 mõttes vajalik. Ringkonnakohtu hinnangul peaks töövaidluskomisjoni ja muude asja materjalide analüüs olema hõlmatud hagiavalduse koostamisega, millega seotud kulude hüvitamine toimub TsMS-is sätestatud korras. Hagiavaldusest ei selgu, millise memorandumiga on tegemist. Samuti ei ole põhjendatud mõista kostjalt välja õigusabikulud, mis seonduvad esindaja ja hageja vahelise suhtlemisega (nõupidamine, kirjavahetus). Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus hageja nõude õigusabi kulude hüvitamiseks 144 euro ulatuses (120 eurot/tund x 1 tund + käibemaks 20%, s.o 24 eurot).
11.1.3.Hageja on taotlenud viivise väljamõistmist alates hagi esitamisest (s.o 14. aprillist 2014) VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni. Arvestades põhinõude suurust 144 eurot ning perioodi 14. aprill 2014 – 5. oktoober 2015 on viivise arvestus järgmine: Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2014 oli 0,25% (aastas), st 2014 esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 0,25 +8 = 8,25% aastas. 8,25% põhinõudest on 11,88 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 0,0325 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivisenõue alates 14. aprillist 2014 kuni 30. juunini 2014, s.o 78 päeva eest, 2,54 eurot. Referentsintressimäär 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014 oli 0,15% (aastas), st 2014 teisel poolaastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär oli 0,15 + 8 = 8,15% aastas. 8,15% põhinõudest on 11,74 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 0,0322 eurot päevas. Sellest tulenevalt viivisenõue 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014, s.o 184 päeva eest, 5,92 eurot.
Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2015 kuni käesoleva ajani on 0,05% (aastas), st 2015. aastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär on 0,05 + 8 = 8,05% aastas. 8,05% põhinõudest on 11,59 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 0,0318 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivisenõue
1.jaanuarist 2015 kuni 5. oktoobrini 2015, s.o 278 päeva eest, 8,84 eurot. Kokku on sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 17,30 eurot.
11.2.Hageja esitas nõude ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks ja seoses ebaõigete faktiväidete avaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hageja on nõudnud, et kostja esitaks järgmise avaldused: - „Haridus- ja Teadusministeerium teatab, et on 28. novembri 2013 ajalehe Postimees online veebilehel avaldatud artiklis „Mereakadeemia ajutiseks juhiks saab prorektor Roomet Leiger“ ja sama kuupäeva ERR ETV saates Aktuaalne Kaamera avaldanud Heiki Lindpere suhtes ebaõigeid faktiväiteid. Heiki Lindpere ei ole esitanud Haridus- ja Teadusministeeriumile valeandmeid ega fabritseeritud dokumente ega pannud Eesti Mereakadeemia rektorina toime hulgaliselt eelarve- ja finantsdistsipliini rikkumisi“; - „Haridus- ja Teadusministeerium teatab, et on 19. detsembri 2013 ajalehes Äripäev avaldatud artiklis „Jaguarimees lasi akadeemia võlgadesse“ avaldanud ebaõigeid faktiväiteid. Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt Eesti Mereakadeemias läbi viidud teenistusliku järelevalve alusel ei saa kinnitada, et Heiki Lindpere Eesti Mereakadeemia rektorina oleks rikkunud talle seadusega pandud kohustust kanda vastutust rahaliste vahendite õiguspärase ja otstarbeka kasutamise eest; - „Haridus- ja Teadusministeerium teatab, et on 4. veebruaril 2014 portaalis delfi.ee avaldatud artiklis „Ministeerium peab maksma mereakadeemia vallandatud juhile hüvitist“ avaldanud ebaõigeid faktiväiteid. Töövaidluskomisjoni otsusega ei tuvastatud, et Heiki Lindpere Eesti Mereakadeemia rektorina oleks rikkunud talle seadusega pandud kohustust kasutada rahalisi vahendeid õiguspäraselt ja otstarbekalt või oleks esitanud Eesti Mereakadeemia tegevuse kohta järelevalve käigus eksitavaid andmeid“. Hagiavalduses märgitu kohaselt on hageja arvates ebaõiged faktiväited järgmised: 1) 28.11.2013 ajalehe Postimees online veebilehel ja ERR ETV saates Aktuaalne Kaamera avaldatud väide „Haridusministeerium avastas mereakadeemias läbi viidud teenistusliku järelevalve käigus hulgaliselt eelarve- ja finantsdistsipliini rikkumisi. Muu hulgas esitas akadeemia valeandmeid ja fabritseeritud dokumendi“; 2) 19.12.2013 ajalehes Äripäev avaldatud väide: „Rektor pole täitnud talle seadusega pandud kohustust kanda vastutust rahaliste vahendite õiguspärase ja otstarbeka kasutamise eest“; 3) 04.02.2014 portaalis delfi.ee avaldatud väide: „Ministeeriumi teatel polnud Lindpere täitnud talle seadusega pandud kohustust kasutada rahalisi vahendeid õiguspäraselt ja otstarbekalt ning esitas akadeemia tegevuse kohta järelevalve käigus eksitavaid andmeid“. Hageja taotleb ebaõigete andmete ümberlükkamist kostja poolt (VÕS § 1047 lg 4) ning samuti mittevaralise kahju hüvitamist (VÕS § 134 lg 2).
11.2.1.Ringkonnakohus leiab, et eelnimetatud faktiväited ei ole käsitletavad ebaõigetena ning seetõttu on maakohus jätnud õigesti nõude rahuldamata. VÕS § 1047 lg 2 kohaselt teise isiku au teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine loetakse õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Antud juhul on kostja tõendanud, et tema poolt hageja suhtes avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele ning seetõttu ei ole asjaolu avaldamine õigusvastane. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse punktides 69-72. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid. Hageja poolt viidatud faktiväited, et „Haridusministeerium
avastas mereakadeemias läbi viidud teenistusliku järelevalve käigus hulgaliselt eelarve- ja finantsdistsipliini rikkumisi. Muu hulgas esitas akadeemia valeandmeid ja fabritseeritud dokumendi“, „Rektor pole täitnud talle seadusega pandud kohustust kanda vastutust rahaliste vahendite õiguspärase ja otstarbeka kasutamise eest“, „Ministeeriumi teatel polnud Lindpere täitnud talle seadusega pandud kohustust kasutada rahalisi vahendeid õiguspäraselt ja otstarbekalt ning esitas akadeemia tegevuse kohta järelevalve käigus eksitavaid andmeid“, on tõendatud õiendiga teenistusliku järelevalve läbiviimise kohta Eesti Mereakadeemias (I kd tl 85-97; kinnitatud haridus- ja teadusministri 28. novembri 2013 käskkirjaga nr 518, I kd tl 84). Hageja on esitanud küll halduskohtule kaebuse haridus- ja teadusministri käskkirja nr 518 tühiseks/õigusvastaseks tunnistamiseks, kuid kaebust ei võetud menetlusse ning haridus- ja teadusministri 28. novembri 2013 käskkiri nr 518 on kehtiv haldusakt. Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamine töövaidluskomisjoni 3. veebruari 2014 otsuses õiendis teenistusliku järelevalve läbiviimise kohta toodud järeldusi ebaõigeteks, s.o ainuüksi hageja kasuks tehtud töövaidluskomisjoni otsus ei anna alust asuda seisukohale, et kostja poolt esitatud faktiväited on ebaõiged. Töövaidluskomisjoni ülesandeks ei olnud õiendis toodud järelduste hindamine, vaid küsimuse lahendamine, kas töölepingu erakorraline ülesütlemine kostja poolt oli õigustatud. Töövaidluskomisjon tuvastas seejuures hageja enda poolt antud selgituste põhjal, et osa ülesütlemisavalduses esitatust vastas ka tegelikkusele (Eesti Mereakadeemia 2013. a majandamiskulud ületasid kostja poolt eraldatuid, kuid objektiivsetel põhjustel, sh ka kostja poolt antud korralduste täitmiseks; täpselt ei järgitud kostja kehtestatud eelarve täitmist ning Eesti Mereakadeemia põhimäärusega ettenähtud õppejõudude koosseisu kinnitamise korda, esines personalivahendite ülekulutamist jne). Siinkohal on maakohus õigesti asunud seisukohale, et faktiväidete õigsust ei tõenda Riigikontrolli 20.06.2014 märgukiri Haridus- ja Teadusministeeriumile (I kd tl 176-179). Iseenesest asjaolu, et märgukiri on koostatud pärast kostja poolt meediaväljaannetes hageja kohta andmete avaldamist ei välista võimalust sellega faktiväidete õigsust tõendada. Samas aga ei selgu märgukirjast, kas Eesti Mereakadeemias avastatud puudused (p-d 10, 11) on perioodist, mil hageja oli rektor. Kuna hageja nõue ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks tuleb jätta rahuldamata, siis jääb rahuldamata ka hageja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks.
11.2.2.Ringkonnakohtu arvates on maakohus ebaõigesti leidnud, et hagi on esitatud ebaõige isiku vastu. VÕS § 1047 lg-s 4 nähakse ette ebaõigete andmete ümberlükkamise kohustus, sõltumata andmete avaldamise õigusvastasusest. Avaldamine VÕS § 1047 tähenduses on andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine. Avaldaja on seega isik, kes teeb kolmandatele isikutele andmed teatavaks. Meedias (ajakirjanduses) andmete avaldamise korral saab avaldajaks olla ka meediaväljaandele andmeid edastanud isik. Kuigi viimane ei ole nt ajaleheartikli avaldaja, saab ta olla andmete muus vormis avaldaja. VÕS §-st 1047 ei tulene, et avaldaja all mõeldakse üksnes meediaettevõtjat. Osundatud sätetest ei tulene, et isik, kes avaldas ebaõigeid andmeid meediaväljaandele, ei vastuta VÕS § 1047 lg 4 alusel (Riigikohtu 21. detsembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-05, p 25). Arvestades ajalehe Postimees online veebilehel avaldatud artikli (I kd tl 17), ajalehes Äripäev avaldatud artikli (I kd tl 19-20), portaalis delfi.ee avaldatud artikli (I kd tl 21-22) ning ETV saate vastava lõigu sisu tuleb asuda seisukohale, et antud juhul on kostja andmete meediaväljaandes avaldamise eest vastutav isik VÕS § 1047 lg 4 mõttes.
11.2.3.Ebaõige on maakohtu järeldus ka selle kohta, et kostjat tema poolt mitte avaldatud andmete ümberlükkamiseks kohustav otsuse resolutsioon ei ole täidetav. Meediaväljaandes avaldatud andmete ümberlükkamise nõude esitamisel muu kui meediaväljaande väljaandja vastu võib hageja lg 4 alusel nõuda, et kostja esitaks meediaväljaandele avalduse, milles teatab, et tema avaldatud andmed ei vasta tegelikkusele (Riigikohtu 21. detsembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-05,
p 30). Vastavasisulise nõude on hageja ka esitanud (8. detsembri 2014 nõude täpsustus, II kd tl 40-46).
12.Hagi jääb suuremas ulatuses rahuldamata (hageja nõuded olid järgmised: nõue varalise kahju hüvitamiseks 26 029,80 + 4033,83 eurot, nõue ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks ning nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu õiglasel äranägemisel; neist rahuldab ringkonnakohus varalise kahju hüvitamise nõude 144 euro ulatuses) ning seetõttu jätab ringkonnakohus menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel H. Lindpere kanda. Arvestades apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel samuti H. Lindpere kanda.
13.TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kuivõrd kostja ei ole käibemaksukohustuslane, on ta õigustatud nõudma hagejalt menetluskuludelt arvestatud käibemaksu. Maakohtu menetluses palub kostja mõista hagejalt menetluskulude katteks kokku 8641,20 eurot (II kd tl 89-92 ja tl 122-125). Hageja vaidles kostja avaldusele vastu (II kd tl 135-136). Menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele lisatud arvetelt nr 20140572 (II kd tl 93) ja nr 20140636 (II kd tl 95) ei nähtu kostja lepingulise esindaja tunnitasu. Jagades arvetel märgitud õigusabi kulu tööde kirjelduses märgitud töötundide arvuga, on tunnitasuks 143,98 eurot ja 142,90 eurot (ilma käibemaksuta). Ülejäänud arvetelt nähtuvalt on kostja lepingulise esindaja tunnitasuks 150 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohus leiab, et kostja esindaja tunnitasu 142,90 – 150 eurot ilma käibemaksuta (koos käibemaksuga 171,48 eurot – 180 eurot) ei ole põhjendatud. Riigikohus on leidnud, et põhjendatud ja vajalik tunnitasu on 120 eurot ilma käibemaksuta (koos käibemaksuga seega 144 eurot) (vt Riigikohtu 13. novembri 2013 määruse nr 3-2-1-115-13, p 25). Seega loeb ringkonnakohus kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks tunnitasuks 120 eurot ilma käibemaksuta (koos käibemaksuta 144 eurot).
13.1.Ringkonnakohus on seisukohal, et menetlusdokumendi koostamine peaks hõlmama ka vastust nõudva dokumendiga tutvumist ja selle analüüsimist. Menetlusdokumendi koostamine peaks hõlmama ka vastavasisulise Riigikohtu praktikaga tutvumist ja nõupidamist kliendiga. Sellest tulenevalt ei saa pidada põhjendatuks arvega nr 20140572 (II kd tl 93) seotud tööde kirjelduses (II kd tl 94) kajastatud ajakulu 4,3 tundi (s.o tutvumine hagimaterjalidega 2 tundi + Riigikohtu lahendi analüüs ja vastaspoole hagiavalduse analüüs 1 tund + Riigikohtu praktika analüüs ja kohalduva õiguse analüüs 1 tund + ülevaade kliendile hagiavalduse perspektiivikuse kohta 0,3 tundi). Arve nr 201405 on seotud kostja vastuse koostamisega. Arvestades kostja vastuse (I kd tl 70-82) mahtu ning keerukust loeb ringkonnakohus põhjendatuks ajakuluks 9 tundi (13,3 – 4,3). Kostja põhjendatud õigusabikuluks on seega 1296 eurot (s.o 9 tundi x 120 eurot/tund x 1,2).
13.2.Eespooltoodud põhjustel ei saa pidada põhjendatuks arvega nr 20140636 (II kd, tl 95) seotud tööde kirjelduses (II kd tl 96) kajastatud ajakulu 1,9 tundi (tutvumine H. Lindpere 16.06.2014 seisukohtadega 1 tund + hageja seisukohtadega kostja vastusele tutvumine, analüüs 0,4 tundi + Riigikohtu praktika täiendav analüüs 0,5 tundi). Arvestades kostja menetlusdokumendi (I kd tl 163-169) mahtu ja keerukust loeb ringkonnakohus põhjendatud ajakuluks 4,3 tundi (6,2 tundi – 1,9 tundi). Kostja põhjendatud kuluks on seega 619,2 eurot (s.o 4,3 tundi x 120 eurot/tund x 1,2). Ringkonnakohus märgib, et vajalikuks ja põhjendatud kuluks ei ole võimalike täiendavate tõendite analüüs. Sellest tulenevalt ei saa pidada põhjendatuks arvega nr 20140827 (II kd tl 97) seotud tööde kirjelduses (II kd tl 98) kajastatud ajakulu 0,8 tundi. Ülejäänud tööde kirjelduses kajastatud
ajakulu (2 tundi) on ringkonnakohtu arvates põhjendatud. Kostja põhjendatud õigusabikuluks on seega 288 eurot (s.o 2 tundi x 120 eurot/tund x 1,2).
13.3.Ringkonnakohus leiab, et arvega nr 20140942 (II kd tl 99) seotud tööde kirjelduses (II kd tl 100) kajastatud ajakulu on põhjendatud. Kostja põhjendatud kuluks on seega 144 eurot (s.o 1 tund x 120 eurot/tund x 1,2).
13.4.Ringkonnakohus märgib, et menetlusdokumendiga tutvumine sellele vastust koostamata ei ole eraldiseisev toiming, millega seonduvate kulude hüvitamist saaks vastaspoolelt nõuda. Sellest tulenevalt ei saa pidada põhjendatuks arvega nr 20141059 (II kd tl 101) seotud tööde kirjelduses (II kd, tl 102) kajastatud ajakulu 2 tundi (hageja 15.10.2014 seisukoha analüüs).
13.5.Seoses arvega nr 20141126 (II kd tl 103) ja sellega seotud tööde kirjeldusega (II kd tl 104) märgib ringkonnakohus järgmist. Põhjendatud kuluks ei saa pidada kliendile eelistungist kokkuvõtte koostamise ajakulu 0,3 tundi ning eelistungi protokolli analüüsi ajakulu 0,8 tundi. Riigikohtu 12. juuni 2013 määrusest tsiviilasjas nr 3-2-1-64-13 tulenevalt ei ole menetluskuluks esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu. Ettevalmistuseks kulunud aeg 2 tundi, esindus istungil 2 tundi (protokollist nähtuvalt algas eelistung kl 11.00 ja lõppes kl 13.05) ja seisukohtade ettevalmistus 2 tundi on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Kostja põhjendatud kuluks on seega 864 eurot (s.o 6 tundi x 120 eurot/tund x 1,2).
13.6.Seoses arvega nr 20141236 (II kd tl 105) ja sellega seotud tööde kirjeldusega (II kd tl 106) märgib ringkonnakohus järgmist. Eespool toodud põhjustel ei saa pidada põhjendatuks ajakuluks 2,5 tundi (hageja 08.12.2014 seisukohtade ja tõendite analüüs 2 tundi + tutvumine hageja 30.12.2014 seisukohaga). Kostja 30. detsembri 2014 menetlusdokumendi (II kd tl 77) mahtu ja keerukust arvestades loeb ringkonnakohus põhjendatud ajakuluks 1,5 tundi. Kostja 8. detsembri 2014 menetlusdokumendi (II kd tl 34-37) mahtu ja keerukust arvestades on ajakulu 2,5 tundi põhjendatud. Kostja põhjendatud kuluks on seega 576 eurot (s.o 4 tundi x 120 eurot/tund x 1,2).
13.7.Kostja on esitanud ka kohtuistungil esindamisega seotud menetluskulude nimekirja (II kd tl 122-125). Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamine ei ole põhjendatud ja vajalik kulu TsMS § 175 lg 1 mõttes (Riigikohtu 11. novembri 2014 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14, p 12). Menetluskuluks ei ole ka esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu (Riigikohtu 12. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-13, p 13). Kuigi avalduses on märgitud, et esindaja reisiaeg istungile sisaldab ka reisikulusid, on artikli ühikuks märgitud „h“ ning sellest ei nähtu, millised reisikulud oli. Kuivõrd kohtuistungi protokollist nähtuvalt (II kd tl 107-113) algas istung kl 11.00 ja lõppes kl 13.51, on istungil esindamise ajakulu 3 tundi põhjendatud. Istungi ettevalmistuse põhjendatud ajakuluks loeb ringkonnakohus 2 tundi. Kostja põhjendatud kuluks on seega 720 eurot (s.o 5 tundi x 120 eurot/tund x 1,2). Kokku on kostja põhjendatud menetluskuludeks maakohtus 4507,20 eurot (s.o 1296 + 619,2 + 288 + 144 + 864 + 576 + 720).
14.Ringkonnakohtu menetluses palub kostja mõista hagejalt menetluskulude katteks 3210 eurot. Hageja vaidles kostja avaldusele vastu. Avaldusele lisatud arvetest nähtuvalt varieerub kostja lepingulise esindaja tunnitasu 120,37 eurost kuni 150 euroni (ilma käibemaksuta). Kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajaliku tunnitasu juures jääb ringkonnakohus p-s 13 väljendatud seisukoha juurde, lugedes selleks 120 eurot/tunnis (koos käibemaksuga 144 eurot). Ringkonnakohus märgib, et arvega nr 20150134 seotud tööde kirjelduses kajastatud toimingud (tutvumine maakohtu istungi protokolliga, seisukoht hageja menetluskulude osas, tutvumine hageja vastuväidetega menetluskulude avalduse osas) ei ole põhjendatud ja vajalikuks kuluks TsMS § 175 lg 1 mõttes.
Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse koostamine peaks hõlmama ka vaidlustatud otsusega tutvumist ja selle analüüsi, samuti regulatsiooni praktika analüüsi. Menetlusdokumendi koostamine peaks hõlmama ka suhtlemist kliendiga (kokkuvõtte koostamine kliendile apellatsioonkaebuse esitamise tulemuslikkuse osas). Sellest tulenevalt ei saa pidada põhjendatud arvega nr 20150211 seotud tööde kirjelduses kajastatud ajakulu 2,9 tundi (Viru Maakohtu otsuse analüüs 2 tundi + kokkuvõte kliendile 0,4 tundi + regulatsiooni praktika analüüs 0,5 tundi). Arvestades apellatsioonkaebuse (III kd tl 2-10) mahtu ja keerukust loeb ringkonnakohus põhjendatud ajakuluks 6 tundi. Kostja põhjendatud kuluks on seega 864 eurot (s.o 6 tundi x 120 eurot/tund x 1,2). Ringkonnakohus on seisukohal, et menetlusdokumendi koostamine peaks hõlmama ka vastust nõudva dokumendiga tutvumist ja selle analüüsi. Sellest tulenevalt ei saa pidada põhjendatuks arvel nr 20150315 kajastatud kulu (tööde kirjeldusest nähtuvalt vastuapellatsioonkaebuse analüüs 1,5 tundi). Seoses arve nr 20150376 ja sellega seotud tööde kirjeldusega märgib ringkonnakohus järgmist. Menetlusdokumendiga tutvumine sellele vastust koostamata ei ole eraldiseisev toiming, millega seonduvate kulude hüvitamist saaks vastaspoolelt nõuda. Sellest tulenevalt ei saa pidada põhjendatud kuluks hageja vastuse analüüsi kostja apellatsioonkaebusele. Vastuapellatsioonkaebuse vastuse (III kd, tl 31-33) mahtu ja keerukust arvestades on ajakulu 3,5 tundi põhjendatud. Kostja põhjendatud kuluks on seega 504 eurot (s.o 3,5 tundi x 120 eurot/tund x 1,2). Menetluskulude avalduse koostamisega seoses kordab ringkonnakohus oma seisukohta, mille kohaselt ei ole antud kulu põhjendatud ja vajaliku kulu TsMS § 175 mõttes. Kokku on kostja põhjendatud menetluskuludeks ringkonnakohtus 1368 eurot (864 + 504).
15.Eeltoodu alusel tuleb mõista H. Lindperelt Eesti Vabariigi (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) kasuks menetluskulude katteks kokku 5875,20 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.