Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere ja Margo Klaar
Otsuse tegemise aeg ja koht
13. aprill 2017. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-15138
Tsiviilasi
ZL hagi AL vastu abielu ajal võetud ühise kohustuse jagamiseks ja kostjalt 10 225,79 euro väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 2. detsembri 2016. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
ZL apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja ZL (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Jevgeni Tverdohlebov Kostja AL (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja Valentina Timofejeva
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 2. detsembri 2016. a otsus osaliselt hagi rahuldamata jätmist ja menetluskulude jaotust puudutavas osas ning teha uus otsus.
2.Jagada AL ja ZL ühisvaraks olev Nordea Finance Estonia AS-ga 21. detsembril 2012. a sõlmitud liisinigulepingust tulenev varaline õigus sõiduauto Toyota Avensis (tehasetähis XXXXXXXXXXXXXXXXXX) väljaostuks selliselt, et jätta väljaostuõigus AL-le.
Välja mõista ALlt enamasaadud ühisvara eest hüvitis 7182,67 eurot ZL kasuks.
4.ZL apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
1.Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta 70 % ulatuses AL ja 30 % ulatuses ZL kanda.
2.Rahuldada ZL nõue maa- ja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks kokku 1239 euro ulatuses ning AL nõue maakohtu menetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks kokku 375 euro ulatuses. Tasaarvestada nimetatud vastastikused nõuded ning mõista ALlt välja ZL kasuks menetluskulude hüvitisena 864 eurot. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.ZL (hageja) esitas 10. oktoobril 2015. a Harju Maakohtule hagi AL (kostja) vastu ühisvara jagamiseks ja kostjalt hageja kasuks hüvitise väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt lahutati poolte 4. oktoobril 2012. a sõlmitud abielu 8. oktoobril 2015. a. Mõned päevad enne abiellumist sõlmis kostja suulise liisingulepingu sõiduauto Toyota Avensis (riiklik registreerimismärk XXX XXX) soetamiseks. Kirjalik leping vormistati 21. detsembril 2012. a. Hageja maksis liisinguandjale oma lahusvara arvelt liisingulepingu sissemaksena 4265 eurot. Hiljem on kostja maksnud poolte ühisvarast, milleks on muuhulgas mõlema abikaasa sissetulek, liisingumakseid 295-300 eurot kuus, kokku 10 100,35 eurot ning kandnud autoga seotud kulutusi 1821,22 eurot.
3.Hageja leiab, et tal on õigus saada kostjalt ühisvara jagamise tulemusena abielu ajal sõlmitud kasutusrendilepingust tulenevalt 10 100,35 eurot, sest hageja on seisukohal, et abikaasa abielu ajal saadud sissetulek on poolte ühisvara ning perekonnaseaduse (PKS) § 34 lõike 3 alusel peab kostja hagejale hüvitama summa, mille ta maksis liisinguandjale liisingulepingu täitmiseks poolte ühisvara arvelt, sest kostja sõlmis liisingulepingu hageja tahteavalduseta. Eeltoodust tulenevalt on kostja kohustatud hagejale hüvitama pool 11 927,57 eurost (10 100,35 +1821,22). Kuna hageja tasus kostja eest liisinguandjale oma lahusvara arvelt liisingulepingu sissemaksena 4265 eurot, on hagejal õigus nimetatud summa kostjalt välja nõuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 1041 alusel.
4.Seega palub hageja jagada poolte ühisvara selliselt, et kõik õigused ja kohustused, mis tulenevad liisingulepingust, jäävad kostja kanda ja kostjalt mõistetakse hageja kasuks välja hüvitis summas 10 225,79 eurot. Kostja vastuväited
5.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.
6.Kostja vastuväidete kohaselt elasid nad hagejaga koos juba enne abielu sõlmimist, kostja töötas Helsingis bussijuhina, tõi kogu teenitud raha koju, andis hageja kätte hoiule ja hageja kulutas seda vastavalt vajadusele.
7.Kokkuleppel hagejaga hakkasid pooled otsima omale sõidukit, mida liisingulepinguga kasutusse võtta. Pooled leidsid sobiva sõiduki, kostja leppis kokku autode müügisalongis, milline auto ostetakse ning kostja palvel tasus hageja kostja poolt Soomes teenitud rahast sõiduki sissemakse, olles sularaha varasemalt oma kontole pannud.
8.21. detsembril 2012. a sõlmis kostja sõiduauto kasutusrendilepingu kirjalikult, sai sõiduki oma kasutusse. Sõiduk jäi Eestisse, nädalavahetustel Eestis käies kasutasid pooled sõidukit hageja vanemate külastamiseks Peipsi järve ääres ning sõidukit kasutas ka hageja poeg AL, kes sõidukiga avarii põhjustas.
9.Kostja sõnul ei ole nimetatud sõiduki näol tegemist poolte ühisvaraga, mille eest hagejal oleks õigus hüvitist nõuda, vaid kasutusrendilepingu alusel kasutatava varaga, mis rendilepingu alusel on siiani kostja kasutuses ning mille eest ta liisingumakseid maksab. Maakohtu otsus
10.Maakohus jättis 2. detsembri 2016.a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud jättis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus määras kindlaks, et hagejalt kuulub väljamõistmisele kostja menetluskuluna kostja lepingulise esindaja tasu 1250 eurot.
11.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaelt asus kohus seisukohale, et vaidlusalune sõiduk Toyota Avensis (riiklik registreerimismärk XXX XXX) ei ole poolte ühisvara, sest sõiduki kasutamiseks on sõlmitud kasutusrendileping, sõiduk on kuni käesoleva ajani kostja kasutuses ja ta tasub selle eest liisingumakseid (tõendab Nordea Fnance Estonia kinnituskiri 21. jaanuarist 2016. a; tl 30). Kasutusrendileping tähendab oma olemuselt seda, et sõiduk antakse liisinguandja, sõiduki müüja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud liisingulepingu kohaselt liisinguvõtja kasutusse ning liisingulepingu lõppemisel otsustatakse lepingupoolte kokkuleppel, kas sõiduk tagastatakse liisinguandjale või ostab liisinguvõtja selle välja ja saab seejärel liisingueseme omanikuks.
12.Kohtu hinnangul ei sõlminud kostja sõiduauto liisingulepingut hageja tahteavalduseta. Kohtuistungil vande all seletusi andes seletasid mõlemad pooled, et perele otsiti koos uut sobivat sõidukit, enne abielu sõlmimist sobiv auto leitigi ning 2012. a detsembris, s.o pärast poolte abielu sõlmimist, vormistas kostja Mustakivi Autokeskuses sõiduauto liisingulepingu, kusjuures liisingulepingu sissemakse tegi hageja.
13.Maakohtu hinnangul puudus vaidluse selle üle, et liisingulepinguga kasutusse võetud sõiduki eest tasus nii poolte abielu ajal kui ka pärast abielu lahutamist kostja, et sõidukit kasutati perekonna huvides, sh kasutas sõidukit ka hageja poeg AL, kes tegi vaidlusaluse sõidukiga ka avarii.
14.Maakohus tuvastas, et hageja tegi sõiduki sissemakse poolte ühisvaraks olevast kostja sissetulekust, mida tõendavad kostja vande all antud seletus selle kohta, et ta võttis oma Soomes teenitud palga sularahas välja ja tõi selle koju ning andis hageja kätte. Eelnimetatut kinnitavad ka kostja pangakonto väljavõtted, kust nähtub, et kostja võttis pidevalt välja pangaautomaatidest raha. Kohtu hinnangul ei ole usaldusväärsed hageja väited sellest, et liisingulepingu sissemakse tegi hageja oma lahusvaraks olevast rahast, mille oli talle andnud tema poeg ning mille ta sai laenu tagastusena EL-lt. Asjaolu, et hageja oma pojalt raha üldse sai, on paljasõnaline ja tõendamata. Kohus leidis, et eluliselt usutav ei ole ka see, et hageja laenas tunnistaja EL-le mitmel korral sularaha erinevates summades, kusjuures osa raha laenati juba Eesti krooni kehtimise ajal ja täpset arvestust laenu suuruse ja nende tagasi maksmiste kohta ei peetud, kuid 2012. a detsembris oli laenu suuruseks kokku kujunenud täpselt 4000 eurot, mille tunnistaja hagejale tagasi maksis ning hageja selle 11. detsembril 2012. a oma
pangakontole pani ning samal päeval kohe liisingulepingu sissemaksena Nordea Finance Eesti AS-le üle kandis. Kohtu hinnangul on usutavam kostja väide, et ta viis oma Soomes teenitud raha sularahana koju ja hageja kandis sellest liisingulepingu sissemakseks oleva summa üle Norde Finance Estonia AS-le.
15.Kõige eeltoodu alusel leidis kohus, et poolte kokkuleppel võeti pere huvides liisingulepingu alusel 2012. a detsembrikuus kasutusse sõiduauto Toyota Avensis, liisingulepingu sissemakse tegi hageja kostja poolt selleks antud rahast, igakuiseid liisingulepingu makseid tasus ja tasub kostja tema poolt teenitud palgast, mis perekonnaseaduse kohaselt oli poolte ühisvaraks nende abielu ajal. Hageja, kostja ja hageja poeg ekspluateerisid pere kasutuses olnud sõidukit kogu poolte abielu aja ning eeltoodust tulenevalt puudub hagejal õiguslik alus nõuda kostjalt poole igakuiste liisingumaksete, autoga seotud kulude ja liisingulepingu sissemakse väljamõistmist PKS § 34 lg 3 ja lg 1 ning VÕS § 1041 sätestatud alustel. Apellatsioonkaebus
17.Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
17.Apellatsioonkaebuse kohaselt esineb suur vastuolu maakohtu otsuse põhjenduste ja resolutsiooni vahel. Kohtuotsusest ei ole võimalik välja lugeda, kas kohus arvab, et liisinguleping koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega kuulub poolte ühisvara või siiski kostja lahusvara koosseisu. Põhjendustest nähtuvalt peab kohus lepingut ühiseks, mistõttu ei ole arusaadav, miks ühisvara jagamise osas on hagi jäänud rahuldamata.
18.Hageja ei nõustu liisingulepingu sissemakse kohta tehtud kohtu järeldustega. Hageja leiab, et kohtu järeldus justkui sõiduki sissemakse tegi poolte ühisvaraks olevast kostja sissetulekust hageja, ei ole faktiliselt põhistatud ega tõendatud. Vastupidi, hageja vande all antud seletusega ja tunnistaja EL ütlustega on tõendatud, et tegemist oli hageja lahusvaraga. Hageja juhib tähelepanu, et isegi juhul, kui kohus loeks tuvastatuks, et kostja andis (kinkis) hagejale raha enne abiellumist, ja see raha ei olnud ära kasutatud, vaid säiliks, ka sel juhul tegemist oleks hageja lahusvaraga (kinke teel omandatud vara).
17.Kohus on otsuse tegemisel valesti rakendanud perekonnaseaduse sätteid, tuletades hageja tahteavaldust liisingulepingu sõlmimiseks muudest asjaoludest. Et hageja ei osalenud kohustuse võtmisel algusest peale ja ei väljendanud oma tahet võtta liisingulepinguga endale kohustusi, samuti ka kostja ei nõudnud, et lepingule allkirja annaks ka hageja (kostja seletusest tuleneb, et kostja ei tahtnud seda ja ajas kõiki asju enda nimel, nt vormistas hagejale volikirja, mitte ei pannud ka hageja lepingusse), siis kostja poolt sõlmitud liisinguleping tekitas ainult kostja enda lahusvara hulka kuuluvaid kohustusi. Uue PKS kohaselt suuremate asjade ostu või ulatuslike kohustuste võtmise puhul (nagu seda on 20 000 eurot maksva auto liisimine) tekkivad ühised kohustused ainult juhul, kui lepingule kirjutavad alla mõlemad abikaasad. Perekonna huvides võetud kohustuseks, millest tekib solidaarvastutus, on kehtiva PKS kohaselt ainult igapäevaste olmevajaduste rahuldamiseks (toit, teatri piletid, ravimid, jms) võetud kohustused. Hageja arvab, et auto oli liisitud eranditult kostja soovil ja huvides.
17.Hageja ei nõustu maakohtu ka järeldusega auto kasutamise osas. Poolte vahel puudub vaidlus, et hagejal ei ole juhiluba, et kostja käis Eestis ainult nädalavahetustel 2 korda kuus, et hageja poeg kasutas autot ainult kostja loal ja ainult üksikud korrad, samuti selles, et auto oli ja on kostja lukustatud garaažis. Kohus ei arutanud pooltega ega andnud hinnangut asjaolule, miks kohtu seisukohalt ühiselt liisitav auto jäi kostja
ainuvaldusesse ja miks sellest tulenevalt hageja mitterahaline nõue jäi rahuldamata, samuti kas sellest tulenevalt tuli hagi rahalist nõuet rahuldada (kasutuseelis).
18.Lisaks rahalisele nõudele esitas hageja hagiavalduses ka taotluse jätta kostjale kõik sõiduautoga seotud õigused ja kohustused. Hageja jaoks on oluline mitte olla puutumuses autoga (suurema ohu allikas) ja liisingulepinguga seotud õiguste ja kohustustega. Kohus ei ole põhjendustes võtnud eraldi seisukohta antud hageja taotluse kohta, kuid jättis resolutsioonis kogu hagi rahuldamata. Selles osas puudub kohtuotsuses põhjendus.
17.Kohus leidis küll, et vaidlusaluse sõiduki puhul tegemist ei ole ühisvaraga, kuna kasutusrendi lepingu puhul on tegemist kasutuslepinguga, st auto pole poolte omandis. Samas kohus ei ole otsustanud, kas liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused on poolte ühised või mitte. Kui kohus tuvastaks, et tegemist on ühiste õiguste ja kohustustega, siis pidi kohus neid kuidagi jagama ja/või välja mõista kostjalt hageja poolt nõutava summa kasutuseelisena selle eest, et kostja valdab ainuisikuliselt autot, mida võib vallata ka hageja (kohus pidi seda pooltega arutama ja andma võimaluse selles osas seisukoha esitamiseks TsMS § 436 lg 4 teise lause järgi). Kui kohus tuvastaks, et tegemist oleks ühe poole lahusõigustega ja -kohustusega, siis pidi kohus nimetama, kellele need õigused ja kohustused kuuluvad ja lahendama sellest tulenevalt hagis tõstatatud rahalise küsimuse. Kohus ei võinud lihtsalt jätta antud taotlust ilma rahaliste tagajärgedeta ega põhjendusteta rahuldamata. Vastuse kaebusele
18.Kostja palus jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
19.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusnormide rikkumise ja materiaalõiguse eksliku kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada. Kolleegium ei nõustu maakohtu lähenemisega asja lahendamisel tähtsust omavate asjaolude tuvastamisele ja tõendite hindamisele. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse ilma asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub osaliselt rahuldamisele.
20.Hageja palus tunnistada sõiduauto kasutamiseks sõlmitud liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused kostja lahusvaraks ja hüvitada hagejale tema lahusvarast tehtud sissemakse 4265 eurot ning pool autoga seotud kuludest, 5960,76 eurot, mis tasuti poolte ühisvarast.
21.PKS § 25 järgi lähevad varaühisuse puhul abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. Varaühisuse lõppedes jagavad abikaasad ühisvara omavahel (PKS § 37 lg 1) ja ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise seisuga (PKS § 37 lg 11). Ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti (PKS § 37 lg 3). Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et kuivõrd ühisvaraks on abielu kestel abikaasade omandatud vara, mille koosseis määratakse kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga, siis kuuluvad reeglina ühisvara hulka üksnes need õigused, sh omand, mis saadi abielu sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni. Kui tegemist on liisingulepingu alusel kasutatava ja hiljem omandatava sõiduautoga ning auto omandab üks abikaasa pärast abielusuhete lõppemist, on see selle poole lahusvara, kes sõiduauto välja ostab. Kui sõiduauto omandamiseks tehakse abielu ajal ühisvara arvel liisingumakseid ja sõiduauto
omandatakse ühe abikaasa poole lahusvarana pärast abielusuhete lõppemist, tuleb ühisvara jagamisel arvestada, et sõiduauto omandanud abikaasa lahusvara, s.t TsÜS § 66 järgi varaliselt hinnatavate õiguse ja kohustuse kogumi väärtus on suurenenud ühisvara arvel. Seetõttu tuleb ühisvara jagamisel vara omandanud abikaasal hüvitada ühisvara arvel tehtud liisingumaksetest võrde osa teisele abikaasale (vt Riigikohtu
21.märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07, p-d 17-20).
22.Asja materjalidest nähtuvalt sõlmis kostja 21. detsembril 2012. a sõiduki Toyota Avensis liisingulepingu (I kd, tl 11-14). Esimese arve summas 4265 eurot tasus hageja
11.detsembril 2012. a (I kd, tl 15) ning edasised maksed tuli tasuda 60 kuu jooksul. Vaidlust ei ole selles, et igakuised liisingumakseid tasus nii enne kui pärast abielusuhete lõppemist kostja ja abielu ajal sõidukit välja ei ostetud. Maakohus tuvastas, et sõiduautot kasutab kostja kasutusrendi tingimustel ning liisinguvõtjal on õigus liisinguauto välja osta, kuid seda jääkväärtuse tasumisega. Toimikust ei nähtu, et sõiduauto oleks tänaseks välja ostetud, seega ei ole vaidlusaluse sõiduauto omanikeks pooled, vaid liisinguandja. Kuna sõiduk on endiselt välja ostmata, ei saa sõiduautot lugeda abikaasade ühisvaraks ning sellest tulenevalt ka ühisvarana jagada.
23.Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et ühisvarana on käsitletavad ka varalised õigused. Kapitaliliising on suunatud liisingueseme liisinguvõtja poolt omandamise finantseerimisele ja kasutusliisingu eesmärgiks on liisingueseme kasutamise võimaldamine liisingulepingu perioodi kestel, millise lepinguga on käesolevas vaidluses tegemist. Eeltoodust tulenevalt on sõiduk antud kokkulepitud tähtajaks liisinguvõtja kasutusse ja kostjal on võimalus see eesõigusega omandada lepingu tähtpäeva saabumisel. Olukord on sarnane VÕS § 233 tähenduses omandireservatsiooniga müügilepingule, mille järgi tekib omand asjale pärast kogu hinna tasumist. Makseperioodi jooksul tehtud maksete summa on aga käsitletav varalise õigusena, mis loob aluse hilisemale omandi üleminekule. Sellest tulenevalt on abielusuhete ajal tasutud maksete näol tegemist ühisvaraga, mida tuleb ühisvara jagamisel arvestada.
24.Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega, mis puudutavad esimese sissemakse tegemist ühisvara arvelt, mitte hageja pojalt saadud raha ehk hageja lahusvara arvelt. Selles osas ei pea ringkonnakohus TsMS 654 lg 6 järgi vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata. Ühtlasi jätab ringkonnakohus rahuldamata hageja taotluse teha päring liiklusregistri andmebaasist hageja poja poolt sõidukite võõrandamise kohta, kuna nimetatud tõenditel ei ole käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast tähtstust.
25.Usutav ei ole ka hageja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et isegi juhul, kui tegemist ei olnud pojalt saadud saadud rahaga, siis oli tegemist kostja poolt hagejale enne abiellumist kingitud rahaga. Kostja ei ole sellise kinke tegemist kinnitanud ning hageja väite usutavust vähendab versiooni muutmine raha päritolu kohta. Samuti ei ole mõistliku põhjendust sellele, miks oli perekonna huvides sõiduki kasutamiseks vaja selle sissemakseks mõeldud raha eelenevalt hagejale kinkida.
26.Asja materjalidest nähtuvalt tasuti kuni abielusuhete lõppemiseni sõiduki omandamiseks sissemakse 4265 eurot ja selle lisaks igakuiseid liisingmakseid 10 100,35 eurot, kokku 14 365,35 eurot. Kuna vaidlust ei ole selles, et auto väljaostuõigus ehk TsÜS § 66 järgi varaliselt hinnatav hüve jääb kostjale, on hagejal õigus nõuda kostjalt poole abielu ajal tehtud liisingumaksete hüvitamist summas 7182,67 eurot.
27.Auto kindlustamisele, tehnohooldusele ja rehvidele tehtud 1821,22 euro suurused kulutused ei kuulu ühisvara hulka, kuna nende kulutuste tegemine ei ole loonud ühisvara hulka kuuluvat varalist õigust ega muud jagatavat hüve. Tegemist on ühisvara arvelt tehtud kulutustega, mis on auto kasutamise käigus ühiselt ära tarbitud.
Analoogselt ei saaks ühisvarana jagada ka nt autoga sõitmiseks ostetud ja abielu ajal ära tarbitud autokütusele tehtud kulutusi.
28.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust.
29.Maakohus on jätnud hagi rahuldamata ning menetluskulud TsMS § 162 lg-st 1 juhindudes hageja kanda. Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu muudab kolleegium TsMS § 173 lg 3 alusel menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus rahuldab käesoleva otsusega hageja esitatud nõudest (10 225,79 eurost 7182,67 eurot) 70 %. Arvestades, et ringkonnakohus rahuldab hageja nõude 70 % ulatuses, jätab ringkonnakohus nii maakohtu- kui apellatsioonimenetluse kulud 70 % ulatuses kostja ja 30 % ulatuses hageja kanda. Arvestades menetluskulude proportsionaalset jaotust, tuleb muuta ka väljamõistetavaid menetluskulusid.
30.Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1250 eurot. Seega tuleb arvetades menetluskulude jaotust hagejalt kostja kasuks välja mõista maakohtus kantud menetluskulud 375 eurot (30% 1250-st).
31.Ringkonnakohus peab menetluslikult ökonoomseks määrata praeguses otsuses kindlaks kostjalt hageja kasuks väljamõistetavate kulude suuruse olenemata sellest, et maakohus ei ole hinnanud hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust (vt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 22).
32.Hageja on esitanud maakohtule menetluskulude kindlaksmääramise avaldused 10. oktoobri 2015. a hagis (I kd, tl 34), 16. novembri 2015. a e-kirjas (I kd, tl 68), 18. novembri 2015. a seisukohtades (I kd, tl 187-188) ja 24. novembri 2017. a e-kirjas (I kd, tl 193). Menetluskulude nimekirjade kohaselt on hageja lepingulise esindaja menetlustoiminguteks kohtumine kliendiga ja olukorra selgitamine ning positsiooni kujundamine (1 tund), andmete kogumine, materjali komplekteerimine ning kliendile selgitamine, milliseid andmeid on täiendavalt vaja (30 minutit), materjalide süstematiseerimine ja summade arvutamine (30 minutit), hagiavalduse koostamine ja kliendiga kooskõlastamine (4 tundi), lisade komplekteerimine ja riigilõivu tasumine (15 minutit), materjalide e-toimikusse sisestamine (15 minutit), kostja 10. novembri 2015. a vastuse analüüsimine ja sellele vastuse koostamine (45 minutit), kohtuistungitel viibimine (ajakulu vastavalt protokollidele), kohtuvaidluse seisukohtade koostamine (6 tundi), kostja 23. novembri 2015. a seisukoha analüüsimine ja sellele vastuse koostamine (30 minutit). Lisaks on hageja tasunud hagilt riigilõivu 300 eurot (I kd, tl 37).
33.Ringkonnakohus peab TsMS § 175 lg 1 kohaselt põhjendatud ja vajalikuks ajakulu seoses hagi koostamisega (4 tundi), kostja 10. novembri 2015. a vastuse analüüsimise ja sellele vastu koostamisega (45 minutit), neljal kohtuistungil viibimisega (kokku 4 tundi 30 minutit, I kd, tl 71-72 pöördel, 118-119, 136 ja pöördel, 154-164) ning kohtuvaidluse seisukohtade koostamisega (30 minutit). Kuivõrd tegemist ei ole keerulise vaidlusega, siis hõlmab hagi koostamise alakulu 4 tunni ulatuses ka vajaliku tehnilise töö ajakulu, sh andmete süstematiseerimise ja sisestamise, summade arvutamise ja riigilõivu tasumise ajakulu. Kohtuvaidluse lõplike seisukohtade koostamise ajakulu on ilmselgelt ülepaisutatud, kuna selles on korratud üksnes menetluse kestel esitatud seisukohti. Kostja 23. novembri 2015. a seisukoha analüüsimine ja sellele vastuse koostamine ei ole ringkonnakohtu hinnangul vajalik menetlustoiming ja seetõttu ei ole põhjendatud selle hüvitamine TsMS § 175 lg 1 alusel. Kokku tuleb ringkonnakohtu hinnangul lugeda hageja põhjendatud ja
vajalikuks ajakuluks maakohtus TsMS § 175 lg 1 mõttes 9,75 tundi (4 + 0,75 + 1 + 0,5 + 0,42 + 2,58 + 0,5).
34.TsMS § 175 lg 1 kohaldamisel tuleb hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Kolleegiumi arvates ei ole 150 euro suurune tunnitasu antud vaidluses põhjendatud. Selline tunnitasu ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Ringkonnakohtu hinnangul võib lugeda advokaadist lepingulise esindaja puhul põhjendatuks 120 euro suurust tunnitasu. Sellist seisukohta toetab ka Riigikohtu praktika (vt nt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13).
35.Seega moodustavad hageja maakohtus toimunud menetlusega seotud vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud 1170 eurot (9,75 x 120), millest 70% on 819 eurot. Samuti tuleb kostjal arvestades menetluskulude jaotust hagejale hüvitada riigilõiv 210 eurot (70% 300-st).
36.Ringkonnakohtus pooled menetluskulude nimekirju ei esitanud, mistõttu mõistab kohus välja vaid toimikust nähtuvad menetluskulud. Hageja on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 300 eurot, millest arvestades menetluskulude jaotust tuleb kostjal hagejale hüvitada 210 eurot (70% 300-st).
37.TsMS § 445 lg-st 1 tuleneb, et kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Praegusel juhul tuleb ülalesitatust lähtuvalt rahuldada hageja nõue maa- ja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks kokku 1239 euro (819+210+210) ulatuses ning kostja nõue maakohtu menetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks 375 euro ulatuses. Ringkonnakohus tasaarvestab nimetatud vastastikused nõuded otsuse resolutsioonis, mõistes kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitisena 864 eurot.
38.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere
(allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar
Tühistatud osaliselt Riigikohtu 13.12.2017 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138 osas, milles ringkonnakohus tühistas samas asjas tehtud Harju Maakohtu 2. detsembri 2016. a otsuse ning rahuldas hagi, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Hagi rahuldamata jätmise osas täiendada ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
2.Rahuldada A. L kassatsioonkaebus, Z. L vastukassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Otsus on jõustunud osas, milles Z. L hagi raha saamiseks jäeti rahuldamata, s.o 3043 euro 12 sendi välja mõistmata jätmise osas.