Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Gaida Kivinurm ja Indrek Soots
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.11.2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-18-10201
Tsiviilasi
OÜ Hingehoid hagi Sillen Konsultatsioonid OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Veli Kraavi ja SA Hiiu Ravikeskus vastu vara arestist vabastamiseks Sillen Konsultatsioonid OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Veli Kraavi vastuhagi OÜ Hingehoid ja SA Hiiu Ravikeskus vastu omandiõiguse tunnustamiseks, vara ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks või kahjuhüvitise ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26.06.2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Hingehoid ja SA Hiiu Ravikeskus ühine apellatsioonkaebus Sillen Konsultatsioonid OÜ (pankrotis) pankrotihalduri apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
OÜ Hingehoid ja SA Hiiu Ravikeskus apellatsioonkaebuse hind 126 635.55 (123 135.55 + 3500) eurot Sillen Konsultatsioonid OÜ (pankrotis) pankrotihalduri apellatsioonkaebuse hind 123 135.55 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastuhagis kostja I)/apellant I/vastustaja OÜ Hingehoid (registrikood 12295590), lepinguline esindaja v/adv Kristel Viru Kostja I (vastuhagis hageja)/vastustaja/apellant Sillen Konsultatsioonid OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Veli Kraavi, lepingulinr esindaja v/adv Eerik Entsik Kostja II (vastuhagis kostja II)/apellant II/vastustaja SA
Hiiu Ravikeskus (registrikood 90010864), lepingulised esindajad v/adv Tarmo Peterson ja adv Henri Torop Kohtuistungi toimumise aeg
Harju Maakohtu 26.06.2019 otsuse resolutsioon jätta muutmata (väljaarvatud punkti 3 täpsustuse osas), kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
2.Maakohtu otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Jätta rahuldamata OÜ Hingehoid hagi Sillen Konsultatsioonid OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Veli Kraavi ja SA Hiiu Ravikeskus vastu vara arestist vabastamiseks. 2) Jätta vastu võtmata SA Hiiu Ravikeskus õigeksvõtt OÜ Hingehoid hagis Sillen Konsultatsioonid OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Veli Kraavi ja SA Hiiu Ravikeskus vastu vara arestist vabastamiseks. 3) Rahuldada Sillen Konsultatsioonid OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Veli Kraavi vastuhagi OÜ Hingehoid ja SA Hiiu Ravikeskus vastu omandiõiguse tunnustamiseks ja vara ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks. 4) Tunnustada Sillen Konsultatsioonid OÜ (pankrotis) omandiõigust ning välja nõuda OÜ Hingehoid ja SA Hiiu Ravikeskus valdusest Sillen Konsultatsioonid OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Veli Kraavi otsesesse valdusesse järgmine vallasvara: a. b. c. d. e. f. g. h. i. j.
5) Jätta rahuldamata Sillen Konsultatsioonid OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Veli Kraavi taotlus määrata kindlaks kohtuotsuse resolutsiooni punktis 4 nimetatud kohustuse täitmiseks tähtaeg ning mõista OÜ-lt Hingehoid ja SA-lt Hiiu Ravikeskus välja täitmise tähtaja järgimata jätmisel kahjuhüvitis 114 014.40 eurot ja viivised võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud määras. 6) Tühistada Harju Maakohtu 16.07.2018 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega Harju Maakohus peatas Tallinna kohtutäitur Marek Laanemetsa poolt läbiviidava täitemenetluse täiteasjas 014/2018/1140 kuni käesolevas asjas tehtava lahendi jõustumiseni. Menetluskulud 7) Jätta hagiga seotud menetluskulud OÜ Hingehoid kanda. 8) Jätta Sillen Konsultatsioonid OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Veli Kraavi vastuhagiga seotud OÜ Hingehoid ja SA Hiiu Ravikeskus menetluskulud nende
endi kanda ning Sillen Konsultatsioonid OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Veli Kraavi menetluskulud võrdsetes osades OÜ Hingehoid ja SA Hiiu Ravikeskus kanda. 9) Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt TsMS § 177 lõikele 2.
3.Apellatsioonkaebused jätta rahuldamata.
4.Apellatsioonimenetluse kulud jätta iga menetlusosalise enda kanda. Edasikaebamise kord ja tähtajad Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.23.01.2018 esitas hageja maakohtule kostjate vastu hagi, milles palub vabastada aresti alt kohtutäituri Marek Laanemetsa 13.06.2018 aktiga (allkirjastatud 26.06.2018) (akti lisa 2) arestitud hagejale kuuluvad vallasasjad. Menetluskulud palus hageja jätta kostja I (edaspidi pankrotihaldur) kanda.
2.Sillen Konsultatsioonid OÜ-le (pankrotis, edaspidi SK (p)) kuulub hoonestusõiguse alusel aadressil Laste t 1, Põllu t 70, Raudtee t 75, Valve t 3 Tallinnas asuv ehitis, kus asub hooldushaigla Hiiu Ravikeskus. Hiiu Ravikeskuses osutab teenust kostja II (edaspidi SA). Hooldushaigla opereerimiseks osutab tugiteenuseid hageja (edaspidi HH), kellele kuulub haiglas asuv inventar, invatarbed, mööbel jm.
3.13.06.2018 hommikul informeeris SA esindaja HH-d, et kohtutäitur soovib hagi tagamise määruse alusel arestida haiglahoones asuva vallasvara. Kohapeal selgus, et kohtutäitur on lähtunud pankrotihalduri sissenõudjana esitatud täitmisavaldusest, täitedokumendiks maakohtu 11.06.2018 hagi tagamise määrus tsiviilasjas nr 2-18-8314. Täituril oli kohustus ja õigus arestida üksnes SA-le kuuluv vara, kuid täitur arestis kogu ravikeskuses asuva vallasvara, sh vara, mis kuulub HH-le. HH omandas täituri akti lisas 2 fikseeritud vara SA-lt 06.03.2018 müügilepinguga. Vara suhtes oli 15.08.2012 sõlmitud SK (p) ja liisinguandja vahel liisinguleping. SK (p) müüs vara 31.10.2012 lepinguga SA-le. Kokku oli lepitud, et omandiõigus läheb müüjalt ostjale üle lepingu sõlmimisega 31.10.2012. 19.08.2016 kohtumäärusega SK (p) vara suhtes kehtestatud
käsutuskeeld ei mõjuta varem sõlmitud müügilepingut. Vara omandiõigus oli SA-l, kes võis seda piiranguteta võõrandada HH-le. Kostja I vastuväited ja vastuhagi
4.Pankrotihaldur vaidles hagile vastu. 02.11.2018 esitas ta HH ja SA vastu vastuhagi, milles palub tunnustada SK (p) omandiõigust vaidlusalusele vallasvarale ning vara välja nõuda HH ja SA ebaseaduslikust valdusest pankrotihalduri otsesse valdusesse. Samuti palus pankrotihaldur kohustada HH-d ja SA-d andma vara üle pankrotihalduri otsesesse valdusesse 1 kuu jooksul arvates kohtulahendi jõustumisest ning kohustuse täitmise rikkumisel mõista HH-lt ja SA-lt välja pankrotihalduri kasuks vallasasjade väärtus 114 014.40 eurot koos seadusjärgse viivisega.
5.15.08.2012 müügilepingu alusel sai vara omanikuks Citadele Leasing & Factoring OÜ, vara väärtuseks oli 114 014.40 eurot. Samal päeval sõlmiti Citadele Leasing & Factoring OÜ kui liisinguandja ja SK (p) kui liisinguvõtja vahel liisinguleping (kasutusrent) samade vallasasjade kasutamiseks 60 kuuks. Seega pidi liisinguleping lõppema 15.08.2017. Liisingulepingu üldtingimuste punkt 2.1 sätestab, et liisinguobjekti omandiõigus kuulub kogu lepingu perioodi kestel liisinguandjale ning et liisinguvõtjal on õigus liisinguobjekt lepingu lõppedes selle jääkväärtusega välja osta, millisel juhul läheb liisinguobjekti omandiõigus liisinguvõtjale üle peale kõikide lepingust tulenevate kohustuste täitmist. Perioodil 19.11.2012–10.04.2017 olid kõik liisinguandja poolt SK (p) nimele väljastatud arved SK (p) poolt tasutud.
6.Riiklikult tunnustatud ekspert UV tuvastas, et SK (p) arvelduskontodelt on tehtud ülekandeid liisinguandjale 55 769.05 eurot, viimase makse 10.04.2017. Alles 2017.a aprillis soovis SK (p) vara välja osta jääkväärtusega. Seega kuni 13.04.2017 oli vaidlusaluse vallasvara omanikuks liisinguandja, SK (p) oli üksnes vara kasutajaks. Alates 13.04.2017 on vara omanikuks SK (p). Harju Maakohtu 19.08.2016 määrusega keelati pankrotivõlgnikul vara käsutamine ajutise halduri nõusolekuta. Hilisema tehingu alusel ei saanud asjade omand üle minna SA-le ega HH-le. Kostja II seisukoht
7.SA nõustus HH kirjeldatud asjaoludega ning õiguslike põhjendusega täies ulatuses, võttis hagi õigeks ja palus selle rahuldada.
8.Vastuhagile vaidles SA vastu. Omandiõigus ei ole kunagi SK-le (p) üle läinud. Liisinguleping oli sõlmitud omandireservatsiooniga, millisel juhul läheb omand ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega. SK (p) ja SA sõlmisid omakorda 31.10.2012 müügilepingu, mille sisu oli vara omandi väljanõudeõiguse üleandmine AÕS § 93 mõttes SA-le. Lepingus on küll ekslikult märgitud, et omandiõigus läheb üle SK-lt (p) SA-le, kuid poolte tegelik tahe oli anda omandi liisinguandjalt väljanõudeõigus SA-le. Praegusel juhul nähtub nii objektiivsetest asjaoludest kui poolte väljendustest, et pooled ei ole kunagi soovinud anda vara omandiõigust SK-le (p), vaid SA-le.
9.SA on tasunud SK-le (p) väljastatud arveid. Kõik liisinguandjale tehtud väljamaksed on tehtud SA-lt saadud raha eest. Liisingulepingut teenendas SA. SK (p) ei ole SA-le vara eest tasutud 62 756.57 eurot tagasi maksnud. SA on suhtunud varasse kui omanik ning teised osapooled on seda aktsepteerinud. SA on vara vallanud, kasutanud ning jooksvalt hooldanud.
10.Liisingumaksete täieliku tasumise korral pidi vara omandiõiguse väljanõudeõigus minema SA-le. Pärast seda, kui SA tasus viimase arve, palus SK (p) liisinguandjal anda omand üle SA-le. SK (p) ei ole vara omandiõigust kunagi saanud. Kokkulepe omandiõiguse väljanõudeõiguse ülemineku osas sõlmiti 31.10.2012. Esimese astme kohtu otsus
11.26.06.2019 otsusega jättis Harju Maakohus HH hagi rahuldamata ja vastu võtmata SA õigeksvõtu HH hagi osas. Kohus rahuldas pankrotihalduri vastuhagi ja tunnustas SK (p) omandiõigust ning nõudis HH ja SA valdusest SK (p) pankrotihalduri otsesesse valdusesse järgmise vallasvara: täisfunktsionaalne voodi Ecofit Plus (150tk); voodimadrats 90x200x12, hügieenilise kattega (150tk); lingtõstuk Eagle 625 (1tk); rulaator 4-rattaline 286B (30tk); ratastool 708D, madala seljatoega (20tk); ratastool 708D, kõrge seljatoega B14 (7tk); dušitool Melbourne (8tk); dušitool 139B (3tk); ratastool Eclips XXL, 200kg (1tk); mobiilne trepironija LG2004 (1tk). Kohus jättis rahuldamata SK (p) taotluse määrata kindlaks otsuse resolutsiooni punktis 4 nimetatud kohustuse täitmise tähtajaks 1 kuu ning mõista HH-lt ja SA-lt kohustuse täitmise tähtaja järgimata jätmisel välja 114 014.40 eurot ja viivised VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras. Kohus tühistas 16.07.2018 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu ja jättis HH hagiga seotud menetluskulud HH kanda, SK (p) vastuhagiga seotud HH ja SA menetluskulud nende endi kanda ning SK (p) menetluskulud võrdsetes osades HH ja SA kanda. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt TsMS § 177 lõikele 2.
12.Puudub vaidlus, et Tallinnas Laste t 1, Põllu t 70, Raudtee t 75, Valve t 3 kinnistul asub SK-le (p) hoonestusõiguse alusel kuuluv ehitis, kus asub hooldushaigla, kus osutab teenust SA ja opereerimiseks osutab tugiteenuseid HH. Tsiviilasjas nr 2-18-8314 11.06.2018 määrusega kohaldas kohus hagi tagamist, millega arestis hoonestusõiguse oluliseks osaks olevates hoonetes asuva SA vallasvara kokku 926 549.28 euro väärtuses. 13.06.2018 toimus ravikeskuses asuva vara arestimine kohtutäituri poolt.
13.HH nõude aluseks saab olla täitemenetluse seadustiku (TMS) § 222 lõige 1. Hageja hinnangul on tal õigus nõuda 13.06.2018 arestitud vara arestist vabastamist, kuna tegemist on temale kuuluva varaga. Seega tuleb analüüsida, kas 13.06.2018 arestitud vara näol on tegemist hagejale või SK-le (p) kuuluva varaga. HH leiab, et omandas vara SA-lt 06.03.2017 müügilepinguga hinnaga 50 000 eurot. SK (p) vaidleb vastu põhjendusel, et vara ei saanud 06.03.2017 olla SA omandis, mistõttu ei saanud viimane seda ka HH-le müüa.
14.Nähtuvalt 15.08.2012 müügilepingust, mis sõlmiti Sisustusrendi OÜ müüjana ja Citadele Leasing & Factoring OÜ ostjana ning SK (p) kui kasutaja vahel, oli lepingu lepingu objektiks järgmine vara: täisfunktsionaalne voodi Ecofit Plus (150tk), voodimadrats 90x200x12, hügieenilise kattega (150tk), lingtõstuk Eagle 625 (1tk), rulaator 4-rattaline 286B (30tk), ratastool 708D, madala seljatoega (20tk), ratastool 708D, kõrge seljatoega B14 (7tk), dušitool Melbourne (8tk), dušitool 139B (3tk), ratastool Eclips XXL, 200kg (1tk), mobiilne trepironija LG2004 (1tk). Lepingu punkti 1 kohaselt müüs müüja vara ostjale, seega sai 15.08.2012 lepinguga vara omanikuks Citadele Leasing & Factoring OÜ. Täiendavalt sõlmisid ostja liisinguandjana ja SK (p) liisinguvõtjana 15.08.2012 liisingulepingu, mille punkti 2 kohaselt oli lepingu esemeks sama vara. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 2.1 kohaselt kuulub liisinguobjekti omandiõigus kogu lepingu perioodi kestel liisinguandjale. Kohus leidis, et seega tulenes
liisingulepingust, et kuni lepingu kestvuse lõpuni on lepingu objektiks oleva vara omanikuks liisinguandja.
15.Liisingulepingu üldtingimuste punkti 2.2 kohaselt on liisinguvõtjal õigus liisinguobjekt jääkväärtusega välja osta ning sellisel juhul läheb omandiõigus üle liisinguvõtjale. Seega tuleneb liisingulepingust, et liisinguvõtjal on võimalik vara omanikuks saada, kui ta vara selle jääkväärtusega välja ostab. Nähtuvalt SK (p) juhatuse liikme YY 11.04.2017 avaldusest on SK (p) kinnitanud, et soovib 15.08.2012 liisingulepingu esemeks oleva vara jääkväärtusega välja osta. Samuti on SK (p) 11.04.2017 avalduses täpsustanud, et jääkväärtuse tasub tema eest SA ning palub vara omandiõiguse üle anda SA-le. Seoses liisinguvõtja11.04.2017 avaldusega on liisinguandja koostanud arve liisingulepingu jääkväärtuse tasumiseks. Ülekannete väljavõtte kohaselt on vara väljaostu eest tasunud SA. Puudub vaidlus, et liisingulepingu esemeks oleva vara jääkväärtuse eest on hiljemalt 13.04.2017 liisinguandjale täielikult tasutud. Lähtuvalt eeltoodust oli kohus seisukohal, et tulenevalt liisingulepingu üldtingimuste punktist 2.2 läks vara jääkväärtuse tasumisel lepingu esemeks oleva vara omand 13.04.2017 üle SK-le (p). Kohtu hinnangul ei omanud omandi üleminekul tähtust, et jääkväärtuse viimase osamakse tasus SA, kuna rahalise kohustuse võib omandaja eest täita ka kolmas isik. Asjaolu, et arved väljastati SK-le (p), ei tähenda, et neid ei oleks võinud tasuda kolmas isik (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-99-06, punkt 11).
16.19.06.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-1217 nimetati SK (p) ajutiseks halduriks Veli Kraavi ning määruse resolutsiooni punkti 5 kohaselt keelati pankrotivõlgnikul vara käsutamine halduri nõusolekuta. Kohus tugines tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 88 lõikele 1 ja pankrotiseaduse (PankrS) § 36 lõikele 2. Harju Maakohtu 13.04.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-1217 kuulutati välja SK pankrot. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kooskõlas TsÜS § 88 lõikega 1 ei olnud pärast 19.05.2016 määruse tegemist võimalik SK (p) varaga tehinguid teha ajutise pankrotihalduri nõusolekuta ja vastava nõusolekuta tehtud tehing on tühine. Pankrotihaldur on kinnitanud, et ei ole andnud SK-le (p) nõusolekut 13.04.2017 omandatud varaga tehingu tegemiseks. Seega on TsÜS § 88 lõike 1 alusel tühine SK (p) poolt väidetavalt toimunud vara üleandmine SA-le. Seega ei kuulu 13.06.2018 arestitud vara HH-le, vaid kuulub SK-le (p). Hageja väidetud vara omandamist 06.03.2017 SA-lt ei saanud toimuda, kuna nimetatud kuupäeval oli lepingu esemeks olev vara veel liisinguandja omandis üksnes kellel oli AÕS § 68 lõikest 1 tulenevalt õigus vara käsutamiseks.
17.Hageja väide, et SA omandas vaidlusaluse vara SK-lt (p) juba 31.10.2012 müügilepingu alusel, on põhjendamatu. Kohus tuvastas juba eelnevalt, et 31.10.2012 väidetavalt toimunud müügilepingu sõlmimise ajal oli vara omanikuks liisinguandja ning üksnes tema oleks saanud 31.10.2012 vara käsutada ning SA-le üle anda. HH ei ole esitanud ühtegi tõendit, et liisinguandja oleks seda teinud. Ka asjaolu, et SA tasus SK-le (p) arveid, ei võimaldanud omandi üleminekut SA-le, kuna SK (p) sai esemete omandi alles aprillis 2017, kui juba kehtis kohtu käsutuskeeld. Ka juhul, kui SK (p) ja SA leppisid väidetavalt 31.10.2012 kokku omandi tulevases üleminekus SA-le, ei saanud see toimuda enne, kui esemete omanikuks oli saanud SK (p), kuna enne omanikuks saamist ei oleks SK-l (p) olnud kooskõlas AÕS § 68 lõikega 1 vara käsutamisõigust. Asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit ega dokumenti, millest ilmneks, et liisinguandja oleks enne 31.10.2012 esemete omandi üle andnud liisinguvõtjale. Vastupidiselt on liisinguandja esindaja 30.10.2018 e-kirjas kinnitanud, et lõpparve tasumisel läks vara omand üle liisinguvõtjale.
18.Lähtuvalt eeltoodust tuleb rahuldamata jätta HH nõue vabastada aresti alt kohtutäituri poolt arestitud vallasjad, kuna TMS § 222 lõike 1 kohaldamise eeldus ei ole täidetud – HH ei ole arestitud vallasasjade omanik.
19.Järgnevalt analüüsis kohus pankrotihalduri vastuhagis esitatud nõuet tunnustada SK (p) omandiõigust vaidlusalusele vallasvarale ning nõuda see HH ja SA valdusest välja kostja I otsesesse valdusesse. Pankrotihalduri nõude aluseks saab olla AÕS § 80 lõige 2 ning rahuldamise eelduseks asjaolu, et SK (p) on vara omanikuks.
20.Kohus on juba tuvastanud, et 15.08.2012 müügilepinguga sai vaidlusaluse vara omanikuks Citadele Leasing & Factoring OÜ ning sama kuupäeva liisingulepingu alusel asus omanik vara SK-le (p) liisima. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 2.2 kohaselt on liisinguvõtjal õigus liisinguobjekt selle jääkväärtusega välja osta ning sellisel juhul läheb liisinguobjekti omandiõigus üle liisinguvõtjale. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et jääkväärtuse tasumine toimus hiljemalt 13.04.2017 ning seega läks vastaval kuupäeval vara omand üle SK-le (p). Võttes arvesse, et tulenevalt 19.05.2016 kohtumääruse käsutuskeelust ei olnud SK-l (p) võimalik pärast 19.05.2016 vara omandit pankrotihalduri nõusolekuta kehtivalt üle anda, asus kohus seisukohale, et SK (p) on vaidlusaluse vara omanik. Seega tuleb kooskõlas AÕS § 80 lõikega 2 vastuhagi rahuldada, tunnustada SK (p) omandiõigust vaidlusalustele vallasjadele ning mõista need SA ja HH valdusest välja SK (p) otsesesse valdusesse.
21.Täiendavalt on pankrotihaldur esitanud taotluse määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise tähtaeg. Kohus viitas TsMS § 365 lõigetele 1 ja 2. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-10112 punktides 21 ja 22 asunud seisukohale, et TsMS §-s 365 nimetatud nõude rahuldamine ei ole põhjendatud, kui ei ole piisavalt alust arvata, et kohustus jääks täitmata. Antud juhul puudub alus arvata, et vallasasjade üleandmise kohustus jääks täitmata, kuna vara on 13.06.2018 vallasvara arestimisaktiga arestitud ning puuduvad tõendid, millest ilmneks, et vara ei ole võimalik SK-le (p) üle anda. Seega jättis kohus pankrotihalduri taotluse rahuldamata.
22.Kuna kohus jättis HH hagi rahuldamata, jäid hagiga seotud menetluskulud TsMS § 162 lõike 1 alusel HH kanda. Võttes arvesse, et kohus rahuldas pankrotihalduri vastuhagi, tuleb vastuhagiga seotud menetluskulud jätta HH ja SA kanda. TsMS § 165 lõikes 1 sätestatut arvestades tuleb vastuhagis esitatud nõudega seotud HH ja SA menetluskulud jätta nende endi kanda ning pankrotihalduri menetluskulud võrdsetes osades HH ja SA kanda. Kohus märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast otsuse jõustumist. HH ja SA apellatsioonkaebus
23.26.07.2019 esitasid HH ja SA ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada HH hagi ja jätta pankrotihalduri vastuhagi rahuldamata ning menetluskulud pankrotihalduri kanda.
24.Kohus kohaldas valesti materiaalõigust, kui jõudis järeldusele, et vallasasjade omandiõigus on SK-le (p) üle läinud. Kohus ei analüüsinud AÕS § 92 lõike 2 kohaldamisega seonduvat ega põhjendanud, miks viidatud norm ei ole kohaldatav. Kohus leidis, et tulenevalt liisingulepingu üldtingimuste punktist 2.2 läks vara jääkväärtuse tasumisel omand üle SK-le (p). Samas jättis kohus tähelepanuta järgmised asjaolud: peale 15.08.2012 kokkuleppe sõlmimist on SK (p) ja SA vahel sõlmitud 31.10.2012 leping, millega pooled avaldasid, et soovivad omandiõiguse üleminekut SA-
le; SA tasus sisuliselt kõik liisingumaksed, valdas vallasasju ja hooldas neid; SK (p) teatas kirjalikult liisinguandjale 11.04.2017, et soovib vallasasjade üleandmist SA-le; tahteavaldus põhines 31.10.2012 sõlmitud lepingul. Eelnevaid tõendeid ei ole kohus kogumis analüüsinud. SA sai 31.10.2012 lepinguga SK-lt (p) ooteõiguse vallasasjade omandamiseks, mille üleandmine on seaduse ja õiguskirjanduse kohaselt võimalik. Kohus oleks pidanud analüüsima, mida SK (p) ja SA 31.10.2012 lepingu sõlmimisel soovisid, milline oli nende tegelik tahe ja kas selle realiseerimine on kehtiva õigusega kooskõlas. Kohtu menetlusnormi rikkumine on oluline, sest HH ja SA vastuväited põhinesidki peamiselt AÕS § 92 lõikel 2.
25.Asjas puuduvad tõendid, mille järgi oleks vallasasjade omandiõigus SK-le (p) üle läinud või mis kinnitaks, et SK (p) oleks omandiõigust soovinud. Samas on esitatud tõendid, et SK (p) ja SA tahe oli, et vallasasjade omandiõigus läheks üle SA-le. Arusaamatuks jääb maakohtu järeldus, et vallasasjade omandi sai SK (p), kes kirjalikult kahel korral omandist keeldus ja paluns omandiõiguse üle anda SA-le, kes omandi vastu võttis ja vallasasju valdas. Kohus on eiranud SK (p) kirjalikke taotlusi. Järeldust, et omandiõigus läks 31.10.2012 lepingust ning SK (p) tahteavaldustest tulenevalt SA-le, ei muuda liisinguandja esindaja 2018.a oktoobris ekslikult väljendatu. Nimetatule tuginedes ei saa tagantjärele tuvastada lepingupoolte tahet 2012.a.
26.Kohtu järeldus, et SK (p) rikkus käsutuskeeldu, põhineb valel eeldusel. Kuna SK (p) ei ole vallasasjade omandiõigust saanud, ei ole ta käsutustehingut teinud ega käsutuskeeldu rikkunud. Omandiõiguse väljanõudeõiguse loovutas SK (p) kostjale II juba 31.10.2012 ning poolte hilisem käitumine kinnitab, et ühiseks tahteks oli vallasasjade omandiõiguse üleminek SA-le, mitte SK-le (p).
27.Kohus ei ole selgitanud, miks ei ole 31.10.2012 kokkuleppe alusel toimunud vallasasjade omandiõiguse ooteõiguse üleandmist. Otsusest ei nähtu, millise tõendiga loeb kohus tuvastatuks, et omandiõigus läks siiski üle SK-le (p). Leides, et SA poolt vara jääkväärtuse 6297.22 euro tasumine ei oma omandi üleminekul tähtsust, jättis kohus tähelepanuta, et SA tasus lisaks veel täiendavalt enam kui 56 000 eurot. Ei ole eluliselt usutav, et sihtasutus tasub vastusooritust saamata üle 60 000 euro kolmanda isiku kohustuste katteks. Kohus oleks pidanud analüüsima, millisel põhjusel vastavad ülekanded on tehtud ning kuidas need seonduvad 31.10.2012 kokkuleppega. SK (p) pankrotihalduri apellatsioonkaebus
28.26.07.2019 apellatsioonkaebuses vaidlustab pankrotihaldur maakohtu otsuse osas, milles tema vastuhagi jäi osaliselt rahuldamata ja palub teha selles osas uue otsuse, millega täies ulatuses vastuhagi rahuldada ning jätta menetluskulud SA ja HH kanda.
29.Kohus põhjendas vastuhagi osalist rahuldamata jätmist sellega, et puudub alus arvata, et vallasasjade üleandmise kohustus jääks täitmata, kuna vara on 13.06.2018 kohtutäituri vallasvara arestimisaktiga arestitud ning samuti puuduvad tõendid, millest ilmneks, et vara ei ole võimalik üle anda. Kohtu seisukoht on üllatuslik, kuna vastavasisulist vastuväidet hageja ja kostja II menetluses ei esitanud. Samuti ei arutanud kohus seda õiguslikku küsimust menetlusosalistega. Kohus on ka vääralt kohaldanud TsMS § 365 lõikeid 1 ja 2 ning § 445 lõiget 1, leides, et vastavate sätete kohaldamiseks peaks olema tõendatud otsuse täitmise võimatus. Vastupidiselt on erialases kirjanduses TsMS § 365 lõigete 1 ja 2 kohaldamise osas leitud, et kui otsuse täitmise võimatus on juba ette teada, tuleks hagi jätta rahuldamata või läbi vaatamata, selgitades hagejale võimalust kasutada muid õiguskaitsevahendeid.
30.Arvestades HH-ga ja SA-ga seotud füüsiliste isikute PP ja UU varasemat tegevust eksisteerib suur reaalne risk, et HH ja SA pahatahtlikult ei soovi kohtuotsust vabatahtlikult täita. Kohus ei ole põhjendamatult pankrotihalduri väljatoodud asjaolude ja tõenditega arvestanud. Samuti tuleb arvestada, et vaidlusalust vallasvara on praeguseks hetkeks kasutatud ca 7a, seega on osa vallasasjadest paratamatult hävinud, katki läinud või kadunud. Ainuüksi eelnevast tulenevalt oleks mõistlik ja otstarbekas kohtulahendis ette näha kahjuhüvitise tasumine olukorraks, kus otsust mõne üksiku eseme osas ei täideta. Lisaks peab arvestama, et vara kasutatakse igapäevaselt hooldushaigla pidamise käigus, mistõttu kohtutäituril võib olla keeruline otsese valduse kättesaamine. Teiselt poolt eksisteerib HH ja SA tugev majanduslik huvi, et vabatahtlikult mitte otsest valdust üle anda, kuivõrd hooldushaigla pidamiseks on nad siis sunnitud ostma asendusesemeid. Seega võib kahjuhüvitise kindlaksmääramine olla mh HH ja SA huvides juhul, kui asendamiseks soetatava vara hind on praeguseks hetkeks tõusnud. Eeltoodust tulenevalt oleks mõistlik ja otstarbekas ühe kohtumenetluse raames ühe täitedokumendiga ära reguleerida sooritusnõude täitmise asemel kahjuhüvitise väljamõistmise küsimus, selle asemel, et otsuse osalise või täieliku täitmata jätmise korral peaks pankrotihaldur pöörduma uue kahju hüvitamise hagiga kohtusse. Vastustajate seisukohad
31.Pooled vaidlesid üksteise kaebustele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
32.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks (välja arvatud punkti 3 sõnastuse täpsustus) alust ei ole. Ringkonnakohus ei tuvastanud olulisi menetlusõiguse rikkumisi maakohtu poolt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, kuid peab vajalikuks neid osaliselt muuta täiendamise teel (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Täiendamata osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). Apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata. Kolleegium jaotab apellatsioonimenetlusega seotud kulud.
33.Käesolevas vaidluses on esmaseks lahendamist vajavaks õiguslikuks küsimuseks SA Hiiu Ravikeskus (edaspidi SA) otseses valduses olevate ja kohtutäituri poolt 13.06.2018 arestitud vara omandiõigus. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus, et arestitud vara (koosseis nähtub arestimisakti lisast 2; t I kd lk 12 pöördel) on AÕS-i mõistes vallasvara. Samuti, et tegemist on sama varaga, milline oli pankrotivõlgniku ja liisinguandja vahelise liisingulepingu (kasutusrent) (t II kd lk 88) objektiks.
34.OÜ Hingehoid (edaspidi HH) oli hagiavalduses (punktides 1.9, 2.3) seisukohal, et omandas vara 06.03.2017 müügilepingu (t I kd lk 47-47 pöördel) alusel SA-lt hinnaga 50 000 eurot ja tasumise tähtajaga 2 aastat. Ostuhinna tasumine toimus 26.06.2018. Omandiõigus läks üle lepingu sõlmimisel. Vara jäi SA otsesesse valdusesse. HH sai kaudse valduse. 04.10.2018 vastuses pankrotihalduri seisukohtadele (t II kd lk 53-56) selgitas HH, et arved aastatel 2013-2016 esitas liisinguvõtja SA-le 31.10.2012 järelmaksuga müügilepingu alusel. Hinna tasumine toimus vastavalt liisingulepingu graafikule. Omandiõigus läks SA-le üle lepingu sõlmimisega 31.10.2012. 19.08.2016 kehtestatud võõrandamiskeeld ei mõjuta varem üleläinud omandiõigust. SA võis vara 06.03.2017 piiranguteta edasi võõrandada. 06.03.2017 lepingu sisuks oli ainult omandi üleandmine omandajale.
35.23.01.2019 ja 24.01.2019 menetlusdokumentides (t II kd lk 140-145, 156-158) selgitas HH lisaks, et 31.10.2012 müügilepingu eesmärgiks oli vara omandiõiguse üleandmine SA-le peale liisingulepingu lõppemist. Selles lepiti kokku, et liisinguvõtja kohustus asja omandi tingimuste saabumisel üle andma SA-le. Liisingulepingut teenendas SA, kes tasus liisinguvõtjale varaga seotud arveid kokku 62 756.57 eurot. Liisinguvõtja tegi liisinguandjale väljamakseid kokku 55 769.05 eurot. Liisingulepingu näol oli tegemist omandireservatsiooniga lepinguga VÕS § 233 lõike 1 mõttes (23.01.2019 dokumendi punkt 2.3), aga ka AÕS §-s 93 nimetatud tehinguga (24.01.2019 dokumendi punkt 3.3). Viide 31.10.2012 lepingus omandiõiguse ülemineku kohta oli ekslik. 31.10.2012 lepingu alusel oli SA-l õigus nõuda liisingulepingu lõppemisel liisinguandjalt omandi ülekandmist. Tegemist oli vara väljanõudeõiguse loovutamisega SA-le. Liisingulepingu alusel oli liisnguvõtja saanud väljanõudeõiguse liisinguandjalt. Liisinguandja oli teadlik vara kasutamisest SA poolt ja väljastas liisinguarveid ka SA-le. Liisinguvõtja ei saanud ega tahtnud kunagi saada vara omanikuks. Liisinguvõtja ei vajanud seda vara oma majandustegevuses. Liisinguvõtja majandustegevus seisnes hoonete üürile andmises. Vara vajas SA hooldusteenuse osutamisel. Arvestades liisinguvõtja ja SA vahelise üürilepingu pikkust, oleks liisinguvõtja pidanud liisingulepingu lõppedes ostma uued voodid, kuid selles ei olnud üürilepingus kokku lepitud. Vara omandiõigus läks liisingulepingu lõppemisel 13.04.2017 üle SA-le.
36.SA oli maakohtus seisukohal, et 15.08.2012 leping liisinguandja ja -võtja vahel oli omandireservatsiooniga leping. 31.10.2012 sõlmisid liisinguvõtja ja SA müügilepingu (t II kd lk 58), mille sisuks oli AÕS § 93 mõttes omandi väljanõudeõiguse üleandmine SAle. Liisinguvõtja ei soovinud omanikuks saada. Kõik liisinguandja arved tasus SA, kes valdab, kasutab ja hooldab vara. SA on suhtunud varasse kui omanik.
37.Pankrotihaldur oli vastuses hagile seisukohal, et kõik liisinguandja arved tasus liisinguvõtja, v.a viimase väljaostu arve, mille tasus tema eest SA. Liisinguleping pidi lõppema 15.08.2017 ja seni pidi omandiõigus kuuluma liisinguandjale. Perioodil 11.01.2013-06.09.2016 esitas liisinguvõtja SA-le igakuiselt rendiarveid, mille SA tasus. 06.09.2016 esitas liisinguvõtja SA-le täiendavalt kapitalirendi lõpparve. SA tasus 13.04.2017 jääkmaksumuse kohta liisinguvõtjale väljastatud arve, kuid siis kehtis liisinguvõtjale 16.08.2016 kohtumäärusega kehtestatud vara ajutise halduri nõusolekuta käsutamise keeld, mistõttu mistahes liisinguvõtja poolt tehtud vara käsutamistehing on tühine.
38.Vastuhagis tõi haldur täiendavalt esile, et perioodil 12.10.2012 kuni 15.03.2017 esitas liisinguandja lepingu alusel arveid liisinguvõtjale, kes need ka tasus kokku summas 55 769.05 eurot ja viimane makse oli tehtud 10.04.2017. Alles aprillis 2017 soovis liisinguvõtja osta vara jääkmaksumusega välja. Liisinguandja on teatanud, et vara üleandmise-vastuvõtu akti ega kokkulepet omandi ülemineku kohta ei ole koostatud, vaid omandiõigus läks liisinguvõtjale üle 13.04.2017 lõpparve tasumisega. Liisinguvõtja omandiõigus tekkis lõpparve tasumisega liisinguandjale.
39.Maakohus asus seisukohale, et tõendatud on vaidlusaluse vara omandiõiguse kuulumine 15.08.2012 müügilepingu alusel liisinguandjale Citadele Leasing & Factoring OÜ-le liisingulepingu kehtivuse ajal. Samuti, et liisinguvõtja kasutas õigust osta liisinguvara välja, mille tulemusena läks vara omandiõigus 13.04.2017 üle pankrotivõlgnikule. Pärast 19.08.2016 kohtumäärust ei olnud pankrotivõlgnikul võimalik teha varaga võõrandamistehinguid ajutise halduri nõusolekuta. Nõusolekut 13.04.2017 omandatud
vara üleandmiseks SA-le ei ole haldur andnud, mistõttu ei saanud toimuda sama vara omandiõiguse üleminekut SA-lt HH-le. 31.10.2012 seisuga ei saanud SA vara käsutada, kuna ei olnud selle omanikuks. Kui ka SA ja HH leppisid 31.10.2012 kokku omandiõiguse tulevases üleminekus, ei saanud see toimuda enne, kui liisinguvõtja oli saanud omanikuks.
40.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega vaidlusaluse vara omandiõiguse ülemineku kohta liisinguandjalt liisinguvõtjale, kuid peab vajalikuks maakohtu põhjendusi muuta täiendamise teel. AÕS-is reguleeritud vallasomandi üleandmise sätete (§-d 92-94) üldiseks eesmärgiks on omistada vallasasjade kuuluvus kindlale isikule võimalikult üheselt, kahtlustevabalt ja avalikkusele nähtavalt (Riigikohtu lahend nr 3-21-18-05, punkt 15). Erialakirjanduses (Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Paul Varul jt. 2014, lk 418) lisatakse, et sellele aitavad kaasa mh abstraktsiooni- ja lahutamispõhimõte ning üleandmise kaheosaline abstraktne faktiline koosseis, mis ühendab omavahel õigusliku tagajärje saavutamisele suunatud tahte väljendamise (asjaõiguskokkuleppe omandi ülemineku kohta) ning faktilise muudatuse (valduse üleandmise näol). Seega on vallasasjade omandiõiguse tuvastamise esmaseks instrumendiks kolmandatele isikutele nähtav asjade tegelik otsene valdus (AÕS § 92 lõige 1). Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus, et kogu käesolevas asjas tähtsust omava aja jooksul on vaidlusalused asjad olnud (ja on senini) SA otseses valduses. Samas ei ole SA (erinevalt HH-st menetluse algupoolel) seisukohal, et temal oleks omandiõigus mistahes hetkel asjadele tekkinud.
41.Vaidlustatud otsusest nähtuvalt tugines maakohus vaidluse lahendamisel asjaolule, et SK (p) ei saanud asju 31.10.2012 lepinguga võõrandada, kuna ei olnud asjade omanikuks. Iseenesest on tegemist asjakohase seisukohaga, kuid samas ei välista AÕS-i sätted võõrandamist muu käsutusõigusliku isiku poolt (Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Paul Varul jt. 2014, lk 426-428) ja asja heauskset omandamist valduse saamisest ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma (AÕS § 95 lõige 1). Siiski ei oma see täpsustus asja lahendamisel tähtsust, sest 31.10.2012 tehingu pooled ise ei ole toonud kohtumenetluses esile tehingu sõlmimise aegset tahet anda üle omand. Tehingus ostja SA tõi esile, et tegelikult oli poolte tahe anda üle omandiooteõigus, mille SK (p) oli omandanud 15.08.2012 liisingulepingu alusel. Kehtiv materiaalõigus ja kohtupraktika iseenesest tunnustavad omandiootust kui ooteõigust ja selle üleantavust (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138, punkt 39.2; Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Paul Varul jt. 2014, lk 425-426; Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Paul Varul jt. 2019, lk 147-150; Omandireservatsioon ja sellest tulenev ooteõigus. Juridica 1998/6. Kai Kullerkupp, lk 279-285). Seega tuli kohtul järgnevalt tuvastada, kas liisinguvõtja sai omandada omandiooteõiguse 15.08.2012 lepinguga selle objektiks olnud vallasasjadele. Kuna maakohtu otsuses selline käsitlus puudub täiendab kolleegium vaidlustatud otsust järgnevaga.
42.Kolleegium asub kehtiva kohtupraktika ja erialakirjanduse alusel seisukohale, et SK (p) ei saanud omandada 15.08.2012 liisingulepingu alusel omandiooteõigust, mida oleks saanud üle anda SA-le ja SA omakorda 06.03.2017 lepinguga HH-le. Lepingudokumendist nähtuvalt oli sõlmitud kasutusrendi tüüpi leping, kuna lepingust ei tulenenud liisinguvõtjale kohustust liisinguese lepingu lõppedes omandada (Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Paul Varul jt. 2019, lk 412-413). Lepingu üldtingimuste kohaselt oli liisinguvõtjal õigus liisinguobjekt lepingu lõppedes jääkmaksumusega välja osta (punktid 2.2, 9.2). Et liisinguandja tahe oli suunatud
kasutusrendilepingu sõlmimisele, on isik kinnitanud 24.10.2018 vastuses pankrotihalduri teabenõudele (t II kd lk 83). Kehtivas kohtupraktikas ollakse seisukohal, et erandlikult saab ka teise poole suhtes ja tema nõusolekuta kehtivalt käsutada nn asjaõiguslikku ooteõigust vallasomandile, kui käsutustehing vallasasja omandamiseks on juba tehtud, kuigi tingimuslikult (osamaksete tasumise tingimusega) (AÕS § 92 koostoimes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 102 lõikega 2 ja § 106 lõikega 2); ooteõiguse jagamine tuleb kõne alla omandireservatsiooniga asja omandamisel järelmaksuga või ka sarnasel põhimõttel kapitalirendina sõlmitud liisingulepingu puhul (RK lahend asjas 215-15138, punkt 39.2). 15.08.2012 lepingudokumendi ega muude lepingupoolte käitumist tõendavate dokumentaalsete tõendite (liisinguvõtja juhatuse liikme avaldused liisinguandjale 11.04.2017 ja 13.04.2017 asjade jääkmaksumusega väljaostmiseks ja omandi ülekandmiseks (t II kd lk 127-131); liisinguandja 30.10.2018 selgitus pankrotihaldurile (t II kd lk 133)) alusel ei saa asuda seisukohale, et liisinguandja ja – võtja tahe liisingulepingu sõlmimisel oleks olnud leppida kokku lisaks valduse üleandmisele ka asjaõiguskokkuleppe sõlmimises, mille alusel oleks olnud tagatud omandi kui abstraktse, omaniku ja asjade suhtes eksisteeriva täieliku õigusliku võimu üleminek liisinguvõtjale edasilükkava tingimusega (vt ka Omandireservatsioon ja sellest tulenev ooteõigus. Juridica 1998/6. Kai Kullerkupp, lk 279-285).
43.Kuna eelnevalt ei leidnud tuvastamist, et SK (p) oleks omandanud liisingulepingu alusel omandiooteõiguse liisinguesemetele, ei olnud tal võimalik seda ka üle anda SA-le ega viimasel omakorda HH-le. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles kohus tuvastas, et 13.04.2017 kasutas SK (p) väljaostuõigust (tasudes kolmanda isiku abiga tasumata lepingujärgsed maksed ja liisinguesemete jääkmaksumuse) ning sai omanikuks, kuna omandi võõrandamiseks (ajutise) pankrotihalduri nõusolekuta tal õigust ei olnud. Kolleegium selles osas maakohtu põhjendust ei korda (TsMS § 654 lõige 6). Kolleegium ei nõustu SA ja HH seisukohaga, nagu ei oleks SK (p) avaldanud tahet omanikuks saada. Nii 11.04.2017 kui 13.04.2017 avaldustes oli SK (p) juhatuse liige selgelt esile toonud, et soovib kogu lepingus märgitud vara jääkmaksumusega välja osta. Apellantide väidetud SK (p) keeldumist omandist nendest tõenditest järeldada ei saa. Tõenditest nähtub tahe omand koheselt edasi võõrandada, kuid kujunenud pankrotiolukorras seadus seda teha ei võimaldanud. Selliselt sai liisinguvõtja tahtest aru ka liisinguandja, kes selgitas 30.10.2018, et lõpparve tasumisega läks vara omand üle liisinguvõtjale. Teistsugust liisinguandja tegelikku tahet kohtumenetluses kogutud tõenditest järeldada alust ei ole.
44.Vastuseks SA ja HH kaebuse eelpool vastamata väidetele märgib kolleegium järgmist. Kuna SK-l (p) ei tekkinud omandiootust 15.08.2012 liisingulepingu alusel, ei ole asja õigeks lahendamiseks vajalik tuvastada SK (p) ja SA tegelik tahe 30.10.2012 ning SA ja HH tegelik tahe 06.03.2017 lepingute sõlmimisel. Juhul, kui nimetatu tähtsust omaks, tuleks tehinguid tõlgendada VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglite abil. Seejuures tuleks kohtul võtta mh arvesse, et kohtumenetluses on SA ja HH seadusjärgseks esindajaks (juhatuse liikmeks) sama isik, kes oli 30.10.2012 tehingu sõlmimise ajal mõlema poole seadusjärgseks esindajaks (juhatuse liikmeks) ja lepingu sõlminud isikuks. Seega väljendavad SA ja HH kui asjast huvitatud juriidiliste isikute seisukohad lepingu sõlminud füüsilise isiku seisukohti (mh lepingupoolte tegelikku tahte kohta lepingu sõlmimisel) ning füüsilise isiku võimalik vande all antav seletus ei oleks kohtule usaldusväärseks tõendiks, kui seda ei toeta muud usaldusväärsed tõendid. Eeltoodust tulenevalt ei olnud oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks maakohtu poolt OO-lt vande all seletuse võtmata jätmine.
45.Halduri apellatsioonkaebuse osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega vaidlustatud lahendi punktis 29 ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). Maakohus on asjakohaselt tuvastanud, et kui puudub piisav alus arvata, et vallasasjade üleandmise kohustus jääks täitmata, ei ole alust rahuldada TsMS § 365 kohast nõuet ega TsMS § 445 lõikes 1 reguleeritud taotlust. Kolleegium ei nõustu, et maakohtu poolne õiguslik hinnang oleks saanud tulla pooltele üllatuslikult. Vastuhageja oli ise vandeadvokaadist lepingulise esindaja kaudu viidanud vastuhagi nõude alusena TsMS §-le 365. Maakohus ei leidnud, et tõendatud peaks olema vallasasjade väljanõudmise otsuse täitmise võimatus, vaid et peab olema piisav alus arvata, et vastav kohustus jääb täitmata sõltumata jõustunud kohtuotsusest. Käesolevas asjas on kogu vaidlusalune varakogum kohtutäituri poolt arestitud ja antud SA vastutavale hoiule (arestimisakt t I kd lk 10-11). Seega on tõendatud asjade olemasolu 13.06.2018 seisuga. Vastuhageja ei toonud maakohtus välja mistahes elulisi asjaolusid, millised oleksid pidanud andma maakohtule aluse mõne vaidlusaluse eseme suhtes vastupidisele seisukohale. TsMS § 373 lõike 3 ja § 363 lõike 1 punkti 2 koosmõjus tuli vastuhagejal vastuhagiavalduses tuua esile hagi aluseks olevad faktilised asjaolud. Vastuhagi avalduses (t II kd lk 68-72) puuduvad selle nõude osas elulised asjaolud, millised on esmakordselt toodud välja alles apellatsioonkaebuses. Seejuures ei ole nähtu kaebusest, millisel mõjuval põhjusel ei saanud vastuhageja tuua nõude aluseks olevaid elulisi asjaolusid välja maakohtus, mistõttu jätab ringkonnakohus need TsMS § 652 lõike 3 punkti 2 ja lõike 4 alusel tähelepanuta.
46.Ringkonnakohus peab maakohtu lahendi resolutsiooni selguse huvides vajalikuks täpsustada punkti 3, jättes sellest välja „... või kahju hüvitise ja viivise väljamõistmiseks.“, kuna selles osas jäi vastavalt resolutsiooni punktile 5 pankrotihalduri vastuhagi tegelikkuses rahuldamata.
47.Kuna kõigi menetlusosaliste apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel iga menetlusosalise enda kanda. Seega ringkonnakohtus puuduvad hüvitamisele kuuluvad menetluskulud.
Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.