Perekonnaõigus › Vanema õigused lapse suhtes ja lapsega suhtlemise reguleerimine

hooldusõiguse lõpetamiseks ja hooldusõiguse täielikuks üleandmiseks avaldajale, kuna vanemad elavad lahus, laps on avaldaja kasvatada ning lapse isa T. S. on kasutanud lapse varahooldusõigust isiklikes huvides. Avalduse kohaselt vanemate kooselu kestis vahelduvate perioodidega alates 2006 a septembrist kuni 2009.a novembri lõpuni, mil avaldaja kolis elama XXX alevisse, laps oli siis 1 aasta ja 9 kuu vanune. Laps kohtus oma isa T. S’ega viimati 2011.a jaanuaris ja kuni 2015.a märtsini ei tundnud T. S. oma poja vastu mingit huvi peale selle, et igakuiselt kandis avaldaja pangakontole 40 eurot. T. S. on korduvalt kriminaalkorras karistatud ning kooseluajal ähvardas ta mitmel korral avaldajat maha lüüa, ära tappa jne. Nüüd püüab T. S. esitleda ennast hea ja korraliku lapsevanemana, kes tahab lapsega kokku saada, kusjuures vestluse käigus selgus, et lapsega on tal vaja tegeleda ainult selleks, et avada lapse nimelt uusi pangakontosid, mida siis edasistes kelmustes kasutada saaks. See aga näitab äärmist vastutuse puudumist, püüdes nüüd juba enda alaealise lapse seaduslikke andmeid kasutades edasi kelmusi teha. Avaldaja on seisukohal, et kooskõlas Perekonnaseaduse § 137 lg 3 sätestatuga on täidetud eeltingimused, et lapse hooldusõigus antakse täies ulatuses avaldajale. Avaldaja on lapsega hingeliselt tugevalt seotud, on pühendunud lapse eest hoolitsemisele ning laps on koguaeg elanud koos temaga. Avaldaja elab koos lapsega ja elukaaslasega 2-toalises kõigi mugavustega ja renoveeritud korteris Pärnu linnas ning seal on lapsele tagatud kõik võimalused eakohaseks arenguks. Laps on harjunud elama koos emaga ja omaks võtnud ema pakutud turvalise elukeskkonna. 23.11.2015 vastuses T. S. vaidles avaldusele vastu, ei ole nõus ühise hooldusõiguse lõpetamisega ja palub jätta selle rahuldamata. T. S’e väitel K. T. alates 2011 veebruarist eiras tema telefonikõnesid ja ei võimaldanud lapsega kohtuda, lapse käekäigu kohta infot ei andnud, vaatamata palvetele fotosid lapsest ei saatnud ega öelnud, kus lapsega elab, ei küsinud ka nõusolekut lapse elukoha muutmiseks. T. S. selgitab, et on 80% töövõimetu, ainsaks sissetulekuks töövõimetuspension, mistõttu lapse ülalpidamiseks üle 45 € kuus ei suuda maksta. K. S. teadis kooselu alustades, et ta on vähekindlustatud. K. T’e väited, et ta kasutab lapse kontosid kelmusteks, ei pea paika, teda ei ole kordagi karistatud kelmuste eest. T. S. sai oma poja elukoha teada internetist, arvestades lapse heaolu, ei tunginud tema ellu, kuid soov ja tahe last näha on koguaeg olnud. K. T. on telefonis kunagi öelnud, et kui saab ainuhooldusõiguse, siis kavatseb Eestist lahkuda. Eestkosteasutuse ja lapse esindaja seisukohad hooldusõiguse üleandmise asjas 26.11.2015 esitatud arvamuses lapse elukohajärgne eestkosteasutus Pärnu linn leiab, et ühishooldusõiguse lõpetamine ja ainuhooldusõiguse andmine ühele vanemale on äärmuslik meede ning enne lõpliku otsuse tegemist peaksid vanemad püüdma olukorda lahendada rahumeelsel teel. Käesolevalt on lapse ema taganud lapse R. S ́e heaolu ja arenguks vajaliku kasvukeskkonna. Edaspidiselt peaksid lapsevanemad eelkõige lähtuma lapse heaolust ja tema valmisolekust suhtluseks isaga, mitte omavahelistest halbadest suhetest ning olema motiveeritud koostööle lapse huvides. Lapse huvides on senise elukorralduse säilitamine, mis loob lapsele turvatunde. Hetkeolukord on lastevanemate vahel tekkinud peamiselt seetõttu, et omavaheline suhtlus pärast lahkuminekut on olnud ebapiisav ja konfliktne ning seetõttu on tehtud kooskõlastamata otsuseid. Lapse huvides on aga see, et hooldusõiguslikud vanemad oleksid suutelised oma ühise lapse heaolu tagamiseks tegema koostööd ning võtma vastu otsuseid üksmeeles. Lastekaitsespetsialist on lastevanematele pakkunud ühiskohtumise võimalust Pärnu Linnavalitsuse lastekaitseteenistuses, et rääkida hetke olukorrast ning selgitada välja võimalikke lahendusi edaspidiseks. Lisaks on mõlemale vanemale selgitatud võimalust pöörduda nõustamisele Pärnumaa laste ja noorte vaimse tervise keskusesse ning vajadusel suunata laps teraapiasse, kui see on tarvilik seoses isa ja poja suhte taastamisega. 29.03.2016 arvamuses lapsele määratud esindaja adv. V. Krinal, lähtudes eelkõige alaealise huvidest, leiab, et K. T`e avaldus on igati põhjendatud ja tuleks täies ulatuses rahuldada. Asja materjalide põhjal lapse ema keskendub lapse heaolule, lapse isa seevastu otsib vaid õigustusi ja põhjendusi, miks ta ei saa oma last rohkem toetada ning süüdistab lapse ema, et too ei luba tal lapsega suhelda. R. on 8-aastane. Tal puuduvad igasugused head ja helged mälestused isast, ta lihtsalt ei soovi isaga suhelda ja loomulikult lapse ema teda selleks ei sunni, lähtudes lapse soovist ja tunnetest. Ka

Pärnu linna arvamuses on kirjas, et kui lastekaitsespetsialist kodukülastuse ajal viis R-iga jutu isale, muutus R. kinniseks ja on segaduses. Lapse mälestused isaga suhtlemisest (viimati kohtuti 2011.a.) on äärmiselt negatiivsed. Laps kutsub isaks ema elukaaslast, kes suhtub R-i ülimalt hästi. Lapse huvides on, et säiliks tema senine elukorraldus, mis tekitab lapses turvatunde ja teda ei peaks vägisi suhtlema sundima oma bioloogilise isaga, keda ta pelgab.

vanemat viivitamatult peale reisiplaanist teadasaamist, kuid mitte hiljem kui üks (1) kuu enne reisi või väljasõidu toimumist. Kirjalikus teavituses peab olema välja toodud lapse väljaspool Eestit viibimise aeg kuupäevaliselt, koht ning Eestisse tagasi saabumise aeg. Eelpool nimetatud tingimuste täitmata jätmisel võib kumbki vanem keelduda last reisile/väljasõidule lubamast. 13) Vanemad kohustuvad teavitama enda ja lapse (sh telefoni nr, e-posti aadress, elukoht) muutumisest koheselt teist vanemat. 14) Lapse haigestumise korral peab vanem, kelle juures laps parasjagu viibib teist vanemat viivitamatult teavitama lapse haigestumisest või muust terviserikkest. Vanem peab tagama lapsele arstiabi ning hoolitsema lapse eest. 15) Juhul, kui lapsega suhtlemisel või kooskõlastatud plaanilisteks koosveetmisteks on mingeid objektiivseid takistusi (eelkõige lapse haigus v.a tavapärased külmetushaigused või muud kergemad terviserikked) on lapsevanem, kelle juures laps suhtlemise korra järgselt viibib, kohustatud sellest teist vanemat koheselt teavitama, tuues võimalikult täpselt ära takistuse põhjuse. Ärajäänud koosviibimisi on avaldajal ehk lapse isal õigus asendada või pikendada ning mida peab lapse ema võimaldama. 16) Vanemad kohustuvad tegema enda poolt kõik, et lapsega suhtlemine saaks suhtlemiskorra järgi toimima ning lapsega suhtlemisel arvestatakse eelkõige lapse huve. Vanemad kohustuvad teise vanema poolt esitatud ja last puudutavale jooksvale teabele või päringule vastama samal päeval või järgneva päeva hommikuks v.a erakorralistel juhtumitel, millisest teabest tuleb vanemat teavitada viivitamatult. Lapse esindaja ja eestkosteasutuste seisukohad suhtluskorra asjas 27.04.2016 arvamuses lapse esindaja adv. V. Krinal leidis, et suhtluskorda ei tohiks selliselt kehtestada nagu T. S. seda soovib. Kohtuda lapsega üle nädala igal laupäeval kell 10-16 ja lapsega omaette olla ei ole lapse huvides. Kui kehtestada suhtluskord, siis esialgu kindlasti selliselt, et sotsiaaltöötaja või lapse ema viibiks lapse ja isa kohtumiste juures ja kohtumised toimuksid avalikus kohas. Vähemalt esialgu, kui on näha kuidas R. reageerib kohtumistele ja kas laps soovib korduvalt isaga kohtuda ning kuidas ta reageerib bioloogilise isaga kohtumistele. Pikemad ja ööbimistega kohtumised ei tuleks esialgu kõne alla, kuna R. on isast võõrdunud. 06.05.2016 arvamuses lapse isa elukohajärgne eestkosteasutus XXX vald leiab, et ei ole põhjendatud ühise hooldusõiguse lõpetamine, kui T. S. ei ole takistanud lapse arengut ning seadnud ohtu lapse füüsilist ja vaimset heaolu; vajalik on leida võimalused ühiste kokkulepete sõlmimiseks suhtluskorra kindlaksmääramiseks; suhtluskorra määramisel esimesed isa-poja kohtumised võiksid toimuda lapsele tuttavas keskkonnas ja soovitavalt lapse jaoks tuttava inimese juuresolekul; otsuse tegemisel arvestada lapse soove. 06.05.2016 arvamuses Pärnu linn leiab, et T. S’e avaldus käesolevas menetlusstaadiumis ei ole põhjendatud. Edaspidiste otsuste tegemisel tuleb eelkõige arvestada lapse valmisolekut isaga suhtlemiseks. Kuna alaealine R. S. on lahusolevast vanemast võõrdunud, siis esialgselt tuleks lapse heaolu arvestades määrata alaealise ja isa kohtumisi lapsele sobivatel tingimustel, et soodustada edaspidist kontakti. Alaealine on avaldanud vastumeelsust isaga suhtlemise osas (tingitud varasematest sündmustest - mehe vägivaldsus pere suhtes, vali hääl). Üheks võimaluseks on tagada lahusoleva vanemaga suhtlus teise vanema juuresolekul, kindlustades lapse jaoks kohtumisel turvaline keskkond. Kohtumisel lapse ema K. T ́e ja lastekaitsespetsialisti vahel tõi naine välja oma valmisoleku last toetada ja soodustada edaspidist suhtlust isaga, kui see ei kahjusta lapse emotsionaalsust ja heaolu. 09.05.2016 toimunud ärakuulamisel kõik menetlusosalised jäid seniste seisukohtade juurde. K. T’e esindav adv. A. Nõmmik esitas ja palus asja juurde võtta täiendavalt tõendid selle kohta, et alates 17.05.2010 on T. S. lapse ema teadmata avanud mitmeid pangakontosid ja -kaarte ja kasutanud neid poja nimel olevaid kontosid enda ja oma lähedaste huvides. R. S’e pangakonto Swedbank’ AS-is (number lõpuga XXXX) väljavõttest nähtuvalt T. S. on kasutanud perioodil 01.01.2015 kuni 19.03.2016 lapse teadmata summat 782,82 eurot; T. S’e poolt avatud R. S’e pangakonto (number lõpuga XXXX) väljavõttest nähtuvalt T. S., tema õde ja õe abikaasa on kasutanud perioodil

01.01.2015 kuni 19.03.2016 alaealise lapse kontot, käive 3559,49 eurot. T. S’e poolt avatud R. S’e pangakonto (number lõpuga XXXX) väljavõttest nähtuvalt perioodil 01.01.1015 kuni 19.03.2016 on T. S. ja lähedased kasutanud kontol rahalisi vahendeid 6827,42 eurot. Advokaat esitas ka T. S. õe T. J.’ sms-i, milles viimane kinnitab, et neil on vaja hirmsasti kasutada lapse R-i pangakontot oma heaolu pärast. Nende tõenditega on ümber lükatud ka lapse isa väited, milline on lapse isa sissetulek ja see näitab lapse isa käitumist üldse. K. T. T. S’e poolt pakutud suhtluskorraga nõus ei ole, poeg on ka ise kinnitanud, et ei taha oma bioloogilise isaga kokku saada, peab oma ema elukaaslast oma isaks. K. T. kinnitas, et kahtlustus, nagu ta plaaniks lapsega Eestist lahkuda, on põhjendamatu, avaldajal on kindel elu- ja töökoht ja sissetulek. T. S. koos oma esindajaga leidis, et tõendid pangast on asjakohatud ja ei anna alust hooldusõiguse äravõtmise osas, sellised kontod on tänaseks suletud ja nende valdust T. S’el tänaseks ei ole. Esialgse suhtluskorra osas toetas XXX valla pakkumist. Lapse esindaja ja Pärnu linna esindaja leidsid, et tõendid on asjakohased ja näitavad, et isa on lapse varahooldusõigust oma huvides ära kasutanud ja ühise hooldusõiguse lõpetamise avaldus on põhjendatud. Lapse esindaja märkis, et lapsele tuleb selgeks teha, et tema isa on T. S. ja isaga suhtlemine tuleb paika panna. 20.05.2016 täiendavas seisukohavõtus lapse esindaja kinnitas, et jääb oma seniste seisukohtade juurde – K. T’e avalduse rahuldamine on lapse huvides, T. S’e avaldust esitatud kujul rahuldada ei saa, vaid tuleks leida esialgne suhtluskord lapse ja isa vaheliste suhete taastamisel. R. on 8-aastane ja lõpetab esimest klassi, poiss on tubli ja edasipüüdlik. Oma isaga ta suhelda ei soovi, sest teda segavad varasemad mälestused isa vägivaldsusest. Põhimõtteliselt on ta nõus isaga kohtuma ema juuresolekul Pärnus neutraalsel pinnal. Ka K. T. on seisukohal, et kohtumised võiksid toimuda Pärnus. Samas pole T. S. tegelikku huvi lapsega suhtlemiseks üles näidanud, unustades lapse sünnipäeva ja esimene koolipäeva ning muud lapse jaoks olulised sündmused, kus isa saanuks osaleda. Kohtu seisukohad ja kohtumääruse põhjendused Maakohus rahuldada K. T’e avaldus täielikult ja T. S’e avaldus osaliselt. Lõpetas K. T’e (ik XXXXXXXXXXX) ja T. S’e (ik XXXXXXXXXXXX) ühise hooldusõigus alaealise lapse R. S’e (ik XXXXXXXXXXX) suhtes ja andis lapse isiku- ja varahooldusõigus üle K. T’ele. Rahuldas T. S’e avalduse suhtluskorra kindlaksmääramiseks osaliselt. Määras vastavalt alaealise R. S’e (isikukood XXXXXXXXXXX) ja T. S’e (ik XXXXXXXXXXX) vaheline suhtlemise kord kindlaks järgnevaks 2 aastaks arvates määruse tegemisest. Perekonnaseaduse (PKS) § 123 lg 1 kohaselt kohus teeb kõiki selles peatükis reguleeritud lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. PKS § 116 lg 1 sätestab, et vanematel on oma lapse suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. PKS § 137 lg.1 kohaselt kui ühist hooldusõigust omavad mõlemad vanemad elavad alaliselt lahus v. ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada , on kummalgi vanemal õigus kohtult taotleda hagita menetluses , et lapse hooldusõigus antakse talle osaliselt või täielikult üle. Ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Ühise hooldusõiguse lõpetamisest. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike seisukohtadega, kuulanud isiklikult ära 8-aastase lapse R. S. vanemad K. T’e ja T. S’e ning vaadanud üle eestkosteasutuste Pärnu linna ja XXX valla ning lapse esindaja seisukohad, samuti arvesse võttes lapse suhteid vanematega ja lapse praegust elukeskkonda, leiab, et K. T’e avaldus ainuhooldusõiguse saamiseks tuleb rahuldada täielikult. Last on küsitlenud ja tema seisukohad selgitanud Pärnu linna lastekaitsespetsialist ning lapse esindaja ja kohus eraldi lapse veelkordset küsitlemist tema vanust ja toimunud küsitluste hulka arvestades mõistlikuks ei pea.

Vastuseks XXX valla seisukohale märkis maakohus, et PKS § 137 alusel ühise isiku- ja varahooldusõiguse lõpetamist ei saa pidada äärmuslikuks meetmeks, erinevalt PKS § 134-135 alusel hooldusõiguse äravõtmisest, vaid pigem tegemist on lapse huvides vanemate hooldusõiguse mahu ümberkujundamisega vastavalt tegelikule olukorrale. Riigikohus on ka selgitanud 07.06.2011 lahendis nr 3-2-1-45-11, et vanemate lahuselu korral tuleb vaadata vanemate ühise hooldusõigus tervikuna ümber ja muuta seda vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse. Alaealise R. S’e vanematel on PKS § 117 lg 2 kohaselt käesoleval ajal ühine hooldusõigus, s.t vanemad peaksid täitma lapse hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kogutud tõendite järgi tegelikkuses see nii aga ei ole, sest R. S’e isa T. S. ei ole vähemalt alates 2011.aasta algusest, so viimase 5 aasta jooksul lapse elus osalenud muul moel, kui lapse emale lapse jaoks 40-45 € kuus ülekandmisega, mis iseenesest näitab küll lapse isa teatavat kohusetunnet lapse suhtes, kuid ei ole piisav lapse elus ja kasvatamises osalemiseks. Kuigi on võimalik, et ema passiivsuse või vastuseisu tõttu võis isal varem puududa lapsega suhtlemiseks piisav info, ei ole ka menetluse ajal näha isa suuremat huvi lapse käekäigu vastu. Käesolev menetlus algas oktoobris 2015, avaldusele vastas T. S. 23.11.2015, poja sünnipäev oli veebruaris 2016, kuid lapse esindaja kinnitusel lapse isa lapsega ega tema emaga ühendust ei võtnud. Ka T. S. ise ei ole välja toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid omapoolsete pingutuste kohta, mis näitaksid tema huvi lapse elu-olu vastu viimase poole aasta jooksul, mil talle on teada vajalikud kontaktid. Avaldaja kinnitusel võttis T. S. temaga ühendust septembris 2015, sooviga avada lapse nimel pangakontot, mis oleks puhas ja mida T. S. saaks kasutada. Swedbank AS-i poolt mais 2016 väljastatud tõendist (tlk.175) selgub aga, et alaealise R. S’e nimel on juba 2010 maist kuni 2014 oktoobrini avatud 3 erinevat pangakontot ja väljastatud kontode kasutamiseks vähemalt 5 erinevat deebetkaarti, mille kõikide valdajaks on olnud just T. S. Lisatud pangakontode 01.01.2015 – 19.03.2016 väljatrükkidest (tlk. 176-189) selgub, et nimetatud perioodil on kontodele laekunud ja kasutatud raha üle 11 170 euro (782,82 + 3562,27 + 6826,22), so keskmiselt ligi 800 € kuus ning kirjete järgi on konto kasutajateks lisaks T. S’ele tema sugulased TJ ja T. J. Kuna ei ole teada, milline osa neist summadest kuulus T. S’ele, kohus ülalpidamiskohustuse (eba)piisavust nende tõendite alusel ei hinda. Küll aga iseloomustavad kirjeldatud asjaolud ja tõendid seda, et T. S. ei ole mõistnud lapsevanema vastutust, õigusi ja kohustusi lapse isiku- ja varahooldusõiguse teostamisel ning tarvidust vanemate vaheliseks koostööks ühise hooldusõiguse teostamisel, vaid on pigem seadnud esikohale oma huvid. Avaldaja kinnitusel tegutses T. S. lapsele kontode avamisel ja nende kasutamisel tema teadmata, mistõttu on mõistetav tema usaldamatus T. S’e kui vanema suhtes. R. S. on lastekaitsespetsialistile öelnud, et peab isaks oma ema elukaaslast, oma päris isa pigem pelgab. Kohus nõustub lapse esindaja ja eestkosteasutuse Pärnu linnaga ning leiab, et vanemate ühishoolduse jätkamine sellises olukorras võib last puudutavates küsimustes saada takistuseks lapse stabiilsele ja turvalisele elukeskkonnale ja T. S’e tegutsemine võib olla lapse varale kahjulik. Seetõttu on mõistlik ja põhjendatud anda ainuhooldusõigus üle last kasvatavale vanemale, so K. T’ele, kes on ka aastaid lapse eest hoolitsenud, sisuliselt ja igapäevaselt hooldusõigust teostanud. Kohus selgitab siinkohal, et PKS § 137 alusel ühise isiku- ja varahooldusõiguse lõpetamise korral, so hooldusõiguse teisele vanemale üleandmisel jääb PkS § 143 lg 1 tulenevalt kehtima lapse ja vanema õigus isiklikult suhelda üksteisega sõltumata hooldusõiguse üleandmisest. Samuti jääb hooldusõiguseta vanemal alles lapse ülalpidamiskohustus PkS § 100 lg 2 ja § 102 lg 2 mõttes ja lapsel õigustatud isikuna on igal ajal õigus nõuda kohustuse täitmist. PkS § 109 kohaselt on tühised sellised kokkulepped, millega välistatakse või piiratakse ebamõistlikult ülalpidamiskohustuse täitmist tulevikus. Seega kohus leiab, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja hooldusõiguse täielik üleandmine on lapse huvides.

Suhtlemise korra kindlaksmääramisest. PKS § 143 lg 1 sätestab lapse õiguse isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Sama paragrahvi teise lõike järgi vanem peab hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Kuigi kohus püüdis vanemaid lepitada suhtluskorra osas, vanemad kompromissini menetluses ei jõudnud. T. S. jäi 15.04.2016 esitatud avalduse juurde, mis sisaldab vähemalt 6 tunni pikkuseid kohtumisi üle nädala ning alates 1.07.2016 ka kord kuus isa juures terve nädalavahetuse veetmist koos ööbimisega. Lapse ema, lapse esindaja ja eestkosteasutused toetavad isa ja lapse omavaheliseks harjumiseks esialgse suhtluskorra seadmist lapsele tuttavas keskkonnas ja ema juuresolekul, kuna laps tegelikult isaga praegu kohtuda ei soovi. Kuna lapsel on õigus, kuid mitte kohustus vanemaga suhelda ning suhtluskord ei tohi last kahjustada, tuleb rakendada käesoleval ajal paindlikku korda lapse soove arvestavalt. Riigikohus 05.11.2014 lahendis nr 3-2-1-113-14 p 28 (ja varemgi, nt (3-2-1-83-11) on korduvalt selgitanud, et kohtu määratud suhtluskord peab olema selge ja täidetav, sh tuleb reguleerida ka vanema kohustus lapsega suhelda, mitte üksnes anda vanemale soovi korral võimalus lapsega suhelda. Samuti on Riigikohus leidnud, et kohus saab lapse kohanemisvajadust arvestades määrata astmelise suhtluskorra. T. S’e avaldus suhtluskorra kindlaksmääramiseks tuleb rahuldada osaliselt so määrata kindlaks isa ja lapse suhtlemise kord vastavalt 06.05.2016 eestkosteasutuste ja 20.05.2016 lapse esindaja poolt pakutud tingimustele järgmiseks kaheks aastaks selliselt, et lapsel, kes ei ole viimase 5-6 aasta jooksul isaga kohtunud, oleks aega isaga harjuda temale turvalises ja harjumuspärases keskkonnas ning kohtumise juures peab viibima lapse soovil lapse ema või muu lapsele tuttav inimene, keda laps usaldab. Alaealine R. S. on lahusolevast vanemast võõrdunud ja avaldanud vastumeelsust isaga suhtlemise osas (tingitud varasematest sündmustest - mehe vägivaldsus pere suhtes, vali hääl, varasem huvipuudus). Et taastada lapse ja isa vaheline suhtlus ja soodustada edaspidist kontakti, tuleb lapse ja isa kohtumiste ettevalmistamisel eelkõige arvestada lapse valmisolekut ja lapsele sobivaid tingimusi isaga suhtlemiseks. Kohus peab mõistlikuks seada paindlik, lapse soove arvestav ja piisava regulaarsusega nn miinimumsuhtluskord sisse järgmiseks kaheks aastaks intervalliga mitte enam kui 1 kord kuus, 1. aastal kestusega mitte rohkem kui 3 tundi korraga ja 2. aastal kestusega mitte rohkem kui 6 tundi korraga. T. S. peab uue kohtumise aja kokkuleppima vähemalt 1 nädal enne kohtumist. Vanematel on suhtlemise sujumisel ja lapse nõusolekul igal ajal õigus kohtumiste korda muuta. Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine. Lapsega koos elav vanem on üldjuhul kohustatud lubama lapsel lahus elava vanemaga suhelda, takistada võib üksnes, kui kohtumised on last kahjustavad mõjuga, kuid peab selleks pöörduma kohtusse, kes saab asjaolusid hinnata uue suhtluskorra määramisel. Vanemad peavad suutma õppida kõiki lapsega kohtumisi, sh lapse koolivaheaegade ja pühade aegseid kokkusaamisi neutraalselt läbi rääkima, selgelt kokku leppima ja kokkulepitust kinni pidama, arvestades lapse vajadusi. Kohus tuletab meelde, et vanematel tuleb suhtuda võrdväärse austusega nii endasse kui oma lapsesse ja tema teise vanemasse ja nende vajadustesse. Mõlemad vanemad peavad suutma valitseda lapse juuresolekul oma tundeid. Samuti laps peab saama kõikidest oma tunnetest vanematega vabalt rääkida, ning vanemate kohustus on aidata alles nii füüsiliselt kui emotsionaalselt areneval lapsel õppida oma tunnetega toime tulema ja neid juhtima. Lapsega suheldes peavad vanemad arvestama lapse vanuse ja arengutasemega. Eeltoodut arvesse võttes kohus paneb vanematele vastutuse hoiduda igasugusest käitumisest, mis võib halvustada teist vanemat ja kahjustada tema suhteid lapsega. Lõpetuseks kohus selgitab, et kui vanem keeldub koostööst, jättes sellega lapse ilma isiklikust kontaktist teise vanemaga ja ohustades lapse heaolu, saab kohus lapsega koos elava vanema isikuhooldusõigust piirata, võttes vanemalt otsustusõiguse lapse ja teise vanema suhtlemist puudutavas küsimuses. Sellega kaotab lapsega koos elav vanem õiguse otsustada lapse ja teise vanema suhtlemise üle ning see tehakse ülesandeks neutraalsele kolmandale isikule (RKL 14.03.2012 nr 3-2-1-6-12). Määruskaebuse põhjendus

T. S. palub määruskaebuses tühistada Pärnu Maakohtu poolt 24.05.2016.a tsiviilasjas 2-15-16111 tehtud kohtumäärus ja teha uus määrus, millega jätta K. T’e avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse üleandmiseks rahuldamata ning millega rahuldada T. S’e vastuavaldus suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks või saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Määruskaebuse esitaja T. S. on seisukohal, et 24.05.2016 Pärnu Maakohtu määrus ei ole põhjendatud ja maakohtu määrus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse esitaja leiab, et maakohus rikkus asja lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme, sest jättis täies ulatuses tähelepanuta ja hindamata määruskaebuse esitaja poolt asjas esitatud vastuväited, põhistused ja tõendid ning on alusetult tuginenud K. T’e avalduse rahuldamisel kallutatult viimase väidetele. Määrusest nähtub, et kohus püüdis vanemaid lepitada kompromissi saavutamiseks, kuid milleni vanemad menetluses ei jõudnud. TsMS § 561 lg 1 kohaselt peab kohus last puudutavas menetluses nii vara kui võimalik ja igas menetlusstaadiumis püüdma suunata asjaosalisi asja kokkuleppel lahendama, kohus peab asjaosalised võimalikult aegsasti ära kuulama ja juhtima nende tähelepanu võimalusele kasutada perenõustaja abi eelkõige ühise seisukoha kujundamiseks. Kaebaja märgib, et kohus ei ole menetluses pooli suunanud perenõustaja poole ega lepitanud, millega ei ole TsMS § 561 lg-s 1 sätestatut järgitud. Määruskaebuse esitaja on menetluses varasemalt oma vastuses viidanud, et avaldus hooldusõiguse lõpetamiseks esitati ennatlikult, sest mistahes abinõusid, alternatiive ja nõustamise võimalust pole arutletud ega kaalutud, rääkimata suunamisest. Maakohtu põhjendused hooldusõiguse küsimuses ja resolutsioon täieliku hooldusõiguse lõpetamise osas on vastuolus, kuivõrd määruse põhjendustest võib välja lugeda üksnes varahooldusõiguse lõpetamiseks sisalduvaid põhjendusi. Kohtumääruses ei ole maakohus põhjendanud, millistel põhjendustel ja kaalutlustel on isikuhooldusõiguse lõpetamine lapse isa suhtes õigustatud ja seetõttu ei ole määrus selge ega üheselt mõistetav. Kohus ei ole ühise hooldusõiguse lõpetamisel ja selle tervikuna emale üleandmist piisavas ulatuses põhjendanud ning jättis analüüsimata lapse isikuhoolduse üleandmise küsimuse. Ebaõige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt kohus asus seisukohale, et lapse isa ei ole menetluse ajal lapse vastu huvi tundnud. Maakohus on jätnud täies ulatuses tähelepanuta kaebaja 15.04.2016 vastuse punktis 2.3 esitatud väited ja tõendid (15.04.2016 vastuse lisa 1), mis kinnitavad, et ta on pärast lapse ema kontaktide saamist pöördunud lapsega suhtlemiseks lapse ema ja tema esindaja poole, kuid hoolimata lapse isa pingutustest on lapse ema jätkuvalt üles näidanud jäikust ja keeldunud suhtlemisest ning seetõttu pole kaebajale antud võimalustki lapsega kontakteeruda. Maakohus rikkus eelmärgitult määruskaebuse esitaja väidete arvestamata ja tõendite tähelepanuta ning hindamata jätmisel TsMS § 654 lg 4 ja 5 sätestatut, mistõttu on maakohus jõudnud kohtulahendi põhjendustes ebaõigetele järeldustele, st nagu lapse isa ei tunnekski lapse vastu mingit huvi. Kohus on ebaõigelt tuginenud K. T’e väidetele, mis baseeruvad sellel, et T. S. tegutses kontode avamisel ja nende kasutamisel tema teadmata. Vastupidiselt eeltoodule on maakohus jätnud tähelepanuta, et K. T. oli kirjavahetustest ja elatise ülekannetest tulenevalt täielikult teadlik kontode kasutusest, mistõttu ei saanud K. T’el tekkida usaldamatust kaebaja suhtes. Vastavad kontod on varasemalt juba suletud ja mis ei näita siinjuures vähimalgi määral seda, et isikul puudub vastutustunne või et ta ei tunne lapse vastu huvi. Pelgalt kontode kasutamisest ei saanud kohus teha järeldusi, et ta oleks lapse huve või õigusi sellega rikkunud või rikuks edaspidi. Samuti on maakohus jõudnud ebaõigele seisukohale kui leidis, et vanemate ühishooldusõiguse jätkamine last puudutavates küsimustes võiks saada takistuseks lapse stabiilsusele ja turvalisuse elukeskkonnale. Kaebaja hinnangul ei esine antud juhul ja edaspidiselt ühtegi asjaolu, mille alusel võiks asuda seisukohale, et kaebaja tegevus võib olla lapse varale kahjulik ja milline kohtu arvamus on oletuslik. Maakohtu määruses ei ole märgitud tõendeid, mille alusel tegi kohus oma järeldused asjaolude kohta, mis puudutavad mehe vägivaldsust pere suhtes, vali hääl (vali hääl - üheski menetluses olevas

dokumendis pole seda esile toodutki) või varasem huvipuudus. Kohus on jätnud tähelepanuta kaebaja 15.04.2016 vastuse punktis 2.2 esitatud väited, mille kohaselt ei ole kaebaja kunagi olnud pere (ema või lapse) suhtes olnud vägivaldne, seesugused väited on TsMS § 230 lg 1 mõistes paljasõnalised ja tõendamata. Kaebaja märgib, et kohus on jätnud välja selgitamata asjaolud, mis puudutavad lapse ema, Pärnu LV ja lapse esindaja seisukohti, mille kohaselt lapse mälestused (millised pole teada) isast olid negatiivsed ja millest on tingitud lapse vastumeelsus isaga suhtlemisel. Kaebaja rõhutab, et lapse hoiak jm on mõjutatud lapse ema poolt, kuivõrd laps oli kooselu ajal 1.a ja 9 kuune, siis on ilmselge, et kõik negatiivsed mälestused ja vastumeelsus on vahepealsel ajaperioodil tekitatud lapse ema poolt. Laps ei ole väljendanud omi mõtteid ja seisukohti. Kaebaja leiab, et on alust ja põhjust menetluses välja selgitada lapse enda soov, mida ta arvab või mõtleb suhtlemise osas ja tegelikud põhjused lapsega suhtlemise takistamises (alusetud keeldumised ema poolt) ning seetõttu on maakohus jätnud mõjuva põhjuseta lapse ära kuulamata, rikkudes oluliselt TsMS § 5521 lg 1 sätestatut. Määruses eestkosteasutuse, lapse esindaja arvamustele viitamine ei ole põhjenduseks, mis võimaldaks jätta laps ära kuulamata ning mille põhjal ei ole tekkinud siseveendumust lapse enda seisukoha osas, mis võib olla vastuolus menetluses antud arvamustega. Kaebaja märgib, et määruse resolutsioonist tulenevalt ei ole suhtluskord paindlik, selge ja täidetav, ei arvestata lapse ema varasemat ja senist keeldumist suhtlemise võimaldamise osas ning lapse ja isa huve. Esmalt märgib kaebaja, et kuivõrd lapse soove suhtlemise osas ei ole kohus tuvastanud (last pole üle kuulatud), siis jääb arusaamatuks, kuidas on maakohtu määruses arvestatud lapse soove ja millised oleksid sobivad tingimused isaga suhtlemiseks. Kaebaja hinnangul on määruses reguleeritud miinimumsuhtlemiskord ebapiisav ja seetõttu on vajalik täpsem suhtlemiskorra reguleerimine, mida eelnevas menetluses läbi ei arutatud. Seadusandja soov reguleerida lapse ja lahus elava vanema suhtlemist kohtu kaudu teenib eesmärki, et lahus elav vanem ja tema bioloogiline laps üksteisest ei võõrduks ning et nendevaheline suhe taastuks ja säiliks ning seetõttu on kaebaja hinnangul maakohtu poolt suhtlemiskorras määratud aeg ebapiisav. Samuti võiks lapse harjumisel ja valmisoleku korral reguleerida suhtlemiskorras klausel, et isal on õigus lapsega koos olla ka pikemalt. Puudutatud isikute seisukohad määruskaebuse suhtes XXX vald toetab määruskaebust ja leiab, et on vajalik välja selgitada lapse arvamus, anda hinnang T. S’e poolt esitatud tõenditele ja täpsustada suhtluskorda. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ei ole põhjendatud, kui T. S. ei ole takistanud lapse arengut ning seadnud ohtu lapse füüsilist ja vaimset heaolu. Alealise R. S’e esindaja riigi õigusabi korras Vahur Krinal peab vaidlustatud maakohtu määrust põhjendatuks ja seaduslikuks. K. T. peab kaevatavat maakohtu määrust seaduslikuks ja palub jätta määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et TsMS § 667 lg 2 alusel tuleb maakohtu määrus tühistada ja asi saata uueks lahendamiseks tagasi maakohtule. Määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada. PKS § 137 lg 1 esimese lause kohaselt on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada. Maakohus on õigesti tuvastanud vaid asjaolu, et vanemad elavad alaliselt lahus. PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise avalduse eesmärgiks on üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks

vanem õiguse otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse. Maakohus on PKS § 137 lg 3 kohaldanud ebaõigesti. Maakohus ei ole piisavalt kontrollinud ühise hooldusõiguse täieliku lõpetamise ja avaldajale üleandmise eeldusi, tuvastanud kõiki olulisi asjaolusid ja neid hinnanud. Hindamata on ka asjas esitatud tõendid. Maakohus on avalduse rahuldamata jätmist põhjendanud puudulikult. Õigusnormi rikkumised on oluliselt mõjutanud lahendit. Maakohus leidis, et kogutud tõendite järgi ei ole R. S’e isa T. S. vähemalt alates 2011.aasta algusest, s.o viimase 5 aasta jooksul lapse elus osalenud muul moel, kui lapse emale lapse jaoks 4045 € kuus ülekandmisega, mis iseenesest näitab küll lapse isa teatavat kohusetunnet lapse suhtes, kuid ei ole piisav lapse elus ja kasvatamises osalemiseks. Kuigi maakohus ka ise leidis, et on võimalik, et ema passiivsuse või vastuseisu tõttu võis isal varem puududa lapsega suhtlemiseks piisav info. Ringkonnakohus leiab, et määruses toodud põhjendus ei ole piisav väitmaks, et ühise hooldusõiguse jätkumine ei ole lapse huvides. Maakohus ei ole määruses esile toonud ega põhjendanud oma seisukohti kummagi vanema vaimse ja majandusliku valmisoleku kohta last kasvatada ning senise pühendumise kohta lapse eest hoolitsemisele. Maakohtu põhjendused hooldusõiguse küsimuses ja resolutsioon täieliku hooldusõiguse lõpetamise osas on vastuolus, kuivõrd määruse põhjendustest võib välja lugeda üksnes varahooldusõiguse lõpetamiseks sisalduvaid põhjendusi. Kohtumääruses ei ole maakohus põhjendanud, millistel kaalutlustel on isikuhooldusõiguse lõpetamine lapse isa suhtes õigustatud ja seetõttu ei ole määrus selge ega üheselt mõistetav. Maakohus ei ole ühise hooldusõiguse lõpetamisel ja selle tervikuna emale üleandmist piisavas ulatuses põhjendanud ning on jätnud analüüsimata lapse isikuhoolduse üleandmise küsimuse. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuses esitatud seisukohaga, mille kohaselt ei ole maakohtu määruses märgitud tõendeid, milliste alusel tegi maakohus järeldused asjaolude kohta, mis puudutavad T. S’e vägivaldsust pere suhtes, vali hääl (vali hääl - üheski menetluses olevas dokumendis pole seda esile toodutki) või varasem huvipuudus. Maakohus on jätnud tähelepanuta kaebaja 15.04.2016 vastuse punktis 2.2 esitatud väited, mille kohaselt ei ole kaebaja kunagi olnud pere (ema või lapse) suhtes olnud vägivaldne, seesugused väited on TsMS § 230 lg 1 mõistes paljasõnalised ja tõendamata. Maakohus on jätnud välja selgitamata asjaolud, mis puudutavad lapse ema, Pärnu LV ja lapse esindaja seisukohti, mille kohaselt lapse mälestused (millised pole teada) isast olid negatiivsed ja millest on tingitud lapse vastumeelsus isaga suhtlemisel. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitaja seisukohaga, mille kohaselt lapse hoiak jm võib olla mõjutatud lapse ema poolt, kuivõrd laps oli kooselu ajal vaid 1.a ja 9 kuune, siis võivad negatiivsed mälestused ja vastumeelsus olla vahepealsel ajaperioodil tekitatud lapse ema poolt. Laps ei ole väljendanud omi mõtteid ja seisukohti. Sellises olukorras tulnuks välja selgitada lapse enda soov, mida ta arvab või mõtleb suhtlemise osas ja tegelikud põhjused lapsega suhtlemise takistamises. K. T. on läbivalt oma menetlusdokumentides märkinud, et R. S. peab oma isaks ema uut elukaaslast kutsudes teda ka issiks ja väljendanud soovimatust bioloogilise vanema sekkumise osas lapse edaspidisesse ellu. Kohtu poolt määratud suhtluskord peab olema selge ja täidetav. Kaevatava määruse resolutsioonist tulenevalt ei ole suhtluskord paindlik, selge ja täidetav, ei arvestata lapse ema varasemat keeldumist suhtlemise võimaldamise osas ning lapse ja isa huve. Vältimaks vanemate olemasolevaid ja tulevikus tekkida võivaid erimeelsusi suhtlemise korra täitmisel, tuleb kohtul lapsega suhtlemist reguleerides määrata võimalikult täpselt vanema ja lapse suhtlemise viis, koht, aeg, sh kestus ja sagedus ning lapse üleandmise kord, sh ei tohi määrata lapsega kohtumise aegu selliselt, et määratud aegadel ei saa vanem tegelikult lapsega koos olla. Samuti ei tohi jätta lapsega suhtlemise küsimusi sisuliselt otsustamata, pannes vanematele kohustuse leppida mingites küsimustes ise kokku. Maakohtu poolt määratud suhtluskord eelpool nimetatud nõuetele ei vastu.

Ülaltoodu alusel tuleb määruskaebus osaliselt rahuldada ja asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

/Allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

Margo Klaar

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.