Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
1-15-7765 11. juuni 2025 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Paavo Randma ja Heili Sepp Oleg Borissovi vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmine Tartu Ringkonnakohtu 19. veebruari 2025. a määrus Oleg Borissovi kaitsja vandeadvokaat Ilya Zuev, määruskaebus Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Günter Koovit 14. mai 2025, kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS MÄÄRAB
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 19. veebruari 2025. a määrus ja saata kriminaalasi samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.Jätta rahuldamata Oleg Borissovi valitud kaitsja taotlus määruskaebemenetluse kulude hüvitamiseks.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ida-Viru Maakohtu 2. veebruari 1996. a otsusega tunnistati Oleg Borissov süüdi tahtlikus tapmises raskendavatel asjaoludel ning mitmes kuriteos vara, avaliku korra ja ühiskondliku julgeoleku vastu. Liitkaristuseks mõisteti talle surmanuhtlus, mis asendati Tallinna Linnakohtu 2. juuni 1998. a määrusega eluaegse vabadusekaotusega. O. Borissovi karistusaeg algas 19. oktoobril 1994.
2.Viru Maakohtu 10. märtsi 2016. a otsusega karistati Oleg Borissovit karistusseadustiku (KarS) § 121 (alates 1. jaanuarist 2015 KarS § 121 lg 1) järgi kolme kuu pikkuse vangistusega, millele liideti Ida-Viru Maakohtu 2. veebruari 1996. a otsusega mõistetud eluaegne vangistus. Liitkaristuseks mõisteti eluaegne vangistus ja karistuse kandmise alguseks loeti 19. oktoober 1994.
3.Viru Vangla edastas 9. mail 2024 Viru Maakohtule materjalid O. Borissovi vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks. Vangla toetas süüdimõistetu vabastamist, prokuratuur oli sellele vastu.
4.Viru Maakohus vabastas 15. mai 2024. a määrusega O. Borissovi vangistuse kandmisest tingimisi 10-aastase katseajaga ning allutas ta seitsmeks aastaks käitumiskontrollile ja kolmeks kuuks elektroonilisele valvele. Kohus tõi esile, et O. Borissov on vanglas käitunud eeskujulikult, töötanud järjepidevalt, õppinud selgeks ameti ja B2-tasemel eesti keele ning läbinud sotsiaalprogramme. Tal
1-15-7765 on elukoht, toetavad lähedased, töö ja vabanemisfondis 6000 eurot. Ta on edukalt läbinud individuaalse täitmiskava, arendanud probleemilahendamise oskust ja mõistab kriminaalhoolduse kasulikkust. O. Borissov on probleemideta käinud korduvalt väljasõitudel ja töötanud väljaspool vanglat. Tal on üks kehtiv distsiplinaarkaristus nikotiinipadja omamise eest, kuid ta on süüd tunnistanud ja kahetsenud, karistus jäeti tingimisi täitmisele pööramata ja kinnipeetav on teinud sellest järeldused. O. Borissov on motiveeritud seadusekuulekaks eluks ning teadlik võimalikest ohtudest vabaduses. Kohtul pole alust arvata, et ta kordaks vabaduses tegusid, mis viisid eluaegse vangistuseni. Hilisem kehaline väärkohtlemine näitab, et teod on läinud ajas leebemaks. Raskete kuritegude toimepanemist mõjutasid tema noorus, alkoholi kuritarvitamine ja kaaslaste mõju. Samuti vohas 1990-ndatel ühiskonnas vägivald. O. Borissovi hoiakutes ja mõtlemises on nähtavad muutused, abiks on ka religioon.
5.Pärast maakohtu lahendi tegemist vabastas vangla O. Borissovi ekslikult vanglast. Kinnipeetav naasis vea avastamisel vanglasse.
7.Tartu Ringkonnakohus tühistas 19. veebruari 2025. a määrusega maakohtu lahendi ja jättis O. Borissovi tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kohus tõi välja, et osa toimepandud tegusid on ülirasked. Vangistuses süüdimõistetu mõtlemine ja hoiakud ei ole muutunud, sest 2014. aastal peksis ta kaaskinnipeetavat, ehkki noorest east ja alkoholist tulenevaid riske sel ajal enam ei esinenud. Enne viimast kuritegu oli ta läbinud mitu agressiivsuse maandamiseks mõeldud programmi. Samuti viidi O. Borissov distsiplinaarüleastumise tõttu avavanglast tagasi kinnisesse. Tagasi kinnisesse vanglasse paigutamine on oluline asjaolu, mida vabastamisel arvestada, sest ka väike rikkumine viitab hoiakutele. Ekspertiisiaktis on loetletud rida tegureid, mis suurendavad riski, et O. Borissov võib panna toime uue kuriteo, ning ringkonnakohtu meelest räägivad need vabastamata jätmise kasuks. Ühe riskitegurina nimetatakse impulsiivset käitumist, millega on küll tegeletud, kuid see on aeglaselt paranev iseloomujoon. Kadunud ei ole ka alkoholist ja grupi mõjust lähtuvad riskid.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
8.Määruskaebuses taotleb O. Borissovi kaitsja maakohtu määruse jõustamist ning menetluskulude riigi kanda jätmist. Kaebuse kohaselt on ringkonnakohus keskendunud liigselt kuritegude asjaoludele ja jätnud kõrvale vabastamist toetavad asjaolud. Kaitsealune on end avavanglas juba tõestanud ja temast lähtuvad riskid on ajaga oluliselt vähenenud.
9.Prokuratuuri hinnangul on ringkonnakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium peatub esmalt küsimusel, kas ringkonnakohus tuvastas nõuetekohaselt maakohtu kaalutlusvea (I), seejärel selgitab retsidiivsusekspertiisiga seonduvat (II), lisakohustuste panemise võimalusi (III) ning võtab kokku määruskaebemenetluse tulemuse (IV). I
11.Kohtul on süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatuslik otsustusruum. Niisugune ulatuslik otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele, kuid sellele seab piirid nõue, et kohtulahendi põhjendused peavad olema veenvad, ammendavad ja vastuoludeta. Kõrgema astme kohus on õigustatud kaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või 2(5)
1-15-7765 menetlusõiguse rikkumine (RKKK 30.10.2020, 1-09-3703/83, p 8). Kolleegiumi hinnangul eksis ringkonnakohus selle nõude vastu.
12.Eluaegset vangistust kandva kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vabastamise materiaalsed eeldused ei erine neist, mis kehtivad tähtajalist vangistust kandva isiku puhul. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt. Seejuures peab eluaegset vangistust kandva isiku retsidiivsusrisk olema eriti väike. KarS § 76 lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas on isik end karistuse kandmise ajal ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Eluaegset vanglakaristust kandva süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel on iseäranis oluline arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid, et hinnata, missuguseid potentsiaalseid riske tema varasem käitumismuster endas kätkeb (vt RKKK 26.04.2023, 1-15-400/78, p 13).
13.Maakohus leidis, et kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise tingimused on täidetud. Kohus arvestas retsidiivsusriski hindamisel 1994. aastal toime pandud raskete kuritegude asjaolusid, vangistuses toime pandud uut kuritegu, O. Borissovi käitumist vangistuse ajal ja teadaolevaid elutingimusi vabanemisel. Samuti analüüsis kohus süüdimõistetust lähtuvaid riskitegureid ning riskide maandamise võimalusi. Ringkonnakohus jõudis samade asjaolude hindamisel vastupidisele seisukohale, kuid tema hinnang maakohtu määrusele on vastuoluline. Ringkonnakohus kinnitas, et maakohus analüüsis O. Borissovi vabastamist kaaludes KarS § 76 lg-s 4 loetletud asjaolusid põhjalikult. Ometi heitis teise astme kohus maakohtule ette ilmselge kaalutlusvea tegemist, leides, et piisavalt ei arvestatud 1994. aasta kuritegude toimepanemise asjaolusid ega seda, et 2014. aastal toime pandud kehalise väärkohtlemise ajal ei esinenud enam varasemaid kuritegusid soodustanud riskitegureid. Ringkonnakohtu etteheited ei ole jälgitavad ega veenvad.
14.Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks ei pea tuvastama erandlikke asjaolusid ning aja jooksul kuriteo asjaolude tähtsus väheneb (viidatud 1-09-3703/83, p 9). Erinevalt maakohtust omistas ringkonnakohus olulise kaalu O. Borissovi distsiplinaarkaristusele, märkimata samas, milline õiguslikult relevantne seos on nikotiinipadja omamise ja O. Borissovilt tulevikus oodatavate kuritegude vahel (vt RKKK 24.09.2020, 1-20-5036/28, p-d 13-15). Alama astme kohtu kaalutlusotsustusse sekkumine ei ole lubatud, kui kohus on jäänud otsustuse tegemisel diskretsiooni piiridesse. Ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse ja tegi vastupidise otsustuse, esitamata samas ise asjakohasemat ja veenvamat argumentatsiooni. Sellega rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõigust kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 339 lg 2 tähenduses.
15.Maakohtu siseveendumus kujunes pärast vahetut suhtlust süüdimõistetuga. Ringkonnakohus jõudis vastupidisele järeldusele ilma kinnipeetavaga kohtumata. Määrusest ei nähtu, et teise astme kohus oleks isiku maakohtu istungil antud selgitusi ja vastuseid hinnanud. Kuigi seadus ei kohusta ennetähtaegse vabastamise menetluses korraldama ringkonnakohtus suulist istungit ning võimaldama kinnipeetaval sellest isiklikult osa võtta, pole suulise menetluse korraldamine ringkonnakohtus välistatud. Kui määruskaebemenetluses tekib vajadus vangistusest ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks esitada süüdimõistetule lisaküsimusi, on kohtul KrMS § 390 lg 1 ja § 331 lg 12 järgi õigus vaadata kriminaalasi läbi suulises menetluses (viidatud 1-15-400/78, p 17) ja esitada kinnipeetavale küsimusi vahetult.
3(5)
1-15-7765 II
16.Ringkonnakohus määras O. Borissovile retsidiivsusekspertiisi. Kolleegium kordab oma seisukohta, et tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel võib KrMS § 432 lg 3 alusel süüdimõistetule määrata ka ekspertiisi, kuid selle tegemine on põhjendatud üksnes juhul, kui esineb selgepiiriline vajadus, näiteks viited vaimse seisundiga seotud probleemidele ja põhjendatud kahtlused, mis nõuaksid ekspertiisiga kummutamist (RKKK 05.11.2020, 1-15-400/52, p 13). Ringkonnakohus põhjendas ekspertiisi määramist sellega, et asjas on tuvastatud nii vabastamist toetavaid kui ka sellele vasturääkivaid asjaolusid, mistõttu sooviti teadusandmetel põhinevat terviklikku pilti süüdimõistetu isiksusest ja tema karistuse kandmisest vabastamisega seotud riskidest. Poolt- ja vastuargumentide olemasolu ei viita selgepiirilisele ekspertiisivajadusele. Vabastamisotsustuse tegemisel tulebki kohtul anda hinnang tuvastatud asjaoludele nende kogumis ning kohtu sellekohast pädevust ei saa üle anda eksperdile (vrd ka RKKK 01.04.2022, 1-20-5071/72, p 16).
17.Praeguses asjas tehtud retsidiivsusekspertiis ei ole usaldusväärne. Ekspertiisiaktist nähtuvalt kasutati ekspertiisi tegemisel struktureeritud vägivallariski hindamisvahendit HCR 20v3 (HistoricalClinical-Risk Management-20, kolmas versioon) ja statistilist riskihindamise vahendit OxRec (Oxford Risk of Recidivism Tool). Mõlema metoodika juures toob ekspert esile, et need ei ole kohandatud Eesti oludele ega siin valideeritud. Ekspertiisiaktist ei selgu, millistele andmetele ja millise riigi tulemustele tugineb HCR-mudeli järgi tehtud hinnang. OxReci mudeli puhul lähtuti mudeli algsest Rootsi statistikast ja valemist. Veebist vabalt kättesaadavatest teadusartiklitest selgub, et OxReci algse mudeli sobivust teiste riikide oludesse on uuritud Hollandis (https://www.researchgate.net/publication/330711580_Prediction_of_violent_reoffending_in_prison ers_and_individuals_on_probation_a_Dutch_validation_study_OxRec), Tadžikistanis (https://www.researchgate.net/publication/360194676_Predicting_Violent_Reoffending_in_Individ uals_Released_From_Prison_in_a_Lower-MiddleIncome_Country_A_Validation_of_OxRec_in_Tajikistan) ja Ühendkuningriigis (Inglismaal) (https://www.researchgate.net/publication/370433081_Prediction_of_violent_reoffending_in_peopl e_released_from_prison_in_England_External_validation_study_of_a_risk_assessment_tool_OxRe c). Neis teadustöödes tõdetakse, et mudel sobib riigis kasutamiseks alles pärast selle kalibreerimist kohalikele oludele. Nii Hollandi, Inglismaa kui ka Tadžikistani baasriski arvestades leiti, et kohandamata kujul hindas Rootsi mudel isikust lähtuvat retsidiivsusriski neis riikides tegelikust suuremaks või väiksemaks. Kõikides nimetatud riikides tuli üle vaadata hindamismudeli kategooriad ja muuta või asendada neid olemasolevast informatsioonist ja riigi vajadustest lähtuvalt. Seega näitavad mudeli valideerimised mujal, et enne kohalikele oludele kohandamist ei ole selle ennustusväärtus olnud kuigi hea ega usaldusväärne. Kui OxReci mudelit ei saanud eelmainitud riikides kohandamata kujul kasutada, siis pole põhjust väita, et Eestis saaks seda valideerimatult kasutada. Tuleb arvestada, et Eesti ja Rootsi ühiskonna struktuur ja olustik (sh sotsiaalmajanduslikud ja kultuurilised mõjurid) erinevad siiski märkimisväärselt.
18.Jättes kõrvale valideerimata meetodite kohaldamise, puudub ekspertiisiaktis eraldiseisev mitteõiguslikel eriteadmistel põhinev hinnang isikust lähtuvatele riskidele. Eksperdi vastused piirdusid valdavalt loeteluga isikut iseloomustavatest teguritest, mis kasutatud mudelite kohaselt mõjutavad riskihinnangut. Nendeks teguriteks olid näiteks sugu, vanus, vägivaldsete kuritegude toimepanemine minevikus, sõltuvused, haridustase, antisotsiaalne tutvusringkond, tööharjumuse ja töökoha puudumine, impulsiivsus, toetavate lähedaste olemasolu jm. Ekspertiisiakt ei kajasta aga kaalutlusi tegurite osas, mida mudelid ei hõlma, kuid millel võib olla oluline mõju retsidiivsusriski hindamisele. Süüdimõistetu elukäiku kirjeldavas osas märgitakse näiteks, et O. Borissov on osalenud tööhõives nii kinnises kui ka avavanglas, ta on käinud korduvatel lühiajalistel väljasõitudel ning on 4(5)
1-15-7765 suutnud viimase kümne aasta jooksul oma emotsioone ja käitumist kontrollida ka stressirohketes olukordades (sh kui kaasvang teda 2019. aastal ründas või kui ta vabastati ekslikult vanglast). Samas ei nähtu, et riskihindamisel oleks neid asjaolusid arvestatud. Seega ei ole eksperdihinnang ka sisu poolest usaldusväärne tõend, sest selles puudub terviklik ülevaade riski mõjutavatest teguritest ning järeldused ei tugine jälgitavatele ja meditsiinilistele eriteadmistele. Loetledes ekspertiisis vaid tegureid, mida kohus peaks ennetähtaegse vabastamise menetluses niigi ise hindama, ei paku ekspertiisiakt menetluses lisandväärtust. Eelöeldust järeldub, et ehkki ringkonnakohus põhjendas ekspertiisi määramist vajadusega saada teadusandmetel põhinevat terviklikku pilti süüdimõistetu isiksusest ja tema vabastamisega seotud riskidest, siis tehtud ekspertiis soovitud tulemust ei andnud. Kokkuvõttes ei ole praeguses asjas ekspertiisiakt tõendiks, millele kohus saaks ennetähtaegse vabastamise menetluses retsidiivsusriski hindamisel tugineda.
19.Asjakohatule tõendile tuginemine võis kaasa tuua ebaseadusliku või põhjendamatu otsustuse, mistõttu on see käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. III
20.Ringkonnakohus nentis, et 1994. aastal toime pandud jõhkrate kuritegude soodustegur oli alkohol ning ei saa välistada, et süüdimõistetu hakkab vabaduses taas alkoholi tarbima. Seda, et kinnipeetav hakkab pärast vabanemist taas tarvitama alkoholi, ei ole võimalik kunagi täielikult välistada. Erinevate riskide maandamiseks ongi kohtul võimalik allutada isik käitumiskontrollile ning määrata talle kohustusi (KarS § 75 lg-d 1 ja 2). Seejuures lubab KarS § 75 lg 4 kohtul panna süüdimõistetu nõusolekul talle ka selliseid kohustusi, mida ei ole sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud. Nii saab isiku resotsialiseerumise ja edasise õiguskuuleka käitumise tagamiseks määrata näiteks kohustuse teha enda kulul laboratoorseid vereanalüüse, tuvastamaks alkoholi tarvitamist, või osaleda alkoholi tarvitamise häire uuringus (RKKK 07.03.2019, 1-09-14104/142, p 25), samuti kohustuse osaleda aktiivselt kriminaalhooldajaga peetavatel nõustamisvestlustel (RKKK 10.11.2022, 1-21-5058/25, p 11). IV
21.Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, kui ei toonud jälgitavalt välja maakohtu kaalutlusviga määruse tegemisel ning tugines otsustuse tegemisel asjakohatule tõendile. Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu
19.veebruari 2025. a määruse ja saadab asja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Määruskaebus tuleb rahuldada. Kaitsja taotlus menetluskulude hüvitamiseks jääb rahuldamata, sest kaitsja pole kohtule esitanud menetluskulude nimekirja ega kulusid kinnitavaid dokumente (nt RKKK 18.06.2019, 1-19-766/28, p 17). (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.