Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

Muus osas jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata.

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

tõugates, et põhjustab viimasele valu ja et sellise teo tagajärjel tekib sageli ka tervisekahjustus. See, et tagajärg jäi tänu lumehangele ja kannatanul seljas olnud talveparkale raskemal kujul saabumata, ei välista isiku tahtlust. X on toime pannud KarS §-s 121 kirjeldatud süüteo katse. Kuivõrd süüdistatav pani üheaegselt toime nii KarS § 121 ettenähtud lõpuleviidud teo (rusikaga näopiirkonna riivamine) kui ka sama kuriteo katse (jalga löök kõhtu), puudub vajadus neid tegusid eraldi kvalifitseerida. Prokurör ei nõustu ka maakohtu seisukohaga, et kannatanule pükstega vastu kätt löömise puhul polnud tegemist kehalise väärkohtlemisega. Prokurör märgib, et kohtulikul arutamisel ei leidnud kinnitust hematoomi tekkimine, küll aga see, et pükstega löömisest tekkis kannatanu käel punetus. Prokurör leiab, et igal juhul kinnitab fotol nähtav jälg, et pükstega löömise puhul oli tegemist sedavõrd intensiivse tegevusega, et see tõi ilmselgelt endaga kaasa valuaistingu. Muutused käsivarrel tekkisid pükstega löömise tagajärjel ja see tagajärg on süüdistatavale objektiivselt omistatav. Arvestades, et kannatanu sõnade kohaselt oli pükstelöögist tal jälg paar tundi ning valuaistingut kirjeldas kui kärbsepiitsaga saanut, on tuvastamist leidnud KarS § 121 kuriteokooseis, kuna sellist lööki ja tagajärge ei saa lugeda üksnes väga vähesel määral kannatanu füüsilist puutumatust riivavaks. Prokurör ei nõustu maakohtuga, et 30. detsembril 2020 kannatanut lüües teostas X hädakaitset. Kannatanu ei ole eitanud, et enne lööki jalaga kõhtu toimus rüselus, st ta togis kätega seljatagant vastu mehe õlgu. Erinevalt süüdistatava rusikalöögist on kohus lugenud kannatanu kätega vehkimise vastu X selga valu põhjustavaks teoks KarS § 121 tähenduses. Kannatanu on korduvalt menetluses näidanud seda, kuidas ta mehele järgnes ja tema selja vastu kätega vehiks. Erinevalt maakohtu seisukohast on loetud sellist käitumist ebameeldivaks, kuid mitte KarS § 121 koosseisule vastavaks teoks. Jalgadega ei saanud Y X üldse lüüa, sest selleks, et samal ajal vehkida nii käte kui jalgadega, pidanuks kannatanu olema selili maas nagu putukas. Prokurör leiab, et eelnevast tulenevalt puudus Y käitumises vahetu õigusvastane rünne, millest tulenevalt oleks X-l saanud tekkida hädakaitseseisund. Seega kohaldas maakohus X õigeks mõistes materiaalõigust ebaõigesti. Teo tehiolud ei viita X kaitsetahte olemasolule, sest süüdistatav käitus ise eelnevalt kannatanus hirmu tekitavalt (kannatanu kartis enda vaigistamist käed ümber kõri panemisega hetkel, mil süüdistatav oli talle järgnenud), ta ei veendunud hetkekski, kas kannatanu tegevus vajab üldse reageerimist või saaks sellest olukorrast väljuda kedagi löömata. Ähvardamise süüdistust lahendades tegi kohus vea tõendite hindamisel, rikkudes sellega oluliselt menetlusõigust. Maakohtu seisukoht, et kannatanu on andnud erinevaid ütlusi, on ekslik. Ütluste ja olustiku seostamise protokollist nähtub, et uurimistoimingu eesmärgiks on selgitada ja täpsustada toime pandud vägivalla kasutamist. Asjaolu, et kannatanu selle uurimistoimingu käigus ei rääkinud ähvardusest, ei muuda tema poolt kohtus ristküsitlusel antud ütlusi vähem usaldusväärsemaks. Kannatanult ei küsitud ning teda ei kohustatud rääkima 16.03.2021 ähvardusest, kuna uurimistoimingu eesmärgiks oli näidata ette kohad, kus toimus vägivalla kasutamine. Ütluste detailsuse erinevus kohtus ja varasemalt antud ütluste vahel ei ole käsitatav ütluste vahel esineva vastuoluna.

Samuti ei saa heita kannatanule ette, et ähvardusest patrullpolitseiniku juuresolekul rääkides ei pöördu ta ametniku poole. Prokurör leiab: „Ainuüksi asjaolust, et ähvardamisest räägitakse X ja Y vahel kõrvalvaatajaks jäänud politseiniku juuresolekul, ei saa teha järeldust ähvarduse tõendamatusest.“ Veel märgib prokurör, et enne sündmuskohale jõudmist oli politseile teada, et vägivallatseja puhul on tegemist patrulltalituse juhi C sõbraga ning C ei uskunud, et X võiks olla vägivaldne. Tunnistaja Q kinnitas, et kannatanult avalduse mittevõtmist põhjendasid nad sellega, et X oli abipolitseinik. Prokurör rõhutab, et kannatanu ei saa vastutada selle eest, kas ja kui kohusetundlikult täidab oma teenistusülesandeid sündmuskohale tulnud politseiametnik.

Asjatundmatu ja asjakohatu on prokuröri arutluskäik, et patrullpolitseinikud suhtusid kannatanusse eelarvamusega, sest teadsid, et X on abipolitseinik. Q ei ole kohtus väitnud, et nad ei võtnud kannatanult avaldust vastu seetõttu, et X oli abipolitseinik. Süüdistuse kohaselt 30. detsembril 2012 toimunud kehalise väärkohtlemise osas nõustub kaitsja maakohtu järeldustega. Prokurör on apellatsioonis nimetanud kannatanu tegevust alusetult vastu selga vehkimiseks. Tegemist ei olnud vehkimisega, vaid löömisega, mis tekitas X-le valu. Seega oli X-le etteheidetav tegu hädakaitse Y õigusvastase rünnaku vastu. Tõendid kinnitavad, et X soovis end kaitsta. Tõendamata on Y väide, et süüdistatav võttis tal kõrist. Kaitsja ei nõustu Y käest tehtud fotosid puudutava maakohtu seisukohaga. Ka 9. jaanuaril 2021 väidetavalt toimunud löömises on maakohus mõistnud X põhjendatult õigeks. Kaitsja ei ole aga nõus maakohtu seisukohaga, nagu oleks tõendatud, et X lõi Y pükstega. Selle kohta ei ole kaitsja hinnangul ühtki usaldusväärset tõendit. Maakohus luges Y väite löömise kohta usaldusväärseks, põhjendades seda asjaoluga, et kirjeldatud teo ebatavalisusega. Kaitsja leiab, et ainuüksi sel põhjusel ei saa ütlusi usaldusväärseks lugeda. Ka see, et Y on andnud selle kohta ütlusi korduvalt, ei muuda tema ütlusi usaldusväärseks. Maakohus pole põhjendanud, miks ta peab Y ütlusi usaldusväärseks, X ütlusi aga mitte. Tegemist on sõna-sõna-vastu-olukorraga, kus oleks tulnud kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus pole põhjendanud, miks tal puudub alus kahelda selles, et foto kannatanu käest on tehtud faili nimes kajastuval kuupäeval. Kaitsja lisab, et nõustub maakohtu seisukohaga, et X-le ette heidetavat löömist ei saa selle vähese intensiivsuse tõttu käsitada kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 tähenduses. Väidetavalt 17. jaanuaril 2021 toimunud löömise puhul nõustub kaitsja taas maakohtu lõppjäreldusega. Kaitsja ei ole aga nõus maakohtu järeldusega, et X lõi rusikaga Y näo suunas, riivates Y põske. Selle kohta puuduvad usaldusväärsed tõendid. Ainuüksi kannatanu ütluste järjepidevus ei muuda kannatanu ütlusi usaldusväärseks. Ka ei muuda Y ütlusi usaldusväärseks see, et need pärinevad mitmest tõendist – tõendiallikas on ikkagi sama. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta eelistab Y ütlusi ja peab X ütlusi ebausaldusväärseks. Isegi, kui X tegu oleks tõendatud, ei olnud see nii intensiivne, et vastaks kuriteokoosseisule. Prokuröri väited, et X teod olid objektiivselt võttes sellised, mis said põhjustada valu, ei ole usutavad. Kaitsja leiab, et maakohus rikkus kriminaalmenetlusõigust, kuna keeldus juba eelistungil osade kaitsja tõendite vastuvõtmisest. Taotlust, et ringkonnakohus kustutaks riiklikus sõrmejälgede registris, andmekogus ABIS ja riiklikus DNA-registris sisalduvad X puudutavad andmed, põhjendab kaitsja sellega, et nende andmete kustutamine õigeksmõistmisel on kohustuslik ja tuleb kohtuotsuses ette näha. Kaitsja taotleb, et riik hüvitaks X-le apellatsioonimenetlusega seotud õigusabikulud 2208 eurot.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium leiab, et apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

8.1 Sarnaselt maakohtuga leiab kohtukolleegium, et kannatanu pükstega löömine on tõendatud. Ringkonnakohus ei näe alust kannatanu ütlustes kahelda. Kannatanu on ütlustes kirjeldanud löömise olukorda, st seda, et X ärritus tema öeldu peale. Nagu maakohuski, peab ringkonnakohus oluliseks kannatanu väidet, et X lõi teda pükstega. Tegemist ei ole tavapärase löömiseks kasutatava esemega ja pole põhjust arvata, et kannatanu oleks sellise spetsiifilise detaili välja mõelnud. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu ütluste usaldusväärsust suurendab tõik, et X pani samal kuul veel kannatanu vastu toime kehalise väärkohtlemise piiri peal olevaid tegusid. Ka selle teo puhul on vaidlus selle üle, kas see vastab kehalise väärkohtlemise kuriteokoosseisule. Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus seda, et X Y pükstega vastu kätt lõi, tõendatuks. 8.2 Seoses küsimusega, kas pükstega löömine oli tegu, mis vastab KarS § 121 koosseisule, peab ringkonnakohus tõdema, et prokuröri apellatsioonis esitatud argumendid põhinevad ekslikel eeldustel. Apellatsiooni kohaselt on prokurör lähtunud sellest, nagu oleks kohus lugenud tõendatuks, et löögi tulemusel tekkis kannatanu käel punetus. Prokurör märgib: „Kohtu seisukohalt erinevalt süüdistusest, ei leidnud kohtulikul arutamisel kinnitust hematoomi tekkimine, vaid pükstega löömisest tekkis punetus.“ See väide ei pea paika. Maakohus asus esmalt kannatanu ütlustest lähtudes seisukohale, et tõendatud ei ole, et kannatanul oleks tekkinud löögi tulemusel hematoom. Seejärel asus kohus aga seisukohale, et kannatanu foto põhjal pole „tõsikindlalt tuvastatav, et tegemist on pükstega löömise tagajärjel tekkinud punetusega, mis kannatanu sõnul mõne tunni pärast kadus.“ Seejuures on maakohus osutanud, et fotolt on tõepoolest näha pruunikas-punakas laik käe küünarliigese siseküljel, ning tõdenud, et laigu pruuniks värvus viitab sellele, et tegemist on hematoomiga. Ringkonnakohus tõdeb, et fotol küünraõndlas näha olev laik, millele maakohus on viidanud, ei ole punane ega näe välja ajutise punetusena. See laik näeb välja nagu hematoom. Nagu maakohtu otsuses märgitud, väitis kannatanu maakohtus ütlusi andes, et tal tekkis käel vaid ajutine punetus. Seega on kannatanu ütluste ja foto vahel vastuolu. Kuna kannatanu ise on esitanud tõendi, millel on näha käel olev hematoom, aga väitnud pärast, et tal tekkis käel vaid ajutine punetus, on kannatanu versioon sellest, mis tagajärje löök kaasa tõi, ebajärjekindel ja sellest tulenevalt ebausaldusväärne. Tema enda ütlused võtavad võimaluse seostada fotol olevat hematoomi süüdistuses kirjeldatud löögiga, foto ei toeta aga tema väidet, et tal tekkis löögi tulemusel punetus. Mingeid muid tõendeid, millest saaks teha järeldusi selle kohta, milline oli pükstega löömise mõju, ei ole. Kuna X kannatanu pükstega löömist eitab, on tegemist sõna-sõna-vastuolukorraga. See iseenesest süüdimõistva otsuse tegemist ei välista, kuid sellisel juhul tuleb tuginemist just süüstavale tõendile eriti põhjalikult põhistada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

mõju sõltub suuresti sellest, kuidas kannatanut löödi. Kannatanu ütlustes lööki ennast iseloomustatud ei ole, ütlustest ei selgu, kas tegemist oli pükstega kannatanu suunas rehmamisega (mis oleks pigem alandava iseloomuga tegu) või tõesti jõuga või hooga tehtud löögiga. Vastavalt KrMS § 7 lg-le 3 tuleb tõlgendada kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks. Sellest tulenevalt leiab kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga, et X teo puhul ei ole tõendatud, et see oli valu tekitamiseks piisavalt intensiivne. Seetõttu ei ole maakohtu otsuse tühistamiseks kõnealuse episoodi osas alust.

9.1 Maakohus luges Y ütlustele tuginedes tõendatuks, et X lõi 17. jaanuaril 2021 Y rusikaga, riivates tema paremat põske. Kohus asus aga seisukohale, et põske riivanud lööki ei saa pidada piisavalt intensiivseks, et seda käsitada kehalise väärkohtlemisena. Maakohus märkis, et Y ütluste kohaselt põhjustas põske riivanud löök hetkelise valuaistingu ning ta ei saanud päriselt haiget. Prokurör vaidleb maakohtule vastu leides, et rusikas käega näo suunas löömist ei saa lugeda kannatanu füüsilist puutumatust väga vähesel määral riivavaks teoks. Pealegi oli kannatanu sõnul põsk valus veel tund aega pärast lööki. Ringkonnakohus on seisukohal, et rusikalööki näkku on reeglina põhjust pidada KarS §-le 121 vastavaks kehaliseks väärkohtlemiseks. Tegemist on teoga, millega saab ja üldjuhul tekitataksegi teisele isikule valu. Õigupoolest on raske ette kujutada stereotüüpsemat kehalise väärkohtlemise tegu kui teise inimese löömine rusikaga. See, kui löök üksnes riivab teist inimest, ei muuda reeglina teo enda olemust. Kui löögi saanu tunneb kasvõi korraks valu, on kehalise väärkohtlemise objektiivne koosseis täidetud; kui mitte, võib siiski olla tegemist kehalise väärkohtlemise katsega. Kõik see kehtib aga juhul, kui tehtud liigutus oli mõeldud teist inimest tabama. Kannatanu enda ütlustest ilmneb aga, et – ka tema jaoks arusaadavalt – oligi löök mõeldud teda äärmisel juhul riivama. Maakohtu istungi protokolli kohaselt esitas prokurör maakohtu istungil toimunud ristküsitlusel kannatanule küsimuse „Kas see oli sihilikult mööda löödud, ähvardav, aga riivas“, millele kannatanu vastas: „Just.“ (kd I; tl. 123). Ringkonnakohus leiab, et sellist liigutust, mis on mõeldud teist inimest maksimaalselt riivama – ja riivabki – ei saa tõepoolest pidada teise inimese füüsilist puutumatuse nii intensiivseks rikkumiseks, et see vastaks KarS § 121 lg 1 või 2 objektiivsele koosseisule. Seetõttu on maakohtu seisukoht lõppkokkuvõttes põhjendatud.

9.2 Süüdistuse kohaselt lõi maja uksel olnud X pärast Y põske riivanud rusikahoopi ukse ees väljas olnud Y veel jalaga kõhtu, mille tagajärjel kukkus kannatanu hange. Maakohus luges tõendatuks, et X tõukas Y endast jalaga eemale. Kohus ei lugenud aga tõendatuks, et X oleks tahtnud kannatanule teda jalaga tõugates valu põhjustada. Prokurör leiab, et kohus on ületähtsustanud sõna „tõukas“. Kuna kannatanu kukkus 1,5 kuni 2 meetrit eemale, oli tegemist teoga, mis oleks võinud valu tekitada. Kannatanu ei tundnud valu tänu tal seljas olnud parkale ja tänu sellele, et ta kukkus lumehange. Seetõttu tulnuks X tegu käsitada kehalise väärkohtlemise katsena. Ringkonnakohus leiab, et ka ses osas ei anna apellatsiooni argumendid alust maakohtu otsuse muutmiseks. Erinevalt prokurörist peab ringkonnakohus vahetegemist, kas tegemist oli tõukamise või löögiga, oluliseks. Nagu maakohtu otsuses selgitatud, on Riigikohtu praktikast tulenevalt KarS § 121 lg-le 1 või 2 vastavana käsitatav tegu, mis oma olemuselt ja intensiivsuselt on selline, mida kõrvalseisja peaks tavaolukorras valu tekitavaks. See, kas jalaliigutust kirjeldatakse tõukamise või löögina, näitab teo intensiivsust. Ringkonnakohus peab oluliseks just seda, kuidas on X tegu iseloomustanud Y. Y on korduvalt – nii sündmuskohale saabunud politseiametnikele kui ka ütluste olustikuga seostamisel – demonstreerinud, millise liigutuse X jalaga tegi. Nagu maakohtu otsuses märgitud, saab näidatud liigutust tõlgendada aga nii löögi kui tõukamisena. Järelduseks, et X tegu tuleks käsitada pigem löömisena, ei anna alust kannatanu väide, et ta kukkus u 1,5–2 meetri kaugusele lumehange. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et eemale kukkumine on selgitatav tõukamise tulemusel tasakaalu kaotamisega. Ringkonnakohtu hinnangul eeldab teise inimese kuni kahe meetri kaugusele paiskamine jõulist lööki. Liigutus, mida Y demonstreeris, ei näe aga selline välja. Nimetanud on Y X tegu kord löögiks, kord tõukamiseks. Maakohtus ütlusi andes ütles Y, et „sai jalaga“ (kd I; tl. 121). Häirekeskusele tehtud telefonikõnes on Y esmalt öelnud, et teda löödi jalaga, pisut hiljem aga, et X „jalaga nagu lükkas mind lumme“ (asitõendi vaatlusprotokoll, kd I; tl. 27). Sündmuskohale saabunud politseiametnikele näitas Y, kuidas X oli teda jalaga löönud või tõuganud. Patrullpolitseiniku sõnadele, et X väitel oli ta Y üksnes eemale tõuganud, vastas Y: „Jalaga.“ (kd I; tl 35). Niisiis ei vaielnud ta sisuliselt vastu sellele, et tegemist oli tõukamisega, kuid rõhutas, et X tegi seda jalaga. Sama toonitas ta veidi hiljem X-ga tekkinud sõnavahetuses, mille käigus heitis X-le ette tema hange tõukamist (kd I; tl. 32– 33). Ka siin tuleb arvestada, et kõrvaldamata kahtlused tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatava kasuks. Eespool käsitletud asjaoludest tulenevalt ei saa teha tõenditest järeldust, et X liigutust tuleb käsitada just löögina. Tegelikult nähtub ka Y ütlustest, et ta ei võtnud X tegu potentsiaalselt valu või tervisekahjustusi tekitava ründena, vaid teda häiris X teo alandav iseloom. Lisaks sellele, et Y rõhutas korduvalt, et X tõukas teda just jalaga, on ta maakohtus vastanud küsimusele, kuidas ta end pärast lööki tundis, otsesõnu, et ta tundis end alandatult (kd I; tl. 124). Ringkonnakohtul pole kahtlust, et selline tegu mõjub alandavalt. See tähendab, et X käitumine oli matslik ja taunimisväärne, aga ei vasta KarS § 121 lg-le 1 ega 2.

9.3 Seevastu ähvardamise süüdistust puudutavas osas nõustub ringkonnakohus prokuröriga, et maakohus on teinud vea tõendite hindamisel, leides, et ähvardamine ei ole tõendatud. Maakohus leidis, et kannatanu kriminaalmenetluse käigus antud ütlused ähvardamise kohta ei ole olnud järjepidevad. Nimelt ei rääkinud kannatanu ähvardamisest ütluste olustikuga seostamisel. Sellest järeldas kohus, et X ei ähvardanud 17. jaanuaril 2021 kannatanut või ei tundunud see ähvardus kannatanule tõsiseltvõetav. Seda järeldust toetas kohtu hinnangul asjaolu, et politseiametniku vormikaamera salvestise kohaselt ei rääkinud Y sellest, et teda oleks ähvardatud, ka tema häirekeskusele tehtud kõne peale kohale tulnud patrullpolitseinikele, vaid mainis seda vaid omavahelises vaidluses X-ga. Prokurör leiab, et maakohus on teinud ütluste olustikuga seostamise protokollist vale järelduse. Seega soovib prokurör, et ringkonnakohus annaks sellele tõendile teistsuguse hinnangu. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on tõesti teinud ütluste olustikuga seostamise protokollile hinnangu andmisel vea. Nimelt oleks tulnud see tõend kõrvale jätta. Nimelt ei oleks tohtinud ütluste olustikuga seostamisel antud ütlustele üldse tugineda. Nimelt võib juhul, kui isik annab kohtus ütlusi, kasutada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi vaid KrMS §-s 289 sätestatud korras, st usaldusväärsuse kontrolliks. Vastavalt Riigikohtu praktikale kehtib see piirang ka ütluste kohta, mis on talletatud vastastamise, äratundmiseks esitamise või ütluste olustikuga seostamise protokollis (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. detsembri 2015 otsus asjas nr 3-1-1-101-15, p 32). Maakohtu istungi 6. juuli 2021 istungi protokollist nähtuvalt ei avaldatud ütluste olustikuga seostamise protokolli KrMS § 289 korras, vaid see esitati kohtule kui üks kirjalikest tõenditest (kd I; tl. 114). Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus ütluste olustikuga seostamise protokollis kajastatud kannatanu ütlused kõrvale. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kannatanu kohtus antud ütlused, et X teda ähvardas, seab kahtluse alla ka tõik, et ta politseiametniku vormikaamera salvestise kohaselt ei rääkinud ähvardamisest kohale saabunud politseiametnikele, vaid mainis seda vaid politseiametnike juuresolekul tekkinud sõnavahetuses X-ga. On raske ette kujutada, et keegi saaks väita, et teda mingil spetsiifilisel moel ähvardati, kogemata. Sisuliselt on seega küsimus, kas kannatanu mõtles loo tema ähvardamisest välja. Seetõttu peab ringkonnakohus oluliseks fakti, et salvestisel on kannatanu rääkinud sellest, et X teda ähvardas. See näitab, et tegemist ei ole hiljem välja mõeldud väitega, vaid ähvardusest „klahvid välja“ lüüa rääkis kannatanu juba samal päeval. Tõik, et ähvardus tuli jutuks just Y ja X omavahelises sõneluses, muudab ringkonnakohtu hinnangul kannatanu väite, et teda ähvardati, just usaldusväärsemaks, mitte vastupidi. Kohtukolleegiumi hinnangul ei toeta väite esitamise kontekst võimalust, et kannatanu oleks loo tema ähvardamisest lihtsalt välja mõelnud. Raske on leida põhjust, miks oleks pidanud Y pidanud X-le tegema omavahelises sõneluses etteheiteid, mille puhul oleks X teadnud, et need ei pea paika ja on suur tõenäosus, et X süüdistab teda valetamises. Pealegi tuli Y väitega, et X teda ähvardas, välja emotsionaalse sõnavahetuse käigus, mitte rahulikus olukorras, kus kannatanu oleks olnud mahti rahulikult lugu välja mõelda. Seda, et politseinikele Y ähvardusest ei rääkinud, on ringkonnakohtu hinnangul selgitatav sellega, et Y keskendus füüsilise vägivalla kirjeldamisele. Ka X-ga tekkinud sõneluses on põhirõhk sellel, et X lõi ja tõukas Y, ähvardamine tulebki jutuks

juhuslikult, rusikalöögiga seoses. Kohtukolleegium peab mõistetavaks seda, et inimene, keda on äsja ähvardatud, aga kelle suhtes on just kasutatud ka füüsilist vägivalda, on enam häiritud viimasest ja pöörab tähelepanu eeskätt sellele. See ei tähenda aga samas, et kannatanu ähvardust tõsiseltvõetavaks ei pea. Y on veenvalt selgitanud, miks konkreetne ähvardus tema jaoks usutav ja hirmutav oli. Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et kannatanu väitel lõi X kohe pärast ähvardust Y-l „klahvid välja“ lüüa rusikaga kannatanu näo suunas, riivates paremat põske. Lööki puudutavas osas pidas maakohus Y ütlusi usaldusväärseks (jättes selle aga ähvardamise analüüsimisel tähelepanuta). Ka ringkonnakohus peab lööki tõendatuks. Seejuures leidis tuvastamist, et see löök oligi mõeldud maksimaalselt kannatanut riivavana. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu ütlusi ei lükka ümber X ütlused, et ta ei ole kannatanut ähvardanud ega teda ka löönud (kd I; tl. 202–204). Tähelepanu väärib, et maakohtu istungil väitis X kogu selle sündmuste käigu kohta, et tema üksnes lükkas Y lahtise käega vastu õlga. Samas politseiametniku vormikaamera salvestise kohaselt rääkis X kohale tulnud politseinikele, et ta ei löönud, vaid pani jala ette (kd I; tl. 28) ning ka hilisema sõneluse käigus Y-ga ei eita, et tõukas Y jalaga. Kui Y rõhutab, et mees tõukas teda jalaga, vastab X, et tõukaski ja ütles seda ka politseiametnikele (kd I; tl. 33). Sõnavahetuse jätkudes küsib X veel: „Millega ma oleks pidanud tõukama siis?“ ning lisab pisut hiljem: „jalaga, millega iganes, tõukasin jah su eemale.“ (kd I, tl. 33). Seega on X püüdnud kohtus näidata oma tegu väiksemana võrreldes sellega, mida ta tunnistas vahetult pärast toimunut ning tema ütlusi on põhjust pidada ebausaldusväärseks. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus X ei piirdunud sõnalise ähvardusega kannatanul hambad välja lüüa, vaid tegigi löögi kannatanu näo suunas, oli tegemist ähvardusega, mida oli kannatanul alust tõsiselt võtta. Sellest tulenevalt on X pannud toime KarS § 120 lg-le 1 vastava teo ning maakohtu otsus tuleb ses osas tühistada.

meesterahvas ähvardas õblukest naisterahvast, ta kinnitas suulist ähvardust kannatanut riivanud löögiga. Veel peab ringkonnakohus oluliselt, et ähvardus oli selline, mida kannatanu pidi võtma eriti valulikult, sest käis kannatanu kunagi juba vigastatud esihammaste kohta (ühtlasi tähendab see, et vigastus, millega ähvardati, oleks mõjutanud kannatanu välimust). Karistust kergendavaid asjaolusid ei esine, vastavalt KarS § 58 p-le 4 on karistust raskendav asjaolu kuriteo toimepanemine pereliikme suhtes. Tulenevalt kahtlustatava keskmist päevasissetulekut ja elatustaset kajastavast teatisest (kd I; tl. 93) on päevamäära suurus 11,64 eurot. Sellest tulenevalt on rahalise karistuse suurus 2910 eurot. Arvestades seda, et X-l pole varasemaid karistusi ja kohus mõistab ta süüdi ühes ähvardamises, leiab ringkonnakohus, et põhjendatud on karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmine KarS § 73 alusel. Prokuröri taotletud KarS § 74 kohaldamine ei ole rahalise karistuse puhul kohaldatav. Ringkonnakohus peab rahalise karistuse täitmisele pööramata jätmist põhjendatuks ka seetõttu, et karistuse tingimisi täitmisele pööramine saab mõjutada X käitumist pikema aja jooksul kui kohustus rahaline karistus tasuda. Katseaja pikkuseks määrab ringkonnakohus vastavalt KarS § 73 lg-le 3 ühe aasta.

konkreetselt X kuriteoga. Sama kehtib kannatanu väite kohta, mis puudutab seda, et ta oli sunnitud leidma endale uue kodu. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et X ja Y suhe oligi 2020. a lõpust halb ning Y elas seda väga üle. On selge, et püsiv konfliktne olukord kodus võib mõjutada tervist, mistõttu ei ole võimalik seostada Y kaebusi konkreetselt selle kuriteoga, milles ringkonnakohus X süüdi tunnistab.

Allkirjastatud digitaalselt

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 21.10.2022 otsusega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.