Isikuvastased süüteod › Eluvastased süüteod

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

bussipeatuse juurde. Seal arenes süüdistatava ja kannatanu vahel uuesti sõnaline konflikt. Ühel hetkel hakkas X minema kodu poole, pööras aga mõne aja pärast ootamatult ringi ning tuli tagasi bussipeatuse juurde jäänud K. Koppeli juurde. Viimane taganes, hoides ambu kannatanule sihitult, ning kui nendevaheline vahemaa oli kahanenud hinnanguliselt 1-1,5 meetrile, laskis ammust kannatanu pihta. Kohtu hinnangul pani K. Koppel tapmiskatse toime kaudse tahtlusega. Lask ammust ei saanud juhtuda kogemata ning süüdistatav, teades oma ambude purustusjõudu ja lasketäpsust, pidi arvestama, et kui ta sihib teist inimest ülakehasse, võib nool tabada elutähtsaid organeid ning põhjustada inimese surma. Kuna surm ei saabunud, jäi tegu katsestaadiumisse. Maakohus leidis, et süüdistatav ei olnud hädakaitseseisundis, sest provotseeris ise sihilikult kannatanu ründe. Ta läks kahe laetud ammuga relvastamata kannatanu juurde vana tüli tõttu selgitusi nõudma. Kannatanu jäi rahulikuks ega reageerinud mingilgi moel agressiivselt. Kohus leidis, et K. Koppeli kirjeldatud tegevus ei ole õiguspärane ega ühiskonnas aktsepteeritud probleemide lahendamise viis. Kuna süüdistatav tekitas selle olukorra ise, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt puudus tal hädakaitseõigus. Karistuse mõistmisel märkis kohus otsuses muu hulgas, et ei arvesta K. Koppeli nii kohtueelses menetluses kui kohtus avaldatud kahetsust karistust kergendava asjaoluna. Kohus ei pidanud kahetsust puhtsüdamlikuks, sest süüdistatav ei võtnud tegu omaks, nägi süüd kannatanul ja taotles enda õigeksmõistmist. Kannatanu X esindaja Olavi-Jüri Luige esitatud 75 000 euro suurust mittevaralise kahju hüvitise nõuet pidas kohus osaliselt põhjendatuks. Kohus tõdes, et K. Koppel põhjustas X-le raske tagajärje – elundi (silma) kaotuse ja elu lõpuni kestva nägu moonutava välimuse. Kohus arvestas sedagi, et kannatanule silma lastud nool läbis aju ja põhjustas raske peaajukahjustuse ja lahtise koljuluumurru. Kannatanu ütluste kohaselt paigaldatakse kaotatud silma asemele kunstsilm, mis võib, kuid ei pruugi liikuda. K. Koppeli põhjustatud elulõpuni kestev tervisekahjustus põhjustab X-le nii suurt valu kui ka suuri hingelisi kannatusi. Seega on kahjustatud kannatanu psüühilist heaolu. Isegi kui kannatanu saab kunstsilma, tuleb seda kogu aeg puhastada, selle äravõtmine ja tagasipanemine on valulik ja ebameeldiv füüsiline protseduur, mis jääb kannatanut elu lõpuni saatma. Ühe silma kaotusest tulenevalt on langenud noore inimese elukvaliteet, võimalike töökohtade valik. Lisaks eeltoodule on tegemist ka nägu parandamatult inetuks tegeva vigastusega, mis omakorda takistab isikul vaba eneseväljendust ja tuleb taluda kaasinimeste kõrgendatud tähelepanu. Veel tõi kohus välja, et X lapsed kardavad nüüd teda tema moondunud näo pärast. Maakohus leidis, et mittevaralise kahju hüvitis ei või olla väike. Raskete tervisekahjustuste tekitamise puhul, eelkõige juhul, kui kannatanu on kaotanud mõne elundi, olema mittevaralise kahju hüvitis kohtupraktikas väljakujunenud keskmisest hüvitise määrast suurem. Kannatanu esindaja taotletud 75 000 eurot pidas kohus siiski liiga suureks. Kohus märkis, et esitatud pole tõendeid, millest nähtuks, kas ja millises osas on kannatanule määratud töövõimetus. Samuti seaks kannatanu nõutud 75 000 eurot süüdistatava raskesse majanduslikku olukorda. Maakohus leidis, et kannatanule tekitatud tervisekahjustuse raskusele, üleelatud valule ja kannatustele,

tema väljanägemise muutusele ning elukvaliteedi tunduvale langusele vastav hüvitis on 50 000 eurot.

Riigikohus nõustus kassaatoriga, et ringkonnakohus on jätnud apellatsioonis esitatud väidetele suuresti vastamata. Seejuures ei olnud tegemist selliste kaitseväidetega, mis oleksid saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses või mis oleks olnud asjakohatud. Riigikohus leidis, et kohtud ei ole õigesti lahendanud võimaliku hädakaitse küsimust. Samuti pidas Riigikohus puudulikuks ka süüdistatavale mõistetud karistust puudutavat argumentatsiooni.

13.1 Kannatanu esindaja palub jätta maakohtu otsus tsiviilhagi rahuldamist puudutavas osas muutmata.

Kannatanu esindaja leiab, et kannatanul puudus roll tema „elutähtsa organi sihtimises ja kahjustamises“ ning kahju tekkimise ainus ja määrav põhjus oli K. Koppeli käitumine. Oma seisukohta põhjendab kannatanu esindaja sellega, et jõustunud kohtulahendi kohaselt valis K. Koppel teadlikult kannatanut enim kahjustava viisi. K. Koppeli teo tulemusel kaotas kannatanu silma. Kui K. Koppel oleks lasknud kannatanut näiteks jalgadesse, oleks kannatanu saanud küll vigastada, aga tegemist poleks olnud eluohtlike vigastustega. Kannatanu esindaja leiab, et kui ringkonnakohus siiski peaks asuma seisukohale, et kannatanu osaga tuleks arvestada, siis on kannatanu osa minimaalne ja mittevaralise kahju hüvitist ei ole põhjust vähendada rohkem kui 5000 euro võrra. Ühtlasi esitas kannatanu esindaja taotluse mõista kannatanu kasuks välja apellatsioonivastuse koostamisega tekkinud õigusabikulu 528 eurot. Tegemist on tasuga 2 tunni töö eest tunnihinnaga 220 eur + km.

13.2 K. Koppeli kaitsja V. Sadekovi esitatud seisukoht koosnes üksnes järgmistest taotlustest: „1.

Kaitsja leiab, et kohus peab jätma tsiviilhagi rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

X esindaja asus esitatud arvamuses seisukohale, et kahju tekkimise ainus ja määrav põhjus on K. Koppeli tegevus, sest K. Koppel oli see, kes valis, millisesse kehapiirkonda ta X ammust laseb. See seisukoht eirab argumente, millega Riigikohus kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatis. Riigikohus nõustus ringkonnakohtu 17. juuni 2021 otsuses K. Koppeli tegevusele antud karistusõigusliku hinnanguga, ning märkis, et ringkonnakohtu otsuse järelduste kohaselt oli kannatanu enda tegevus õigusvastane ja „tervisekahjustustega lõppenud sündmuste ahelas oli oluline roll ka temal endal“. Vastavalt Riigikohtu seisukohale oleks ringkonnakohus pidanud „juba nende tuvastatud asjaolude taustal kaaluma kahjuhüvitise vähendamist“. Puhuks, kui ringkonnakohus näeb kannatanul rolli kahju tekkimisel, on kannatanu esindaja märkinud üksnes, et sellisel juhul tuleks kannatanu rolli lugeda minimaalseks ja mittevaralise kahju hüvitist ei ole põhjust vähendada rohkem kui 5000 euro võrra. Selle kohta, miks tuleks kannatanu rolli lugeda minimaalseks, ei ole aga kannatanu esindaja ühtki argumenti esitanud. Sama moodi on toiminud ka kaitsja, kes on väljendanud esmalt seisukohta, et kohus peaks üldse jätma hüvitise välja mõistmata, ning avaldanud seejärel arvamust, et kui kohus otsustab siiski tsiviilhagi rahuldada, ei tohiks hüvitis olla suurem kui 15 000 eurot. Kumbagi seisukohta ei ole kaitsja põhjendanud.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et eelnevalt sünnipäeval aset leidnud konflikt oli lõppenud ja ambudega bussipeatusse minnes ei olnud K. Koppel hädakaitseseisundis. Ringkonnakohus leidis aga, et sünnipäevapeol K. Koppelile kallale tungimisega provotseeris X selle, et K. Koppel läks bussipeatusesse X ambudega ähvardama. Ringkonnakohus leidis, et kuigi K. Koppel nõudis X-lt teda ammuga sihtides selgitust, miks too oli talle enne kallale tulnud, ei olnud K. Koppeli eesmärk lihtsalt konflikt turvaliselt selgeks rääkida, vaid tema käitumine oli ajendatud ka X rünnetest tingitud alandusest ja ärritusest. Ringkonnakohtu hinnangul näitas viis, kuidas K. Koppel X ammuga sihtis, tema soovi panna X tema ees hirmu tundma. Ringkonnakohus leidis, et X ammuga sihtides pani K. Koppel toime õigusvastase teo – ähvardamise KarS § 120 tähenduses. Tema ammuga sihtimine ärritas X. See, et K. Koppel üha jätkas sihtimist, viis selleni, et X otsustas K. Koppelit rünnata: kui ta oli hakanud juba kodu poole minema, pööras ta ootamatult ringi ja hakkas minema K. Koppeli suunas, et tollelt ammud ära võtta ja K. Koppelile – X enda sõnastuse kohaselt – „vastu hambaid“ anda. Sarnaselt maakohtuga tuvastas ringkonnakohus, et K. Koppel lasi ammust X pihta siis, kui viimane oli talle lähedale jõudnud. Täpsema sündmuste käigu osas maa- ja ringkonnakohtu järeldused siiski lahknevad. Maakohus leidis, et mõlemad liikusid rahulikult ja K. Koppel aeglustas sammu, et X talle lähemale jõuaks, nii et teda oleks lihtsam tabada. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu hinnanguga, et K. Koppel laskis X alles siis, kui viimane talle päris lähedale jõudis, just soovist X-le kindlasti pihta saada. Enne seda, kui K. Koppel X pihta ammust lasi, ei liikunud nad lihtsalt rahulikult ühes suunas, vaid K. Koppel taganes talle järgneva X ees. X suundus K. Koppeli poole plaaniga ammud talt vägivallaga ära võtta. Ta liikus K. Koppeli suunas üsna kiire sammuga, K. Koppeli aga taganes, selg ees (mis näitas, et ta arvestas, et X tuleb talle kallale, ega tahtnud seetõttu lasta X silmist). X K. Koppelile järele jõudmise põhjuseks ei olnud ringkonnakohtu hinnangul see, et K. Koppel oleks sammu aeglustanud. Ringkonnakohus leidis, et turvakaamera salvestise kohaselt taganeval K. Koppelil jalg justkui takerdus. Ühtlasi märkis kohtukolleegium, et selg ees taganedes ongi raske hoida ühtlast suhteliselt kiiret tempot. Ringkonnakohtu hinnangul sattus K. Koppel sellega, kui X talle järele jõudis, n-ö võitle-või-põgene-olukorda, kus ta pidi väga kiiresti otsustama, kuidas tekkinud ohuolukorrast väljuda, ja reageeris X pihta laskmisega. Maakohtu hinnangul ei saanud X pihta laskmisel puhul üldse rääkida hädakaitsest, sest K. Koppel ise provotseeris X ründe. Ka ringkonnakohus leidis, et K. Koppel provotseeris õigusvastase teoga (ähvardamisega) X ründe tema vastu, kuid erinevalt maakohtust pidas ringkonnakohus seda mitte hädakaitset välistavaks, vaid üksnes piiravaks asjaoluks. Ringkonnakohus asus seisukohale, et K. Koppel ületas hädakaitse piire. Taganedes ja lastes X pihta alles siis, kui viimane talle tõesti lähedale jõudis, püüdis K. Koppel küll tema vastu suunatud rünnet ja enda kaitsmist viimase võimaluseni vältida. Ta ei täitnud aga liigse kahju vältimise nõuet – ta hoidis ambu ka kogu taganemise ajal kõrgel, sihtides nii X ammuga just ülakehasse ja pähe, st kehapiirkonda, kuhu tabav nool tekitaks suurimat kahju. Valides noolega tabamiseks elutähtsate organite piirkonna, tekitas ta X-le otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju. Kokkuvõtvalt leidis ringkonnakohus, et tuvastatud asjaolude tõttu tuleb pidada K. Koppeli süüd maakohtu tuvastatust väiksemaks. Maakohtu hinnangul asus K. Koppel lahendama konflikti

õigusvastasel ja ühiskonnas mitteaktsepteeritud moel ning tal ei olnud üldse õigust hädakaitsele; K. Koppel lasi X ammust siis, kui viimane oli tabamiseks piisavalt lähedal. Ringkonnakohus leidis, et kannatanu raskete tervisekahjustustega lõppenud sündmuste ahelas olulist rolli ka kannatanul endal, K. Koppelil oli õigus end kaitsta, seejuures püüdis ta X pihta laskmist viimase hetkeni vältida. Karistuse mõistmisel pidas ringkonnakohus K. Koppeli süüd maakohtu otsusega tuvastatust sedavõrd väiksemaks, et karistas K. Koppelit maakohtu mõistetud 8-aastase vangistuse asemel 5-aastase vangistusega. Ringkonnakohtu 17. juuni 2021 otsuses väljendatud seisukoht, et K. Koppeli süüd tuleb pidada maakohtu otsusega tuvastatust väiksemaks, käib küll karistusõigusliku süü kohta, kuid samad asjaolud mõjutavad ka võlaõiguslikku vastutust tekitatud kahju eest. On ilmne, et X-le kahju tekitamise taunitavus on erinev sõltuvalt sellest, kas K. Koppel tegutses hädakaitses või mitte ning kas ta ootas laskmiseks meelega, et X jõuaks talle lähedale või hoidus viimase hetkeni X pihta laskmisest ja tegi seda alles siis, kui ei näinud muud väljapääsu. Seega tuleb K. Koppeli süüd lugeda maakohtu otsusega tuvastatuga võrreldes tunduvalt väiksemaks. K. Koppeli süü küsimusega on tihedalt seotud ka küsimus X enda rollist kahju tekkimisel. X enda tegevus on tal tekkinud kahjuga seotud kahest aspektist: 1) tema käitumine Z sünnipäeval tingis K. Koppeli soovi võtta konflikti lahendamisel appi relvad; 2) tema käitumine vahetult enne ammulasku (lähenemine K. Koppelile, et viimase suhtes vägivalda kasutada ja talt ammud ära võtta) viis selleni, et K. Koppel lasi ammust tema pihta. X läks K. Koppelile nende ühiste tuttavate ees kahel korral õhtu jooksul kallale. K. Koppel peol talle vastu ei hakanud, kuid otsis X pärast peolt lahkumist üles, olles end ambudega relvastanud. Ringkonnakohus leidis, et K. Koppel, tundes end ambudega relvastatult tugevamal positsioonil olevana, soovis ühest küljest konflikti lahendada, aga lisaks sellele oli tema soov panna teda tuttavate ees alandanud X hirmu tundma. Niisiis tingis X käitumine selle, et K. Koppelil tekkis soov teda ambudega ähvardada. Nõustuda ei saa ka kannatanu esindaja seisukohaga, et X-l ei olnud mingit rolli selles, et K. Koppel teda ammunoolega just näkku lasi. K. Koppel sihtis X ülakehasse kogu bussipeatuses aset leidnud konflikti vältel, kuid hoidus tema pihta laskmast. X-l oli võimalik konflikt lõpetada ja lahkuda. Tuvastatud on, et enne seda, kui ta hakkas K. Koppelilt ambude ära võtmiseks K. Koppeli poole minema, oli X suundumas kodu poole. Pole ühtegi tõendit, mis näitaks, et K. Koppel oleks teda kuidagi koju minemast takistanud. Seega oli X-l võimalik vältida seda, et K. Koppel lasebki ammust tema pihta. X seda võimalust ei kasutanud. Selle asemel otsustas ta K. Koppelile uuesti kallale minna. K. Koppel oli teda kogu konflikti vältel sihtinud ülakehasse ja tegi seda ka siis, kui koju minema hakanud X ümber pööras ja tema poole liikuma hakkas. Seega pidi X arvestama sellega, et kui K. Koppel tema pihta laseb, siis võib nool tabada teda just ülakehasse või pähe. Taganevale K. Koppelile ähvardavalt järgnedes suurendas X ise ohtu, et K. Koppel, kes seni oli laskmisest hoidunud, seda siiski enda kaitsmiseks teeb. Eelnevast tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kannatanu esindaja seisukohaga, et kannatanu rolli tuleks lugeda minimaalseks ja mittevaralise kahju hüvitist ei tuleks vähendada rohkem kui 5000 euro võrra. Samas ei nõustu ringkonnakohus ka K. Koppeli kaitsjaga, kes leiab, et hüvitis

mittevaralise kahju eest ei tohiks olla üle 15 000 euro. Kohtukolleegium leiab, et hüvitise suuruse kindlaks määramisel on võtmetähtsusega tekitatud kahju iseloom ja ulatus. Neid puudutavaid maakohtu järeldusi kaitsja apellatsioonis ei vaidlustanud – apellatsioonis ei ole vaieldud maakohtu otsusega välja mõistetud hüvitisele vastu väitega, nagu oleks see tekitatud kahju arvestades ebaproportsionaalselt suur. Sest tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et rohkem kui poole võrra oleks põhjust vähendada X kasuks välja mõistetavat hüvitist ainult siis, kui oleks alust lugeda X süüd kahju tekkimisel K. Koppeli omast suuremaks. Kohtukolleegium leiab, et alust lugeda X enda rolli kahju tekkimisel nii suureks ei ole. Lõppkokkuvõttes oli ikkagi K. Koppel see, kes võttis konflikti lahendamisel appi ammud ning sihtis ja lasi X pihta. Ka ei olnud vägivald, millele K. Koppel reageeris sellega, et läks X ambudega ähvardama, kuigi tõsine. Ringkonnakohus peab põhjendatuks hüvitist, mis on pisut suurem kui pool maakohtu otsusega välja mõistetud hüvitisest.

Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.