Isikuvastased süüteod › Eluvastased süüteod

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

X ei läinud koju, vaid jäi koos tunnistaja Q-ga lähedalasuvasse bussipeatusesse suitsu tegema. K. Koppel läks seevastu koju, vahetas riided, vinnastas kaks ambu ning suundus nendega bussipeatuse juurde. Seal arenes süüdistatava ja kannatanu vahel uuesti sõnaline konflikt. Ühel hetkel hakkas X minema kodu poole, pööras aga mõne aja pärast ootamatult ringi ning tuli tagasi bussipeatusesse jäänud K. Koppeli juurde. Viimane taganes, hoides ambe kannatanule sihitult, ning kui nendevaheline vahemaa oli kahanenud hinnanguliselt 1-1,5 meetrile, laskis ammust kannatanu pihta. Kohtu hinnangul pani K. Koppel tapmisteo toime kaudse tahtlusega. Lask ammust ei saanud juhtuda kogemata ning süüdistatav, teades oma ambude purustusjõudu ja lasketäpsust, pidi arvestama, et sihtides teise isiku ülakeha, võib nool tabada elutähtsaid organeid ning põhjustada inimese surma. Kuna surm ei saabunud, jäi tegu katsestaadiumisse. Maakohus leidis, et süüdistatav ei olnud hädakaitseseisundis, sest provotseeris ise sihilikult kannatanu ründe. Ta läks kahe laetud ammuga relvastamata kannatanu juurde vana tüli tõttu selgitusi nõudma. Kannatanu jäi rahulikuks ega reageerinud mingilgi moel agressiivselt. Kohus leidis, et K. Koppeli kirjeldatud tegevus ei ole õiguspärane ega ühiskonnas aktsepteeritud probleemide lahendamise viis. Kuna süüdistatav tekitas selle olukorra ise, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt puudus tal hädakaitseõigus. Karistuse mõistmisel märkis kohus otsuses muu hulgas, et ei arvesta K. Koppeli nii kohtueelses menetluses kui kohtus avaldatud kahetsust karistust kergendava asjaoluna. Kohus ei pidanud kahetsust puhtsüdamlikuks, sest süüdistatav ei võtnud tegu omaks, nägi süüd kannatanul ja taotles enda õigeksmõistmist.

tahtlikult. Amb läks mingil põhjusel iseenesest lahti. K. Koppel ei ole X millegagi provotseerinud. Kodust lahkudes võttis ta ammud kaasa turvatunde tagamiseks, sest ta tundis varasemate rünnakute tõttu X ees hirmu. Ta ei rünnanud X, vaid tahtis ainult küsida, miks X oli talle varem kallale tulnud.

välja minna ja hakata X otsima. Lisaks sellele ta enda sõnade kohaselt kartis X. Maakohus on nimetanud uuesti väljaminekut provokatsiooniks, et kannatanu X ärritada. Kohtukolleegium pidas võimalikuks, et tegemist võis olla ka kättemaksuga. Seda, et kannatanu X käskis bussipeatuse juures K. Koppelil ammud maha panna, ei ole õigusvastane rünne. Tegemist ei ole isegi viisakus- või moraalinormide rikkumisega kannatanu poolt. Sellest tulenevalt ei tekkinud K. Koppelil uuesti hädakaitseseisundit. Veel leidis ringkonnakohus, et tõendid ei anna alust ka järelduseks, et K. Koppel arvas ekslikult, et ta on hädakaitseseisundis. K. Koppeli tegevus ei olnud kantud kaitsetahtest, vaid kättemaksust kannatanu suhtes temale suunatud kriitika eest. Kuna kannatanu X süüdistatavat ei rünnanud, siis ei olnud K. Koppelil ka midagi tõrjuda. Seetõttu ei näinud ringkonnakohus alust ka K. Koppelile mõistetud karistuse kergendamiseks KarS § 60 alusel.

Riigikohus, et eristada tuleb tahtlikku ja süülist provokatsiooni. Kohtuasja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul apellatsioonile vastates lahendada küsimus, kas ja kui, siis millist laadi teoprovokatsiooniga K. Koppeli käitumises oli tegemist. kohtute tuvastatud asjaolud annavad põhjust põhjalikumalt kontrollida ka apellandi seisukohta, et vaadeldava konfliktiolukorra tekkel ja kujunemisel lasus kaalukas roll kannatanul. Riigikohus pidas puudulikuks ka süüdistatavale mõistetud karistust puudutavat argumentatsioon. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta maakohtu ilmselged eksimused avaldatud kahetsusele hinnangu andmisel.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

I

X K. Koppelile kahel korral kallale, lüües teda mõned korrad. K. Koppel ise X-le vastupanu ei osutanud, X ja K. Koppeli lahutasid teineteisest mõlemal korral teised sünnipäevalised. Pärast seda, kui X oli teist korda K. Koppelile kallale läinud, käskis A mõlemal koju minna. Nii K. Koppel kui ka X tegid seda. K. Koppel läks rahulikul sammul koju, mis oli peopaigast ca 70 m kaugusel, võttis ja vinnastas seal olnud ammud, vahetas riideid ja tuli ambudega välja. X läks samuti koju, mis oli peokohast üle tee. Oma kodus olles märkas ta peolt ca 10 minutit hiljem lahkunud Q, hüüdis teda ja nad suundusid bussipeatusesse, kus jäid juttu ajama. Veidi hiljem saabus bussipeatuse juurde ambudega relvastatud K. Koppel. K. Koppel suunas ühe ammu X-le ja nõudis tollelt vastust, miks ta oli K. Koppelile sünnipäeval kallale tulnud. X sellele küsimusele ei vastanud, vaid nõudis, et K. Koppel paneks ammud ära. Viimane seda ei teinud, vaid jätkas X sihtimist. Seni istunud Q ja X tõusid pingilt, Q nihkus X-st eemale. K. Koppel astus paar sammu eemale, kuid jätkas X ammuga sihtimist. X rääkis ägestunult, vehkides käega K. Koppeli suunas. Seejärel väljus X bussipeatuse varjualusest ja liikus kaarega ümber K. Koppeli, endiselt temaga ärritunult rääkides ja tema poole käega vehkides. X tegi K. Koppeliga distantsi hoides ringi ümber viimase, jõudes tagasi bussipeatuse varjualuseni. K. Koppel omakorda jätkas ammuga X sihtimist, pöördudes vastavalt tolle liikumisele. Bussipeatuse juurde jõudnult liigub ta uuesti kaare ümber K. Koppeli, jätkuvalt žestikuleerides ja ägestunult rääkides. Seejärel eemaldub ta, otsustades koju minna. Teel mõtleb ta siiski ümber ja suundub K. Koppeli poole, et viimaselt ammud ära võtta, ta maha suruda ja – X enda sõnade kohaselt – „võib-olla talle vastu hambaid anda“. K. Koppel hakkab taganema, sihtides X ammuga. Kui X jõuab taganevale K. Koppelile järele, laseb K. Koppel ammuga X, keda nool tabab silma, kukub.

II

12.1 Tuleb tõdeda, et maakohus on küll märkinud, et X läks oma venna A kahel korral kallale, kuid ei ole täpsustanud, milles see seisnes. Neid konflikte käsitledes on kohus tõesti nentinud, et X enda väitel ta K. Koppeli löömist ei mäleta, kuid ta ka ei välista seda. Tsiteeritud X ütlus ei anna paraku infot selle kohta, kas X lõi K. Koppelit: X väide, et ta ei mäleta löömist, tähendab, et ta ei kinnitanud löömist ega lükanud seda ümber. Kaitsja seisukohta, et X sellise väite tõttu tuleb tema ütlused mitteusaldusväärsena üldse kõrvale jätta, ringkonnakohus põhjendatuks ei pea – see, et isik mingit asjaolu ei mäleta, ei anna alust tema ütluste kõrvale jätmiseks.

Seda, mida täpsemalt X K. Koppelile kallale minek tähendas, ei ole kohus ka teiste sünnipäevaliste ütlustele tuginedes tuvastanud. Ringkonnakohus tõdeb, et nii kannatanu kui tunnistaja Q ütluste kohaselt lõi X K. Koppelit ning seda väidet toetab ka K. Koppeli läbivaatuse protokoll. Nagu apellatsioonis märgitud, väitis K. Koppel: „Olime õues ja mingi hetk tuli X mulle kallale. Ta lõi mind rusikaga näkku ja mujale ka...“ Seda kinnitab Q, kes tiris X K. Koppelist eemale: „X läks Kristjanile kallale. X võttis Kristjanil rinnust kinni ja viskas Kristjani prussipakile. Kristjan vastupanu ei osutanud. Seejärel X lõi mõned korrad Kristjanit rusikaga näkku.“ K. Koppeli läbivaatuse protokolli kohaselt tuvastati vaatlusel K. Koppeli huultel pindmised marrastused ja kuivanud verd. Ka tunnistaja A ütluste kohaselt oli K. Koppelil pärast seda, kui X oli talle kallale läinud, nägu verine (kallaleminekut ennast A ei näinud). Seejuures on maakohus tuvastanud, et K. Koppel X-le vastu ei hakanud.

12.2 Apellatsioonist ei selgu aga üheselt, millise tähenduse kaitsja faktile, et X oli eelnevalt K. Koppelit rünnanud, üldse omistab. Apellatsiooni argumentatsioon jääb ses osas poolikuks – kaitsja on piirdunud vaid viitega Riigikohtu seisukohale, et isiku teoeelne- ja järgne käitumine on subjektiivse külje tuvastamisel abipakkuvateks kriteeriumiteks. Oma argumentatsiooni, millised järeldused peaks kohus eelnenud sündmuste käigust tegema, ei ole kaitsja esitanud. Riigikohus on 23. aprilli 2021 otsuses, millega kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatis, märkinud seoses X käitumisega A sünnipäevapeol, et vastastikuse konflikti olukordades tuleb käsitleda sündmustiku asjaolusid tervikuna, kusjuures hädakaitsesituatsiooni puhul võib asjasse puutuv eelnenud sündmuste käik ulatuda isegi eelmisesse päeva. Ringkonnakohus leiab, et tuvastatud asjaolude valguses ei saa rääkida sellest, et K. Koppel oleks siis, kui ta pärast sünnipäevapeolt lahkumist ambudega bussipeatuses olnud X juurde läks, olnud endiselt hädakaitseseisundis sünnipäevapeol juhtunust tulenevalt. KarS § 28 lg 1 näeb üheselt ette, et hädakaitse, mille puhul on KarS § 28 lg 1 kohaselt teo õigusvastasus välistatud, eeldab vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet, mille eest ennast või kedagi teist kaitstakse. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saanud X K. Koppelile sünnipäevapeol kallale minek olla hiljem bussipeatuses toimunu ajal jätkuvalt kestev rünnak K. Koppeli vastu. Maakohtu otsusega tuvastatud asjaolud, mida pole apellatsioonis vaidlustatud, näitavad üheselt, et kuigi X tungis sünnipäevapeol K. Koppelile kahel korral kallale, see rünne lõppes. Maakohus luges A, Y ja Q ütlustele tuginedes tõendatuks, et mõlemal korral sekkusid teised sünnipäevalised ja lahutasid X ja K. Koppeli teineteisest. Kui X oli teist korda K. Koppelile kallale läinud, käskis A nii X-l kui K. Koppelil lahkuda. Seda mõlemad ka tegid. A ja Y ütluste kohaselt lahkusid mõlemad rahulikult. A ütluste kohaselt jalutas K. Koppel rahulikult kodu poole, tal oli minna umbes 70 m. Samuti läks ära X, kel oli minna ainult üle tee. Neid ütlusi pole kaitsja apellatsioonis kuidagi kahtluse alla seadnud. Kuigi apellatsioonis käsitletakse seda, et K. Koppeli enda sõnu jooksis ta koju, pole apellatsiooniski väidetud, et tunnistajate ütlused ei pea paika, vaid apellant peab võimalikuks, et K. Koppel eksis hingelise erutuse tõttu ise. X enda ütluste kohaselt läks ta pärast peolt lahkumist koju: „Mina tulin oma kodu juurde ära, tulin sisuliselt kõrvalmajja ja läksin saunaruumi.“ Umbes 5–10 minutit hiljem nägi ta, et Q

hakkas samuti peolt koju minema, ning läks temaga rääkima. Seda, et X tõesti läks pärast peolt lahkumist koju, kinnitavad Q ütlused. Q sõnul lahkus ta peolt umbes 10 minutit pärast X ja K. Koppeli lahkumist. Teel koju kuulis ta, et X hüüdis teda oma hoovist, pärast mida suundusid nad bussipeatusesse. Seega ei püüdnud X pärast seda, kui teised sünnipäevalised olid tema ja K. Koppeli konflikti sekkunud ja neil kästi koju minna, rohkem K. Koppelile kallale minna. Sellega oli X rünne K. Koppeli vastu ilmselgelt lõppenud. Just seda on oma otsuses mõelnud ka maakohus apellatsioonis (p 5.1.5.) kritiseeritud väitega, et konflikt X ja K. Koppeli vahel oli lõppenud. Maakohtu lause tervikuna kõlab nii: „Kuna konflikt X ja K. Koppeli vahel oli lõppenud ja osapooled sündmuskohalt lahkunud, siis ei saanud K. Koppel jätkuvalt hädakaitseseisundis viibida.“ (maakohtu otsuse lk 7, eelviimane lõik). Kaitsja vaidleb apellatsioonis vastu seisukohale, et konflikt oli lõppenud, leides, et konflikt ei olnud lahenenud ning X käitumine näitas, et ta kasutas iga võimalust K. Koppelile kallale tungimiseks. Ringkonnakohus nendib, et kaitsja seisukoht on põhjendatud ses osas, et X K. Koppelile kallalemineku põhjustanud küsimus ei olnud lahendust saanud ning andmeid selle kohta, et aset oleks leidnud X ja K. Koppeli vaheline leppimine, ei ole. See ei tähenda aga, et senikaua, kuni pole toimunud täielikku leppimist, jätkuks ka konkreetne, sünnipäevapeol toimunud kallaleminekutega päädinud tüli. Hädakaitseiseisund eeldab vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet. Sellisest vahetust ründest saab praeguses kontekstis rääkida senikaua, kui teisele kallale tunginud isik püüab kallaletungi jätkata. X seda ei teinud. Sünnipäevapeol toimunud rünne oli sellega, kui kumbki konflikti osapool oma koju läks, lõppenud. Võimalus, et samal teemal oleks võinud K. Koppelil ja X-l edaspidi uusi tülisid tekkida, ei tähenda, et K. Koppel oleks olnud edaspidi püsivas hädakaitseseisundis. Tüli uue puhkemise korral tuleb hädakaitseseisundit hinnata selle uue olukorra asjaolude valguses. Ringkonnakohus on seisukohal, et rääkida ei saa ka sellest, et K. Koppel oleks X juurde bussipeatusesse minnes olnud ekslikult arvamusel, et on jätkuvalt hädakaitseseisundis. Kuna K. Koppeli jaoks selgus pärast kodust väljumist, et X ei olnud talle järele tulnud, vaid ajas eemal Q-ga juttu, ei saanud K. Koppel arvata, et sünnipäeval alanud X rünne tema vastu jätkub (seda, et ta oleks sellisest arvamusest lähtunud, ei ole oma ütlustes väitnud ka K. Koppel ise). Niisiis on ka KarS § 31 kohaldamine välistatud.

13.1 Apellandi väide on, et K. Koppeli tegevus pärast sünnipäevalt lahkumist tõukus hirmust, et X võib teda uuesti rünnata. Kaitseversioonist lähtuvalt, tuli K. Koppel vinnastatud ambudega kodust uuesti välja just kartusest, et X võis talle järele tulla.

Seoses K. Koppeli väitega, et tundes X ees hirmu, läks ta kontrollima, ega X talle järele ei tulnud, väärib tähelepanu, et maakohus pidas K. Koppeli ütlusi osaliselt ebausaldusväärseteks. Üheks asjaoluks, mille osas pidas maakohus K. Koppeli ütlusi ebausaldusväärseks, oli just K. Koppeli väidetav paaniline hirm X ees. Kaitsja vaidleb omakorda sellele maakohtu seisukohale vastu. Seega eeldab selle tuvastamine, kuivõrd tõukus K. Koppeli tegevus tema hirmust X ees, seisukoha võtmist ka K. Koppeli ütluste usaldusväärsuse küsimuses. Esmalt tuleb nentida, et apellatsioonis esitatud vastuväited maakohtu järeldusele, et K. Koppeli ütlused ei ole osaliselt usaldusväärsed, ei näita ka ise, et K. Koppeli ütlusi tuleks pidada tõesteks. Vastupidi: apellant on ise andnud hinnangu, et K. Koppel ei olnud võimeline oma käitumisele adekvaatset hinnangut andma. Selline argument ju vaid kinnitab järeldust, et K. Koppeli väiteid toimunu kohta ei saa usaldada. Tuvastatud asjaolude kontekstis leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et K. Koppeli väited X ees tuntud hirmu kohta kõlavad liialdatult. K. Koppeli väitel jooksis ta peolt koju, seal laadis ja vinnastas ta ammud hirmust, et X tuleb talle järele. Ka kodust välja läks K. Koppel enda väitel selleks, et kontrollida, ega X talle järele ei tulnud. Kohtukolleegium näeb neis väidetes mitut ebakõla. Nagu maakohtu otsuses märgitud, on K. Koppeli väited koju jooksmise kohta vastuolus tunnistajate A ja Y ütlustega, mille kohaselt jalutas K. Koppel rahulikult koju. Nagu eespool märgitud, ei ole apellatsioonis esitatud argumente, mis näitaks, et paika ei pea A ja Y ütlused – kaitsjagi peab võimalikuks, et toimunu kirjeldamisel eksis just K. Koppel. Erinevalt kaitsjast ei pea ringkonnakohus K. Koppeli väidet, et ta läks koju jooksuga, ebaoluliseks asjaoluks, milles K. Koppel võis lihtsalt eksida. Jooksuga koju minek on asjaolu, mis sobitub K. Koppeli väitega, et tal oli X ees suur hirm. K. Koppel ei kiirustanud koju niisama, vaid tema väitel oli tal hirm, et X tuleb talle järele (tema 12. aprillil 2020 antud ütluste kohaselt ta justkui kuulis, et X-l on selline plaan: kd I; tl. 125). Kui K. Koppel kõndis tegelikult koju rahulikult, seab see kahtluse alla tema väite, et tal oli suur hirm, et X järgneb talle. K. Koppeli väitega, et ta kartis tõsiselt, et X tuleb talle koju järele, ei kõla kokku ka tõik, et koju jõudnult ei võtnud K. Koppel vaid ambe, vaid leidis aega ka pükste vahetamiseks (kusjuures K. Koppel ei osanud 22. aprillil 2020 toimunud ülekuulamisel, kus ta pükste vahetamisest rääkis, selgitada, miks ta pidas vajalikuks pükse vahetada: kd I; tl. 133). Selleks ajaks, kui K. Koppel läks bussipeatusesse X ja Q juurde, pidi tema peolt lahkumisest olema möödunud umbes veerand tundi. Selleks järelduseks annavad alust kannatanu X ja tunnistaja Q ütlused. X ütluste kohaselt jõudis ta pärast peolt lahkumist minna juba koju, bussipeatusesse läks ta Q-ga juttu ajama. Q ütluste kohaselt lahkus tema A sünnipäevapeolt umbes 10 minutit pärast K. Koppelit ja X, seejärel jõudis ta veel X-ga mõned minutid juttu ajada, enne kui K. Koppel ambudega relvastatult nende juurde tuli. Seega oli selleks ajaks, kui K. Koppel läks ambudega tänavale, möödunud tema peolt lahkumisest sedavõrd palju aega, et K. Koppeli väide, nagu soovinuks ta veenduda, ega X talle ei järgnenud, ei kõla veenvalt. Eelnevast tulenevalt on K. Koppeli ütlused selle kohta, kuidas ta X ees paanilist hirmu tundes koju jooksis ja siis ambudega relvastatult kontrollima läks, ega X talle järgnenud ei ole, ebausaldusväärsed ning need väited ei ole tõendatud.

13.2 Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et väidetav suur hirm X ees ei selgita nii või teisiti, miks K. Koppel, olles veendunud, et X ei olnud talle järele tulnud, ei läinud koju tagasi, vaid suundus hoopis eemal, A maja lähedal olnud X juurde. Tegelikult annavad K. Koppeli endagi ütlused aimu, et X juurde mineku põhjus ei olnud hirm. K. Koppel selgitas 12. aprillil 2020 antud ütlustes, et ta tundis end ambudega turvaliselt ja arvas, et X ei julge teda nii rünnata. Seetõttu otsustas ta minna küsima, miks X talle enne kallale tuli. Q ütlused kinnitavad, et bussipeatusesse tulnud K. Koppel soovis sellele küsimusele vastust saada. Seega otsustas K. Koppel võtta konflikti uuesti üles, pidades end nüüd tugevamal positsioonil olevaks. K. Koppeli tegevusele õigusliku hinnangu andmisel tuleb pöörata tähelepanu sellele, kuidas K. Koppel bussipeatusesse saabudes täpselt käitus ja kuidas seal olnud sellele reageerisid.

13.2.1 K. Koppeli väitel rääkisid nad siis, kui ta oli läinud X ja Q juurde bussipeatusesse, omavahel umbes 10–15 minutit ja kõik oli rahulik. Tema väitel olid ammud tal sel ajal käes rippu. Need väited lükkab ümber W OÜ valvekaamera salvestis, mida on maakohtu 31. augusti 2020 istungi protokolli kohaselt maakohtu istungil vahetult uuritud. Samuti on seda kirjeldatud valvekaamera salvestise vaatlusprotokollis (kd 1; tl. 87–93). Mõlema tõendiga tutvus ka ringkonnakohus. Valvekaamera salvestise kohaselt muutus olukord pingeliseks kohe, kui K. Koppel bussipeatuse juurde saabus. K. Koppeli käitumine oli ähvardav, Q oli aga silmanähtavalt ärritunud. Valvekaamera salvestiselt on näha, kuidas meesterahvas, kellel on käes mingid esemed (st K. Koppel ambudega), läheb bussipeatuse varjualuses oleval pingil istuva kahe meesterahva juurde, jääb varjualusest väljapoole seisma, tõstab parema käe ja suunab käes oleva ammu ühe peatuses oleva mehe (X) ülakeha suunas. K. Koppeli siirdumist bussipeatusesse ja seal ammu X-le suunamist on kirjeldatud ka vaatlusprotokollis ning protokolli on lisatud kaadrid, millel on näha K. Koppelit bussipeatuse poole minemas (vaatlusprotokollis foto 1) ning ambu ettesirutatud käes hoides X ees seismas (vaatlusprotokollis foto 2). Valvekaamera salvestisest nähtuvalt hoidis K. Koppel ambu X-le suunatult kogu selle aja, mil viimane bussipeatuses istus. Umbes minut hiljem tõusis X pingilt püsti, K. Koppel astus eemale, kuid jätkas X ammuga sihtimist, vahetades üksnes kätt (vaatlusprotokollis foto 3). Pisut hiljem astus X varjualuse alt välja ja liikus peatusest eemale, möödudes K. Koppelist kaarega. K. Koppel jätkas tema sihtimist, pöörates end vastavalt X liikumisele ning liikudes ka ise mõned sammud (vaatlusprotokollis foto 5). Nii peatuses seistes, kui ka ajal, kui ta K. Koppelist kaarega möödus, vehkis X – ringkonnakohtu hinnangul ärritunult – käega K. Koppeli suunas. Kohtukolleegium nõustub maakohtu hinnanguga, et tegemist on liigutusega, millega X justkui nõuaks K. Koppelilt ambude ära panemist. X väljus seejärel vasakule liikudes kaadrist, K. Koppel jäi kaadri servas seisma näoga sellesse suunda, kuhu X liikus. Lõpuks astus ta paar sammu tagasi, kaadri servas on aga aimata seismas X. X tuli tagasi bussipeatuse juurde, tegi jätkuvalt ägedalt žestikuleerides uuesti kaare ümber K. Koppeli (kes vahepeal kaob kaadri serva taha) ja liikus kaadrist välja. Sellele järgnes ligi pooleteiseminutine ajavahemik, kui kaamera vaateväljas ei olnud X ega K. Koppelit.

Asjaosaliste ütlustest ilmneb, et sel ajal hakkas X minema kodu poole, kuid pöördus siis ümber. Sellele järgnesid sündmused, mis lõppesid ammulasuga. K. Koppeli väide rahulikust vestlusest on vastuolus ka tunnistaja Q ütlustega, mille kohaselt küsis K. Koppel muudkui, miks X talle enne kallale tuli, X aga tema küsimusele ei vastanud, vaid karjus, et K. Koppel paneks ammud ära.

13.2.2 Erinevalt K. Koppeli väidetust näitab valvekaamera salvestis, et tema käitumine oli alates bussipeatusesse saabumisest agressiivne ja ähvardav. Sellest tulenevalt on leiab ringkonnakohus, et K. Koppeli eesmärk ei olnud lihtsalt varem sünnipäevapeol tekkinud konflikt turvaliselt selgeks rääkida, vaid tema käitumine oli ajendatud ka X rünnetest tingitud alandusest ja ärritusest. Sellele, et X-lt teiste peokülaliste ees peksa saamine oli K. Koppeli jaoks alandav, osutab oma apellatsioonis kaitsjagi (vt apellatsiooni p 4.1.1.). X demonstratiivne ammuga sihtimine viitab soovile põhjustada omakorda X-le hirmu K. Koppeli ees. Ringkonnakohtu hinnangul pani K. Koppel sellega, et sihtis X ammuga, toime õigusvastase teo – ähvardamise KarS § 120 tähenduses. X väitel küsis K. Koppel talt, kas ta tahab, et K. Koppel laseks teda. Kaitsja ei pea neid X ütlusi usaldusväärseks. Ta toob apellatsioonis välja, et tunnistaja Q väitel K. Koppel suuliselt laskmisega ei ähvardanud. X kirjeldatud ähvardust oleks Q pidanud kaitsja arvates kindlasti tähele panema. Ringkonnakohus möönab, et Q on 13. aprillil 2020 toimunud ülekuulamisel väitnud, et K. Koppel kordagi ei ähvardanud X (kd I; tl. 72). Q ütlused ei kummuta siiski X omi. Nimelt ei toeta kohtukolleegiumi hinnangul Q väiteid W OÜ valvekaamera salvestis, millelt on näha suurem osa sündmuste käigust. On üldteada, et inimesed ei pruugi sündmuste kõiki detaile mäletada või võivad mälestused olla ekslikud; seda, et valvekaamera salvestis kajastab sündmuste käiku moonutusteta, pole aga alust kahtlustada. Q väitel ei tundunud bussipeatusesse tulnud K. Koppel vihane ega tulnud Q meelest ründama, vaid hoidis distantsi ja küsis üksnes, miks X talle enne kallale tuli. Q väide ei lähe kokku valvekaamera salvestiselt näha oleva K. Koppeli kehakeele ja käitumisega. Valvekaamera salvestiselt on näha, et K. Koppel suundus ambudega otsusekindlal sammul bussipeatuse poole, milles istusid Q ja X (K. Koppeli kehahoid on nähtav ka valvekaamera salvestise vaatlusprotokollis olevalt fotolt 1, mis kujutab endast salvestise kaadrit, millel on näha K. Koppelit bussipeatuse poole minemas). Jõudnud bussipeatuse varjualuse juurde, jäi ta seisma sellest pisut väljapoole, tõstis parema käe selles oleva ammuga ja suunas väljasirutatud käes oleva ammu X-le (kuna X istus, oli õlakõrgusele tõstetud amb suunatud tema ülakeha ja pea suunas). Seda olukorda on kirjeldatud vaatlusprotokollis ning seda kajastab vaatlusprotokolli foto 2. Niisiis ei läinud K. Koppel lihtsalt ambudega X juurde, vaid andis ambu hoidva käe kaugele ette väljasirutamisega selgelt märku, et tal on laskerelv ja ta on valmis seda kasutama. Kirjeldatud situatsiooniga sobitub paremini X väide, et K. Koppel ähvardas laskmisega ka suuliselt, kui Q väide, et K. Koppel ei tundunud vihane ja lihtsalt küsis korduvalt, miks X talle kallale tuli. Ringkonnakohus leiab, et isegi kui K. Koppel ei väljendanud end täpselt nii, nagu

X on oma ütlustes väitnud, annab X väide hästi edasi olukorda ja K. Koppeli hoiakut. Konfliktiolukorras laskerelva lühikese maa pealt ja teisele inimesele nähtavalt temale suunamine mõjub selgelt ähvardavalt ja agressiivselt. Selline vinnastatud laskerelvaga teise inimese ülakeha suunas osutamine tähendab ilmset ähvardust tekitada tollele raskeid või surmavaid vigastusi. Selline käitumine ise vastab KarS §-s 120 sätestatud ähvardamise kuriteokoosseisule; ähvardus ei pea olema verbaalselt väljendatud, vaid seda võib väljendada ka käitumisega. Q öeldu, et K. Koppel hoidis X-ga distantsi, ei näita kuidagi seda, et K. Koppel ei ähvardanud X. Nagu näha ka vaatlusprotokolli fotolt 2, ei olnud vahemaa K. Koppeli ja X vahel suur. Pigem hoidis K. Koppel vahemaad, mille puhul polnud X-l võimalik K. Koppelit ootamatult rünnata, kuid mis oli piisavalt väike, et X pidi tundma end talle suunatud ammu tõttu ohustatult. Q ja X enda ütluste põhjal tekib esmapilgul kahtlus, kas tegemist oli tõsiseltvõetava ähvardusega. Nimelt on nii Q kui ka X kinnitanud, et ei uskunud, et K. Koppel tegelikult ammuga laseks. Samas näitab mõlema käitumine, et nad siiski arvestasid selle võimalusega. Q puhul on näha, et ta nihkus pärast pingilt tõusmist X-st eemale (asitõendi vaatlusprotokollis on see näha fotol nr 3). Ka edaspidi püüdis Q hoiduda K. Koppelist ja X-st eemale, liikudes nende lähenedes eest ära. Q ise tunnistas, et pidas vajalikuks eemale hoida, sest amb võib lahti minna. Seda, et ka X pidas võimalikuks, et K. Koppel võib siiski tema pihta lasta, näitab see, et talle suunatud vinnastatud amb ärritas teda, nii et ta nõudis ikka ja jälle, et K. Koppel ammud ära paneks: Q ütluste kohaselt oli X tige ja karjus K. Koppelile, et ta viskaks ammud ära. Seda, et X arvestas võimalusega, et K. Koppel võib tema pihta lasta, näitab ka Q ütlus, mille kohaselt ütles kodu poole liikuma hakanud X siis, kui ümber pööras ja K. Koppeli suunas minema hakkas, et K. Koppel teda nagunii ei lase – see näitab, et eelnevalt ähvardust reaalseks pidanud X jõudis siis järeldusele, et tal siiski pole vaja K. Koppelit karta. Ringkonnakohtu hinnangul viitavad X ja Q ütlused ja valvekaamera salvestiselt nähtuv käitumine sellele, et ühest küljest tundus K. Koppeli ähvardus neile (võrreldes eelnenud füüsilise konflikti tõsidusega ja arvestades seda, et süüdistatava ja kannatanu endi ütluste kohaselt olid nende suhted üldjuhul head) nii ülemäärane, et neil oli neil raske uskuda, et K. Koppel oleks valmis selle täide viima, kuid samas ei välistanud nad seda ka täielikult. Seega tuleb X demonstratiivset vinnastatud ammuga sihtimist pidada KarS § 120 lg-le 1 vastavaks ähvarduseks.

enam seotud K. Koppeli provokatsiooniga (apellatsiooni p 5.1.9.). Kohtukolleegiumi hinnangul kinnitavad X ütlused risti vastupidist. X sõnul plaanis ta lisaks K. Koppelile vastu hambaid andmisele suruda K. Koppeli maha ja võtta talt ammud ära. Q sõnul ütles K. Koppeli poole tulema hakanud X K. Koppelile, et too nagunii teda ei lase. See tähendab, et X-l tekkis plaan uuesti K. Koppelit rünnata just põhjusel, et K. Koppel sihtis teda ammuga. Ükski tõend ei viita sellele, et X oleks sel korral püüdnud K. Koppelile kallale minna sel põhjusel, mis oli tinginud konflikti sünnipäevapeol (st seoses X naise ja K. Koppeli kunagise suhtega). X suundumine K. Koppeli suunas lõppes sellega, et tema ees taganev K. Koppel lasi X ammuga ning ammunool tabas X silma. Kõige parema ülevaate sellest annab ringkonnakohtu hinnangul turvakaamera salvestis. Pärast seda, kui X oli teinud ringi ümber K. Koppeli ja siis tast uuesti kaarega möödudes kaamera vaateväljast väljunud, kadus kaamera vaateväljast ka K. Koppel, kes liikus samas suunas, kuhu oli läinud X. Umbes poolteist minutit pärast seda, kui nii X kui ka K. Koppel olid kaamera vaateväljast väljas, siis ilmus kaadrisse selg ees liikuv ja ambu enda ees hoidev K. Koppel, liikudes algul aeglaselt, siis üha tempokamalt (vaatlusprotokollis kajastatud fotol 6). 5 sekundit hiljem ilmub kaadrisse K. Koppelile järgnev X (foto 7). K. Koppel liikus selg ees bussipeatuse eest läbi, talle järgnes X. Kui K. Koppel kiirendas sammu, lasi ta ambe hoidvatel kätel langeda enda ette, nii et vahepeal olid ammud suunatud maha. Seejärel lasi K. Koppel korraks kätel külgedele langeda, ristates seejärel taas kiirelt käed ja toetades nii ühe käega teist. Ta jõudis teha veel paar sammu, hoides käsi nii, et üks ambudest on suunatud X-le, ja lasi siis talle järele jõudnud X, kes kukkus (fotod 8, 9).

15.1 Apellandi väitel ei olnud lask tahtlik. Kaitsja viitab K. Koppeli ütlustele, milles too väidab, et tegi tahtmatu lasu. Kaitsja leiab, et uurimiseksperimendiga, millele kohus tugines, ei saa tuvastada lasu tahtlikkust. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Väites, et ta ei lasknud X pihta tahtlikult, pakub K. Koppel oma ütlustes välja rea oletuslikke versioone, kuidas võis lask toimuda: „Võib-olla ma kogemata tõstsin selle nööri üles ja vabastasin selle päästikumehhanismi tagant ja võib olla ma isegi ei vajutanud päästikut ja läksin teise ammuga pihta.“ Uurimiseksperiment, millele maakohus on viidanud, kinnitab seda, et ilma päästikule vajutamata nool ei vabane. Sellega on ümber lükatud K. Koppeli oletuslik väide, et võib-olla ta päästikule ei vajutanud ja võis kogemata vibunööri üles tõsta. Uurimiseksperimendi tulemus tähendab, et lasu jaoks on vajalik konkreetne liigutus – päästikule vajutamine. Ringkonnakohus leiab, et ka valvekaamera salvestiselt ei ole näha, et K. Koppelil käes olevad ammud oleksid puutunud nii kokku, et üks amb oleks läinud vastu teise päästikut. Kätt, milles ta hoidis ambu, millega sihtis X, toetas K. Koppel taganemise ajal ka enne teisele käele. Kuigi ta vahepeal käed langetas, jõudis ta pärast seda, kui oli uuesti asunud X ammuga sihtima, teha mitu sammu, enne kui X ammust lasi. Lask toimus just siis, kui ilmselgelt ärritatud meeleolus

X oli jõudnud K. Koppelile päris lähedale ja oli teda kohe kätte saamas. K. Koppeli jaoks, kelle suhtes oli X alles hiljuti vägivalda tarvitanud, tähendas see n.ö võitle-või-põgene olukorda, kus ta pidi väga kiiresti otsustama, kuidas tekkinud ohuolukorrast väljuda. Need asjaolud annavad põhjust järelduseks, et lask oli just K. Koppeli reageering sellele, et X jõudis talle järele. Kuna K. Koppeli enda versioonid, kuidas lask võis toimuda, on oletuslikud, tõendid (uurimiseksperimendi protokoll ja valvekaamera salvestis) aga viitavad sellele, et lask toimus K. Koppeli tahtliku liigutuse tulemusel, ei ole sellist kõrvaldamata kahtlust, mis tuleks KrMS § 7 lg-st 3 tulenevalt tõlgendada süüdistatava kasuks.

15.2 Kaitsja vaidleb vastu maakohtu järeldusele, et K. Koppel tahtis ammust lastes X tappa. Maakohus leidis, et tahtlust X tappa näitab see, et K. Koppel suunas ammu just X rindkere suunas, mitte ei sihtinud kehapiirkonda, mille noolega tabamine oleks tekitanud vähem kahju. Kaitsja leiab: „3.1.12. Kahtlane ja põhjendamata on ka kohtu järeldus, et „Kui uskuda K. Koppeli versiooni üksnes X hirmutamisest ja sellest, et ta ei tahtnud X-le viga teha, veel vähem tappa, siis sellisel juhul ei oleks K. Koppel suunanud ambu mitte X rindkere, vaid vähem kahju tekitavatesse piirkondadesse, nt jalgadesse. Videosalvestiselt on aga üheselt tuvastatav, et K. Koppel sihtis üksnes ja ainult X-le rindkeresse ja seda teadlikult.“ (kohtuotsuse lk 8 p 17). Antud kohtu järeldus on tehtud puhthüpoteetilisel taustal ja kõlab kohtu fantaasiana. Kaitse põhjendab oma väite sellega, et tegemist on lühimenetlusega, mis viiakse läbi KrMS § 233 lg 1 alusel ehk tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata lühimenetluses kriminaaltoimiku materjali põhjal. Kusjuurers toimiku materjalidest ei tulene ühtegi tõendit, mis käsitleks seda, kuidas (kui üldse) pidi Koppel sihtima selleks, et tabada X ühte kehapiirkonda ega teise.“ Neid apellatsiooni seisukohti peab ringkonnakohus ilmselgelt põhjendamatuteks. Mitte kuidagi ei saa rääkida sellest, nagu oleks kohtu järeldus puhthüpoteetiline ning et tegemist oleks lihtsalt kohtu fantaasiaga. Maakohus on apellandi tsiteeritud tekstis sõnaselgelt viidanud tõendile, millele kohtu järeldus tugineb: see, kuhu K. Koppel sihtis, on näha videosalvestiselt. See maakohtu väide on täiesti põhjendatud – nii X suunas tehtud lask kui ka sellele vahetult eelnenud sündmuste käik on nähtav valvekaamera salvestisel. Muu hulgas on nähtav see, kuidas K. Koppel ambu hoiab ja kuhu see suunatud on. Täiesti arusaamatu on kaitsja väide, et toimiku materjalidest ei tulene ühtegi tõendit, mis käsitleks seda, kuidas pidi K. Koppel sihtima, et X ühte või teise kehapiirkonda tabada. On ilmne, et ammu kui laskerelva puhul hoitakse ambu selles suunas, kuhu soovitakse noolt suunata. Tegemist on asjaoluga, mille mõistmine ei vaja eriteadmisi. Seega vinnastatud ammuga osutamine teise isiku ülakehale või pähe näitab laskja soovi tabada teist isikut just sellesse kehapiirkonda. Videosalvestiselt on näha, et K. Koppel püüdis kogu aeg hoida rinna kõrgusel. See, et K. Koppel tabas X mitte rindu, vaid silma, on selgitatav sellega, et K. Koppel laskis X pihta liikumise pealt ning tal oli raskusi ammu ühtlaselt paigal hoidmisega. Samuti on K. Koppel ise selgitanud, et amb ei olnud täpne, vaid nool kippus minema üles. Fakt on aga see, et K. Koppel laskis lähedalt X pihta, hoides ambu sellisel kõrgusel, et kõige tõenäolisemad kohad, kuhu nool pidi X tabama, olid just rindkere ja pea. K. Koppel on ise tunnistanud, et oli ammust varem lasknud ja teadis, et noole läbimisvõime on selline, et see võib tekitada inimesele tõsiseid vigastusi.

Arvestades seda, et on olemas tõend, millest on näha, kuidas K. Koppel ambu hoidis ja kuhu see oli suunatud, ei näe ringkonnakohus mingit tähendust apellatsioonis välja toodus tõsiasjal, et maakohus arutas kriminaalasja lühimenetluses.

15.3 Maakohus leidis, et K. Koppeli tahtlust X tappa näitab ka see, et ta ei püüdnud kannatanule pärast tema pihta laskmist abi anda ega tundnud üldse huvi tema seisukorra vastu. Kaitsja hinnangul võis K. Koppeli apaatsus olla tingitud sellest, et ta ei suutnud hirmust X ees adekvaatselt käituda. Kohtukolleegium nendib, et teist inimest vigastanud isiku ükskõiksus viga saanud inimese seisundi suhtes viitab tavaliselt tõesti tahtlusele saabunud tagajärje suhtes. Ringkonnakohus ei ole siiski veendunud, et see on nii ka sel korral. Valvekaamera salvestisest nähtuvalt ei ole K. Koppel pärast X pihta laskmist lihtsalt ükskõikne, vaid on täiesti apaatne. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et selline apaatsus võib väljendada just ehmatust juhtunu pärast. Seega ei pea ringkonnakohus K. Koppeli käitumist pärast X pihta laskmist, asjaoluks, mis kinnitaks tema tahtlust X tappa. See ei kummuta aga teisi, eespool käsitletud asjaolusid, mis sellele viitavad. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu järeldus, et K. Koppelil oli tahtlus X tappa, on põhjendatud.

III

ründe väljameelitamine. Nagu eespool märgitud, oli tunnistajate sõnul konfliktide põhjus K. Koppeli kunagine suhe X abikaasaga. Sellele, et X oleks sünnipäeval K. Koppelile kallale minekuga püüdnud ärgitada K. Koppelit omakorda teda ründama, ükski tõend ei viita. Nagu Riigikohtu otsuses selgitatud, on ründe provotseerinud isiku hädakaitseõigus piiratud, ta peab esmalt proovima konfliktsituatsioonist taanduda. Seega ei oleks X, kes oli juba suundumas koju, tohtinud tagasi pöörduda, et K. Koppelit rünnata. Kuigi X ei jõudnud K. Koppelit rünnata, tähendas tema liikumine K. Koppeli poole K. Koppeli jaoks vahetult eesseisvat rünnet. Nagu eespool märgitud, oleks X pidanud hädakaitseseisundis olles valima võimalusel konfliktist hoidumise. Sellest tulenevalt oli tema käitumine ka õigusvastane. Arvestades nii seda, et X oli nõudnud K. Koppelilt ärritunult ambude ära panemist, kui ka seda, et X oli K. Koppelile samal õhtul juba kaks korda kallale läinud (mille arvestamise vajadusele on oma otsuse punktis 19 juhtinud tähelepanu Riigikohus), oli K. Koppeli jaoks ettenähtav see, et X tahab teda rünnata. Öeldu tähendab, et kui X hakkas tema poole tulema, tekkis omakorda K. Koppelil hädakaitseseisund.

nendib, et salvestiselt on näha, et X ei jalutanud lihtsalt rahulikult K. Koppeliga samas suunas, vaid ta suundus konkreetselt K. Koppeli poole sooviga – nagu ta ise selgitas – K. Koppelilt ammud ära võtta ja K. Koppelile võib-olla „vastu hambaid anda“ ehk tarvitada tema suhtes vägivalda . Ka ei saa tema kõnnakut kirjeldada rahuliku kõndimisena, vaid X liikus K. Koppeli suunas üsna hoogsa sammuga. Kaitsja on õigesti osutanud, et selliselt tajus toimunut ka Q, kelle ütluste kohaselt hakkas X äkki „kiirel sammul Kristjani poole minema“. Lõpuks näitab ka K. Koppeli selg ees taganemine, et tegemist ei olnud rahuliku olukorraga. See, et K. Koppel liikus selg ees ja jätkas X ammuga sihtimist, näitab, et ta arvestas, et X tuleb talle kallale, ega tahtnud seetõttu lasta X silmist. Valvekaamera salvestiselt ei nähtu ka seda, et X oleks jõudnud K. Koppelile lähemale, sest viimane aeglustas sammu. Ringkonnakohus nendib, et ilmselgelt on selg ees taganedes raske hoida ühtlast suhteliselt kiiret tempot. Videosalvestiselt jääbki mulje, et taganeval K. Koppelil jalg justkui takerdus, mistõttu on loomulik, et X jõudis talle lähemale. Sellest tulenevalt ei jaga ringkonnakohus maakohtu seisukohta, nagu oleks K. Koppel vähendanud tempot selleks, et X jõuaks piisavalt lähedale, nii, et talle oleks võimalik kindlasti pihta saada. Kohtukolleegium on seisukohal, et kui K. Koppel oleks soovinud, et X talle lähedale tuleks, nii et teda oleks hea ammust tabada, poleks tal üldse olnud põhjust taganema hakata.

IV

Ringkonnakohus leiab, et K. Koppeli süü suurusele vastava karistusmäära tuvastamisel tuleb lisaks KarS §-le 115 põhjust kasutada orientiirina ka KarS § 118 lg 1 sanktsioonimääri. Nimelt tuleb arvestada sellega, et K. Koppel põhjustas X-le eluohtliku tervisekahjustuse ning organi (ühe silma) kaotuse. Silma puudumine mõjutab ka isiku välimust, st seda on põhjust pidada ka nägu oluliselt moonutavaks vigastuseks. Tulenevalt KarS § 60 lg-test 2 ja 3 on tapmiskatse eest ettenähtud karistuse keskmine määr umbkaudu viis aastat vangistust. Ringkonnakohus leiab, et arvestades kannatanule tekitatud kahju, oleks süüle vastav sanktsiooni keskmisest määrast mõnevõrra suurem karistus.

19.2 Karistust kergendava asjaoluna tuleb aga vastavalt KarS § 57 lg 1 p-le 3 arvestada K. Koppeli puhtsüdamlikku kahetsust. Ringkonnakohus peab K. Koppeli avaldatud kahetsust puhtsüdamlikuks, kuivõrd K. Koppel ei piirdunud viimases sõnas lihtsalt deklareerimisega, et ta kahetseb, vaid ta on püüdnud selgitada, mida ta kahetseb ja mis on see, mida ta arvab, et ta oleks pidanud tegema teisiti. Ta avaldas kahetsust, et üldse otsustas ambudega X juurde minna ja lõi sellise olukorra, mis lõppes X-le noole silma laskmisega. See, et K. Koppel jäi seisukoha juurde, et lasi X pihta tahtmatult, ei tähenda, et K. Koppel juhtunut ei võiks kahetseda või et tema kahetsust ei oleks põhjust arvestada. Arvestades, et tegemist oli pingelise olukorraga ja lasuks piisas vaid ühest väiksest liigutusest, peab kohtukolleegium peab võimalikuks, et tagantjärele ongi X kindel, et laskis X pihta tahtmatult. Kuna ringkonnakohus tuvastas, et oma roll sündmuste ahelas, mis lõppes noolega tema silmas, oligi X-l endal, ei välista K. Koppeli avaldatud kahetsuse siirust ka tema öeldu, et ta kartis, et teda juba rünnanud X ründab teda uuesti. Kergendavat asjaolu arvestades peab ringkonnakohus põhjendatuks K. Koppeli karistamist viieaastase vangistusega. Kuna maakohus arutas kriminaalasja lühimenetluse korras, tuleb KrMS § 238 lg-st 2 lähtudes vähendada mõistetud karistust 1/3 võrra, st 3 aasta 4 kuuni. 19.3 Kaitsja on taotlenud mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist, esitamata aga apellatsioonis argumente, miks kohus peaks seda tegema. Ringkonnakohus leiab, et K. Koppeli teo tagajärg on nii raske, et sellest tulenevalt ei ole karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmine põhjendatud.

V

VI

Allkirjastatud digitaalselt Tühistatud osaliselt Riigikohtu 11.11.2021 otsusega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.