Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
1-17-7111 10. oktoober 2019 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Paavo Randma ja Peeter Roosma Kriminaalasi Margus Peldese ja Sirje Pediuse süüdistuses KarS § 123 lg 1 – § 13 lg 1 järgi ning Pandivere Pansion OÜ süüdistuses KarS § 123 lg 2 – § 13 lg 1 järgi Tartu Ringkonnakohtu 15. novembri 2018. a otsus Pandivere Pansion OÜ kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, Pandivere Pansion OÜ ja Margus Peldese kaitsjad vandeadvokaadid Sandra-Kristin Kärner ja Ants Nõmper, kassatsioonid Viru Ringkonnaprokuratuur, ringkonnaprokurör Sigrid Nurm 11. september 2019, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Muuta Viru Maakohtu 21. mai 2018. a ja Tartu Ringkonnakohtu 15. novembri 2018. a otsuse põhiosa, asendades garandiseisundiga seotud õiguslikud põhistused käesolevas otsuses toodud põhistustega.
2.Kassatsioonid jätta rahuldamata.
3.Mõista Eesti Vabariigilt Margus Peldese kasuks välja 1500 eurot (koos käibemaksuga) kassatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu katteks.
Mõista Eesti Vabariigilt Pandivere Pansion OÜ kasuks välja 1200 eurot (koos käibemaksuga) kassatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu katteks.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Maakohtu 21. mai 2018. a otsusega tunnistati Sirje Pedius ja Margus Peldes süüdi karistusseadustiku (KarS) § 123 lg 1 – § 13 lg 1 järgi ning Pandivere Pansion OÜ KarS § 123 lg 2 – § 13 lg 1 järgi. S. Pediusele mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust, mis jäeti kolmeaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. M. Peldesele mõisteti karistuseks 1 aasta 8 kuud vangistust, mis jäeti samuti kolmeaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Pandivere Pansion OÜ-le mõistis maakohus rahalise karistuse 30 000 eurot. 1.1 Süüdistus seisnes kokkuvõtvalt järgmises. S. Pedius oli Pandivere Pansion OÜ Vao maja (edaspidi ka hooldekodu) juhataja ja M. Peldes oli Pandivere Pansion OÜ juhatuse liige. S. Pedius ja M. Peldes rikkusid oma kohustusi, asetasid tegevusetuks jäädes hooldekodu kliendi M. K. eluohtlikku olukorda
1-17-7111 ning jätsid ta sinna. Kannatanul tekkisid ulatuslikud lamatised, mille tagajärjel ta suri. Kvaliteetselt korraldatud hooldusteenus ja kohene arstiabi oleks M. K. surma ära hoidnud. 1.2 Maakohus luges esitatud süüdistuse tõendatuks. Oht KarS § 123 mõttes realiseerus, kui M. K. jäeti ebahügieenilistesse tingimustesse ja talle ei osutatud abi keeramisel ning kiirabi kutsumisel. Hooldekodu ja kannatanu tütre vahel oli sõlmitud hooldusleping, mis pani hooldekodule mitmeid kohustusi. Muu hulgas kohustus hooldekodu pakkuma kannatanule hoolekandeteenust ja järelevalvet tema tervisliku seisundi üle. Vajadusel pidi hooldekodu teavitama lähedasi kannatanu tervislikust seisundist ning suunama ta haiglaravile. Selle lepinguga võtsid süüdistatavad üle M. K. kaitsegarandikohustuse. 1.3 Kohus tuvastas, et hooldekodus ei osutatud tervishoiuteenust. M OÜ töötajad pakkusid Pandivere Pansion OÜ-le nõustamist ja panid klientidele ravimeid valmis. Hooldajate ütlused tõendavad, et hooldekodus ei korraldatud teenust selliselt, et see oleks M. K. lamatised ära hoidnud. Tunnistajad kirjeldasid, et hooldekodus oli 80–100 klienti, samas vähe hooldajaid. Öövahetuses oli näiteks ainult üks hooldaja. Süüdistatavad olid M. K. olukorrast teadlikud. 1.4 S. Pedius tunnistas, et hooldekodus ei vormistatud dokumente korralikult, hooldajate leidmisega oli raskusi ja tema ei jälginud kogu aeg, kas mähkmeid vahetati ning kas kliente pesti vahuga. Maakohus leidis, et seega ei kontrollinud S. Pedius piisavalt hooldajate tööd. Samuti ei kontrollinud M. Peldes hooldekodu juhataja korraldatava hooldusteenuse kohasust. Hooldekodu juhtivtöötajad ei korraldanud teenuse osutamise dokumenteerimist ning neil ei olnud ülevaadet hooldekodus pakutava hooldusteenuse kvaliteedist. Hooldusteenust ei korraldatud viisil, mis oleks M. K-l lamatiste tekke ära hoidnud. Sh ei kutsunud keegi lamatistes raskes seisundis kannatanule kiirabi. Süüdistatavad ei hoidnud ära ohuolukorra saabumist. Haiglasse saabus kannatanu halvas seisundis, suurte lamatistega ja veepuuduses. Surmateatise ja seda kinnitava ekspertiisiakti kohaselt suri M. K. haiglas septitseemiasse (veremürgitus), mille kutsusid esile lamatised. Maakohus järeldas ekspertiisiaktile tuginevalt, et M. K. saabus haiglasse eluohtlikus seisundis lamatishaavandi tagajärjel tekkinud septitseemia tõttu. 1.5 S. Pediusel oli kaitsegarandikohustus vastavalt töölepingule, mille kohaselt pidi ta mh korraldama hooldekodu töötajate tööd, neid juhendama, hindama nende sobivust jne. Lisaks pidi ta korraldama teenuse osutamist sisuliselt ja täitma muid kohustusi. S. Pedius oli kaitsegarandina õiguslikult kohustatud korraldama kannatanu hooldamist, teavitama tema seisundi halvenemisest lähedasi ja suunama M. K. haiglaravile. Kohus tuvastas, et S. Pedius ei kontrollinud M. K-le osutatud hooldusteenuse kvaliteeti. Ta oli teadlik kannatanu lamatistest, kuid ei pööranud sellele tähelepanu, asetades M. K. olukorda, milles ta ei saanud piisavalt abi. S. Pedius ei teavitanud ka tütreid ema halvast seisundist. Kuna S. Pedius ei korraldanud hooldekodu tööd selliselt, et oleks võimalik osutatud teenuse sisu tuvastada, puudub ülevaade, millisel määral M. K. eest üldse hoolitseti. 1.6 Samadel põhjustel on tõendatud ka M. Peldese süü. M. Peldese kaitsegarandikohustus tulenes hooldusteenuse osutamise lepingust ja rahvatervise seadusest (RTerS). Pandivere Pansion OÜ juhatuse liikmena ei korraldanud ta äriühingu osutatavat hooldusteenust enda kohustustele vastavalt. Ta ei tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega (äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 1), mh ei kontrollinud hooldekodu juhataja tegevust ega hooldusteenuse osutamise korraldust. Ta ei loonud hooldekodus süsteemi, mille abil tuvastada hoolealusele osutatava abi kvaliteeti, ning ta ei korraldanud ka hooldusteenuse dokumenteerimist viisil, mis võimaldaks tuvastada, kuidas ja mil määral M. K. eest hoolitseti. Süüdistatav tegutses vähemalt kaudse tahtlusega. Tunnistajate sõnul käis M. Peldes iga päev hooldekodus ja ta oli teadlik M. K. seisundist. Ometi ei teinud ta midagi, et M. K. saaks kvaliteetset hooldust ja vajalikku ravi. 1.7 KarS § 14 lg 1 alusel mõistis maakohus süüdi ka Pandivere Pansion OÜ.
2.Viru Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid süüdistatavate kaitsjad, kes taotlesid S. Pediuse, M. Peldese ja Pandivere Pansion OÜ õigeksmõistmist.
3.Tartu Ringkonnakohtu 15. novembri 2018. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. 2(8)
1-17-7111 3.1 Kriminaalkolleegium selgitas, et süüdistatavatele ei heideta ette mitte tagajärje-, vaid ohudelikti. Maakohus tuvastas nii M. K. ohtu asetamise kui ka sinna jätmise. M. K-l lasti hooldekodus välja kujuneda raskeima raskusastmega lamatistel, millega ta asetati reaalsesse ohtu. Sellisesse seisundisse jäetuna kõrvaldati reaalne oht alles kannatanu tütarde sekkumisel, mitte hooldekodu initsiatiivil. Voodihaigena ei saanud M. K. ohtu ka ise kuidagi kõrvaldada. 3.2 M. K. eluohtlik seisund haiglasse saabumisel on tõendatud ekspertiisiaktiga. Ringkonnakohus viitas mh ka haiglas kannatanu vastu võtnud abiarsti ütlustele, mille kohaselt saabus kannatanu haiglasse seisundis, mis tingis veremürgituse kahtluse. Tõendid kogumis ei sea kahtluse alla fakti, et M. K. saabus haiglasse eluohtlikus seisundis. 3.3 Erinevad tõendid kinnitavad, et kannatanu seisund halvenes hooldekodus äärmuslikult. Süüdistatavad olid kannatanu seisundist teadlikud. M. K. rasket olukorda hooldekodus ja juhtivtöötajate teadlikkust sellest kirjeldavad ilmekalt kannatanu lähedaste ning tunnistajate ütlused. S. Pediuse enda ütlustest nähtub, et hooldusteenuse osutamisega oli probleeme, sh ei jätkunud hooldajaid ja kontroll nende igapäevatöö üle oli kaootiline. Kuna S. Pedius ei kontrollinud piisavalt hooldajate tööd ega korraldanud õigeaegset meditsiinilist abi, halvenes kannatanu seisund kiiresti ning tal tekkisid rasked lamatised. M. Peldes juhatuse liikmena ei kontrollinud hooldekodu juhataja tööd. Hooldusteenuse osutamine oli paljuski ebaselgelt korraldatud ja ebamääraste käsuliinidega. Meditsiiniabi kättesaadavus hoolealustele oli kontrollimatu ja kaootiline. Sisuliselt ei teadnud keegi, kes abivajajale meditsiiniabi tagab ja korraldab. M. K. seisund kiirabi kutsumisel tütarde korraldusel oli igale objektiivsele kõrvaltvaatajale arusaadavalt äärmuslik ja ohtlik. Süüdistatavad selle ohuolukorra saabumist ära ei hoidnud. Tunnistajate ütlused lükkavad ümber M. Peldese kaitseväite, mille kohaselt ei teadnud ta midagi sellest, mis hooldekodus toimub. Need väited ei ole tõsiselt võetavad ja ei riimu objektiivse tõendusteabega. 3.4 Maakohus tuvastas õigesti süüdistatavate kaitsegarandikohustuse ja subjektiivse koosseisu täidetuse. Hooldekodus puudus kvaliteetne ning süsteemne hooldusteenus, mida S. Pedius pidi korraldama. M. Peldes ei kontrollinud hooldekodu juhataja tegevust hooldusteenuse osutamisel ega korraldanud juhatuse liikmena juriidilise isiku kohustuste täitmist korraliku ettevõtja hoolsusega. Ringkonnakohus ei nõustunud M. Peldese kaitsjaga selles, et viimase roll ei olnud selles asjas määrav ning ta ei olnud asjaoludest teadlik. Tunnistajate ütlused kinnitavad, et M. Peldes viibis kogu aeg kohapeal ja oli teadlik M. K. seisundist, ometi jäi ta tegevusetuks. Süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused realiseerusid süüdistatavate otsuses mitte tegutseda, ehkki nad teadsid, et neil on selleks võimalus ja kohustused. 3.5 Maakohus tuvastas õigesti, et M. K. võimalikult pikaaegne hooldekodus viibimine oli ettevõttele majanduslikult kasulik. Kindlasti oli äriühing huvitatud kliendi hooldusteenusel viibimisest, kuna see tagas stabiilse rahavoo. Seega oli juhtivtöötajate tegevusetus hooldusteenuse korraldamisel Pandivere Pansion OÜ huvides.
MENETLUS RIIGIKOHTUS
4.Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid Pandivere Pansion OÜ kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar ja Pandivere Pansion OÜ ning M. Peldese kaitsjad vandeadvokaadid Ants Nõmper ja Sandra-Kristin Kärner.
5.S. Sillar taotleb Pandivere Pansion OÜ õigeksmõistmist. Ei ole tõendatud, et M. K. viibis vahetult enne haiglasse toimetamist eluohtlikus seisundis. Septitseemia on eluohtlik vaid teatud juhtudel, kusjuures pole tõendatud, et M. K-l oli haiglasse toimetamise päeval üldse sepsis. M. K. eluohtlikku seisundit ei tõenda ka ekspertiis ega 45 päeva hiljem saabunud kannatanu surm.
6.A. Nõmper ja S-K. Kärner taotlevad Pandivere Pansion OÜ ja M. Peldese õigeksmõistmist või alternatiivselt karistuse kergendamist. Kokkuvõtvalt leitakse kassatsioonis järgmist. 6.1 M. Peldes ei olnud garandiseisundis. Hoolduslepingust ei tulenenud juhatuse liikmele ühtki kohustust, tegutsemiskohustus oli üksnes hooldekodul. Juhatuse liikme vastutus nõuab eraldi õiguslikku alust, mis paneks tegutsemiskohustuse juriidilise isiku kõrval juhatuse liikmele isiklikult (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. novembri 2017. a otsus nr 4-16-5811/27, p 12). 3(8)
1-17-7111 Karistusõiguslikku vastutust loovat tegutsemiskohustust ei saa tuletada juhatuse liikme üldisest hoolsuskohustusest. Süüdistusaktis ega kohtuotsustes ei ole arusaadavalt seletatud, milles seisnes kõnesoleval juhul M. Peldeselt nõutav, kuid tegemata jäänud konkreetne tegevus. 6.2 Tegutsemiskohustuse olemasolul oli M. Peldes selle kolmandatele isikutele üle andnud. M. K. hooldamine, tervisliku seisundi kontrollimine ning vajadusel abi andmine oli üle antud töölepinguga S. Pediusele ja hooldajatele ning teenuse osutamise lepinguga M OÜ-le. Selle töökorralduse puhul rakendub usalduspõhimõte, mille kohaselt võib juhatuse liige eeldada, et jaotatud kohustused saavad nõuetekohaselt täidetud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2017. a otsus nr 4-17-1195/22, p 8). 6.3 M. K-d ei asetatud eluohtlikku seisundisse. Kannatanu eluohtlik seisund ei ole tõendatud ning see on ümber lükatud abiarsti ütlustega, mille kohaselt ei olnud M. K. haiglasse saabumisel eluohtlikus seisundis. Väidetavalt saabunud tagajärg (eluohtlikku olukorda asetamine) ei ole M. Peldesele omistatav. 6.4 M. K-d ei jäetud ka eluohtlikku olukorda. Kannatanule kutsus kiirabi hooldekodule teenust osutava ettevõtte töötaja ning M. Peldesele kui juhatuse liikmele ei saa ette heita kannatanu väidetavalt ohtlikku olukorda jätmist – mh sellisteks puhkudeks oligi viidatud ettevõttega leping sõlmitud. 6.5 M. Peldesele etteheidetavas teos puudub subjektiivne koosseis. Kohtud on jätnud tähelepanuta kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamise vajaduse. Süüdistatav usaldas hooldekodu klientide hooldamise hooldekodu juhatajale ja töötajatele. Ei saa väita, et M. Peldes oleks ohtliku olukorra saabumise heaks kiitnud. 6.6 Kuna M. Peldes ei täitnud süüteokoosseisu, ei vastuta ka Pandivere Pansion OÜ. S. Pediusele etteheidetud tegu ei too samuti kaasa juriidilise isiku vastutust, kuna S. Pediusele etteheidetud tegu ei pandud toime juriidilise isiku huvides. Kui Riigikohus loeb süüdistatavad süüdiolevaks, tuleks Pandivere Pansion OÜ karistust kergendada.
7.Prokuratuur leiab kassatsioonivastuses, et maa- ja ringkonnakohtu otsused on seaduslikud ning põhjendatud. Kaitsjad on asjakohatult püüdnud samastada tagajärjedelikti ohudeliktiga. Ohudelikti puhul tuleb tõendada ohtliku olukorra, mitte tagajärje saabumine. S. Pedius ja M. Peldes olid kannatanu kaitsegarandid hoolduslepingu alusel. M. Peldes on tunnistanud, et tal lasus äriühingu juhina kohustus nõutaval tasemel hooldusteenust pakkuda. Kohtud on tuvastanud, et S. Pedius ja M. Peldes olid kannatanu seisundist teadlikud. Pandivere Pansion OÜ ainukese juhatuse liikme ja osanikuna oli M. Peldes kohustatud looma äriühingus sellise töökorralduse, mis tagaks RTerS § 4 p 10 tingimused. Kassatsioonis viidatud juriidilise isiku juhatuse liikme vastutust puudutav Riigikohtu praktika ei ole praegusel juhul asjakohane, kuna viidatud väärteoasjad olid seotud erivaldkondades kehtestatud spetsiifiliste kohustustega. Praeguses asjas lahendatakse süüküsimust KarS § 123 järgi. Äriühingu juhatuse liikmeks olek ei ole indulgents, mis välistaks isiku vastutuse KarS § 123 järgi ainuüksi seetõttu, et eriseadustes puudub norm, mis paneks hoolitsemiskohustuse juriidilise isiku kõrval ka juhatuse liikmele. M. Peldese garandiseisund on tuletatav ka ingerentsist: kohtud on tuvastanud, et süüdistatav ei ole hoolimata kannatanu elule ja tervisele reaalse ohu loomisest selle realiseerumist takistavaid samme astunud. Teisisõnu jättis süüdistatav kannatanu enda poolt eelnevalt loodud ohtlikku olukorda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Riigikohus leiab, et arutatavas kriminaalasjas on M. Peldese ja Pandivere Pansion OÜ süüküsimus lõpptulemusena lahendatud õigesti. Kohtud on asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõigust, samuti on otsused põhjendatud ning kohtute siseveendumuse kujunemine faktiliste asjaolude tõendatuse osas on jälgitav ning loogiline. Kannatanu eluohtlik olukord ja tema sellesse jätmine, toimepanijate subjektiivne teokoosseis ning ka juhtivtöötajate tegutsemine Pandivere Pansion OÜ huvides on kolleegiumi hinnangul tuvastatud veatult. Kolleegium loeb neis küsimustes maa- ja ringkonnakohtu põhjendused piisavaks ning ei pea vajalikuks otsustes esitatud seisukohti kõnealustes aspektides korrata. Samuti ei anna esitatud argumendid alust Pandivere Pansion OÜ 4(8)
1-17-7111 karistuse kergendamiseks. Küll aga peab Riigikohus vajalikuks peatuda A. Nõmperi ja S-K. Kärneri kassatsioonis esitatud väidetel, mis puudutavad M. Peldese garandiseisundit. Selles küsimuses selgitab kolleegium järgmist.
9.KarS § 123 järgi karistatakse teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamise ja jätmise eest. See on suvalise teokirjeldusega koosseis, mille esimest osategu – teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamine – saab panna toime ka tegevusetusega. KarS § 13 lg 1 järgi vastutab isik tegevusetuse eest, kui ta oli õiguslikult kohustatud tegutsema ehk ta oli garant. Kõnealune norm annab võimaluse võtta vastutusele isiku, kes paneb süüteo toime seeläbi, et ta jätab tegemata mingi teo, mille ta pidi tegema. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. märtsi 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-3-16, p 14). M. Peldese karistusõigusliku vastutuse jaatamiseks tuleb seega ära näidata, et tal oli kohustus hoida M. K. elu ja tervist neid hüvesid ähvardavate ohtude eest, s.t ta oli kaitsegarant.
10.Süüdistuse järgi oli M. Peldes kaitsegarandina hooldusteenuse lepingu ja seaduse alusel õiguslikult kohustatud korraldama M. K. hooldust, teavitama tema tervise olulisest halvenemisest ja vajadusel suunama kliendi haiglaravile. Ta ei kontrollinud kannatanule osutatud hooldusteenuse kvaliteeti ja asetas viimase olukorda, kus talle ei osutatud piisavat abi. Olles teadlik kannatanu lamatistest, ei taganud M. Peldes kannatanule õigeaegset arstiabi. M. Peldes ei kontrollinud hooldekodu juhataja tööd ega korraldanud hooldusteenuse osutamist nõuetele vastavalt. Kvaliteetselt korraldatud hooldusteenus ning kohene arstiabi oleks M. K. surma ära hoidnud.
11.Riigikohtu hinnangul on senises menetluses põhjendamatult keskendutud küsimusele, kas ja millises ulatuses tulenes M. Peldese garandiseisund Pandivere Pansion OÜ-ga sõlmitud hoolduslepingust ja seadusest, sisustades just eeskätt nende kaudu tema kui äriühingu juhatuse liikme kohustusi. M. Peldese kui füüsilise isiku vastutust ja temal lasunud tegutsemiskohustust ei saa aprioorselt sisustada vaid asjaolu kaudu, et ta oli samal ajal äriühingu juhatuse liige; kõnealune fakt on pälvinud menetlejate ja menetlusosaliste ülemäärast tähelepanu. Erinevalt kassatsioonis viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest nr 4-16-5811/27 ja ka lahendist asjas nr 3-1-1-84-16 on praegusel juhul süüdistatavatele etteheidetav KarS § 123 igaühedelikt, mille võib toime panna iga süüvõimeline isik mistahes käitumisaktiga. Sellega haakuvalt on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas tegevusetusdelikti kontekstis eristatud ühelt poolt kõigile inimestele omistatavat üldist (üldinimlikku) hoolsuskohustust, mille aluseks on eeskätt moraalinormid ja tavad, ning teiselt poolt mingis konkreetses valdkonnas tegutsevalt (ameti)isikult nõutavat ja valdavalt õigusnormidega sätestatud spetsiaalset hoolsuskohustust. Igaühedelikti korral seisnebki hoolsuskohustust rikkuv tegu üldise ehk üldinimliku hoolsuskohustuse rikkumises (nn sotsiaaladekvaatsuse eiramises), mida võivad küll konkretiseerida ja täiendada ka mõnes spetsiifilisemas tegutsemisvaldkonnas omaksvõetud käitumistavad ning standardid. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-136-05, p 15). Analoogselt on ka tsiviilõiguses kehtestatud üldine hoolsus- ja käibekohustus, mis tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttest ning mille järgi peab isik õigusi teostades ja kohustusi täites tegema üldise käibekohustuse tõttu kõik mõistliku selleks, et teistel isikutel ei tekiks kahju (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-2-1-48-15, p 24).
12.Seega lisaks seaduses otsesõnu sätestatud kohustusele võib garandiseisund tekkida ka nn üldinimliku hoolsuskohustuse alusel, mille üheks väljenduseks on hooldus- või abistamiskohustuse ülevõtmine. Seejuures tuleb eristada õiguslikku kohustust võtta üle teise isiku hooldamine ja hooldamise faktilist ülevõtmist, kusjuures mõõduandev on neist just viimane. Teisisõnu tekib kaitsegarandikohustus ka isikul, kes võtab teise inimese hooldamise kohustuse faktiliselt üle, olenemata sellest, kas ta oli selleks õiguslikult kohustatud (nt hoolduslepingu tühistuse korral).
13.Kolleegiumi hinnangul on kohtute poolt kindlaks tehtu valguses üheselt arusaadav, et M. Peldes võttis Pandivere Pansion OÜ ainuosaniku ja juhatuse liikmena faktiliselt üle M. K. hoolduskohustuse. Tunnistajate ütluste kohaselt viibis ta pidevalt hooldekodus ning juhtivtöötajana oli ta kannatanu seisundist teadlik. M. Peldesel oli klientide seisundist ükskõik, teda huvitas vaid see, et hooldekodu 5(8)
1-17-7111 toodaks kasumit. Maakohtu otsuses refereeritud M. Peldese ütluste järgi tegeles tema iga päev majade nõuetele vastavusse viimisega ja inventari ostmisega. Hooldekodu juhataja ülesandeid täitis S. Pedius, kellel ei olnud aga volitust ettevõttele kohustuste võtmiseks. Süüdistatava ütlustest nähtub, et tal oli detailne ülevaade hooldekodus toimuvast, mh nt ravimite jagamisest ja teenuse dokumenteerimisest. M. Peldes on istungil selgitanud ka seda, millal kannatanu hooldekodusse tuli, millised vahejuhtumid temaga aset leidsid ning millist hooldust kannatanule tema hinnangul väidetavalt osutati. Kannatanu tütre sõnul avanes M. K-d külastama minnes kohutav vaatepilt. Kannatanu lebas läbimärgades riietes, pesemata ja tohutult mustana voodis. Tema selja peal olid suured sinised laigud, kannast kukkusid välja vere- ja mädaklombid. Ta haises ning juustes olid korbatükid. Haigla töötajate ütluste kohaselt saabus kannatanu haiglasse väga halvas seisukorras, pesemata ja hooldamata. Ringkonnakohus on kriminaalkolleegiumi hinnangul asjakohaselt leidnud, et kannatanu seisund oli igale objektiivsele kõrvaltvaatajale äärmuslik ja ohtlik. Süüdistatavad, olles kannatanu kirjeldatud olukorrast teadlikud, sellele aga ei reageerinud, kuigi juba üldinimlikud väärtushinnangud ning -arusaamad kohustavad iga keskmist mõistlikku isikut sellises olukorras aktiivselt sekkuma. Kirjeldatu taustal on kolleegiumi hinnangul ainetu ja ka kohatu diskuteerida ainult küsimuse üle, millised kohustused tulenesid M. Peldesele tema kui äriühingu juhi staatusest.
14.Nagu kolleegium eespool märkis, ei saa aga täielikult mööda vaadata ka konkreetsetes tegevusvaldkondades kehtivatest põhimõtetest, mis võivad isiku käitumiskohustust täiendada ja konkretiseerida (vt p 11). M. Peldesel lasuva hoolsuskohustuse määra hindamisel saab ja tuleb seega täiendavalt arvestada, et süüdistatav otsustas teadlikult ja vabatahtlikult korraldada hooldusteenuse osutamist eakatele inimestele. Seega pidanuks ta olema hoolas määral, mis vastab keskmise hooldusteenuse osutaja hoolsuse määrale. Hooldekodu pidaja peab arvestama, et teenuse sihtrühm on suure tõenäosusega keskmisest halvema tervisega, haavatavam ning ilmselt teatud juhtudel võimetu end ise võimalike ohtude eest kaitsma. Niisiis on hooldekodu pidaja üldine hoolsuskohustus spetsiifilisest sihtgrupist ja tegutsemisalast johtuvalt ulatuslikum tavapärasest üldinimlikust hoolsuskohustusest.
15.Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 20 lg 1 järgi on väljaspool isiku kodu osutatava üldhooldusteenuse (edaspidi ka hooldekoduteenus) eesmärk turvalise keskkonna ja toimetuleku tagamine täisealisele isikule, kes terviseseisundist, tegevusvõimest või elukeskkonnast tulenevatel põhjustel ei suuda kodustes tingimustes ajutiselt või püsivalt iseseisvalt toime tulla. Viidatud paragrahvi lõike 2 järgi tagab teenuseosutaja teenuse saajale hooldustoimingud ning muud toetavad ja toimetulekut tagavad toimingud ning teenused, mis on määratud hooldusplaanis. SHS § 21 lg 2 järgi koostab teenuseosutaja koostöös teenuse saajaga või teenuse rahastajaga isikule hooldusplaani. Hooldusplaani koostamisel hinnatakse hooldusvajaduse kõrval ka tervishoiuteenuse vajadust (SHS § 21 lg 3). Hooldusplaan peab sisaldama hooldusteenuse osutamise eesmärki, eesmärgi saavutamise tegevusi ja sagedust ning teenuseosutaja hinnangut tegevuste elluviimise kohta (SHS § 21 lg 4). Hooldekoduteenuse osutaja peab tagama personali olemasolu, kelle kvalifikatsioon ja koormus võimaldavad tegevusi ja toiminguid viisil, mis on kindlaks määratud hooldusteenust saavate isikute hooldusplaanis (SHS § 22 lg 1).
16.Maa- ja ringkonnakohtu tuvastatud faktilised asjaolud kinnitavad, et M. Peldese korraldatud teenus ülal kirjeldatud seaduse nõuetele ei vastanud. Mh oli hooldusteenuse osutamine dokumenteeritud sedavõrd puudulikult, et ei olnud võimalik hinnata, kuidas ja mil määral kannatanule hooldusteenust osutati. Samuti ei taganud teenuseosutaja sellisel hulgal ja piisava kvalifikatsiooniga personali olemasolu, mis võimaldanuks pakkuda kannatanule kohast ning tema vajadustele vastavat hooldust.
17.Kannatanu hoolduskohustuse faktilist ülevõtmist tõendavad seega kokkuvõtvalt maa- ja ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud: M. Peldes asutas ja hoidis tegevuses hooldekodu, milles toimuvat ta olulisemas osas ise korraldas. On kahtlusteta tuvastatud, et M. Peldesel oli hooldusteenuse kvaliteedi ja kogu korralduse osas määrav roll. Ta viibis hooldekodus regulaarselt ja oli selle igapäevaeluga kursis. Ka oli M. Peldes teadlik kannatanuga toimuvast. Järelikult oli M. Peldes 6(8)
1-17-7111 hooldekodu kliendist kannatanule teenuse osutamisega vahetult seotud, ta oli kannatanu hooldamise kohustuse faktiliselt üle võtnud ning muutunud seega kannatanu kaitsegarandiks. Teisisõnu ei tekkinud M. Peldese garandiseisund temal kui äriühingu juhatuse liikmel lasuvate kohustuste tõttu, vaid otsustusega hooldusteenust osutada ja teadlikult ning vabatahtlikult kannatanu hooldamise ning seeläbi ka kaitsegarandikohustuse ülevõtmisega.
18.Kolleegium ei nõustu kaitsjate väitega, et M. Peldes andis kõik tal lasuvad kohustused üle kolmandatele isikutele. Garandiseisundist tuleneva kaitsekohustuse saab tõepoolest kokkuleppeliselt kellelegi teisele üle anda. Sellisel juhul on vastavasisulisest kokkuleppest veelgi olulisem aga kaitsekohustuse tegelik ehk faktiline üleandmine. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-13-17, p 8). Kassatsioonis viidatud lahendi nr 4-17-1195/22 p-s 9 on ka selgitatud, et tööjaotus ei välista teiste isikute (kelle ülesandeks asjassepuutuv kohustus tööjaotuse kohaselt ei olnud) vastutusele võtmist. Kohtud on tuvastanud, et S. Pedius ja M. Peldes olid teadlikud hooldekodus valitsevast korralagedusest ning oli selge, et senine ülesannete jaotus ei taganud võetud kohustuste täitmist. Tööjaotus oli hooldekodus segaselt korraldatud ning konkreetsed vastutusalad ei olnud selgelt piiritletud. Nii ei ole ka alust väita, et M. Peldes võis usalduspõhimõttele tuginevalt loota, et tema alluvad on hooldusteenuse osutamisest tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitnud. Kõnesoleval juhul on M. Peldes hooldusteenuse kvaliteedi ja korraldusega seotud probleemide ilmnemisel teadlikult otsustanud tegevusetuks jääda, mistõttu vastutab ta enda kohustuste täitmata jätmise eest. (Vt viidatud otsus nr 4-17-1195/22, p 9.)
19.Seega on M. Peldese ja Pandivere Pansion OÜ süü tõendatud, mõistetud karistused on põhjendatud ning esitatud kassatsioonid jäävad tagajärjetuks.
20.Täiendavalt märgib kolleegium obiter dictum ́i korras, et KarS §-s 123 sätestatud ohtu asetamise koosseis lähtub arusaamast, et kannatanu elu või tervist ohustav potentsiaalne kahju kui tagajärg ei saabunud. Kui selline kahjulik tagajärg (inimese surm või tervisekahjustus) aga siiski realiseerub, on KarS §-s 123 sätestatud koosseis hõlmatud tagajärjedeliktiga. Seega olukorras, kus tagajärg (kannatanu surm) saabus, tuleks süüdistatavate tegu tahtluse olemasolul sõltuvalt selle ulatusest kvalifitseerida kas KarS § 113 või KarS § 118 lg 1 p-de 1, 7 järgi, tahtluse puudumisel aga surma ettevaatamatu põhjustamisena KarS § 117 järgi.
21.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 3, asendab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu 21. mai 2018. a ja Tartu Ringkonnakohtu 15. novembri 2018. a otsuses garandiseisundiga seotud õiguslikud põhistused käesolevas otsuses toodud põhistustega. Kassatsioonid jätab Riigikohus rahuldamata.
22.Pandivere Pansion OÜ valitud kaitsja S. Sillar taotleb äriühingu poolt kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulude hüvitamist 750 euro (sh käibemaks 125 eurot) suuruses summas. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja kassatsiooni koostamiseks 5 tundi hinnaga 125 eurot, millele lisandus käibemaks. Kolleegium peab osutatud õigusabi tunnihinda mõistlikuks (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. aprilli 2019. a otsus nr 1-17-7305/38, p 54). Kassatsioonimenetluses tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 2016. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-6-16, p 36). Arvestades, et valdava osa kaitsja kassatsioonist moodustas faktiliste asjaolude vaidlustamine ning esitatud argumendid jäid Riigikohtus tagajärjetuks, saab taotluses märgitud ajakulu pidada põhjendatuks vaid kahe töötunni osas. Seetõttu loeb kolleegium Pandivere Pansion OÜ kaitsjale S. Sillarile kassatsioonimenetluses makstud mõistliku suurusega tasuks 300 eurot, sh käibemaks 50 eurot.
23.Õigusabikulude hüvitamise taotluse on esitanud ka Pandivere Pansion OÜ ja M. Peldese kaitsjad A. Nõmper ja S-K. Kärner. Taotluse ja sellele lisatud arve kohaselt on süüdistatavate kassatsiooniastme menetluskulud kriminaalasjas osutatud õigusabiteenuse koondtasuna kokku 5000 eurot, millele lisandub käibemaks 1000 eurot. Selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka dokumendid selle kohta, milliseid 7(8)
1-17-7111 õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1067). Pandivere Pansion OÜ ja M. Peldese kaitsjate taotlusele lisatud arve selgitus on lakooniline ja sisaldab üksnes üldsõnalist viidet sellele, et arvega nõutakse tasu 2018. a novembris osutatud õigusteenuste eest kriminaalasjas nr 1-17-7111. Seega ei ole taotluses märgitud kaitsjatasu summa kujunemine jälgitav, s.t taotluse ja selle lisade alusel ei ole võimalik tuvastada, milliseid toiminguid tehti, kui palju neile toimingutele aega kulus ning millised muud kulud õigusabi osutamisega kaasnesid.
24.Eelöeldu ei tähenda siiski seda, et kaitsjate taotluses märgitud summa tuleb täies ulatuses menetluskulude hulka arvamata jätta. Ei ole alust kahelda, et kaitsjad osutasid M. Peldesele ja Pandivere Pansion OÜ-le selles kriminaalasjas kassatsiooniastmes õigusabi. Samas ei saa taotluses nimetatud summat pidada KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlikuks. Kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu (KrMS § 175 lg 2). Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2013. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-13, p 23 ja 25. mai 2017. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-22-17, p 59.) Eelöeldut silmas pidades ja arvestades, et A. Nõmperi ja S-K. Kärneri kassatsioonis esitatud taotlused jäid Riigikohtus edutuks, peab kolleegium kassatsioonimenetluses mõistlikuks õigusabikuluks Pandivere Pansion OÜ puhul 1200 eurot (sh S. Sillarile makstud tasu) ja M. Peldese puhul 1500 eurot koos käibemaksuga. KrMS § 361 lg 1 p-s 3 märgitud lahendi tegemisel tuleb need summad KrMS § 186 lg 1 alusel riigilt välja mõista.
25.Kaitsjate taotluses palutakse eelmises punktis nimetatud menetluskulu mõista välja õigusabi tasu kandnud T OÜ nimel. Riigikohus on selgitanud, et valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele. Ei ole välistatud, et riik täidab süüdistatava menetluskulude hüvitamise nõude mõne muu isiku pangakontole. Selleks tuleb esitada konkreetne taotlus, mida saab teha üksnes hüvitise saamiseks õigustatud isik (või tema seaduslik esindaja). (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
12.oktoobri 2018. a määrus nr 1-17-9149/80, p 15.) Riigikohtule ei ole esitatud M. Peldese ega Pandivere Pansion OÜ taotlust täita menetluskulude hüvitamise nõue T OÜ pangakontole. Seega mõistab kolleegium kindlaksmääratud kulu riigilt välja M. Peldese ja Pandivere Pansion OÜ kasuks. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2017. a otsus nr 1-15-10119/80, p 42.) Hannes Kiris (allkirjastatud digitaalselt)
Paavo Randma
Peeter Roosma
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.