Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
1156223 29. detsember 2017 Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Paavo Randma, Lea Kivi Kriminaalasi Igor Gorjatšjovi süüdistuses KarS § 117 lg 1 – § 13 lg 1 järgi Tartu Ringkonnakohtu 22. märtsi 2017. a otsus Igor Gorjatšjovi kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik, kassatsioon Prokuratuur, Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Olga Dorogan 1. november 2017, kirjalik menetlus
Jätta Tartu Ringkonnakohtu 22. märtsi 2017. a otsus Igor Gorjatšjovi süüdistuses KarS § 117 lg 1 – § 13 lg 1 järgi muutmata ja kaitsja kassatsioon rahuldamata.
Tartu Maakohtu 29. detsembri 2016. a otsusega mõisteti Igor Gorjatšjov süüdi karistusseadustiku (KarS) § 117 lg 1 – § 13 lg 1 järgi ning teda karistati vangistusega üks aasta kuus kuud, mis jäeti KarS § 73 lg 1 alusel kahe aasta pikkuse katseajaga täitmisele pööramata.
1156223 taseme kohaselt ning tavaliselt oodatava hoolega. Kui I. Gorjatšjov oleks osutanud nõuetekohast raviteenust, oleks patsiendi surma tõenäosus vähenenud. I. Gorjatšjov mõistis olukorra tõsidust, kuid ei astunud vajalikke samme tagajärje saabumise vältimiseks, lootes, et see jääb saabumata. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Seega pani I. Gorjatšjov toime KarS § 117 lg 1 – § 13 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
Tartu Maakohtu 29. detsembri 2016. a otsuse peale esitas apellatsiooni I. Gorjatšjovi kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik. Kaitsja taotles süüdistatava õigeksmõistmist, sellega seoses tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist ja kaitsekulude hüvitamist.
1156223
Tartu Ringkonnakohtu 22. märtsi 2017. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
3(10)
1156223
Tartu Ringkonnakohtu 22. märtsi 2017. a otsuse peale esitas I. Gorjatšjovi kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik kassatsiooni, milles taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kaitsealuse õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja asja maa- või ringkonnakohtusse uueks arutamiseks saatmist. Kaitsja palub jätta tsiviilhagi läbi vaatamata ja menetluskulu riigi kanda. Kassaatori seisukohad on kokkuvõtvalt järgnevad.
Kassatsioonivastuses leiab prokuratuur, et ringkonnakohtu lahend on seaduslik ja põhjendatud. Kaitsja väited on juba maa- ja ringkonnakohtu poolt kummutatud.
4(10)
1156223
Kolleegium hindab esmalt kassatsioonis esitatud etteheiteid, mis puudutavad menetlusõiguse olulist rikkumist tõendite hindamisel, sh ekspertiisiakti lubatavust tõendina (I). Seejärel peatub kolleegium otsuse II osas küsimusel, kas asjas esinevad ettevaatamatu tegevusetusdelikti eeldused. Selleks selgitab kolleegium, kas ja milline diagnoosiviga on käsitatav karistusõiguslikult asjakohase hoolsuskohustuse rikkumisena ning kas on täidetud teised teo koosseisupäraseks lugemise eeldused (A). Siis hindab kolleegium, kas hoolsuskohustuse rikkumise ja saabunud tagajärje vahel esineb põhjuslik seos (B) ning kas tagajärg on isikule objektiivselt omistatav (C). Lõpuks vaeb kolleegium, kas ringkonnakohus on õigustatult jätnud maakohtu lahendi muutmata, ja võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemused (III). I
Kassatsioonis leitakse, et ekspertiisiakt on lubamatu tõend põhjusel, et ekspertiisi korraldamisse ei kaasatud ekspertiisimääruses märgitud isikut. Kolleegium sellega ei nõustu.
5(10)
1156223
Kaitsja hinnangul on maakohus väljunud süüdistuse piiridest, heites süüdistatavale ette roojakontrolli tegemata jätmist. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Iseenesest on õige kaitsja väide, et süüdistuses seda asjaolu I. Gorjatšovile ette ei heideta. Samas toimiku materjalidest tulenevalt on maakohus roojakontrolli küsimust käsitlenud põhjusel, et süüdistatava tehtud nõuetekohane rektaalne kontroll roe värvuse tuvastamiseks oli üks tema huvides esitatud kaitseväidetest. Maakohus leidis, et see kaitseväide on paljasõnaline ega ole tõendatud. Seega on kassatsioonis esitatud sama väide süüdistuse piiridest väljumise kohta põhjendamatu.
Ka teised kassatsioonis esitatud väited menetlusõiguse rikkumise kohta on alusetud. Valdav osa sellekohasest kriitikast (otsuste ühekülgsus, kaitsja versiooni arvestamata jätmine jne) on seotud kassaatori sooviga anda võrreldes maa- ja ringkonnakohtuga tõenditele teistsugune hinnang. Tegemist on olukorraga, kus kohtud on kujundanud süüdistatava ja kaitsja ootustele mittevastava seisukoha. Kriminaalkolleegium on siinkohal korduvalt selgitanud, et ainuüksi kohtute seisukohtadega mittenõustumine ei tähenda, et tegemist on menetlusõiguse rikkumisega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3115514, p 143). Kohtute siseveendumuse kujunemine on kolleegiumi hinnangul jälgitav ja veenev. II (A)
Analüüsides isiku vastutust ettevaatamatusest toimepandud tegevusetusdelikti järgi, tuleb järgida mõlema tuletusdelikti – nii ettevaatamatuse kui tegevusetuse – struktuuri. Ettevaatamatusdelikti tuvastamisel tuleb kohtul objektiivse koosseisu juures teona hinnata objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist ning sellega põhjustatud tagajärje objektiivset ettenähtavust. Kohus peab esmalt jõudma järeldusele, kas süüdistatava tegu oli hoolsusvastane või mitte (otsus asjas nr 3117910, p 20). Meditsiinivaldkonnas on hoolsusvastase käitumisega tegemist ennekõike juhul, kui osutatud tervishoiuteenus ei vasta kvaliteedinõuetele, st esineb raviviga. Tervishoiuteenuse kvaliteedinõuete kindlaksmääramisel lähtutakse võlaõigusseaduse (VÕS) §st 762, mille kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Arstiteaduse üldine tase tähendab ravimeetodeid, mida käsitletakse arstide väljaõppes ja täiendkoolituses ja millest madalamal tasemel ravimine on raviviga (samas, p 15). Milline on nimetatud üldine tase, s.t arstiteaduse sisuline teadmine ja nõue konkreetse tervishoiuteenuse jaoks, nähakse ette eelkõige ravijuhendites, milles peab sisalduma konkreetse valdkonna üldtunnustatud ravimeetod (samas, p 16). Samas ei ole ravijuhend ainuke tervishoiuteenuse sisu ja kvaliteedi näitaja. Juhendi puudumisel või sellest välja jäävatel juhtudel on võimalik, et ravi vastab arstiteaduse üldisele 6(10)
1156223 tasemele ka näiteks üldtunnustamata ravimeetodite rakendamisel (VÕS § 763). Täiendavalt tuleb hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamisel arvestada ka head meditsiinilist tava ja meditsiinieetikat (samas, pd 17 ja 21).
Ka ebaõige diagnoosi panemine võib olla käsitatav raviveana. Inimorganismi keerukust ja iga inimese eripära arvestades on aga arusaadav, et patsiendil avalduvad sümptomid ei võimalda alati üheselt ja kohe haiguse tegelikku olemust tuvastada. Seetõttu peab patsiendi haiguse diagnoosimisel vältimatult aktsepteerima arsti piisavat hindamis- ja otsustamisruumi. Karistusõiguslik reageerimine kõikvõimalikele ekslikele diagnoosidele oleks vastuolus karistusõiguse aktsessoorsuse põhimõttega ning võiks asuda takistama meditsiinivaldkonna toimimist. Sellest tulenevalt ei ole ka hoolsuskohustuse rikkumisena käsitatav igasugune olukord, kus – näiteks hilisemate leidude valguses – osutub eelnev diagnoos ebaõigeks. Hoolsuskohustuse rikkumiseks saab pidada vaid sellist diagnoosiviga, mis ületab meditsiiniliselt paratamatu ja meditsiinieetiliselt tolereeritava riski piire (ravivea ja lubatud riski kontekstis vt nt otsus asjas nr 3117910, p 22). Karistusõiguslikult relevantse diagnoosiveaga on tegemist ennekõike juhul, kui tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava põhjalikkuse ja hoolega tegutseval tervishoiutöötajal puudub objektiivne alus konkreetse diagnoosi panemiseks või selle välistamiseks. See tuleb kõne alla peamiselt juhtudel, kui sümptomid ja muud olulised haiguse olemusele viitavad asjaolud (sh kiirabikaardile kantud andmed, patsiendi anamnees) ei võimalda tervishoiutöötajal vastavat diagnoosi panna või seda välistada või kui diagnoosi panemine või välistamine nõuaks tervishoiutöötajalt enne lisaandmete kogumist, nt analüüside, uuringute tegemist või patsiendi vaatluse alla jätmist.
Eksperdikomisjoni hinnangul viitasid tuvastatud asjaolud üheselt kannatanu sisemisele verejooksule ning selle, ka juba kiirabiarsti pandud vastava diagnoosi välistamiseks puudus süüdistataval objektiivne alus. Pidades silmas kannatanu terviseseisundit (sh verejooksule viitav vererõhu langus ja madalad hemoglobiini ja hematokriti näitajad), kiirabikaardi andmeid (sh asjaolu, et tuvastati veriroe ja kiirabiarsti diagnoosi kohaselt oli tegemist sisemise verejooksuga) ning patsiendi anamneesi (sh asjaolu, et patsiendil on kaksteistsõrmiksoole haavand), oli süüdistatava poolt sisemise verejooksu – või vähemalt selle kahtluse – diagnoosi panemata jätmine eksperdikomisjoni konsensuslikul hinnangul käsitatav raviveana. Kohtuarstliku eksperdikomisjoni seisukohaga kattub ka Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgide esitatud arvamus ning tervishoiuteenuse kvaliteedi eksperdikomisjoni järeldus. Kolleegiumi hinnangul on eelneva valguses tuvastatud, et süüdistatava poolt sisemise verejooksu diagnoosi (kahtluse) panemata jätmine ning kannatanu hospitaliseerimata jätmine on käsitatav raviveana. Seega nõustub kolleegium kohtutega, et tuvastatud on koosseisupärane hoolsuskohustuse rikkumine.
Olles tuvastanud hoolsuskohustuse rikkumise, tuleb seejärel näidata selle tõttu tekkinud ohu või saabunud tagajärje ettenähtavus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 2004. a otsus asjas nr 31112704, p 8; otsus asjas nr 3117910, pd 20 ja 23 ning 9. juuni 2016. a otsus asjas nr 3115216, pd 11.2 ja 11.3). Sisemise verejooksu kahtlusega patsiendi ravijuhendile mittevastavalt hospitaliseerimata jätmisel on ilmne, et see võib välistada hilisema õigeaegse abi võimalikkuse ning selle tagajärjel võib saabuda kannatanu surm, mis ei kujuta endast pelgalt abstraktset ja hüpoteetilist võimalust (vt lähemalt otsus asjas nr 3115216, p 11.3). Seega oli hoolsuskohustuse rikkumisena saabuv koosseisupärane tagajärg objektiivselt ettenähtav.
Näidanud ära tervishoiutöötaja hoolsusetu käitumise ja sellega seotud tagajärje objektiivse ettenähtavuse, tuleb tuvastada tegutsemiskohustuse alus, milleks mitteehtsa tegevusetusdelikti puhul 7(10)
1156223 on garandiseisund, ja konstrueerida seejärel nõutav tegevus, st konkreetne tegu, mida isik pidi tegema, kuid mille ta jättis tegemata (vt ka otsus asjas nr 3117910, pd 24 ja 25). Asjas ei vaielda selle üle, et I. Gorjatšjov oli arstina kaitsegarant ja oli kohustatud osutama kannatanule tervishoiuteenust. Samuti ei ole vaidlust selles, et patsient V. B. seisundit iseloomustanud asjaolude tõttu tulnuks vähemalt kahtlustada sisemist verejooksu ja ravijuhendi järgi tulnuks selline patsient hospitaliseerida. Selle nõutava teo jättis I. Gorjatšjov aga tegemata, lubades patsiendi koju. (B)
Kannatanu suri 25. novembril 2012 sisemise verejooksu tõttu, st saabus KarS § 117 lg 1 – § 13 lg 1 koosseisupärane tagajärg. Koosseisupärane tagajärg on isikule süüks arvatav juhul, kui tema tegu on tagajärjega põhjuslikus seoses ja tagajärg on isikule ka objektiivselt omistatav. Tegevusetusdelikti korral tuleb aga silmas pidada põhjusliku seose tuvastamise eripära – põhjuslikkus tuleb konstrueerida hüpoteetilisena. Eelöeldu tähendab, et nõutava teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel on põhjuslik seos, kui kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saab väita, et see oleks mõjutanud tegelikkuses aset leidnud sündmuste ahelat sedavõrd oluliselt, et tagajärg ei oleks vaatlusalusel kujul saabunud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2007. a otsus asjas nr 3111307, p 11;
Praeguses asjas heidetakse süüdistatavale ette, et ta jättis kannatanule panemata tuvastatud sümptomitele vastava diagnoosi ega hospitaliseerinud kannatanut. Kui süüdistatav oleks teinud temalt nõutava hoolsuspärase teo, s.o pannud sümptomitele vastava diagnoosi ja patsiendi hospitaliseerinud, oleks see võimaldanud pidevalt kannatanu tervislikku seisundit jälgida, teha täiendavad vereanalüüsid ja tuvastada tema tervisliku seisundi halvenemise varem. Eelnev võimaldanuks alustada ka kohase raviga oluliselt varem. Eksperdid on asunud üheselt seisukohale, et haiguse negatiivne dünaamika ja kannatanu hilisema surmlõppe põhjuseks oli õigel ajal diagnoosimata jäänud verejooks kaksteistsõrmiksoole haavandist (kd 2, tlk 162). Seega kannatanu hospitaliseerimise korral oleks edasine sündmuste käik oluliselt muutunud ja konkreetne tagajärg – kannatanu surm operatsiooni käigus 25. novembril 2012 kl 14.12 – oleks kindlusega külgneva tõenäosusega jäänud saabumata. Järelikult on süüdistatava tegu (tegevusetus) ja saabunud tagajärg omavahel põhjuslikus seoses.
Kassatsioonis leitakse, et 25. novembri 2012. a hommikul arstide poolt patsiendile raviteenuse osutamisega katkes I. Gorjatšjovi tekitatud põhjuslik ahel. Kolleegium sellega ei nõustu.
8(10)
1156223 oleks päästmistoimingu käigus vallandanud täiesti uuekvaliteedilise riski kannatanu elule või tervisele. Millestki sellisest käsitletaval juhtumil aga rääkida ei saa.
Lisaks põhjuslikule seosele tuleb tuvastada, et tagajärg on teo toimepanijale ka objektiivselt omistatav (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 2016. a otsus asjas nr 31110216, p 8). Materiaalsete ettevaatamatusdeliktide puhul on teo toimepanijale tehtava etteheite sisu tema hoolsusvastase käitumisega õigushüve rikkumine. Kui aga isegi isikult oodatav hoolsuspärane alternatiivkäitumine ei oleks õigushüve päästnud, muutuks selline etteheide sisutühjaks. Selle vältimiseks on ettevaatamatusdeliktide puhul kohtupraktikas korduvalt viidatud vajadusele tuvastada nn õigusvastasusseos. Õigusvastasusseos esineb ennekõike juhul, kui hoolsuspärane käitumine oleks vähendanud samaväärse tagajärje saabumise riski ning suurendanud õigushüve päästmise võimalust (vt analoogselt otsus asjas nr 3117910, p 26). Õigusvastasusseos aga puudub, kui saab tõsikindlalt väita, et ka hoolsuspärane käitumine oleks viinud hinnanguliselt samaväärse tagajärje saabumiseni: sellisel juhul on tagajärje saabumine objektiivselt vältimatu, s.o paratamatus, ega ole enam seotud isiku hoolsusvastase käitumisega.
Tuvastamaks, kas I. Gorjatšjovi hoolsuskohustuse rikkumise ja kannatanu surma vahel on õigusvastasusseos, tuleb seega vastata küsimusele, kas hoolsuspärane käitumine oleks vähendanud samaväärse tagajärje saabumise riski ning suurendanud kannatanu pääsemisvõimalust. Sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Kaksteistsõrmiksoole haavandi verejooks on ekspertiisiakti kohaselt Eestis 95% juhtudest ravitav ning peamine surmlõppe põhjus on verejooksu mitteõigeaegne tuvastamine. Süüdistatavalt nõutav tegu oleks aidanud vältida surmlõppe peamist põhjust, s.o haiguse hilinenud tuvastamist. Seega oleks süüdistatava kohane tegutsemine vähendanud oluliselt riski, et kõnealune haigus viib lõppastmes kannatanu surmani. Temalt nõutava teo toimepanemisel oleks seega tuntavalt suurenenud kannatanu pääsemisvõimalus. Ka eksperdikomisjoni hinnangul võinuks I. Gorjatšjovi poolt kohase ravi osutamine anda positiivsema ravitulemuse. Seega tuleb jaatada õigusvastasusseose olemasolu. Ainuüksi asjaolu, et ekspertide hinnangul ei ole võimalik välistada, et patsient oleks haiguse tõttu lõppastmes sellegipoolest surnud, ei kummuta eeltoodud järeldust. Nimelt pelgalt võimalus, et ka hoolsuspärase käitumise korral pole täielikult välistatud samaväärse tagajärje saabumine, pole piisav õigusvastasusseose välistamiseks (vt otsuse p 18).
Eeltoodust tulenevalt on I. Gorjatšjovile etteheidetav tegu ja saabunud tagajärg põhjuslikus seoses ning talle objektiivselt omistatav. Järelikult on kohtud õigustatult leidnud, et tuvastatud asjaolud vastavad tegevusetusega tapmise objektiivse koosseisu tunnustele.
9(10)
1156223
Loetletud ettevaatamatus- ja tegevusetusdelikti objektiivsete tunnuste tuvastamise järel tuleb järgmisena anda hinnang arsti käitumise subjektiivsele küljele. Kui objektiivse hoolsuskohustuse rikkumise juures tuleb kontrollida, kas hoolsusetu teo tulemusena saabunud oht oli üldse objektiivselt ettenähtav, siis subjektiivsete tunnuste raames tuleb küsida, kas tegelikkuses tagajärjena realiseerunud oht oli konkreetsele toimepanijale äratuntav ja mil viisil ta sellesse suhtus. KarS § 18 kohaselt tuleb subjektiivsete tunnuste all seega selgitada isiku individuaalne ettenägemisvõime kergemeelsuse või hooletuse vormis (vt otsus asjas nr 3117910, p 27). Kolleegium nõustub kohtutega, et süüdistatav tundis vähemalt kiirabiarsti diagnoosi ja anamneesi alusel ära olukorra ohtlikkuse ning kvalifitseeritud arstina mõistis olukorra võimalikke tagajärgi, kuid kohusetundetuse tõttu lootis, et negatiivne tagajärg ei saabu. Seega tegutses I. Gorjatšjov kergemeelsusega ja ettevaatamatusdelikti subjektiivne koosseis on täidetud. III
Kassatsioonis esitatud seisukoha järgi muutis ringkonnakohus maakohtu lahendit, mis pidanuks KrMS § 185 lg 1 kohaselt kaasa tooma süüdistatava menetluskulude riigi kanda jätmise. Nimelt leiab kassaator, et ringkonnakohus on oluliselt vähendanud süüdistuse mahtu. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohus on nõustunud maakohtuga, et aset on leidnud süüdistusaktis kirjeldatud raviviga ja et süüdistatav on jätnud toime panemata temalt nõutava teo. Lugedes mõned kaitsja apellatsioonis esitatud väited ebaoluliseks, ei ole ringkonnakohus asunud süüdistuse mahtu vähendama, vaid leidnud, et tõendamiseseme seisukohast ei ole nendel väidetel tähtsust, kuna need ei mõjuta teo koosseisupärasusele antavat hinnangut. Seetõttu ei ole väide süüdistuse olulise vähendamise kohta põhjendatud.
Samuti on kassaatori hinnangul ringkonnakohus muutnud maakohtu otsust mittevaralise kahju hüvitise ulatuse kohta. Kolleegiumi hinnangul on seegi etteheide alusetu. Ringkonnakohus on otsuses vaid selgitanud, millistel kaalutlustel on kohus asunud seisukohale, et hoolimata maakohtu lahendi ühest arusaamatust põhjendusest puudub alus lahendi tühistamiseks. Apellatsioonikohtu selgitus, miks puudub alus vaidlustatud lahendi tühistamiseks, ei ole käsitatav vaidlustatud lahendi põhjenduste muutmisena KrMS § 337 lg 1 p 2 ega 3 mõttes. Teisi väiteid ega asjaolusid, mis viitaks tsiviilhagi osalisel rahuldamisel menetlus- või materiaalõiguse rikkumisele, ei ole kassatsioonis esitatud. Kuna tsiviilhagi osas esitatud kaebust läbivaatav kohus on rangelt seotud esitatud kaebuse piiridega (KrMS § 381 lg 6 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 651 lg 1 ning § 688 lg 1), ei saa kolleegium asuda omal algatusel tsiviilhagi lahendamisele hinnangut andma.
Kokkuvõtvalt on kolleegium seisukohal, et ringkonnakohus ei ole vähendanud süüdistuse mahtu ega muutnud maakohtu lahendit ka mittevaralise kahju hüvitise ulatuse osas ning on lahendi tegemisel tuginenud põhjendatult KrMS § 337 lg 1 ple 1.
Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 pst 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 22. märtsi 2017. a otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.