Rahvatervisevastased süüteod › Narkootikumidega seotud süüteod

Maakohus oli seisukohal et telefonilist suhtlust A. Lutsule emaga lubada ei saa. Kriminaalmenetluses toimub tõendite kogumine kohtuistungil. Seega saab pärast kohtulikku uurimist suhtluspiirangud tühistada, kui arvestada et I astme kohtuotsust edasi ei kaevata. Praegu aga kaitsja taotlust rahulda ei saa, sest kontrollimatu telefonikõnega on võimalik ka lähedaste kaudu tunnistajaid mõjutada.

Samuti puuduvad süüdistataval vajalikud ümbrikud ja margid, et suhelda ametiasutustega ning keegi ei saa neid talle ka saata, sest kirjavahetus ei ole lubatud. Kohus kui ka prokuratuur on võtnud süüdistatavalt võimaluse enda õiguste kaitseks seal, kuhu saab ainult margiga kirja saata.

Süüdistatav viitab RKKKo nr 3-1-1-9-12, punktidele 14 ja 14.1. Puutuvalt võimalusse vaidlustada KrMS § 1431 ja VangS § 102 alusel kehtestatud lisapiirangute tühistamise taotluse lahendamisel tehtavat kohtumäärust märgib kolleegium esmalt, et nende lisapiirangutega seonduvate põhiõiguste riive küsimust on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium analüüsinud kohtuasjas nr 3-4-1-9-10. Selles asjas esitatud arvamuses (otsuse p-d 17-20) on õiguskantsler muuhulgas nentinud, et vahistamise küsimuste põhiseaduslikkuse üle otsustades ei saa piirduda arutlustega pelgalt vaid vabadusõiguse riive teemadel. Vabaduse võtmisega kaasneb paratamatult ka riive nt vaba eneseteostuse õigusele (PS § 19 lõige 1), perekonnaelu puutumatusele (PS § 26), õigusele tegeleda ettevõtlusega (PS § 31 esimene lause), õigusele oma omandit vabalt vallata (PS § 32 lõige 2) jne. Mida kauem on isik vahi all, seda intensiivsemalt riivatakse tema mitmeid erinevaid põhiõigusi, mille realiseerimist vahi all olek pärsib. Kui vabadusõiguse riive on ulatuslik alates vahistamise hetkest, siis sellega paratamatult kaasnev perekonnaelu riive (PS § 26) on ajas kasvav. Nii saabubki pikkamööda hetk, mil võib tõdeda, et isiku perekonnaelu puutumatuse riive on muutunud väga intensiivseks (vahistatuna vanglas viibimise tõttu on perekonnaelu elamise võimalused väga ahtad), samas põhjuste tähtsus, mis tingisid vajaduse isiku vabadust vahistamisega piirata, on üldjuhul selgelt vähenenud. Seadusandjal on mõne põhiõiguse tagamiseks vajalikku materiaalõigust ja menetlust võimalik sätestada vägagi erinevalt ning seega on ka vahistatu põhiõigust perekonnaelule võimalik kaitsta mitmel eri moel. Üheks ning ilmselt lihtsamaks võimaluseks on sätestada teatud aja vahi all viibinutele õigus suhelda perekonnaga tihedamalt kui seda võimaldab kehtiv VangS § 94 lühiajaliste kokkusaamiste näol. Viidatud kohtupraktika on küll teemakohane, kuid arvestades, et süüdistatava suhtes on tõkend vahistamine tühistatud ning ta kannab karistust, mis täitmisele pöörati, lisaks talle on teatud ulatuses võimaldatud suhtlust perekonnaga, siis ei saaks rääkida, et süüdistatava suhtes oleks piiratud ebaproportsionaalselt põhiseadusest tulenevaid põhiõigusi. Süüdistatav taotles nii 21.09.2017 kui ka 23.10.2017 sisuliselt samasid asju ehk tegemist on korduvate taotlustega ja mille sisu on suures osas kattuv. Maakohus on nii 26.09.2017 ja 06.11.2017 määrustes kui ka kohtu alla andmise määruses põhjendanud, miks ei ole võimalik lubada telefonikõnesid emaga ning arvestades menetluste hetkeseisu ei ole põhjendatud ka suhtlus P. V. Süüdistatavatele on tuldud vastu ning lubatud suhtlust telefoni teel ning lühiajaliste kokkusaamiste teel emaga ning lubatud on suhtlust nii lapse kui lapseemaga lühiajaliste kokkusaamiste teel. Vaatamata sellele, et süüdistatav ka ise nimetatud asjaolusid taotles, ei ole süüdistatav ikka rahul. Vaatamata sellele, et süüdistatav teab, et lapseema ei saa tulla lühiajalisele kokkusaamisele ning ema ei too last ka vanglasse, on süüdistatav jätkuvalt taotlenud lühiajalisi kokkusaamisi nendega. Võimaldades isikul nii lühiajalisi kokkusaamisi ema, lapse, lapseemaga kui ka telefonivestlust emaga on tagatud isiku võimalus suhelda perega ning ei saa rääkida, et oleks rikutud PS § 26, s.o pereelupuutumatust ebaproportsionaalses määras. Kuna piirangud on ka osaliselt tühistatud, siis on riive proportsioonis ajaga vähenenud. Ebaproportsionaalsuse puudusele viitab ka see, et piiranguid ei saa pidada liigselt pikaajaliseks ning kohtuistungite toimumise ajad on paigas. Vahendi eesmärk on takistada kasutada VangS-st tulenevaid suhtlusvõimalusi süüdistatava suhtes toimuva kriminaalmenetluse kahjustamiseks. Kuigi maakohus on seda korduvalt rõhutanud, siis käesoleva ajani ei ole ära langenud vajadus kaitsta isikulisi tõendeid seeläbi, et neid ei saaks kallutada või mõjutada enda heaoluks. Tõendite kogumine toimub kohtuistungil, seega ei ole ainuüksi määrav see, milliseid ütlusi isik kohtueelses menetluses andnud on.

kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Sama kehtib VangS § 96 lg 1 alusel ka vahistatutele. Vangla sisekorraeeskirja § 47 kohaselt saadetakse kinnipeetava kirjad kinnipeetava kulul. Õiguskantslerile, vanglatele, Presidendi Kantseleile, prokurörile, uurijale või kohtule adresseeritud kirjad saadetakse vangla kulul. Seega tegemist on kõigile kehtestatud reeglitega ning kui isik soovib saata kirja kellelegi, kes ei mahu sisekorraeeskirja § 47 ls-es 2 sätestatud nimekirja, tuleb süüdistataval selle eest ise tasuda.

/allkiri/

/allkiri/

/allkiri/

Tiit Lõhmus

Mati Kartau

Aarne Sarjas

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.