Kohtulahend

A. Veitsilt mõisteti riigieelarve tuludesse menetluskuludena sundraha 10875 krooni ja ekspertiisitasu 13 935 krooni, L. Nikolajevalt mõisteti riigieelarve tuludesse menetluskuludena sundraha 10875 krooni, tasu kohtus osutatud õigusabi eest 20 970 krooni ja ekspertiisitasu 17 715 krooni.

saada müügist saadav raha endale. Nii vormistas ta Hansapangas oma nimele N. S. konto nr XXXXXXXXXXX kasutamise õiguse ja pärast XXXXXXX XX-XX, Tallinn korteri müüki 11.04.2005.a, võttis ajavahemikul 13.04.-15.04.2005.a N. S. kontolt välja 283 559 krooni, mida N. S. üle ei andnud; selles, et tema, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult A.Veitsiga, pakkus S. S.le abi XXXX X-XX, Tallinn asuva korteri müügi korraldamisel ja lõi viimasele ebaõige ettekujutuse müügi asjaolude kohta, korraldades korteri müüki eesmärgiga saada müügist saadav raha endale. Nii vormistas ta 15.05.2006.a Sampo pangas oma nimele S. S. konto nr XXXXXXXXXXXX kasutamise õiguse ja pärast XXXX X-XX, Tallinn korteri müüki 07.03.2007.a võttis ajavahemikul 12.03.-14.03.2007.a S. S. kontolt välja 677 695 krooni, mida S. S.le üle ei andnud. KarS § 114 p 4, 6 järgi tunnistati L.Nikolajeva süüdi selles, et V. Ž. suhtes toime pandud kelmuse varjamiseks, andis ta tahtlikult 02.01.2004.a pärastlõunal kohtueelse menetluse käigus tuvastamata kohas V. Ž.le juua vedelikku, mis sisaldas alkoholi surrogaate- etüleenglükooli, mille tagajärjel V. Ž. 03.01.2004.a kell 13.52 suri; selles, et tema, A.Veitsi kaasabil, 07.03.2007.a päeval Tallinnas, Tartu mnt ja Pronksi tn piirkonnas, S. S. suhtes toime pandava kelmuse varjamiseks ja selle toimepanemise hõlbustamise eesmärgil, pani toime tapmise katse, andes tahtlikult S. S.le juua vedelikku, mis sisaldas alkoholi surrogaateetüleenglükooli ja metüülpiiritust ning mille joomise tagajärjel S. S. kaotas teadvuse. Seejärel koos A. Veitsiga toimetasid nad S. S. 07.03.2007.a kella 12.52 paiku sõiduautoga üle Eesti Vabariigi riigipiiri ja jätsid ta Riia linna, kust S. S. toimetati 08.03.2007.a kella 23.50 paiku raudteejaamast teadvuseta seisundis haiglasse, kus S. S. sai tekkinud mürgistuse ravi 08.03.-22.03.2007.a. Vastavalt eksperdi arvamusele kujunes S. S.l mürgistuse tagajärjel äge neerupuudulikkus, mis on eluohtlik tervisekahjustus.

Nikolajeva vormistas 09.03.2004.a Pärnus notariaalse volikirja, millega L.Nikolajeva sai S. L. nimel juriidiliste toimingute teostamise õiguse, samuti vormistas L.Nikolajeva Hansapangas oma nimele S. L. konto nr XXXXXXXXXXX kasutamise õiguse. Pärast korteri XXXXX XX-XXX, Tallinn müüki 30.04.2007.a võtsid L.Nikolajeva, A.Veits ja V.Šilov ajavahemikul 30.04.-04.05.2004.a S. L. kontolt välja raha 450 000 krooni, mida S. L.le üle ei andnud; selles, et tema, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult L. Nikolajevaga, pakkus S. S.le abi aadressil korteri XXXX X-XX, Tallinn müügi korraldamisel ja lõi viimasele ebaõige ettekujutuse müügi asjaolude kohta. L. Nikolajeva vormistas 15.05.2006.a Sampo pangas oma nimele S. S. konto nr XXXXXXXXXXXX kasutamise õiguse ja pärast XXXX X-XX, Tallinn korteri müüki 07.03.2007.a, võttis L.Nikolajeva ajavahemikul 12.03.-14.03.2007.a S. S. kontolt välja raha 677 695 krooni, mida S. S.le üle ei andnud. KarS § 114 p 4, 6 - 25 lg 2 ja § 22 lg 3 järgi tunnistati A.Veitsi süüdi selles, et osutades L. Nikolajevale füüsilist ja vaimset kaasabi tapmise katsele, S. S. suhtes toime pandava kelmuse varjamiseks ja selle toimepanemise hõlbustamise eesmärgil, 07.03.2007.a päeval Tallinnas, Tartu mnt ja Pronksi tn piirkonnas, viibides sõiduki roolis, andis S. S.le plasttopsi, millesse L. Nikolajeva kallas plastmasspudelist juua vedelikku, mis sisaldas alkoholi surrogaate- etüleenglükooli ja metüülpiiritust, mille joomise tagajärjel S. S. kaotas teadvuse. Seejärel koos L. Nikolajevaga toimetasid nad S. S. 07.03.2007.a kella 12.52 paiku sõiduautoga üle Eesti Vabariigi riigipiiri ja jätsid ta Riia linna, kust S. S. toimetati 08.03.2007.a kella 23.50 paiku raudteejaamast teadvuseta seisundis haiglasse, kus ta sai tekkinud mürgistuse ravi 08.03.-22.03.2007.a. Vastavalt eksperdi arvamusele kujunes S. S.l mürgistuse tagajärjel äge neerupuudulikkus, mis on eluohtlik tervisekahjustus. Apellatsioonide sisu ja menetlusosaliste seisukohad 4.Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis palub süüdistatava A.Veitsi kaitsja, vandeadvokaat N. Lausmaa maakohtu otsuse tühistada ja A.Veits esitatud süüdistustes õigeks mõista. Veel palub ta tühistada otsus korteri XXXXXX XX-XX, Tallinn konfiskeerimise ja A.Veitsilt S. L. ja S. S. kasuks tsiviilhagide väljamõistmise osas ning vabastada korterid XXXXXX XX-XX, Tallinn ja XXXXXX XX-XX, Tallinn aresti alt. Apellatsiooni motiivide kohaselt A.Veits ise kannatanutega otseselt ei suhelnud, kannatanute korterite müügiga tegeles tema ema L.Nikolajeva, keda A.Veits täielikult usaldas ning oli veendunud, et müügitehingud korraldati vastavalt kannatanute tahtele ja nende huvides. L. V.ga, S. L. ja S. S.ga korterite müügi suhtes ei suhelnud üldse. L. V.le kuulunud korteri vormistas ta notari juures enda nimele ema palvel, kavatsusega see remontida ja sinna elama asuda. Raha korteri eest andis L. V. üle ema, kes võttis L. V. ka selle kohta allkirja. Sama korteri edasimüügist saadud raha andis ta emale. S. S. ja S. L. korteri müügitehingus ei osalenud ta üldse. S. L. kontolt võttis ta pangakaardiga raha välja ema palvel ja andis raha koheselt emale. V. Ž.lt ostis ta korteri kavatsusega sinna elama asuda, ostuhinna andis üle isiklikult V. Ž.le ja võttis viimaselt selle kohta allkirja. Ostuhinna tasumiseks võttis laenu ema abikaasalt V. N., kellele tagastas võla XXXXXX X-X korteri müügist saadud rahast. Lisaks oli tal endal kogutud raha töötamisest FIE-na siseviimistlustöödel. S. S.ga puutus kokku vaid niivõrd, et sõidutas viimase koos oma emaga Riiga. Ise ei mäleta, et oleks S. S. jaoks andnud puhta plasttopsi joogi kallamiseks, kuid möönab, et tal olid autos olemas puhtad plasttopsid juhuks, kui autos midagi juuakse. Apellatsiooni kohaselt ei ole A.Veitsi süü S. S. tapmiskatsele kaasaaitamises tõendatud: 1) A.Veitsil vähemalt kaudes tahtluse olemasolu saabunud tagajärje – S. S. mürgistuse saabumiseks tuvastatud ei ole. Ka ekspertiisiarvamuse järelduste kohaselt ei ole mürgistuse tekitanud alkoholi surrogaatide täpset manustamise aega võimalik kindlaks teha, kuid kohtuistungil üle kuulatud eksperdi ütluste kohaselt võis sellise iseloomuga mürgistuse kannatanul esile kutsuda surrogaadi manustamine kuni 24 tundi enne kannatanu leidmist Riia raudteejaamas. Seega

ekspertiisiarvamusega on ümber lükatud süüdistuse versioon, nagu võiks S. S.l tuvastatud mürgistus olla selle konkreetse topsikutäie joogi tarbimise tagajärg, mida pakuti talle autos. Et S. S. on andnud ütlusi, milles ta kategooriliselt eitab mingite jookide tarbimist või üldse mingit tegevust pärast autos tarbitut, võib olla tingitud alkoholi või alkohoolsete surrogaatide mõjust tema mälu omadustele ning ei saa olla kahtlusteta tõendiks selle kohta, et tuvastatud mürgistus on nimelt selle joogi tagajärg, kui ekspertiisiarvamus selle võimalikkust ei kinnita. S. S. ütlused selle kohta, et ta koheselt kaotas autos teadvuse ega olnud võimeline enam liikuma, on kaitsja apellatsiooni kohaselt ümber lükatud ka faktilise olustikuga, mis on seotud S. S. leidmisega Riia raudteejaamast, kus liigub pidevalt inimesi ja kus teadvusetult maas lamav inimene jääks ööpäevaks märkamatuks. Piiri ületamise korral k. 12.52 pidi saabumisaeg Riiga olema mitte hiljem kui 15.00 – 15.30, rohkem tee läbimiseks piirist Riiani aega ei kulu. Seega pidi S. S. Riias olema üle 24 tunni, kuid kus ta viibis, kellega suhtles ja milliseid jooke tarbis, ei ole tuvastatud. Raudteejaama kellani pidi ta olema kõndinud omal jalul, kuivõrd ka see oleks äratanud möödakäijate tähelepanu, kui keegi oleks teadvusetut isikut sinna lohistanud. Kohtuotsuse järeldused selle kohta, et A.Veits, L.Nikolajeva ja S. S. pidid selle aja viibima koos ning et nimelt nende poolt toimetati S. S. tema leidmise kohta, ei ole mingite tõendite abil tõendatud ning need kohtu järeldused on oletuslikud. Et ei A.Veitsi ega L.Nikolajeva täpset Eestisse tagasipöördumise aega ei ole tuvastatud, ei tõenda nende koos viibimist või koos tegutsemist Riias. Jälitustoiminguga (telefonivestluse pealtkuulamisega) kogutud tõendid ei lükka ümber A.Veitsi väidet, et ta tuli tagasi üksinda. 2) Jook, millega S. S. tema enda ütluste kohaselt autos kostitati, oli kaasas L. Nikolajeval ning ei ole tuvastatud mitte ühegi tõendiga, et A. Veitsil oleks olnud võimalik omada mingit ettekujutust selle joogi omaduste suhtes. Tuvastatud on , et A.Veits tegeles auto juhtimisega ning S. S. istus mitte tema kõrval, vaid tagaistmel, kus ta seda vedelikku tarbis. Kannatanu ütluste kohaselt valas joogi topsikusse L.Nikolajeva. Seega väidetav kaasaaitamine võis kujutada endast vaid tühja plastiktopsi andmist L. Nikolajevale, kes selle ulatas edasi S. S.le.Kui ei ole tõsikindlalt tuvastatud, et A.Veits oli või pidi olema teadlik joogi väidetavast kahjulikust mõjust, siis ei ole võimalik teda ka süüdistada tapmiskatsele kaasaaitamises.Et kohus on otsuse põhjendavas osas õigesti märkinud, et A.Veits ei võinud olla teadlik mingitest varasematest episoodidest sarnase joogiga L. Nikolajeva osavõtul, ei võinud ta olla teadlik ka joogi mõjust ka selles episoodis ja kohtul tulnuks A.Veits S. S. tapmiskatsele kaasaaitamises õigeks mõista. Apellatsioonis väidetu kohaselt A.Veitsi süüdimõistmine kelmustes tugineb kohtuotsuse põhjenduste kohaselt jälitusprotokollide andmetele, millest kohtu arvates on võimalik teha järeldusi, et A.Veits oli täielikult kursis kõigi L.Nikolajeva tegemistega ja võttis nendest aktiivselt osa. Tegelikult sellise ulatusega kaasosalisust nendest telefonivestlustest ei tulene, sest A.Veits ja L.Nikolajeva ei lepi nendes vestlustes eelnevalt kokku ütluste andmises, vaid kommenteerivad juba A.Veitsi poolt antud ütlusi seoses A.Veits poolt osutatud kaasabile L. V. ja V. Z. teostatud korteritehingutes. Järelikult ei saa A.Veitsi pidada aktiivseks osavõtjaks kelmuste sooritamisel. Episoodis L. V. A.Veits tõepoolest nõustus ema ettepanekul omandama korteri enda nimele, kuid millegagi ei ole ümber lükatud tema seletus selle kohta, et korteri võõrandamise tegelikke asjaolusid tema ei tea, kuna sellega tegeles L.Nikolajeva. Kannatanu L. V. ei ole eeluurimisel antud ütlustes kunagi kinnitanud, et A.Veits oleks temaga suhelnud ja korteri võõrandamistehingus vahendajana osalenud. V. Z. korteri soovis A.Veits omandada endale ja võõrandas selle oma tütrele, kes on korteri omanikuks praegu. Puutuvalt S. L. episoodiga leiab kaitsja, et jälitusprotokolli lk 188-189 vestlusest ei ole võimalik teha järeldust, et A.Veits käis S. L. pangakaardiga raha välja võtmas üksinda. Kuriteos kaasosaluse tõendatuse suhtes peaks olema tõendatud siiski kas otsene või kaudne tahtlus omandada võõra isiku vara viimasele ebaõige ettekujutuse loomise teel. Et pangakaart oli L.Nikolajeva valduses vastavalt tema ja L. vahel sõlmitud lepingule, ei saanud ega võinud A.Veitsil olla raha väljavõtmise momendil ettekujutust sellest, et pangaautomaadist raha välja võtmine ema kasutuses oleva

pangakaardiga ja saadud raha emale üleandmine on seadusega vastuolus või et sellega tekitatakse kellelegi kahju. Seega tulnuks A.Veits õigeks mõista ka kelmustes. Apellatsioonis heidab kaitsja kohtule ette KarS § 83 ja 83 1 sätete ebaõiget kohaldamist ja motiivide kohaselt tuleks A.Veitsi kelmustes õigeksmõistmise korral XXXXXX XX-XX, Tallinn korteri suhtes jätta konfiskeerimine kohaldamata. Korter XXXXXX XX-XX, Tallinn kuulub A. V., kes selle omandamise ajal oli alaealine. Korteri omandamiseks võõrandati XXXXXX X-X, Tallinn asunud korter sotsiaalhooleosakonna nõusolekul, tingimusel, et alaealisele omandatakse uus eluruum. Seega A. Veitsi poolt XXXXXX XX-XX,Tallinn korteri omandamine ei olnud seotud kuriteoga ning selle suhtes ei ole võimalik kohaldada KarS § 83 lg 3 p 2 kohast konfiskeerimist ja korter tuleb aresti alt vabastada. S. S., S. L. ja V. Ž. tsiviilhagid on kohus, tuginedes TsMS § 423 lg 2 p-le 2, jätnud läbi vaatama. Selle sätte alusel jäetakse tsiviilhagi läbi vaatamata ja keeldutakse seda üldse kohtu menetlusse võtmast põhjendusega, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks või eesmärgil, millele riiki peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole seda eesmärki võimalik saavutada. Järelikult nende hagide rahuldamist ei saa toimuda ja seega ei ole ka alust A.Veitsilt ja L.Nikolajevalt S. L. ja S. S. kasuks mingeid summasid välja mõista. Kohtuotsuse resolutiivosa p-d 8 ja 9 ei ole sellest lähtuvalt seaduslikud ja kuuluvad kohtuotsuses tühistamisele. XXXXXX XX-XX, Tallinn korter on erastatud ja kinnistatud A.Veitsi nimele. Kuivõrd S. L., V. Ž. ja S. S. tsiviilhagid A. Veitsi vastu on kohus jätnud menetlusse võtmata ja seetõttu need rahuldamisele ei kuulu, siis kuulub korter XXXXXX XX-XX,Tallinn aresti alt vabastamisele. 5.Süüdistatav L.Nikolajeva vaidlustab apellatsioonis maakohtu otsuse osaliselt, s.o enda süüditunnistamises KarS §-de 114 p 4, 6 ja 209 lg 2 p 1,2,3 järgi ja palub ennast õigeks mõista või saata kriminaalasi uueks arutamiseks tagasi maakohtule. Süüdistuses KrK § 186 (kehtiv KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1) järgi ja KrK § 143 lg 2 p11 - § 15 lg 2 (kehtiv KarS § 209 lg 2 p 2 – § 25 lg 2) järgi ei ole otsust vaidlustatud. Otsust ei ole vaidlustatud ka 11.04.2005.a S. S. episoodis (XXXXXXX XX-XX korteri müük). Apellatsiooni motiivide kohaselt ei vasta kohtuotsuses toodud järeldused tuvastatud asjaoludele, kohtuotsus on motiveerimata ja kohtu seisukoht ei ole lugejale jälgitav. Kohtulik uurimine on viidud läbi ühekülgselt ja puudulikult, kriminaalmenetluse norme oluliselt rikkudes, mis on kaasa toonud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Apellatsiooni motiivide kohaselt vormistas ta L. V. korteri müügi L. V. poolt väljastatud omakäelise volikirja alusel ja ostis korteri XXXXXXsse L. V. palvel. Korteri müügist saadud raha kohta andis L. V. talle allkirja. Asjaolu, et L.Nikolajeva oleks toonud L. V.le joogiks odekolonni, ei ole tuvastatud. Puutumuses S. S.ga märgib apellant, et tõendamist ei ole leidnud asjaolu, nagu jätnuksid L.Nikolajeva ja A.Veits S. S. Riia raudteejaama maha, S. S.l tuvastatud löögijäljed näos kinnitavad viimase viibimist tuvastamata kohas ja seltskonnas. Tuvastamata on põhjuslik seos joodud joogi ja saabunud tagajärje vahel ja järeldus, et S. S.sai mürgituse just L.Nikolajeva poolt autod pakutud joogist, on suvaline ja põhjendamata. Arusaamatu ja põhjkendamatu on kohtu järeldus sellest, et „kokkusattumus, et kolm isikut-L., Z. ja S.-kelle korter müüdi, said mürgituse ühest ja samast ainest“ etüleenglükoolist““. Puutumuses V. Ž. episoodiga leiab apellant, et kohus ei ole kõrvaldanud kahtlusi tunnistajate S. ja L. ütlustes ning kes kohtus ei tundnud süüdistatavat ära, tähelepanuta on jäetud V. N. ütlused, et L.Nikolajeva 02.01.2003.a kodust ei väljunud. V. Ž. poolt tarvitatud ja L.Nikolajeva korterist ära võetud joogi kasutamine kannatanu poolt on ümber lükatud ekspert K. T. ütlustega, et selles ei sisaldunud pidurivedelikku. Puutumuses S. L. episoodiga leiab apellant, et kohtu järeldused on meelevaldsed ja põhjendamata. Karistuse mõistmisel on kohus jätnud arvestamata L.Nikolajeva vanusega, asjaoluga, et ta põeb kroonilisi haigusi,sh südame isheemiatõbe ja viibi kinnipidamiskohas alates 03.04.2007.a. Kohtu poolt karistusena mõistetud 15 aastane vangistus on talle ilmselt ülejõu käiv.

Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides esitatud argumendid ei anna alust selle tühistamiseks. Kohtuotsuses toodud järeldused vastavad tuvastatud asjaoludele, kohtuotsus on motiveeritud ja kohtu seisukoht lugejale jälgitav. Süüdistatava L.Nikolajeva ja süüdistatava A.Veitsi kaitsja apellatsioonides korratakse sisult samu väiteid, mis olid kaitseversioonina esitatud esimese astme kohtus ja on ümber lükatud maakohtu otsuse põhiosas esitatud tõendite ja kohtu järeldustega. Nõustudes täielikult maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ja tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigusest, ei pea ringkonnakohus nende asjaolude kordamist vajalikuks. 6.Kohtukolleegiumi hinnangul jõudis maakohus põhjendatatud veendumusele, et süüdistatavad koos korduvalt lõid kannatanutele tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, mille tagajärjel sattusid viimased eksimusse tehingust, mille sisu ja tagajärgi nad ei näinud ette ega soovinud neid ja mille tulemusena said nad varalist kahju. Süüdistatavad tegutsesid isikute suhtes, kes ei olnud psüühiliselt terved või sõltuvuses alkohoolsetest jookidest, kelmuse toimepanemisel otsese tahtlusega, võttes kohe peale korteriomandite ostu-müügilepingute vormistamist korterite müügist laekunud raha kannatanute pangakontodelt koheselt välja, seda kannatanutele üle andmata. 7.Kohtukolleegium ei nõustu L.Nikolajeva apellatsiooni väidetega, et L. V. korteri müügi vormistas ta L. V. poolt väljastatud omakäelise volikirja alusel ja korteri XXXXXXXXX ostis viimase palvel. Kannatanu L. V. kohtuistungil avaldatud ütluste kohaselt (IX kd tlk 318) ei ole ta XXXXXX X-XX asuvat korterit kellegi müünud ega plaaninud müüa. Ta ei ole volitanud L.Nikolajevat korterit müüma ja korteri müügist ta raha saanud ei ole. Sellega on kohtukolleegiumi arvates ümber lükatud L.Nikolajeva väide, et ta L. V.le joogiks odekolonni ei toonud ning korteri müügist saadud raha andis ta L. V.le. Kannatanu ütluste kohaselt tõi L.Nikolajeva talle joogiks odekolonni ja ta kirjutas joobes olles alla mingitele paberitele. Veel nähtub L. V. ütlustest, et ta ei tea, kus XXXXXX asub ja korteri müügist sai teada teda hooldekodusse vaatama tulnud vennalt (III kd, tlk 27). Et L. V.le viis joogiks odekolonni just L.Nikolajeva, tõendavad usaldusväärselt ka kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja K. O. ja tunnistaja R. V. avaldatud ütlused (III kd, tlk 28-32, IX kd, tlk 283). Tunnistaja M. R. ütlustest nähtuvalt ostis tema XXXXXX X-XX korteri 04.06.2003.a A.Veitsilt, kellele see oli 04.03.2003.a L. V. volituse alusel müüdud L.Nikolajeva poolt. Maakohus jõudis tõendeid hinnates ja kohtupsühhiaatria-psühholoogia ekspertiisiaktis toodud järeldustele (IX kd, tlk 318-325) tuginedes põhjendatud järeldusele, et L.Nikolajeva viis L. V. seisundisse, kus viimane nõustus oma korteri vahetusega ja seejärel kolis L.Nikolajeva L. V. 20.04.2003.a XXXXXXXXX, kust viimane leiti alkoholijoobes kraavist. Asjas puuduvad tõendid, et L. V. oleks L.Nikolajeva käest korteri müügist saadud raha saanud. Tõsikindlalt on tõendatud, et L.Nikolajeva L. V.le samaväärset korterit ei ostnud, mis kinnitab L.Nikolajeva ja A.Veitsi tahet korteri müügist saadud 203 000 krooni omastada ja L. V. kõrvaldada. Kahtlust ei ole selles, et A.Veits tegutses puutumuses L. V.ga grupis L.Nikolajevaga, sest XXXXXX X-XX korter müüdi A.Veitsile, kelle eest aga tasus korteri müügihinna väidetavalt sularahas L. V.le L.Nikolajeva. A.Veitsi ütlused selles, et tema müügitehingust kasu ei saanud, ei ole tõsiseltvõetavad, sest korter müüdi temale ja hiljem müüs tema selle edasi M. R.le, kellelt saadud 210 000 krooni andis L.Nikolajevale. Nõustudes omandama L. V.le kuulunud korteri enda nimele, oli A.Veits teadlik korteri võõrandamise tegelikest asjaoludest ja seletus sellest, et ta tegi seda ema ettepanekul, on kohtukolleegiumi arvates asjakohatu. 8.Puutumuses V. Ž. episoodiga (20.05.2003.a) peab kohtukolleegium vajalikuks märkida järgmist. Tunnistajad A. S. ja A. L. on 28.10.2008.a. kohtuistungil andnud ütlusi selles, et tundsid V. Ž. paar kuud ja viimati tal 2004.a esimestel päevadel külas olles tuli sinna üks naisterahvas, kes kutsus V. Ž. suitsu ostmise eesmärgil välja, peale seda V. Ž. ei tulnudki enam tagasi, jäädes kadunuks. Kohtukolleegium ei leia tunnistajate ütlustes kohtu poolt kõrvaldamata jäänud kahtlusi, küll ei saa nendeks lugeda asjaolu, et tunnistajad ei tundnud L.Nikolajevat kohtuistungil ära, nagu kaebuses

ekslikult leitakse. Samas nähtub V. Ž. kohtuistungil avaldatud ütlustest (IV kd, tlk 100-101, 237238), et L.Nikolajeva lubas anda tale raha korteri eest ja osta uue korteri, et L.Nikolajeva ostis talle alkoholi ja vedas kuskile bussiga, kuid ta ei tea, kus ta käis, et raha L.Nikolajeva talle ei andnud, aga allkirja raha saamise kohta käskis kirjutada. Nähtuvalt eksperdi arvamusest (IV kd, tlk 103-104) põdes V. Ž. püsikujulist paranoidset skisofreeniat, mistõttu ta ei olnud 21.04.2003.a notariaalset volitust alla kirjutades võimeline oma tegusid juhtima ega nende tähendusest aru saama. Eksperdiarvamuse kohaselt suri V. Ž. Pärnu haigla neuroloogia osakonnas 03.01.2004.a. kell 13.25 äge mürgituse etüleenglükooliga (pidurivedelikuga) tagajärjel (IV kd, tlk 216-220). Korteri XXXXXX XX-XX, Tallinn kinkis Anzelika Veits 28.10.2003.a oma tütrele A. V. (IV kd, tlk 140147). Kõiki tõendeid kogumis hinnates leidis maakohus põhjendatult, et L.Nikolajeva kasutades ära skisofreeniahaige V. Ž. psüühilist seisundit, vormistas enda nimele volikirja V. Ž. nimel juriidiliste toimingute teostamiseks ja 20.05.2003.a müüs V. Ž. kuuluva korteri XXXXXX XX-XX, Tallinn 270 000 krooni eest A. Veitsile, ostes asemele korteri XXXXXXXXXXs, XXXXX X-XX väärtusega 15 000 krooni ja jättis V. Ž. korteri müügist saadud ülejäänud raha üle andmata. A.Veitsi kaitsja apellatsiooni väide, et V. Ž. korteri müügitehingus A.Veits üldse ei osalenud ja et ostuhinna tasus ta isiklikult V. Ž.le, on ümber lükatud kohtuistungil uuritud tõenditega. Samuti ei ole millegagi tõendatud A.Veitsi kohtuistngil antud ütlused selles, et enne ostu-müügitehingu notari juures vormistamist oli ta tehingu hinna V. Ž.le tasunud rahas, millest 130 000 krooni võttis võlgu V. N. käest. Põhjendatult jättis maakohus tähelepanuta V. N. ütlused selles, et L.Nikolajeva 02.01.2003.a kodust ei väljunud. Kuigi L.Nikolajeva korterist ära võetud joogis ei sisaldunud pidurivedelikku, ei lükka ekspert K. T. ütlused ümber seda, et L.Nikolajeva poolt V. Ž.le pakutud jook seda sisaldas. 9.Kohtukolleegium ei nõustu puutumuses S. L. episoodiga (30.04.2004.a) L.Nikolajeva apellatsioonis toodud väitega kohtu järelduste meelevaldsusest ja põhjendamatusest, samuti A.Veitsi kaitsja apellatsioonis väidetuga, et A.Veits ei osalenud müügitehingus üldse. Maakohtus hinnatud tõenditega, eelkõige tunistajate V.L. ja A. L. 15.09.2008.a ütlustega on usaldusväärselt tõendatud, et S.L. oli alaarenguga ega saanud oma tegevuse tähendusest aru. S. L.le kuulunud korteri XXXXX XX-XXX, Tallinn korteri müügist L.Nikolajeva poolt S. L.lt saadud volituse alusel said nad teada paar päeva enne S. L. surma. S. L. surma põhjuseks oli orgaanilise lahusti etüleenglükooli toksiline toime (IX kd, tlk 249). Seega on tuvastatud, et L. Nikolajeva kasutas ära S. L. psüühilist seisundit viimasele kuulunud korteri müügi korraldamisel ja müügist lakunud rahade kasutamisel peale korteri müüki, omades S. L. konto kasutamise õigust. Turvakaamera salvestusest nähtub, et 30.04.2005.a võttis S. L. pangakontolt 450 000 krooni välja A.Veits (V kd, tlk 42-42a), andmata seda S. L.le, mis tõendab üheselt ka tema seotust korteri müügiga. 10.Puutumuses S. S. episoodiga (07.03.2007.a korteri XXXX X-XX korteri müük ja tapmiskatse) leiavad apellandid, et asjaolud, nagu jätnuksid L.Nikolajeva ja A.Veits S. S. 07.03.2007.a Riia raudteejaama maha ja et A.Veits oleks S. S. tapmiskatsele kaasa aidanud, ei ole tõendamist leidnud. Tuvastamata on põhjuslik seos joodud joogi ja saabunud tagajärje vahel ja järeldus, et S. S. sai mürgituse just L.Nikolajeva poolt autos pakutud joogist, on suvaline ja põhjendamata. Kohtukolleegium apellatsioonide väidetega ei nõustu. S. S. (surnud 29.05.2008.a.) 29.04.2008.a kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et tema korteri müügiga hakkas tegelema L.Nikolajeva, kes alati tema juurde tulles tõi kaasa alkoholi. Peale korteri XXXX X-XX, Tallinn müügitehingu notari juures vormistamist istus ta L.Nikolajeva sõbranna A.Veitsi autosse, kus jõi A.Veitsi poolt antud plastmasstopsikust L.Nikolajeva poolt pakutud jooki, misjärel ärkas Riias haiglas. Tallinnasse tagasi jõudes ta L. Nikolajevat ei leidnud ja teise maakleri tema kaasabil pöördus politseisse. Raha korteri eest ei ole ta saanud ja ei oska öelda, kuidas sattus tema allkiri lehele, millele on kirjutatud, et on raha kätte saanud. XXXX X-XX, Tallinn korteri ostu-müügileping sõlmiti 07.03.2007.a. XXXXX XXX XX asuvas notari büroos S. S.i ja A. U. vahel (I kd, tlk 88-98). Korteri müümise eest on 12.03.2007.a. A. U. S. S. pangakontole laekunud 685 000 krooni, millest L.Nikolajeva poolt on kahel järgmisel päeval välja võetud 677 000 krooni. S. S. meditsiinikaardist (I kd, tlk 18-20) nähtuvalt toimetati S. S. tänavalt haiglasse joobeseisundis, et haiglas viibis ta 08.03.-22.03.2007.a

seoses ägeda mürgistusega alkohoolsete surrogaatidega – etüleenglükooliga, metüülpiiritusega, millest tekkis äge neerupuudulikus, mis on eluohtlik tervisekahjustus (II kd, tlk 65-67). Eksperdi arvamuse kohaselt tuvastati S. S. veres 09.03.2007.a etüleenglükooli ja metüülpiirituse jälgi ja uriinis konstateeriti etüleenglükooli. Eeltoodust nähtuvalt on kohtu järeldus, et „kokkusattumus, et kolm isikut - S.L., V. Ž. ja S. S. -kelle korter müüdi, said mürgituse ühest ja samast ainest etüleenglükoolist“, kohtukolleegiumi arvates igati põhjendatud ja kooskõlas asja tehioludega ja hinnatud tõenditega. Et süüdistatavad jätsid S. S. Riia raudteejaama maha, on tõendatud Piirivalveameti teatisega, millest nähtuvalt S. S. väljus Eesti Vabariigist 07.03.2007.a kell 12.52 ja tuli tagasi 22.03.2007.a kell 14.11; L.Nikolajeva ja A.Veits väljusid Eestist samuti 07.03.2007.a kell 12.51-12.52. Maakohtus 06.05.2009.a ülekuulatuna on ekspert M. V. selgitanud, et etüleengükool on alkohol, mis võib sisaldada erinevaid keemilisi aineid ning mille tarvitamise tagajärjel saabuv mürgistus sõltub paljudest asjaoludest (kui kange oli vedelik, mida joodi, kui kiiresti joodi, kas sel momendil söödi, milline oli tervslik seisund üldse jne) ning et on võimalik kohe peale sellise vedeliku tarbimist teadvusekaotus. Kohtukolleegiumi hinnangul saab ekspertarvamuse ja eksperdi selgituste põhjal üheselt järeldada, et S. S. sai mürgituse just L.Nikolajeva poolt autos pakutud joogist, peale mida kaotas ta teadvuse ega mäleta sündmustest enam midagi. Õigesti leidis maakohus, et sõit Riiga kohe peale notariaalse müügitehingu vormistamist, oli süüdistatavatel seoses S. S.ga ette planeeritud eesmärgiga omastada korteri müügist saadud raha ja vältida võimalikku järgnevat uurimist. Seega andes S. S.le juua etüleenglükooli ja jättes ta Riiga maha, lootsid nad vajaliku arstiabi puudumisele ja seeläbi võimalikule S. S. surma saabumisele, tegutsedes võimaliku tagajärje-surma saabumise suhtes otsese tahtlusega. Kaebuse väide, et A.Veitsil ei olnud mingit ettekujutust L.Nikolajeval kaasas olnud joogi omadustest, ei ole eluliselt usutav ja kohus on õigesti kvalifitseerinud A.Veitsi käitumise tapmiskatsele kaasaitamisena.

teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kohtukolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kirjeldatud nõuetele täielikult. Süüdistatavatel karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad, neile on muuhulgas esitatud süüdistus esimese astme isikuvastase raske kuriteo toimeanemises, kohus on arvestanud toimepandud kuritegude arvu. Kohus on põhjendatult leidnud, et süüdistatavat L.Nikolajevat on võimalik karistada vangistusega raskeima karistuse ettenägeva sanktsiooni keskmise määra suuruses, arvestades toimunu tehiolusid ja kuriteo raskust ja põhjendatud on liitkaristuse määr, sest tegemist on esimese astme kuriteoga ja kergendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Süüdistatavale A.Veitsile karistuse määramisel on kohus põhjendatult mõistnud karistuse raskeima sanktsiooni alammääras, sest tegemist oli esimese astme kuriteole kaasaaitamisega. Süüdistatava L.Nikolajeva argumendid mõistetud karistuse pikkuses osas ei anna alust karistuse kergendamiseks. Kinnipidamiskohas on kinnipeetavale tagatud igakülgne meditsiiniline abi ka võimalike krooniliste haiguste ravimiseks. Süüdistatava vanus ei ole käesoleva asja tehiolusid arvestades karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 7 mõttes kohaldatav, kuna kohtu poolt karistusena mõistetud 15 aastane vangistus ei ületa oluliselt KarS § 114 sanktsiooni keskmäära. Ka ei leia kohtukolleegium, et mõistetud karistus oleks liiga raske arvestades kohtupraktikat. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 12.jaanuari 2010.a otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.

Urmas Reinola

Ivi Kesküla

Malle Preimer

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.