Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

kahjuhüvitist. Hagiavalduse järgi pakkus kostja I hageja õiguseellasele S. Sidorovile (kannatanule) abi korteri müügi korraldamisel ning kostjal I oli kannatanu konto kasutamise õigus. Pärast korteri müüki ja ostjalt ostuhinna laekumist kannatanu kontole kutsus kostja I 7. märtsil 2007 kannatanu endaga kaasa tehingut tähistama. Kostja II juhtis autot ning kostja I pakkus kannatanule juua vedelikku, mille tagajärjel kaotas kannatanu teadvuse. Kostjad viisid kannatanu Riiga, kus ta leiti teadvusetult järgmisel päeval. Haiglas tuvastati kannatanul surrogaatide mürgitus ja tal tekkis neerukahjustus. Kostja I oli kannatanu kontolt omastanud müügist saadud rahast 677 695 krooni. Kostjad mõisteti Harju Maakohtu 12. jaanuari 2010. a otsusega kriminaalasjas nr 1-07-5502 süüdi ja neid karistati vabaduskaotusliku karistusega. Kriminaalasjas kogutud tõendite kohaselt omastasid kostjad kannatanu raha ja tekitasid talle varalise kahju, kokku 677 695 krooni ehk 43 312 eurot 60 senti. Kriminaalasjas esitati ka tsiviilhagi, aga kuna kannatanu suri kriminaalmenetluse ajal, siis jäeti see tsiviilhagi läbi vaatamata. Kuna hageja päris kannatanu pärandvarast 1/2 mõttelist osa, siis esitas ta hagi, nõudes tekitatust kahjust poole, s.o 21 656 euro 30 sendi hüvitamist.

Rahaülekannete tegemine kannatanu kontolt teise isiku kontole, kui selleks puudub kannatanu nõusolek, kahjustab vaieldamatult kannatanu varalisi õigusi, kuna selle tulemusena väheneb kannatanu kontol olev vara. Pangakontol olev raha on konto omaniku varaline nõue panga vastu kontol näidatud ulatuses (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-83-07). Kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse kohaselt laekus 12. märtsil 2007 kannatanu kontole 685 000 krooni, sellest 150 000 krooni võttis kostja I välja sularahas samal päeval ja lisaks tegi 300 000 krooni suuruse ülekande enda kontole. Järgmisel päeval võttis kostja I välja 100 000 krooni ning tegi 100 000 krooni suuruse ülekande enda kontole. 14. märtsil 2007 võttis kostja I kannatanu kontolt välja 27 000 krooni sularaha. Kostja I ei ole eeltoodud asjaolusid vaidlustanud, kuid leiab, et kahju pole tekkinud, kuna kannatanu on kinnitanud sularaha kättesaamist. Kriminaalasjas tehtud ekspertiisiga ei olnud võimalik tuvastada, kas dokumendil oleva allkirja on kirjutanud kannatanu, sest allkiri on suhteliselt lühike, väheinformatiivne ja kergesti jäljendatav ning tuvastati nii kokkulangevusi kui ka lahkuminekuid. Seega pole tõendatud kostja I väide, et kannatanu on saanud temalt arvelduskontolt võetud raha kätte ja kahju pole tekkinud. Kostja I tegevus on põhjuslikus seoses kannatanule tekitatud varalise kahjuga. Kostja I võttis kannatanu nõusolekuta tema kontolt välja või kandis enda kontole üle kokku 677 000 krooni. Tegemist on õigusvastase kahju tekitamisega ning kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. VÕS § 1045 lg 4 kohaselt loetakse kahju tekitanud teole kihutaja või kaasaaitaja käitumine võrdseks kahju tekitaja käitumisega ja nad vastutavad kahju tekitamise eest samadel alustel kahju tekitajaga. Tuvastatud asjaolude kohaselt oli kostjate eesmärk saada kannatanult korteri müügist saadud raha endale. Selleks aitas kostja II kostjat I, et luua olukord (viia kannatanu eemale), mis võimaldaks kostjal I sekkumata kannatanu kontol olevat raha käsutada. Seega oli kostja II kahju tekitamisel kostja I kaasaaitajaks. Kostja II tegevus oli kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse kohaselt kahju tekkimise üheks vajalikuks põhjuseks – ta tegutses koos kostjaga I ja osutas sellist kaasabi (oli autojuhiks ajal, mil kostja I tähelepanu oli suunatud kannatanule), ilma milleta ei oleks olnud võimalik kuritegu toime panna. Kuna mõlemad kostjad vastutavad tekitatud kahju eest, siis on nende vastutus tulenevalt VÕS § 137 lg-st 1 solidaarne. Kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega on tuvastatud, et kannatanu arvelduskontolt on välja võetud 677 000 krooni. Kuna hageja on kannatanu pärija pooles mõttelises osas, siis on hageja nõue tõendatud ja õiguslikult põhjendatud 338 500 krooni ulatuses (21 634 eurot 9 senti). Kostjatelt on konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud solidaarselt kannatanu suhtes toimepandud süüteoga saadud raha 677 695 krooni ning tsiviilhagide rahuldamiseks ja konfiskeerimise asendamiseks on arestitud korteriomandid ning jäetud need arestituks kuni otsuse täitmiseni tsiviilhagide ja konfiskeerimise asendamise osas. Hageja on esitanud kostjate vastu hagi, et esitada see koos avaldusega Rahandusministeeriumile, et saada konfiskeeritud vara võõrandamisest saadud raha Vabariigi Valitsuse 15. augusti 2004. a määruse järgi, millega on kehtestatud "Konfiskeeritud vara võõrandamise, üleandmise ja hävitamise, vara võõrandamisest saadud raha eelarvest seaduslikule

valdajale tagastamise, asitõendite arvelevõtmise ja hävitamise, arestitud vara hoidmise, hindamise ja võõrandamise ning kiiresti riknevate asitõendite hindamise, võõrandamise ja hävitamise kord" (kord). Korra § 14 lg 1 kohaselt sellise konfiskeeritud vara või kiiresti riknevate asitõendite, mille seaduslikku valdajat ei tuvastatud enne vara võõrandamist, hiljem tuvastatud seaduslikul valdajal on õigus nõuda konfiskeeritud vara või kiiresti riknevate asitõendite võõrandamisest saadud summa riigieelarvest tagasi pärast sellest summast vara dokumentaalselt tõestatud hoidmis-, üleandmis-, uurimis- ja võõrandamiskulude mahaarvamist. Korra § 15 lg 1 kohaselt tagastab § 14 lg-s 1 nimetatud summa Rahandusministeerium seaduslikule valdajale kirjaliku avalduse alusel, kus on märgitud tema konto andmed. Kuna kriminaalasjas jäeti tsiviilhagi läbi vaatamata, siis on kannatanul vaja kahju kohta kohtulahendit, et esitada see Rahandusministeeriumile kostjatelt nõutava summa saamiseks. Konfiskeeritud vara nõuab riik vaatamata kolmanda isiku pandiõiguse tekkimisele konfiskeerimisotsustuse adressaadilt sisse tavapärases korras (kriminaalmenetluse seadustiku § 4211). Sõltumata sellest, kas pandi realiseerimistähtaeg on saabunud või mitte, täidetakse konfiskeerimisnõue alati üksnes riigile. Selle tõttu on kostjate vastu alustatud täitemenetlused nr 022/2010/10604 ja 022/2010/10602. Pärast pandi realiseeritavaks muutumist võib aga kolmandast isikust pandipidaja nõuda riigilt oma tagatud nõude rahuldamist konfiskeerimisnõude täitmisest laekunud vara arvel. Juhul kui see vara pole säilinud, tekib kolmandal isikul karistusseadustiku (KarS) § 85 lg 2 teise lause alusel õigus nõuda riigilt hüvitist. Seda ka juhul, kui riik ei olnud konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal kolmanda isiku nõudest ja tema seadusjärgsest pandiõigusest teadlik (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-1-1-97-10, p 42). Seega on ebaõige kostjate seisukoht, et ühte ja sama kahju nõutakse nendelt välja kaks korda.

asjaolu tõendamiseks esitas ta väidetavalt kannatanu allkirjastatud dokumendi, millest nähtub, et kannatanu on kogu raha saanud. Kostja I ei vaidlustanud maakohtu järeldust, mille kohaselt ei olnud eksperdil võimalik tuvastada, kas kinnitusele on alla kirjutanud kannatanu. Kostja I nägemuse kohaselt tuli aga eeltoodust teha järeldus, et on tõendatud, et kannatanu sai raha kätte. Arvestades kostja I nõustumust maakohtu otsuse järeldusega, et eksperdi arvamuse alusel ei leidnud kinnitamist, et dokumendi on allkirjastanud kannatanu, ei anna kaebuse väited alust teha maakohtust erinevat otsust ja tuvastada, et tõendatud on raha üleandmine kannatanule. Oma väidet kinnitava asjaolu esitamise ja selle tõendamise kohustus oli TsMS § 230 lg 1 järgi kostjal I, kuid ta ei ole esitanud ei maakohtu menetluses ega ka apellatsioonkaebuses muid asjaolusid, millest saaks järeldada korteri müügist saadud raha üleandmist kannatanule. Kostja II on apellatsioonkaebuses väitnud, et hagi rahuldamise välistab asjaolu, et kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega on kostjatelt välja mõistetud konfiskeerimise asendamiseks kannatanu suhtes toimepandud kuriteoga saadud vara maksumus ja hagi rahuldamisel tekiks olukord, kus kostjatelt on kahju välja mõistetud topelt. Maakohus on otsuses õigesti põhjendanud, miks kriminaalasjas tehtud otsusega ei ole kannatanule tekitatud kahju hüvitamist lahendatud, kuna kannatanu hagi jäeti kriminaalasjas läbi vaatamata. Kriminaalasjas konfiskeerimise asendamine ei ole samastatav kahju hüvitamise nõudega. Konfiskeerimist reguleerivad KarS §-d 83–832, mis võimaldavad konfiskeerida nii kuriteo vahetu eseme kui ka kuriteoga saadud vara. KarS § 85 lg 1 järgi läheb konfiskeeritud vara riigi omandisse. Konfiskeerimise asendamist reguleerib KarS § 84. Selle sätte kohaselt võib juhul, kui süüteoga saadud vara on võõrandatud, ära tarvitatud või selle äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas, kohus välja mõista summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele. Seega ei ole kriminaalasjas tehtud otsuses rahasumma välja mõistetud kannatanule tekitatud kahju hüvitamiseks, vaid konfiskeerimise asendamiseks riigile. Küll aga kuulub kohtuotsus täitmisele kriminaalasjas tehtud otsusega arestitud vara arvel. Seega, eeldades apellatsioonkaebustes toodud väidete õigsust, ei ole võimalik esitatud kaebusi rahuldada ja eeltoodu tõttu pole alust võtta apellatsioonkaebusi menetlusse.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

pidanud kohaldama VÕS § 137, mis reguleerib olukorda, kus kahju peab hüvitama mitu isikut. VÕS § 137 lg 2 kohaselt jaguneb vastutus sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud isikute omavahelises suhtes, võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasust. Kostja II leiab, et tema vastutuse määr on madalam kui kostjal I kui teisel solidaarvõlgnikul, kuna ei ole tõendatud, et kostja II sai juhtunust varalist kasu. Kostja II oli ainult autojuht kuriteo toimepanemise ajal.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

võõrandanud, on kannatanul kui pandipidajal õigus nõuda riigilt oma kahjuhüvitisnõude rahuldamist konfiskeerimisnõude täitmisest laekunud vara arvel. Ebaõige on kohtute arusaam, et hagejal on õigus saada hüvitist ilmtingimata kostjatelt konfiskeeritud vara arvel. Kostjate vara konfiskeerimine ei lõpeta nende kohustust hüvitada hagejale kahju ning hageja pandiõiguse tekkimine kostjatelt konfiskeeritud vara väärtuse ulatuses riigi vastu ei muuda konfiskeerimisotsust tühiseks ega riigi jaoks iseenesest kasutuks. Riigikohtu varasematest seisukohtadest ei nähtu, et kui isikult, kelle kohta on tehtud kuriteoga saadud vara konfiskeerimise otsus, on välja mõistetud kahjuhüvitis kannatanule, peab viimane vältimatult esitama nõude riigi vastu KarS § 85 lg 2 alusel tekkinud pandiõiguse realiseerimiseks ning et kahju hüvitamise kohtulahend tuleb esitada riigile hüvitise saamiseks. Seega võib ka praeguses asjas kannatanu, juhul kui maakohtu otsus jõustub, esitada maakohtu otsuse täiturile sundtäitmise alustamiseks.

määruskaebuselt 50 euro suuruse kautsjoni tasumisest. Kuna Anželika Veitsi määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb tasumata jäänud kautsjon TsMS § 179 lg 1 ning § 190 lg 2 ja lg 4 esimese lause alusel riigituludesse välja mõista. See lahend tuleb TsMS § 179 lg-te 5 ja 6 järgi täita jõustumisest alates 15 päeva jooksul, misjärel võib selle saata sundtäitmisele. Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb TsMS § 179 lg 9 alusel tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Villu Kõve, Jaak Luik, Tambet Tampuu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.